3-2-1-4-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-4-14

Määruse kuupäev

Tartu, 17. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Gabriel Aimi hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-14767

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Eesti Maapank (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Gabriel Aim

Kostja AS Eesti Maapank (pankrotis, registrikood 10161000),

esindaja pankrotihaldur ja vandeadvokaat Maire Arm

Asja läbivaatamise kuupäev

17. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-14767 ja

jätta jõusse samas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu 5. augusti 2013. a määrus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud Gabriel Aimi kanda.

4. Tagastada AS-ile Eesti Maapank (pankrotis) määruskaebuselt 5. detsembril 2013 tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gabriel Aim (hageja) esitas 22. oktoobril 2012 AS-i Eesti Maapank (pankrotis) (kostja) vastu hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt rahuldas Tartu Maakohus 22. septembri 2000. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas

nr 2-957/99 kostja nõude hageja, Peeter Nuti ja Aivar Võsu vastu solidaarselt 39 860 krooni 55 sendi

saamiseks. Kohtuotsus jõustus 26. oktoobril 2000. Kostja algatas jõustunud kohtuotsuse alusel hageja

vastu täiteasja nr 185/2003/835. Hageja esitas 13. aprillil 2012 maakohtule avalduse, milles palus

kohaldada tema vastu algatatud täiteasjas aegumist ning kohustada kohtutäiturit lõpetama

täitemenetlus nõude aegumise tõttu. Kostja nõue on aegunud, sest kohtuotsuse jõustumisest on

möödunud enam kui 10 aastat. Maakohus jättis 17. aprilli 2012. a määrusega avaldaja taotluse

menetlusse võtmata ja tagastas selle. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. septembri 2012. a määrusega

maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule menetlusse võtmisega seotud toimingute tegemiseks

ning menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohus andis 8. oktoobri 2012. a määrusega hagejale

tähtaja tema avalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks, st sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi esitamiseks ja riigilõivu tasumiseks. Arvestades eeltoodut, esitas hageja kostja vastu hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest tema arvates on täitemenetluses täidetav nõue aegunud.

Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumine algab tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi

kohtuotsuse jõustumisest ja seda põhimõtet pole seaduses muudetud. Samas on seaduses korduvalt

muudetud jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaja pikkust. Aegumistähtaja

pikendamine ja lühendamine ei ole aga muutnud aegumistähtaja alguspunkti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et nõue ei ole aegunud. Kostja taotles hagi läbi vaatamata

jätmist, kuna esitatud hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada, ning

alternatiivselt, hagi rahuldamata jätmist.

3. Tartu Maakohus jättis 5. augusti 2013. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Maakohtu määruse põhjendusel ei ole kostja nõue täitemenetluses aegunud ning seega ei ole hagejal

võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Täitemenetluse aluseks oleva kohtuotsuse jõustumise

ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS (1994)) § 123 lg 1 kohaselt oli kohtuotsusega

tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Alates 1. juulist 2002 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS (2002)) § 157 lg 1 (enne 5. aprilli 2011 kehtinud sõnastuses) kohaselt pikenes

kõnealune aegumistähtaeg 30 aastani. Mõlema seaduse järgi tuli aegumise algust arvestada nõuet

tunnustava kohtuotsuse jõustumisest. Alates 5. aprillist 2011 kuni praeguse ajani kehtiva

TsÜS (2002) § 157 lg 1 järgi on aegumistähtaeg taas 10 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku

üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 järgi

(alates 5. aprillist 2011 kehtiv sõnastus) kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta

sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi

kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama lõike esimeses

lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud

TsÜS (2002) § 157 lg-t 1. Eeltoodust järeldub, et 30-aastase aegumistähtaja asemel algab veel

aegumata nõuete puhul 10-aastane aegumistähtaeg 1. märtsil 2011.

Praeguses asjas algas nõude aegumistähtaeg 26. oktoobril 2000 ning 1. märtsiks 2011 oli möödunud

11 aastat ja 126 päeva. Kuna enne 2011. a 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg 1 kohane

aegumistähtaeg ei lõpeks varem kui praegu kehtiva TsÜS (2002) § 157 lg 1 esimeses lauses

nimetatud tähtaeg, siis kohaldub TsÜS (2002) § 157 lg 1 kehtiv sõnastus ning nõude aegumistähtaeg

on 10 aastat alates 1. märtsist 2011. Rakendussätete kohaldamisel ei tule arvesse TsÜS (2002) § 157

lg 2, mille kohaselt algab aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus kaebuse rahuldada ja

maakohtu määruse tühistada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. novembri 2013. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja

tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohtu määruse põhjendustel ei olnud hagi läbi vaatamata jätmine praegustel asjaoludel

põhjendatud ja eelistada tulnuks asja sisulist lahendamist, sest tegemist on keeruka õigusliku

küsimusega (sellele viitas ringkonnakohus ka oma 13. septembri 2012. a määruses). Asja uuel

lahendamisel maakohtus tuleb aegumise kohta võtta seisukoht sisulises lahendis.

Ringkonnakohtu põhjendustel muutus täitemenetluse nõue sissenõutavaks kohtuotsuse jõustumisest

26. oktoobril 2000 ja nõue aegus 27. oktoobril 2010. TsÜS (1994) § 123 nägi ette 10-aastase

aegumistähtaja ja TsÜS (2002) § 157 lg 1 pikendas aegumistähtaja 30 aastani. Määruses pole

motiveeritud, millest tulenevalt luges maakohus aegumistähtaja pärast TsÜS (2002) § 157 lg 1

jõustumist pikenenuks. 2002. aastal toimunud seadusemuudatusega ei pikenenud juba aeguma

hakanud nõude aegumistähtaeg 30 aastani. Aegumine VÕSRS § 9 lg 1 alusel ei pikenenud, sest see

säte ei reguleeri olukordi, kus nõude aegumise tähtaeg pärast seadusemuudatust pikeneb. VÕSRS § 9

lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. a märtsi

tekkinud aegumata nõuetele. Kuivõrd sissenõudja nõue oli 2011. aasta märtsiks aegunud, siis viidatud

säte ei kohaldu.

Samuti tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kes on käimasolevas täitemenetluses

sissenõudjaks ning kas täitmine on toimunud kostjale või OÜ-le Trenton Invest (kostja on esitanud

väite, et täitemenetluse aluseks olev nõue on loovutatud 2004. aastal OÜ-le Trenton Invest).

Eeltoodust tuleneb, kas hagi on esitatud õige kostja vastu, sest täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1

kohaselt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada sissenõudja vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks läbi vaatamata. Juhul kui Riigikohus ei saa ise uut määrust teha, palub

kostja saata asja uueks arutamiseks tagasi alama astme kohtule.

Ringkonnakohus leidis valesti, et 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS (2002) ei pikendanud nõude

aegumistähtaega, mis oli TsÜS (1994) järgi 10 aastat, 30 aastani. Ringkonnakohus jättis ekslikult

VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamata ja luges vääralt nõude alates 27. oktoobrist 2010 aegunuks. Samuti pole

ringkonnakohtu seisukoht kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

7. Hageja vaidles kostja määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ning § 695 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ning jätta TsMS § 691 p 5 ja § 695 alusel

jõusse maakohtu määrus. Määruskaebus tuleb rahuldada.

9. Hagiavalduse kohaselt palus hageja tunnistada 22. septembril 2000 tsiviilasjas nr 2-957/99 tehtud

maakohtu otsuse sundtäitmine lubamatuks, tuginedes sellele, et kohtuotsusega tunnustatud nõue

hageja vastu on aegunud (kohtuotsuse jõustumisest (27. oktoober 2000) on möödunud enam kui

10 aastat). Muude asjaoludega sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis ei põhjendata.

10. Maakohtu määruse põhjendustel ei ole kostja nõue täitemenetluses aegunud (nõude

aegumistähtaeg on 10 aastat alates 1. märtsist 2011) ning seega ei ole hagejal võimalik hagiga

taotletavat eesmärki saavutada. Ringkonnakohus asus vaidlusaluses määruses vastupidisele

seisukohale, leides, et kostja nõue täitemenetluses aegus 27. oktoobril 2010.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja nõue täitemenetluses on aegunud.

Täitemenetluses täidetava kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud TsÜS (1994) § 123 lg 1 kohaselt oli

kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse

jõustumisest. VÕSRS § 1 kohaselt jõustus 1. juulil 2002 TsÜS (2002), mille § 157 lg 1 (enne

5. aprilli 2011 kehtinud sõnastuses) järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude

aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte lg 2 järgi algas nimetatud aegumistähtaeg kohtuotsuse

jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks

muutumist. VÕSRS § 9 lg 1 esimeses lauses sätestati, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata

nõuetele. Kolleegium on viidatud sätteid tõlgendades asunud seisukohale, et tulenevalt VÕSRS § 9

lg-st 1 kohaldus jõustunud kohtuotsusest tulenevale, 1. juuliks 2002 aegumata nõudele sellest ajast

jõustunud TsÜS (2002) § 157 lg 1, mis pikendas aegumistähtaega 30 aastale. Seda aegumistähtaega

tuleb TsÜS (2002) § 157 lg 2 järgi arvestada kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude

sissenõutavaks muutumist (vt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13,

p 21). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuivõrd jõustunud kohtuotsusest tulenev kostja nõue

hageja vastu ei olnud 1. juuliks 2002 aegunud, kohaldub asjas VÕSRS § 9 lg 1 ning vaidlusalune

nõue oleks aegunud 27. oktoobril 2030 (nagu leidis õigesti ka maakohus).

5. aprillil 2011 jõustusid TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 ja VÕSRS § 9 lg-s 4 tehtud seadusemuudatused.

TsÜS (2002) § 157 lg 1 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas sõnastuses) järgi on jõustunud kohtuotsusega

tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas

sõnastuses) järgi kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne

2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud

TsÜS (2002) § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama lõike esimeses lauses

nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud

TsÜS (2002) § 157 lg-t 1. Kolleegium on tõlgendanud ka viidatud õigusnorme (TsÜS (2002) § 157

lg-d 1 ja 2 koostoimes VÕSRS § 9 lg-ga 4), leides, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata

nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on

võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt põhjenduste kohta Riigikohtu

17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–13). Kolleegium jagab seda seisukohta.

Kuivõrd 2011. aasta 1. märtsi seisuga ei olnud vaidlusalune nõue aegunud, hakkas sellele 1. märtsist

2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mis lõppeks 1. märtsil 2021. Samale järeldusele on

vaidlusaluses asjas jõudnud ka maakohus.

Aegumistähtaja võimalik katkemine või peatumine ei puutu asjasse, sest vaidlusalune nõue ei aegu

enne 1. märtsi 2021.

Eeltoodust järeldub, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕSRS § 9 lg-t 1 ning sellest tulenevalt

jättis ekslikult VÕSRS § 9 lg 4 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas sõnastuses) kohaldamata.

12. Kuivõrd kostja nõue täitemenetluses ei ole aegunud (vt määruse p 11), ei ole hagejal võimalik

hagiga taotletavat eesmärki saavutada ning maakohus jättis põhjendatult TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel

hageja hagi läbi vaatamata.

13. Kuna hagi jääb läbi vaatamata ja kostja määruskaebus rahuldatakse, jäävad menetluskulud

apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses TsMS § 168 lg 2 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled

võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu

Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest.

14. Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik