3-3-1-61-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-61-13

Otsuse kuupäev

17. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

Peeter Kuuseste kaebus Maanteeameti tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-12-900

Menetluse alus Riigikohtus

Peeter Kuuseste kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Peeter Kuuseste kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-900 muutmata.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Liiklusregistris registreeriti 24. jaanuaril 2005 sõiduauto Mercedes-Benz, riiklik registreerimis-

märk 840 AUC. Sõiduki omanikuks märgiti Rootsis elav Sirpa Helena Singlund ning vastutavaks

kasutajaks Peeter Kuuseste.

2. P. Kuuseste esitas 2. märtsil 2012 Maanteeametile avalduse, milles taotles enda nime kustutamist

sõiduki 840 AUC liiklusregistri andmetest.

Maanteeamet vastas avaldusele 5. aprilli 2012. a kirjaga, selgitades, et majandus- ja kommunikat-

siooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagiste registreerimise

tingimused ja kord“ (määrus nr 19) § 3 lg 1 kohaselt teeb Maanteeamet registritoimingu sõiduki

omaniku või tema esindaja taotluse alusel. Maanteeamet märkis, et P. Kuuseste avaldusest lähtudes

teavitas registripidaja sõiduki omanikku ning palus tal vormistada soovitud muudatused liiklus-

registris.

P. Kuuseste esindaja palus 18. aprilli 2012. a e-kirjaga Maanteeametilt sõiduki omaniku teavitamise

sisu ja tagasiside kohta selgitust.

Maanteeamet selgitas 18. aprilli 2012. a e-kirjas vastuseks järelepärimisele, et sõiduki omanikku

teavitati kirjalikult ja paluti tal vormistada muudatused liiklusregistris, kuid senini pole sõiduki

omanikult tagasisidet saadud.

Sõiduki registreerimismärgiga 840 AUC kohta on 25. aprillil 2012 väljastatud registreerimistunnistus,

mille kohaselt on sõidukil uus omanik ning sõiduki kasutajate kohta registris sissekanne puudub.

3. P. Kuuseste esitas 2. mail 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid

tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti tegevus, mis seisnes kaebaja käsitamises liiklusregistris

sõiduki vastutava kasutajana, ning tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti tegevusetus, mis seisnes

kaebaja kui sõiduki vastutava kasutaja nime liiklusregistrist kustutamata jätmises pärast tema

avalduse esitamist. Kaebuse kohaselt sai kaebaja enda sõiduki 840 AUC vastutavaks kasutajaks

määramisest teada 28. veebruaril 2012 väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud trahviteatest,

millega määrati talle kui sõiduki vastutavale kasutajale hoiatustrahv 20 eurot. Kehtivast liiklus-

seadusest ja määrusest nr 19 tulenevalt on sõiduki vastutavaks kasutajaks määramisel vajalik

määratava nõusolek. Kuna kaebaja ei ole andnud nõusolekut kõne all oleva sõiduki vastutavaks

kasutajaks olemiseks, oli liiklusregistri selline kanne ebaõige ning Maanteeamet käsitas kaebajat

õigusvastaselt liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana. Kui isik võidi märkida sõiduki

vastutavaks kasutajaks ilma tema nõusolekuta, on seda lubavad sätted koostoimes väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) § 541 lg-ga 2, mille alusel saab vastutavale kasutajale määrata hoiatustrahvi,

vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 11. Vastustaja ei ole kaebaja 2. märtsi 2012. a avalduse lahendamisel

järginud menetlusnorme ning on olnud õigusvastaselt tegevusetu.

Tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik, sest kaebaja kavatseb talle määratud hoiatustrahvi tõttu

esitada Maanteeameti vastu kahju hüvitamise nõude. Kaebajal on preventiivne huvi Maanteeameti

tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks tema 2. märtsi 2012. a avalduse lahendamisel, sest aktiivse

mootorsõidukite kasutajana on tema jaoks oluline, et Maanteeamet käituks edaspidi sarnases

olukorras õiguspäraselt.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 7. novembri 2012. a otsusega kaebuse osaliselt. Kohus tunnistas

õigusvastaseks Maanteeameti tegevuse kaebaja 2. märtsi 2012. a avalduse menetlemisel. Muus osas

jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised:

1) Maanteeamet ei ole kaebajat õigusvastaselt liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana käsitanud.

Sõiduki Rootsis elava S. H. Singlundi nimele registreerimise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt oli

Eestis elamisluba mitteomava füüsilise isiku esindaja automaatselt ka sõiduki vastutav kasutaja.

Kaebaja pidi mõistma, mida tõi kaasa Eestis mitteelava välismaalase esindamine liiklusregistris;

2) kohus ei kontrolli kehtivuse kaotanud õigusnormide (s.o kuni 30. juunini 2011 kehtinud majandus-

ja kommunikatsiooniministri 24. augusti 2004. a määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise

registreerimise eeskiri“ (määrus nr 175)) põhiseaduspärasust ning kehtival regulatsioonil (s.o

määrusel nr 19) väljatoodud puudust ei ole, mistõttu ei pea halduskohus kaebuse lahendamiseks

põhiseaduslikkuse kontrolli algatama;

3) Maanteeamet ületas kaebaja 2. märtsi 2012. a avaldusele vastates mõistliku aja piiri. Kuigi ei saa

väita, et Maanteeamet olnuks täielikult tegevusetu, on vastustaja rikkunud kaebaja õigust heale

haldusele.

5. Apellatsioonkaebuses palus kaebaja halduskohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis

kaebuse rahuldamata, ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna. Apellatsioon-

kaebuse kohaselt tõlgendas halduskohus kaebaja avaldust ebaõigesti ning järeldas ekslikult, et tema

liiklusregistrisse sõiduki vastutavaks kasutajaks märkimine oli õiguspärane. Kuigi kaebaja nõustus

esindama auto omanikku ARK büroos toimingute tegemisel, ei saa sellest järeldada, et kaebaja

nõustus olema sõiduki vastutavaks kasutajaks. Kuna kaebaja sellist nõusolekut ei andnud, kajastas

Maanteeamet teda liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana õigusvastaselt.

Kui kohus leiab, et Maanteeametil polnud kohustust saada isikult nõusolekut tema vastutava

kasutajana registrisse kandmiseks ning vastustaja ei pidanud vastutavaid kasutajaid sellisest

registrikandest ka teavitama, siis on sellise kohustava õigusakti puudumine koostoimes VTMS § 541

lg-ga 2 vastuolus PS §-ga 11.

6. Maanteeamet esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada osas,

milles kohus kaebuse rahuldas, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis halduskohus määruse nr 19 § 3 lg-le 1

tuginedes ebaõigesti, et kaebajal oli subjektiivne õigus nõuda vastustajalt enda kui sõiduki vastutava

kasutaja kustutamist liiklusregistrist. Maanteeamet ei ületanud kaebaja avalduse menetlemisel

mõistlikku menetlusaega ega rikkunud menetlusnorme. Praegusel juhul ei ole kaebaja taotlust

sisuliselt menetletud. Maanteeamet jättis 5. aprilli 2012. a vastusega taotluse tegelikult läbi

vaatamata.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2013. a otsusega P. Kuuseste apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas Maanteeameti vastuapellatsioonkaebuse, tühistas haldus-

kohtu otsuse osas, milles kaebus osaliselt rahuldati, ja jättis kaebuse tervikuna rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid järgmised:

1) vaidluse all saab olla üksnes Maanteeameti tegevus(etus) ajavahemikul 2. mai 2009 (s.o kolm

aastat enne kaebuse esitamist) kuni 25. aprill 2012 (s.o kaebaja andmete registrist kustutamiseni

sõiduki omanikuvahetuse tõttu). Halduskohus on õigesti jätnud rahuldamata kaebuse osas, milles

kaebaja palus tunnistada õigusvastaseks tema kajastamise liiklusregistris sõiduki vastutava

kasutajana. Kuna puudub alus väita, et Maanteeamet oli vaidlusaluse registrikande väidetavast eba-

õigsusest teadlik või pidi sellest teadlik olema, siis ei olnud Maanteeametil õigusaktidest tulenevat

kohustust oma initsiatiivil algatada kaebajat puudutava registrikande parandamise menetlust. Ka

1. juulil 2011 jõustunud liiklusseadus ega määruse nr 19 rakendussätted ei näinud Maanteeametile

ette kohustust tagantjärele kontrollida seni vastutavaks kasutajaks määratud isikute nõusoleku

olemasolu või neid uue regulatsiooni jõustumisest eraldi teavitada. Selliste sätete puudumist ei saa

pidada ka põhiseadusvastaseks. Ei ole alust väita, et sõiduki vastutava kasutaja kohustused oleksid

uue liiklusseaduse kehtestamisega ootamatult või äärmiselt ulatuslikult muutunud;

2) kaebuse nõue tunnistada õigusvastaseks kaebaja kui sõiduki vastutava kasutaja kohta tehtud kande

liiklusregistrist kustutamata jätmine tuleb jätta kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes

juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Eraldi on samas sättes aktsepteeritud üksnes

võimalust esitada hüvitamiskaebust ettevalmistav tuvastamiskaebus. Preventiivsetel eesmärkidel

tuvastamiskaebuse esitamise tingimused ei ole täidetud, sest vaidlusaluse olukorra kordumine ei ole

tõenäoline ja sellise olukorra kordumisel oleks kaebajal võimalik kasutada seaduses ettenähtud

tõhusaid õiguskaitsevahendeid (kohustamiskaebus, esialgse õiguskaitse kohaldamine).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse järgmiste põhjendustega:

1) ringkonnakohus ei oleks tohtinud võtta seisukohta selle nõude kaebetähtaja kohta, milles palutakse

tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti tegevus, mis seisnes kaebaja käsitamises liiklusregistris

sõiduki vastutava kasutajana, vaid oleks pidanud lahendama asja üksnes apellatsioonkaebusega ja

vastuapellatsioonkaebusega vaidlustatud osas;

2) kui jaatada ringkonnakohtu pädevust hinnata kaebetähtaega, tuleb lähtuda ajavahemikust, mis

hõlmab kogu Maanteeameti tegevus(etus)e, s.o 24. jaanuarist 2005 kuni 25. aprillini 2012.

Maanteeamet on käitunud kaebaja sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrisse kandmisel

õigusvastaselt;

3) kui nõustuda ringkonnakohtu käsitlusega, et vaidluse all saab olla üksnes Maanteeameti

tegevus(etus) ajavahemikul 2. mai 2009 kuni 25. aprill 2012, on Maanteeamet ka sel juhul käitunud

õigusvastaselt. Maanteeametil oli ka nimetatud ajavahemikul tulenevalt kuni 30. juunini 2011

kehtinud määruse nr 175 § 6 lg-st 1 kohustus kaebaja kui vastutava kasutaja andmed liiklusregistrist

kustutada. Maanteeamet pidi olema kande ebaõigsusest teadlik algusest peale, kuna Maanteeametil

puudus õigus kaebajat sõiduki vastutava kasutajana registrisse kanda. Teadma pidamist ei saa

välistada ainuüksi sellega, et Maanteeamet oli kande tegemisel hooletu või lähtus ebaõigest

praktikast. Muuhulgas oli Maanteeametil kogu ajavahemiku jooksul võimalus kontrollida registrisse

kantud andmete õigsust ning parandada vead;

4) PS §-dega 11 ja 15 ei saa olla kooskõlas olukord, kus isik määratakse ilma tema nõusolekuta

sõiduki vastutavaks kasutajaks, mille tagajärjeks on aastaid hiljem määratud hoiatustrahv, mille

ärahoidmiseks puudus kaebajal igasugune reaalne võimalus. Seadused ei anna ka kaebajale tegelikku

võimalust vaidlustada ei hoiatustrahvi ega võtta (kaebetähtaja möödumise tõttu) vastutusele

registrikande tegijat. Kaebaja asus tekkinud situatsiooni lahendama kohe, kui sai registrikandest

teada, seega ei saa väita, et kaebaja oleks pannud ennast ise olukorda, kus ta on kaebetähtaja mööda

lasknud;

5) ringkonnakohus ei oleks tohtinud hinnata kaebeõiguse olemasolu nõudes tunnistada

õigusvastaseks Maanteeameti tegevusetus, mis seisnes kaebaja kui sõiduki vastutava kasutaja nime

liiklusregistrist kustutamata jätmises pärast tema 2. märtsi 2012. a avalduse esitamist, vaid oleks

pidanud lahendama asja üksnes apellatsioonkaebusega ja vastuapellatsioonkaebusega vaidlustatud

osas. Isegi kui ringkonnakohtul oli pädevus eelnimetatut hinnata, on kaebajal kaebeõigus, sest tal

pole asja lahendamiseks muid tõhusamaid vahendeid. Ka kehtiv menetlusseadustik ja kohtupraktika

aktsepteerivad põhjendatud huvina preventiivseid ja rehabiliteerivaid eesmärke.

9. Maanteeameti vastuses palutakse kassatsioonkaebus rahuldamata jätta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kaebaja esitas halduskohtule kaks nõuet:

1) tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti tegevus, mis seisnes kaebaja käsitamises liiklusregistris

sõiduki vastutava kasutajana;

2) tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti tegevusetus, mis seisnes kaebaja kui sõiduki vastutava

kasutaja nime liiklusregistrist kustutamata jätmises pärast tema 2. märtsi 2012. a avalduse esitamist.

Kolleegium käsitleb esmalt kaebaja esimest nõuet (I), seejärel teist nõuet (II). Lõpuks jagab

kolleegium menetluskulud (III).

I

11. Esimese nõude puhul vaieldakse selle üle, kas Maanteeametil oli õigus kajastada kaebajat

liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana. Kohtud leidsid, et Maanteeamet ei ole kaebajat

õigusvastaselt liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana kajastanud. Sealjuures määrasid kohtud

erinevalt ajavahemiku, mida nõue hõlmab.

Kassatsioonkaebuses leiab kaebaja, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud võtta seisukohta kaebetähtaja

kohta ning kohtud on selle nõude ebaõigesti rahuldamata jätnud.

12. Kolleegium ei nõustu kaebajaga selles, et ringkonnakohtul puudus õigus määrata esimese nõude

puhul ajavahemikku, millega kaebus on hõlmatud. HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus

seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kuna kaebaja vaidlustas halduskohtu otsuse

selle nõude osas, tuli ringkonnakohtul kontrollida otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel

olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-71-13, p 13.3 ja seal toodud viited).

HKMS § 46 lg 5 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks

esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu tegemisest arvates. Muu tuvastamis-

kaebuse võib esitada tähtajatult. Kaebaja on esitanud kaebuse Maanteeameti toimingu (kaebaja

kajastamine liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana) õigusvastasuse tuvastamiseks. Seega on

tegemist HKMS § 46 lg 5 esimeses lauses nimetatud tuvastamiskaebusega, mille võib esitada kolme

aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu tegemisest arvates. Ringkonnakohus on eeltoodu

valguses kaebust tõlgendades õigesti leidnud, et vaidluse all on Maanteeameti tegevus kaebaja

kajastamisel liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana 2. maist 2009 kuni 25. aprillini 2012, mil

kaebaja kui sõiduki vastutava kasutaja kanne liiklusregistrist kustutati.

13. Hindamaks kaebaja liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana kajastamise õiguspärasust, tuleb

siiski muu hulgas vältimatult kontrollida, kas kaebaja liiklusregistris sõiduki vastutavaks kasutajaks

märkimine 24. jaanuaril 2005 oli õiguspärane. Halduskohus leidis, et kaebaja vastutava kasutajana

registrisse kandmine oli õiguspärane (halduskohtu otsuse põhjenduste p-d 2 ja 3). Kolleegium

nõustub halduskohtu seisukohaga. Haldusasja toimiku kohaselt on avalduse sõiduki registreerimiseks

24. jaanuaril 2005 allkirjastanud sõiduki välismaalasest omanik ise ning ta on kinnitanud ka

registreerimistunnistuse kättesaamist samal päeval (I kd, tl 51). Sellele vaatamata on kaebaja esitanud

ARK-le avalduse, milles ta nõustus esindama sõiduki omanikku toimingute tegemisel ARK büroos (I

kd, tl 8). Avalduse esitamise mõte sai olla ainult sel ajal kehtinud määruse nr 175 § 4 lg-s 3

sätestatud nõude täitmine. Selle sätte kohaselt pidi Eestis elamisluba mitteomaval välismaalasest

füüsilisest isikust sõidukiomanikul olema Eestis registreeritud juriidilisest isikust või Eestis alaliselt

elav või elamisluba omav esindaja, kes kanti liiklusregistrisse vastutava kasutajana. Kolleegiumi

hinnangul järeldas halduskohus õigesti, et kaebaja pidi mõistma, mida välismaalase esindamine kaasa

tõi.

14. Kuna liiklusregistrisse tehtud vastutava kasutaja kanne oli õiguspärane, puudus Maanteeametil

vähemalt kuni 2. märtsini 2012 kohustus seda kannet omal algatusel muuta. Vastutava kasutaja

registrisse kandmiseks tema nõusoleku esitamise nõue kehtestati esmalt määruse nr 175 redakt-

sioonis, mis kehtis 18. septembrist 2010 kuni 30. juunini 2011 ja seejärel 1. juulil 2011 kehtima

hakanud määruses nr 19. Kuid vastutava kasutaja registrisse kandmiseks tema nõusoleku esitamise

nõuet ei kehtestatud juba registrisse kantud vastutavate kasutajate andmete registris säilitamiseks.

Sellist nõuet ei sisalda ka 1. juulist 2011 kehtima hakanud Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a

määrus nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ (määrus nr 75). Sellest tulenevalt ei muutunud

kaebaja kajastamine liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana õigusaktide muutmise tagajärjel

õigusvastaseks.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et alus kaebaja kui vastutava kasutaja kande muutmiseks selle

ebaõigsuse motiivil tekkis vastustajal pärast kaebaja 2. märtsi 2012. a avalduse esitamist. Avaldusest

võib järeldada, et kaebaja ei soovinud enam olla sõiduki välismaalasest omaniku esindajaks ning ühes

sellega langes ära alus tema vastutava kasutajana registris märkimiseks. Toimikust nähtuvalt on

Maanteeamet pärast avalduse saamist alustanud menetlust registrikande muutmiseks, teavitades

avaldusest sõiduki omanikku. Sealjuures on ekslik vastustaja ringkonnakohtule esitatud seisukoht, et

kaebajal puudus õigus esitada sellist avaldust. Seega tuli vastustajal, lähtudes määrustes nr 19 ja 75

sätestatust, alustada kaebaja avalduse alusel menetlust ebaõigete andmete muutmiseks.

15. Alusetu on kassatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt ei olnud kaebajal reaalselt võimalik

vaidlustada hoiatustrahvi. Hoiatustrahvi vaidlustamise võimalus on ette nähtud VTMS §-s 545. Seega

oli kaebajal võimalik talle määratud hoiatustrahvi vaidlustada väärteomenetluse seadustikus

sätestatud korras.

16. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhiseaduse vastane määruse nr 175 regulatsioon, mis nägi ette

välismaalasest sõidukiomaniku esindaja vastutava kasutajana liiklusregistrisse kandmise. Liiklus-

registri pidamiseks on olemas arvestatav avalik huvi, mis hõlmab ka liiklusregistrisse kantud sõiduki

omaniku või tema esindaja andmete kandmise registrisse, et vajaduse korral oleks võimalik nendega

kontakteeruda. Kui vastutava kasutajana registrisse kandmisest tekkisid isikule sellised kohustused,

mis piirasid ebaproportsionaalselt tema põhiseadusega kaitstud õigusi, võivad põhiseadusega

vastuolus olla normid, millest kohustused tekkisid, mitte vastutava kasutaja registrisse kandmise

kord. Vastutava kasutajana registrisse kandmise tagajärgede üle aga praegu vaidlus ei käi, seega pole

need normid asjassepuutuvad.

17. Eeltoodu tõttu on kohtud lõppkokkuvõttes õigesti jätnud rahuldamata kaebuse nõude tunnistada

õigusvastaseks Maanteeameti tegevus, mis seisnes kaebaja käsitamises liiklusregistris sõiduki

vastutava kasutajana.

II

18. Halduskohus rahuldas kaebuse teise nõude ja tunnistas õigusvastaseks Maanteeameti tegevuse

kaebaja 2. märtsi 2012. a avalduse menetlemisel. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse

osaliselt ja jättis kaebuse selle nõude kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus ei tohtinud hinnata, kas kaebajal oli õigus seda

nõuet esitada, ning et kaebajal oli kaebeõigus.

19. Ekslik on kaebaja seisukoht, et ringkonnakohtul ei olnud õigust kaebeõigust kontrollida. Vastu-

apellatsioonkaebuses palus vastustaja halduskohtu otsuse selle nõude osas tühistada. Kolleegium

selgitas eelnevalt (käesoleva otsuse p-s 12), et ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse

lahendamisel kontrollida vaidlustatud otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest

aspektidest lähtudes. Ringkonnakohus on põhjendatult viidanud ka sellele, et kohtutel on kohustus

kontrollida kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise eelduste olemasolu isegi juhul, kui nende olemas-

olu pole kahtluse alla seatud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-74-10, p 15).

20. HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik

kaebaja õiguste kaitseks. Kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus

kaebaja õiguste kaitseks. Kaebeõiguse põhjendusena märkis kaebaja ära preventiivse huvi (kaebuse

puuduste kõrvaldamine, p 2.7, I kd, tl 25p). Kaebaja on aktiivne mootorsõidukite kasutaja ning

soovib, et tulevikus käituks Maanteeamet registriandmete ebaõigsusest teavitamisel õiguspäraselt.

Ringkonnakohus leidis, et preventiivsetel eesmärkidel tuvastamiskaebuse esitamise tingimused ei ole

täidetud, sest vaidlusaluse olukorra kordumine ei ole tõenäoline ja sellise olukorra kordumisel oleks

kaebajal võimalik kasutada seaduses ettenähtud tõhusaid õiguskaitsevahendeid (kohustamiskaebus,

esialgse õiguskaitse kohaldamine).

21. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja peab

Maanteeameti tegevust tema taotluse menetlemisel õigusvastaseks, ei saa tuletada tuvastamiskaebuse

esitamise vajalikkust kaebaja õiguste kaitseks. Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks

peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. Praegusel

juhul peab kaebaja võimalikuks, et Maanteeamet ei käitu edaspidi liiklusregistri andmetest

teavitamisel õiguspäraselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole selliseks järelduseks alust. Maanteeameti

tegevus liiklusregistri pidamisel on reguleeritud õigusaktidega, mida amet peab oma tegevuses

järgima. Muutunud õigusliku regulatsiooni tõttu ei ole tõenäoline, et korduks kaebuses kirjeldatud

olukord, kus isik märgitakse liiklusregistris sõiduki vastutavaks kasutajaks ilma selgesõnalise

nõusolekuta ning isik esitab seetõttu avalduse registriandmete muutmiseks.

Kaebaja ei ole ka ise näidanud, millest saab järeldada, et Maanteeamet võib edaspidi liiklusregistri

andmetest teavitamisel käituda õigusvastaselt.

22. Eeltoodud põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ka nõude osas tunnistada õigusvastaseks

Maanteeameti tegevusetus, mis seisnes kaebaja kui sõiduki vastutava kasutaja nime liiklusregistrist

kustutamata jätmises pärast tema 2. märtsi 2012. a avalduse esitamist.

III

23. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei

ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kassatsioon-

kaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving