3-2-1-171-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-171-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Angelina Ismaildžanova hagi Codan Forsikring A/S Eesti

filiaali vastu kindlustushüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-17874

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Angelina Ismaildžanova kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

14 667 eurot 60 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Angelina Ismaildžanova, esindaja vandeadvokaat

Vladimir Sadekov

Kostja Codan Forsikring A/S Eesti filiaal (registrikood

11299485), esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel

Asja läbivaatamise kuupäev

13. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-17874 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Angelina Ismaildžanova kassatsioonkaebuselt 18. augustil 2013 tasutud kautsjon

146 (ükssada nelikümmend kuus) eurot 68 senti Jana Kekieishvili pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Angelina Ismaildžanova (hageja) esitas 15. aprillil 2011 Harju Maakohtule Codan Forsikring A/S

Eesti filiaali (kostja) vastu hagi 21 729 euro 95 sendi suuruse kindlustushüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud kaskokindlustuslepingu, millega kindlustati sõiduauto

Porsche Cayenne (registreerimismärgiga 049 THG) (sõiduk) varguse ja ärandamise vastu. Sõiduk

varastati 11. juulil 2010. Kostja keeldus 2. novembril 2010 hagejale kindlustushüvitist maksmast,

kuna sõidukit kasutanud Nugzar Kekieishvili (sõiduki kasutaja) esitas kostjale valed sõidukivõtmed.

Hüvitise maksmisest keeldumise põhjusena selgitas kostja 15. novembril 2010 hagejale järgmist:

sõiduki kasutaja ei osanud kirjeldada, kuhu, kuidas, millal ja mis asjaoludel ta sõiduki jättis, Leedu

Vabariigi politsei leidis sõiduki kasutaja 11. juulil 2010 purjuspäi pargipingilt magamas, sõiduki

kasutaja ei esitanud politseile avaldust auto varguse kohta ega andnud politseile üle sõiduki võtmeid.

Kuivõrd kostja keeldus 2. novembril 2010 hageja nõuet rahuldamast üksnes põhjusel, et talle ei

esitatud õigeid võtmeid, ei saa keelduda hüvitise maksmisest muudel põhjustel.

Palanga politseist saadud materjalid tõendavad, et sõiduki kasutaja andis sõiduki parkimise kohta

selgitusi Leedu Vabariigi politseile ja osutas täpsele parkimiskohale. Õige ei ole kostja väide, et

politsei leidis sõiduki kasutaja 11. juuli 2010 hommikul purjuspäi pargipingilt magamas. Sõiduki

kasutaja kutsus politsei juba sama kuupäeva hommikul. Politsei kohtus sõiduki kasutajaga ja läks

koos temaga vaatama sõiduki parkimise asukohta. Sõiduki kasutaja ei jätnud 11. juulil 2010 politseile

avaldust esitamata, sest ta kutsus ise kohe politsei ja teatas sõiduki kadumisest. Politsei on tema

avalduse protokollinud. Sõiduki võtmed sai hageja sõiduki eelmiselt omanikult. Arusaamatuks jääb,

kust pärineb kostja teadmine, et hagejale anti üle sõiduki originaalvõtmed, mitte koopiad. Kostja

tellis sõiduki võtmed ilma hageja volituseta. Kõik võtmed on identsed, ainult üks võti on teistega

võrreldes enam kulunud. Alusetu on kostja väide, et sõidukit ei ole kordagi Porsche esinduses

hooldatud. Hageja esitas kostjale kõik sõiduki andmed ega ole neid varjanud. Hagejalt ei saa oodata

täiendavate tehniliste andmete esitamist sõiduki kohta, sest hageja on sõiduki tavakasutaja, mitte

ekspert. Sõiduk oli töökorras ja sellel ei olnud märgatavaid puudusi. Ainuüksi asjaolu alusel, et

sõiduki kasutaja rikkus seadust ja talle esitati 2003. a-l süüdistus, ei saa teda lugeda

ebausaldusväärseks tunnistajaks.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu.

Hageja ei ole hagi alusena esitatud asjaolusid tõendanud. Hageja väide, et kostja ei või

kohtuvaidluses tugineda asjaoludele või tõenditele, mida ta ei esitanud kindlustushüvitise maksmisest

keeldumise otsuses, ei ole põhjendatud. Pooltel on kohtumenetluses võrdne õigus esitada vastuväiteid

ja tõendeid. Kui kindlustusjuhtumit ei ole toimunud või kui hageja on esitanud valeandmeid, on

kostjal õigus keelduda hüvitise maksmisest.

Hagejal ei ole kindlustushüvitise nõudeõigust, sest ta ei ole sõiduki omanik ega soodustatud isik.

Liisinguandja ei ole kostjale teatanud, mis ajast, mis alusel ja mis ulatuses on nõue kostja vastu üle

antud. Tõendatud ei ole, et sõiduk varastati. Sõiduki kasutaja on tunnistajana ebausaldusväärne, sest

tal on varem olnud kokkupuuteid õiguskaitseorganitega. Sõiduki kasutaja ei ole osanud sõiduki

parkimiskohta täpsustada. Sõiduki kadumine ilmnes 11. juulil 2010, kuid sõiduki kasutaja tegi selle

kohta politseile avalduse alles 14. juulil 2010. Sõiduki kasutaja ei teatanud politseile, et sõiduk on

kadunud või varastatud. 13. juulil 2010 väitis sõiduki kasutaja kostjale, et ei suutnud leida sõidukit

11. juulil 2010 kell 07.00 hommikul pärast ööklubist lahkumist. 14. juulil 2010 kell 12.18 esitas

sõiduki kasutaja politseile avalduse selle kohta, et sõiduk varastati aadressilt Vytauto 170. Kostja

koostas akti selle kohta, et politseile esitatud sõiduki võtmed ei ole identsed tehasest VIN-koodi järgi

tellitud võtmega. Need erinesid originaalvõtmest viie eritunnuse poolest, mis ei ole seletatavad nende

kulumisega. Hageja on möönnud võtmete erinevust.

Hagejal tekkinud kahju suurus on tõendamata. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt 21 729 euro

5 sendi väljamõistmist. Liisingulepingu järgi oli auto ostuhind 24. oktoobril 2008 koos käibemaksuga

20 451 eurot 72 senti. Autot ei olnud hooldatud ega tehtud ülevaatust. Ekspert A. Leppiku hinnangul

võis sõiduk juulis 2010 maksta 14 000 eurot (koos käibemaksuga) ainult tingimusel, et see on

tehniliselt korras ja kaubandusliku välimusega. Omavastutuse mahaarvamisel oleks hüvitise suurus

11 900 eurot. Porsche Eesti esinduse arvamuse järgi võis sõiduk maksta juulis 2010 koos

käibemaksuga 8400 kuni 9600 eurot ning hüvitise suurus oleks olnud 7140 kuni 8160 eurot. Ekspert

R. Münt on leidnud, et hageja sõiduki turuväärtus oli keskmisest madalam, sest see sõiduk oli

keskmisest halvemate omadustega. Ekspert on paljasõnaliselt eeldanud, et sõiduk oli hooldatud, ning

tema lõppjäreldus ei vasta arvamuses esitatud uurimuses märgitud sõiduki hinnale ega esitatud

metoodikale. Kui Porsche Cayenne'i harilik väärtus väheneb aastas keskmiselt 15%, siis oleks sõiduki

hind pidanud 20 kuuga odavnema 80 000 krooni võrra ja mitte 50 000 krooni võrra, nagu nähtub selle

eksperdi arvamusest. Turuhinna langust arvestades oleks sõiduki hind olnud 15 339 eurot ja hüvitise

suuruseks 13 000 eurot.

3. Harju Maakohus jättis 30. novembri 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt välja riigilõivu 1750 eurot.

Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled järgmiste asjaolude üle: kas kindlustusjuhtum leidis aset

hageja kirjeldatud viisil ning kas kostjal on õigus keelduda hüvitise maksmisest seetõttu, et sõiduki

kasutaja ei täitnud kindlustustingimustes ette nähtud kohustusi; kas hagejal on õigus nõuda

soodustatud isiku asemel kostjalt kindlustushüvitise väljamaksmist ning kas kostjal oli õigus pärast

esialgset keeldumist esitada uusi põhjendusi hüvitise maksmise kohustusest vabanemisel; kui suur

kahju on hagejale tekkinud.

Hagejal on VÕS § 425 lg 1 alusel õigus esitada kindlustushüvitise väljamaksmise nõue enda kasuks,

sest sõiduki kohta sõlmitud liisinguleping on lõppenud ja liisinguandja õigus nõuda

kindlustushüvitise maksmist on läinud üle hagejale. VÕS § 450 lg-st 1 ja § 489 lg-st 3 tulenevalt võis

kostja esitada kohtumenetluses hageja nõudele erinevaid vastuväiteid, sh neid, millele ta ei tuginenud

hüvitise maksmisest keeldumise otsuses. Kuna hageja teadis enne hagi esitamist, mis põhjustel kostja

hüvitise maksmisest keeldus, ei ole kostja oma õigusi hea usu põhimõtete vastaselt kasutanud ega

võlaõigusseaduses sätestatud kindlustusandja kohustusi rikkunud.

Autokindlustuse üldtingimused A101/2009 on tüüptingimustena hagejaga sõlmitud kindlustuslepingu

osaks. Üldtingimuste kohaselt on kindlustusjuhtumiks sõiduki vargus. Tingimuste p 2.3.24 järgi ei

hüvitata kahju, mis oli tekkinud auto vargusest või ärandamisest, kui kindlustusandjale ei esitatud

hüvitise taotlusega auto kõiki võtmeid. Tingimuste p 3.1 järgi vabaneb kindlustusandja osaliselt või

täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja rikkus tahtlikult või raskest

hooletusest vähemalt ühte kindlustuslepingus sätestatud kohustust ja kohustuse rikkumine mõjutas

kahju tekkimist või kahju suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemist.

Samuti vabaneb kindlustusandja tingimuste p 3.3 järgi hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja

esitas kindlustusandjale kahju toimumise asjaolude või kahju suuruse kohta teadlikult valeandmeid.

Tingimuste p 8.1 järgi võrdsustatakse kindlustusvõtjaga soodustatud isik, auto seaduslik valdaja ning

isik, kellele seaduslik valdaja on auto juhtimise vabatahtlikult üle andnud, samuti nende isikute ning

kindlustusvõtja perekonnaliikmed. Kindlustusvõtja vastutab nende isikute käitumise eest

kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisel nagu enda käitumise eest. Kindlustusvõtja peab

tingimuste p 8.3.2 järgi sõiduki vargusest, ärandamisest, röövimisest, vandalismist ja muudest

õigusvastastest sündmustest teatama viivitamatult politseile kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis. Auto varguse, ärandamise või röövimise korral tuleb tingimuste p 8.7 järgi esitada

kindlustusandjale viivitamatult kõik võtmed ja registreerimisdokumendid (röövimise korral kõik

kindlustusvõtja valdusesse jäänud võtmed ja dokumendid). Üldtingimuste p 8.9 järgi on

kindlustusjuhtumi toimumise tõendamise kohustus kindlustusvõtjal.

Lepingu sõlmimisel viitas kindlustusmaakler eeltoodud tingimustele ja selgitas kindlustusvõtjale, et

kindlustusvõtjal tuleb varguse toimumisel viivitamatult teatada juhtumist politseile või muule

asjakohasele operatiivteenistusele. Ükski nendest kindlustustingimustest ei ole oma sisu,

väljendusviisi või esitluslaadi tõttu sedavõrd arusaamatu või ebatavaline, et hageja ei võinud selle

tingimuse olemasolu oodata või seda ilma mõistliku pingutuseta mõista. Mõistlik isik teavitab sõiduki

vargusest viivitamatult politseid ja mõistlikule isikule on arusaadav, et kindlustuspettuste vältimiseks

tuleb kindlustusandjale pärast sõiduki vargust või ärandamist esitada sõiduki kõik võtmed. Kõigi

võtmete esitamise kohustust ei olnud kindlustusvõtjal ainult siis, kui need olid röövitud.

Üldtingimustest tulenes selgelt, et kindlustusandja võis kindlustusvõtja kohustuste rikkumisele

viidates vabaneda kindlustuslepingu täitmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja või tema

asemel tema loal sõidukit kasutanud isik rikkus kohustusi tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Palanga politsei klassifitseerimata sündmuse registreerimise dokumendist nr ROIK0110000356792

nähtub, et 11. juulil 2010 kell 12.49 teatas sõiduki kasutaja politseile telefoni teel, et ta on unustanud,

kuhu jättis tumerohelise auto „Porhe Kajan" (registreerimismärgiga 049THG). Sündmusest

informeeriti teenistusi, ettevõtteid ja asutusi, kuid kohtule esitatud dokumendi järgi ei saadetud

nimetatud kuupäeval politseid sündmuskohale. 14. juulil 2010 kell 12.30 registreeris Palanga politsei

uue sündmuse ROIK0110000363648, s.o avalduse esitamise sõiduki Porsche Cayenne

(registreerimismärgiga 049THG) varguse kohta. Avalduse esitas sõiduki kasutaja. Seejärel alustati

kohtueelset uurimist. Kuriteo kirjelduses on märgitud, et politsei poole pöördunud sõiduki kasutaja

teatas, et ta avastas 14. juulil 2010 umbes kell 7, et Palangas, Vytauto 170 ilma valveta autoparklast

on varastatud tema auto Porsche Cayenne, riikliku numbriga 049THG. Samuti on märgitud, et auto

oli jäetud autoparklasse 10. juulil 2010 umbes kell 23.00. Palanga politseikomissariaadi 1. detsembri

2010. a vastusest nähtub, et kriminaalasi sõiduki varguse kohta algatati 14. juulil 2010. Täpset kohta,

kust auto varastati, ei olnud kindlaks tehtud, kuid peeti võimalikuks, et see varastati Vytauto tänaval

maja nr 170 juures asuvast parklast. Kirjas on märgitud, et vargusest teatas politseile sõiduki kasutaja,

kes teatas ülekuulamisel, et viibis sellel ööl ööklubis, kus jõi ära neli pudelit õlut, ja hommikul

pikutas pingil, sest tundis end halvasti. Palanga ringkonnakohtu 23. jaanuari 2012. a

ülekuulamisprotokollist nähtub, et Palanga politseil ei ole tõendeid, et sõiduk oli 10. kuni 11. juulini

2010 pargitud Palangas. Sõiduki parkimise kohta on 14. juulil 2010 andnud tunnistajana ütlusi ainult

sõiduki kasutaja, kes ei täpsustanud kohta, kuhu ta oli sõiduki parkinud. Ka 22. oktoobril 2010 ei

suutnud sõiduki kasutaja sõiduki parkimiskohta meenutada. Sõiduki kasutaja arvas, et ta oli parkinud

sõiduki aadressile Vytauto 170, Palanga, kuid ta ei olnud selles kindel. Samuti märkis

politseiametnik, et sõiduki kasutaja ülekuulamisel püüti luua olukordi, kus ta suudaks meenutada

sõiduki parkimise kohta, kuid tunnistaja ei suutnud ühtegi asjaolu meenutada. 14. juulil 2010 kogusid

politseinikud koos sõiduki kasutajaga informatsiooni, sõites Palangas ringi ja püüdes leida kohta,

kuhu ta sõiduki parkis. Ka pärast seda ei suutnud sõiduki kasutaja kindlalt parkimise kohta näidata.

Videomaterjale, pilte või tunnistajate ütlusi sõiduki parkimise või varastamise koha kohta ei ole.

Tunnistajana üle kuulatud sõiduki kasutaja abikaasa ütlused sõiduki parkimiskoha kohta ei ole

usaldusväärsed, sest tunnistaja ise ei viibinud Palangas. Samuti ei osanud tunnistaja selgitada

erinevusi enda ütluste ja politsei fikseeritud andmete vahel. Tunnistajana üle kuulatud sõiduki

kasutaja ja tema abikaasa ütlused lähevad olulises osas vastuollu asjas kogutud kirjalike tõenditega.

Tunnistajad ei osanud kohtule usutavalt selgitada olulisi erinevusi nende ütluste ja kirjalike tõendite

vahel. Tunnistajad on hageja lähisugulased, mõlema tunnistaja ütluste kohaselt olid nemad tegelikud

sõiduki kasutajad, seejuures tasus sõiduki kasutaja abikaasa sõiduki liisingumakseid ja käendas

hiljem hageja laenu. Seega on tunnistajad eluliselt huvitatud vaidluse lahendamisest hageja kasuks,

mistõttu ei ole nende ütlused sõiduki varguse asjaolude ja sõiduki vargusest politseile teatamise kohta

usaldusväärsed.

Kirjalike tõenditega on tõendatud, et sõiduki kasutaja ei täitnud kohustust teavitada sõiduki vargusest

politseid viivitamatult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sõiduki kasutaja ei teatanud

politseile sõiduki vargusest 11. juulil 2010, vaid esitas avalduse alles 14. juulil 2010. Usutavad ei ole

sõiduki kasutaja väited selle kohta, et 11. juulil 2010 ei võetud tema avaldust sõiduki varguse kohta

vastu. Kuna hageja loal sõidukit kasutanud isik teavitas kindlustusjuhtumi toimumisest politseid

ebamõistlikult hilja, ei olnud politseil enam võimalik teha operatiivseid toiminguid sõiduki

leidmiseks. Politsei kinnituse järgi ei ole peale sõiduki kasutaja ütluste muid tõendeid selle kohta, et

sõiduk viibis ajavahemikus 10.–11. juuli 2010 Leedu Vabariigis Palangas ja varastati seal.

Seega rikkus sõidukit kasutanud isik oluliselt kindlustuslepingus ette nähtud kohustust, mille

tulemusena ei olnud politseil ega kindlustusandjal võimalik teha kindlaks kindlustusjuhtumi

toimumist. Kohustuse rikkumine mõjutas seega oluliselt kindlustusjuhtumi toimumise

kindlakstegemist. Esitatud tõendite alusel ei saa usaldusväärselt tuvastada, et sõiduk 10. juulil 2010

varastati. Kindlustusjuhtumi toimumise tõendamine on üldtingimuste p 8.9 ning VÕS § 448 lg 2

alusel kindlustusvõtja kohustus. Sõiduki varguse korral saab nõuda kindlustusvõtjalt nende tõendite

esitamist, mis puudutavad viivitamatult politsei teavitamist varguse toimumisest. Selliseid tõendeid

saab iga kindlustusvõtja mõistlikult ise esitada. Hageja ei ole esitanud tõendeid politsei viivitamatu

teavitamise kohta. Tunnistajate väited lähevad vastuollu teiste asjas kogutud tõenditega ning hageja ei

ole esitanud muid sõiduki Palangas viibimist ja selle ajavahemikul 10.–11. juulil 2010 varastamist

kinnitavaid tõendeid.

Hageja loal sõidukit kasutanud isik rikkus politsei teavitamise kohustust vähemalt raske hooletusega

VÕS § 104 lg 4 järgi. Mõistlik isik ei oleks 11. juulil 2010 sõiduki varguse avastamisel piirdunud

politseile helistamisel avaldusega, et ta ei suuda pargitud sõidukit leida, ega oleks viivitanud avalduse

esitamisega neli päeva, sest mõistlikule isikule on arusaadav, et vargusest teavitamisega oluline

viivitamine võib märkimisväärselt vähendada sõiduki leidmise võimalusi. Samuti oleks mõistlik isik

võõras linnas sõidukit parkides jätnud meelde selle parkimise koha.

Kuna sõidukit hageja loal kasutanud isik rikkus raske hooletusega kindlustusvõtja kohustusi ning

sellisel kohustuste rikkumisel oli oluline ja määrav mõju kindlustusjuhtumi toimumise

kindlakstegemisele ning varguse hilisemale avastamisele, vabanes kostja üldtingimuste p-de 3.1

ja 8.3.2 alusel kindlustushüvitise maksmise kohustusest.

Üldtingimuste p 8.7 järgi kohustus kindlustusvõtja esitama auto varguse korral kindlustusandjale

viivitamatult kõik auto võtmed ning registreerimisdokumendid ja röövimise korral kõik tema

valdusesse jäänud võtmed ja dokumendid. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja võis kostja asemel

esitada võtmed politseile. Palanga politseis 14. juulil 2010 koostatud esemete ja dokumentide

esitamise protokollist nähtub, et sõiduki kasutaja esitas politseile sõiduki registreerimistunnistuse ja

kaks võtit koos immobilaiseriga. Võtmete aktist nähtub, et kindlustusandja kahjukäsitlejad

fotografeerisid võrdluseks sõiduki kasutaja Palanga politseile esitatud võtmeid tehasest VIN-koodi

alusel tellitud võtmega. Võtmete võrdlusaktist nähtub, et sõiduki kasutaja esitatud võtmete ja tehasest

tellitud võtme võrdlemisel tuvastati erinevused. Originaalsel uuel võtmel puudus võtme otsas muuk,

muugi üks nurk oli terav ja muuk kulges süvisega, sellel võtmel ei ole immobilaiseripulti. Sõiduki

kasutaja esitatud võtmel oli ka otsas muuk ning muuk kulges laugelt, kahest võtmest üks on enam

kulunud ja tõenäoliselt enam kasutatud kui teine. Kuna sõiduki võtmete puhul on oluline ka

immobilaiseri elektrooniline kood, ei ole ainuüksi võtmete võrdlemise tulemusena võimalik

tuvastada, kas sõiduki kasutaja Leedu politseile esitatud võtmetega sai sõidukit avada ja käivitada.

Seetõttu pidi hageja tõendama, et need võtmed olid sõiduki õiged võtmed. Hageja ei ole seda

tõendanud ega soovinud saata võtmeid hinnangu andmiseks Eesti Porsche esindusele. Kuna ükski

ekspert ei saa ilma sõidukita sellekohast arvamust anda, tuleb hageja ekspertiisitaotlus jätta

rahuldamata. Seega ei ole hageja tõendanud, et ta täitis üldtingimuste p-s 8.7 ettenähtud kohustuse.

Kuigi maakohus jättis hageja kindlustushüvitise saamise nõude rahuldamata, pidas ta vajalikuks

vastata poolte väidetele võimaliku kahju suuruse kohta. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et

sõidukile oleks tehtud regulaarset hooldust ning 2009. a-l läbitud tehnoülevaatus. Kohtule esitatud

tõenditest sõiduki turuväärtuse kohta on kõige usaldusväärsem ekspert R. Mündi hinnang, sest ta on

riiklikult tunnustatud ekspert, kelle pädevuses on teha ekspertiise. Kohtule ei ole esitatud tõendeid

selle kohta, et vaatamata hoolduse ja tehnoülevaatuse tegemata jätmisele ei olnud sõiduk töökorras

või kaubandusliku välimusega. Arvates võimalikust sõiduki turuväärtusest 17 256 eurost maha

omavastutuse osa 15%, oleks kindlustushüvitise suuruseks olnud 14 667 eurot 60 senti.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 14 667 eurot 60 senti.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. juuli 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. Lisaks mõistis ringkonnakohus

hagejalt välja riigilõivu, mille tasumisest oli ta apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras

vabastatud.

Maakohus järeldas õigesti, et kindlustusandja saab kindlustushüvitise maksmisest keeldumisel

tugineda mh sellistele vastuväidetele, mida ta ei esitanud hüvitisest keeldumise otsuses. Kostja esitas

hagejale kõik vastuväited enne kohtumenetluse algust. VÕS § 489 lg 3 kinnitab, et kostjal on kogu

kahju hüvitamise menetluse vältel õigus esitada hageja nõudele vastuväiteid. Samuti leidis maakohus

õigesti, et hageja ei ole kindlustusjuhtumi, s.o sõiduki varguse toimumist usaldusväärselt tõendanud.

VÕS § 448 lg 1 järgi peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale kindlustusjuhtumist

viivitamatult, esitades kõik kindlustusjuhtumit puudutavad olulised asjaolud. Üldtingimuste p 8.9

paneb kindlustusvõtjale kohustuse tõendada kindlustusjuhtumi toimumist. Kindlustusandjal on õigus

nende asjaolude esinemist kontrollida. Selle kohta, et sõiduk asus ajavahemikul 10.–11. juuli 2010

Palangas ja varastati seal, on üksnes sõiduki kasutaja ja tema abikaasa ütlused. Maakohus hindas

tunnistajate ütlusi koosmõjus teiste tõenditega ja leidis, et need on teiste tõenditega vastuolus ega ole

usaldusväärsed.

Vaatamata sellele, et kindlustusjuhtumi toimumine ei ole tõendatud, analüüsis maakohus ka

kindlustushüvitise maksmisest keeldumise eeldusi. Maakohus tuvastas õigesti, et sõiduki kasutaja ei

pöördunud kohe politsei poole ning politseile avalduse esitamine kolmepäevase hilinemisega on

üldtingimuste p 8.3.2 rikkumine. Kostja tõendas, et hageja rikkus üldtingimuste p 8.7, kuna tema

esitatud võtmete mehaaniline osa ei olnud samane tehase originaalvõtmega. Kui hageja soovis kostja

väidet ümber lükata, pidi ta esitama tõendid selle kohta, et Palanga politseile esitati vaidlusaluse

sõiduki võtmed. Maakohus selgitas hagejale, et kohtuekspertiisi instituudi spetsialistid on kohtule

teatanud, et neil puuduvad sellise ekspertiisi tegemiseks eriteadmised ja vahendid, ning on soovitanud

pöörduda sama marki sõidukite müügi ja teenindusega tegelevate äriühingute poole. Sõiduki tootja

väitel saab tootja määrata kindlaks võtmete seose sõidukiga. Hageja ei nõustunud maakohtu

ettepanekuga esitada taotlus sõiduki tootjale ja jäi kindlaks oma taotlusele teha ekspertiis. Kuna selle

ekspertiisiga ei olnud võimalik tuvastada, kas hageja esitatud võtmed olid kasutatavad väidetavalt

varastatud sõiduki avamiseks ja käivitamiseks, jättis maakohus hageja taotluse põhjendatult

rahuldamata. Õige ei ole hageja väide, et kostjal ei olnud õigust ilma hageja loata tellida Porsche

esindusest sõiduki võtme mehaanilist osa. Kostja võis kahjujuhtumi uurimiseks teha vajalikke

toiminguid, mh tellida kindlustatud sõiduki võtme koopia.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asja uueks lahendamiseks maakohtule.

Kohtud on kohaldanud valesti VÕS § 450, kui leidsid, et kindlustusandjal on õigus esitada

hagimenetluses kindlustusvõtja nõudele vastuväiteid, mida ta ei esitanud kindlustushüvitise

maksmisest keeldumisel. Kuna kostja tugines hüvitise maksmisest keeldumise otsuses üksnes sellele,

et hageja esitas talle valed võtmed, ei saa ta esitada kahju hüvitamisest keeldumiseks muid põhjusi.

Kohtud on kohaldanud valesti ka VÕS § 448, kui tuvastasid, et hageja ei teatanud kostjale

kindlustusjuhtumi toimumisest viivitamatult. Sõiduki kasutaja pöördus 11. juulil 2010 politsei poole,

kuna ta ei suutnud sõidukit leida, sest oli kofeiini mõju all ja ei orienteerunud võõras linnas. Sel

kuupäeval ei võimaldanud politsei tal avaldust kirjutada, mistõttu esitas ta kirjaliku avalduse

14. juulil 2010.

Kohtud on selgitamiskohustust rikkudes jätnud selgitamata, millises osas on tunnistajate ütlused

ebausaldusväärsed. Sõiduki kasutaja esitas õiged võtmed. Kostja esitatud võtmete võrdlusakt on

ebaseaduslik, sest ta ei ole selgitanud, kuidas ta võis ilma hageja nõusolekuta tellida võtme koopia.

Kohtul ei olnud õigust eksperdi asemel võtmete identsust hinnata. Arusaamatuks jääb, miks ei

rahuldanud maakohus hageja taotlust teha võtmete ekspertiis, kuigi hageja oli tellinud tootjalt uued

võtmed, mis edastati tootja esinduse kaudu maakohtule. Kohtute järeldus, et ekspertiisi saab teha

sõiduki tootja kaudu, on ekslik, kuna tootjal ei ole sellist pädevust. Lisaks on põhjendamata kohtute

seisukoht, et hageja pidi tõendama võtmete elektronosa identsuse. Hageja peab tarbijana tõendama

oma väiteid mõistlikes piirides.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kohtud leidsid õigesti, et kindlustusjuhtumi toimumine ei ole tõendatud. Kindlustusandjale tõese

teabe esitamise riski kannab VÕS § 449 kohaselt ka tarbijast kindlustusvõtja. Tõendite

usaldusväärsuse hindamine ei ole kohtu selgitamiskohustuse rikkumine. Kohtud leidsid põhjendatult,

et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Hageja ekspertiisitaotlus on asjakohatu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb

saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kostja võib kohtumenetluses esitada hageja

nõudele vastuväiteid, mida ta ei märkinud kindlustushüvitise maksmisest keeldumise otsuses.

Kohtud märkisid õigesti, et võlaõigusseadus võimaldab kindlustusandjal esitada ka pärast hüvitise

maksmisest keeldumise otsust kõik põhjendused, mille tõttu ta kindlustusvõtjale hüvitist ei maksa.

Sellist piirangut ei sätesta ka poolte sõlmitud kindlustusleping ega selle osaks olevad üldtingimused.

Kindlustusandja õigus esitada hagimenetluses kindlustusvõtja nõudele erinevaid vastuväiteid ja neid

tõendada, tuleneb nii maakohtu viidatud materiaalõiguse normidest, sh VÕS § 489 lg-st 3, kui ka

TsMS § 5 lg-st 2, § 199 lg 1 p-dest 4–6 ning § 230 lg-st 1, mis näevad ette menetlusosalise õiguse

mh vaielda vastu vastaspoole nõudele, määrates ise, mis asjaolud ta esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab.

11. Kohtud leidsid, et esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades oli kostjal õigus täielikult keelduda

hagejale kindlustushüvitise maksmisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Pooled ei vaidle selle üle, et kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustusjuhtumiks VÕS § 423 lg 1

tähenduses oli mh sõiduki vargus. Pooled vaidlevad selle üle, kas kindlustusjuhtum toimus ja kas

kostjal oli õigus jätta hagejale kindlustushüvitis täielikult välja maksmata. Seega tuli asja

lahendamiseks teha mh kindlaks, kas kindlustusjuhtum, s.o sõiduki vargus on tõendatud, ja kui on,

siis kas hageja on rikkunud oma kohustusi, mis annab aluse kindlustushüvitist vähendada.

12. Maakohus märkis, et üldtingimuste p 8.9 järgi on kindlustusjuhtumi toimumise tõendamise

kohustus kindlustusvõtjal. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusega, et hageja loal sõidukit

kasutanud isik rikkus oluliselt kindlustuslepingus ettenähtud kohustust, mille tulemusena ei olnud

politseil ega kostjal enam võimalik kindlustusjuhtumi toimumist kindlaks teha. Hageja rikkus

kindlustusvõtja kohustusi raske hooletusega, mis avaldas määravat mõju kindlustusjuhtumi

kindlakstegemisele, samuti varguse hilisemale avastamisele. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et

ta nõustub maakohtuga selles, et kindlustusjuhtumi toimumine ei ole usaldusväärselt tõendatud.

13. Kolleegium leiab, et kohtud on kindlustusjuhtumi toimumise tuvastamisel jätnud arvestamata

asjakohased seadusesätted, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kuigi üldtingimuste p 8.9 järgi

on kindlustusjuhtumi tõendamise kohustus kindlustusvõtjal, tuleb kolleegiumi arvates arvestada ka

VÕS § 448 lg-s 2 sätestatut. Kindlustusandja võib VÕS § 448 lg 2 järgi pärast kindlustusjuhtumi

toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet.

Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult

oodata nende esitamist. Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et VÕS § 448 lg 2 ei reguleeri

asjaolude tõendamise koormuse jagamist (Riigikohtu 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-

06, p 11). Üldise tõendamiskoormuse reegli kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Seega peaks üldreegli järgi hageja tõendama

kindlustushüvitise saamiseks kindlustusjuhtumi toimumise. Hea usu põhimõttest tulenevalt võib

asjaolude tõendamise koormuse teise poole kahjuks siiski ümber pöörata. Kuna varguse korral ei jää

sõidukist järele jäänuseid (nagu tulekahju puhul) ning ei pruugi olla videomaterjali või pealtnägijaid

(tunnistajaid), on kindlustusvõtjal vargust peale enda ja lähisugulaste seletuste ja ütluste üldjuhul

raske või isegi võimatu muude tõenditega tõendada. Seega tuleb üldtingimuste p 8.9 rakendamisel

tingimata arvestada ka VÕS § 448 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et kindlustusandja võib nõuda

kindlustusvõtjalt tõendeid muu hulgas ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta niivõrd, kuivõrd

kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Vastasel juhul koormataks

kindlustusjuhtumi toimumise tõendamisel kindlustusvõtjat ülemäära.

Kohtud on kindlustusjuhtumi toimumise osas hinnanud esitatud tõendeid ja leidnud, et tunnistajate

ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Samas ei selgu kohtute otsustest, milliste teiste

tõenditega on vastuolus tunnistajatena üle kuulatud sõiduki kasutaja ja tema abikaasa ütlused selle

kohta, et sõiduk varastati vaidlusalusel ajal Leedu Vabariigis Palanga linnas. Seda, millised asjaolud

või tõendid välistavad kindlustusjuhtumi toimumise hageja väidetud ajal, maa- ega ringkonnakohtu

otsusest ei nähtu. Palanga politsei teatised sõiduki kasutaja 11. juuli 2010. a ja 14. juuli 2010. a

pöördumiste kohta ei välista kindlustusjuhtumi toimumist. Kolleegium leiab, et ka hageja ja

tunnistajate lähisugulus ei anna iseenesest alust lugeda nende ütlusi ebausaldusväärseteks. Sageli on

just pereliikmed ja lähisugulased ainsad isikud, kes saavad anda ütlusi pere kasutuses olnud auto

varguse kohta.

14. Maakohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist muu hulgas asjaoluga, et hageja teatas

politseile auto vargusest hilinenult. Maakohus viitas seejuures kindlustuslepingu p-le 3.1, mille järgi

vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest osaliselt või täielikult, kui

kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut tahtlikult või raskest hooletusest ja kohustuse rikkumine

mõjutas kahju tekkimist või selle suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse

kindlakstegemist. Samuti viitas maakohus üldtingimuste p-le 8.3.2, mille kohaselt tuleb

kindlustusvõtjal teatada vargusest viivitamatult politseile kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis. Maakohus tuvastas, et hageja esitas kirjaliku avalduse politseile auto varguse kohta

14. juulil 2010, s.o neli päeva hiljem ja rikkus sellega lepingust tulenevat kindlustusvõtja kohustust.

Kolleegium märgib esmalt, et maakohus on eksinud viivituse päevade arvu osas, sest Palanga politsei

teatiste, millest üks on dateeritud 11. juulil 2010 ja teine 14. juulil 2010, järgi teatas hageja politseile

auto vargusest kirjalikult mitte neli, vaid kolm päeva hiljem. Samuti on maakohus jätnud andmata

sisulise hinnangu hageja 11. juulil 2010 politseile tehtud pöördumisele. Palanga politsei 11. juuli

2010 teatise järgi teatas sõiduki kasutaja, et ta ei suuda Palanga linnas autot leida.

Kohtud ei ole põhjendanud, kuidas mõjutas politsei teavitamine kolm päeva hiljem kindlustusjuhtumi

toimumist või selle kindlakstegemist. Kolleegium märgib, et kindlustusandja vabaneb täitmise

kohustusest VÕS § 452 lg 1 esimese lause kohaselt siis, kui kindlustusvõtja põhjustas

kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt ei keela VÕS § 452

lg 1 kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui

kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu (Riigikohtu 19. detsembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 11). Kindlustusvõtja kaitse sätted on sätestatud VÕS § 452 lg-s 2, mis

piirab kindlustusandja õigust tugineda kokkuleppele, mille järgi ta vabaneb täitmiskohustusest.

Kohtud ei hinnanud hageja väidetavat rikkumist VÕS § 452 lg 2 alusel. Samas võib kolleegiumi

arvates sõltumata VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust auto vargusest politseile hilinenult teatamine anda

kindlustusandjale aluse vähendada kindlustushüvitist VÕS § 488 lg 3 järgi.

15. Maakohus, analüüsides hageja rikkumisi, järeldas, et kostja vabanes täielikult kohustusest maksta

hagejale kindlustushüvitist ka seetõttu, et hageja rikkus tahtlikult kohustust anda kindlustusandjale

üle sõiduki võtmed ning see rikkumine mõjutas oluliselt kindlustusjuhtumi kindlakstegemist.

Maakohus viitas seejuures üldtingimuste p-le 8.7, mille kohaselt peab kindlustusvõtja esitama sõiduki

varguse korral kindlustusandjale viivitamatult kõik võtmed. Kolleegium märgib, et pooled ei vaidle

selle üle, et hageja esitas kostjale kaks võtit, mis hageja väitel on varastatud auto võtmed. Pooled

vaidlevad selle üle, kas need on varastatud auto võtmed. Maakohus leidis, et hagejal on kohustus

esitada varastatud sõiduki võtmed, kuid järeldas võtmete võrdlusaktist, et hageja ei tõendanud, et ta

esitas õiged võtmed.

Kolleegium leiab, et kohtud jaotasid poolte tõendamiskoormuse valesti, kui leidsid, et hageja peab

tõendama võtmete õigsuse. Üldtingimuste p 8.7 järgi on kindlustusvõtjal kohustus anda varastatud

auto võtmed üle kindlustusandjale. Kahtluse korral, et esitatud võtmed ei ole varastatud auto võtmed,

peaks seda tõendama kindlustusandja. Seega ei ole õige maakohtu käsitlus, et hageja peab vaidluse

korral tõendama, et esitatud võtmed on õiged. Küll aga võib võtmete ehtsuse tõendamise kohustus

minna üle kindlustusvõtjale, kui kindlustusandja esitab tõendid, mis annavad aluse võtmete ehtsuses

kahelda.

Kostja on esitanud asjatundjate koostatud võtmete võrdlusakti, millest nähtuvalt on märgitud viis

erinevust hageja esitatud autovõtmete ja kostja tellitud uue võtme vahel. Hageja apellatsioon- ja

kassatsioonkaebuse väitel on erinevused seletatavad võtmete kulumisega. Hageja on esitanud

maakohtule enda tellitud uue võtme ja taotlenud võtmete võrdlusekspertiisi määramist. Maakohus on

ekspertiisi määramisest keeldunud põhjendusega, et sellega ei ole võimalik kindlaks teha, kas hageja

esitatud autovõtmetega sai avada ja käivitada varastatud sõidukit. Kolleegium leiab, et maakohus

keeldus põhjendamatult ekspertiisi määramisest. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult

sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist

tõendit, millel on asjas tähtsust. Maakohus on keeldunud ekspertiisi määramisest sisuliselt

asjakohatuse tõttu ja ringkonnakohus on sellega nõustunud. Kolleegium ei nõustu kohtute

seisukohaga. Kohtud on järeldanud, et hageja ei ole tõendanud, et ta esitas õiged autovõtmed,

toetudes seejuures võtmete võrdlusaktile, st sellele, et asjatundjate koostatud võrdlusaktist nähtuvalt

erinevad hageja esitatud autovõtmed kostja tellitud uuest võtmest. Kolleegium leiab, et sellises

olukorras on hageja õigustatud esitama omapoolseid tõendeid ja muu hulgas taotlema võtmete

võrdlusekspertiisi, et tuvastada võtmete identsus ja võimalike erisuste põhjused (nt kulumine). Seega

tuleb ringkonnakohtul asja uuel arutamisel kaaluda hageja taotletud võrdlusekspertiisi määramist, et

tuvastada võtmete identsus.

16. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

17. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada isikule, kes selle hageja eest tasus.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks