3-2-1-1-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-1-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Areco Eesti osaühingu hagi AS-i SEB Pank vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades

nr 175/2012/163 ja nr 175/2012/165

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-14541

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus

Areco Eesti osaühingu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus 6000 eurot

Areco Eesti osaühingu kassatsioonkaebus 6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Areco Eesti osaühing (registrikood 11061170),

esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov

Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

vandeadvokaat Tarvo Lindma

Asja läbivaatamise kuupäev

17. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-14541 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu 30. aprilli 2013. a otsuse osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hagi täitemenetluse nr 175/2012/163 lubamatuks tunnistamiseks

(hageja poolt viivisenõudele esitatud vastuväite rahuldamata jätmise osas), ning

menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Jätta ülejäänud osas ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Areco Eesti osaühingu kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Tagastada OÜ-le Areco Metall Eesti 7. novembril 2013 Areco Eesti osaühingu

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot. Arvata AS-i SEB Pank

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Areco Eesti osaühing (varasem ärinimi ka Ruukki Eesti osaühing, hageja) esitas 11. aprillil 2012

Pärnu Maakohtule hagi AS-i SEB Pank (kostja) vastu, milles palus tunnistada täiteasjades

nr 175/2012/163 ja nr 175/2012/165 täitemenetlus lubamatuks. Hageja palus jätta täiteasjade

täitekulud ning menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse,

milles palus peatada täitemenetlus mõlemas täiteasjas.

Hageja väitel sõlmis ta 17. veebruaril 2006 lepingu, millega omandas Pärnumaal kaks kinnistut,

sh kinnistu nimega Mesimaa. 17. veebruari 2006. a lepinguga seati omandatud kinnistutele kostja

kasuks ka 6 000 000 krooni (383 469 euro 89 sendi) suurune ühishüpoteek. Ühishüpoteegi seadmisel

lepiti kokku, et ühishüpoteek tagab kõiki kostja nõudeid hageja vastu, mis tulenevad mh tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Mesimaa kinnistule ehitatud tootmishoones alustas hageja

2007. aastal tootmistegevust (esialgu metallkonstruktsioonide, hiljem seina- ja katusepaneelide

tootmine).

Hageja ja kostja sõlmisid 29. augustil 2006 kommertspandilepingu, millega seati hageja vallasvarale

esimesele vabale järjekohale kommertspant 2 100 00 krooni (134 214 eurot 46 senti).

4. novembril 2010 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, millega kostja laenas hagejale

sihtotstarbeliselt 10 548 000 krooni (674 140 eurot) hageja ja osaühingu Pärnu Ehitus kohustuste

refinantseerimiseks tähtajaga 21. aprill 2011. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja ka

kommertspandilepingu, mille kohaselt seati hageja vallasvarale teisele järjekohale kommertspant

3 600 000 krooni (230 081 eurot 93 senti). Kommertspandilepinguga tagati mh 4. novembri 2010. a

laenulepingust tulenevad nõuded.

20. mail 2011 sõlmitud laenulepingu lisaga nr 1 pikendasid hageja ja kostja laenu (660 640 euro

7 sendi) tagastamise tähtaega kuni 26. oktoobrini 2011, kehtestasid uue maksegraafiku ja hageja andis

lisatagatisi. Pikendatud tähtaja saabumisel keeldus kostja vaatamata varasematele suulistele

kokkulepetele laenulepingut pikendamast. 8. novembril 2011 esitas kostja nõude võlgnevuse

tasumiseks.

13. jaanuari 2012. a täitmisteadetega teatas Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa avaldajale, et kostja

avalduse alusel on alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 175/2012/163 Mesimaa kinnistu suhtes ning

täiteasjas nr 175/2012/165 avaldaja vallasvara suhtes.

Mesimaa kinnistu ning vallasvara suhtes on sundtäitmine lubamatu järgmistel põhjustel:

• Hageja vastu täitmisavalduse esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna vaatamata

varem korduvalt antud lubadustele pikendada laenu tähtaega esitas kostja laenulepingust tuleneva

nõude kohtutäiturile täitmiseks, ehk käitus vastuoluliselt. Kostja katkestas ka hagejaga peetud

läbirääkimised laenutähtaja pikendamise üle ilma mõjuva põhjuseta;

• Sundtäitmisel on tööstuslikust kinnisasjast meelevaldselt eraldatud kinnisasja olulised osad ja

päraldised (tootmisliin ja sildkraana). Kommertspant ei laiene Mesimaa kinnistule ega selle

olulistele osadele ega päraldistele ning seega ei tohi Mesimaa kinnistust selle olulisi osasid ning

päraldisi eraldada mh ka kommertspandilepingule tuginedes. Täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 146 lg-st 1 lähtuvalt tuleb päraldisi arestida koos kinnisasjaga, mitte eraldi;

• 29. augusti 2006. a notariaalselt tõestatud kommertspandilepingus ei ole hageja kohustunud

alluma kohesele sundtäitmisele ning seega ei saa see leping olla täitedokumendiks;

• Võla arvestus on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 6 tuleneva viivise ja intressi

kapitaliseerimise keeluga, kuna kostja on kohtutäiturile esitatud võlgnevuse kalkulatsioonis

arvutanud viivist laenulepingu alusel ka summadelt, millega refinantseeriti varasemad viivise- ja

intressivõlad.

2. 12. aprilli 2012. a määrusega tagas Pärnu Maakohus hageja taotlusel hagi osaliselt ja peatas

täitemenetluse täiteasjas nr 175/2012/163 (Mesimaa kinnistu suhtes) kuni tsiviilasjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni. 20. aprillil 2012 tagas Pärnu Maakohus hageja taotlusel hagi ka

täitemenetluses nr 175/2012/165 (vallasvara suhtes) ja peatas nimetatud täitemenetluse kuni

tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel on 4. novembri

2010. a laenuleping lõppenud laenutähtpäeva saabumise tõttu. Hageja ei tasunud võlga

meeldetuletusest hoolimata ja 12. jaanuaril 2012 esitas kostja täitmisavalduse kohtutäiturile

täitemenetluse alustamiseks laenulepingust tuleneva võla 900 125 euro 54 sendi sissenõudmiseks,

sellest on põhivõlg 647 850 eurot 71 senti, intressivõlg 2786 eurot 85 senti ja viivisevõlg

249 487 eurot 98 senti.

Vallasvara (Mesimaa kinnistul asuvad seadmed ja tehnika) ei ole kinnisasja oluline osa ega päraldis,

vaid eraldiseisvad vallasasjad, mida on võimalik kinnisasjast eraldada. Eraldatud osasid saab pärast

eraldamist sihtotstarbeliselt kasutada ning tsiviilkäibes eraldi võõrandada.

Kostja ei ole arvestanud viivist intressilt, vaid laenulepingu põhiosalt alates laenu sissenõutavaks

muutumisest. Laenulepingu sõlmimisega tekkis poolte vahel uus lepinguline kohustus, mis on

sõltumatu refinantseeritavatest laenulepingutest, ning kostja on õigustatud nõudma kogu väljastatud

laenult intresside tasumist kuni lepingu lõpptähtpäeva saabumiseni ja viivise tasumist alates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Kostja käitumine ei ole olnud vastuoluline. Kostja on väljendanud selgelt, et nõuab kogu võla

tasumist määratud tähtajaks.

4. Pärnu Maakohus jättis 30. aprilli 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei tulene TMS § 221 lg-test 1 ja 11, et võlgnik võib esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja vastu sellel alusel, et täitmiseks esitatud

dokument ei ole täitedokumendiks. Juhul, kui hageja leidis, et aastal 2006 sõlmitud

kommertspandileping ei ole täitedokumendiks, tulnuks tal vaidlustada täitemenetluse alustamist

TMS §-s 217 sätestatud korras kaebuse esitamisega kohtutäiturile.

4. novembril 2010 sõlmitud kommertspandilepingus leppisid pooled kokku, et hageja allub kohesele

sundtäitmisele pandiga tagatud nõuete rahuldamiseks ning pooled käsitavad lepingut

täitedokumendina. Seega käitub hageja kohustuse sissenõutavaks muutumise järel kokkuleppe

kehtivust täitedokumendina eitades vastuoluliselt ning hea usu põhimõtet rikkudes. Puudub mõistlik

selgitus ja vajadus tõlgendada pantija huvisid kommertspandiseaduse (KomPS) § 1 lg 3 alusel

selliselt, et kommertspandile kohaldatakse küll asjaõigusseaduses registerpandi kohta sätestatut, kuid

erinevalt registerpandist ei ole kommertspandi puhul võimalik sõlmida TMS § 2 lg 1 p 19 kohast

kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepet. Kuivõrd KomPS § 5 lg 1 kohaselt võib ettevõtja

kommertspandiga koormatud vara tavapärases majandustegevuses kasutada ja käsutada, siis ei ole

üldjuhul ka kommertspandipidajale täitemenetluse alustamisel teada, millised konkreetsed

varaesemed pandiga koormatud vara hulka kuuluvad. Eeltoodu alusel on 4. novembri 2010. a

kommertspandileping täitedokumendina kehtiv.

Hageja täitemenetluse võlgnikuna ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda sel alusel, et

kohtutäitur korraldab eraldi täitemenetlusi kinnistute ning vallasasjade suhtes, mida hageja peab

Mesimaa kinnistu olulisteks osadeks või päraldisteks. Hageja on kohtutäituri otsuse täiteasjas

nr 175/2012/165 vallasvara arestimisakti tühistamata jätmise kohta vaidlustanud (tsiviilasi nr 2-12-

17364). Kohus rahuldas kaebuse osaliselt, leides, et arestimisakti kantud vallasvarast on üksnes

õhksoojuspump Mesimaa kinnistul asuva ehitise ja kinnisasja oluline osa. Pärnu Maakohtu määrus

tsiviilasjas nr 212-17364 jõustus Riigikohtu määrusega 20. detsembril 2012.

Kohus leidis tõendeid hinnates, et kostja ei ole hageja suhtes käitunud vastuolus hea usu põhimõttega

ega pahatahtlikult. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et kostja on varem hagejale laenupikendust

andnud. Õige on kostja väide, et lepingu veelkordne muutmine eeldas poolte kokkulepet, kostja ei

olnud kohustatud hagejaga uut kokkulepet sõlmima ning tal oli õigus hinnata tõenäosust, et hageja

tasub laenu tähtajaks. Tõendatud ei ole, et kostja asus läbirääkimisi pidama pahatahtlikult, tegeliku

soovita kokkulepet saavutada. Kostja nõudis hagejalt laenu pikendamise eeltingimusena 16 000 euro

tasumist ning hagejal oli enne täitemenetluse alustamist selleks aega kaks kuud. Selle aja jooksul ei

järginud hageja ka enda 4. novembri 2011. a kirjas kostjale väljapakutud maksegraafikut.

Kuna laenulepinguga refinantseeriti varasemaid kohustusi ning ka laenutähtaja pikendamise järel ei

tasunud hageja graafikujärgseid laenumakseid tähtajaks ega nõutavas suuruses, siis ei saanud hageja

mõistlikult eeldada, et kostja tingimusteta laenutähtpäeva pikendab.

Asjaolu, et vaidlusaluse laenulepingu alusel antud laenuga refinantseeriti ka varasemast lepingust

tulenevat intressi- ja viivisevõlga, ei tähenda, et uue laenulepingu põhisumma sisaldaks viivist ja

intressi. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul

alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Pooled on

4. novembri 2010. a lepinguga kokku leppinud, et varasemad kohustused võlgnetakse laenuna.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb laenusummalt tasuda intressi. Seega ei ole kostja poolt kohtutäiturile

esitatud võlaarvestus vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga ning sundtäitmine ei ole selle

alusel lubamatu.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi uue otsusega rahuldada või

saata asi maakohtule uueks arutamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtutäiturile esitatud

kommertspandilepingud ei ole TMS § 2 mõttes täitedokumendid. 4. novembri 2010. a lepingus

sisalduv nõusolek on tühine, sest kehtiva õiguse kohaselt ei ole kommertspandiga tagatud nõuete

kohta võimalik sõlmida kohesele sundtäitmisele allutamise kokkuleppeid. Hageja ei ole menetluses

väitnud, et kostja asus läbirääkimisi pidama pahatahtlikult, tegeliku soovita mingit kokkulepet

sõlmida. Hageja tugines väitele, et kostja katkestas läbirääkimised ilma mõjuva põhjuseta. Kostja

tunnistas, et varasemad intressi- ja viivisevõlad nimetati 4. novembri 2010. a laenulepingus

põhivõlaks ja hakati sellest omakorda intressi ja viivist arvestama. Sellega rikuti VÕS § 113 lg-st 6

tulenevat keeldu.

6. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. oktoobri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi täitemenetluse

nr 175/2012/165 lubamatuks tunnistamiseks, ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi

selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnistas täitemenetluse nr 175/2012/165 lubamatuks.

Ringkonnakohus tühistas hagi tagamise abinõu täiteasjas nr 175/2012/163 ja jättis maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on täiteasjas nr 175/2012/165 täitemenetlus lubamatu. Hagejaga tuleb

nõustuda selles, et kommertspandileping ei ole selliseks täitedokumendiks TMS § 2 mõttes, mis

alluks kohesele sundtäitmisele. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja nõue on kommertspandiga tagatud

ja pooled sõlmisid kommertspandi seadmise lepingu, mille järgi allutas hageja end kohesele

sundtäitmisele. Nimetatud nõusolekul ei ole õiguslikku tähendust ja see ei anna alust täitemenetluse

alustamiseks hageja vastu, sest vaatamata lepingus kokkulepitule ei ole tegemist täitedokumendiga

TMS-i mõttes. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja ei saa praeguses menetluses esitada väidet, et

kostja esitatud dokument ei vasta täidedokumendi nõuetele. Nimetatud vastuväiteid ei hinnata mitte

kaebuses täituri tegevuse peale, vaid hagimenetluses. Täitemenetluse seadustikus olev loetelu on

ammendav ja selles ei ole kommertspandilepingut kirjas. Kostjal oleks kommertspandi realiseerimise

õiguse saamiseks vaja pärast nõude sissenõutavaks muutumist sõlmida hagejaga uus notariaalne

kokkulepe, mille kohaselt oleks hageja andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, või sellest

keeldumisel pöörduda kohtusse kohtulahendi saamiseks, mis oleks kohaseks täitedokumendiks TMS

mõttes.

Maakohus jättis põhjendatult täitemenetluse täiteasjas nr 175/2012/163 lubamatuks tunnistamata.

Asja materjalidest nähtuvalt oli kostjale mitu korda laenupikendust antud ja edasine laenu

pikendamine oleks saanud toimuda ikkagi vaid poolte kokkuleppel. Maakohus on tunnistajate ütlusi

hinnanud kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 nõuetega. Õige on hageja

väide, et ühes tsiviilasjas tehtud määrus ei ole teise tsiviilasja pooltele siduv olukorras, kus

menetlusosalised ja nõuded on erinevad, kuid tsiviilasjas nr 2-12-17364 jõustunud määrus on kirjalik

tõend ja seda hindas maakohus TsMS § 232 lg 2 kohaselt õigesti kogumis ülejäänud tõenditega. Asjas

esitatud materjalist nähtuvalt oli hagejale kuuluval Mesimaa kinnistul asuva ehitise ja kinnisasja

oluliseks osaks vallasvarast üksnes õhksoojuspump ning tõendeid hinnates tuleb asuda seisukohale, et

tootmisliini ja sildkraana kinnisasjast eraldamine oli lubatav, sest tegemist ei ole kinnisasja osade ega

päraldistega. Ringkonnakohus nõustus kostjaga selles, et võlaarvestus on seadusega kooskõlas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus

uue otsusega hagi rahuldas, ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub uue otsusega jätta hagi

vaidlustatud osas rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

Kui Riigikohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, siis palus kostja saata asja tagasi

ringkonnakohtule. Samuti palus kostja tühistada täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 175/2012/165.

Kaebuse järgi ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma järeldusi kommertspandilepingu kui

täitedokumendi (puudumise) kohta. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-12-17364 tehtud

jõustunud lahendis leidnud, et põhjendatud ei ole Areco Eesti osaühingu väide, et kõnealused

kommertspandi seadmise lepingud on tühised ja täitur ei oleks tohtinud nende alusel üldse täiteasja

algatada. Niisiis leidis ringkonnakohus, et kommertspandiseadmise lepingud ei ole tühised. Seega

saab ka kaebuse korral esitada täitedokumendi puudumise vastuväite ja selle kohta on olemas

jõustunud kohtulahend.

Kommertspandileping on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes, kuna kommertspandile

kohaldatakse KomPS § 1 lg 3 kohaselt registerpandi sätteid. Kohaldada tuleks kõiki registerpandi

sätteid ning TMS § 2 lg 1 p 19 nimetab täitedokumendina registerpanti. Kui KomPS § 1 lg 3 viide ei

ole otse ülekantav TMS § 2 lg 1 p-le 19, siis asjaõigusseaduse (AÕS) § 302 lg 1 kohaselt on

pandipidajal õigus nõuda registerpandiga tagatud nõude sundtäitmist ning seega allub ka

kommertspandiga tagatud nõue kohesele sundtäitmisele.

Kommertspant on krediidiasutuste praktikas laialdaselt kasutatav tagatiseliik. Kohese sundtäitmise

korraldamine kommertspandilepingu alusel on krediidiasutustele ja majanduskäibele olulise

tähtsusega.

9. Hageja arvates tuleks kaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus kaebuses vaidlustatud osas

muutmata.

10. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles hagi jäi

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub uue otsusega hagi rahuldada või

saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule, menetluskulud palub ta jätta kostja kanda.

Kaebuse väitel jättis ringkonnakohus sisuliselt hindamata hageja seisukoha hea usu põhimõtte

rikkumise kohta. Kostja katkestas laenulepingu tähtaja pikendamise läbirääkimised põhjuseta,

maakohus jättis selle keskse tähendusega väite hindamata.

Kohtud on jätnud sisuliselt hindamata väited tootmisliini ja sildkraana kohta. Varasemas tsiviilasjas

tehtud määrus ei ole selles küsimuses siduv, pealegi olid seal asjaolud valesti tuvastatud ning neile oli

antud ebaõige hinnang. Kraana ja tootmisliin on kinnisasja olulised osad või alternatiivselt

päraldised, neid ei tohi kinnisasjast eraldi sundtäita.

Ringkonnakohus jättis sisuliselt hindamata hageja väite, et rikutud on VÕS § 113 lg-t 6.

11. Kostja arvates tuleb hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuses kinnitatakse muu

hulgas, et kostja on intressi ja viivist arvutanud laenulepingust tulenevalt põhinõudelt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata

maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi täitemenetluse nr 175/2012/163

lubamatuks tunnistamiseks (hageja poolt viivisenõudele esitatud vastuväite rahuldamata jätmise

osas), ning menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

I

13. Kolleegium lahendab kõigepealt kostja kassatsioonkaebuse, mille põhiline õiguslik väide on see,

et kommertspandileping on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on

täitedokument notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või

laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja

kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud

nõude rahuldamiseks. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga ning põhjendab seda järgmiselt.

14. Kohtud on tuvastanud, et kommertspandilepingud on sõlmitud 29. augustil 2006 ja 4. novembril

2010. Seega on mõlemad kommertspandilepingud sõlmitud pärast 1. jaanuari 2006, mil jõustus uus

täitemenetluse seadustik.

TMS sätestab täitedokumentide loetelu § 2 lg-s 1. Täitemenetluse seadustiku eelnõu (143 SE)

seletuskirja järgi kitsendati alates 1. jaanuarist 2006 kohese sundtäitmise (st eelkõige notariaalsete

täitedokumentide esitamine otse kohtutäiturile) võimalusi vallasvara korral. Sellise muudatuse

tingisid seletuskirja järgi juhtumid, mil kohesele sundtäitmisele allutamist kasutati ära hea usu

põhimõtte vastaselt. TMS § 2 lg-s 1 sätestatud loetelu ei sisaldanud 1. jaanuaril 2006 ega sisalda ka

praegu võimalust esitada kohtutäiturile täitmiseks notariaalselt tõestatud kommertspandilepingut.

15. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kõik täitedokumendid on reguleeritud kas ainult TMS § 2

lg-s 1 sätestatud loetelus (mh selge viitega eriseaduse sättele) või siis erandjuhul (TMS § 2 lg 1 p 21

viite kaudu) eriseaduses. Ka viimasel juhul toimub see aga just TMS §-s 2 sätestatud viite kaudu.

Seadusandja on seega lähtunud ühe erandiga sellest, et kõik täitedokumendid tuleb ammendavalt

loetleda TMS §-s 2. Seda praktikat kinnitavad pärast 1. jaanuari 2006 TMS § 2 lg-s 1 tehtud arvukad

muudatused, vt nt TMS § 2 lg 1 p 141, p 142, p 181, p 192, p 193 jne.

Kui seadusandja tunnustas ka notariaalselt tõestatud registerpandikokkulepet täitedokumendina, tehti

2009. aastal sellekohane muudatus TMS § 2 lg 1 p-s 19. Varem ei reguleerinud nimetatud punkt

registerpandiga tagatud nõuet. Seega ei peetud piisavaks AÕS § 302 lg 1 regulatsiooni, mille kohaselt

on pandipidajal õigus nõuda sundtäitmist sundenampakkumise teel, kui registerpandiga tagatud nõuet

ei täideta. Ka asjakohase eelnõu (456 SE) seletuskirjast ei nähtu, et oleks kaalutud võimalust

täiendada TMS § 2 lg 1 p 19 või muud punkti ka viitega kommertspandiseadusele. Samuti ei nähtu

seisukohta, et TMS § 2 lg 1 p 19 või AÕS § 302 lg 1 viide registerpandist tuleneva nõude

sundtäitmise kohta hõlmab ka kommertspandilepingust tuleneva nõude.

Seetõttu ei saa kolleegium nõustuda kostja tõlgendusega KomPS § 1 lg 3, TMS § 2 lg 1 p 19 ja

AÕS § 302 lg 1 kohta. Piisav ei ole KomPS § 1 lg 3 viide, mille kohaselt kohaldatakse

kommertspandile üldjuhul asjaõigusseaduses registerpandi kohta sätestatut. Vaja on selget

regulatsiooni TMS § 2 lg-s 1, mida seadusandja ei ole pidanud vajalikuks seni kehtestada.

Täitedokumendid kui formaalse täitemenetluse alustamise eeldused tuleb seaduses selgelt sätestada,

need ei saa tekkida laiendava tõlgendamise kaudu.

16. Kolleegium lisab, et notariaalselt tõestatud kommertspandilepinguga tagatud nõude kohesele

sundtäitmisele allutamise lubamatus võib sisuliselt tuleneda eelkõige kahest asjaolust. KomPS § 2 lg-

te 1 ja 2 kohaselt ulatub kommertspant äriühingu kogu vallasvarale, mis kuulub ettevõtjale

pandikande tegemise ajal, samuti varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Samas

võib ettevõtja pärast kommertspandilepingu sõlmimist kommertspandiga koormatud vara tavapärases

majandustegevuses kasutada ja käsutada, viimasel juhul kommertspant võõrandatud asjale lõpeb

(KomPS § 5 lg 1, lg 2 esimene lause). Seega ei ole kommertspandiga tagatud nõude täitmata jätmisel

üheselt selge, millisele varale kommertspant ulatub, st millist vara võib täitemenetluses nõude katteks

müüa. Märkimisväärsed õiguslikud vaidlused võivad tekkida vara võõrandamise korral, vt selle kohta

nt Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p-d 21−24. Samuti

iseloomustab seda praegune täitemenetlus, sest tsiviilasjas nr 2-12-17364 on hageja vaielnud selle

üle, kas kinnisasjal paiknevas ehitises asuvad kraana ja tootmisliin tuleks lugeda kinnisasja

päraldisteks või mitte.

Teine oluline asjaolu on see, et notariaalsete täitedokumentide korral ei ole ükski sõltumatu vaidlusi

lahendav organ kontrollinud sundtäitmise eelduste täitmist või vaadanud läbi poolte vahel tekkinud

vaidlust (vt selle kohta nt Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 14).

Selline olukord ei välista, et sissenõudja esitab kohtutäiturile täitmiseks nõude, mille rahuldamiseks

kohtumenetluses tõenäoliselt alust ei oleks (nt kõrvalnõuete osas, vt selle kohta Riigikohtu

12. detsembri 2012. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 15−21). Sellisele nõudele

vastuvaidlemise koormus on võlgnikul, kes saab oma õigusi kaitsta eelkõige TMS §-s 221 nimetatud

hagi esitamisega. Riigikohus on nt notariaalselt tõestatud hüpoteegilepingute korral mitmel puhul

rõhutanud, et sissenõudja peab esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis võimaldavad kohtutäituril

hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks

(vt kokkuvõtvalt Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 14).

Nimetatud kahe asjaolu koostoimega on ka sisuliselt põhjendatud see (vaatamata kommertspandi

teatud tähtsusele majanduskäibes), et kommertspandilepinguga tagatud nõuet ei ole võimalik maksma

panna otse kohtutäituri poole pöördudes. Vajalik on saada täitedokument kohtumenetluse kaudu või

ka nt TMS § 2 lg 1 p-s 18 nimetatud täitedokument.

17. Kostja on kaebuses leidnud ka seda, et Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-12-17364

(hageja kui võlgniku kaebuse alusel kohtutäituri otsuse peale) tuvastanud, et kommertspandilepingud

ei ole tühised. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Kostja on viidatud tsiviilasjas tehtud

ringkonnakohtu määrust tsiteerinud valikuliselt ja kontekstiväliselt. Tallinna Ringkonnakohus ei ole

tsiviilasjas nr 2-12-17364 kommertspandilepingute tühisust sisuliselt lahendanud, vaid leidnud, et see

tuleb lahendada hagimenetluses. Seda kinnitab üheselt ringkonnakohtu asjakohase seisukoha terviklik

esitamine: „Põhjendatud ei ole määruskaebuse 18.09.2012 täiendustes märgitu, et kõnealused

kommertspandi seadmise lepingud on tühised ja sellest tulenevalt ei tohtinuks kohtutäitur täiteasja

üldse alustada. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei saa kohtutäitur asuda

notariaalset lepingut tõlgendama ja kohtutäiturile esitatud formaalselt seaduse nõuetele vastav

täitedokument kuulub täitmisele. Täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine on saavutatav üksnes

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga."

18. Vastuseks kostja kaebuse seisukohale, et ka kohtutäiturile esitatavas kaebuses saab maksma panna

täitedokumendi puudumise vastuväite, märgib kolleegium eelkõige õiguse ühetaolise kohaldamise

huvides järgmist. Riigikohus on pidanud 2. juunil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08 tehtud määruse p-

s 16 võimalikuks, et kaebuse võib kohtutäituri tegevuse peale esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei

ole olemas täitedokumenti, mida kohtutäitur võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei vaielda

materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub

täitemenetluse alustamise üks eeldus − täitedokument.

Kolleegium täiendab seda seisukohta. Kohtutäituri otsuse peale esitatavas kaebuses saab esitada

täitedokumendi puudumise vastuväite vaid juhul, kui selle vastuväite lahendamine on kohtutäituri

pädevuses. Nii võib see olla nt juhul, mil kaebuses juhitakse tähelepanu täitedokumendi

jõustumismärke puudumisele, mille olemasolu või puudumist saab kohtutäitur kontrollida. Samas ei

ole välistatud, et täitedokumendi puudumise vastuväide tähendab sisuliselt ka materiaalõiguslikku

vastuväidet nõudele, mida aga kohtutäitur lahendada ei saa. Nii võib see olla nt juhul, mil vaieldakse

selle üle, kas mõni kohtulikus kompromissis sätestatud tingimus on saabunud või mitte, st kas

täitedokument on olemas või pole seda tingimuse saabumata jäämise tõttu. Sellisel juhul tuleb esitada

TMS §-s 221 sätestatud hagi.

Kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

II

19. Järgmisena lahendab kolleegium hageja kassatsioonkaebuse.

Kolleegium on seisukohal, et kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui nad tuvastasid, et

kostja ei ole käitunud laenulepingu tähtaja pikendamise läbirääkimistel pahauskselt. Riigikohus ei saa

TsMS § 688 lg-te 3−5 tõttu ise asjaolusid tuvastada. Kolleegium märgib siiski, et hageja on saanud

kostjalt märkimisväärselt suure laenu tähtajaga ca 5 kuud. Kostja on pärast 5 kuu möödumist olnud

nõus tähtaega pikendama veel ca 5 kuu võrra. Seega on hageja saanud laenu tagastamiseks kaks

korda pikema tähtaja võrreldes sellega, millega ta pidi alguses arvestama. Sellises olukorras ei saa

kostjale kui laenuandjale ette heita, et ta seadis laenulepingu tähtaja järjekordse pikendamise

eelduseks väidetava jäiga tingimuse.

20. Kuna kolleegium on asunud seisukohale, et kommertspandileping ei ole täitedokument TMS § 2

lg 1 p 19 tähenduses, ei ole vaja vastata hageja kassatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et kraana ja

tootmisliin on kinnisasja olulised osad või alternatiivselt päraldised ning neid ei tohi seetõttu

kinnisasjast eraldi sundtäita. Praegusel juhul on sundtäitmine vallasasjade täitemenetluses

nr 175/2012/165 lubamatu täitedokumendi puudumise tõttu.

Siiski selgitab kolleegium järgmist. Hageja on menetluses tuginenud mh TMS § 146 lg-le 1.

TMS § 146 lg 1 esimese lause kohaselt ei saa kinnisasja päraldisi vallasasjana arestida. TMS § 146

lg 1 esimene lause kaitseb kolleegiumi hinnangul eelkõige hüpoteegipidaja huve. AÕS § 343 lg 1

esimese ja teise lause kohaselt ulatub hüpoteek mh ka kinnisasja päraldistele, mis on kinnisasja

omaniku omandis. Kui hüpoteegipidaja kinnisasjaga tagatud nõuet ei täideta, peab olema

täitemenetluses võimalik lisaks kinnisasjale müüa ka kinnisasja päraldisi, et hüpoteegipidaja nõue

saaks maksimaalses ulatuses rahuldatud. Seetõttu keelabki TMS § 146 lg 1 vallasasjana, st vallasasja

täitemenetluses, arestida kinnisasja päraldisi. See keeld kehtib aga normi eespool selgitatud eesmärki

arvestades ainult juhul, mil vallasasju soovib lasta arestida sissenõudja, kes ei ole hüpoteegipidaja.

Praegusel juhul on aga nii vallasvara kui ka kinnisvara puhul üks ja sama sissenõudja – kostja. Seega,

isegi juhul, kui sildkraana ja tootmisliin oleksid kinnisasja päraldised (mida nad aga tsiviilasjas nr 2-

12-17364 tuvastatu kohaselt ei ole), ei oleks nende suhtes kehtinud TMS § 146 lg 1 keeld ja neid

saanuks kostja kasuks vallasasjadena arestida, kui kostjal oleks selleks olnud täitedokument (mida

aga kommertspandileping praeguse otsuse kohaselt ei ole). Sildkraana ja toomisliini päraldiseks

lugemise korral võinuks nende arestimise vallasasjade täitemenetluses küll välistada see, et

KomPS § 2 lg 3 p 2 kohaselt ei ulatu kommertspant varale, millele ulatub hüpoteek. Kostja kasuks oli

seatud hüpoteek sellele kinnisasjale, millel paiknevas tootmishoones asusid sildkraana ja tootmisliin.

21. Hageja on esitanud ka väite, et rikutud on VÕS § 113 lg-t 6. VÕS § 113 lg 6 esimese lause

kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral.

Kohtud on tuvastanud, et 4. novembril 2010 sõlmitud laenulepinguga refinantseeriti hageja ja

osaühingu Pärnu Ehitus kohustusi. Kostja ja maakohus on olnud seisukohal, et 4. novembri 2010. a

laenulepingu sõlmimisega tekkis poolte vahel uus kohustus, mis näeb ette kohustuse maksta intressi

ning seega ei ole VÕS § 113 lg-t 6 rikutud. Ringkonnakohus on sellega nõustunud.

Riigikohus on 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud otsuse p-des 27−30 käsitlenud

VÕS § 113 lg 6 kohaldamist olukorras, mil laenulepinguga refinantseeriti varasemaid kohustusi.

Riigikohus leidis, et VÕS § 113 lg 6 kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendatakse üks

võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on

refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja

pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada

intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde.

Hageja ja osaühingu Pärnu Ehitus varasemad võlgnevused võisid sisaldada ka intressi ja viivist,

millelt 4. novembri 2010. a laenulepingu järgi tuli maksta intressi ning mille tasumisega viivitamise

eest võib kostja olla arvestanud viivist. Kostja on kassatsioonimenetluses kinnitanud vaid seda, et ta

on intressi ja viivist arvutanud laenulepingu põhinõudelt. Kostja on pidanud laenulepingu all

tõenäoliselt silmas 4. novembri 2010. a laenulepingut, sest ta ei ole kinnitanud, et tegemist on

varasema(te) laenulepingu(te)ga. Probleem on aga just varasematelt laenulepingutelt kogunenud

viivise ja intressi võimalikus ebaõiges arvestamises.

VÕS § 113 lg 6 eelduslikult ekslikult kohaldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada

osas, millega jäi kokkuvõttes rahuldamata hagi täitemenetluse nr 175/2012/163 lubamatuks

tunnistamiseks (hageja poolt viivisenõudele esitatud vastuväite rahuldamata jätmise osas). Asja uuel

läbivaatamisel tuleb analüüsida kostja intressi ja viivisenõuet, lähtudes eespool antud juhistest.

Arvestades hageja tuginemist VÕS § 113 lg 6 võimalikule rikkumisele, on kostja kui laenuandja

kohustus tõendada, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud 4. novembri 2010. a laenulepingu järgses

põhivõlas juba sisalduva(te)lt varasema(te) laenulepingu(te) järgse(te)lt intressi(de)lt ega viivis(te)lt.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda kostjale tähtaeg esitada selge arvestus varasema(te)

laenulepingu(te) järgse võla kohta, vt lähemalt 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud

Riigikohtu otsuse p 30.

22. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

23. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjonist (100 eurot)

tagastada TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel 50 eurot. Riigikohtu 13. jaanuari 2014. a määruse

alusel on hagejale juba tagastatud 50 eurot enamtasutud kautsjonit. Kostja kassatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu tuleb tema tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

riigituludesse.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik