3-3-1-82-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-82-13

Määruse kuupäev

12. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Meeme Mallene kaebus Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse

tegemiseks pesemisaegade graafiku kohta

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuli 2013. a määrus haldusasjas

nr 3-13-1282

Menetluse alus Riigikohtus

Meeme Mallene määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Meeme Mallene määruskaebus rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohtu 12. juuli 2013. a

määruse haldusasjas nr 3-13-1282 resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Meeme Mallene esitas 8. juunil 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Viru

Vanglat andma välja seadustele vastava dušigraafiku, kus oleks selgelt sätestatud kinnipeetava õigus

end iga päev vajaduse korral pesta. Koos kaebusega esitas M. Mallene esialgse õiguskaitse taotluse,

milles palus teha Viru Vanglale ettekirjutus anda uus haldusakt, mille alusel oleks eluhoone S8

duširuumid avatud kogu aja, mil osakond on avatud. Kaebusele oli lisatud menetlusabi taotlus,

milles kaebaja taotles enda vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel.

2. Tartu Halduskohus jättis 13. juuni 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-13-1282 rahuldamata

M. Mallene taotluse vabastada ta esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest ning

jättis esialgse õiguskaitse taotluse käiguta, kohustades kaebajat kümne päeva jooksul määruse saa-

misest maksma riigilõivu 15 eurot. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetlusabi taotlus jätta

rahuldamata, sest esialgse õiguskaitse taotluse eest nõutav riigilõiv 15 eurot ei ületa kaebaja kahe-

kordset keskmist kuusissetulekut (24 eurot 17 senti). Kaebaja sissetulek oli menetlusabi taotlusele

eelnenud nelja kuu jooksul 350 eurot, millest tuleb maha arvata maksed elektriseadmete kasutamise

eest ning kinnipidamised nõuete ja vabanemisfondi (kokku 241 eurot 67 senti). Kohus arvestas

kaebaja maksejõuetuse tuvastamisel ka seda, et tal tuleb haldusasjades nr 3-13-1173 ja 3-13-1279

tasuda riigilõivu kokku 60 eurot.

3. M. Mallene esitas määruskaebuse, mille kohaselt on kaebaja maksevõime hindamisel tehtud

arvutused valed. Arvestamata on jäetud see, et lisaks kohtu nimetatud haldusasjadele nõutakse

kaebajalt riigilõivu tasumist ka teistes haldusasjades. Samuti on arvestamata jäetud, et kaebaja on

Riigikohtule tasunud 75 eurot kautsjoni. Riigikohus on kaebaja täpselt samadel asjaoludel vabastanud

kautsjoni tasumisest kohtuasjas nr 3-7-1-3-281-13. Lisaks on kaebajal olnud muid vältimatuid

kulutusi, mida ta palub praeguses haldusasjas arvesse võtta. Põhiseadusega on vastuolus halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 tõlgendus, mille kohaselt on kinnipeetavate sisse-

tulekust õigustatud ainult elektrikulude mahaarvamine.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. juuli 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-13-1282 määrus-

kaebuse rahuldamata, kuid muutis osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu

põhjendused on järgmised:

1) kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja sellelt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise-

le eelnenud nelja kuu sissetulek oli 350 eurot, millest arvati HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel maha 256

eurot 48 senti, s.o seaduse alusel tehtavad kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning tasu

elektrienergia eest. Muude kulutuste mahaarvamiseks puudub alus. Seega oli tema kahekordne ühe

kuu keskmine sissetulek 46 eurot 76 senti, mis ületab riigilõivusummat. Seega oli menetlusabi and-

mata jätmine õiguspärane;

2) nõustuda ei saa halduskohtu määruses esitatud seisukohaga, et kaebaja maksevõime hindamisel

tuleb arvestada ka riigilõivudega, mis tal tuleb tasuda teistes kohtuasjades. Enne, kui kaebaja mõnes

teises asjas riigilõivu tasunud ei ole, pole kohtul võimalik seda menetlusabi taotluse lahendamisel

arvesse võtta;

3) kaebaja vabakasutuskonto väljavõttelt ei nähtu, et ta oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasunud

kautsjoni. 14. mail 2013 tasus haldusasjas nr 3-11-2499 M. Mallene eest kautsjoni Reet Mallene.

Kuna kaebaja pole ise seda kulutust kandnud, ei tule seda kaebaja sissetulekust maha arvata. Kohtu-

asjas nr 3-7-1-3-281-13 ei ole kaebajat kautsjoni tasumisest vabastatud täpselt samadel asjaoludel.

Erinevalt 15-eurosest riigilõivust on kautsjoni suurus 25 eurot. Samuti erineb praeguses asjas kaebaja

maksevõime hindamisel aluseks võetav ajavahemik viidatud haldusasjas kautsjoni tasumisest

vabastamisel aluseks võetud ajavahemikust. Määruses ei ole Riigikohus ka märkinud, et oleks kauts-

jonist vabastamisel arvesse võtnud kaebajalt teistes kohtuasjades nõutavaid riigilõive;

4) määruskaebuse väited selle kohta, et kinnipeetavatel on vaja teha kulutusi hügieenitarvetele jne, on

samuti asjakohatud, sest HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda selliste kulutuste mahaarvamist

kinnipeetava sissetulekust. Puudub alus HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseadusvastasuse tuvastamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. M. Mallene esitas Riigikohtule määruskaebuse, mida põhjendab järgmiselt:

1) HKMS § 112 lg 1 p 1 tuleks kohaldada koos sama seaduse § 116 lg-ga 2 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-ga 186 (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend kohtuasjas nr 3-2-1-152-12,

p 16). Vastasel korral on seadus, mis paneb isiku valima selle vahel, kas pöörduda oma õiguste kait-

seks kohtusse või osta tervise säilitamiseks süüa, end pesta, suhelda lähedastega või kanda pesu,

põhiseadusega vastuolus;

2) ei ole tähtis, kas kautsjoni tasus kaebaja ise või keegi tema eest;

3) kohtuasjas nr 3-7-1-3-281-13 tehtud määrus on asjakohane, sest asjaolud on piisavalt sarnased.

Ükski kohtuasi pole teisega täiesti identne;

4) kaebaja esitab andmed ja tõendid selle kohta, millised on keskmiselt kinnipeetava vältimatud

püsikulud.

6. 20. novembril 2013 esitas M. Mallene avalduse, milles selgitab, et on praeguseks vanglast vabane-

nud, mistõttu tal ei ole enam õigust nõuda esialgset õiguskaitset ega vanglale kohustava ettekirjutuse

tegemist. Seetõttu soovib kaebaja pärast menetlusabi andmist muuta kaebuse tuvastamiskaebuseks

ning lisada sellele sama asja puudutavaid, kuid pärast kaebuse esitamist ilmnenud asjaoludest tingitud

tuvastamisnõudeid. Tuvastatud rikkumiste alusel soovib kaebaja tulevikus esitada kahjunõude

õigusvastaste vangistustingimuste kumulatiivse mõju alusel. Kaebaja leiab, et menetlusökonoomia

põhimõttest lähtuvalt on mõistlik tema määruskaebust edasi menetleda ja kaaluda samadel alustel

tema vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest tuvastamisnõude esitamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Praeguses asjas on vaidlustatud määrus, millega halduskohus jättis kaebaja vabastamata

kohustusest tasuda esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu. Vaidlus on küsimuse üle, kas HKMS

§ 112 lg 1 p 1 alusel isiku keskmist sissetulekut arvutades tuleb arvestada ka teistes kohtuasjades

tasutud või tasumisele kuuluva riigilõivu ja kautsjoni ning muude kulutustega (hügieenitarbed, toit,

riided).

8. Arvestades, et kaebaja on praeguseks vanglast vabanenud ning praeguses asjas on ta esitanud

vangla vastu kohustamisnõude, ei ole enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-77-09 (p 11) ja 3-3-1-1-12 (p 20)), mistõttu HKMS

§ 111 lg 3 ei võimalda halduskohtu menetlusabi andmata jätmise määrust tühistada. Sellegipoolest

peab kolleegium kohtupraktika ühtlustamise huvides vajalikuks selgitada HKMS §-de 111, 112 ja

116 kohaldamist.

9. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei

suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes

osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

HKMS § 112 lg 1 p 1 sätestab, et füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa

eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud

taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha

arvutatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks

ettenähtud summad, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. HKMS § 116 lg 2 järgi

juhindub kohus taotleja majandusliku seisundi hindamisel TsMS §-st 186. TsMS § 186 lg 1 alusel

arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit hinnates tema vara ja sissetulekut ning temaga koos

elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu,

eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid.

10. Põhialused menetlusabi andmiseks sätestab HKMS § 111 lg 1. On tõsi, et TsMS § 186 lg 1

võimaldab menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel paindlikkust, kuid TsMS § 186 lg 1

ei ole erinorm HKMS § 112 lg 1 p 1 suhtes, vaid täpsustab üksnes HKMS § 111 lg 1 alusel isiku

majandusliku seisundi hindamise korda. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 186 lg 1 on HKMS

§ 116 lg 2 alusel kohaldatav vaid juhul, kui isik vastab HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi

saamise tingimustele. HKMS § 112 lg 1 sõnastus ei võimalda teistsugust tõlgendust – see välistab

võimaluse anda menetlusabi füüsilistele isikutele, kes ei vasta sättes nimetatud tingimustele.

11. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta toetab ka tsiviilkolleegiumi praktika. TsMS § 182 lg 2

p 1 sisaldab samasugust regulatsiooni nagu HKMS § 112 lg 1 p 1. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

asunud seisukohale, et menetlusabi asjaolusid tuleb kontrollida kahes osas: esmalt analüüsitakse

taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel

arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus

kohtuasjas nr 3-2-1-146-12, p 8). Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2 või 3 sätestatud alust

menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja

perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestades otsustada, kas vabastada taotleja täieli-

kult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena

(samas, p 9, ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-2-1-106-06, p 12).

Tsiviilkolleegium on kohtuasjas nr 3-2-1-152-12 tehtud määruses märkinud, et menetlusabi taotleja

majandusliku seisundi hindamisel võib kohus arvestada ka seaduses otse nimetamata kulusid ja muid

asjaolusid (määruse p 16). Viidatud lahend ei käsitle aga TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamist, vaid

üksnes sellele järgnevat kontrolli TsMS § 186 lg 1 alusel.

12. HKMS § 112 lg 1 p 1 võimaldab isiku sissetulekutest maha arvata maksud, sundkindlustuse

maksed, ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summad, eluaseme- ja transpordikulud. Ükski

nendest kululiikidest ei hõlma kohtumenetluses tasutavat riigilõivu ega kautsjoni. Kolleegium on

pidanud põhjendatuks võrdsustada nimetatud mahaarvamistega analoogia korras kinnipeetava isiku-

arvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi

hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamis-

õigus (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 2012. a määrus kohtuasjas nr 3-7-1-3-61-12, p 10).

Kuivõrd lõivustatava avalduse esitamise üle otsustab isik ise, ei ole riigilõivu puhul tegemist sum-

maga, mille käsutamisõigust isikul pole. Seetõttu puudub alus seda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud

mahaarvamistega võrdsustada. Kolleegium möönab siiski, et juhul, kui lõivustatava avalduse

esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks, võib riigilõivu mahaarvamise võimaluse puudumine

piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist.

Samuti ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieeni-

tarvetele, toidule ega riietele, mis samuti võib piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja

§ 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist.

13. Kolleegium tagastab kaebajale tema esitatud materjalid kinnipeetavate kulutuste kohta vanglas

(määruskaebuse lisad 3–25, 28. juuli 2013. a avalduse lisa, 29. detsembri 2013. a avalduse lisad 1–

11) HKMS § 62 lg 2 alusel, kuna nendel tõenditel puudub asjas tähtsus.

14. Käesoleva määruse p-s 8 selgitatu kohaselt ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 M. Mallene määrus-

kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega. Seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks võtta seisukohta

HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduslikkuse küsimuses (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 14 lg 2; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-4-

1-5-10 (p 13), 3-4-1-8-08 (p 16) jt).

15. 20. novembril 2013 esitatud avalduses selgitab kaebaja, et soovib pärast menetlusabi andmist

muuta kaebuse tuvastamiskaebuseks ning lisada sellele sama asja puudutavaid, kuid pärast kaebuse

esitamist ilmnenud asjaoludest tingitud tuvastamisnõudeid. Kaebaja palub menetlusökonoomia

põhimõttest lähtuvalt kaaluda kohtul võimalust vabastada ta kohe tuvastamiskaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest. Arvestades, et Riigikohtu menetluses on üksnes vaidlus selle üle, kas

halduskohus jättis õigesti rahuldamata kaebaja taotluse menetlusabi saamiseks esialgse õiguskaitse

taotluse esitamisel, ei pea kolleegium võimalikuks võtta seisukohta, kas on alust vabastada kaebaja

riigilõivust tuvastamiskaebuse esitamisel. Menetlusabi andmise üle kaebuse esitamisel tuleb

kõigepealt otsustada halduskohtul.

16. Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium M. Mallene määruskaebuse rahuldamata ja ringkonna-

kohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele (HKMS § 234 ja § 230 lg 5 p 6).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann