3-2-1-189-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-189-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i Viimsi Vesi hagi AS-i Morrison Invest vastu vee- ja

kanalisatsioonitrasside ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

osaks olemise ning AS-i Morrison Invest isikliku

kasutusvalduse seadmiseks nõusoleku andmise kohustuse

tuvastamiseks. AS-i Morrison Invest vastuhagi AS-i Viimsi

Vesi vastu õiguse puudumise ning hüvitise ja tasu

maksmise kohustuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-23642

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Morrison Invest kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

47 091 eurot 63 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Viimsi Vesi (registrikood 10461699), esindaja

vandeadvokaadid Tõnu Tuulas ja Heidi Rajamäe-Parik

Kostja AS Morrison Invest (registrikood 10378065), esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik

Asja läbivaatamise kuupäev

10. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-23642 osas,

millega jäeti rahuldamata vastuhagi nõuded tuvastada, et AS-il Viimsi Vesi ei ole AS-

i Morrison Invest kinnisasjal asuvate vee- ja -kanalisatsioonitrasside suhtes AS-iga Morrison

Invest kokkuleppimata tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust takistada AS-i Morrison Invest

piiramast nende trasside kasutamist kinnistute suhtes, millel ei ole trasside omanikuga sõlmitud

liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et AS-il Viimsi Vesi ei ole selleks õiguslikku alust,

mis ei tulene tema vee-ettevõtjaks olekust. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles

jäeti rahuldamata vastuhagi nõue tuvastada AS-i Viimsi Vesi kohustus tasuda AS-ile Morrison

Invest trasside kasutamise eest igal kuul hüvitist trasside amortisatsioonisumma ulatuses, ning

menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-23642 ja Harju

Maakohtu 19. veebruari 2013. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles rahuldati hagi ja tuvastati,

et AS-il Morrison Invest on kohustus anda nõusolek kanda kinnistu (registriosa nr 393402)

registriosa kolmandasse jakku piiratud asjaõigusena AS-i Viimsi Vesi kasuks isiklik

kasutusõigus, mille kohaselt on AS-il Viimsi Vesi tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut,

sh selle maapõue, vallata ja kasutada kõikide ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduses toodud

ning sellest tulenevate vee-ettevõtja kohustuste täitmiseks. Jätta hagi selle nõude osas läbi

vaatamata.

3. Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata

maakohtu otsuse, millega maakohus rahuldas hagi nõude tuvastada, et Viimsi vallas

Haabneeme külas asuval transpordimaal (kinnistu registriosa nr 393402) asuvad maa-alused

vee- ja kanalisatsioonitrassid on Viimsi Valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osaks, ning jättis

rahuldamata vastuhagi nõude tuvastada, et kui AS-ile Morrison Invest kuuluva veetorustikuga

on liidetud uusi tarbijaid, on AS-il Viimsi Vesi kohustus tasuda 15. oktoobri 1998. a

liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest vastavalt nende

osale kõikide tarbijate arvust.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada ADVOKAADIBÜROO ENTSIK & PARTNERID OÜ-le (konto nr 221025119153,

AS Swedbank) AS-i Morrison Invest kassatsioonkaebuselt 1. juulil 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Viimsi Vesi (hageja) esitas 21. mail 2009 Harju Maakohtule AS-i Morrison Invest (kostja)

vastu hagi, milles palus tuvastada, et Viimsi vallas Haabneeme külas asuval transpordimaal (kinnistu

registriosa nr 393402) asuvad maa-alused vee- ja kanalisatsioonitrassid on Viimsi Valla ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni (ÜVK) osaks ning kostjal on kohustus anda nõusolek kanda kinnistu registriosa

kolmandasse jakku piiratud asjaõigusena hageja kasuks isiklik kasutusõigus, mille kohaselt on

hagejal tähtajatu isiklik kasutusõigus kinnistut, sh selle maapõue, vallata ja kasutada kõikide

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduses toodud ning sellest tulenevate vee-ettevõtja kohustuste

täitmiseks.

Hagi kohaselt on kostja Viimsi vallas Haabneeme külas Heldri teega ja Heldri põiguga külgnevate

kinnistute juurde viiva transpordimaa omanik. Heldri teega ja Heldri põiguga külgnevatel kinnistutel

asuvate elamute veevarustus ja kanalisatsioon toimub kostja kinnistule rajatud ühisveevärgi ja -

kanalisatsioonitorustiku (torustik) kaudu. Torustiku rajas detailplaneeringu alusel Aktsiaselts Renover

Ehitus. 9. juunil 1998 sõlmis Aktsiaselts Renover Ehitus liitujana aktsiaseltsiga H Vee Käitlus

liitumislepingu, millega lepiti kokku kanalisatsioonitrassi ühendamine aktsiaseltsi H Vee Käitlus

kanalisatsioonivõrguga. 15. oktoobril 1998 sõlmis Aktsiaselts Renover Ehitus liitujana aktsiaseltsiga

Tamult liitumislepingu, mille kohaselt ühendati veetorustik aktsiaseltsi Tamult

veevarustussüsteemiga. Pooled on täitnud nende lepingute alusel toimivat kokkulepet, mille kohaselt

on kostja andnud torustiku hageja kui vee-ettevõtja valdusesse ja hageja on endale võtnud kohustuse

trasse hooldada. Viimsi vald on määranud, et Heldri elamurajoon kuulub hageja kui vee-ettevõtja

tegevuspiirkonda. Hageja on liitumislepingutest lähtudes sõlminud vee- ja kanalisatsiooniteenuse

osutamise lepingud Heldri teel ja Heldri põigus asuvatele kinnistutele vee- ja kanalisatsiooniteenuse

osutamiseks. Hageja kasutab torustikku kui ÜVK osa lepingu alusel. Sel põhjusel ei kohaldu

asjaõigusseaduse (AÕS) § 1581. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse (ÜVVKS) § 10 lg 1

kohaselt ei ole kellelgi peale vee-ettevõtja või tema volitatud isikute õigust ÜVK osaks olevaid vee-

ja kanalisatsioonitrasse hooldada. Seda kinnitavad ka ÜVVKS § 31 lg-d 1 ja 3.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud

seda, et torustiku kaudu teenindatavate elanike arv oleks vähemalt 50, mis on ÜVVKS § 2 järgi

torustiku ÜVK-sse kuulumise eelduseks. Juhul, kui hagejal ongi vee-ettevõtja õigused, ei anna see

hagejale alust nõuda enda kasuks servituudi seadmist. Vee-ettevõtja õigused tulenevad seadusest ja tal

ei ole õigust nõuda lisaks sellele kasutusvalduse seadmist. Hagejat ei ole määratud vee-ettevõtjaks

kooskõlas ÜVVKS § 7 lg-tega 21 ja 4, kuivõrd kostja ÜVK omanikuna ei ole teinud ettepanekut

hageja määramiseks vee-ettevõtjaks.

3. Kostja esitas 19. novembril 2009 vastuhagi. Vastuhagi terviktekstis palus kostja tuvastada, et

hagejal ei ole torustike suhtes kostjaga kokkuleppimata tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust

takistada kostjat piiramast torustiku kasutamist kinnistute suhtes, millel ei ole kostjaga sõlmitud

liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et hagejal ei ole selleks õiguslikku alust, mis ei tulene

tema vee-ettevõtjaks olekust. Samuti palus kostja tuvastada hageja kohustus tasuda kostjale torustiku

kasutamise eest igal kuul hüvitist torustiku amortisatsioonisumma ulatuses ja kui torustikuga on

liidetud uusi tarbijaid, siis tasuda 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu osana

magistraaltorude ehituskuludest vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust.

Vastuhagi kohaselt on kostja kinnistu ja sellel asuva torustiku omanik. Hageja on kasutanud

torustikku ilma lepinguta. Kostja on sellega nõustunud tingimusel, et hageja hooldab ja remondib

torustikku. Kuna hageja kanalisatsioonitrassi ei parandanud, nõudis kostja hagejalt torustiku

kasutamise ees tasu 18 384 krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Tegemist on torustiku

amortisatsioonikuluga. Hagejal ei ole õigust kostja omandis olevat torustikku kasutada, ilma selle

eest kostjale mõistlikku hüvitist maksmata. Hageja on kostjale kuuluva torustiku kaudu osutanud vee-

ja kanalisatsiooniteenust ka majavaldustele, mille kohta ei ole kostjaga sõlmitud liitumislepinguid,

ning on teinud kostjale takistusi selle peatamiseks. Samuti on hageja takistanud kostjal torustikke

hallata ning teinud kostja kinnistul kostja nõusolekuta kaeve- ning remonditöid. Hageja on liitnud

torustikuga ka teisi piirkondi peale Heldri elurajooni. 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu kohaselt on

kostjal õigus torustiku ehituskulud liitumiste kaudu tagasi teenida. Hageja ei ole aga kostjale selles

osas torustiku ehituskulusid hüvitanud.

4. Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle läbivaatamata või rahuldamata. Hageja kasutab

torustikku 9. juuni ja 15. oktoobri 1998. a lepingute alusel tasuta, seega ei ole kostjal võimalik nõuda

torustiku kasutamise eest tasu, tuginedes alusetu rikastumise sätetele. Hageja ei ole osutanud

teenuseid isikutele, kellega ei ole liitumislepingut sõlmitud. Torustiku endine omanik M. Valdes on

liitumislepinguid sõlminud ka nende kinnistute kohta, mille kohta kostja väidab, et liitumislepingut ei

ole sõlmitud. ÜVVKS § 31 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt on ÜVK valdus üksnes vee-ettevõtjal. Kostjal

ei ole ÜVVKS § 8 lg 41 järgi õigust katkestada vee andmist ning reo- ja sademevee vastuvõtmist

nimetatud kinnistute suhtes. Hagejal on õigus torustikku vallata tulenevalt vee-ettevõtjaks olekust.

Kostja peab taluma AÕS §-de 158 ja 1581 kohaselt enda kinnistul asuvaid tehnovõrke. Hageja ei

varusta torustiku kaudu teisi piirkondi. Samuti ei tulene 15. oktoobri 1998. a lepingust hagejale

kohustust hüvitada kostjale torustiku ehituskulu. Kostja nõue on ebaselge ja kostjal ei ole sellise

tuvastusnõude esitamiseks õiguslikku huvi. Kostja väidetav nõue oleks aegunud.

5. Harju Maakohus rahuldas 19. veebruari 2013. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et ÜVK määratlemisel ei ole oluline torustiku omand. ÜVK määratakse torustiku

tegeliku funktsiooni järgi. 19. juuni 1998. a leping viitab torustiku ühendamisele

kanalisatsioonivõrguga ja 44 eramu kanaliseerimisele teekinnistul oleva torustiku kaudu. Seega

juhitakse Heldri tee kanalisatsioonitorustiku kaudu ära nende kinnistute reovesi ning tegemist on

ühiskanalisatsiooniga. 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu kohaselt toimub liitumine

„veevarustussüsteemi" (lepingu p 1); liidetakse veetorustik kuni iga maja haruseadme

sulgemisseadmeni (lepingu punkt 4). Järelikult on tegemist veetorustiku osaga, mille kaudu

varustatakse kinnistuid veega. Seega on tegemist ühisveevärgiga.

Pooled ei vaidle selle üle, et torustik on kostja omandis. Viimsi Vallavolikogu määrusega on hageja

torustiku suhtes vee-ettevõtjaks. Kostja ei ole Viimsi Vallavolikogu määrust vaidlustanud, seega on

haldusakt kehtiv. Kuna hageja kasutab torustikku lepingu alusel, ei ole torustiku omandiõigus asja

lahendamisel tähtis.

Kuna torustik on ÜVK osa, on see hageja kui vee-ettevõtja täiel vastutusel. Eeltoodust tulenevalt

kuulub torustik ÜVK-sse ja hagejal on õigus vallata kostjale kuuluvat kinnistut ulatuses, milles tal on

vajalik ÜVK-rajatisi hooldada, parendada ja vallata. Seega tuleb hagi rahuldada.

Ühisveevärgi valdus on ainult vee-ettevõtjal ning tema volitatud isikutel ja mitte kellelgi teisel.

Hageja valdab torustikku 19. juuni 1998 a ja 15. oktoobri 1998. a lepingute alusel. Lepingud on

sõlmitud tähtajatult ja lepingud ei ole lõppenud. Hageja valdus tuleneb ka ÜVVKS § 7 lg-st 3, mille

kohaselt kehtestab vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kohaliku omavalitsuse volikogu oma otsusega.

Viimsi Vallavolikogu on määranud hageja Viimsi valla sh ka torustiku suhtes vee-ettevõtjaks. Hageja

ei ole lepinguid rikkunud. Kõik tarbijad on tasunud liitumistasu M. Valdesele. Seega tuleb vastuhagi

esimene nõue jätta rahuldamata.

Kostja vastuhagi teine nõue on aegunud. Enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada

saama oma õiguse rikkumisest. Kuna torustik on liidetud teiste torudega aastatel 2000 ja 2001, siis

algas kostja väidetava lepingulise tasu nõude aegumistähtaeg hiljemalt 31. detsembril 2001. Kostja

teadis oma väidetava nõude aegumisest alates Taluranna võrgu ehitamisest aastatel 2000 ja 2001, sest

oli piirkonnas tegev arendaja, hooldaja ja ehitaja. Kostja 3. märtsi 2004. a kirjast nähtub, et ta oli

teadlik võrkude ehitamisest ümbruskonnas vähemalt eelnimetatud ajal. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) § 9 lg 2 järgi, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on

aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist

2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja

esitas vastuhagi 19. novembril 2009, seega pärast väidetava nõude aegumistähtaja möödumist

1. juulil 2005.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada

vastuhagi.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et hageja vajab isikliku

kasutusõiguse seadmist selleks, et ta saaks täita seadusest tulenevaid kohustusi kohaliku omavalitsuse

määratud vee-ettevõtjana piirkonnas, kus asub kostja kinnistu. Hageja kasuks seatud isiklik

kasutusõigus annab talle valduse piiratult, st üksnes ulatuses, mis on talle vajalik ÜVK-rajatiste

hooldamiseks ja parendamiseks. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis kinnitaksid tema väiteid, et

isikliku kasutusõiguse seadmine hageja kasuks takistab kostjal oma kinnistu sihipärast kasutamist.

Maakohus leidis õigesti, et torustik ei ole TsÜS § 54 lg 2 järgi kostja kinnistu oluliseks osaks.

Põhjendatud on kohtu seisukoht, et ÜVK määratakse trasside tegeliku funktsiooni, mitte omandi

alusel. Iseenesest on õige, et torustikku ei ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel, kuid ka selle suhtes

kehtib seadusest tulenev talumiskohustus. AÕS §-st 158, §-st 1581 ja asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse (AÕSRS) §-st 152 ei tulene, et seaduse alusel kehtiv talumiskohustus võiks kehtida üksnes

olukorras, kus kinnistu omanik ja tehnovõrgu omanik või valdaja on erinevad isikud.

Talumiskohustus on määratav trasside tegeliku funktsiooni järgi. On oluline, et hageja kasutab trasse

19. juuni 1998. a ja 15. oktoobri 1998. a lepingute alusel, lepingud on tähtajatud ja need kehtivad.

Maakohus leidis õigesti, et hageja valduse seaduslikuks aluseks saab olla ka ÜVVKS § 7 lg 3. Hageja

on määratud Viimsi valla, sh torustiku suhtes vee-ettevõtjaks. Torustiku ehitamise aeg ei ole

AÕS § 158 ja § 1581 ning AÕSRS § 152 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tähtis.

Kostja ei tuginenud maakohtu menetluses asjaolule, et tema kasuks on 4. veebruaril 2008 seatud

isiklik kasutusõigus. Kuna kostja ei põhjendanud esimest korda apellatsioonimenetluses uue asjaolu

esitamise lubatavust, tuleb see TsMS § 652 lg 4 alusel jätta tähelepanuta.

Maakohus ei leidnud otsuses, et torustik eksisteerib käibes iseseisvalt, nagu kostja

apellatsioonkaebuses väidab. Maakohus leidis, et torustik on ÜVK osa, millele laieneb ÜVVKS

regulatsioon. Seega ei saa see iseseisvalt käibes olla. Pooled ei vaidle selle üle, et torustiku kaudu

osutatakse 44 kinnistule vee- ja kanalisatsiooniteenust. On ebatõenäoline, et 44 kinnistul elab vähem

kui 50 elanikku, keda vee-ettevõtja teenindab, ja mis välistaks ÜVVKS § 2 lg 1 järgi vaidlusaluste

trasside käsitamise ÜVK osana.

Hagejal oli õigus esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel tuvastushagi ja

nõuda TsÜS § 68 lg 5 järgi tahteavalduse tegemise kohustuse tuvastamist. Maakohus leidis õigesti, et

hagejal on kostja kinnistu kasutamiseks hageja piiritletud ulatuses seaduslik alus, seega on tal õigus

nõuda ka oma õiguse kandmist kinnistusraamatusse AÕS § 65 lg 1 alusel. Hageja õigus vallata

kinnistut vastab AÕS-is isikliku kasutusõiguse kohta sätestatule (AÕS § 225 lg 1), mistõttu on hageja

õigusega nõudnud isikliku kasutusõiguse kohta märke tegemist kinnistusraamatusse. Maakohus leidis

põhjendatult, et kohaldada tuleb AÕS § 213, mille kohaselt määratakse kasutusvaldusest tulenevad

õigused ja kohustused kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga. Nimetatud

sättest tuleneb, et isikliku kasutusõiguse sisu peab kindlaks määrama ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

seaduse järgi, ning maakohus on seda ka teinud.

Kuna maakohus rahuldas hagi, välistab see samadel põhjendustel vastuhagis esitatud esimese nõude

(valduse kaitse) rahuldamise. Vastuhagis esitatud teise nõude kohta, milles kostja palus tuvastada

hageja kohustuse tasuda 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu, leidis maakohus

õigesti, et see nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Kohus leidis õigesti, et nõude aegumine hakkas kulgema hiljemalt

31. detsembril 2001 (nõue muutus siis sissenõutavaks) ja nõue aegus VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt

1. juulil 2005. Aegumise kohaldamisel ei ole tähtis, kas AS Tamult või hageja tema õigusjärglasena

esitas lisandunud tarbijatele magistraaltorustiku ehituskulude hüvitamise nõudeid ja kas need kulud

on arvatud liitumistasu hulka.

Igakuise hüvitise tasumise nõue ei põhine seadusel ega lepingul. 19. juuni 1998. a ja 15. oktoobri

1998. a lepingute järgi kasutab hageja torustikku tasuta. Tegelikult maksis kostja hagejale tasu selle

eest, et hageja võtaks trasside teenindamise üle ja teeks vajalikud kulutused.

Kostja ei esitanud vastuhagi terviktekstis nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Seetõttu on alusetud

etteheited, et kohus sellist nõuet ei lahendanud. Kui saakski lähtuda sellest, et alusetu rikastumise

sätted on tuvastushagi aluseks, oleks nõue ka sel juhul aegunud. Kuna teiste piirkondade

varustamiseks liideti torud aastatel 2000 ja 2001, algas ka väidetava alusetu rikastumise nõude

aegumine hiljemalt 31. detsembril 2001 ja nõue aegus 1. juulil 2005.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et kohtud on kohaldanud valesti TsÜS § 54 lg-t 2. Torustik ei ole ehitatud kostja

kinnisasjale asjaõigusseaduse alusel. Samuti ei kehti selle suhtes talumiskohustust, kuivõrd nii

AÕS § 158 lg 1, § 1581 kui ka AÕSRS § 152 mõttes on talumiskohustuse eelduseks asjaolu, et

kinnisasja ja tehnovõrgu omanikud on erinevad isikud. Seega ei ole TsÜS § 54 lg 2 kohaldatav ning

torustik on kostja kinnisasja oluline osa. Samuti on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud

arvestamata kostja väitega, et torustikule on juba seatud isiklik kasutusõigus kostja kasuks. Sellises

olukorras ei saa hageja kasuks sama eseme kohta teist isiklikku kasutusõigust seada. Kostja esitas

selle väite juba maakohtus.

Detailplaneeringust ega 19. juuni 1998. a ja 15. oktoobri 1998. a liitumislepingutest ei tulene hageja

õigust torustikku vallata. Liitumislepingud reguleerivad torustike liitmist ÜVK-ga ega anna õigust

torustikku vallata. Sellist õigust ei oleks saanud liitumislepingutega ka anda, kuivõrd lepingud

sõlminud AS Renover Ehitus ei olnud kinnisasja omanik ning torustik on kinnisasja oluline osa. Ka

detailplaneeringuga ei saa kehtestada omaniku kohustust anda üle mingi rajatise valdus. Seadusest ei

tulene vee-ettevõtja õigust vallata teise isiku omandis olevat ÜVK-d. Ringkonnakohus ei ole selgelt

tuvastanud, et torustik teenindab rohkem kui 50 elanikku. Ainult sellest, et piirkonnas on 44 kinnistut,

seda järeldada ei saa. Seega pole tuvastatud ÜVVKS § 2 lg-s 1 sätestatud eeldus, et torustik oleks

ÜVK osa. Isegi kui torustik oleks määratletav ÜVK-na, ei tulene seadusest, et vee-ettevõtjal oleks

õigus vallata kõiki ehitisi ja seadmeid, mis on määratletavad ÜVK-na.

Isegi kui hagejal oleks õigus torustikku lepingu alusel vallata, ei anna see õigust nõuda isikliku

kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud AÕS § 65 lg-

t 1. AÕS § 641 kohaselt peaks isikliku kasutusõiguse seadmiseks olema poolte kokkulepe. Seadusest

ei tulene hageja õigust nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist.

Kuna hagejal ei ole õiguslikku alust torustikku vallata, on kostjal õigus nõuda AÕS § 44 lg 1 järgi

hagejalt valduse rikkumisest hoidumist.

Kohtud on jätnud tuvastamata, kas hageja 15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p 5 kohaselt uutelt

tarbijatelt üldse liitumistasu nõudis. Samuti on jäetud tuvastamata, millal muutus kostja nõue

sissenõutavaks. Kostja nõue muutus sissenõutavaks ajast, mil ta sai teada, et on võetud liitumistasu

uutelt tarbijatelt, kes on liidetud lepingus nimetatud magistraaltorustikuga. Ringkonnakohus on

valesti sidunud aegumistähtaja alguse Taluranna võrgu ehitamisega.

Kohtud on jätnud lahendamata kostja nõude saada hagejalt hüvitist selle eest, et hageja kasutab

kostjale kuuluvat torustikku ilma õigusliku aluseta. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei

esitanud nõuet alusetu rikastumise sätetele tuginedes. Isegi kui see oleks nii olnud, oleksid kohtud

pidanud ise kostja nõude õiguslikult kvalifitseerima. Kuna kostja on esitanud igakuise hüvitise

saamise nõude torustiku kasutamise eest, ei saa see olla aegunud, nagu leidis ringkonnakohus.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega jäeti rahuldamata vastuhagi nõuded tuvastada, et hagejal ei ole kostja kinnisasjal asuvate vee-

ja kanalisatsioonitrasside suhtes kostjaga kokkuleppimata tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust

takistada kostjat piiramast nende trasside kasutamist kinnistute suhtes, millel ei ole trasside

omanikuga sõlmitud liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et hagejal ei ole selleks õiguslikku

alust, mis ei tulene tema vee-ettevõtjaks olekust. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas,

milles jäeti rahuldamata vastuhagi nõue tuvastada hageja kohustus tasuda kostjale trasside kasutamise

eest igal kuul hüvitist trasside amortisatsioonisumma ulatuses. Nende nõuete osas tuleb asi saata

TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii ringkonna- kui ka

maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 3 alusel tühistada osas, millega rahuldati hagi ja tuvastati, et

kostjal on kohustus anda nõusolek hageja kasuks isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse

kandmiseks. Selle nõude osas tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbivaatamata.

Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata osas, millega rahuldati hageja

nõue tuvastada, et torustik on Viimsi Valla ÜVK osa, ning jäeti rahuldamata vastuhagi nõue

tuvastada, et kui kostjale kuuluva veetorustikuga on liidetud uusi tarbijaid, on hagejal kohustus tasuda

15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest

vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet tuvastada kostja kohustus anda nõusolek hageja kasuks

isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et

AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, sh isikliku kasutusõigusega, nõutav

õigustatud isiku ja teise poole kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on ekslik kohtute käsitlus, et kinnisasja

koormamiseks piiratud asjaõigusega piisab sellest, et õigustatud isikul on kas võlaõiguslikust

lepingust või seadusest tulenev õigus asja vallata või kasutada. Neid õigusi ei saa samastada piiratud

asjaõigusega, mistõttu on ka ekslik ringkonnakohtu viide AÕS § 65 lg-le 1, mis reguleerib nõusoleku

saamist kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks.

13. Kuna hageja ei ole hagiavalduses tuginenud sellele, et kostja oleks andnud nõusoleku hageja

isikliku kasutusõiguse seadmiseks, siis ei ole võimalik hagi rahuldada AÕS § 641 alusel. Samuti ei

esine hagi rahuldamiseks muud seadusest tulenevat alust. Avalikes huvides ehitatavate tehnovõrkude

või -rajatiste talumise kohustust reguleerib AÕS § 1581, mis on erisätteks AÕS § 158 suhtes

(vt Riigikohtu 12. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08, p-d 9-11). AÕS § 1581 lg 1

kohaselt tekib tehnovõrgu talumiskohustus sundvalduse seadmisega. See säte ei anna õigust nõuda

isikliku kasutusõiguse seadmist. Ka AÕSRS § 152 ei sätesta vee-ettevõtja õigust nõuda kinnisasja

omanikult isikliku kasutusõiguse seadmist. Sellist õigust ei tulene ka ÜVVKS-ist. Seega ei ole

hagejal võimalik hagis selle nõudega taotletud eesmärki saavutada ning nõue tuleb jätta TsMS § 371

lg 2 p 2 alusel läbivaatamata.

14. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti rahuldanud hageja teise nõude tuvastada, et torustik on

ÜVK osa. 9. juuni ja 15. oktoobri 1998. a liitumislepingute esemeks oli liita torustik Viimsi valla vee-

ja kanalisatsioonivõrguga. Pooled ei vaidle selle üle, et torustik ei ole mõeldud kostja kinnisasja

(transpordimaa) veega varustamiseks ja sellelt reovee ärajuhtimiseks, vaid kostja kinnisasjaga

piirnevatel kinnisasjadel asuvate elamute veega varustamiseks ja neilt reovee ärajuhtimiseks. Seega ei

ole tegemist ÜVVKS § 11 lg 1 mõttes kinnistu veevärgiga, mis ei ole ÜVK osa. Seega on torustik

liitumislepingutega ühendatud ÜVK-ga. Seejuures ei ole oluline, kas torustik iseseisvalt vastab

ÜVVKS § 2 lg-s 1 sätestatud ÜVK tunnustele, vaid see, et Viimsi valla vee- ja kanalisatsioonivõrk,

millega torustik liitumislepingutega liideti, vastab neile nõuetele.

Kolleegium leiab, et hagejal oli sellise tuvastushagi esitamiseks ka tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1

mõttes, kuivõrd torustiku kuulumisest ÜVK-sse sõltuvad mitmed poolte õigused ja kohustused.

Näiteks ei ole kostjal sellest tulenevalt õigust AÕSRS § 152 lg 3 teise lause kohaselt omaabi korras

torustikku kõrvaldada isegi siis, kui tal ei ole seadusest tulenevat kohustust seda taluda.

15. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi nõude tuvastada hageja kohustus tasuda

kostjale torustiku kasutamise eest igal kuul hüvitist torustiku amortisatsioonisumma ulatuses.

Ringkonnakohus leidis, et hagejal on õigus torustikku 9. juuni ja 15. oktoobri 1998. a

liitumislepingute alusel tasuta kasutada. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga põhjendused, kuidas

ringkonnakohus selle järelduseni jõudis. Neid põhjendusi ei ole ka maakohtu otsuses.

Liitumislepingute tekstist selgelt sellist hageja õigust ei nähtu. Olukorras, kus lepingu tekstist otseselt

mingit õigust või kohustust ei nähtu, peab kohus põhjendama, miks ta lepingut sel viisil tõlgendab.

Seda tegemata jättes on kohtud olulises ulatuses rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust. Selline rikkumine on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi oluline menetlusõiguse

normi rikkumine, mis tingib ringkonnakohtu otsuse eelnimetatud osas tühistamise ja asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise.

16. Kolleegium märgib kostja eelmises punktis käsitletud nõude kohta veel järgmist. Kui lepingust ei

tulene hageja õigust torustikku tasuta kasutada, peaks vastuhagi rahuldamata jätmiseks tulenema see

õigus seadusest.

Kohtud on tuvastanud, et torustik kuulub kostjale. Selle üle pooled ei vaidle. Seega on välistatud

torustiku talumiskohustus AÕSRS § 152 lg 2 järgi, sest selle sätte kohaldamise eeldab tehnovõrgu

kuulumist võrguettevõtjale. Pooled ei ole ka väitnud, et kostja kinnisasjale oleks seatud sundvaldus

AÕS § 1581 lg 1 alusel.

Juhul kui hagejal ei ole õigust kasutada torustikku lepingu alusel (vt käesoleva otsuse p 15), kasutab

ta kostja torustikku ilma õigusliku aluseta. Sellisel juhul on kostjal õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1

alusel rikkumise teel saadu (kostja osutatava teenuse) hariliku väärtuse hüvitamist. Kolleegium leiab,

et selleks saaks eelkõige olla eelduslikult sama suure tasu nõudmine, mida kostjal oleks õigus saada

juhul, kui hageja kasutaks torustikku seaduslikul alusel. Kui hageja leiab, et kostja nõutud tasu on

liiga suur, siis peab ta tõendama, et tasu on suurem kui teenuse väärtus.

Olukorras, kus tehnovõrk kuulub kostjale ja asub kostja kinnisasjal, saab avalikes huvides vajaliku

tehnovõrgu kasutamise õiguslik alus lisaks lepingule tuleneda eelkõige torustikule sundvalduse

seadmisest või selle sundvõõrandamisest ÜVVKS § 12 alusel ja AÕS § 1581 lg 1 kohaselt kostja

kinnisasjale sundvalduse seadmisest. ÜVVKS § 12 näeb ette, et sundvõõrandamise või sundvalduse

seadmise eest tuleb maksta õiglane hüvitis. Kinnisasja omaniku õiguse saada tasu sätestab

AÕS § 1582 lg 1 (vt tasu suuruse kohta ka Riigikohtu 17. aprilli 2012. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11).

17. Kolleegium märgib, et kostja vastuhagi nõue on osaliselt ebaselge. Sellest ei nähtu, millisteks

tegevusteks õigusliku aluse puudumist soovib kostja tuvastada. Selge on ainult kostja soov, et hageja

ei takistaks kostjal piirata ilma liitumislepinguta tarbijatel torustiku kasutamist. Ringkonnakohtul on

TsMS § 3401 lg 1 järgi võimalik asja uuel läbivaatamisel anda kostjale võimalus oma

vastuhagiavaldust täpsustada.

Kostja palus vastuhagis ka tuvastada, et hagejal ei ole torustike suhtes kostjaga kokkuleppimata

tegevuseks õiguslikku alust, sh õigust takistada kostjat piiramast torustiku kasutamist kinnistute

suhtes, millel ei ole kostjaga sõlmitud liitumislepingut, või alternatiivselt tuvastada, et hagejal ei ole

selleks õiguslikku alust, mis ei tulene tema vee-ettevõtjaks olekust. Kohtud põhjendasid selle nõude

rahuldamata jätmist sellega, et hagejal on õigus torustikku vallata liitumislepingutest tulenevalt. Nagu

kolleegium otsuse p-s 15 leidis, on selle järelduse tegemisel oluliselt rikutud otsuse põhjendamise

kohustust. Lisaks leidsid kohtud, et hageja õigus torustikku vallata tuleneb ÜVVKS § 7 lg-st 3, kuna

hageja on määratud piirkonna vee-ettevõtjaks. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Ainuüksi see,

et mingi piirkond on määratud ÜVVKS § 7 lg 3 kohaselt vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks, ei anna

vee-ettevõtjale õiguslikku alust vallata või kasutada kõiki selles piirkonnas asuvaid ÜVK osi, mis

vee-ettevõtjale ei kuulu ja mille suhtes ei ole seadusest tulenevat talumiskohustust. Nagu kolleegium

otsuse p-s 16 märkis, saab selline õiguslik alus tekkida lepingulise aluse puudumise korral

AÕS § 1581 lg 1 ja ÜVVKS § 12 alusel sundvalduse seadmisel või sundvõõrandamisel. Seetõttu

tuleb ringkonnakohtu otsus ka selle nõude osas tühistada.

18. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti jätnud aegumise tõttu rahuldamata vastuhagi nõude

tuvastada, et kui kostjale kuuluva veetorustikuga on liidetud uusi tarbijaid, on hagejal kohustus tasuda

15. oktoobri 1998. a liitumislepingu p-s 5 ettenähtud tasu osana magistraaltorude ehituskuludest

vastavalt nende osale kõikide tarbijate arvust. Kolleegium nõustub selles osas kohtute põhjendustega.

Kohtud on tuvastanud nõude aegumistähtaja alguse TsÜS § 116 järgi, rikkumata tõendite hindamisel

menetlusõiguse norme.

19. Kolleegium märgib, et kostja on vastuhagis märkinud ekslikult enda nõuded mittevaraliseks.

Sellest tulenevalt on valesti märgitud ka vastuhagi hind. Kohtud ei ole seda viga parandanud. Kostja

on esitanud vastuhagis kolm tuvastusnõuet. TsMS § 125 esimese lause järgi määratakse tuvastushagi

hind hüve väärtusega, mida hageja on hagi rahuldamise korral eeldatavalt õigustatud saama. Üksnes

juhul, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause

kohaselt hagihinna mõttes mittevaraliseks nõudeks.

Kolleegiumi arvates on vähemalt kostja nõude osas – tuvastada hageja kohustus maksta torustiku

kasutamise eest tasu – võimalik saadava hüve väärtus kindlaks määrata. Kostja on märkinud

amortisatsioonikuluks, mida ta hagejalt saada soovib, 18 384 krooni kuus. TsMS § 129 lg 1 kohaselt

on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude üle toimuvas vaidluses hagihind kohustuste

koguväärtus, kuid mitte suurem kui kohustuste aastase koguväärtuse kolmekordne summa. Seega on

selle nõude hind 36 kuud * 18 384 krooni = 661 824 krooni. Kui lugeda kostja ülejäänud kaks nõuet

TsMS § 125 teise lause järgi mittevaraliseks, siis nende nõuete hinnaks on vastuhagi esitamise ajal

kehtinud TsMS § 132 lg 1 järgi eelduslikult 25 000 krooni. TsMS § 134 lg 1 järgi tuleb vastuhagi

hinna saamiseks selles sisalduvate nõuete hinnad omavahel liita. Seega on vastuhagi hind kokku

2 * 25 000 krooni + 661 824 krooni = 711 824 krooni (45 493 eurot 85 senti). Apellatsioonkaebuse ja

kassatsioonkaebuse hinnale lisandub veel TsMS § 137 lg 2 esimese lause järgi hageja nõude

tuvastada, et torustik on ÜVK osa, hind, kuivõrd see nõue ei välista vastuhagi nõudeid.

Kuna tsiviilasja hind oli määratud valesti, on kostja tasunud ettenähtust vähem riigilõivu nii vastuhagi

kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel nõudma

kostjalt TsMS § 147 lg 3 esimese lause ja § 3401 lg 1 järgi täiendava riigilõivu tasumist. Riigilõivu

ringkonnakohtu määratud tähtajaks tasumata jätmisel tuleb vastuhagi ja apellatsioonkaebus jätta

TsMS § 147 lg 3 teise lause ja § 3401 lg 1 järgi läbi vaatamata.

Kolleegium märgib, et arvestades seda, et suur hulk alates 2009. aastast kehtinud riigilõivumäärasid

on põhiseadusvastaseks tunnistatud, peaks ringkonnakohus kostjalt lõivu tasumist nõudes kaaluma ka

vastuhagi esitamise ajal kehtinud riigilõivumäära põhiseaduspärasust.

20. Tulenevalt eelmises punktis märgitust on kostja tasunud ka kassatsioonkaebuselt ettenähtust

vähem kautsjoni. Kuna kassatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel nagunii tagastada.

21. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu