3-2-1-199-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-199-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

I. K hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu)

vastu kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-28318

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

9253 eurot 39 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja I. K, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

10. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-28318 osas,

milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 alap c ning mõistis Eesti

Vabariigilt I. K kasuks välja perioodil 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar 2011 tervisekahju

hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise 390 eurot 86 senti.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada I. K nõue viivise saamiseks perioodil

1. oktoober 2007 kuni 31. jaanuar 2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest

osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt I. K kasuks välja perioodil 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar

2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise 753 eurot 90 senti.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikke

põhjendusi.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada I. K-le kassatsioonkaebuselt 5. novembril 2013 OÜ Advokaadibüroo Lillo &

Partnerid tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

6. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

6.1 Rahuldada I. K hagi osaliselt.

6.2 Jätta rahuldamata I. K hagi Eesti Vabariigi vastu perioodil 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober

2007 I. K-le vähem makstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise 5177 eurot 93 senti

väljamõistmiseks. Samuti jätta rahuldamata I. K hagi Eesti Vabariigi vastu 3298 euro 19 sendi

suurune viivise väljamõistmiseks samal perioodil tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest kuni 20. juulini 2012 ja edasi võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) viivise väljamõistmiseks tasumata põhivõlalt

(5177 eurot 93 senti) alates 21. juulist 2012 kuni põhinõude rahuldamiseni.

6.3 Rahuldada I. K nõue Eesti Vabariigi vastu viivise saamiseks perioodil 1. oktoober 2007 kuni

31. jaanuar 2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest osaliselt ja mõista Eesti

Vabariigilt I. K kasuks välja perioodil 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar 2011 tervisekahju

hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis 753 eurot 90 senti.

6.4 Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K kasuks perioodil 1. september 2011 kuni 1. juuli 2012

vähem makstud tervisekahju hüvitis 1309 eurot 22 senti.

6.5 Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K kasuks perioodil 1. september 2011 kuni 1. juuli 2012

tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest 49 euro 4 sendi suurune viivis kuni

20. juulini 2012 ja edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (EKP intress + 7%

aastas) viivis tasumata põhivõlalt (1309 eurot 22 senti) alates 21. juulist 2012 kuni põhinõude

rahuldamiseni.

6.6 Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K kasuks täiendav tervisekahju hüvitis 119 euro 2 sendi

suuruste kuumaksetena (võttes arvesse võimalikku indekseerimist) alates 1. juulist 2012 kuni

I. K töövõimetuse püsimiseni.

6.7 Jätta Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-28318 muutmata

menetluskulude jaotuse osas. Kassatsiooniastme menetluskuludest jätta 58,3% ulatuses Eesti

Vabariigi kanda ja 41,7% I. K kanda.

6.8 Tagastada I. K-le (AS SEB Pank konto nr 10102010981007) hagi esitamisel enam makstud

riigilõiv 500 (viissada) eurot. Riigilõiv on tasutud 19. juulil 2012 AS-i SEB Pank kontole

nr 102200343796011.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. K (hageja) esitas 20. juulil 2012 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti

kaudu) (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista:

1) ajavahemikus 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 hagejale vähem makstud kutsehaigusest

tingitud tervisekahju hüvitise 5177 eurot 93 senti ning alternatiivselt, kui kohus kohaldab sellele

nõudele aegumist, ajavahemikus 1. jaanuar 2007 kuni 1. oktoober 2007 vähem tasutud hüvitis

1090 eurot 40 senti (nõue I);

2) ajavahemikus 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest viivise kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (hagi esitamise

hetkel on viivis 3298 eurot 19 senti) ning alternatiivselt, kui kohus kohaldab sellele nõudele

aegumist, ajavahemikus 1. jaanuar 2007 kuni 1. oktoober 2007 vähem tasutud hüvitise (1090 eurot

40 senti) tasumisega viivitamise eest viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina

põhinõudest (viivis on hagi esitamise aja seisuga 515 eurot 91 senti) (nõue II);

3) ajavahemikus 1. oktoober 2007 kuni 31. jaanuar 2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest viivise 949 eurot 19 senti (nõue III);

4) ajavahemikus 1. september 2011 kuni 1. juuli 2012 hagejale vähem makstud tervisekahju hüvitise

1309 eurot 22 senti (selle summa arvutamisel ei ole arvesse võetud indekseerimist) (nõue IV);

5) ajavahemikus 1. september 2011 kuni 1. juuli 2012 tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest viivise kuni otsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina põhinõudest (viivis on hagi

esitamise seisuga 49 eurot 4 senti) (nõue V);

6) täiendava tervisekahju hüvitise 119 euro 2 sendi suuruste kuumaksetena (võttes arvesse

võimalikku indekseerimist) alates 1. juulist 2012 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni (nõue VI).

Hagiavalduse kohaselt maksab kostja hagejale kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitist. Kostja

arvas väljamakstavast hüvitisest ajavahemikus 1. jaanuar 2003 kuni 31. jaanuar 2011 maha hageja

saadud vanaduspensioni (kokku 11 579 eurot 58 senti). Hageja on alates 2003. aastast käinud

vähemalt korra aastas kostja juures hüvitise arvutamise korra kohta selgitusi saamas. Pärast seda, kui

hageja pöördus 27. oktoobril 2010 kirjaliku avaldusega kostja poole ja juhtis tähelepanu

vanaduspensioni mahaarvamise õigusvastasusele (vastuolu Riigikohtu seisukohaga), möönis kostja

oma viga ja maksis 2011. aasta veebruaris hagejale välja ajavahemikus 1. oktoober 2007 kuni

31. jaanuar 2011 saamata jäänud hüvitise, kokku 6401 eurot 65 senti. Kostja keeldus aga

ajavahemikus 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 hüvitisest kinnipeetud 5177 euro 93 sendi

väljamaksmisest, põhjendades seda aegumisega.

Hageja nõue ajavahemikus 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 vähem makstud hüvitise saamiseks

(nõue I) ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 järgi aegunud. Kui ka lähtuda

sellest, et see hageja nõue aegus osaliselt TsÜS § 154 järgi, ei oleks 2010 oktoobris aegunud veel

ükski 2007. aasta maksekohustus ja rahuldada tuleks hageja alternatiivne nõue 1090 euro 40 sendi

saamiseks. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista hüvitise tasumisega viivitamise eest viivise ning

juhul, kui kohus rahuldab alternatiivnõude, siis viivise 1090 euro 40 sendi tasumisega viivitamise eest

(nõue II). Ajavahemiku 1. oktoober 2007 kuni 31. jaanuar 2011 eest maksis kostja hagejale

tervisekahju hüvitisest vanaduspensioni suuruses mahaarvatud hüvitise välja, kuid võlgneb hagejale

viivise aja eest, mil ta õigustamatult keeldus oma kohustuse täitmisest (nõue III). Hageja nõude IV–

VI aluseks on see, et kostja vähendas põhjendamatult 24. augusti 2011. a otsusega hagejale tasutavat

tervisekahju hüvitist 119 euro 2 sendi võrra kuus. Viidatud otsuses on märgitud, et hagejal tuvastati

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus alates 11. märtsist 1993 ning kuna hageja lõpetas

kutsehaiguse põhjustanud erialal töötamise 6. juunil 1991, siis võetakse edaspidi hageja keskmise

kuusissetuleku kindlaksmääramisel arvesse töötasud, mis eelnesid 1991. aasta juunikuule. Hageja

arvates tuleks tervisekahju hüvitise suuruse arvestamisel aluseks võtta 1981. aasta jaanuarile

eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek. Hagejal tuvastati esmaste tööülesannete täitmisest

tingitud tervisekahjustus 26. detsembril 1980, mistõttu viidi ta 23. jaanuaril 1981 teisele tööle.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Sotsiaalkindlustusameti halduspraktika kohaselt arvati tervisekahju

hüvitisest maha kutsehaiguse tõttu määratud töövõimetuse astmele vastav pensioni osa.

Halduspraktikat muudeti pärast 6. oktoobril 2010 tehtud Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10.

Seejärel alustati isikute avalduste alusel ning pensioniametites süsteemselt kahjuhüvitiste

ümberarvutamist. Hageja esitas oma nõude 27. oktoobril 2010, s.o pärast viidatud kohtulahendi

tegemist. Kostja tunnustas hageja nõuet kohe ning hüvitas hagejale saamata jäänud hüvitise

tagasiulatuvalt sama kuu algusest, millal nõue oli esitatud, kohaldades seejuures aegumise sätteid

(TsÜS § 153 lg 1). Aegumine kohaldub ka hageja viivisenõudele. Asjas esitatud dokumentidest

nähtub, et hageja kahju hüvitise aluseks võetud periood on õige. Hagejal tuvastati kutsehaigusest

tingitud püsiv töövõimetus 50% ulatuses esimest korda alates 11. märtsist 1993 ning kutsehaiguse

põhjustanud erialal töötas hageja tegelikkuses ajavahemikul 1959 kuni 1991. Tartu Maakohtu

10. märtsi 1995 a. tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-34/95 on tuvastatud, et hagejal diagnoositi

kutsehaigus esimest korda 11. märtsil 1993. Sama kohtuotsuse kohaselt põhjustas hagejal

kutsehaiguse töötamine autojuhi ja traktoristina ajavahemikul 1950–1991.

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. märtsi 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja:

1) ajavahemikus 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 hagejale vähem makstud kutsehaigusest

tingitud tervisekahju hüvitise 5177 eurot 93 senti (resolutsiooni p 2 a);

2) ajavahemikus 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest 3298 euro 19 sendi suuruse viivise kuni 20. juulini 2012 ja tasumata põhivõlalt

(5177 eurot 93 senti) alates 21. juulist 2012 kuni põhinõude rahuldamiseni viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras (resolutsiooni p 2 b);

3) ajavahemikus 1. oktoober 2007 kuni 31. jaanuar 2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest viivise 949 eurot 19 senti (resolutsiooni p 2 c);

4) ajavahemikus 1. september 2011 kuni 1. juuli 2012 hagejale vähem makstud tervisekahju hüvitise

1309 eurot 22 senti (näidatud summa arvutamisel ei ole arvesse võetud indekseerimist) (resolutsiooni

p 2 d);

5) ajavahemikus 1. september 2011 kuni 1. juuli 2012 tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest 49 euro 4 sendi suuruse viivise kuni 20. juulini 2012 ja tasumata põhivõlalt

(1309 eurot 22 senti) alates 21. juulist 2012 kuni põhinõude rahuldamiseni viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras (resolutsiooni p 2 e);

6) täiendava tervisekahju hüvitise 119 euro 2 sendi suuruste kuumaksetena (võttes arvesse

võimalikku indekseerimist) alates 1. juulist 2012 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni (resolutsiooni

p 2 f).

Maakohtu otsuse põhjendustel ei vaidle pooled selle üle, et kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi § 466 ja

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise ajutist korda" (edaspidi ajutine kord). Samuti ei ole kostja vaidlustanud

hageja esitatud kahju arvutust. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast saab tervisekahju hüvitisest maha

arvata vaid toetused ja pensionid, mis on määratud kutsehaiguse tõttu. Vanaduspensioni määramine ei

ole seotud kutsehaigusega ja seda ei saa tervisekahju hüvitisest maha arvata. Seega on hageja

nõuded I ja II ajavahemiku eest 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 põhjendatud. Hagejal on õigus

nõuda kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel ka viivist ajavahemikul 1. oktoober 2007 kuni 31. jaanuar 2011

tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest (nõue III), sest kostja on alusetult keeldunud

oma kohustuse täitmisest.

Põhjendatud on kostja vastuväide, et hageja nõue ajavahemiku eest 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober

2007 on TsÜS §-s 153 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja järgi aegunud. TsÜS § 144 järgi aegub

koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Hageja pöördus nõudega saamata jäänud hüvitise

väljamaksmiseks kostja poole 27. oktoobril 2010, mille tulemusena maksis kostja 4. veebruari

2011. a otsuse alusel ajavahemikul 1. oktoober 2007 kuni 31. jaanuar 2011 hageja tervisekahju

hüvitisest vanaduspensioni suuruses mahaarvatud hüvitise välja. Kostja võttis ümberarvestuse aluseks

hageja 27. oktoobri 2010. a avalduse ja Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-68-

10. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi, mistõttu TsÜS § 154 asjas ei

kohaldu. Kostjal ei ole aga õigust aegumisele tugineda, sest see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt

vastuvõetamatu (VÕS § 6 lg 2). Riigi suhtes kehtib vaidlusaluse õigussuhte osas kõrgem standard

võrreldes eraõigusliku isikuga. Kostja pidi riigiasutusena teadma, et tervisekahju hüvitisest ei tohi

vanaduspensioni maha arvata (nii on korduvalt otsustanud ka Riigikohus). Siiski jätkas kostja

hüvitisest mahaarvamiste tegemist vaatamata hageja korduvatele selgitustele (tõendatud asjaoludel

käis hageja alates 2003. aastast vähemalt korra aastas pensioniametis hüvitise arvutamise kohta

selgitusi küsimas).

Rahuldada tuleb ka hageja nõuded IV–VI, sest kostjal ei olnud õiguslikku alust muuta tervisekahju

hüvitise tasumise arvutamise aluseks olevat perioodi ning hageja tervisekahjustuse hüvitist

vähendada. Asjas on tõendatud, et hagejal tuvastati tööülesannete täitmisest tingitud tervisekahjustus

esimest korda 1980. aasta lõpus. Ajutise korraga on kooskõlas see, et hageja tervisekahju hüvitise

suuruse arvutamisel on põhjendatud aluseks võtta 1981. aasta jaanuarile eelnenud 12 kalendrikuu

keskmine sissetulek. Kostja ei ole vastuväiteid hüvitise suurusele esitanud.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

resolutsiooni p 2 alapunktide a, b ja c osas ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. oktoobri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 alapunktid a, b ja c. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas

uue otsuse, millega kohaldas aegumist ja jättis hageja nõude I ja II (hüvitise ja viivise nõue

ajavahemiku 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 eest) rahuldamata. Samas vähendas

ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 alapunktis c väljamõistetud viivist (nõue III) ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar 2011 tervisekahju

hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise 390 eurot 86 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

Maakohus leidis ekslikult, et TsÜS § 154 asjas ei kohaldu. Asja materjalide kohaselt hüvitatakse

hagejale kahju perioodiliste maksetena ning tegemist on korduvate kohustuste täitmisega. TsÜS § 154

järgi on aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumisaasta algab selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitas hagi

kohtusse 20. juulil 2012, s.o siis, kui nõue oli juba aegunud. Tõendatud pole, et aegumine oleks

katkenud (TsÜS § 158) või peatunud (TsÜS § 160). Hageja vaidlusaluse nõude aegumine ei katkenud

seetõttu, et hageja pöördus oma nõudega saamata jäänud hüvitise ja viivise väljamaksmiseks kostja

poole esimest korda 27. oktoobril 2010. See, et kostja maksis veebruaris 2011 hagejale alates

1. oktoobrist 2007 saamata jäänud osa, ei ole käsitatav hüvitise nõude tunnustamisena ajavahemiku

1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007 eest, mis oleks selle ajavahemiku osas aegumise katkestanud.

Ringkonnakohtu seisukoha järgi leidis maakohus valesti, et kostjal ei ole õigust VÕS § 6 lg 2 järgi

vaidlusaluse nõude aegumisele tugineda. Puuduvad asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja on

võlgnikuna oma õigusi kuritarvitanud. Aegumise välistamiseks ei piisa sellest, et Riigikohus on

teinud lahendeid, milles väljendatud seisukoha järgi vanaduspensioni tervisekahju hüvitisest maha ei

arvata. Kui hageja pidas kostja seisukohta valeks, oli tal võimalus esitada aegumistähtaja jooksul

sellekohane hagi kohtusse, kuid hageja ei ole seda teinud. Kostja ei ole teinud hagejale takistusi tema

nõude maksmapanekuks ega andnud kostjale valeinformatsiooni. Samuti ei ole aegumisele

tuginemise keeld hea usu põhimõtte rikkumise tõttu ajaliselt piiramatu. Praeguses asjas on hageja

esitanud hagi ligi poolteist aastat hiljem, kui aegus nõue 2007. aasta eest (varasemate aastate eest hagi

esitamisel on ületatud aegumistähtaega veelgi rohkem). Seega tuleb hageja nõue I jätta rahuldamata.

Lähtudes TsÜS §-st 144, on aegunud ka viivisenõue ajavahemikus 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober

2007 eest tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest, mistõttu jääb rahuldamata ka hageja

nõue II. Hageja nõue III (viivise väljamõistmise nõue ajavahemiku eest 1. oktoober 2007 kuni

31. jaanuar 2011) tuleb rahuldada osaliselt. Viivise nõue 2007. ja 2008. aasta eest on aegunud.

Aegunud ei ole aga viivise nõue ajavahemiku eest 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar 2011. Selle

ajavahemiku eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 390 eurot 86 senti. Viivise

arvutamisel on aluseks võetud hageja esitatud tabel ning arvestuse alguspäevaks on 1. jaanuar 2009

(viivitatud summa kuus, intressi suurus ja viivitatud päevade arv on kajastatud tabelis).

6. Hageja esitas taotluse ringkonnakohtu otsuse parandamiseks, leides, et ringkonnakohus on hageja

nõude III lahendamisel teinud arvutusvea, mõistes 753 euro 90 sendi asemel kostjalt välja 390 euro

86 sendi suuruse viivise. Ringkonnakohus jättis 6. novembri 2013. a määrusega hageja taotluse

rahuldamata, märkides, et kuivõrd hageja väitel on viga tehtud nii otsuse põhjendavas osas kui ka

resolutsioonis, siis ei saa kohus seda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 447 lg 2 alusel

parandada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 alap-d a ja b ning vähendas maakohtu otsuse resolutsiooni

p 2 alap-s c kostjalt väljamõistetud viivist. Hageja palub jätta jõusse maakohtu otsuse ja

alternatiivselt, kui seda nõuet ei rahuldata, asendada ringkonnakohtu otsuses viivisena väljamõistetud

summa 390 eurot 86 senti summaga 753 eurot 90 senti.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja VÕS § 6 lg-t 2, kui kohaldas hageja

nõudele I ja II aegumist. Maakohus hindas kostja käitumist õigesti, kui leidis, et aegumise

kohaldamine oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kostja andis riigiasutusena hagejale

õigusvastaseid selgitusi ja hoidis hagejat seeläbi eksimuses. Kostja kui riigiasutuse käitumine ei ole

kooskõlas avaliku teabe seaduse, Euroopa halduse hea tava ja ühiskonnas väljakujunenud

moraalistandarditega.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse osalisel tühistamisel tähelepanuta hageja nõude I ja II juures

märgitud alternatiivnõuded. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult alternatiivnõuete kohta otsuse

tegemata.

Ringkonnakohus on hageja nõude III lahendamisel teinud arvutusvea, mõistes 753 euro 90 sendi

asemel kostjalt välja 390 euro 86 sendi suuruse viivise.

8. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, v.a osas,

mis puudutab väljamõistetud viivise 390 eurot 86 senti parandamist ja asendamist summaga

753 eurot 90 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

resolutsiooni p 2 alap c ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja perioodil 1. jaanuar 2009 kuni

31. jaanuar 2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise 390 eurot 86 senti.

Kolleegium teeb selles osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab eeltoodud hageja

nõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja perioodil 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar

2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise 753 eurot 90 senti. Muus osas tuleb

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel muutmata, kuid muuta

tuleb otsuse õiguslikke põhjendusi.

10. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt talle vähem tasutud tervisekahju hüvitist, viivist

hüvitise tasumisega viivitamise eest ning täiendavat tervisekahju hüvitist kuumaksetena (nõuded I–

VI).

Maakohus rahuldas hagi, leides, et hageja nõuded I ja II ajavahemiku eest 1. jaanuar 2003 kuni

1. oktoober 2007 on aegunud, kuid kostjal ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigust aegumisele

tugineda. Samuti rahuldas maakohus hageja nõude III (viivise nõue ajavahemiku eest 1. oktoober

2007 kuni 31. jaanuar 2011), asudes seisukohale, et kostjal ei olnud õigustust tervisekahju hüvitise

maksmise kohustusest keelduda. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hageja nõuete I ja II

rahuldamise kohta ja jättis need nõuded uue otsusega rahuldamata, põhjendades, et need nõuded on

aegunud ning tuvastatud asjaoludel ei ole kostja hea usu põhimõtte vastu eksinud. Nõude III rahuldas

ringkonnakohus osaliselt ajavahemiku eest 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar 2011, varasema

ajavahemiku (1. oktoober 2007 kuni 31. detsember 2008) eest jäi nõue III aegumise tõttu

rahuldamata.

11. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles rahuldati hageja

nõuded IV–VI. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas hageja nõuetele I ja II tuli kohaldada

aegumist või tuleb hea usu põhimõttele tuginedes jätta aegumine neile nõuetele kohaldamata.

Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust

üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kassatsioonkaebuse ja sellele esitatud kostja vastuse kohaselt ei

vaidle pooled selle üle, et hageja nõude III lahendamisel on ringkonnakohus teinud vea.

12. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja nõuded I ja II ajavahemiku eest 1. jaanuar 2003 kuni

1. oktoober 2007 on TsÜS § 154 järgi aegunud. Kolleegiumi arvates tugines ringkonnakohus hageja

nõude I lahendamisel valesti TsÜS §-le 154, kuid vaatamata sellele on ringkonnakohtu lõppjäreldus

õige. Riigikohus on selgitanud, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi

(aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda kahju ühtsuse põhimõttest) ja TsÜS § 154 ei kohaldu. Asjas

kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või

vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine) (vt Riigikohtu 30. jaanuaril 2013. tsiviilasjas nr 3-2-1-

177-12 tehtud otsuse p 12 ja 7. novembril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12 tehtud otsuse p 14).

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. TsÜS § 153 järgi on tervise kahjustamisest tuleneva nõude

aegumistähtajaks kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust

teada sai või pidi teada saama. Maakohus on tuvastanud, et hageja pöördus nõudega saamata jäänud

hüvitise osas esimest korda kostja poole 27. oktoobril 2010. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks

enne seda kuupäeva teadnud, et kostjal ei ole õigust tervisekahju hüvitisest vanaduspensioni maha

arvata. Seega oli hageja nõue I kostja vastu ajavahemiku eest 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007

selleks ajaks, kui hageja pöördus 27. oktoobril 2010 hageja poole, aegunud. Aegunud oli ka hageja

nõue II viivise saamiseks, sest TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka

kõrvalkohustusest tulenev nõue.

13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et esitatud asjaoludel oleks aegumise

kohaldamine hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel

ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil,

samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1

tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat,

kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

Ringkonnakohus märkis õigesti, et iseenesest on võimalik, et aegumise vastuväitele tuginemine on

vastuolus hea usu põhimõttega, kuid seda väga erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus on

põhjendanud, et praeguses asjas sellised erandlikud asjaolud puuduvad. Aegumise välistamiseks ei

piisanud asjaolust, et kostja halduspraktika ei olnud kooskõlas sellekohaste Riigikohtu

seisukohtadega. Aegumise välistamiseks ei anna alust ka hageja viited sellele, et kostja käitumine ei

vastanud hageja viidatud õigusaktile või ühiskonna moraalistandardile. Ringkonnakohus märkis

õigesti, et kui hageja leidis, et kostja seisukoht seaduse kohaldamisel on vale, oli tal võimalik esitada

aegumistähtaja jooksul sellekohane hagi kohtusse. Hageja ei ole aegumistähtaja jooksul seda teinud

ning asjas pole tuvastatud, et kostja oleks teinud hagejale tema nõude maksmapanekuks takistusi või

andnud talle väärinformatsiooni.

14. Kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse osalisel tühistamisel

tähelepanuta hageja nõuete I ja II juures märgitud alternatiivnõuded, on kolleegiumi arvates

põhjendamatu. Hageja nõuded I ja II olid esitatud hüvitise ja viivise saamiseks ajavahemiku

eest 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007. Hageja alternatiivnõuded puudutasid hüvitise ja viivise

saamist ajavahemiku eest 1. jaanuar 2007 kuni 1. oktoober 2007. Seega moodustas alternatiivnõuetes

märgitud ajavahemik osa ajavahemikust, mille eest nõudis hageja hüvitist ja viivist oma nõuetes I

ja II. Jättes hageja nõuded I ja II ajavahemiku eest 1. jaanuar 2003 kuni 1. oktoober 2007

rahuldamata, lahendas ringkonnakohus ühtlasi ka hageja alternatiivnõuded.

15. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et ringkonnakohus on teinud hageja nõude III

lahendamisel arvutusvea. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude III osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar 2011 tervisekahju hüvitise osa

tasumisega viivitamise eest viivise 390 eurot 86 senti. Ringkonnakohus märkis, et võtab viivise

arvutamisel aluseks hageja esitatud tabeli ning arvestuse alguspäevaks on 1. jaanuar 2009. Viidatud

tabelist (I kd, tl 15) nähtub, et kui liita kokku selles märgitud viivisesummad ajavahemikus 1. jaanuar

2009 kuni 31. jaanuar 2011, on tulemuseks 11 796 krooni 4 senti ehk 753 eurot 90 senti. Eeltoodut

arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 31. jaanuar

2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis 753 eurot 90 senti.

16. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel

kindlaks menetluskulude jaotuse. Kolleegium ei pea vajalikuks teha menetluskulude jaotamise osas

teistsugust otsust kui ringkonnakohus. Poolte kassatsioonimenetluses kantud menetluskuludest jääb

TsMS § 163 lg 1 alusel 58,3% kostja kanda ja 41,7% hageja kanda. Menetlusosaline võib

TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult

30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Hageja eest on kautsjoni tasunud OÜ Advokaadibüroo Lillo &

Partnerid. Kostja on soovinud, et kautsjon tagastatakse I. K arvelduskontole.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa