3-1-1-2-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-2-14

Otsuse kuupäev

10. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Raivo Sirela süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 -

§ 25 lg 2 ja § 201 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2013. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-5181

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Sirela kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike

Allikmäe, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri

abi Marika Kreutzberg

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. jaanuar 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2013. a otsus Raivo Sirela süüdistuses KarS

§ 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 ja § 201 lg 2 p 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale

kohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Määrata Advokaadibüroole Uno Feldschmidt makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Raivo

Sirelale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 24 (kakskümmend neli) eurot,

sealhulgas käibemaks 4 (neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a otsusega lühimenetluses mõisteti Raivo Sirela süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuud. Samuti

mõisteti R. Sirela süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 4 kuud. KarS § 64 lg 1

alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskemat ja mõisteti liitkaristuseks 9 kuud vangistust.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja lõplikuks

karistuseks mõisteti talle 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati R. Sirela eelvangistuses

viibitud aeg, s.o 27.-28. märts 2013 (2 päeva), karistusaja hulka ja kandmata karistuse 5 kuu ja

28 päeva kandmise alguseks loeti 11. aprill 2013.

1.1 R. Sirela tunnistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et vargusi toime pannud isikuna võttis ta

27. märtsil 2013 Tallinnas Tatari 6 asuvast baarist Woodstock kaasa T. K.-le kuuluva seljakoti koos

selles olnud esemetega koguväärtuses 311,80 eurot. R. Sirela ei tagastanud esemeid omanikule, vaid

omastas need.

1.2 KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi tunnistati R. Sirela süüdi selles, et varem süstemaatiliselt

vargusi toime pannud isikuna pani ta 11. aprillil 2013 Tallinnas Rummu tee 4 asuvas kaupluses oma

seljakotti erinevat kaupa koguväärtuses 69,90 eurot ja möödus kassast kauba eest tasumata. Vargus jäi

lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas R. Sirela kinni.

2. R. Sirela esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustas enda süüdimõistmist

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja taotles kriminaalasja arutamist ringkonnakohtus suulises menetluses.

Süüdistatav selgitas, et võttis kannatanu koti kaasa tahtmatult, sest ajas selle enda omaga segamini.

Kotti tagastada ei olevat olnud võimalik.

3. Tallinna Ringkonnakohus määras 24. juulil 2013 kriminaalasja KrMS § 331 lg 11 alusel

läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus andis apellatsioonimenetluse pooltele õiguse

esitada oma kirjalikke seisukohti kuni 12. augustini 2013 ja määras otsuse teatavakstegemise ajaks

27. augusti 2013.

4. Süüdistatav esitas 10. augustil 2013 ringkonnakohtule avalduse, milles märkis, et soovib osaleda

kohtuistungil, anda täiendavaid ütlusi ja kasutada oma õigust lõppsõnale. Veel taotles R. Sirela

karistusaja lühendamist ühe kuu võrra. Süüdistatav selgitas, et karistuse lühendamine võimaldab tal

saada elukoha sotsiaalmajutusüksuses.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2013. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a

otsus muutmata ja süüdistatava apellatsioon rahuldamata. Seoses omastamistahtluse puudumise

väitega märkis ringkonnakohus, et R. Sirelat ei süüdistatagi esemete varguses ehk kannatanu valduse

tahtevastases murdmises. Seega on asjaolu, et süüdistatav võttis kannatanu koti baarist kaasa

kogemata, süüdistuse esitamisel ning teo KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimisel juba arvestatud.

Kohus leidis, et R. Sirela manifesteeris omastamistahet, kui jätkas pärast koti T. K.-le kuulumise

avastamist koti valdamist ja selles olnud esemete kasutamist. Süüdistataval oli piisavalt aega, et baari

naasta ja kott omanikule tagastada. Ringkonnakohus ei leidnud alust süüdistatavale mõistetud

karistuse kergendamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist

ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja hinnangul kohaldas

ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja märgib, et

R. Sirela taotles kriminaalasja arutamist ringkonnakohtus suulises menetluses. Ehkki selline taotlus ei

ole ringkonnakohtule siduv, on kaitsja hinnangul võimalik, et suulises menetluses oleks kohus

jõudnud teistsugusele järeldusele. Kui apellatsioonis on taotletud teo subjektiivse külje hindamist,

tuleb apellatsioonimenetlus läbi viia süüdistatava juuresolekul (Kremzow vs. Austria 1993). Samuti

on R. Sirela arvamusel, et talle KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistus ei vasta kuriteo

raskusele ja süüdistatava isikule. Ta ei ole püüdnud oma süüd vähendada ning kahetses

puhtsüdamlikult oma tegu.

7. Prokuratuuri kassatsioonivastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuigi R. Sirela taotles esialgu suulist menetlust, nõustus ta

hiljem ringkonnakohtule esitatud seisukohas kirjaliku menetlusega. Seega ei ole tegemist

menetlusõiguse rikkumisega. Arvestades R. Sirela varasemat elukäiku, ei saa ka mõistetud karistust

pidada liiga karmiks. Seda asjaolu kinnitab praeguses kriminaalasjas R. Sirela käitumine karistuse

kandmiselt vabanemise järel. Pärast vabanemist 9. oktoobril 2013 on R. Sirela suhtes

12. oktoobril 2013 kohaldatud tõkendina vahistamist, kuna teda on taas alus kahtlustada KarS § 199

lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu tühistada ja kriminaalasi saata samale kohtule uueks arutamiseks.

9. Süüdistatav märkis apellatsioonis (eraldi lehel, mis oli pealkirjastatud taotlusena), et soovib osa

võtta kohtuistungist, anda ütlusi ja kasutada õigust lõppsõnale. Tallinna Ringkonnakohtu

24. juuli

2013.

a

määrusega

määrati

kriminaalasi

arutamisele

kirjalikus

menetluses,

apellatsioonimenetluse pooltele anti tähtaeg kirjalike seisukohtade esitamiseks ja määrati kindlaks

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg. Määruses selgitas kohus, et KrMS § 331 lg 11 kohaselt

toimub apellatsioonimenetlus üldjuhul kirjalikus menetluses. Suulises menetluses vaadatakse

kriminaalasi KrMS § 331 lg 12 kohaselt läbi siis, kui seda on taotlenud apellatsioonimenetluse pool

või kui seda peab vajalikuks ringkonnakohus. Kohus leidis, et antud juhul apellant suulist menetlust

ei taotlenud. Ringkonnakohtu määratud seisukohtade esitamise tähtaja jooksul esitas R. Sirela kohtule

avalduse, milles juhtis muu hulgas tähelepanu apellatsioonis esitatud taotlusele arutada kriminaalasja

suulises menetluses. Ringkonnakohus sellele ei reageerinud ja lahendas apellatsiooni kirjalikus

menetluses.

10. Ringkonnakohtu määrusest ega kohtuotsusest ei selgu, miks jättis kohus tähelepanuta

süüdistatava taotluse apellatsiooni arutamiseks suulises menetluses. Kui põhjus seisnes selles, et

taotlus kohtuistungi korraldamiseks oli esitatud apellatsiooni lisas, eiras kohus seda alusetult.

Kohtutoimikust nähtub, et süüdistatav on saatnud samal kuupäeval ja ühes ümbrikus kohtule

apellatsiooni ja kahel lehel taotlused. Ehkki taotlus asja arutamiseks suulises menetluses ei sisaldunud

apellatsioonina pealkirjastatud dokumendis, tuleb ka eraldi lehtedel esitatud taotlusi vaadelda

apellatsiooni osana. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt märgitakse apellatsioonis muu hulgas see, millises

osas kohtuotsust vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused. See, kas

need asjaolud sisalduvad apellatsioonina pealkirjastatud tekstis või sellele lisatud eraldi lehel, ei oma

apellatsiooni nõuetele vastavuse hindamisel tähtsust. Ka juhul, kui ringkonnakohus leidis, et taotlused

ei olnud käsitatavad apellatsiooni osana, poleks saanud sellele järgneda apellatsiooni kirjalikus

menetluses arutamisele määramist. Sellisel juhul pidanuks kohus apellatsiooni KrMS § 323 lg 1

kohaselt käiguta jätma, kuivõrd kaebusest ei selgunud apellandi nõuete sisu ega taotlusi. Seda

ringkonnakohus aga ei teinud. Eelnevast tuleneb, et ringkonnakohtul puudus seaduslik alus jätta

süüdistatava taotlusega suulise menetluse korraldamiseks arvestamata.

11. Ringkonnakohus pidi kohtuliku arutamise ettevalmistamisel lähtuma süüdistatava taotlusest

kriminaalasja lahendamiseks suulises menetluses. Siinkohal rõhutab kriminaalkolleegium, et selline

taotlus on kohtule siduv ega jäta kaalutlusruumi. Seda on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseis toonitanud 26. veebruari 2013. a otsuses asjas nr 3-1-1-123-13 (p 8.2). Riigikohus selgitas,

et seadusandja on alates 1. septembrist 2011 sätestanud KrMS § 331 lg-s 1¹ apellatsioonimenetluses

kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb KrMS § 331 lg 12 ette võimaluse, et

apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil vaadatakse kriminaalasi läbi

suulises menetluses. KrMS § 331 lg 12 teisest alternatiivist tulenevalt on ringkonnakohtul alati õigus

otsustada suulise apellatsioonimenetluse kasuks. Asjaolude kaalumise tulemina võib ringkonnakohus

asuda seisukohale, et vaid isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest tagab ausa ja

õiglase menetluse, sh süüdistatava kaitseõiguse apellatsioonimenetluses. Kaalutlusõigus kehtib aga

vaid siis, kui apellatsioonimenetluse pool ei ole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist suulises

menetluses ega enda osavõttu kohtuistungist (KrMS § 321 lg 2 p-d 51 ja 6 esimene alternatiiv, KrMS

§ 322 lg 4) ja on seega nõustunud üldkorras käivituva kirjaliku menetlusvormiga. Kui pool on

apellatsioonis või sellele esitatud vastuväidetes arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb

kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, on see taotlus kohtule siduv ning KrMS § 331 lg 12

esimese alternatiivi kohaselt kohtul enam kaalutlusõigust ei ole.

12. Praeguses asjas on ringkonnakohus hoolimata R. Sirela apellatsioonis esitatud tähtaegsest

taotlusest vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses vaadanud apellatsiooni läbi siiski kirjalikus

menetluses, rikkudes seega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses.

Kõnealune rikkumine toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja tagastamise uueks

arutamiseks samale kohtule. Kuna kohtuotsus tühistatakse kriminaalmenetluse olulise rikkumise tõttu

ja asi tagastatakse ringkonnakohtule uueks arutamiseks, ei lahenda kriminaalkolleegium kassatsioonis

tõstatatud küsimusi R. Sirelale mõistetud karistuse vastavusest kuriteo raskusele ja süüdistatava

isikule.

13. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg 1 p-st 12,

tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2013. a otsuse kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises

kohtukoosseisus.

14. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks kassatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni

koostamisele pool tundi. Kaitsja palub hüvitada õigusabi kulud 24 euro ulatuses, sh käibemaks

4 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23

lg-st 1, § 22 lg-st 7 ning § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse

(muudetud Eesti Advokatuuri juhatuse 18. juuni 2013. a otsusega) punktidest 2, 3, 4 ja 16 juhindudes

rahuldada. Kuivõrd Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, kannab selle kulu

KrMS § 186 lg 1 kohaselt riik.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris