3-1-1-3-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-3-14

Otsuse kuupäev

10. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksandr Daki (Dak) süüdistuses KarS § 141

lg 2 p 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

15. augusti

2013.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-1577

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Daki kaitsja vandeadvokaat Roman Levin,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. jaanuar 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. augusti 2013. a otsus Aleksandr Daki süüdistuses KarS

§ 141 lg 2 p 6 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Advocatus makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Aleksandr Dakile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 (kakssada

nelikümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 40 (nelikümmend) eurot, ja jätta see menetluskulu

Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Dak anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. A. Dakki, keda on varem karistatud karistusseadustiku

7. jaos sätestatud kuritegude eest, süüdistati järgmises käitumises:

1.1 2012. a mais meelitas ta Tartus Xxxxxx X asuvasse korterisse alaealise B, lukustas korteri

välisukse, tungis kannatanule kallale ja lõi teda käega näkku. Olles kannatanu vastupanu murdnud,

astus A. Dak jõudu kasutades ja B tahte vastaselt temaga suguühendusse, viies enda peenise

kannatanu tuppe;

1.2 19. augustil 2012 meelitas ta Tartus Xxxxxx X asuvasse korterisse C, sulges korteri ukse ja võttis

kannatanu mobiiltelefoni enda kätte. Olles teadlik, et kannatanu ei ole varem sugulises vahekorras

olnud, ähvardas süüdistatav ta vaginaalselt vägistada, astudes temaga tahtevastaselt korduvalt

oraalsesse vahekorda;

1.3 olles eelmises punktis kirjeldatud tegevusega C vastupanu murdnud, astus ta 20. augustil 2012

kella 8.30 ajal kannatanuga viimase tahte vastaselt uuesti oraalsesse vahekorda.

2. Tartu Maakohtu 14. mai 2013. a otsusega tunnistati A. Dak lühimenetluses süüdi KarS § 141 lg 2 p

6 järgi ja teda karistati vangistusega 10 aastaks ning 6 kuuks. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks loeti 7 aastat

vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva, ja

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 6 aastat 11 kuud ning 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2

alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 4. novembri 2005. a otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 9 kuu ja 10 päeva võrra, ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat 9

kuud ja 7 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 12. november 2012. Maakohus

märkis kokkuvõtlikult järgmist.

2.1 A. Daki ütlused, milles ta B-ga toimunud seksuaalvahekorda eitas, on kummutatud teiste tõendite,

eeskätt kannatanu ütlustega. Kannatanu ütlused on üksikasjalikud ja kattuvad tunnistajate ütlustega.

On tõendatud, et süüdistatav astus kannatanuga viimase tahte vastaselt vaginaalsesse vahekorda.

Vägistamise pani A. Dak toime kavatsetult. Samas ei ole tuvastatud, et ta kannatanu alaealisusest

teadis. Kuna süüdistatavat on varem karistatud Tallinna Linnakohtu 4. novembri 2005. a otsusega

KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning karistatus on kehtiv, on tema puhul tegemist erilise

isikutunnusega isikuga KarS § 141 lg 2 p 6 mõttes.

2.2 C ütlustega on tõendatud, et süüdistuses kirjeldatud ajal, kohas ja viisil vägistas A. Dak teda

korduvalt. D ütluste kohaselt märkas ta pärast tütre koju jõudmist, et midagi on juhtunud. Kannatanu

tunnistas, et A. Dak teda „praktiliselt“ vägistas. Samale arusaamisele jõudis ka tunnistaja S. Kuriteole

eelnevate sündmuste osas on kannatanu versioon D ütlustega kooskõlas ja seda kinnitavad

süüdistatava telefonist leitud pildifailid. Abitusseisundis viibis C ajani, mil A. Dak tal lahkuda lubas.

Vägistamise pani süüdistatav toime kavatsetult ja tema käitumine vastab KarS § 141 lg 2 p 6

tunnustele.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Daki kaitsja vandeadvokaat Roman Levin, kes

taotles otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse kulude riigi kanda

jätmist. Ühtlasi taotles apellant KrMS § 321 lg 2 p 51 järgi kriminaalasja läbivaatamist suulises

menetluses.

4. 28. juuni 2013. a määrusega otsustas ringkonnakohus KrMS § 331 lg-te 11 ja 12 kohaselt

kriminaalasja läbi vaadata kirjalikus menetluses, sest apellant taotles üksnes kohtulikul arutamisel

tuvastatud asjaoludele uue õigusliku hinnangu andmist.

5. Kirjalikus menetluses tehtud Tartu Ringkonnakohtu 15. augusti 2013. a otsusega jäeti maakohtu

otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Daki kaitsja vandeadvokaat R. Levin,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse

kulude riigi kanda jätmist. Alternatiivselt taotleb kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja märgib muu hulgas, et apellatsioonis taotles

ta kriminaalasja lahendamist suulises menetluses ja teatas, et A. Dak soovib ringkonnakohtu istungist

osa võtta. Lahendades kriminaalasja kirjalikus menetluses, ei põhistanud ringkonnakohus piisavalt,

miks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise põhimõtet piiratakse. Apellatsiooni läbivaatamist

kirjalikus menetluses võib käsitada KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või ka KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. 26. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-123-13 märkis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseis, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja sätestanud KrMS § 331 lg-s 1¹

apellatsioonimenetluses kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb

KrMS § 331 lg 1² ette võimaluse, et apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil

vaadatakse kriminaalasi läbi suulises menetluses. KrMS § 331 lg 12 teisest alternatiivist tulenevalt on

ringkonnakohtul alati õigus otsustada suulise apellatsioonimenetluse kasuks. Asjaolude kaalumise

tulemina võib ringkonnakohus asuda seisukohale, et vaid isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja

suulisest

arutamisest

tagab

ausa

ja

õiglase

menetluse,

sh

süüdistatava

kaitseõiguse

apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohtul

on

aga

selline

kaalumisõigus

vaid

siis,

kui

apellatsioonimenetluse pool ei ole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ega enda

osavõttu kohtuistungist (KrMS § 321 lg 2 p-d 51 ja 6 esimene alternatiiv, KrMS 322 lg 4) ja on seega

nõustunud üldkorras käivituva kirjaliku menetlusvormiga. Kui aga pool on apellatsioonis või sellele

esitatud vastuväidetes arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb kriminaalasja läbivaatamist suulises

menetluses, on see taotlus kohtule siduv ning KrMS § 331 lg 12 esimese alternatiivi kohaselt kohtul

enam kaalutlusõigust ei ole (vt osutatud otsuse p 8.2).

8. Praeguses asjas taotles A. Daki kaitsja apellatsioonis KrMS § 321 lg 2 p 51 kohaselt kriminaalasja

läbivaatamist suulises menetluses, teatades ühtlasi, et süüdistatav soovib kriminaalasja arutamisest

ringkonnakohtus osa võtta. Hoolimata apellatsioonis esitatud taotlusest lahendas ringkonnakohus

kriminaalasja siiski kirjalikus menetluses. Kassaator leiab õigesti, et see minetus on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes, sest apellandi taotlus

kriminaalasja läbivaatamiseks suulises menetluses oli KrMS § 331 lg 12 esimese alternatiivi järgi

ringkonnakohtule siduv. Kõnealune rikkumine toob KrMS § 341 lg 3 järgi kaasa ringkonnakohtu

otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtule teises

kohtukoosseisus. Kirjeldatud põhjusel ei saa kriminaalkolleegium analüüsida kaitsja neid väiteid, mis

puudutavad tõendite väidetavalt ebaõigest hindamisest tingitud kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist ja materiaalõiguse väära kohaldamist.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 15. augusti 2013. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsiooni rahuldab

kolleegium osaliselt.

10. A. Daki kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 240 euro suuruses

summas, sh käibemaks 40 eurot. Taotluse kohaselt on kassatsiooni koostamiseks kulunud kaks ja

pool tundi. Kuna kriminaalmenetluse esemeks olev tegu on esimese astme isikuvastane kuritegu,

tuleb tasu puhul kohaldada erikoefitsienti 2. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on

põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, § 21 lg 3 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 2, 5 ning 16 alusel rahuldada.

KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris