3-3-1-93-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-93-13

Otsuse kuupäev

6. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

Tõnu Jõela kaebus Lõuna prefektuurilt mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2013. a otsus asjas nr

3-11-414

Menetluse alus Riigikohtus

Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2013. a otsus asjas nr 3-11-414 muutmata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tõnu Jõela viibis Võru arestimajas 31. augustist 2007 kuni 15. veebruarini 2008, 28. märtsist 2008

kuni 11. aprillini 2008 ja 25. aprillist 2008 kuni 2. maini 2008.

2. T. Jõela esitas 15. veebruaril 2011. a halduskohtule kaebuse Lõuna prefektuurilt hüvitise välja-

mõistmiseks mittevaralise kahju eest 30 000 euro ulatuses, kuna ta viibis ebainimlikes tingimustes.

3. Tartu Halduskohus jättis 9. jaanuari 2012. a otsusega asjas nr 3-11-414 kaebuse esitamise tähtaja

ennistamata ja lõpetas asja menetluse perioodi osas 31. august 2007 – 14. veebruar 2008. Ülejäänud

osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohus oli seisukohal, et

1) perioodi osas 31. august 2007 – 14. veebruar 2008 on mittevaralise kahju hüvitamise nõue

aegunud. Kaebaja esile toodud põhjusi (õigusteadmiste puudumine) ei saa käesolevas asjas pidada

oluliseks ja kestvaks takistuseks kaebeõiguse tähtaegselt realiseerimiseks;

2) vastustaja tegevuse ja kaebajal tekkinud tervisekahju vahel puudub põhjuslik seos. Tervisekaardi

väljavõtte kohaselt diagnoositi kaebajal 13. mail 2009 astigmatism ja presbüoopia ehk vananägevus.

Vananägevuse tekkimine kaebuses toodud asjaoludel on välistatud;

3) perioodi 28. märts – 11. aprill ja 25. aprill – 2. mai 2008 osas ei ole kaebaja inimväärikust

alandatud. Helistamise ja lähedastega suhtlemise keelas uurija. Kaebaja viibis arestimajas kahel

korral korraga mitte üle kahe nädala. Kinnipidamine oli lühiajaline. Kuna kaebajat peeti Võru

arestimajas kinni lühikest aega (korraga kõige pikemalt kaks nädalat), ei ole vastustaja süüliselt

õigusvastaselt käitunud.

4. T. Jõela esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse osas, millega

halduskohus jättis ennistamata kaebuse esitamise tähtaja ja lõpetas menetluse perioodi

31. august 2007 – 14. veebruar 2008 osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistis Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) perioodi 31. august 2007 – 15. veebruar 2008 eest kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 338 eurot. Ülejäänud osas jäi otsus muutmata.

Ringkonnakohus oli seisukohal, et

1) kaebaja ei viibinud Võru arestimajas mitte 14., vaid 15. veebruarini 2008. Seega tuvastas

halduskohus arestimajas viibimise perioodi ebaõigesti. Seda kinnitab kaebaja väide ja Tartu Vangla

õiend, mille kohaselt saabus kaebaja Tartu Vanglasse 15. veebruaril 2008;

2) kaebuse esitamise tähtaeg saabus 15. veebruaril. Kaebajal ei lasunud kohustust esitada kaebust

enne selleks ettenähtud tähtaja saabumist. Tegemist oli jätkuva toiminguga ja kaebajal on õigus mitte-

varalise kahju tõendatuse korral nõuda selle hüvitamist kogu arestimajas viibitud perioodi eest;

3) Võru arestimajas puudus jalutushoov ja jalutamisvõimalus. Vastustaja ei ole tõendanud, et

jalutamine oli sellel perioodil võimalik ja et kaebaja ei soovinud jalutada. Seega rikkus vastustaja

vangistusseaduse § 93 lg 5 ja siseministri 1. detsembril 2000. a määrusega nr 71 kehtestatud

arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 4;

4) kogu perioodi vältel ületavad värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine ja nõutud

mööbliesemete puudumine kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Seega tõid need

kogumis kaasa kaebaja inimväärikuse alandamise;

5) põhjendatud on välja mõista 338 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Politsei- ja Piirivalveamet taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas,

millega kaebus rahuldati ja halduskohtu otsus tühistati, kuna

1) perioodi osas 31. august 2007 – 14. veebruar 2008 ei ole kaebus tähtaegne. PPA ega halduskohus

ei ole väitnud, et kaebaja viibis 15. veebruaril arestimajas. PPA on väitnud, et kaebaja viibis aresti-

majas kuni 15. veebruarini;

2) kaebaja pidi kahjust teada saama ja inimväärikuse alandamist tajuma juba arestimajas viibides.

Seega ei ole kaebus perioodi osas 31. august 2007 – 14. veebruar 2008 esitatud tähtajaks. Kahju

hüvitamist oleks saanud nõuda alates 15. veebruarist 2008;

3) õigusteadmiste puudumist ei saa pidada tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks.

7. T. Jõela palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas kahju hüvitamise kaebus on perioodi 31. august 2007

– 15. veebruar 2008 osas tähtaegne.

9. Halduskohus oli seisukohal, et kaebus selle perioodi osas ei ole tähtaegne, sest kaebus esitati

halduskohtusse 15. veebruaril 2011. Ringkonnakohus asus seisukohale, et halduskohus on kaebaja

arestimajas viibimise viimase päeva ekslikult tuvastanud, kuna kaebaja viibis arestimajas ka

15. veebruaril 2008. Ringkonnakohus tugines selle asjaolu tuvastamisel kaebaja väidetele ning Tartu

Vangla õiendile, mille kohaselt saabus kaebaja Tartu Vanglasse 15. veebruaril 2011. Ringkonnakohus

järeldas, et kuna arestimajas viibimine on jätkuv toiming ja kaebus saabus kohtusse kaebetähtaja

viimasel päeval (s.o 15. veebruaril 2011), tuleb kaebus lugeda tähtaegseks kogu vaidlusaluse perioodi

osas.

10. Kassaator on seisukohal, et kaebaja viibis arestimajas kuni 14. veebruarini 2008.

Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse

kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Seetõttu ei saa

kolleegium tuvastada asjaolu, kas kaebaja viibis 15. veebruaril 2008 arestimajas või mitte, ega anda

asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud ringkonnakohus. Kolleegium saab

kontrollida, kas ringkonnakohus on rikkunud asjaolu tuvastamisel materiaal- või menetlusõigust

(HKMS § 211 lg 1). Kassaator ei too kassatsioonkaebuses esile seda, milles seisneb ringkonnakohtu

eksimus, kui ta tuvastas Tartu Vangla õiendi põhjal, et kaebaja viibis ka 15. veebruaril 2008

arestimajas. Ainuüksi kassaatori väide, et kaebaja viibis arestimajas kuni 14. veebruarini 2008, ei

anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kolleegium lähtub edaspidises analüüsis ringkonnakohtu

poolt tuvastatud asjaolust, et kaebaja viibis arestimajas ka 15. veebruaril 2008.

11. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, kuidas tuleb kaebetähtaega arvestada praeguses

olukorras, kus kaebaja viibis perioodil 31. august 2007 – 15. veebruar 2008 arestimajas ja ta esitas

kahju hüvitamise kaebuse 15. veebruaril 2008. Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist, kuna

ta viibis inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates

päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest

arvates. Samasuguse regulatsiooni sätestas ka kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtu-

menetluse seadustiku § 9 lg 4. Kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema kahju tekkimisest

teadasaamisest alates. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on oluline välja selgitada,

milles seisneb väidetavalt hüvitamisele kuuluv kahju ning millal kaebaja kahjust ja selle tekitajast

teada sai.

12. Ringkonnakohus asus seisukohale, et arestimaja kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele

ning need olid inimväärikust alandavad. Seega seisneb kaebaja mittevaraline kahju inimväärikuse

alandamises, kuna ta pidi perioodil 31. august 2007 – 15. veebruar 2008 viibima arestimajas, mis ei

vastanud nõuetele. Viimati mainitud ringkonnakohtu seisukohta ei ole PPA kassatsioonkaebuses

vaidlustanud.

13. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral on mittevaralise kahju hüvitise aluse ja

suuruse kindlaks tegemine väga tihedalt seotud kohtlemise kestusega. Arvestada tuleb nii arestimajas

viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused

ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21 ja 23).

Lisaks tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende

kumulatiivset mõju. Isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda.

Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt

määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama.

14. Kaebaja kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja tingimustes perioodil

31. august 2007 – 15. veebruar 2008 oli jätkuv haldustoiming. Seejuures tuleb inimväärikust

alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju kindlaksmääramisel arvesse võtta

kumuleeruvat mõju rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest

(vt otsuse punkti 13). Kogu selle perioodi vältel toimus kaebajale kahju tekitamine ning kahju lõplik

ulatus selgus isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise

hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva

toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Seega hakkab jätkuva

toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega

kahju tekitati. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu

lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Käesolev

juhtum erineb olukorrast, kus kahju tekitamine on küll lõppenud, kuid on ettenähtav, et kahju tekib

selle toimingu tagajärjel edaspidi (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-59-12, p 16-17).

Kaebaja esitas kaebus (15. veebruaril 2011) kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja

viibimine inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes (15. veebruaril 2008) lõppes. Praegusel

juhul oli tegemist ca pooleaastase perioodiga, millal kaebaja pidi järjestikku viibima vaidlusalustes

tingimustes. Seega on hüvitamiskaebus perioodi 31. august 2007 – 15. veebruar 2008 osas tähtaegne.

15. Eeltoodu tõttu jätab kolleegium Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kuna T. Jõela kassatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist

ei taotle, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving