3-3-1-10-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-10-14

Otsuse kuupäev

5. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Egon Jaegeri (Jaeger) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Lõuna Prefektuuri vastu 15 977 euro 91 sendi suuruse

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes arestimaja

kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavuse tõttu Võru

arestimajas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-

11-700

Menetluse alus Riigikohtus

Egon Jaegeri ja Politsei- ja Piirivalveameti

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Egon Jaegeri kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsuse asjas nr 3-11-700 resolutsiooni

punkt 2 osas, mille kohaselt tuleb Egon Jaegerile välja mõistetud kahjuhüvitis kanda I. K.

pangakontole nr 1102287474 AS-s Swedbank.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, mille kohaselt tuleb Egon Jaegerile välja mõistetud

kahjuhüvitis kanda Egon Jaegeri vanglasisesele isikuarvele (saaja: Rahandusministeerium;

saaja konto nr: Swedbank 221023778606; kinnipeetava individuaalne viitenumber:

10588001352531; selgitus: Egon Jaeger, 01.09.1987).

4. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Egon Jaeger esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Politsei- ja

Piirivalveametilt (PPA) välja mittevaralise kahju eest hüvitis 15 977 eurot 91 senti, kuna Võru

arestimaja tingimused ei vastanud nõuetele ja need alandasid tema inimväärikust. Lisaks taotles

E. Jaeger varalise kahju hüvitamist.

2. Tartu Halduskohus rahuldas 28. septembri 2012. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

vastustajalt kaebajale välja mittevaralise kahju eest hüvitise 206 eurot.

3. E. Jaeger esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus

tühistada ja kaebus rahuldada.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

5. E. Jaeger esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsused osas,

millega jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

6. Riigikohus rahuldas 10. oktoobri 2013. a otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas

Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Riigikohus asus seisukohale, et ringkonnakohtu kohtukoosseisu muutmisega rikuti

menetlusõigust; kohtlemise kestuse arvutamisel on asjakohane arvestada ka karistuse tähtaegade

arvutamise reeglitest tulenevate erisustega; tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb,

peavad olema kohtutoimikus kajastatud; mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul

teha individuaalne otsus ning arvestada tuleb iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskust,

nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päevamäärast;

kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise

kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2013. a otsusega E. Jaegeri apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata nõuete osas, mida halduskohtule ei esitatud. Ringkonnakohus rahuldas apellat-

sioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu 28. septembri 2012. a otsuse osas, millega halduskohus

jättis kaebuse rahuldamata Võru arestimaja magamistingimuste osas ja mõistis E. Jaegeri kasuks välja

mittevaralise kahju 206 eurot. Ringkonnakohus rahuldas E. Jaegeri kaebuse ka Võru arestimajas

valitsenud magamistingimuste osas. Ringkonnakohus mõistis Politsei- ja Piirivalveametilt E. Jaegeri

kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1225 eurot ning kohustas nimetatud summa kandma

I. K. pangakontole. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus oli seisukohal, et:

1) Võru arestikambri magamistingimused, laua, istekoha ja riidenagi, ventilatsiooni, loomuliku

valguse ja ettenähtud liikumisruumi, samuti värskes õhus jalutamise võimaluse, ajalehtede lugemise

ning arestimajast väljahelistamise võimaluse puudumine olid õigusvastased;

2) arestikambri õigusvastased tingimused koosmõjus ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme. Tingimusi koosmõjus saab pidada inimväärikust alandavaks;

3) kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla küll mõjult

mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral;

4) Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) mõistis (kohtuasjas Alver vs. Eesti) 2005. a-l isikule

Keskvanglas ja Jõgeva arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes (kambri ülerahvastatus,

ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, halvad hügieenitingimused ja kambrite üldine halb seisukord

kombineerituna kaebaja tervisliku seisundiga) viibitud kolme aasta ja seitsme kuu pikkuse

ajavahemiku eest välja mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot. Hüvitise suuruse juures tuleb

arvestada, et viimati mainitud EIK lahend tehti 8 aastat tagasi. Lisaks tuleb arvestades kaebaja

kinnipidamise ajavahemikke (10 päeva, 5 päeva, 6 päeva, 69 päeva, 8 päeva ja 8 päeva). Õiguste

rikkumise intensiivsus oli väiksem 5-, 6-, 8- ja 10-päevaste arestikambris viibitud perioodide jooksul

(kokku 37 päeva). Intensiivselt rikuti õigusi 69 kambris viibitud päeva jooksul. Lühemate kambris

viibitud perioodide eest tuleb välja mõista 7 eurot päevas ning pikema kambris viibitud perioodi eest

14 eurot päevas, seega 1225 eurot;

5) lähtuvalt kaebaja taotlusest tuleb hüvitis kanda I. K. kontole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. E. Jaeger taotleb Riigikohtusse 7. jaanuaril 2014 saabunud kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu

otsuse tühistamist osas, millega ringkonnakohus kohustas PPA-d väljamõistetud hüvitise kandma

I. K. kontole. Kaebaja saatis ringkonnakohtule seisukoha, milles märkis, et väljamõistetav hüvitis

kantakse kaebaja Tartu Vangla arvelduskontole. Seisukoht saabus ringkonnakohtusse 25. oktoobril

2013.

Riigikohtusse saabus 18. veebruaril 2014 E. Jaegeri kassatsioonkaebus, milles vaidlustatakse

ringkonnakohtu lahendit ka kahju hüvitise suuruse osas.

9. Politsei- ja Piirivalveamet taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a

otsuse tühistamist osas, millega ringkonnakohus rahuldas kaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu

otsuse osaliselt, rahuldas E. Jaegeri kaebuse Võru arestimaja magamistingimuste osas ja mõistis välja

hüvitise 1225 eurot. Lisaks taotleb PPA halduskohtu 28. septembri 2012. a otsuse muutmata jätmist

või alternatiivselt, et välja mõistetaks mittevaralise kahju hüvitis õiglases suuruses. PPA on järgmisel

seisukohal:

1) 1225 euro suuruse hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. EIK lahendis oli tegemist Jõgeva

arestimaja ja keskvanglaga. Samas on Võru arestimaja tingimused pidevalt muutunud paremaks. EIK

lahendi kohaselt on ühe päeva hüvitis 2 eurot 3 senti, mis on kordades väiksem. Ringkonnakohtu

põhjendus, et EIK lahend tehti 8 aastat tagasi, ei ole asjakohane. Samuti ei nähtu otsusest, kuidas on

Riigikohtu suunistest lähtutud. Arvestama peab asjaolu, et analoogsetes asjades on kohtud mõistnud

välja hüvitisi, mis on 4,5 kuni 6 korda väiksemad;

2) ringkonnakohus tuvastas Võru arestimaja magamistingimuste õigusvastasuse pelgalt usutavuse

põhjal. Kohus pidas usutavaks, et eelsoodumuse korral võib magamine konarlikul voodil 1,5 cm

paksusel joogamatil põhjustada kaebajale olulist füüsilist ebamugavust, alaselja kangust ja valu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtusse 7. jaanuaril 2014 saabunud kassatsioonkaebuses vaidlustas E. Jaeger ringkonna-

kohtu otsust osas, milles ringkonnakohus otsustas, kelle kontole tuleb välja mõistetud hüvitis kanda.

Riigikohtusse 18. veebruaril 2014 saabunud kassatsioonkaebuses vaidlustab E. Jaeger ringkonna-

kohtu otsust ka kahju hüvitise suuruse osas. Kolleegium on seisukohal, et kuna kassatsioonitähtaeg

on möödunud, ei ole E. Jaegeril õigust kassatsioonkaebust laiendada ringkonnakohtu otsuse osadele,

mida algselt ei vaidlustatud (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 214). Seega jätab

kolleegium Riigikohtusse 18. veebruaril 2014 saabunud E. Jaegeri kassatsioonkaebuse täienduse

tähelepanuta.

11. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on resolutsioonis ekslikult märkinud, et

E. Jaegerile väljamõistetud hüvitis tuleb kanda I. K. pangakontole. Kuigi alguses avaldas kaebaja

halduskohtule esitatud kaebuses soovi kanda väljamõistetav hüvitis teise isiku pangakontole, muutis

kaebaja ringkonnakohtus oma tahet.

Ringkonnakohus andis 14. oktoobri 2013. a määruse resolutsiooni punktiga 6 menetlusosalistele

tähtaja täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks kuni 18. novembrini 2013 (III kd, tl 55).

Ringkonnakohtusse saabus 25. oktoobril kaebaja avaldus, milles kaebaja märkis, et väljamõistetav

hüvitis kantakse tema vanglasisesele isikuarvele (III kd, tl 60).

Kolleegium märgib, et kaebaja esitas ringkonnakohtule avalduse tähtaegselt. Kaebaja näitas

ringkonnakohtule oma avaldusega ära selle, kelle kontole tuleb otsusega välja mõistetud hüvitis

kanda. Tegemist ei ole kaebuse muutmisega (HKMS § 49 lg 3 p 4). Kinnipidamisasutuses viibival

isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata,

kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda, ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 24). Seetõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada ning väljamõistetav hüvitis tuleb kanda kaebaja vangla-

sisesele isikuarvele.

12. PPA on kassatsioonkaebuses seisukohal, et ringkonnakohus on eksinud nii hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel kui ka Võru arestimajas magamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisel.

12.1. Kuna mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika),

saab kolleegium sekkuda ringkonnakohtu poolt välja mõistetud hüvitise ulatusse, kui ringkonnakohus

on teinud kaalumisel vea.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab

õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seetõttu ei saa kolleegiumi hinnangul määravat tähendust omistada asjaolule, kui

suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas

ringkonnakohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Samuti ei saa kohtule

ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele.

Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse

kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Kuna PPA ei ole oma

vastustes näidanud seda, kuidas ja millises ulatuses kaebaja tingimused viibitud perioodi jooksul

Võru arestimajas paremaks muutusid, ei saanud ringkonnakohus hüvitise suuruse juures seda

küsimust analüüsida. Kolleegium ei saa seetõttu võtta hüvitise suuruse kindlaksmääramise juures

seisukohta, kas ringkonnakohus on teinud kaalumisel vea.

Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus eksinud kaalutlusreeglite vastu, kui ta võttis hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel arvesse ka EIK praktikat ning seda, millal EIK konkreetse hüvitise välja

mõistis. Hüvitise suurus, mille EIK mõistis välja ca 8 aastat tagasi, ei pruugi enam vastata tänastele

nõuetele. Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK-i

praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb ka EIK sarnaselt ringkonnakohtule individuaalse otsuse.

Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus ei ole mittevaralise kahju hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel kaalumisviga teinud.

12.2. Kolleegium ei nõustu PPA lähenemisega ka mittevaralise kahju tõendamisele.

Kolleegium on oma varasemas praktikas märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada,

kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav

tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise.

Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 30. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Muu hulgas on mittevaralise

kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud väärikuse alandamise korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda

õigustab (RVastS § 7 lg 4, § 9 lg 2, VÕS § 134 lg 2 kahju tekitamise ajal, kuni 30. detsembrini 2010

kehtinud redaktsioonis).

Kolleegium nõustub kohtutega, et praeguses vaidluses tuvastatud asjaoludest saab mittevaralise kahju

tekkimist eeldada. Usutav on, et viidatud ajavahemikel põhjustasid Võru arestimaja

kinnipidamistingimused (sh magamistingimused) kogumis kaebajale kannatusi, mis on käsitatavad

väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas.

13. Eeltoodud põhjustel rahuldab kolleegium E. Jaegeri kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonna-

kohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 osas, milles väljamõistetud summa kantakse I. K. pangakontole.

Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, mille kohaselt tuleb välja mõistetud summa kanda Egon

Jaegeri vanglasisesele isikuarvele (saaja: Rahandusministeerium; saaja konto nr: Swedbank

221023778606; kinnipeetava individuaalne viitenumber: 10588001352531; selgitus: Egon Jaeger,

01.09.1987).

Kolleegium jätab PPA kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann