3-3-1-2-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-2-14

Otsuse kuupäev

5. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaebus riigi-

hangete vaidlustuskomisjoni 4. septembri 2013. a otsuse

nr 192-13/- tühistamiseks, millega rahuldati Edelaraudtee

AS-i vaidlustus Elektriraudtee AS-i ja Eesti Vabariigi vahel

1. juulil 2013 sõlmitud raudtee reisijateveo avaliku

teenindamise lepingu nr 13-003 tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsus haldus-

asjas nr 3-13-1934

Menetluse alus Riigikohtus

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Edela-

raudtee AS-i kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kassatsioonkaebus ja jätta

rahuldamata Edelaraudtee AS-i kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

20. detsembri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-13-1934.

3. Teha asjas uus otsus. Rahuldada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaebus

ning tühistada riigihangete vaidlustuskomisjoni 4. septembri 2013. a otsus nr 192-13/-.

4. Mõista Edelaraudtee AS-ilt AS Eesti Liinirongid kasuks välja menetluskulud 383 eurot 46

senti. Jätta teiste menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

5. Arvata Edelaraudtee AS-i kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik ja Edelaraudtee AS sõlmisid 4. juunil 2009 raudtee reisijateveo avaliku

teenindamise lepingu, milles lepiti kokku reisijateveo tellimises, finantseerimises ja osutamises kuni

31. detsembrini 2014. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) esitas 13. novembril

2012 Edelaraudtee AS-ile eelnimetatud lepingu ülesütlemise teate.

2. Eesti Vabariik ja Elektriraudtee AS (praeguse ärinimega AS Eesti Liinirongid) sõlmisid 1. juulil

2013 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu nr 13-003, milles lepiti kokku, et

Elektriraudtee AS hakkab Eesti Vabariigi territooriumil asuval avalikul raudteeinfrastruktuuril

avalikku reisijateveoteenust osutama nelja aasta jooksul alates 1. jaanuarist 2014. Leping avaldati

Riigi Teatajas 3. juulil 2013.

3. Edelaraudtee AS esitas 26. juulil 2013 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse,

milles taotles riigihangete seaduse (RHS) § 117 lg 21 p 3 alusel riigi ja Elektriraudtee AS-i vahel

sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamist. Vaidlustaja leidis, et nimetatud lepingu sõlmimiseks tulnuks

korraldada hankemenetlus.

4. VAKO rahuldas 4. septembri 2013. a otsusega vaidlustuse ning tuvastas vaidlustatud lepingu

tühisuse. VAKO leidis, et MKM-l oli kohustus sõlmida vaidlusalune leping riigihangete seaduses

ettenähtud korras. Selle nõude järgimata jätmise tõttu on hankeleping RHS § 69 lg 11 järgi tühine.

VAKO esitas järgmised põhjendused:

1) tegemist on halduslepinguga, mille sõlmimist reguleerib ühistranspordiseadus (ÜTS) ning sellise

lepingu sõlmimisega kaasnevate vaidluste lahendamine kuulub ÜTS § 10 lg-st 21 tulenevalt VAKO

pädevusse;

2) raudteeseaduse (RdTS) § 50 lg-st 3 tulenevalt pidi MKM lähtuma ÜTS-ist ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. a määrusest nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku

reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu

määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (määrus 1370/2007);

3) määruse 1370/2007 art 5 lg-st 6 tulenevalt oleks raudteetranspordis otselepingute sõlmimine

lubatav vaid juhul, kui Eesti õiguses puuduks sellise avaliku teenindamise lepingu sõlmimist

puudutav regulatsioon. Selline regulatsioon tuleneb ÜTS § 10 lg-st 1, milles nähakse ette kohustus

korraldada riigihange, kui avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale eeldatavalt makstav tasu

ületab RHS § 15 lg-s 1 nimetatud piirmäära (40 000 eurot). Sellist regulatsiooni tuleb käsitada

otselepingute sõlmimise keeluna määruse 1370/2007 art 5 lg 6 tähenduses;

4) ÜTS § 10 lg 1 kehtib niisuguses sõnastuses juba 1. maist 2007. Määruse 1370/2007 art 5 lg-st 6 ei

nähtu, et otselepingute sõlmimise keeld peaks siseriiklikus õiguses olema kehtestatud pärast selle

määruse jõustumist.

5. MKM esitas 16. septembril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida on täiendatud

20. septembril, 2. oktoobril ja 28. oktoobril 2013. MKM taotles VAKO otsuse tühistamist ning

Edelaraudtee AS-i vaidlustuse läbi vaatamata jätmist või alternatiivselt selle rahuldamata jätmist.

Kaebuse kohaselt tulenes otselepingu sõlmimise õigus määrusest 1370/2007. Kaebaja on seisukohal,

et Edelaraudtee AS ei esitanud vaidlustust VAKO-le tähtaegselt ning VAKO-l puudus pädevus sellise

vaidlustuse läbivaatamiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 11. novembri 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1934 kaebuse

rahuldamata ja mõistis MKM-lt Edelaraudtee AS-i kasuks menetluskuludena välja 3500 eurot.

Halduskohus esitas järgmised põhjendused:

1) Edelaraudtee AS-il oli õigus vaidlustus esitada ning VAKO-l pädevus see läbi vaadata. RHS § 117

lg 21 annab aluse vaidlustada lepinguid, mis ei ole sõlmitud nõuetekohase riigihankemenetluse

tulemusena ega vasta RHS § 4 lg-s 1 sätestatud hankelepingu definitsioonile. Halduskoostöö seaduse

(HKTS) sätted ei välista VAKO pädevust. HKTS ei välista konkreetset liiki haldusülesannete

volitamise reguleerimist vastava valdkonna eriseaduses. Praegusel juhul on selliseks eriseaduseks

ühistranspordi seadus, mille § 10 lg 1 viitab riigihangete seadusele. Eeltoodud viite tõttu on

reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimine eriseaduses täielikult reguleeritud ning

halduskoostöö seaduse kui üldseaduse kohaldamiseks ei ole vajadust. Seadusandja ei ole riigihangete

seaduse kohaldamist piiranud ka vaidlustuse esitamise osas;

2) vaidlustus on tähtaegne. RHS § 121 lg 13 kohaselt võib RHS § 117 lg 21 p-s 3 sätestatud alusel

esitada vaidlustuse vaidlustuskomisjonile kuue kuu jooksul arvates hankelepingu sõlmimisest.

Praegusel juhul ei kohaldu RHS § 121 lg-s 1 sätestatud seitsmepäevane tähtaeg. Ekslik on MKM-i

seisukoht, et Edelaraudtee AS sai oma õiguste rikkumisest teada lepingu erakorralise ülesütlemise

teatest. MKM-i kavatsus sõlmida tulevikus otseleping ei saanud Edelaraudtee AS-i õigusi rikkuda

ning RHS § 117 lg 21 p-s 3 nimetatud nõuet ei olnud võimalik esitada enne selle lepingu sõlmimist;

3) RdtS § 50 lg-st 3 ja ÜTS § 10 lg-st 1 tulenevalt tuli praegusel juhul korraldada riigihange. Ekslik

on MKM-i seisukoht, et otselepingu sõlmimise lubatavus tuleneb määruse 1370/2007 art 5 lg-st 6.

Määrus 1370/2007 delegeerib otsustusõiguse liikmesriigile, sätestades üksnes eelduse, et kui

siseriiklikus õiguses vastav keeld puudub, on otselepingute sõlmimine lubatud. Asjaolu, et määrus

1370/2007 reguleerib üksnes maantee- ja raudteeliiklust, ÜTS aga ka teisi ühistranspordiliike, ei

muuda ÜTS-i norme üldnormideks määruse 1370/2007 suhtes. Määruse 1370/2007 art 5 lg 6 kujutab

endast delegatsiooni erinormi kehtestamiseks;

4) ekslik on MKM-i tõlgendus, et määruse 1370/2007 art 5 lg-s 6 peetakse silmas üksnes sellist

siseriiklikku regulatsiooni, mis sõnaselgelt otselepingute sõlmimise keelab. Viidatud normis

kasutatud sõnastus „[K]ui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, [---]“ hõlmab nii otselepingute

sõlmimise sõnaselget keeldu kui ka riigisisesest õigusest tulenevat positiivset regulatsiooni, mis

välistab otselepingute sõlmimise. ÜTS § 10 lg-st 1 tulenev kohustus sõlmida leping avaliku konkursi

või riigihankemenetluse tulemusena on käsitatav keeluna sõlmida selline leping ilma avalikku

konkurssi või hankemenetlust korraldamata. Õiguslik keelunorm ei pea olema sõnastatud keeluna.

Seaduses sätestatud kohustav norm suunab käituma normis näidatud viisil ning keelab samas käituda

mis tahes muul moel. Seega on tegemist keeluga sõlmida määruse 1370/2007 art 2 p-s h nimetatud

otselepinguid;

5) ÜTS § 1 lg-st 11 ei tulene luba sõlmida raudteetranspordis avaliku teenindamise otselepinguid ning

see norm ei piira kuidagi ÜTS § 10 lg 1 kohaldamist. ÜTS § 1 lg 11 on igasuguse õigusliku

tähenduseta, sest määrus 1370/2007 on vahetu mõjuga (otsekohalduv) õigusakt. ÜTS § 1 lg 11 ei

reguleeri raudteetranspordis avaliku teenindamise lepingute sõlmimist. Riigisiseseks õiguseks, millest

tuleneb määruse 1370/2007 art 5 lg-s 6 nimetatud otselepingute sõlmimise keeld, on ÜTS § 10 lg 1.

Seejuures ei ole ÜTS § 10 lg 1 vastuolus määrusega 1370/2007, vaid ÜTS § 10 lg-s 1 realiseerub

määruse art 5 lg-ga 6 liikmesriigile delegeeritud õigus keelata otselepingute sõlmimine;

6) määrusest 1370/2007 ei tulene, et määruse art 5 lg-s 6 nimetatud keeluna saaksid kõne alla tulla

üksnes sellised liikmesriigi õiguse normid, mis on kehtestatud pärast määruse jõustumist või

vastuvõtmist. Vastupidine peaks määrusest sõnaselgelt nähtuma. Kuna määruse art 5 lg 6 üldnormina

ei muuda kehtetuks raudteetranspordis avaliku teenindamise lepingute sõlmimiseks kehtestatud

riigisiseseid norme kui erinorme, tuleb neist erinormidest lähtuda, sõltumata sellest, et need on

kehtestatud enne määruse jõustumist. Liikmesriikidel, sh Eestil ei olnud pärast määruse 1370/2007

vastuvõtmist ega pärast selle jõustumist takistust oma õigusakte muuta ning kehtetuks tunnistada

avalikku konkurssi või hankemenetlust korraldama kohustavaid norme;

7) asjakohased pole MKM-i viited õigusaktide seletuskirjadele. Seadusandja tahte väljaselgitamine

normi tõlgendamiseks on vajalik, kui normi enda tekst on puudulik või mitmetimõistetav, kuid

argumentidega seadusandja tegeliku tahte kohta ei saa anda normist endast tulenevale vastupidist

tähendust. Normi tõlgendamisel ei saa lähtuda seisukohtadest, mis on kujundatud pärast tõlgendatava

normi loomist, nt Riigikogu komisjonide hinnang juba kehtivale õiguslikule olukorrale või riigi

positsioonid alles menetletavate raudteetransporti reguleerivate EL-i õigusaktide eelnõude kohta;

8) põhjendatud on MKM-i etteheide, et VAKO otsusest ei selgu, miks peetakse ÜTS-ist tulenevat

otselepingute sõlmimise keeldu kehtivaks alates 1. maist 2007. Tegelikult on see kohustus kehtinud

alates ÜTS-i jõustumisest 1. oktoobril 2000 ning 1. mail 2007 jõustunud redaktsioon seda ei

muutnud. See ebatäpsus ei ole aga tinginud asja valet lahendamist. Samamoodi ei too VAKO otsuse

tühistamist kaasa ebaõige viide määruse 1370/2007 art 5 lg-le 3;

9) väites, et vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks riigihanke korraldamine ja hanketingimuste välja-

töötamine oleks olnud keerukas, pole MKM viidanud ühelegi normile, millest tuleneks õigus sellistel

asjaoludel riigihanke korraldamise asemel sõlmida otseleping. Praegusel juhul ei õigusta otselepingu

sõlmimist, et Eestis pole varem avalikke konkursse raudteeveo avaliku teenindamise lepingute

sõlmimiseks korraldatud. Kui Edelaraudtee AS-iga oli varem leping sõlmitud õigusvastaselt ilma

konkursita, ei õigusta see seadusega vastuolus olevate lepingute sõlmimist edaspidi;

10) põhjendatud pole MKM-i seisukoht, et VAKO oleks vaidlusaluse lepingu pidanud RHS § 126

lg 12 p 2 alusel avalikes huvides kehtima jätma. Ükski menetlusosaline ei ole VAKO-s toimunud

menetluse käigus ega kohtumenetluses esile toonud selliseid asjaolusid, mis seadusega oluliselt ja

põhimõtteliselt vastuolus oleva lepingu kehtimajätmist õigustaksid. MKM-i väide, et ükski teine isik

peale Elektriraudtee AS-i ei ole alates 1. jaanuarist 2014 põhimõtteliselt võimeline raudtee

reisijatevedusid korraldama, on põhjendamatu ja tõendamata. Olukorras, kus lepingu tühisuse

tinginud rikkumine on sedavõrd tõsine, peaks tühise lepingu tunnustele vastava lepingu jõusse

jätmine RHS § 126 lg 12 p 2 alusel olema tingitud väga kaalukast avalikust huvist kehtima jäämise

vastu. Praegusel juhul sellist avalikku huvi ei esine. Raudteel reisijateveo korraldamine võib

kõikvõimalikel alternatiivsetel alustel olla küll ebamugavam nii riigile kui ka reisijatele, ent nõustuda

ei saa seisukohaga, nagu tooks vaidlusaluse lepingu tühisus vääramatult 1. jaanuarist 2014 kaasa

raudteel reisijateveo katkemise. RHS § 126 lg 12 p 2 kohaldamine on mõeldud juhtudeks, kui tehingu

tühisuse tuvastamine ning selle täitmata jätmine tooks kaasa pöördumatu tagajärje, mida ei oleks

alternatiivsete lahenduste kaudu võimalik vältida;

11) põhjendamatu on MKM-i ja AS Eesti Liinirongid seisukoht, et VAKO on oma otsusega

õigustamatult sekkunud Elektriraudtee AS-ile antud ainuõigusesse teostada kuni 2015. aastani

reisijatevedu elektrirongidega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 85 tulenevalt ei too

tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et

tehing oleks tehtud ka tühise osata. Vaidlusalune leping ei ole selgelt osadeks jagatav ning ei saa

eeldada, et samasugune leping oleks sõlmitud ka üksnes elektrirongidega teostatavate reisijatevedude

korraldamiseks. Kui Elektriraudtee ASi-le antud ainuõigus kehtib, ei ole MKM-il takistust ainuõiguse

ulatuses Elektriraudtee AS-iga lepingute sõlmimiseks.

Halduskohus pidas põhjendatuks mõista MKM-ilt Edelaraudtee AS-i kasuks välja õigusabikulu 3500

eurot, vähendades taotletavat summat (6550 eurot 95 senti) põhjendusel, et kohtumenetlusele eelnes

menetlus vaidlustuskomisjonis. Samuti arvestas kohus, et kuigi vaidlus on Edelaraudtee AS-i jaoks

kahtlemata oluline, ei ole samas tegemist mahuka vaidlusega ning poolte esitatud argumendid

tuginevad mõne üksiku normi tõlgendamisele. Kohus jättis halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 108 lg 8 alusel AS Eesti Liinirongid kulud tema enda kanda.

7. MKM esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu ja VAKO otsused ning jätta

vaidlustus rahuldamata või alternatiivselt läbi vaatamata. Alternatiivselt taotles apellant, et kui kohus

peab vaidlusalust lepingut hankelepinguks ning leiab, et VAKO oli pädev vaidlustust läbi vaatama ja

vaidlustus oli tähtaegne, tühistada kohtuotsus ja VAKO otsus ning jätta vaidlusalune leping

elektrirongidega avaliku reisijateveoteenuse osutamise osas jõusse kuni 31. detsembrini 2015. Muus

osas saata asi halduskohtusse tagasi uueks läbivaatamiseks, et lepingu tühisuse tuvastamise korral

tuvastada diiselrongidega avaliku reisijateveoteenuse osutamise osas olulise avaliku huvi raske

kahjustamine ja otsustada selles osas lepingu jõusse jätmine, lühendades seejuures lepingu

kehtivustähtaega selliselt, et riigile jääks mõistlik aeg riigihanke ettevalmistamiseks. Ringkonnakohtu

istungil muutis apellant taotlust ning palus ringkonnakohtul asjas ise uus otsus teha.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. detsembri 2013. a otsusega osaliselt MKM-i

apellatsioonkaebuse ning tühistas halduskohtu otsuse ja VAKO otsuse (p 1). Ringkonnakohus tegi

asjas uue otsuse, millega tuvastas 1. juulil 2013 Eesti Vabariigi (MKM-i kaudu) ja Elektriraudtee AS-

i vahel sõlmitud raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu nr 13-003 tühisuse asjaolude

esinemise, kuid jättis lepingu jõusse ülekaaluka avaliku huvi tõttu, lühendades lepingu tähtaega

selliselt, et leping kehtib kaks aastat alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest (p 2). Ringkonna-

kohus mõistis MKM-ilt Edelaraudtee AS-i kasuks välja menetluskulu 7581 eurot 53 senti ning jättis

teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (p 3).

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) halduskohtu otsuse põhjendused vaidlustuse tähtaegsuse, VAKO pädevuse ja raudteel

reisijaveoteenuste otselepingute sõlmimise keelu kohta on õiged, selged ja põhjalikud ega vaja

täiendamist;

2) ÜTS § 10 lg 1 ja määruse 1370/2007 art 5 vahel puudub vastuolu. Määrus näeb sarnaselt ÜTS § 10

lg-ga 1 ette võimaluse leida vedaja nii eraldi sätestatud tingimustega avaliku konkursi kui ka

riigihanke menetluse kaudu. Määruse art 5 lg 3 kohaselt võib sõltumatu teenusepakkujaga sõlmida

avaliku teenindamise lepingu võistleva pakkumismenetluse alusel, mis oma olemuselt vastab ÜTS

§ 10 lg 1 ls-s 2 kirjeldatud avalikule konkursile. Määruse art 5 lg 6 on jätnud siseriikliku seadusandja

otsustada juhud, mil otselepingute sõlmimine pole lubatav. ÜTS § 10 lg 1 ls 3, mille kohaselt on

riigihanke korraldamine seotud vedajale eeldatavalt makstava summa suurusega, ei viita vastuolule

määrusega. ÜTS § 10 lg-s 1 sätestatud otselepingute sõlmimise keeluga ei ole vastuolus ka määruse

art 5 lg-s 5 ette nähtud võimalus teenuse katkemisel või sellise otsese ohu korral sõlmida otseleping

teenuseosutajaga, sest art 5 lg 5 on erinorm ÜTS § 10 lg 1 suhtes, reguleerides kitsalt erakorraliste

meetmete võtmist;

3) VAKO ja halduskohus on tõlgendamise reegleid rakendades jõudnud põhjendatult seisukohale, et

riigihanke korraldamine oli praeguses asjas kohustuslik ning vaidlustatud lepingu puhul esinevad

RHS § 69 lg 11 p-s 1 sätestatud tühisuse alused;

4) seadusandja on esialgu seadnud reisijateveo lepingute sõlmimisel nõudeks avaliku konkursi või

riigihanke. Ühistranspordi seaduse eelnõu teksti lisati see nõue eelnõu menetlemise ajal Riigikogus

(eelnõu algtekstis ei nõudnud § 10 lg 1 avaliku konkursi või riigihanke korraldamist). Seadusandja on

lubanud raudteetranspordis erandina kuni 1. maini 2007 riigihanke korraldamise kohustust vältida.

Alates 1. maist 2007 on seadusandja jätnud raudteetranspordi kohta erandi tegemata ning RHS

seletuskirjast nähtuvalt soovinud jätta selle küsimuse edaspidi määruse 1370/2007 reguleerida;

5) RHS § 126 lg 12 paneb VAKO-le kohustuse otsustada kas hankelepingu vaidlustamiseks esitatud

vaidlustuse rahuldamisel kohaldada selle lõike punkti 1 (hankelepingu tühisuse tuvastamine) või

punkti 2 (hankeleping jäetakse tühisuse aluste olemasolule vaatamata jõusse, lühendades lepingu

tähtaega). Määrav ei ole, kas hankija on sellekohased argumendid esitanud. Kuna VAKO otsuste

jõustumine on seotud kohtuliku kontrolliga (RHS § 127 lg 41), on seadusandja ilmselt silmas

pidanud, et kohtul on vaidluse lahendamisel VAKO-ga samaväärsed volitused. Vastasel korral peaks

kohus juhul, kui ta ei nõustu VAKO otsusega, saatma vaidluse VAKO-le uueks lahendamiseks, mis

hankevaidluste kiireloomulisust arvestades ei olnud kindlasti seadusandja mõte;

6) RHS § 126 lg 12 p 2 kohaldamisel ei ole vaja arvesse võtta hankekorra rikkumise raskust. Kaaluda

tuleb üksnes seda, kui oluliselt kahjustatakse avalikku huvi. Praegusel juhul tekiks kohtuotsuse

jõustumise järel olukord, kus ühistransporditeenuse pakkumiseks raudteel ei kehtiks ühtegi lepingut.

Seega on oht, et reisijatevedu raudteel jääb üldse korraldamata või ei korraldata seda viisil, et oleks

tagatud reisijate igakülgne ohutus ning juurdepääs ühistranspordile;

7) alternatiivina ei ole kasutatav ÜTS § 10 lg-st 21 tulenev võimalus sõlmida reisijateveo lepingu

lõppemise korral enne uue lepingu üle peetava vaidluse lõppemist senise vedajaga uus leping kuni

kohtuotsuse jõustumise aasta lõpuni või uue vedaja leidmiseni. Valmidus alustada teenuse

osutamisega 1. jaanuaril 2014 on Elektriraudtee AS-il, mitte aga senisel teenuseosutajal. MKM-i

esindajate seletuste kohaselt on Elektriraudtee AS-il ümberehitatud platvormide tasandiga sobivad

uued kliimaseadmete ja väiksema müratasemega rongid ja väljaõpetatud personal, samuti on raudtee

infrastruktuuri kasutamise plaan tehtud uute rongide võimekust arvestades. Teine vedaja ei suudaks

vajalikke ettevalmistusi nii lühikese aja jooksul teha;

8) tegemist on keerulise hankega, mille korraldamine ja läbiviimine võtab tavapärasest kauem aega.

Seda on väitnud nii MKM kui ka Edelaraudtee AS. Seetõttu pole võimalik lepingu kehtivust

vaatamata Edelaraudtee AS-i kohtuistungil esitatud vastuväitele lühendada rohkem kui kahe aastani,

arvates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebused esitasid Edelaraudtee AS ja MKM.

9.1. Edelaraudtee AS palub tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 ning resolutsiooni p 2

osas, milles ringkonnakohus jättis Eesti Vabariigi ja Elektriraudtee AS-i vahel sõlmitud raudtee

reisijateveo avaliku teenindamise lepingu nr 13-003 jõusse avaliku huvi tõttu, lühendades lepingu

tähtaega. Kassaator palub jõusse jätta halduskohtu ja VAKO otsused ning jätta kõik menetluskulud

MKM-i kanda.

Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohtul puudus volitus RHS § 126 lg 12 p 2 kohaldamiseks. Ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et kohtul on VAKO-ga samasugused volitused vaidluse lahendamisel. Kohtul ei ole õigust

asuda haldusorgani asemele ja haldusakti (lepingut) muuta. MKM ei ole RHS § 126 lg 12 p 2

kohaldamist taotlenud VAKO ega halduskohtu menetluses;

2) ringkonnakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta, et ÜTS § 10 lg 21 välistab RHS § 126 lg 12 p 2

kohaldamise;

3) RHS § 117 lg 21 annab võimaluse vaidlustada hankekorda rikkudes sõlmitud otseleping. Tegemist

on õiguskaitsemeetmete direktiivi mõttes kõige tõsisema hankemenetlusliku rikkumisega. VAKO ei

saanud niivõrd põhimõttelise õigusrikkumise korral lepingut jõusse jätta;

4) ringkonnakohus on ülekaalukat avalikku huvi ebaõigesti sisustanud. Avalikuks huviks võib küll

olla rongiliikluse katkematuse tagamine, kuid mitte sõitjate teenindamine just uute rongidega AS-i

Elektriaudtee opereerimisel;

4) ringkonnakohtu seisukoht, et teenuse osutamise valmidus on vaid AS-il Elektriraudtee, on

tõendamata.

9.2. MKM palub tühistada nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus tervikuna ning teha uus otsus,

millega tühistada VAKO otsus, ning jätta Edelaraudtee AS-i vaidlustus rahuldamata või alternatiivina

tagastada vaidlustus RHS § 122 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata. Kassaator palub jätta menetluskulud

Edelaraudtee AS kanda.

Kassaator esitab järgmised põhjendused:

1) otselepingu sõlmimine oli kooskõlas määrusega 1370/2007. Eesti õiguses ei ole kehtestatud keeldu

sõlmida raudteel reisijateveo avaliku teenindamise otselepinguid;

2) ühistranspordi seaduse normid tuleb kõrvale jätta, kui need on vastuolus määrusega 1370/2007 või

kui ÜTS-is sätestatu erineb määruse regulatsioonist või on sätestamata jäetud küsimused, mida

määrus reguleerib. ÜTS § 10 lg 1 ei saa olla erinormiks määruse art 5 lg 6 suhtes, kuna need normid

reguleerivad erinevaid õigussuhteid;

3) ringkonnakohus on ekslikult pidanud kohaldatavaks määruse 1370/2007 art 5 lg-t 3 ja samastanud

selles märgitu ÜTS § 10 lg 1 ls-s 2 nimetatud avaliku konkursi nõudega. Määruse art 5 lg 3 ei

reguleeri üleriigilist transporti, vaid üksnes kohalikku reisijatevedu;

4) Eesti-suuruses riigis puudub reaalne sisuline konkurents raudteetranspordis ning majanduslik ja

rahaline võimekus lubada korraga opereerima rohkem kui üht korras raudteeveeremi komplekti. AS-i

Eesti Liinirongid veerem on soetatud Ühtekuuluvusfondi ja riigieelarve rahaliste vahendite toel.

Seevastu Edelaraudtee AS-i veerem on tehniliselt vananenud;

5) asjas esitatud tõendid viitavad selgelt otselepingute lubatavusele. Ka varasem raudtee reisijatevedu

toimus Edelaraudtee AS-iga sõlmitud otselepingu alusel. Riigieelarvest oli ette nähtud dotatsioon, sh

2009. ja 2010. aastal nimeline dotatsioon raudtee reisijateveoks. Seadusandja tahet lubada

otselepinguid raudteetranspordi valdkonnas kinnitavad Riigikogu majanduskomisjoni ja Euroopa

Liidu asjade komisjoni seisukohad Euroopa Liidu neljanda raudteepaketi kohta, mille järgi peab

Eestil (ja sarnastel riikidel), kus raudteevõrgustik on hõre ja raudteel reisijateveo turumaht väike,

säilima otselepingute sõlmimise võimalus;

6) VAKO saab lahendada vaid riigihangete seaduse rikkumise peale esitatud vaidlustust. Avaliku

teenindamise lepingu vaidlustamisel tuleb lähtuda halduskoostöö seadusest kui üldseadusest, kuna

kohaldatavaid erinorme pole;

7) vaidlusalune leping ei saa Edelaraudtee AS-i õigusi rikkuda ega huve kahjustada. Ka Edelaraudtee

AS ise on korduvalt kinnitanud, et tema õigusi rikkus võimaluse puudumine riigihankel osaleda.

Sellest sai ta aga teada juba varasema lepingu ülesütlemisteatest (vaidlustatud haldusasjas nr 3-13-

481).

10. Edelaraudtee AS palub kirjalikus vastuses jätta MKM-i kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik

menetluskulud MKM-i kanda. Vastuse kohaselt tulenes VAKO pädevus vaidlustust läbi vaadata RHS

§ 117 lg-st 21 ja § 126 lg-st 12. Küsimusele, kas otselepingu sõlmimine hankemenetluseta on lubatav

või mitte, saab vastata hankevaidluse sisulise lahendamise käigus. VAKO pädevust vaadata läbi ÜTS

§ 10 lg-s 1 sätestatud avaliku teenindamise lepingute üle tekkivaid vaidlusi, kinnitab mh ka ÜTS § 10

lg 21. Edelaraudtee AS ei oleks saanud vaidlustada ega pidanud vaidlustama otselepingu sõlmimist

juba 7 päeva pärast 13. novembri 2012. a ülesütlemisavalduse saamist (nagu väidab MKM), sest

otselepingut ei olnud selleks ajaks sõlmitud ja RHS § 117 lg 21 p-s 3 nimetatud nõuet ei saanud

esitada enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist. Määrusest ei tulene võimalust sõlmida

raudteetranspordis otselepingut, kuna siseriiklik õigus (RdTS § 50 lg 3 ja ÜTS § 10 lg 1) näeb ette

avatud hankemenetluse korraldamise kohustuse. Eesti õiguses kehtib otselepingu sõlmimise keeld

juba 1. oktoobrist 2000. Otselepingute sõlmimise võimalus ei tulene ka riigihangete seadusest, sh ei

võimalda otselepingute sõlmimist RHS § 19 lg 1 (lihtsustatud hankemenetlus).

11. MKM palub kirjalikus vastuses jätta Edelaraudtee AS-i kassatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud tema kanda. MKM märgib RHS § 126 lg 1² p 2 kohaldamise kohta, et esitas taotluse

tühistada VAKO otsus avaliku huvi kahjustumise kaalumata jätmise tõttu juba halduskohtule esitatud

kaebuse 20. septembri 2013. a täienduses. Seega on taotlus esitatud kooskõlas HKMS § 271 lg-ga 3.

VAKO otsust kohtulikult kontrollides oli ringkonnakohtul õigus kohaldada ka RHS § 126 lg 1² p 2.

Selles sättes ette nähtud tagajärje kohaldamine oli põhjendatud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et

halduskohtu otsuse jõustumise järel poleks 1. jaanuarist 2014 kehtinud ühistransporditeenuse

pakkumiseks raudteel ühtegi lepingut ning reisijateveo katkemise oht olnuks reaalne. Tehniline

võimekus raudteel reisijate vedamiseks oli 1. jaanuarist 2014 AS-il Eesti Liinirongid ning polnud

piisavalt aega, et selle saavutaks teine võimalik teenusepakkuja. Lepingu kehtimajäämiseks avaliku

huvi tõendatuse kohta märgib MKM, et avalik huvi on praeguses asjas ilmselge ning tegemist on

üldtuntud asjaoluga HKMS § 60 lg 1 tähenduses, mida pole vaja tõendada. Määruse 1370/2007 art 1

lg-st 1 nähtuvalt võivad pädevad asutused kooskõlas ühenduse õiguse eeskirjadega sekkuda avaliku

reisijateveo valdkonda, et tagada selliste üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas

mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseadustega

reguleeritud teenused. Avaliku liiniveo korraldamisega tagatakse mitmete oluliste põhiõiguste

realiseerimine, nt isiku õigus vabalt liikuda ja elukohta valida (põhiseaduse (PS) § 34), vabalt valida

tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29), õigus tegelda ettevõtlusega (PS § 31) jm.

12. Kassatsioonimenetluses esitasid menetlusosalised veel järgmised seisukohad.

12.1. Vastuseks Riigikohtu 16. jaanuari 2014. a järelepärimisele märkis MKM, et enne

Elektriraudtee AS-i ja Eesti Vabariigi vahel 1. juulil 2013 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise

lepingu nr 13-003 sõlmimist ei avaldatud Euroopa Liidu Teatajas määruse 1370/2007 art 7 lg-s 2

nimetatud teavet. Vaidlusaluse lepingu sõlmimisele eelnenud asjaolude ja otsustuste ajalised piirid ei

võimaldanud järgida määruse 1370/2007 art 7 lg-s 2 sätestatud teavitamise minimaalset tähtaega.

MKM-i hinnangul ei too selle teabe avaldamata jätmine kaasa Elektriraudtee AS-iga sõlmitud

lepingu tühisust ega mõjuta lepingu kehtivust muul moel.

12.2. Edelaraudtee AS jääb 20. jaanuaril 2014 esitatud täiendavates seisukohtades varasema

järjekindla arvamuse juurde, et lepingu jõusse jätmine avaliku huvi põhjendusel oli alusetu. Seda

kinnitavad ka pärast kassatsioonkaebuse esitamist ilmnenud asjaolud, sh Elektriraudtee AS suutmatus

osutada sujuvat ja stabiilset teenust. Ülekaalukas avalik huvi raudteetranspordis saab seisneda

ohutuses ning teenuse kättesaadavuses ja katkematuses, mitte aga selles, et teenust osutab kindel

operaator. Jättes kõnealuse lepingu kohta määruse 1370/2007 art 7 lg-s 2 nimetatud teate avaldamata,

on MKM rikkunud oluliselt läbipaistvuse nõuet kui Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) olulist

aluspõhimõtet.

Tühisuse alused on niivõrd ilmsed ja riigihangete seaduse, määruse 1370/2007 ning ELTL-i sätete

rikkumised nii tõsised, et lepingu kehtimajäämine RHS § 126 lg 12 p 2 alusel ei oleks võimalik isegi

siis, kui selleks oleks avalik huvi.

12.3. MKM-i 20. jaanuari 2014. a täiendavas seisukohas rõhutatakse veelkord, et väljaspool

riigihangete seaduse reguleerimisala puudub VAKO-l volitus lepingu üle peetava vaidluse

lahendamiseks ning selline pädevus ei tulene ka ÜTS § 10 lg-st 21. MKM kinnitab jätkuvalt, et

määruse 1370/2007 art 5 lg-st 6 tuleneb õigus sõlmida raudteeveo otselepinguid. Määruse art 7 lg-s 2

nimetatud teabe avaldamata jätmine ei mõjuta vaidlusaluse lepingu õiguspärasust ega riku

Edelaraudtee AS-i ega teiste liikmesriikide vedajate õigusi. Eesti raudteevedude turg ei ole oma

marginaalse mahu tõttu atraktiivne, mida tõdeti ka võimalikku hankemenetlust kavandades küsitud

konsultantide arvamustes. 28. jaanuari 2014. a vastuses Edelaraudtee AS-i seisukohtadele rõhutab

MKM, et isegi juhul, kui Riigikohus peab vaidlusalust lepingut riigihangete seaduse

reguleerimisalasse kuuluvaks, tuleb leping ülekaaluka avaliku huvi tõttu jõusse jätta.

13. Vastuseks Riigikohtu 21. jaanuari 2014. a küsimustele esitasid menetlusosalised järgmised

seisukohad.

13.1. MKM märgib järgmist:

1) ÜTS § 10 lg 1¹ tõrjub maantee- ja raudteeliikluse osas § 10 lõikes 1 sätestatud regulatsiooni. ÜTS

§ 10 lg 1¹ lubab ELi määruse art 5 lõigetes 2 ja 5 sätestatud otselepingute sõlmimist raudteeliikluses

ning ÜTS § 10 lg 1¹ on sama paragrahvi lõike 1 suhtes erisätteks nii teeliikluse kui ka raudteeliikluse

puhul;

2) ÜTS § 10 lg-s 1¹ sätestatud piirav tingimus „sõitjateveoteenuse osutamiseks teeliikluses“ kohaldub

vaid selle tingimuse järel nimetatud erandile;

3) määruse 1370/2007 art 5 lg 2 punkti d kohaselt kohaldatakse kohaliku pädeva asutuse puudumisel

sama lõike punkte a, b ja c riiklikule asutusele. Eesti õiguse kohaselt ei ole Eestis raudteeliikluses

avalikku sõitjateveoteenust korraldavaid regionaalseid ehk kohalikke pädevaid asutusi. ÜTS § 12 lg 1

p 1 kohaselt on MKM ainus pädev asutus raudteeliikluses avalikku sõitjatevedu korraldama. See säte

ei jaga raudteeliiklust kohalikuks, regionaalseks või üleriigiliseks;

4) määruse 1370/2007 art 5 lg 2 on ÜTS § 10 lõiget 1¹ puudutavas osas selge. Määruse art 5 lg 2 ei

erista maantee- ja raudteeliiklust. Ka ÜTS § 10 lg 1¹ teeb viite art 5 lõigetes 2 ja 5 sätestatud

otselepingute sõlmimise lubatavusele maantee- ja raudteeliiklust eristamata. Üksnes ÜTS § 10 lg 1¹

lause teises pooles sätestatud piirav tingimus puudutab ainult teeliiklust, mitte raudteeliiklust.

Määruse 1370/2007 art 5 lg 2 ei piira pädevuse üleandmist sellisele riiklikule asutusele, kelle

haldusterritooriumiks on terve riik või suurem osa sellest;

5) AS Eesti Liinirongid on määruse 1370/2007 art 5 lõike 2 mõistes õiguslikult eraldiseisev üksus,

kelle üle teostab riik kontrolli, mis on sarnane kontrolliga tema enda osakondade üle. AS-i Eesti

Liinirongid aktsiad kuuluvad 100% riigile, äriregistris on aktsiate omanikuks märgitud MKM. Ka

kõik AS-i Eesti Liinirongid nõukogu kui juht- ja järelevalveorgani liikmed määrab riik;

6) kuigi MKM on AS-ga Eesti Liinirongid sõlmitud lepingu alusena viidanud art 5 lg-le 6 kui

spetsiifiliselt raudteetransporti käsitlevale sättele, oli riigil õigus sõlmida otseleping tuginedes

määruse 1370/2007 art 5 lg-le 2;

7) määrus 1370/2007 on otsekohalduv, liikmesriik peab rakendama kogu määrust, sh art 5 lg 2 punkti

d. ÜTS § 10 lg 1¹ kehtestamisel on silmas peetud art 5 lg-ga 2 reguleeritud avaliku teenindamise

lepingu ühte liiki üldisemalt, s.o sisetehinguid sõltuva teenusepakkujaga. Kohaliku asutuse

puudumisel võib riiklik asutus sõlmida otselepingu endast sõltuva teenusepakkujaga;

8) ÜTS § 10 lg 11 lubab sõlmida üleriigilise raudtee reisijateveo otselepingu riigi kontrollitava

äriühinguga. Haldusterritoorium, kus MKM raudteeveoteenuse osutamist korraldab, moodustab

valdava osa Eesti territooriumist. Eestis ei ole kohalikke asutusi, kel oleks pädevus korraldada

väiksemates piirkondades avalikku raudteeveoteenust.

13.2. Edelaraudtee AS-i seisukohad:

1) ÜTS § 10 lg 11 on erisäte ÜTS § 10 lg 1 suhtes, kuid üksnes maanteeliikluse puhul. Raudteeliiklust

see ei puuduta. ÜTS § 10 lg 11 ei ole praeguses vaidluses asjakohane norm;

2) ÜTS § 10 lg-s 11 sisalduv piirav tingimus „sõitjateveoteenuse osutamiseks teeliikluses“ ei kohaldu

mitte üksnes selle tingimuse järel nimetatud erandile (s.o teenus aastas vähem kui 2000 000 km

ulatuses), vaid laieneb kogu sättele. Tegemist on selge erandiga ÜTS § 10 lg-st 1, mis sätestab

kindlad juhtumid, mil teeliikluses on otselepingud lubatud (mitte keelatud);

3) määruse art 5 lg-st 2 tulenevalt võib otselepingu sõlmida vaid kohalikku haldusterritooriumi

hõlmava transporditeenuse, mitte aga kogu riigi territooriumi hõlmava teenuse osutamiseks;

4) määruse art 5 lg 2 on täiesti selge, sh ÜTS § 10 lg 11 puudutavas osas. Eestis on määruse art 5 lg 2

kohaldatav ainult teeliikluse puhul, nagu ÜTS § 10 lg 11 ka sõnaselgelt ette näeb. Kui siseriiklikus

õiguses sisaldub viide otsekohalduvale EL-i määrusele, siis ei saa selle viite kaudu sätet teisiti

sisustada;

5) AS Eesti Liinirongid ei saa olla sõltuv teenusepakkuja määruse art 5 lg 2 mõttes, sest ei vasta

sõltuva teenusepakkuja mõistele määruse art 2 alapunkti j tähenduses. Tema üle ei teosta kontrolli

ükski kohalik pädev asutus ning ta osutab üleriigilist teenust, mis ei piirdu kaugeltki ühe kohaliku

omavalitsuse haldusterritooriumiga. Määruse art 5 lg 2 kohaldumine on seetõttu välistatud. Riik

(MKM-i kaudu) ei vasta kohaliku pädeva astutusse kriteeriumitele. Isegi eeltoodut kõrvale jättes

tuleb märkida, et kuigi AS-i Eesti Liinirongid aktsionäriks on MKM, on ta eraõiguslik juriidiline isik,

mille üle MKM ei tee sarnast kontrolli nagu enda osakondade üle (see tuleneb AS-i Eesti Liinirongid

põhikirjast, aga ka laiemalt Eesti siseriiklikust õigusest, mis reguleerib riigile kuuluva eraõigusliku

ettevõtte juhtimist ja kontrolli);

6) riik ei saanud sõlmida otselepingut AS-iga Eesti Liinirongid määruse art 5 lg-le 2 tuginedes, kuna

riik (MKM-i kaudu) ei ole kohalik pädev astutus (art 5 lg 2 ja art 2 c); AS Eesti Liinirongid ei ole

sõltuv teenusepakkuja (art 5 lg 2 ja art 2 j) ; AS Eesti Liinirongid ei osuta teenust kohaliku pädeva

asutuse haldusterritooriumil, vaid üleriigiliselt; ÜTS § 10 lg 11 kohaselt ei ole määruse art 5 lg 2

kohaldatav raudteeliikluse puhul;

7) ÜTS § 10 lg 11 kehtestamisel saadi viitega määruse art 5 lg-le 2 silmas pidada ainult art 5 lg 2

tingimustele vastava otselepingu sõlmimist (sh vastavust kohaliku pädeva asutuse nõudele). Määruse

põhjendus 18 ning art 5 lg 2 viitavad siseriiklikule õigusele, andes loa sõlmida selliseid lepinguid

vaid juhul, kui siseriiklik õigus seda lubab. ÜTS § 10 lg 11 sätestab erandliku loa sõlmida

otselepinguid vaid teeliikluses. ÜTS § 10 lg 11 ei anna luba sõlmida sisetehinguid (RHS § s 141);

8) ÜTS § 10 lg 11 ei luba sõlmida üleriigilise raudtee reisijateveo otselepingu riigi kontrollitava

äriühinguga. Üleriigilise raudtee reisijateveo otselepingute sõlmimist ei reguleeri määruse art 5 lg 2,

vaid art 5 lg 6. Nimetatud sättele ÜTS § 10 lg-s 11 või mõnes muus siseriiklikus sättes ei osutata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Asjas vaieldakse peamiselt selle üle, kas MKM-il oli tulenevalt määrusest 1370/2007 ja

ühistranspordi seadusest õigus sõlmida Elektriraudtee AS-iga raudtee reisijateveo avaliku

teenindamise otseleping.

Kassatsioonkaebuste lahendamiseks käsitleb kolleegium järgmisi küsimusi:

- määruse 1370/2007 art 5 lg 6 kohaldatavus ja otselepingute sõlmimise keeld Eesti õiguses (I);

- kas Elektriraudtee AS on riigi kontrollitav äriühing (II);

- VAKO pädevus Edelaraudtee AS-i vaidlustuse lahendamisel ja Edelaraudtee AS-i vaidlustuse

tähtaegsus (III);

- menetluslikud otsustused ja menetluskulude jaotus (IV).

15. MKM taotles asja arutamist kohtuistungil. Kooskõlas HKMS § 223 lg-ga 1 ei pidanud kolleegium

seda vajalikuks. Kolleegium pidas asja õigeks ja kiireks lahendamiseks otstarbekamaks esitada

menetlusosalistele küsimused asjakohaste õigusnormide tõlgendamise kohta kirjalikult.

I

16. Eesti õiguses reguleerib reisijatevedu raudteel eelkõige ühistranspordiseadus. RdTS § 50 lg 3 ls 3

järgi sõlmitakse riigisisese avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks raudteeveo-ettevõtjaga avaliku

teenindamise leping ühistranspordiseaduses sätestatud korras.

ÜTS § 1 lg 11 sätestab, et raudtee- ja teeliikluses avaliku teenindamise lepingu alusel sõitjateveo

korraldamisel, sealhulgas selle kavandamisel ja toetamisel, sõitjateveoteenuse osutamisel ja selle

hinna ning sõidusoodustuste kehtestamisel, lähtutakse ühistranspordi seaduses sätestatust osas, milles

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1370/2007 ei sätestata teisiti. Nimetatud määrus

käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel.

Määrus 1370/2007 jõustus 2009. aastal. Määruse artikli 5 puhul, mis puudutab avaliku teenindamise

lepingute sõlmimist, kehtib kuni 2019. aastani üleminekuperiood, mil liikmesriigid võtavad järk-

järgulisi meetmeid enda õiguse määrusega kooskõlla viimiseks (art 8 lg 2). Seega ei ole määruse art 5

järgimine liikmesriikidele praegu veel kohustuslik. Eestis on määruse 1370/2007 art 5 siiski

täitmiseks kohustuslik tulenevalt ÜTS § 1 lg-st 11.

17. Määruse 1370/2005 art 5 lg 6 sätestab, et kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võivad

pädevad asutused otsustada sõlmida avaliku teenindamise otselepingud raudteetranspordi kohta.

Kolleegium rõhutab, et art 5 lg 6 ei ole ajutine üleminekusäte, vaid see kehtib ka pärast ülemineku-

perioodi lõppemist 2019. aastal.

18. Kohtud on õigesti leidnud, et tulenevalt määruse 1370/2007 art 5 lg-st 6 on riigisisesel

otselepingu sõlmimise keelul kohaldamisprioriteet liidu õiguse ees. Vaidlus on selle üle, kas ÜTS

§ 10 lg-st 1 tuleneb keeld raudteetranspordi otselepingut sõlmida.

19. ÜTS § 10 lg 1 kohaselt saab avaliku teenindamise kohustuse panna vedajale üksnes avaliku

teenindamise lepingu alusel, mille sõlmivad vedaja ja veo tellija, keda esindab ÜTS §-s 12 nimetatud

pädev ametiasutus. Vedaja valitakse välja avaliku konkursi alusel, mille tingimused kehtestab veo

tellija. Kui avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale eeldatavalt makstav tasu ületab RHS § 15

lõikes 1 nimetatud piirmäära (40 000 eurot), korraldab veo tellija riigihanke riigihangete seaduses

sätestatud korras.

VAKO ja kohtud on asunud seisukohale, et nimetatud sättest tuleneb siseriiklik keeld sõlmida

määruse artikli 5 lg 6 tähenduses vedajaga otselepingut.

20. Kolleegium nõustuks sellise lähenemisega, kui Elektriraudtee AS oleks riigist sõltumatu äriühing.

Kohtud ei ole tähelepanu pööranud erisustele, mis kehtivad veo tellijast sõltuva vedaja puhul. See on

viinud materiaalõiguse väära kohaldamiseni.

21. ÜTS § 10 lg 11 sätestab: "Lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007

artikli 5 lõigetes 2 ja 5 nimetatud juhtudele võib avaliku teenindamise otselepinguga avaliku

teenindamise kohustuse sõitjateveoteenuse osutamiseks teekliikluses vedajale panna ainult

tingimusel, et avaliku teenindamise otselepingu alusel osutatakse sõitjateveoteenust aastas vähem kui

200 000 kilomeetri ulatuses."

22. ÜTS § 10 lg-st 11 nähtuvalt puudub Eesti õiguses absoluutne otselepingute sõlmimise keeld.

Tuleb leida vastus küsimusele, kas praegusel juhul lubab ÜTS § 10 lg 11 sõlmida otselepingu ning

kas ÜTS § 10 lg 11 otselepingut lubava erinormina tõrjub § 10 lg-s 1 sätestatud üldreegli leida vedaja

avaliku konkursi või hankemenetluse kaudu.

23. ÜTS § 10 lg 11 lubab erinormina otselepingute sõlmimist määruse 1370/2007 art 5 lg-tes 2 ja 5

nimetatud juhtudel, samuti teeliikluses väikesemahuliste lepingute korral.

Kolleegiumi hinnangul lubab ÜTS § 10 lg 11 raudteeliikluses sõlmida otselepingu mh veo tellijaks

oleva üleriigilise asutuse ja riigi kontrollitava vedaja vahel.

23.1. Esmalt tuleb märkida, et ÜTS § 10 lg-s 11 sisalduv piirav tingimus “sõitjateveoteenuse

osutamiseks teeliikluses“ kehtib selle tingimuse järel nimetatud erandi (teenus aastas vähem kui 200

000 km ulatuses), mitte enne tingimust viidatud määruse 1370/2007 art 5 lg-te 2 ja 5 kohaldamise

suhtes.

23.2. Teiseks tuleb selgitada, mida tähendab ÜTS § 10 lg-s 11 viide määruse 1370/2007 art 5 lg-le 2.

Sama artikli lõige 5 käsitleb erakorralisi meetmeid, mis ei puutu praegusel juhul asjasse.

Määruse art 5 lg-s 2 on reguleeritud sisetehingud ehk nn in-house tehingud, teisisõnu otselepingud

tellija kontrollitava teenusepakkujaga. Täpsemalt sätestab määruse art 5 lg 2 esimene lause järgmist:

"Kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võib iga kohalik pädev asutus, olenemata sellest, kas

tegemist on avalikku integreeritud reisijateveoteenust osutava üksiku asutuse või asutuste rühmaga,

otsustada, kas osutada avalikku reisijateveoteenust ise või sõlmida avaliku teenindamise otselepingud

õiguslikult eraldiseisva üksusega, kelle üle kohalik pädev asutus, või pädevate asutuste rühma korral

vähemalt üks kohalik pädev asutus, teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle

teostatava kontrolliga."

Eelnevast nähtub küll, et määruse art 5 lg 2 lubab eraldivõetuna otselepinguid sõlmida vaid kohalike,

st mitte üleriigilise pädevusega asutustel. Kohalikuks pädevaks asutuseks on määruse mõttes mis

tahes pädev asutus, kelle territoriaalne pädevusala ei hõlma kogu riiki (määruse art 2 p c). Sama lõike

punkti d järgi võidakse kohaliku pädeva asutuse puudumisel kohaldada punkte a, b ja c riiklikule

asutusele territoriaalse piirkonna suhtes, mis pole üleriigiline.

Määruse art 5 lg 6 rakendamisel ei ole liikmesriikidel siiski mingit ühenduse õigusest tulenevat

takistust selleks, et lubada raudteetranspordi valdkonnas sõlmida otselepinguid ka üleriigiliselt

pädevatel asutustel määruse art 5 lg-s 2 reguleeritud ja nendega sarnastel juhtudel (st sisetehingud

kontrollitavate vedajatega). Määruse põhjenduse 18 esimese lause kohaselt peab iga riiklik asutus

siseriiklike õigusaktide asjaomaseid sätteid järgides saama valida, kas osutada oma halduspiirkonnas

avalikku reisijateveoteenust ise või teha see ilma pakkumismenetluseta ülesandeks sõltuvale

teenusepakkujale. Sama põhjenduse kuuendast lausest nähtub selgelt, et art 5 lg 6 eesmärk on otse-

lepingute sõlmimise võimalusi raudteetranspordi valdkonnas oluliselt laiendada, mitte kitsendada.

23.3. ÜTS § 10 lg 11 puhul on seega võimalikud järgmised tõlgendamisvariandid:

a) ÜTS § 10 lg-s 11 tehtud viide määruse art 5 lg-le 2 peab silmas otselepinguid, mis vastavad rangelt

kõikidele määruse 1370/2007 art 5 lg 2 kohaldamise eeldustele;

b) ÜTS § 10 lg-s 11 tehtud viide määruse art 5 lg-le 2 peab üldisemalt silmas art 5 lg-s 2 reguleeritud

avaliku teenindamise lepingute ühte liiki – sisetehinguid riigi või kohaliku omavalitsuse kontrollitava

äriühinguga ehk nn in-house tehinguid.

24. Kolleegiumi arvates räägivad riigihankeõiguse põhimõtted ning ühistranspordiseaduse ja määruse

1370/2007 eesmärgid, samuti Eesti raudteetranspordi turgu iseloomustavad asjaolud ÜTS § 10 lg 11

sellise tõlgenduse kasuks, mis vastab eeltoodud variandile „b“.

Nii üldise riigihankeõiguse kui ka ühistranspordi hankeid reguleeriva määruse 1370/2007 eesmärk on

ennekõike vältida konkurentsimoonutusi, mis tulenevad sellest, et riik eelistab teenuste tellimisel

meelevaldselt üht erasektori ettevõtjat teistele. Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori

turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel. Pakkumismenetlus ja võrdne kohtlemine on

vajalikud, kui teenus ostetakse erasektorilt. Kui riik peab otstarbekaks avalikku ülesannet täita ise või

täielikult enda kontrollitavate äriühingute kaudu, ei peaks riigiasutused ega riigi äriühingud eelneva

kohaselt konkureerima võrdsetel alustel erafirmadega. Seetõttu ei laiene üldised riigihanke direktiivid

(nr 17/2004 ja nr 18/2004) sisetehingutele ning ka RHS § 141 kehtestab mõnede sisetehingute puhul

erandid.

25. Euroopa Kohus on korduvalt tunnustanud avaliku võimu õigust sõlmida avalike huvidega seotud

ülesannete täitmiseks lepinguid riigihankemenetlusi korraldamata, kui tellijaks oleval ametiasutusel

on asjaomase eraldiseisva üksuse üle samasugune kontroll nagu oma osakondade üle ja kui põhiosa

selle üksuse tegevusest toimub koos teda kontrolliva ametiasutusega (C-107/98: Teckal, p 50, ja

C-26/03: Stadt Halle, p 49). Seejuures on Euroopa Kohus üldjuhul pidanud oluliseks sellise

eraldiseisva üksuse täielikku kuulumist pädevale ametiasutusele ning leidnud, et kasvõi juba

eraõigusliku isiku vähemusosalus sellises äriühingus, milles osaleb ka asjaomane tellija, välistab

ametiasutuse samasugune kontrolli äriühingu üle nagu tal on tema enda osakondade üle (C-26/03:

Stadt Halle, p 49). Kohtupraktika kohaselt peab tellijal olema võimalik teostada sellise äriühingu üle

struktuurilist ja funktsionaalset kontrolli ning kontroll peab olema tegelik (29. novembri 2012. a otsus

liidetud kohtuasjades C‑182/11 ja C‑183/11: Econord SpA, p 27 ja seal viidatud lahendid).

26. Euroopa Liidu õiguse seisukohast ei ole oluline, et avalikke reisijateveoteenuseid osutaks riigi

äriühingute asemel eraettevõtjad (määruse põhjenduse 12 esimene lause). Ka määruse 1370/2007

eesmärk ei ole raudteeteenuste turu edasine avamine, vaid raamistiku loomine avaliku teenindamise

lepingute hüvitamiseks ja ainuõiguste andmiseks (põhjenduse 25 kolmas lause).

27. Raudteetransporditeenused on Euroopa Liidu hankeõiguse järgi n-ö mitteprioriteetne valdkond

(CVP määruse (213/2008) VII lisa kategooria 18 raudteetransporditeenused (60200000-0 –

60220000-6)). Selliste teenuste hankimisel on hankija kohustatud korraldama vaid lihtsustatud hanke

RHS § 19 lg 1 alusel.

28. Eesti oludes korraldab raudteel reisijatevedu üleriigiline valitsusasutus – Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium. ÜTS § 10 lg 11 eesmärk ei saa olla suunatud sellele, et lubada

raudteetranspordis sisetehinguid kohalike ja piirkondlike asutuste ning neist sõltuvate vedajate vahel,

kuid keelata neid riigi äriühingute ja üleriigiliste asutuste vahel. ÜTS § 10 lg 11 eesmärk ei saa olla

välistada otselepingud raudteetranspordi valdkonnas.

Seejuures võtab kolleegium arvesse järgmisi aspekte. Esiteks tunnustab Euroopa Liidu õigus just

raudteetranspordi puhul tavapärasest oluliselt avaramaid võimalusi otselepingute sõlmimiseks.

Teiseks puudub vaidlus selle üle, et Eesti senises praktikas on avaliku teenindamise lepingud

raudteetranspordi vallas sõlmitud otselepingutena. Kolmandaks, reisijatevedu on raudteel võimalik

vaid riigi kaasfinantseerimisel ning toimiva konkurentsi edendamine on Eestis raudteeliikluse

valdkonnas maanteetranspordiga võrreldes keerulisem. Senine praktika ja turuolukord ei saaks küll

õigustada täitevvõimu seadusevastast käitumist, kuid kinnitavad, et ka Eestis esines kaalukaid põhjusi

raudteel reisijateveo otselepingute sõlmimiseks riigi äriühingutega. Eeldada tuleb, et seadusandaja

arvestas nende asjaoludega.

Eeltoodut kinnitab ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu (623 SE I) seletuskiri, millest

nähtuvalt peeti ÜTS § 10 lg-tes 11 ja 12 määruse art 5 lg-le 2 viitamisel silmas ka riigi, mitte ainult

kohaliku omavalitsuse äriühinguid (lk 2 viimane lõik).

29. Kuigi eelnevalt otsuse p-s 23.3 viidatud mitmetimõistetavus ei takista ÜTS § 10 lg 11

kohaldamist, oleks seadusandja pidanud selle sätte selgema sõnastusega praegust vaidlust vältima.

II

30. Järgnevalt selgitab kolleegium, kas praegusel juhul sõlmis vastustaja otselepingu riigi

kontrollitava äriühinguga, st õiguslikult eraldiseisva üksusega, kelle üle vastustaja teostab määruse art

5 lg 2 mõttes kontrolli, mis on sarnane kontrolliga tema enda osakondade üle.

31. Vaidlust ei ole selle üle, et AS-i Eesti Liinirongid (varasema nimega Elektriraudtee AS) ainsaks

aktsionäriks on riik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu. Riigivaraseaduse (RVS)

tähenduses on aktsiaselts, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile, riigi äriühing (RVS § 3 lg 1 p 1).

Määruse art 5 lg 2 punkt a sätestab sõltuva teenusepakkuja staatuse kindlakstegemiseks leebemad

kriteeriumid kui üldiselt sisetehingute puhul (vt otsuse p 25):

- pädeva asutuse esindatuse tase teenusepakkuja haldus-, juht- või järelevalveorganites;

- teenusepakkuja põhikirjas esinevad sellekohased andmed;

- omandisuhe;

- pädeva asutuse tegelik mõju ja kontroll teenusepakkuja strateegiliste ja üksikute juhtimisotsuste üle.

Kontroll ei pea olema ministeeriumi osakondade üle toimuva kontrolliga samaväärne, vaid sarnane.

Sellise kontrolli tuvastamiseks ei ole määruse art 5 lg 2 järgi vältimatult nõutav, et pädeval asutusel

oleks 100%-line osalus. Oluline on, et avaliku sektori mõju on valdav. Kontrolli võib tuvastada ka

muude kriteeriumide põhjal. Selle kindlakstegemiseks on piisav, kui riik saab mõjutada äriühingu

strateegilisi otsuseid ja olulisemaid üksikotsuseid. Riik ei pea saama sekkuda äriühingu tegevuse

kõikidesse üksikasjadesse.

Nende kriteeriumide valguses tuleb erilist tähelepanu pöörata küsimusele, kui autonoomsed on AS-i

Eesti Liinirongid juhtorganid oma otsustes ning mil määral peavad nad arvestama riigi kui aktsionäri

suunistega. TsÜS § 31 lg 2 teise lause ja äriseadustiku (ÄS) § 306 lg 1 ja § 316 kohaselt on

aktsiaseltsi juhtorganid juhatus ja nõukogu.

31.1 Tulenevalt RVS §-st 9 peab osaluse valitseja tagama äriseadustiku ja muude õigusaktidega

äriühingu aktsionärile pandud õiguste ja kohustuste täitmise, määratlema riiklikest arengukavadest ja

muudest dokumentidest tulenevalt äriühingu eesmärgid ning kontrollima ja hindama nende

saavutamist. Riigi äriühingu juhtimisele kohaldub seejuures äriseadustik koos riigivaraseaduses

sätestatud erisustega.

ÄS § 290 lg 2 kohaselt on aktsiaseltsi kõrgeim juhtimisorgan aktsionäride üldkoosolek, kelle

pädevusse kuulub nõukogu liikmete valimine ja tagasikutsumine (§ 298 lg 1 p 4). Riik kui ainu-

aktsionär kontrollib AS Eesti Liinirongid riigi valitavate nõukogu liikmete kaudu. RVS § 80 lg 1 p-st

2 järeldub, et riigi äriühingu juhtorgani liikmed peavad lähtuma muuhulgas vajadusest tagada riigi kui

aktsionäri huvide tõhus kaitse.

ÄS § 316 ls 1 sätestab, et nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist,

teeb järelevalvet juhatuse tegevuse üle ning annab juhatusele korraldusi (§ 317 lg 1). RVS § 88 lg 1 p

1 kohaselt on sellise äriühingu põhikirjaga, milles riigil on vähemalt otsustusõigus, keelatud piirata

ÄS § 317 lõikes 1 sätestatud nõukogu pädevust. Juhatus kui aktsiaseltsi esindav ja juhtiv juhtorgan

peab kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest (§ 306 lg-d 1 ja 2) ning on nõukogu ees

aruandekohustuslik (lg 3). Juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi nõukogu (§ 309 lg 1 ls 1). ÄS §

309 lg 3 ls-st 1 nähtuvalt võib nõukogu juhatuse liikme tagasi kutsuda sõltumata põhjusest, seega ka

nõukogu algatusel enne juhatuse liikme ametiaja lõppemist. Taolist juhtimis- ja kontrolliloogikat

järgitakse ka AS Eesti Liinirongid põhikirjas.

31.2. Tähtsust ei ole sellel, et põhikirja p-ga 5.4.14 on nõukogu pädevust ÄS § 317 lg-ga 1 võrreldes

osaliselt kitsendatud. Põhikirja p 5.3.7 ei anna erinevalt ÄS § 317 lg 1 teisest lausest nõukogule

üldpädevust kõigi igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingute tegemiseks. Selline

piirang on aga vastuolus RVS § 88 lg 1 p-ga 1 ning tuleb vastavalt ÄS § 244 lg 2 ls-le 2 jätta

kohaldamata. Teisalt laiendab põhikirja p 5.4.14 alapunkt 8 kooskõlas ÄS § 317 lg 2 ls-ga 2 nõukogu

seadusest tulenevat pädevust, sätestades, et nõukogu nõusolek on vajalik ka uute rongiliinide

käikulaskmiseks.

32. Seega on AS Eesti Liinirongid nõukogul ulatuslik pädevus. Riigi esindajad võivad nõukogu

liikmetena mõjutada aktsiaseltsi strateegilisi otsuseid ja anda juhatusele korraldusi aktsiaseltsi

juhtimise olulisemates üksikküsimustes. Nii juhatuse kui ka nõukogu liikmed on seadusest tulenevalt

kohustatud arvestama riigi huvidega ning suuniste eiramisel on võimalik nad tagasi kutsuda.

Eelnevast nähtuvalt on AS Eesti Liinirongid riigi kontrollitav äriühing, kellega riik võib ÜTS § 10 lg

11 alusel sõlmida otselepingu.

III

33. MKM on olnud menetluses järjekindlalt seisukohal, et Edelaraudtee AS-i vaidlustuse

lahendamine ei kuulunud VAKO pädevusse ning vaidlustus ei olnud pealegi tähtaegne.

34. Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas MKM oli kohustatud lepingu sõlmimiseks korraldama

riigihanke ning kas lepingut sõlmides on rikutud riigihangete seadust viisil, mis rikub huvitatud isiku

õigusi või kahjustab tema huve.

RHS § 117 lg-st 1 tulenevalt võib hankemenetluses osalemisest huvitatud isik vaidlustada hankija

tegevuse, kui ta leiab, et riigihangete seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi või kahjustab

tema huvisid, esitades riigihangete vaidlustuskomisjonile sellekohase vaidlustuse. RHS § 117 lg 21 p

3 kohaselt võib huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei ole esitanud hanketeadet ja

selle esitamata jätmine ei olnud sama seaduse kohaselt lubatud, samuti kui hankija ei ole esitanud

vabatahtlikku teadet ega tähtaegselt riigihanke aruannet.

Vaidlustaja heidab ÜTS § 10 lg 1 väidetava rikkumisega seoses ette ka riigihangete seaduse

rikkumist. Seetõttu ei ole praegusel juhul tegemist vaidlusega, mis jääks väljapoole VAKO pädevust

(vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2011. a määrus haldusasjas nr 3-3-3-52-11, p-d 17 ja 18).

35. Kolleegium on seisukohal, et selles asjas ei välista VAKO pädevust HKTS § 13 lg 4, mille

kohaselt ei kohaldu riigihangete seaduse vaidlustusmenetluse sätted (sh RHS § 117) ka juhul, kui

isikuga haldusülesannete täitmiseks halduslepingu sõlmimisel juhindutakse riigihangete seadusest

halduskoostöö seaduses nimetatud erandeid arvestades. Riigihanke läbiviimise kohustus ei sõltu

praegusel juhul HKTS-ist, vaid ÜTS-ist. Avaliku konkursi või riigihanke korraldamisega seonduvalt

näeb vaidlustuse esitamise VAKO-le ette ÜTS § 10 lg 21. Seega nõustub kolleegium kohtute

seisukoha ja põhjendustega selles, et VAKO oli pädev esitatud vaidlustust lahendama.

36. Edelaraudtee AS esitas vaidlustuse 1. juuli 2013. a lepingu peale 26. juulil 2013. MKM on seisu-

kohal, et vaidlustuse esitamise tähtaeg pidanuks algama juba Eesti Vabariigi ja Edelaraudtee AS-i

vahelise lepingu ülesütlemisteate saamisest.

RHS § 121 lg 13 kohaselt võib RHS § 117 lg 21 p-s 3 nimetatud juhul esitada vaidlustuse

vaidlustuskomisjonile kuue kuu jooksul arvates hankelepingu sõlmimisest. Kolleegium nõustub ka

vaidlustuse tähtaegsuse osas kohtute seisukohaga.

IV

37. Kokkuvõttes ei nõustu kolleegium haldus- ja ringkonnakohtuga selles, et Eesti õiguses esineb

otselepingu sõlmimise keeld, mis toob kaasa vaidlustatud lepingu tühisuse. Kolleegium on

seisukohal, et ÜTS § 10 lg 11 lubas erandina sama paragrahvi lõikest 1 sõlmida vaidlusaluse

teenindamislepingu otselepinguna.

Kolleegium ei näe ka muid lepingu tühisust tingivaid asjaolusid, sh kaalumisviga valiku tegemisel

otselepingu sõlmimise ja riigihanke korraldamise vahel.

Nähtuvalt MKM-i selgitusest Riigikohtule (praeguse otsuse p 12.1), ei ole MKM enne vaidlusaluse

otselepingu sõlmimist avaldanud Euroopa Liidu Teatajas määruse 1370/2007 art 7 lg-s 2 nimetatud

teavet kavandatava otselepingu kohta. Selle teabe avaldamata jätmine ei muuda vaidlusalust lepingut

siiski tühiseks. Määruse art 7 lg 2 mõte ei ole välistada otselepingu sõlmimist. Selles sätte järgimata

jätmine ei kujuta endast tehingu tühisuse üldist alust (TsÜS § 87 ja haldusmenetluse seaduse § 103)

ning kehtivas õiguses pole ka erisätet, mis taolisel juhul tehingu tühisuse ette näeks.

38. Eelneva tõttu puudub vajadus peatuda AS-i Edelaraudtee kassatsiooniväidetel RHS § 126 lg 12

p 2 kohaldamise kohta.

39. Eelnevale tuginedes tuleb rahuldada MKM-i kassatsioonkaebus ja jätta rahuldamata Edelaraudtee

AS-i kassatsioonkaebus. Kolleegium tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas

uue otsuse, millega rahuldab MKM-i kaebuse ja tühistab vaidlustatud VAKO otsuse, jättes

rahuldamata Edelaraudtee AS-i vaidlustuse.

40. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta ka vastavalt

HKMS § 109 lg-le 4 menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab HKMS § 108 lg 8 ls-st 1

tulenevalt tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele.

MKM ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kolmas isik Elektriraudtee AS (praeguse

ärinimega AS Eesti Liinirongid) esitas halduskohtus taotluse mõista tema kasuks välja menetluskulud

383 eurot 46 senti ja kulude kandmist tõendavad dokumendid (II kd, tl 37-39). Kolleegium peab

põhjendatuks mõista Edelaraudtee AS-ilt AS-i Eesti Liinirongid kasuks välja menetluskulud taotletud

summas. Teiste menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende enda kanda.

Edelaraudtee AS-i kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 ls 3 alusel

arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann