3-1-1-11-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-11-14

Otsuse kuupäev

5. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Maido Kaljuri väärteoasi liiklusseaduse § 217 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20. septembri 2013. a otsus väärteoasjas

nr 4-13-5655

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maido Kaljuri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mariann

Tusti, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Lääne

prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. veebruar 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 20. septembri 2013. a otsus Maido Kaljuri väärteoasjas

liiklusseaduse § 217 lg 1 järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel

otstarbekuse kaalutlusel.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri 9. augusti 2013. a otsusega karistati Maido Kaljurit

liiklusseaduse (LS) § 217 lg 1 alusel 10 trahviühiku (40 euro) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust

isikut karistati selle eest, et 20. juulil 2013 kella 15.14 ajal juhtis ta Pärnu maakonnas Häädemeeste

vallas Tallinna-Pärnu-Ikla mnt 182. kilomeetril mootorsõidukit, millel on kohustuslik kasutada

sõidumeerikut. Kontrollimisel ei olnud M. Kaljuril esitada sõidumeeriku salvestuslehti, käsikirjalisi

kandeid ega teisi seaduslikke dokumente sõiduki kasutamise kohta ajavahemikul 23. juunist 2013

kuni 20. juulil 2013 kella 10.15-ni. Sellega rikkus ta LS § 131 lg-te 1 ja 3 ning § 88 lg 10 ja Euroopa

Ühenduste Nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta art

15 lg-te 2 ning 7 nõudeid.

2. Pärnu Maakohtule esitatud kaebuses taotles menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel ja

menetluskulude jätmist kohtuvälise menetleja kanda.

3. Pärnu Maakohtu 20. septembri 2013. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja

kaebus rahuldamata. Maakohus leidis, et kohtuvälises menetluses tuvastatu järgi juhtis M. Kaljur

bussi, mis on ehitatud sõitjateveoks ja milles on koos juhiga 51 kohta. Ei ole tähtis, kas ta vedas

sõitjaid bussijuhina või juhtis bussi muudel põhjustel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 561/2006 art 4 p-de a ja c kohaselt saab teda käsitada juhina ning tema tegevust autoveona.

Sõidukit juhtides kohustus M. Kaljur kasutama sõidumeerikut. Ta esitas sõidumeeriku salvestuslehe

20. juuli 2013. a kohta, kuid eelnenud 28 päeva osas tal sõidumeeriku salvestuslehti, käsikirjalisi

kandeid või teisi dokumente esitada ei olnud. Need andmed võimaldavad teha järelevalvet juhi töö- ja

puhkeaja üle, mille tõttu oli menetlusalune isik kohustatud dokumente esitama. Sõitjateveoks

kohandatud bussi juhtimisel on juhil alati kohustus sõidumeerikut kasutada. Ühtlasi ei esitanud M.

Kaljur puhkuselehte, milles oleks kinnitatud, et 23. juunist kuni 20. juulini 2013 ta määruse (EÜ) nr

561/2006 kohaldamisalasse jäävat sõidukit ei juhtinud. Menetlusaluse isiku tegevust ei saa käsitada

veona, mille puhul on tegemist sõidukiga, mis läbib tehnilise arendamise, remondi või hoolduse

eesmärgil teekatsetusi määruse (EÜ) 561/2006 art 3 punkti g mõttes. M. Kaljuri käitumine kinnitab,

et sõidumeeriku kasutamise kohustusest oli ta teadlik. Väärtegu pandi toime tahtlikult ja see on

kvalifitseeritud õigesti LS § 217 lg 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Kaljuri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Mariann Tusti, kes taotleb otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

ja menetluskulude jätmist kohtuvälise menetleja kanda. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Maakohus leidis, et sõitjateveoks kohandatud bussi juhtimisel on juht alati kohustatud kasutama

sõidumeerikut. Samuti leidis kohus, et eluliselt usutavad ei ole kaebaja väited, mille kohaselt testis ta

väärteoprotokollis märgitud ajal bussi tehnilist vastupidavust. Need järeldused on põhistamata.

Kaebuse seisukohtade kummutamiseks ei ole piisav osutada pelgalt seadusele, kui asjasse puutuvad

normid jäetakse tegelike asjaoludega seostamata.

4.2 On tõendamata, et 23. juunist 20. juulini 2013 tegi M. Kaljur füüsilisest isikust ettevõtjana

isikliku bussiga sõitjatevedu mistahes lepingu alusel. Üksnes selliste asjaolude tõendatus annaks

aluse nõuda temalt sõidumeerikute salvestusi, käsikirjalisi kandeid või teisi dokumente. Seda

küsimust kohus ei käsitlenud. Menetlusalune isik ei tööta bussijuhina töölepingu ega ka muu

võlaõigusliku lepingu alusel, vaid teeb järelevalvet tema alluvuses töötavate juhtide töö- ja puhkeaja

nõuetest kinnipidamise üle. Alates 31. maist 2013 kõnealuse bussiga sõitjate vedu ei tehtud. Sellel

põhjusel puuduvad sõidumeeriku salvestuslehed või muud dokumendid, mille esitamata jätmist M.

Kaljurile ette heidetakse. Sõidumeeriku kasutamise ja dokumentatsiooni kohustuslikkuse nõue on

seotud sõitjateveoga ning seetõttu ei ole väärteokoosseisu tunnused täidetud. Ka ei kajasta kohtuotsus

asjaolu, et menetlusalune isik on füüsilisest isikust ettevõtja. Eksitavalt on märgitud, et tegemist on

töötajaga.

4.3 20. juulil 2013 sõitis menetlusalune isik vahetama bussiklaase ja testis ühtlasi sõiduki

korrasolekut ning valmidust järgmiseks õppeperioodiks. Sõidu ajal kasutas M. Kaljur sõidumeerikut.

Sõiduki testimist ja remonti puudutavad väited loeti eluliselt ebausutavaks, kuid jäeti need järeldused

põhistamata. Lisaks ei käsitletud kaebaja argumenti, mille kohaselt sõidab ta iga päev teise bussiga,

millel ei ole kohustust sõidumeerikut kasutada. Juhi mittetöötamise tõendamise vormi ei saanud M.

Kaljur kasutada, sest vastasel juhul oleks ta toime pannud karistatava rikkumise. Tõendi vormi

kohaselt kinnitab juht, et ta ei ole teatud ajavahemikul määruse (EÜ) nr 561/2006 või 1. juuli 1970.

aasta rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe (AETR)

kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhtinud. Ka määruse (EÜ) nr 561/2006 art 3 punkti g kohaselt ei

olnud M. Kaljuril sõidumeeriku kasutamise kohustust. Menetlusaluse isiku käitumine ei ole käsitatav

LS § 217 lg-s 1 kirjeldatud väärteona ja seetõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

lõpetada.

5. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Menetlusaluse isiku tegevust ei saa käsitada teekatsetusena, sest

teekatsetus peab olema fikseeritud käsikirjalise kandena või muul viisil. M. Kaljuri versioon aga

teekatsetust ei kinnita. Maakohus arutas väärteoasja täies ulatuses ja väärteo toimepanek on

tõendatud. Otsusest nähtub piisava põhjalikkusega, millistele asjaoludele kohus süüküsimuse

lahendamisel ja karistuse mõistmisel tugines.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Praeguses väärteoasjas ei ole vaidlust, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis M. Kaljur

temale kuuluvat 51-kohalist sõitjateveoks kohandatud bussi ning esitas politseiametnikule

kontrollimise käigus sama päeva kohta sõidumeeriku salvestusketta. Eelnenud 28 päeva kohta tal aga

andmeid esitada ei olnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et

menetlusalust isikut saab käsitada juhina ja tema tegevust autoveona määruse (EÜ) nr 561/2006 art 4

p-de a ning c mõttes. M. Kaljuri juhitud buss vastab sama määruse art 2 lg 1 punkti b tingimustele.

Küsimus selle kohta, kas menetlusaluse isiku tegevus võib olla vaadeldav teekatsetusena sõiduki

tehnilise arendamise, remondi või hoolduse eesmärgil sama määruse art 3 punkti g tähenduses, ei ole

aga asjasse puutuv. Väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus puudutab ajavahemikku 23. juunist kuni

20. juulini 2013 kella 10.15-ni. Väidetav teekatsetus toimus pärast seda aega ega ole seetõttu

süüdlasele etteheidetava teo kirjeldusest hõlmatud. Teisalt jääb arusaamatuks, millisel põhjusel

menetlusalune isik nn teekatsetuse ajal sõidumeerikut kasutas, kui tema hinnangul määruse (EÜ) nr

561/2006 art 3 punktis g sätestatu sellise kohustuse välistab. Eelnevas osas on maakohus vaidlustatud

otsust piisavalt põhistanud ja kassaatori etteheited neid järeldusi ei kummuta.

7. Kassatsioonis korratakse maakohtule esitatud kaebuse väidet, mille kohaselt kõnealust bussi

väärteoprotokollis märgitud ajavahemikul ei kasutatud. Vastuseks sellele väitele märgib kolleegium

järgmist.

7.1 M. Kaljurile heidetakse ette LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, s.t

mootorsõidukile paigaldatud mehaanilise või digitaalse sõidumeeriku salvestuslehtede lugemise

võimalusele kehtestatud nõuete rikkumist. Nõuded, mida menetlusalune isik vaadeldava koosseisu

tähenduses tegevusetusega rikkus, on vastavalt väärteoprotokolli teokirjeldusele sätestatud LS § 88

lg-s 10, § 131 lg-tes 1 ja 3 ning nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 art 15 lg-tes 2 ja 7. LS § 88 lg

10 näeb ette, et kohustusliku sõidumeerikuga mootorsõiduki juht peab kontrollijale esitama

sõidumeeriku salvestuslehe või juhikaardi või muud dokumendid nõukogu määruse (EMÜ) nr

3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta artiklis 15 sätestatud ulatuses ja tingimustel.

Tulenevalt määruse (EMÜ) nr 3821/85 art 15 lg-st 7, kui juht juhib sõidukit, mis on varustatud

sõidumeerikuga, peab ta suutma kontrolliametnikule selle nõudmisel igal ajal esitada jooksva päeva

ja eelnenud 28 päeva sõidumeeriku salvestuslehed.

7.2 Määruse (EÜ) nr 561/2006 preambuli punkti 17 järgi on määruse eesmärk parandada

kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi ja üldist liiklusohutust. Määruse tõhusa

rakendamise tagamiseks on peetud äärmiselt oluliseks, et teedel kontrolli tegevad asjaomased

asutused oleksid võimelised tuvastama, et kontrollimise päeva ja sellele eelnenud 28 päeva

sõiduaegadest ning puhkeperioodidest on nõuetekohaselt kinni peetud. Soovitatava meetmena tuleneb

eelnevast nõue, et kõiki riigisiseseid ja piiriüleseid sõitjateveoteenuseid kontrollitakse standardse

sõidumeerikuga (preambuli p-d 14 ja 25). Ka Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr

2009/959/EÜ preambuli punkti 1 kohaselt on teedel korraldatavate kontrollide puhul peamiseks

teabeallikaks sõidumeerikute salvestised. Salvestiste puudumine peaks olema põhjendatav üksnes

siis, kui sõidumeeriku andmed, sh käsitsi tehtavad sissekanded, puuduvad objektiivsetel põhjustel.

Sellisel juhul tuleks kehtestada tõend, millega kinnitatakse, et sellised põhjused on olemas.

Kõnealuseks tõendiks on otsuse lisa kohaselt „Tõend tegevuse kohta“.

7.3 Kolleegium märgib, et nõuete puhul, mille rikkumist M. Kaljurile ette heidetakse, on tegemist

pööratud tõendamiskoormisega. See tähendab, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud

asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning

ulatuses tõendama sõiduki juht. Vastasel juhul oleks sõidumeerikute kasutamise kohustusega

taotletavate eesmärkide saavutamine oluliselt raskendatud või võimatu. Seetõttu on ekslik kassaatori

arusaam, nagu lasunuks tõendamiskoormis vaadeldaval juhul kohtuvälisel menetlejal. Maakohus

leidis õigesti, et kuivõrd M. Kaljur juhtis sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ja on

käsitatav juhina, oli tal ka kohustus esitada kontrolli teinud ametnikule sõidumeerikute salvestised või

käsikirjalised kanded bussi kasutamise kohta väärteoprotokollis kirjeldatud perioodil. Juhul, kui

vaidlusalusel ajal bussi ei kasutatud, tulnuks täita „Tõend tegevuse kohta“. Asjasse puutuvaid

tõendeid menetlusalune isik kontrollimise käigus politseiametnikule ei esitanud.

8. Kriminaalkolleegium leiab, et sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes

sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi

vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht

sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav.

Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus.

Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt

kontrollimenetluse lihtsus.

9. Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja

puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 1 lg 2 kohaselt teevad järelevalvet juhi töö-, sõidu- ja

puhkeaja kohta liiklusseaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 561/2006

kehtestatud nõuete täitmise üle ettevõtja juures tööinspektor ning teel politseiametnikud,

abipolitseinikud ja muud ametiisikud nendele seadusega antud pädevuse piires. Määruse § 2 lg 1

sätestab, et teel kontrollitakse juhi igapäevast ja iganädalast sõiduaega, vaheaegu ning ööpäevast ja

iganädalast puhkeaega (p 1), eelnevate päevade salvestuslehti, mis peavad sõidukis olema kooskõlas

nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 artikliga 15, või samal ajavahemikul juhikaardile ja

sõidumeeriku mällu salvestatud andmeid ja väljatrükke (p 2) ning ettevõtja poolt väljastatud,

komisjoni otsuse nr 2009/959/EÜ kohast dokumenti. Määruse § 2 lg 1 p-des 1-3 toodud loetelu on

ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid

saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel.

10. Nagu eespool märgitud, looks seisukoht, et sõiduki mittekasutamise objektiivsete põhjuste

tõendamine on võimalik ka muul viisil kui kõnealuse tõendi vormi abil, olukorra, kus teel tehtava

kontrolli käigus ei saaks pädeva menetleja ametnikud enam kohe juhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete

rikkumist tuvastada ega rikkujat liiklusest kõrvaldada. Juht saaks siis esitada asjasse puutuvaid

tõendeid tagantjärele, kasutades vastavate asjaolude tuvastamise taotlemiseks näiteks ka kaudseid või

isikulisi tõendeid. Kirjeldatu muudaks aga juhi töö-, sõidu- ja puhkeaja kontrollimise menetluse

ülemäära keeruliseks ja aeganõudvaks ega oleks seetõttu kooskõlas määruses (EÜ) nr 561/2006

taotletavate eesmärkidega.

11. Kassaatori hinnangul ei laienenud M. Kaljurile kohustus täita tõendit tegevuse kohta ka põhjusel,

et ta ei tee juhina sõitjatevedu töölepingu ega ka muu võlaõigusliku lepingu alusel, vaid täidab

korralduslikke ülesandeid ja tegeleb busside remondiga.

11.1 Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb

vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see

kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda

siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad

isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Kirjeldatud arusaama jaatamine tooks kaasa

mootorsõidukijuhtide töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimise kontrollimise raskendatuse või teatud

juhtudel ka kontrollimise võimatuse. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib

sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi

ülesandeid.

11.2 Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis,

kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole

ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus

selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis

kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse. Selle kinnituse saanuks M. Kaljur

ära näidata tõendit täites, mida ta aga ei teinud.

12. Maakohus märkis, et väärtegu pandi toime tahtlikult, sest menetlusaluse isiku käitumine tema

kontrollimise päeval näitab, et sõidumeeriku kasutamise kohustusest oli ta teadlik, kuigi enda väitel

sõitjateveoga ei tegelenud. Kolleegium leiab, et asjaolude põhjal, mis puudutavad sõidumeeriku

kasutamist 20. juulil 2013, ei saa teha järeldusi selle kohta, kas menetlusalune isik tegutses

väärteoprotokollis kirjeldatud tõendit esitamata jättes tahtlikult. M. Kaljuri ütlused võimaldavad

asuda seisukohale, et väärteo pani ta toime ettevaatamatusest hooletuse vormis (KarS § 18 lg 3),

leides ekslikult, et ta ei pea tõendit tegevuse kohta täitma, kuigi oleks sellise kohustuse olemasolu

pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Tegutsedes valdkonnas,

mille kohta kehtib eriregulatsioon, oli menetlusalusel isikul kohustus tunda olemasolevat

regulatsiooni ja see eksimus oli asjakohaste normide selgekstegemisega tema jaoks välditav. KarS §

15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1

subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises. Kuigi

maakohtu materiaalõiguslik hinnang menetlusaluse isiku käitumise subjektiivsetele tunnustele on

ekslik, jõudis kohus lõppkokkuvõttes siiski õigele järeldusele, et M. Kaljuri tegu on kvalifitseeritav

LS § 217 lg 1 järgi ja et seetõttu puudub väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p-s 1

ettenähtud alus.

13. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et süülise väärteo toimepanek ei too

endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib

väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada

ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja

otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas

kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas

menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15).

14. LS § 217 lg 1 sanktsiooni ülemmäär võimaldab süüdlast karistada kuni 100 trahviühiku suuruse

rahatrahviga. M. Kaljurit karistati sanktsiooni alammäära lähedale jääva 10 trahviühiku suuruse

rahatrahviga. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid väärteoasja menetlemisel ei

tuvastatud. Väärteo pani menetlusalune isik toime ettevaatamatusest ja varem teda sarnase rikkumise

eest karistatud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei saa väärteo tehiolusid ja M. Kaljuri isikut

iseloomustavaid andmeid silmas pidades rääkida sellest, et menetlusaluse isiku süü on suur. Samuti ei

tingi avalik menetlushuvi M. Kaljuri karistamist talle süüksarvatud teo eest. Nendel põhjustel on

otstarbekas tema suhtes väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 30 lg 1 p-st 1, § 174 p-st 4 ning § 175 p-st 1, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 20. septembri 2013. a otsuse ja lõpetab

väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris