3-2-1-198-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-198-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

J. M hagi I. T vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-3591

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. T kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1722 eurot 92 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. M

Kostja I. T, esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa

Asja läbivaatamise kuupäev

3. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 18. juuni 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-3591 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada I. T-le kassatsioonkaebuselt 7. novembril 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. M (hageja) esitas 21. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule I. T (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt enda ja poolte ühise lapse kasuks 25. novembrist 2011 kuni 25. aprillini 2012 välja

elatise. Kohtumenetluse käigus hageja loobus lapse nimel elatist nõudmast ja maakohus lõpetas selles

osas menetluse. Hageja palus kohtukõne teesides mõista kostjalt enda kasuks alates 30. novembrist

2011 kuni 18. aprillini 2012 välja elatise 1722 eurot 92 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sündis poolte kooselust 25. jaanuaril 2012 poolte ühine laps, kelle

suhtes neil on ühine hooldusõigus. Kostja ja hageja elasid koos kuni 2012. a märtsini, mil hageja oli

sunnitud lapsega oma ema juures viibima. Juulis 2012 kolis hageja lõplikult ema juurde, kes kandis

osaliselt tema ja lapse ülalpidamiskulusid. Kostja ei ole hageja palvetest hoolimata hagejat ega last

lapse sündimise eel ega järel kuni maini 2012 toetanud. Alates maist 2012 tasub kostja lapse

ülalpidamiseks 200 eurot kuus.

Hageja palus mõista kostjalt perekonnaseaduse (PKS) § 111 lg 1 alusel välja elatise 1722 eurot

92 senti. Hageja vajalikud kulud enne ja pärast lapse sündi olid järgmised: poolte ühise eluaseme

kommunaalkulud (157 eurot 28 senti), pool hageja ema korteri kommunaalkuludest veebruarist

aprillini (142 eurot 8 senti), hageja emalt lapse vajaduste rahuldamiseks võetud laen (586 eurot

80 senti), hageja telefonikulud (271 eurot 76 senti), kulud hageja ja lapse toidule, riietele ja

hügieenitarvetele 565 eurot. Kulude tõendamiseks esitas hageja enda ja oma ema konto väljavõtted,

kommunaalkulude tasumist tõendavad dokumendid ja ema kirjaliku kinnituse laenu andmise kohta.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Pooled elasid koos aastatel 2010–2012. Kooselu lõppes 2012. a juuli alguses. Kogu kooselu ajal oli

pooltel ühine majapidamine ning kostja kandis perekonna ülalpidamise kulusid, mida tõendavad nii

kostja konto väljavõte kui ka hagejalt saadud sõnumid.

Hagejal ei ole õigust nõuda endale ülalpidamist, sest hagejal oli ajal, mille eest ta ülalpidamist nõuab,

piisavalt sissetulekuid. Hageja sai 28. novembril 2011 rasedus- ja sünnituspuhkuse tõttu

töövõimetushüvitist 1683 eurot 33 senti. Pärast lapse sündi sai hageja lapse sünni tõttu ka muid

toetusi. Alates 4. aprillist 2012 hakkas hageja saama iga kuu vanemahüvitist. Õige ei ole hageja

arusaam, et ta ei pidanud oma vahendeid enda ega pere ülalpidamiseks kasutama ja et kostja pidi sel

ajal 100% kuludest kandma.

Kaheldav on hageja väide, et ta võttis oma emalt laenu. Konto väljavõtete järgi on küll hageja ema

kandnud talle õppelaenu tagastamiseks kokku 300 eurot, kuid hageja on selle emale teises pangas

asuvalt kontolt tagasi maksnud. Asjaolu, et hageja ema ostis midagi lapselapsele, ei anna alust nõuda

tehtud kulusid lapse isalt tagasi.

3. Harju Maakohus jättis 18. juuni 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sündis poolte ühine poeg 25. jaanuaril 2012 ja hageja soovib

saada PKS § 111 lg 1 alusel 30. novembrist 2011 kuni 25. aprillini 2012 elatist. Pooled ajavahemiku

üle ei vaidle.

Kuna PKS § 111 lg 1 puudutab ainult lapse vanemate omavahelisi suhteid, tuleb asjas arvestada

üksnes lapse ema, mitte lapse ülalpidamise kulusid. Samuti ei saa nimetatud sätte alusel kohustada

lapse isa lapse ema täielikult ülal pidama. Sätte eesmärk on anda lapse emale ülalpidamist juhul, kui

lapse emal puudub sissetulek. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõtte kohaselt sai hageja

28. novembril 2011 töövõimetushüvitist 1683 eurot 33 senti. Nimetatud hüvitis on mõeldud ema

ülalpidamiseks ajal, kui ema ei saa veel vanemahüvitist, kuid raseduse ja sünnituse tõttu ei saa ta tööl

käia.

Ühine majapidamine eeldab, et mõlemad pooled kannavad elamiskulusid. Asjas on tõendatud, et

mõlemad pooled panustasid enne ja pärast lapse sündi majapidamiskulude kandmisesse. Seega tuleb

hagi jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud

võrdselt mõlema poole kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. oktoobri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

elatise 1722 eurot 92 senti. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus

kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus asja lahendades menetlusõiguse normi

ja kohaldas vääralt materiaalõiguse normi.

Maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud TsMS § 436 lg 1 ja § 438 lg 1 mõttes. Kohtuotsuse

seaduslikkus ja põhjendatus tähendab mh seda, et kohus peab esitatud asjaoludele tuginedes välja

selgitama vaidlusaluse õigussuhte tegeliku sisu ja paigutama selle asjakohaste õigusnormide alla.

Lisaks sellele tähendab kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue seda, et kohtuotsus tuleb

rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme

sellega, et asjas puudub tõendite TsMS § 232 lg 1 kohane analüüs ja kohtuotsus ei vasta TsMS § 442

lg 8 nõuetele.

PKS § 111 lg 1 kohaselt on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja

kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Poolte ühine laps sündis 25. jaanuaril 2012. Hageja esitas

21. jaanuaril 2013 PKS § 111 lg-le 1 tugineva nõude ja väitis, et kostja ei ole selles sättes nimetatud

ajavahemikul talle ülalpidamist andnud. Hageja väitis, et pooled ei elanud koos ja neil puudus ühine

majapidamine. Kostja väitis, et pooled elasid sel ajavahemikul koos, neil oli ühine majapidamine ja

kostja kandis perekonnale vajalikke kulusid.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et lapse isa vabaneb ülalpidamiskohustusest, kui lapse emal oli

PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul sissetulek. Asjaolu, et hagejale maksti 28. novembril 2012

töövõimetustoetust 1683 eurot 33 senti, ei anna alust jätta hagi rahuldamata.

Kuigi maakohtu menetluses olid pooled kooselu kestuse osas erinevatel seisukohtadel, selgitas kostja

ringkonnakohtu istungil, et nad elasid hagejaga koos 80% vaidlusalusest ajast ja 20% elas hageja oma

ema juures. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et poolte panused ei olnud kooselu ajal võrdsed.

Asjaolu, et ka kostjal olid sel ajavahemikul oma kulutused, ei tähenda, et ta ei pea kulutusi hüvitama.

Asjasse puutumatu on kostja väide, et ta tegi kulutusi remondile isa korteris, kuhu pooled pidid pärast

lapse sündi elama asuma. Kavatsus ei realiseerunud ja nimetatud varale kulutuste tegemine ei vabasta

kostjat hageja ülalpidamise kohustuse täitmisest. Kostja osalemist hageja ülalpidamise kulude

kandmisel ei kinnita ka 2012. a aprillis AS Eesti Gaas ja AS Eesti Energia arvete tasumine, kuna

pooled sel ajal enam koos ei elanud.

Õige on hageja väide, et ainuüksi poolte kooselu ei vabasta kostjat hageja ülalpidamise kohustuse

täitmisest. Asjas tuleb hinnata, kas pooled on kandnud kulutusi võrdsetes osades ja kas kostja on

vajalikus ulatuses võtnud osa hageja ülalpidamise kulude kandmisest sel perioodil. Pooled ei vaidle

selle üle, et 2012. a märtsist elasid nad eraldi. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks pärast seda

hagejale ülalpidamist andnud. Lisaks tuleb ülalpidamiskulu suuruse määramisel arvestada, et

28. novembril 2011 saadud töövõimetustoetusest kandis hageja kostja palvel kostjale 29. novembril

2011 üle 200 eurot ja 5. detsembril 2011 60 eurot.

Kuna kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole kulutuste kohta vastuväiteid, saab selles

küsimuses lähtuda kostja omaksvõtust. Kostja vastuväite kohaselt ei pea ta kulutusi hüvitama. Kostja

ei ole menetluses vaidlustanud hageja esitatud tõendeid, sh pangaväljavõtteid, kirjalikke arvutusi,

koostatud koondtabeleid kulutuste kohta, tasutud arveid. Seega on hageja tõendanud oma kulutused

1722 eurot 92 senti. Kostja ei ole väitnud, et tal ei ole võimalik selliseid kulusid kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega jätta jõusse maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt heitis ringkonnakohus maakohtule ette tõendite väära

hindamist ja otsuse põhjendamata jätmist, kuid ei ole ka ise tõendeid igakülgselt hinnanud ega otsust

piisavalt põhjendanud, mh on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa vastuoluline

apellatsioonkaebuse rahuldamise osas.

Ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas vääralt PKS § 111 lg-t 1. Ringkonnakohus ei põhjendanud,

miks peab kostja kandma kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi kõik hageja

kulud sõltumata hageja enda sissetulekust. Ringkonnakohtu otsusest järeldub, et kostja peab hüvitama

hagejale kõik tema tehtud kulutused, mitte ei pea hagejat ülal pidama, s.o rahuldama hageja

igapäevased vajadused, sest hageja ei suuda end ise ülal pidada. See ei saa olla PKS § 111 mõtteks.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei tule asjas arvestada asjaolu, et hageja sai vaidlusalusel

ajavahemikul erinevaid sissetulekuid, sh 28. novembril 2011 töövõimetushüvitist 1683 eurot 33 senti,

9. veebruaril 2012 sünnitoetust 160 eurot, 8. märtsil 2012 peretoetust 362 eurot 69 senti ja 4. aprillil

2012 esimese osa vanemahüvitist 194 eurot 65 senti ning peretoetust 19 eurot 18 senti. Seega sai

hageja vaidlusalusel ajal riigilt enda ülalpidamiseks 1877 eurot 98 senti ja lapse vajaduste

rahuldamiseks 541 eurot 87 senti, kokku 2419 eurot 85 senti ning suutis kanda neid kulusid, mida

kostja ei kandnud.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et pooled ei vaidle selle üle, et kooselu lõppes märtsis

2012. Kostja on kogu menetluse vältel väitnud, et kooselu lõppes juulis 2012, ning esitanud selle

tõendamiseks ka hageja saadetud sõnumid, millest saab järeldada poolte kooselu.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, mille alusel ta asus seisukohale, et pooled ei panustanud pere

ülalpidamisse võrdselt. Asjas ei ole tõendatud poolte kõiki kulutusi. Pooled olid leppinud kokku, kes

milliseid kulutusi kannab.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui tuvastas kostja omaksvõtu kaudu hageja

kulutuste suuruse. Kostja on kohtuistungil möönnud, et hagejal olid kulud, kuid ei ole kordagi

tunnistanud kulutuste suurust omaksvõtu vormis. Mh ei ole hagejal alust nõuda oma ema korteri

kommunaalkuludest poolt ega emalt võetud laenu. Ringkonnakohus jättis kulusid tõendavad

dokumendid täielikult hindamata.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et poolte kooselu lõppes 2012. a märtsis ja kostja ei ole

vajalikus ulatuses osalenud 30. novembrist 2011 kuni 18. aprillini 2012 hageja ülalpidamises. Hageja

kandis kooselu ajal kulusid. Kuna kostja ei ostnud lapsele vajalikke esemeid, pidi hageja need ise

ostma. Seetõttu ei piisanud töövõimetushüvitisest kauemaks kui kaheks kuuks. Alates märtsist 2012

pidas hagejat ülal tema ema. Kuna ema ei pidanud hagejat ülal pidama, jäi hageja emale võlgu. Kuigi

hageja sai sel ajal ka sünnitoetust, peretoetust ning esimese osa vanemahüvitist (kokku 736 eurot

52 senti), ei piisanud sellest hageja ülalpidamiseks. Kuna kostja ei pidanud hagejat seaduses

sätestatud ajal ülal, oli hageja sunnitud kulutama riigilt saadud hüvitised ja toetused enda

ülalpidamiseks. Hagejal olid raseduse ja lapse sünni tõttu erakorralised vajadused, sh rasedusega

seotud enda erivajadused ja vajadus osta sündivale lapsele vajalikke asju.

Ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendades oluliselt menetlusõiguse normi ja hindas tõendeid

õigesti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu

otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjalt tuleb PKS § 111 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista

elatis 1722 eurot 92 senti ajavahemiku eest kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast nende

ühise lapse sündi.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on 25. jaanuaril 2012 sündinud lapse ema ja kostja lapse isa

PKS § 111 lg 1 mõttes. Kuigi pooled ei vaidle ka ülalpidamiskohustuse ajavahemiku üle, juhib

kolleegium tähelepanu, et maakohus määras PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemiku vääralt ning

ringkonnakohus jättis selle üldse määramata. PKS § 111 lg 1 järgi on lapse isal ülalpidamiskohustus

ajavahemikul kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Kolleegium märgib, et

sõltumata hagis algselt vääralt märgitud ajavahemikust pidi kohus PKS § 111 lg 1 alusel vaidlust

lahendades arvestama, et lapse isal sai olla PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ülalpidamiskohustus üksnes

viidatud sättes märgitud ajavahemiku jooksul, ja sellest tulenevalt pidi kohus määrama ise õige

ajavahemiku. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

11. Lisaks eelmärgitule mõistavad pooled erinevalt PKS § 111 lg-s 1 sätestatud lapse isa

ülalpidamiskohustuse tekkimise aluseid ja ulatust. Hageja arvates pidi kostja kandma PKS § 111 lg-

s 1 sätestatud ajal hageja ülalpidamiskulud sõltumata hageja sissetulekust ja varalisest seisundist.

Kostja arvates ei pidanud ta nimetatud ajavahemikul hagejat rohkem ülal pidama, kui ta seda tegi,

sest hagejal oli piisavalt vahendeid enda ülalpidamiseks.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arusaamaga, et PKS § 111 lg 1 alusel on lapse emal õigus

saada lapse isalt ülalpidamist sõltumata sellest, kas tal on sel ajal sissetulek või mitte. Kolleegium

leiab, et arvestades ülalpidamisõiguse üldisi põhimõtteid ja perekonnaseaduse mõtet, tuleb PKS § 111

lg-t 1 tõlgendada selliselt, et lapse emal on viidatud sätte alusel õigus nõuda lapse isalt enda

ülalpidamiseks elatist üksnes siis, kui ta ei suuda end sel ajal ise ülal pidada.

PKS § 111 lg 1 järgi on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist

nädalat pärast lapse sündi. Kuigi viidatud sättes ei ole sõnaselgelt märgitud, et lapse emal on õigus

saada ülalpidamist üksnes juhul, kui tema enda vahenditest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks,

tuleneb eelnimetatu kolleegiumi hinnangul nii perekonnaõiguse mõttest kui ka põhiseadusest.

Põhiseaduse § 27 lg 5 järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Sellest

tulenevalt on ka perekonnaseaduses sätestatud abivajavate perekonnaliikmete õigus saada

toimetulevatelt perekonnaliikmetelt ülalpidamist. Nii lahus elava abikaasa (PKS § 16 lg 3), lahutatud

abikaasa (PKS § 72–73) kui ka täisealise sugulase (PKS § 97 p 3) ülalpidamise kohustuse tekkimise

eelduseks on asjaolu, et nimetatud isik ei suuda oma vajadusi enda vahendite arvel ise rahuldada,

st vajab teiste perekonnaliikmete abi. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust käsitada lapseootel või

äsja sünnitanud naist erinevalt teistest täisealistest perekonnaliikmetest, kellel on perekonnaseaduse

järgi õigus saada ülalpidamist üksnes abivajaduse korral. Sellest tulenevalt tuleb tõlgendada

PKS § 111 lg-t 1 selliselt, et lapse isal tekib lapse ema ülalpidamise kohustus üksnes juhul, kui lapse

ema vajab abi.

12. Lapse ema abivajadust PKS § 111 lg 1 kontekstis tuvastades on mh oluline arvestada asjaolu, et

vanema ja lapse kaitseks on vanemale ja lapsele seadustes jm õigusaktides ette nähtud erinevaid

toetusi ja hüvitisi. Seetõttu sõltub lapse ema abivajadus mh sellest, kas ja millises ulatuses makstakse

talle lapse sünni puhul riiklikke ja kohalikke toetusi või hüvitisi ning milline on nende eesmärk,

sh kas makstav toetus või hüvitis on mõeldud lapse või lapse ema vajaduste rahuldamiseks sünnile

eelneval ja järgneval perioodil.

Asjas esitatud asjaolude kohaselt oli hagejal enne lapse sündi töö ja sissetulek. Sünnituspuhkusele

jäämise tõttu maksti hagejale 28. novembril 2012 töövõimetushüvitist (sünnitushüvitist) 1683 eurot

33 senti. 9. veebruaril sai hageja Tallinna linnalt sünnitoetust 160 eurot. 8. märtsil 2012 maksti

hagejale peretoetusi 362 eurot 69 senti. 4. aprillil 2012 sai hageja esimese osa vanemahüvitist

194 eurot 65 senti ning peretoetust 19 eurot 18 senti.

13. Kolleegiumi arvates tuleb lapse ema PKS § 111 lg 1 alusel esitatud ülalpidamisnõude puhul

arvestada asjaolu, et enne lapse sündi töötanud lapse emal on ravikindlustuse olemasolu korral

üldjuhul õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal sünnitushüvitist.

Töölepingu seaduse (TLS) § 59 lg-te 1 ja 2 järgi on naisel õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust

140 kalendripäeva, mis muutub sissenõutavaks vähemalt 70 kalendripäeva enne arsti või

ämmaemanda määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva. Rasedus- ja sünnituspuhkuse eest on

TLS § 59 lg 4 järgi õigus saada hüvitist ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 51 lg 2, § 54 lg 1 p 4 ja

§ 58 lg 1 kohaselt, st 140 kalendripäeva jooksul iga kalendripäeva eest 100% ühe kalendripäeva

keskmisest tulust.

Kuna sünnitushüvitis on RaKS § 50 lg 3 p 2 järgi ajutise töövõimetuse hüvitise üks liik ning ajutise

töövõimetuse hüvitis on RaKS § 50 lg 1 järgi rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab

töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus-

või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu tulu saamata, on kolleegiumi hinnangul sünnitushüvitise

eesmärk säilitada lapse emale sissetulek ajal, mil lapse ema ei saa raseduse ja sünnituse tõttu töötada

ega sissetulekut hankida, nagu leidis õigesti ka maakohus. Seega ei pruugi lapse ema sünnitushüvitise

saamise tõttu abi vajada ning lapse isal võib tekkida PKS § 111 lg 1 järgi ülalpidamiskohustus

eelkõige juhul, kui lapse ema ei saa sünnitushüvitist või sünnitushüvitisest ei piisa tema vajaduste

rahuldamiseks.

14. Sõltuvalt sellest, kas naisel on õigus saada sünnitushüvitist ning kas ja millal otsustab naine

kasutada õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele, võib PKS § 111 lg-s 1 nimetatud tähtajal saada naine

ka vanemahüvitist.

Vanemahüvitise seaduse (VHS) § 1 esimese lause järgi on selle seaduse eesmärgiks säilitada riigi

toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning

toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes ei ole tulu saanud, tagatakse VHS § 1 teise lause järgi

sissetulek hüvitise määra ulatuses. Tulu saamise korral arvutatakse ühe kalendrikuu hüvitise suurus

VHS § 3 lg 1 järgi üldjuhul hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust ning hüvitise suurus

on VHS § 3 lg 3 järgi 100% ühe kalendrikuu keskmisest tulust. Õigus vanemahüvitist saada tekib

VHS § 2 lg 4 esimese lause järgi üldjuhul sünnitushüvitisele õigust andva sünnituslehe lõpupäevale

järgneval päeval, s.o pärast sünnitushüvitise maksmise lõpetamist. Kui lapse emal ei olnud õigust

sünnitushüvitisele, tekib tal VHS § 2 lg 4 teise lause järgi õigus saada hüvitist alates lapse sünnist.

Ülalmärgitust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul ka vanemahüvitise eesmärgiks säilitada vanemale

sissetulek ajal, mil ta ei saa lapse sünni järel lapse hooldamise tõttu sissetulekut hankida. Seega tuleb

PKS § 111 lg-s 1 nimetatud ajavahemiku kohta makstud vanemahüvitis arvata samuti vanema

sissetuleku hulka ning saadud vanemahüvitise tõttu ei pruugi vanem abi vajada, kui sellest piisab

tema vajaduste rahuldamiseks.

15. Lisaks makstakse vanemale lapse sünni puhul ka riiklikke ja kohalikke peretoetusi.

Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi on selle seaduse eesmärgiks tagada lastega peredele

laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Viidatud seaduse

alusel makstakse üldjuhul lapsele lapsetoetust (RPTS § 5), vanemale lapsehooldustasu, kui ta ei saa

vanemahüvitist (RPTS § 6), ning sünnitoetust (RPTS § 10).

Kolleegiumi hinnangul on lapsetoetus mõeldud lapse kulude osaliseks hüvitamiseks (vt Riigikohtu

7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15), lapsehooldustasu aga last hooldava

vanema toetamiseks olukorras, kus tema sissetulekut ei säilitata vanemahüvitist makstes.

Sünnitoetuse eesmärgiks on kolleegiumi hinnangul hüvitada vanemale osa kulutusi, mida ta kannab

lapse sünni tõttu kas enda või lapse sünni puhuste vajaduste rahuldamiseks. Sama eesmärki teenib

üldjuhul ka vanemale valla- või linnavalitsuse makstav sünnitoetus (vt ka Riigikohtu 8. märtsi 2011. a

otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-11-10, p 51).

Eeltoodut arvestades saab lapse ema abivajadust tuvastades osaliselt, vastavalt toetuse või hüvitise

eesmärgile, arvestada ka vanemale makstavaid riiklikke ja kohalikke peretoetusi.

16. Ülalmärgitu kohaselt tuleb kohtul lapse ema PKS § 111 lg 1 alusel esitatud elatisenõuet

lahendades esmalt tuvastada, kas ja millises ulatuses vajab lapse ema PKS § 111 lg-s 1 sätestatud

ajavahemikul abi.

Selleks tuleb hinnata, millised on lapse ema põhjendatud kulutused nimetatud ajavahemikul ning

millise osa neist kulutustest saab katta lapse ema enda sissetulekust, sh makstud hüvitiste ja toetuste

arvel. Kui lapse ema tavapäraste kulutuste katmiseks piisab tema käsutuses olevatest vahenditest, ei

vaja lapse ema abi ning tal ei ole õigust saada lapse isalt PKS § 111 lg 1 alusel elatist.

Kui lapse ema oma vahenditest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks, peab lapse isa PKS § 111 lg 1

alusel pidama lapse ema ülal osas, milles lapse ema ise ei ole suuteline oma vajadusi rahuldama.

Sellisel juhul tuleb elatisehagi lahendamiseks tuvastada, kas lapse isa täitis nimetatud ajavahemikul

kohaselt oma ülalpidamiskohustust või mitte.

17. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi PKS §-s 111 sätestatud ülalpidamiskohustuste kohta ei ole

perekonnaseaduses otseselt sätestatud ülalpidamiskohustuse ulatust, ülalpidamise andmise viisi ega

muid olulisi ülalpidamiskohustust ja selle täitmist puudutavaid küsimusi, ei vasta nende küsimuste

reguleerimata jätmine perekonnaseaduse mõttele ega eesmärgile. Seetõttu saab kolleegiumi hinnangul

nende sätete puudumise tõttu kohaldada PKS §-s 111 sätestatud ülalpidamiskohustusele

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 mõttes lähedase õigussuhtena sugulaste ülalpidamist

reguleerivaid sätteid niivõrd, kuivõrd need vastavad PKS §-s 111 sätestatud ülalpidamiskohustuse

mõttele.

18. Ülalmärgitust tulenevalt saab kolleegiumi arvates PKS § 99 järgi määrata lapse ema ülalpidamise

kohustuse ulatuse, arvestades lapse ema tavapärase elulaadi kohaseid vajadusi.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi PKS § 111 lg-s 1 on sätestatud vanema õigus saada lapse sünni

puhul ülalpidamist, ei hõlma nimetatud ülalpidamine sündinud lapse vajadusi, nagu leidis õigesti ka

maakohus. Sündinud last on PKS § 96 ja § 105 järgi kohustatud ülal pidama eelkõige tema vanemad

ning viidatud sätete alusel saab alaealine laps esitada vanema vastu elatise nõude, kui vanem ei täida

ülalpidamiskohustust. Praeguses asjas loobus hageja lapse nimel elatist nõudmast.

Seega tuleb maakohtul asja uuesti läbi vaadates tuvastada üksnes lapse ema tavapärased vajadused ja

nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul ning jätta

arvestamata hagis märgitud lapse vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutused.

Kuna TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid

asjaolusid, millele tuginevad tema väited või vastuväited, peab hageja tõendama oma vajaduste

rahuldamiseks PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul tehtud kulutuste suuruse. Õige ei ole

ringkonnakohtu seisukoht, et kostja on hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse

omaks võtnud. Kuigi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ei ole vaja TsMS § 231 lg 2 esimese

lause järgi tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks, ei ole kostja hageja kulutuste suurust

sõnaselgelt omaks võtnud. Omaksvõtt on TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi faktilise väitega

tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil,

kus nõustumine protokollitakse. Samuti ei saa kostja omaksvõttu TsMS § 231 lg 4 järgi eeldada, sest

kostja on kogu menetluse vältel elatisenõudele ning osale kuludele, sh hageja emalt võetud laenule ja

hageja ema kommunaalkuludele vastu vaielnud.

19. Hageja ema väidetavalt tehtud kulutuste kohta peab kolleegium vajalikuks märkida, et olukorras,

kus hagejal ei olnud piisavalt vahendeid enda ülalpidamiseks, võis PKS § 96 ja § 97 p 3 järgi olla ka

hageja emal kohustus pidada hagejat ülal. Seega võis hageja ema täita oma seadusest tulenevat

ülalpidamiskohustust.

20. Õige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et pooltel ei ole üksmeelt küsimuses, millal lõppes

nende kooselu. Kostja arvates lõppes see 2012. a juulis. Hageja väitel kolis ta lõplikult ema juurde

elama 2012. a juulis, kuid hageja arvates lõppes kooselu juba 2012. a märtsis, sest alates sellest ajast

viibis ta sageli ema juures. Nimetatut arvestades asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et pooled

ei vaidle selle üle, et kooselu lõppes 2012. a märtsis. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga kooselu

lõppemise ajal asjas määravat tähtsust, sest sõltumata asjaolust, kas pooled elasid PKS § 111 lg-s 1

nimetatud ajavahemikul koos või eraldi, oli kostjal hageja abivajaduse korral kohustus hagejat sel ajal

ülal pidada, s.o rahuldada hageja tavapäraseid vajadusi ulatuses, milles hageja ise ei olnud suuteline

seda tegema.

21. Arvestades ülaltoodud põhjendusi, tuleb asja uuel läbivaatamise tuvastada, millised olid hageja

tavapäraste vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutused PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul ning

kas hageja selle ajavahemiku sissetulekutest piisas nende vajaduste rahuldamiseks. Kuna maa- ega

ringkonnakohus ei ole asja lahendades neid asjaolusid tuvastanud, ei saa kolleegium asjas ise otsust

teha ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

22. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon kostjale.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa