3-3-1-96-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-96-13

Otsuse kuupäev

4. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

OÜ Agenor (pankrotis) kaebus Rae Vallavolikogu

27. septembri 2011. a otsuse nr 265 ja 20. detsembri 2011. a

vaideotsuse nr 287 tühistamiseks ning Rae Vallavolikogu

kohustamiseks otsustada uuesti Lõhe kinnistu

detailplaneeringu kehtestamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-12-162

Menetluse alus Riigikohtus

Rae valla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rae valla kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-162 ja jätta

jõusse Tallinna Halduskohtu 12. septembri 2012. a otsus samas asjas, muutes halduskohtu

otsuse põhjendusi käesolevas otsuses toodud põhjenduste kohaselt.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Agenor (pankrotis) (kaebaja) kuulus Harjumaal Rae vallas Kopli külas asuv Lõhe kinnistu

(registriosa number 7333402).

2. Rae Vallavolikogu (vastustaja) algatas 15. novembri 2005. a otsusega nr 22 Lõhe kinnistu detail-

planeeringu eesmärgiga rajada kinnistule väikeelamutega elurajoon, muuta maakasutuse sihtotstarve

elamumaaks, jagada kinnistu elamuehituskruntideks ning määrata moodustatavate kruntide ehitus-

õigus ja hoonestustingimused. Tegemist oli üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Vastustaja

võttis Lõhe kinnistu detailplaneeringu vastu 15. mai 2007. a korraldusega nr 758.

3. Vastustaja jättis 11. märtsi 2008. a otsusega nr 372 Lõhe kinnistu detailplaneeringu kehtestamata.

Tallinna Halduskohus tühistas 19. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-625 vastustaja otsuse nr

372 ja tegi vastustajale ettekirjutuse detailplaneeringu kehtestamise kohta uue otsuse tegemiseks.

Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 19. mai 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-26-10.

4. Harju Maakohus kuulutas 3. detsembril 2010 välja kaebaja pankroti.

5. Vastustaja jättis 27. septembri 2011. a otsusega nr 265 Lõhe kinnistu detailplaneeringu

kehtestamata.

5.1. Arendaja keeldus vastustaja ehitusseaduse (EhS) §-s 13 sätestatud kohustusi üle võtmast. Valla

eelarves ega arengukaval põhinevas eelarvestrateegias ja arengukava tegevuskavas ei ole aga ette

nähtud raha Lõhe kinnistu detailplaneeringu elluviimiseks. Vallal ei ole võimalik detailplaneeringu

kehtestamise korral tagada tehnilise ega sotsiaalse taristu väljaehitamist planeeringualal. Arengukava

ei näe ette selle piirkonna eelisarendamist. Kuna vallale laekuv üksikisiku tulumaksuosa vähenes

2009. a-l 11,93%-lt 11,4%-ni, vähenes valla tulubaas ootamatult ja oluliselt. Lasteaiakohtade loomine

on olulisem kui planeeritavale arendusalale teede rajamine. Rae vallas juurdunud praktika kohaselt

kannavad detailplaneeringuala taristu rajamise kulud arendajad. Lisaks finantseerivad arendajad valla

sotsiaalobjekte. Puudub põhjus, miks peaks kaebaja saama elamuarenduse taristu valla kulul, st

saama maksumaksja arvel eelisolukorra kinnisvaraturul.

5.2. Detailplaneeringu vastuvõtmisest ja avalikust väljapanekust on möödunud üle nelja aasta. Selle

aja jooksul võivad olla muutunud planeeringu elluviimise perspektiiv, planeeringust mõjutatud isikute

ring ja nende huvid.

5.3. Koostatud pole planeeringu elluviimise tegevuskava ega sõlmitud vajalikke kokkuleppeid, mis

selgitaksid ja tagaksid planeeringu elluviimist. Kaebaja on kokkuleppe sõlmimisest keeldunud. Seega

ei selgu detailplaneeringust selle realiseeritavus lähiaastatel ja ainuüksi sellest lähtudes ei ole õige

detailplaneeringut kehtestada.

5.4. Planeeringu kehtestamine muutmata kujul oleks vastuolus arendaja sooviga, sest detailplaneering

näeb ette Lõhe kinnistut läbiva veetrassi rajamise naabruses asuva arendusala veevarustuse

tagamiseks, arendaja on aga haldusasjas nr 3-10-1295 veetrassi rajamisele vastu vaielnud. Arendaja

on haldusasjas nr 3-10-3178 hüvitamiskaebuse esitamisega ise loobunud detailplaneeringu

kehtestamise soovist.

5.5. Arendajale tekkida võiv kahju ei kaalu üles avalikku huvi ega kolmandate isikute õigusi ja huve.

Vastustaja on valmis arendajale hüvitama detailplaneeringu koostamise käigus kantud ja kasutuks

muutunud vajalikud ja tõendatud kulud.

6. Kaebaja esitas vastustaja otsuse nr 265 peale vaide. Vastustaja jättis 20. detsembri 2011. a

vaideotsusega nr 287 kaebaja vaide rahuldamata.

6.1. Tegemist ei ole kohtute tühistatud otsusele sarnaneva otsusega. Vastustaja on uue otsuse

tegemisel asjakohaseid huve uuesti kaalunud.

6.2. Detailplaneeringu kehtestamata jätmine on põhjendatud ainuüksi seetõttu, et planeerimis-

menetlusest on möödunud üle nelja aasta. Aktiivse arendustegevuse tõttu on muutunud huvitatud

isikute ring. Seetõttu on vaja korraldada uus planeerimismenetlus.

6.3. Jätkuva tulumaksuosa kärpe ja majanduslanguse tõttu ei ole vastustaja jaoks olnud otstarbekas

planeerida suuri kulutusi kaebaja taristu rajamiseks ja seeläbi tema kasumi suurendamiseks. Kohalik

omavalitsus peab esmalt hoolitsema temale pandud peamiste avalike kohustuste täitmise eest.

6.4. Kui varem oli kaebaja keeldunud rahalise sotsiaalkohustuse võtmisest ja hüpoteegi seadmisest

kohustuste täitmise tagamiseks, siis alates 2011. a augustist keeldus ta kõigist EhS §-s 13 sätestatud

kohustuste rahastamisest. Selline seisukohamuutus oli vastustaja jaoks ootamatu ja tooks detail-

planeeringu kehtestamisel vastustajale kaasa suured kulud, mistõttu ei pidanud vastustaja

võimalikuks planeeringut kehtestada.

6.5. Kaebaja on rakendanud õiguskaitsevahendina nii hüvitamis- kui ka kohustamisnõuet, mis võib

viia tema alusetu rikastumiseni.

6.6. Lõhe kinnistu detailplaneeringu algatamise ajal ei pruukinud vastustaja nõuda kõigilt arendajatelt

EhS §-s 13 sätestatud kohustuste enda kanda võtmist. Viimastel aastatel ei ole aga vastustaja enam

ilma nimetatud kohustusi arendajale üle andmata detailplaneeringuid algatanud. Kaebaja ei ole

õigustatud nõudma vastustaja jaoks ebasobiva halduspraktika jätkamist.

6.7. Planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 1 järgi peab detailplaneering olema lähiaastatel realiseeritav.

Olukorras, kus planeeringu kehtestamist nõuab pankrotis olev isik, kes ise ei saa maksejõuetuse tõttu

planeeringut realiseerida ja soovib selle kehtestamist vaid oma vara müügiväärtuse tõstmise

eesmärgil, ei ole vastustajal mingit selgust, kas Lõhe kinnistu detailplaneering viiakse lähiaastail ellu.

Planeeringu kehtestamine olukorras, kus selle realiseeritavus ei ole selge, riivab olulisel määral

avalikku huvi ega ole põhjendatud.

6.8. Täitmata on mitmed õigusaktidest tulenevad nõuded – keskkonnamõju on hindamata, puudu on

vajalikud kooskõlastused, planeeringu lähtetingimused on aegunud, korraldamata on avalik arutelu,

dokumendid ei vasta kehtivate õigusaktide nõuetele, puudub üldplaneeringu muutmise ettepanek jms.

7. Kaebaja esitas kaebuse vastustaja otsuse nr 265 ja vaideotsuse nr 287 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks otsustada uuesti Lõhe kinnistu detailplaneeringu kehtestamine.

7.1. Otsus on diskretsioonivigadega. Arvestades kohtute otsustes toodud järeldusi, ei olnud

vastustajal võimalik jätta detailplaneering kehtestamata. Mingid väidetavalt muutunud asjaolud ei

õigusta sellise otsuse tegemist.

7.2. Asjakohatu on põhjendus, et detailplaneeringut ei saa kehtestada, sest on möödunud liiga palju

aega.

7.3. Detailplaneeringu kehtestamata jätmise arvestatav põhjendus ei ole ka see, et eelarves pole raha

planeeringu elluviimiseks. Nii valla arengukavas kui ka järgnevate aastate eelarvetes tulnuks ette

näha raha nende kohustuste täitmiseks. Kuigi vallal lasub kohustus täita temale seadusega pandud

avalikke kohustusi, lasub tal samamoodi kohustus täita ka selliseid kohustusi, mille ta on arendaja ees

enda kanda võtnud. Vastustaja ei ole tõendanud, et tema tulubaas on oluliselt vähenenud ja tal ei ole

rahalisi vahendeid taristu rajamiseks.

7.4. Vastustaja viimase aja praktika anda EhS §-st 13 tulenevad kohustused arendajatele üle ei puutu

asjasse. Halduskohtu otsusest tulenevalt on lubamatu halduspraktika, kus arendajad finantseerivad

valla sotsiaalobjekte.

7.5. Viide kaebaja maksejõuetusele ei ole asjakohane. Kinnistu müümisel viib planeeringu ellu

kinnistu uus omanik.

7.6. Planeeringu elluviimise tegevuskava ja kokkulepped ei ole detailplaneeringu kohustuslikud lisad

ja selline nõue lisati seadusesse pärast planeerimismenetluse korraldamist 2009. a-l.

7.7. Kaebaja ei ole hüvitamisnõude esitamisega loobunud planeeringu kehtestamise soovist. Saamata

jäänud tulu nõude rahuldamine ja detailplaneeringu kehtestamine ei viiks kaebaja rikastumiseni, sest

kaebajal ei ole enam võimalik saada Lõhe kinnistu müügist samasugust tulu nagu kahju tekkimise

ajal.

8. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata.

9. Tallinna Halduskohus jättis 12. septembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-162 kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda.

9.1. Kohtud ei kohustanud vastustajat detailplaneeringut kehtestama, vaid uut otsust tegema.

Vastustaja diskretsioon ei olnud taandunud nullini.

9.2. Vastustajal on kaalutlusõigus otsustamaks, millisest staadiumist menetlusega jätkata.

Planeerimismenetlusest möödunud ajavahemiku pikkus ei õigusta iseenesest planeeringu

kehtestamata jätmist. Vastustajal tuleb vajaduse korral välja selgitada avalikkuse ja huvitatud isikute

huvid ja alles seejärel langetada põhjendatud planeerimisotsustus.

9.3. Viide haldusasjas nr 3-3-1-26-10 tehtud Riigikohtu otsuse p-le 15 on õige, kuid ei saa välistada,

et kulutuste tegemise vajadus ilmneb alles pärast menetluse algatamist. Riigikohus on haldusasjas

nr 3-3-1-37-10 tehtud otsuse p-s 16 selgitanud, et raha puudumine planeeritavate kulutuste jaoks võib

olla tekkinud ka ettenägematult ja olla objektiivseks asjaoluks, mis võimaldab jätta algatatud

detailplaneeringu kehtestamata. Selliseks asjaoluks võib olla näiteks kohaliku omavalitsuse tulude

ulatuslik ja ettenägematu vähenemine või ulatuslike ja ettenägematute lisaülesannete täitmine.

Kohalikul omavalitsusel lasub eelarve mahu vähenemisel kohustus kaaluda erinevate kohustuste

rahastamise vajadust, avalikke ja detailplaneeringu taotleja huve ning muid õiguslikult kaitstavaid

huve. Kohus ei saa sekkuda poliitilistesse otsustesse kohaliku omavalitsuse eelarve kujundamisel,

kuid saab kontrollida diskretsiooniotsuse õiguspärasust.

9.4. Vastustaja otsuses ja vaideotsuses toodud kaalutlused ja põhjendused on piisavad, et jätta

detailplaneering kehtestamata juhul, kui kaebaja ei võta enda kanda EhS §-s 13 ettenähtud taristu

väljaehitamise kulutusi. Kuna kaebaja oli kohtuvaidlusele eelnenud planeerimismenetluse käigus

andnud nõusoleku EhS §-s 13 nimetatud kohustuste ülevõtmiseks, kuid pärast kohtuotsust sellest

kokkuleppest taganes, siis ei saanud vastustaja teada oma kohustusest planeerida eelarvesse raha

Lõhe kinnistu detailplaneeringu jaoks. Kaebaja lubadusest taganemise tõttu oleks vastustaja

detailplaneeringu realiseerimiseks vajalik rahaline koormus suurenenud olulisel määral ja talle

ootamatult. Sellist kaebaja käitumist ei ole võimalik pidada heauskseks. Vastustaja tulubaasi kärpis ka

tulumaksuosa vähendamine 11,93%-lt 11,4%-ni alates 1. aprillist 2009.

9.5. Vastustaja asus põhjendatult seisukohale, et esiteks tuleb tal täita seadusega pandud ülesanded ja

arvestada avalike huvidega arendaja erahuvide ees, ja ainult siis, kui avalikud huvid on piisavalt

tagatud, saab kehtestada detailplaneeringu. Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Kaebaja

võib olla põhjendatult keeldunud igasuguste EhS §-s 13 sätestatud kulutuste enda kanda võtmisest,

kuid see ei tähenda, et vastustaja peaks seetõttu kohe leidma ise nende kulutuste katteks raha. Kui

vastustajal pole selleks raha, siis on tal planeeringu kehtestamise üle otsustamisel õigus tugineda raha

puudumise argumendile. Vastustaja oli nõus hüvitama kaebajale planeeringu koostamisel kantud

kulud.

9.6. Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud nii planeeringu realiseeritavuse kui ka isikute võrdse

kohtlemise põhimõttega, millest viimane on küll toetav argument. Põhjendatud on vastustaja seisu-

koht, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli planeeringu realiseeritavus kaheldav ja juhul, kui

kinnistu uus omanik soovib planeeringu kehtestamist, saab ta taotleda uue planeerimismenetluse

algatamist või vana menetluse uuendamist.

9.7. Vastustaja kohaldas õigesti kehtivat materiaalõigust ja tal oli õigus nõuda vaidlustatud otsuse

tegemise ajal kehtinud PlanS-s sätestatud nõuete täitmist, kuna need tagavad PlanS eesmärkide

täitmist. Uue avalikustamise nõude, planeeringu tegevuskava esitamise nõude ja teiste nõuete

esitamisega ei ole kaebaja huve ülemäära kahjustatud.

10. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada.

10.1. EhS §-s 13 sätestatud tööd on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kohtul tulnuks hinnata, kas

vastustaja keeldus põhjendatult nende tööde finantseerimisest. Piisavaks põhjenduseks ei saa olla

eelarves kulu planeerimata jätmine. Kohus pole tuvastanud vastustajal raha puudumist ega selle

ettenägematust. Avalikust teabest nähtub, et vastustaja tulubaas on kogu aeg tõusnud ja igal aastal on

valla laekumised olnud suuremad kui eelarve.

10.2. Võrdse kohtlemise põhimõtet on kasutatud ebaõigesti kaebaja vastu. Võrdse kohtlemise

põhimõtet saab isik kasutada kaitseargumendina ebavõrdse kohtlemise korral, mitte ei saa sellega

õigustada isiku õiguste rikkumist. Võrdse kohtlemise argument oli asjakohatu.

10.3. Vastustaja on esitanud vaidlusaluses otsuses kaalutlused vaid seni toimunud asjaolude, mitte

lähiaastate kohta.

10.4. Kohalikul omavalitsusel ei ole suvalisel ajal ja suvalistel kaalutlustel võimalik valida, kas

kehtestada planeering või hüvitada arendajale planeerimismenetluses kantud kulud. Kulude

hüvitamist on võimalik kaaluda vaid siis, kui planeeringu kehtestamine on välistatud.

10.5. Planeerimisotsustus ei saa sõltuda hüvitamisnõude esitamisest. See peab olema õiguspärane ja

kaebajal on õigus seda eraldi vaidlustada. Kummagi kaebusega kaitstakse kaebaja seaduses sätestatud

õigusi ja neil on erinevad kaebetähtajad.

10.6. Planeeringu kehtestamata jätmine peab tuginema seadusele, mitte halduspraktikale.

10.7. Vastustaja ja kohus on ebaõigesti tauninud kaebaja huvi teenida oma omandilt kasumit.

Kaalumisel on jäetud arvestamata kaebaja omandiõiguse riive ja õiguspärane ootus planeeringu

kehtestamiseks.

10.8. Kuna planeeringu pidi ellu viima vastustaja, siis saab vaid tema koostada planeeringu

elluviimise tegevuskava ja sõlmida kokkulepped. Vastustaja ei saa iseenda tegevusetusega

põhjendada planeeringu kehtestamata jätmist. Seejuures ei ole tegevuskava ja kokkulepped PlanS

järgi kohustuslikud detailplaneeringu lisad.

11. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

11.1. Kohus ei saa sekkuda valla eelarvepoliitikasse. Valla eelarve koostamise aluseks on valla

arengukava, mis peab hõlmama vähemalt nelja eelseisvat eelarveaastat. Vastustaja ei saanud Lõhe

kinnistu detailplaneeringu algatamisel 2005. a-l ette näha, et valla elanike arv suureneb aastatel 2004–

2011 ootamatult ja kiiresti ning toob kaasa suureneva vajaduse lasteaia- ja koolikohtade järele.

Vaatamata elanike arvu suurenemisele on üksikisiku tulumaksu laekumine jäänud sisuliselt samaks.

Uute elanike tulumaks laekub valla eelarvesse alles järgmisest aastast pärast elukoha muutmist.

Samas on tõusnud nõudlus sotsiaalobjektide ja muude avalik-õiguslike teenuste osutamise järele. 50–

70% valla eelarvest läheb haridusele.

11.2. Võrdse kohtlemise põhimõte oli kaalutlusõiguse teostamisel toetav argument, mitte

detailplaneeringu kehtestamata jätmise iseseisev alus.

11.3. Kaebaja väited tema isiku- ja omandiõiguste rikkumise kohta on põhjendamatud, alusetud ja

asjakohatud. Isikul ei saa planeerimismenetluses tekkida õiguspärast ootust, et planeering ka

kehtestatakse.

11.4. Kaebaja väide, et planeeringu elluviimise tegevuskava ja vajalikud kokkulepped saavad tulla

vaid vastustajalt, põhineb ekslikul seisukohal, et vastustaja pidi planeeringu ellu viima.

12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. juuni 2013. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi asjas

uue otsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas vastustaja otsuse nr 265 ja vaideotsuse nr 287 ning

kohustas vastustajat tegema Lõhe kinnistu detailplaneeringu kohta uue otsuse. Vastustajalt mõisteti

kaebaja kasuks välja menetluskulu 62 eurot 91 senti.

12.1. Kuna planeeringu kehtestamise otsus on kaalutlusotsus, ei saa kohus haldusorgani asemel ise

kaaluda ja otsustada, milliseid haldusakti ebaõigeid põhjendusi kõrvale jättes oleks haldusakt teistele

põhjendustele tuginedes antud ikkagi sama sisuga.

12.2. Vaideotsusest nähtub, et planeering oleks jäetud kehtestamata juba seetõttu, et sellele ei olnud

lisatud selle elluviimise tegevuskava ega elluviimiseks vajalikke kokkuleppeid (PlanS § 2 lg 4 p 3).

Kuna EhS §-s 13 sätestatud kohustused jäid valla kanda, tulnuks vallal näha eelarves ette kulutused ja

investeeringute ajakava ning esitada need andmed kaebajale. Nende andmete esitamata jätmise tõttu

ei olnud ka kaebajal võimalik tegevuskava ega kokkuleppeid esitada.

12.3. Valla tulubaasi ühe näitaja vähenemisest ei ole võimalik üheselt järeldada, et valla võimalused

kavandada eelarvesse 2007. a-l, seega enne tulumaksuseaduse (TuMS) muudatuse jõustumist, vastu

võetud detailplaneeringuga seotud kulutusi oleks rahaliste vahendite puudumise tõttu kadunud. Rae

valla arengukavast nähtub, et valla elanike nagu ka lasteaia- ja koolikohti vajavate laste arv kasvab.

Alates 2004. aastast on lasteaiakoha soovijate järjekord pidevalt kasvanud. Valla finantsolukord

hakkab stabiliseeruma ja majanduskasv taastuma. Rahandusministeerium on piiranud investeerimis-

tegevuse finantseerimist laenuga 2011. a lõpuni. Investeeringukulud on suurenenud ja haridusega

seotud kulud moodustavad 50–70% kogukuludest. Kui tulud elaniku kohta on 2008. ja 2011. aastal

sama suured, siis kulud elaniku kohta on samal ajavahemikul vähenenud. Neist andmetest ei ole

võimalik teha ühest järeldust, et vastustaja eelarves ei ole võimalik detailplaneeringu realiseerimise

kulusid ette näha.

12.4. Vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamise peamiseks põhjuseks on nende motiivide eba-

õigsus. Kaebaja ja tema pankrotihalduri kirjad vastustajale ei võimalda järeldada, et kaebaja soovib

detailplaneeringu muutmist või on loobunud soovist detailplaneeringut kehtestada. Tehnovõrgu

talumiseks sundvalduse seadmise vaidlustamine ei tähenda, et kaebaja polnud nõus detailplaneeringu,

mis sellise tehnovõrgu olemasolu ette näeb, kehtestamisega.

12.5. Samuti on ekslik seisukoht, et detailplaneeringu kehtestamata jätmist õigustab vajadus kohelda

kaebajat võrdselt teiste arendajatega, kes finantseerivad kokkulepete alusel valla sotsiaalobjekte ja

valla kohustuste täitmist planeeringuala taristu rajamisel. Kuigi osa arendajaid nõustub valda tema

kohustuste täitmisel abistama, ei saa selliseid nõudeid esitada ülejäänutele.

12.6. Avalikkuse uue ärakuulamise vajadus ei õigusta mitte planeeringu kehtestamata jätmist, vaid

edasiste menetlustoimingute tegemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Vastustaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja halduskohtu otsus

jõusse jätta. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda.

13.1. Kohus jättis tähelepanuta olulised asjaolud, mis välistasid detailplaneeringu kehtestamise, ja

rajas otsuse asjaoludele, mille vastustaja oli küll esile toonud, kuid mis ei olnud haldusakti vastu-

võtmisel määravad. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis suurema osa haldusorgani põhjendustest

tähelepanuta.

13.2. Kohtul ei ole õigust teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest ja kohaliku omavalitsuse

eelarvepoliitikasse sekkudes öelda, kas haldusorgani otsus planeerida oma eelarves raha mingiks

kindlaks otstarbeks on põhjendatud või mitte.

13.3. Haldusorganil on õigus nõuda detailplaneeringu realiseeritavuse hindamiseks tegevuskava

esitamist. Kohus ei selgitanud, milliseid andmeid oleks vastustaja pidanud arendajale esitama, et

arendaja oleks saanud tegevuskava koostada.

13.4. Kuna vallal pole raha detailplaneeringu realiseerimiseks lähiajal, ei ole see elluviidav, kui

arendaja ei soovi võtta enda kanda EhS §-s 13 märgitud kohustusi ega ole nõus panustama valla

sotsiaalobjektide arendamisse.

14. Kaebaja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kinnistusraamatu andmetel on alates 25. jaanuarist 2013 Lõhe kinnistu omanikuna kantud

registrisse OÜ Sokkel Invest. Kuivõrd kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga (vt

kolleegiumi 16. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11, p 15), siis ei mõjuta vaidlusega

seotud eseme võõrandamine pärast kaebuse esitamist asja menetlust ega anna iseseisvat alust jätta

kaebus rahuldamata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 30 lg 1). Praegusel juhul ei ole

kaebaja eriõigusjärglane avaldanud soovi astuda menetlusse õiguseelneja asemel (HKMS § 30 lg 2)

ega taotlenud enda kaasamist menetlusse kolmanda isikuna (HKMS § 30 lg 3), samuti ei ole kaebaja

kaotanud huvi asja vastu (HKMS § 30 lg 4). Seetõttu tuleb menetlust jätkata samade menetlus-

osalistega.

16. Kolleegium märgib esmalt, et jääb oma 19. mai 2010. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-26-10

toodud seisukohtade juurde. Kolleegium leidis selles otsuses, et kuna EhS §-s 13 nimetatud

kohustused on kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvad ülesanded, siis tuleb kohalikul oma-

valitsusel juba detailplaneeringu algatamise staadiumis detailplaneeringu taotlejaga kokku leppida,

kes teeb nimetatud tööd ja kannab kulud. Nimetatud kohustuste detailplaneeringu taotlejale

üleandmise kokkuleppe mittesaavutamine võib olla põhjuseks keelduda detailplaneeringu

algatamisest, kui kohalikul omavalitsusel pole raha nende tööde eest tasumiseks. Kolleegium märgib

viidatud otsuses toodule lisaks, et kokkuleppe saavutamine juba detailplaneeringu algatamise

staadiumis on ressursisäästlik lahendus ja koormab detailplaneeringu taotlejat vähim.

Samuti leidis kolleegium viidatud otsuses, et kui kohalik omavalitsus ei sõlmi kokkulepet EhS §-s 13

nimetatud kohustuste üleandmiseks detailplaneeringu taotlejale juba detailplaneeringu algatamise

staadiumis ega saavuta sellist kokkulepet ka hiljem, peab kohalik omavalitsus vajalikud tööd ise

tegema ja nende eest tasuma või arvestama planeeringu kehtestamata jätmisel võimalusega, et tal

tuleb hüvitada planeeringu taotleja detailplaneeringu koostamisel kantud kulud. Sellises olukorras

saab detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud juhul, kui ootamatud asjaolud

takistavad kohalikul omavalitsusel neid töid teha.

Kolleegium on viidatud otsuses toodud seisukohti korranud ka oma 28. oktoobri 2010. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-37-10, märkides, et kohalik omavalitsus võtab EhS §-s 13 sätestatud kohustused

enda kanda, kui ta algatab detailplaneeringu, sõlmimata planeeringu taotlejaga kokkulepet, et EHS §-

s 13 sätestatud kohustused lähevad viimasele üle. Kohalik omavalitsus peab nende kohustustega oma

arengukavas ja järgnevate aastate eelarvetes arvestama. Nimetatud kohustuste tarvis eelarves raha

eraldamata jätmist ei saa lugeda objektiivseks ja ettenägematuks asjaoluks. Raha puudumine õigustab

detailplaneeringu kehtestamata jätmist, kui tegemist on ettenägematu ja objektiivse asjaoluga,

eelkõige kui kohaliku omavalitsuse tulud on ulatuslikult ja ettenägematult vähenenud või kohalikule

omavalitsusele on tekkinud ulatuslikud ja ettenägematud lisakohustused.

17. Praegusel juhul ei vaielda selle üle, et vastustaja ei sõlminud kaebajaga detailplaneeringu

algatamisel kokkulepet EhS §-s 13 sätestatud kohustuste ülemineku kohta kaebajale ega ole

saavutanud sellist kokkulepet ka hiljem. Seega jäid nimetatud kohustused vastustaja kanda. Vastustaja

põhjendas oma otsust nr 265 muu hulgas sellega, et valla eelarves, eelarvestrateegias ega arengukavas

ei ole ette nähtud raha Lõhe kinnistu detailplaneeringu elluviimise.

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et mõned vastustaja esitatud põhjendused on ebaõiged

või asjakohatud.

19. Kaebaja ega tema pankrotihalduri käitumine ei võimalda järeldada, et kaebaja ei soovi enam

detailplaneeringu kehtestamist või soovib detailplaneeringut muuta. Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr

3-10-1295 tema kinnistule sundvalduse seadmist ja trasside ehitamist tema nõusolekuta. Sellest ei

järeldu veel, et kaebaja oleks loobunud Lõhe kinnistu detailplaneeringu kehtestamise soovist.

20. Detailplaneeringu kehtestamise soovist loobumist ei näita ka haldusasjas nr 3-10-3178 esitatud

kahju hüvitamise kaebus. Kuivõrd hüvitamiskaebuse esitamise ajaks, s.o 2. detsembriks 2010, ei

olnud vastustaja veel otsustanud detailplaneeringu kehtestamist, siis sai kahjunõue hõlmata vaid

vastustaja 11. märtsi 2008. a otsusega nr 372 ja menetluse venimisega põhjustatud võimalikku kahju.

21. Samuti ei õigusta detailplaneeringu kehtestamata jätmist ainuüksi planeeringu algatamisest

möödunud ajavahemiku pikkus. Planeeringu algatamisest möödunud aja arvestamine võib aga olla

asjakohane, kui pidada silmas selle aja jooksul muutunud asjaolusid.

22. Eeltoodule vaatamata leiab kolleegium, et praegusel juhul ei saa detailplaneeringu kehtestamata

jätmist pidada õigusvastaseks. Vastustaja on viidanud vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses erandlikele

asjaoludele, mis põhjendavad vastustaja sellise otsuse tegemist.

23. Vastustaja viitas kaebaja suhtes väljakuulutatud pankrotile ja pidas sellest tulenevalt planeeringu

realiseerimist lähiaastatel ebatõenäoliseks. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering valla

või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks.

Järelikult planeeritakse detailplaneeringuga lähiaastate ehitustegevust. Olukorras, kus detail-

planeeringu taotleja on maksejõuetu ja tema pankrot on välja kuulutatud, ei ole tõenäoline, et ta asub

lähiaastatel detailplaneeringut ellu viima. Ainuüksi pankrotivõlgniku vara müügiväärtuse

suurendamise eesmärgil ei ole detailplaneeringu kehtestamine põhjendatud. See ei oleks kooskõlas

PlanS § 9 lg 1 eesmärgiga. Soovi korral saab kinnistu uus omanik taotleda uue detailplaneeringu-

menetluse algatamist või lõppenud menetluse uuendamist.

24. Samuti on vastustaja viidanud oma tulubaasi ootamatule ja ettenägematule vähenemisele

1. aprillil 2009. a jõustunud TuMS § 5 lg 1 p 1 muudatuse tõttu, mille tulemusena vähenes maksu-

maksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele laekuv tulumaksuosa residendist füüsilise

isiku maksustatavast tulust 11,93%-lt 11,4%-ni. 15. novembril 2005, st Lõhe kinnistu detail-

planeeringu vastuvõtmise ajal oli selleks tulumaksuosaks 11,8%. Kolleegium leiab, et kuigi tegemist

ei olnud tulubaasi märkimisväärse vähenemisega, tõi see vastustajale paratamatult kaasa vajaduse

hinnata olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete. Kuigi kaebaja sõnul on

vastustaja tulud aastate jooksul pidevalt kasvanud, sest ka Rae valla elanike arv on pidevalt kasvanud,

toob suurem elanike arv vallale paratamatult kaasa ka rohkem kohustusi, näiteks lasteaia- ja

koolikohtade tagamiseks. Ka vastustaja viitab vaidlusaluses otsuses temal lasuvale kohustusele rajada

uusi kooli- ja lasteaiakohti. Kolleegiumi arvates on see väga oluline seadusest tulenev kohustus.

Samuti tuleb arvestada inflatsiooniga. Eelarve mahu kasv ei tähenda inflatsiooni tõttu tingimata

suurenenud võimalusi.

25. Kaebaja viitas apellatsioonkaebuses oma õiguspärasele ootusele detailplaneeringu kehtestamise

suhtes. Kolleegium juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et tulenevalt kohaliku omavalitsuse

ulatuslikust diskretsioonist planeerimismenetluses ei saa isik õiguspärase ootuse põhimõttele

tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse eelmised etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul

kehtestatakse, kuid tal on õigus nõuda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks, et haldusorgan

kaaluks õiguslikke hüvesid õiglaselt (vt kolleegiumi 6. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-

62-02, p 10). Kolleegiumi arvates olid vastustaja esitatud kaalutlused praegusel juhul piisavad

detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks.

26. Tegemist on detailplaneeringuga, mille kehtestamiseks tuleks muuta üldplaneeringut. Kolleegium

on oma senises praktikas rõhutanud, et üldplaneeringut võib detailplaneeringuga muuta vaid

erandjuhtudel. Sellises olukorras ei ole kaebaja huvi detailplaneeringu kehtestamise vastu sedavõrd

kaalukas kui üldplaneeringuga kooskõlas olevate detailplaneeringute puhul. Praegusel juhul tähendab

see, et detailplaneeringu kehtestamata jätmist võivad õigustada tavapärasest vähem ulatuslikud

muudatused omavalitsusüksuse rahalises olukorras prognoosotsusega võrreldes.

27. Üldteadaolevalt on planeeringu algatamisest vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajani Eesti

kinnisvara- ja ehitusturul toimunud olulised muutused. Planeeringu algatamisel, st 2005. a-l valitses

ehitusbuum, seda iseloomustas suur nõudlus uute eluruumide järele. Selles valguses oli mõistatav, et

kohalikud omavalitsused soovisid muu hulgas detailplaneeringute algatamisega soodustada muu

kasutusotstarbega maa-alade hõlvamist elamupiirkondadena. Ehitusbuumi, vallaelanike arvu ning

valla tulude suurenemise ajal ei pruukinud kohalikud omavalitsused näha vajadust jätta infra-

struktuuriobjektide väljaehitamise kulud planeeringu algatamist taotlenud isiku kanda, sest neid

kulusid võis kompenseerida planeeringu algatamist toetav avalik huvi ja elanike arvu kasvuga

kaasnevad lisatulud.

Aastal 2008 alanud kriisi ajal vähenes nõudlus uute elamute järele kiiresti ning avalik sektor, sh

kohalikud omavalitsused pidid kulusid kärpima. Kolleegium peab mõistetavaks, et sellises olukorras

ei pruugi uute elamupiirkondade hõlvamiseks olla enam sellist avalikku huvi nagu 2005. a-l, see võib

sattuda finantseerimisraskuste tõttu koguni avaliku huviga vastuollu.

Neid asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et planeeringu elluviimise kuludele ja planeerimis-

menetluse kestusele tuginemine ei kujutanud endast kaalumisviga.

28. Lisaks on vastustaja nõustunud haldusasjas nr 3-3-1-26-10 tehtud kolleegiumi otsusest lähtudes

hüvitama kaebajale detailplaneeringumenetluses kantud, kuid kasutuks muutunud kulutused, kui

kaebaja esitab vastustajale nende kulutuste tõendamiseks vajalikud dokumendid ja arvutused. Kuna

kaebaja on maksejõuetu ja tal pole võimalik taotletavat detailplaneeringut ellu viia, on vastustaja

pakutav hüvitis kolleegiumi arvates praegusel juhul mõistlik lahendus.

29. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium vastustaja kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonna-

kohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus rahuldamata. Kolleegium

muudab seejuures halduskohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses toodud põhjenduste kohaselt.

30. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kolleegium

teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud tema kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega esitanud menetluskulusid

tõendavaid kuludokumente, mistõttu jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109

lg 1).

31. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel vastustajale tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving