3-3-1-89-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-89-13

Otsuse kuupäev

4. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 30. juuli 2010. a käskkirja

nr 6.-3/1716-D tühistamiseks ja toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-11-404

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Romeo Kalda kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-404 ulatuses,

milles Viru Vangla 30. juuli 2010. a käskkiri nr 6.-3/1716-D tunnistati kaebajale

kartserikaristus ajaks määratud üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise keelu osas

õigusvastaseks. Teha asjas uus otsus, millega vaidlustatud käskkiri selles osas tühistada.

3. Mõista Viru Vanglalt Romeo Kalda menetluskulude katteks riigituludesse 10 eurot 65 senti.

Muud menetluskulud jätta poolte enda kanda.

4. Tagastada Romeo Kaldale kassatsioonimenetluses tõendina esitatud David Maisurjantsi

töötervishoiu- ja tööohutusalase juhendamise registreerimise kaart.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 29. juuni 2010. a käskkirjaga nr 6.-2/642-T määrati kinnipeetav Romeo Kalda finants-

ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks (sektori E7 koristaja) 1. juulist 30. septembrini

2010. Kinnipeetav on käskkirjale märkinud, et ta ei keeldu tööst, kuid ei saa E7 ja E8 osakonnas

koristajana tööle asuda, sest see ohustab tema elu ja tervist.

2. juulil 2010 kell 8.40 anti kaebajale korraldus asuda E7 osakonnas tööle. Kinnipeetav selgitas, et ta

ei saa koristada, sest talle pole väljastatud tööriideid ega tutvustatud tööohutusnõudeid. Umbes kell

9.20 kutsuti kinnipeetav tööhõivespetsialisti juurde, kes tutvustas kinnipeetavale tööle määramise

käskkirja ja andis talle sellest koopia. Kinnipeetav teatas, et soovib enne tööle asumist käia arsti

vastuvõtul. Kell 20.30 anti kinnipeetavale tööle asumiseks uus korraldus, mida ta keeldus täitmast.

Kinnipeetav põhjendas 3. juuli 2010. a seletuskirjas tööle mitteasumist tööriiete puudumisega ja

ohuga tema julgeolekule. Samuti pidas ta õigusvastaseks tööle kohustamist kell 20.30, kuna korraldus

anti töötamiseks öörahu ajal.

Viru Vangla jättis rahuldamata vaide käskkirja nr 6.-2/642-T kehtetuks tunnistamiseks. Kaebust

nimetatud käskkirja tühistamiseks ei rahuldatud ka kohtumenetluses (haldusasi nr 3-10-2335).

2. 30. juuli 2010. a käskkirjaga nr 6-3/1716-D määrati kinnipeetavale 2. juulil 2010 tööle asumisest

keeldumise ja seeläbi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 ja § 67 lg 1 rikkumise eest

distsiplinaarkaristus (10 ööpäevaks kartserisse paigutamine). Lisaks piirati kartserikaristuse kandmise

ajaks täielikult VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist.

Viru Vangla jättis 17. jaanuari 2011. a vaideotsusega rahuldamata 6. augusti 2010. a vaide

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Vaideotsuse kohaselt anti

kinnipeetavale koopia koristaja ohutusjuhendist ja selgitati, et talle ei väljastata spetsiaalseid

koristamisriideid, mis on ette nähtud vaid neile kinnipeetavatele, kes koristavad väljaspool enda

eluosakonda. R. Kalda määrati koristajana tööle aga E7 osakonda, kus kinnipeetav ise karistust

kannab, ning vajadusel väljastatakse talle kolmas vanglavorm ja kinnipeetava soovil kaitsevahendid.

3. R. Kalda esitas 17. veebruaril 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru

Vangla 30. juuli 2010. a käskkiri nr 6.-3/1716-D ja tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming

(vaide lahendamise tähtaja ületamine nelja kuu võrra). Kaebuse kohaselt on vaidlustatud käskkiri

põhjendamata. VangS § 37 lg 1 ja § 67 lg 1 ebaõige kohaldamise tõttu on käskkiri õigusvastane, sest

kaebaja täitis valvuri korraldusi minna kaasa riietusruumi. Samuti leidis kaebaja, et käskkirjaga

määratud karistus on ebaproportsionaalne ning alandab kaebaja väärikust. Käskkiri on kaebuse

kohaselt kaalutlusvigadega, distsiplinaarmenetlus viidi läbi kaebaja õigusi eirates, kaebaja esitatud

tõendeid ning asjaolusid ei uuritud ning karistuse määramisel ei arvestatud VangS § 37 lg 2 p-s 3

sätestatut.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 27. aprilli 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-11-404 kaebuse

osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks vastustaja toimingu – kaebaja vaide tähtajaks lahendamata

jätmise. Kohus leidis, et vaiete rohkusega ei saa õigustada VangS § 11 lg-s 7 sätestatud tähtaja

rikkumist. Viivituse tunnistamine vastustaja poolt ja selgitus, et rikkumine tulevikus ei kordu, ei

muuda viivitust õiguspäraseks.

Tühistamisnõude rahuldamata jätmist põhjendas halduskohus järgmiselt:

1) kaebajat kohustati tööle kehtival õiguslikul alusel. Kaebaja rikkus süüliselt VangS § 37 lg 1 ja § 67

lg 1;

2) kaebajale oli ohutusjuhend väljastatud. Tuleb möönda, et koristustöödeks peaks kinnipeetaval

olema teine riietus, kuid selle puudumine ei ole õigustuseks VangS § 37 lg-s 1 sätestatud kohustuse

täitmisest keeldumisel. Kaebaja pole märkinud, milliseid ülesandeid ta üldse pidi täitma. Igasugune

koristustöö ei nõua eririietust;

3) kaebaja kirjeldatud terviseprobleem ei takistanud töötamist. Kommunikatsiooniprobleemidest

tingitud arstiabi viibimine ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, kuna tuleb arvestada

olukorda korralduste andmise ajal;

4) kaebajale määratud distsiplinaarkaristus (kümme päeva kartseris viibimist) oli õigustatud,

proportsionaalne ning kaalutletud. Vastustaja võis VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt uue karistuse

mõistmisel arvestada kaebaja nelja kehtivat distsiplinaarkaristust.

5. Kaebaja esitas 30. mail 2012 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas,

millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja nõude vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kaebaja

märkis ka, et halduskohus on jätnud tähelepanuta vastustaja õigeksvõtu VangS §-s 30 sätestatud

õiguse piiramise osas.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. juuni 2013. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse

osaliselt. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, mis puudutas kaebajale kartserikaristuse

kandmise ajaks määratud üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise keeldu (VangS § 30) ning

rahuldas kaebuse nimetatud ulatuses, tunnistades käskkirja selle keelu osas õigusvastaseks.

Ülejäänud osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid ringkonnakohus muutis osaliselt

halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus esitas järgmised põhjendused:

1) distsiplinaarkaristus on määratud õiguspäraselt;

2) tulenevalt VangS § 39 lg-st 3 puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida töötamise kellaaega.

Seega oli vanglal õigus suunata kaebaja tööle pärast kella 20.30, kui see oli vanglateenistuse

hinnangul vajalik. Kaebajat kohustati töökohustust täitma kella 20.30 ja 22.00 vahel (mitte öisel ajal).

On mõistlik, et kinnipeetav koristab osakonda ajal, mil ülejäänud kinnipeetavad viibivad oma

kambrites;

3) vastustajalt saadud teabest võib järeldada, et kaebaja väited teda ähvardanud julgeolekuohu kohta

on paljasõnalised;

4) kohus loeb tõendatuks, et kaebaja ei maininud 2. juulil 2010 tööst keeldumise põhjusena

terviseprobleemi. Vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt kaebajale arstiabi võimaldamisega

viivitades ega jätnud teda tööle kohustades lahtist haava tähelepanuta;

5) ringkonnakohus võtab vastu vastustaja õigeksvõtu VangS §-s 30 sätestatud õiguse (lugeda

üleriigilisi päevalehti ning ajakirju) piiramist puuudutavas osas. Kuna tegemist on lisapiiranguga

kartserikaristuse kandmise ajaks, siis on haldusakti kehtivus selles osas lõppenud. Nimetatud keelu

näol on HMS § 53 lg 1 p 2 mõttes tegemist haldusakti kõrvaltingimusega, mis on küll haldusakti

põhiregulatsiooniga määratud distsiplinaarkaristuse tagajärg, kuid mis on sellegipoolest iseseisev ja

tugineb põhiregulatsioonist lahutatavatele põhjendustele. Asjakohane kaebus on tuvastamiskaebus,

mis on hõlmatud kaebaja esitatud tühistamiskaebusega. Päevalehtede ja ajakirjade lugemise keelu

osas tuleb käskkiri tunnistada õigusvastaseks;

6) HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Peaspetsialist-üksuse juhi eksimine kuupäevaga ei

oleks saanud mõjutada kaebajale määratud distsiplinaarkaristust.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse mõista vastustajalt välja menetluskulu, mis

seisnes koopiate (kaebaja enda apellatsioonkaebusest ja täiendavast seisukohast) eest tasutud

riigilõivus. Kohus märkis, et kuna kaebus rahuldatakse vaid osas, milles vastustaja kaebuse õigeks

võtab, siis tuginedes HKMS § 108 lg 5 ls-le 1, ei ole põhjendatud välja mõista pärast kaebuse

õigeksvõtmist tekkinud menetluskulusid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse

tegemist, millega tühistataks vaidlustatud käskkiri. Kassatsioonkaebuses esitatakse järgmised väited:

1) distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on oluliste kaalutlusvigadega ja määratud karistus

(kümme ööpäeva kartserit) ebaproportsionaalne;

2) karistuse määraja tegi asjas otsuse juba enne, kui kinnipeetavale tutvustati distsiplinaarmenetluse

protokolli ning ta sai esitada oma vastuväited;

3) ringkonnakohus on jätnud hindamata tõendid ja kassaatori seisukohad E7 ja E8 osakonnas

valitseva julgeolekuohu kohta;

4) ringkonnakohus on meelevaldselt ja vastuolus menetlusosaliste väidete ning halduskohtu poolt

tuvastatud faktiliste asjaoludega pidanud usutavaks, et kaebaja viitas terviseprobleemile tööst

keeldumise põhjusena alles pärast tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest teada saamist 7.

juulil 2010. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja väitele, et kassaator esitas juba 1. juulil 2010

taotluse arsti vastuvõtule saamiseks;

5) ringkonnakohus on jätnud käsitlemata kaebaja väited, mis puudutavad tööle kohustamisel

väljaõppe võimaldamata jätmist ning isikukaitsevahendite ja tööriiete väljastamata jätmist;

6) kohus on põhjendamatult jätnud päevalehtede ja ajakirjade keelamise osas tühistamisnõude

rahuldamata ja tuvastanud üksnes keelu õigusvastasuse. Kaebaja on taotlenud käskkirja tühistamist

ega ole nõustunud tuvastamisnõudele üleminekuga. Kohtupraktika on pidanud sellises olukorras

võimalikuks haldusakti osalist tühistamist;

8) ringkonnakohus ei teavitanud kaebajat, et kohtuistungile on kutsutud tunnistaja, kes ei ole kaebaja

arvates asjasse puutuv ning kes kuulati üle istungil ilma kaebaja osavõtuta.

8. Vastustaja ei nõustu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebuse väidetega. Vastustaja arvates on

põhjendamatud etteheited ringkonnakohtu otsuse motiveerimatuse kohta, sest kohus on nõustunud

halduskohtu põhjendustega. Lisapiirangut õigusvastaseks tunnistades ei ole kohus muutnud kaebuse

eset. Vastustaja hinnangul taotleb kassaator distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasusega seoses

Riigikohtult faktilistele asjaoludele (julgeolekuoht, terviseseisund) hinnangu andmist, milleks HKMS

§ 229 lg-st 2 tulenevalt kassatsioonimenetluses võimalus puudub. Samuti ei pea vastustaja lubatavaks

täiendava tõendi esitamist kassatsioonimenetluses. Kohtuistungil tunnistaja ülekuulamise kohta leiab

vastustaja, et ringkonnakohus käitus kooskõlas HKMS § 79 lg 1 p-ga 1, tagades kaebajale seaduses

ette nähtud menetlusõigused. Kaebaja oli istungilt eemaldatud minimaalseks ajaks. Menetlusosalised

ei soovinud vastavalt HKMS § 79 lg 4 ls-le 2 ettekannet istungi kinnise osa kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsiooniväiteid tõendamismenetluse (I) ja distsiplinaarkaristuse

õiguspärasuse kohta (II). Seejärel võtab seisukoha vaidlustatud käskkirjaga määratud lisapiirangute

õigusliku olemuse ja ajalise kehtivuse ning päevalehtede ja ajakirjade lugemise keelu õigusvastasuse

tuvastamise kohta praeguses vaidluses (III). Viimasena teeb kolleegium menetluslikud otsustused

(IV).

I

10. Kassaatori väitel on ringkonnakohus rikkunud tema õigust ausale, õiglasele ja tõhusale

õiguskaitsele kohtumenetluses seeläbi, et ei teavitanud kaebajat kohtuistungile kutsutud tunnistajast,

kelle ütlused ei ole kaebaja arvates asjasse puutuvad ning kes kuulati istungil üle ilma kaebaja

osavõtuta.

11. Ringkonnakohus nõudis Viru Vangla julgeolekuosakonna juhatajalt teavet E7 ja E8 osakondades

valitseva julgeolekuohu kohta. Kohtunõudest (II kd, tl 95) nähtuvalt küsiti teavet HKMS § 58 alusel,

mis sätestab, et kohus võib menetlusosaliselt, samuti menetlusväliselt haldusorganilt, menetlusosalise

tööandjalt, kindlustusseltsilt või krediidiasutuselt nõuda asja või taotluse lahendamiseks vajalikku

teavet, kui sellise teabe olemasolu haldusorganil või isikul saab eeldada ning seadus ei sätesta teisiti.

Ringkonnakohus märkis küll 20. mai 2013. a kohtunõudes järgmist: „[---] palub kohus kaasata

haldusasjas nr 3-11-404 22.05.2013 toimuvale kohtuistungile asjatundliku tunnistajana pädev Viru

Vangla julgeolekuosakonna töötaja, kes oskaks anda selgitusi E7 osakonnas koristajaid ähvardava

ohu kohta.“ Kohtuistungi protokollist (II kd, tl 104) nähtuvalt ei kuulatud vangla julgeolekuosakonna

juhatajat siiski üle tunnistajana. Teda ei küsitletud mitte konkreetse juhtumi asjaolude, vaid vanglas

valitseva üldise olukorra ja julgeolekuohu kohta. Toimikust ei nähtu, et julgeolekuosakonna juhataja

oleks kutsutud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 252 sätestatud korras või et tema suhtes

oleks kohtuistungil kohaldatud tunnistaja ülekuulamist reguleerivat TsMS § 262 (II kd, tl 105 ja

konfidentsiaalne toimik, tl 11). Ka otsuse p-st 20 nähtub, et ringkonnakohus nõudis teavet

julgeolekuolukorra ja -ohtude kohta HKMS § 58 alusel. HKMS § 58 ei näe küll otsesõnu ette teabe

andmist kohtuistungil, vaid sätestab, et menetlusosaline, haldusorgan või muu isik on kohustatud

teavet andma kohtu määratud tähtaja jooksul (ls 2).

Kolleegium on seisukohal, et julgeolekuosakonna juhatajat ei kuulatud üle tunnistajana ning ta ei

andnud teavet mitte konkreetse sündmuse, vaid üldise julgeolekuolukorra kohta.

12. Ringkonnakohus otsustas 12. aprilli 2013. a määrusega kuulutada menetluse osaliselt kinniseks ja

eemaldada kaebaja menetlustoimingutelt, mis puudutavad kinnipeeturegistriga seotud materjale.

Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määruse nr 246 „Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt

kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 38 lg

1 kohaselt on kinnipeeturegister piiratud juurdepääsuga. Ringkonnakohtu määrus on kaebajale ka

kätte toimetatud. Kaebaja ei ole kasutanud võimalust määruse resolutsiooni p 2 (menetluse kinniseks

kuulutatud osast eemaldamine) vaidlustada (HKMS § 79 lg 5 ls 2).

13. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on rikkunud tema õigusi, sest tal ei olnud võimalik istungi

kinniseks kuulutatud osast osa võtta ja oma väiteid esitada.

Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 ja TsMS § 38 lg 1 p-dest 1 ja 3 kuulutab kohus menetluse või osa

menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik riigi

julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks

või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks või menetlusosalise, tunnistaja või muu

isiku eraelu kaitseks.

HKMS § 79 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt võib kinniseks kuulutatud menetluses menetlusosalise

menetlustoimingult, sealhulgas kohtuistungilt või selle osalt eemaldada muuhulgas riigi julgeoleku

või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või

asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks ning menetlusosalise, tunnistaja või muu

isiku eraelu kaitseks. Menetlusosalise eemaldamine on võimalik üksnes tingimusel, et huvi saladuse

hoidmiseks on ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures (lg 2).

Protokollist (konfidentsiaalne toimik, tl 11) nähtuvalt käsitleti istungi kinniseks kuulutatud osas

vangla julgeolekuolukorda puudutavat üldist teavet.

14. Menetlusosaline eemaldatakse menetlustoimingult minimaalses võimalikus ulatuses (HKMS § 79

lg 4 ls 1). Kohtuistungi protokolli kohaselt (II kd, tl-d 104 ja 106) eemaldati kaebaja istungilt kell

13.38. Istung kuulutati taas avalikuks kell 13.45 ja kaebajal oli võimalus seejärel istungil osaleda.

Eelnevast nähtuvalt ei ole kaebajat kohtuistungilt eemaldatud põhjendamatult pikaks ajaks.

15. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohtu istungil vangla julgeolekuosakonna juhataja ära

kuulamine HKMS § 58 alusel antava teabe saamiseks menetlusõiguse normide rikkumine, mis

võinuks kaasa tuua ebaõige kohtulahendi tegemise. Samuti ei ole kaebaja kohtuistungilt

eemaldamisega rikutud tema menetluslikke õigusi.

II

16. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, mille kohaselt jäeti tühistamiskaebus

rahuldamata distsiplinaarkaristuse määramise ning kartserikaristusega seotud lisapiirangute osas, v.a

päevalehtede ja ajakirjade lugemise piirang (VangS § 30), ega pea neid HKMS § 231 lg-st 6

tulenevalt vajalikuks korrata. Küll aga käsitleb kolleegium järgnevalt päevalehtede ja ajakirjade

lugemise piirangu tühistamise nõuet.

III

17. Kaebaja vaidlustas käskkirja tervikuna, st ka osas, millega piirati kartserikaristuse kandmise

ajaks täielikult VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et õigusvastane oli piirata VangS §-s 30 sätestatud

õigust lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju. Kolleegiumi varasemast praktikast (5. detsembri 2011.

a otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11, p–d 29-31) tulenevalt ei pea seadusandja VangS §-s 30 sätestatud

õiguse piiramist kartserirežiimi tavapäraseks osaks ning selle õiguse piiramist kartserikaristuse

kandmise ajal on vaja karistamise käskkirjas eraldi põhjendada. Selles osas on vastustaja ka kaebuse

õigeks võtnud (avaldused halduskohtu istungil (II kd, tl 14) ja ringkonnakohtu istungil (II kd, tl 108)).

Ringkonnakohtu istungil avaldas vastustaja sõnaselgelt: „Palun rahuldada apellatsioonkaebus

osaliselt ja tühistada käskkiri VangS §-i 30 piirangu osas [---]“. Ringkonnakohus on õigeksvõtu vastu

võtnud. HKMS § 159 lg 1 kohaselt rahuldab kohus kaebuse, kui vastustaja kohtule esitatud avalduses

või kohtuistungil kaebuse õigeks võtab.

18. Senises kohtupraktikas (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-41-11) on peetud võimalikuks käskkirja

osalist tühistamist eraldi nii distsiplinaarkaristuse kui ka sellega kaasnevate piirangute kohaldamise

osas.

Vaieldamatult on distsiplinaarkaristusel õiguslik mõju ka pärast selle ärakandmist. Eelkõige tuleneb

see VangS § 65 lg-st 5, mis sätestab: "Distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul,

arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist." Praktikas

arvestatakse varasemaid kehtivaid distsiplinaarkaristusi edaspidi karistuse määramisel, lähtudes

VangS § 63 lg-st 3 („Distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise

eesmärki“).

Kolleegium leidis viidatud lahendis (p 10), et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga

kartserikaristuse ajaks kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast

karistuse ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist. Koos kartserikaristusega

kohaldatud piirangud on kolleegiumi praktika kohaselt lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja

selle kehtivusega ning neil võib olla mõju ja praktiline tähendus ka pärast karistuse ärakandmist ja

lisapiirangute kohaldamise lõppemist (p 12). Sarnaselt praeguse asjaga jäeti ka nimetatud asjas

käskkiri karistuse määramise osas jõusse. Päevalehtede ja ajakirjade lugemise piirangu osas aga

käskkiri tühistati.

19. Praeguses asjas rahuldas ringkonnakohus kaebuse päevalehtede ja ajakirjade lugemise piirangu

osas vastustaja õigeksvõtule tuginedes (HKMS § 159 lg 1), kuid leidis, et kuna kartserikaristus on

kantud, puudub päevalehtede ja ajakirjade lugemise piirangul edasine mõju. Asudes seisukohale, et

vaidlustatud käskkirja õiguslik mõju ammendus karistuse ärakandmisega, ei pidanud ringkonnakohus

võimalikuks piirangut puudutavas osas käskkirja tühistada, vaid tunnistas selle õigusvastaseks.

Kolleegium sellise lähenemisega ei nõustu ning jääb oma eeltoodud seisukoha juurde. Otsuse p-s 18

viidatud põhjustel ei ole käskkiri ammendunud. Kui haldusakti mõju ei ole täielikult realiseerunud,

on kohtul võimalik haldusakti tühistada, st ka tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, kuigi

edasiulatuvalt võis kehtivus olla HMS § 61 lg 2 järgi lõppenud.

20. Kassaator peab ringkonnakohtu poolt menetlusnormi rikkumiseks üleminekut tühistamiskaebuselt

tuvastamiskaebusele ilma tema nõusolekuta päevalehtede ja ajakirjade lugemise piirangu tühistamise

nõude osas.

Kuna praeguses asjas (otsuse p-d 18 ja 19) asus kolleegium aga seisukohale, et ka kõnealuse piirangu

osas oli käskkirja tühistamine võimalik, on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud tühistamisnõude

rahuldamata.

IV

21. Eeltoodust tulenevalt rahuldatakse kassatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada ulatuses, milles vaidlustatud käskkiri tunnistati kaebajale kartserikaristuse ajaks määratud

üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise keelu osas õigusvastaseks. Tühistatud osas tuleb

asjas teha uus otsus, millega vaidlustatud käskkiri selles osas tühistatakse.

22. Kassaator on esitanud Riigikohtule taotluse mõista vastustajalt välja menetluskulud, mis

seisnevad koopiate eest tasutud riigilõivus apellatsioonimenetluses (11 eurot 23 senti kaebaja

apellatsioonkaebuse ja täiendava seisukoha koopiate eest) ning kassatsioonimenetluses (8 eurot 10

senti kassatsioonkaebuse koopia eest). Kulude kandmine on tõendatud.

Ringkonnakohus otsustas apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu jätta välja mõistmata HKMS §

108 lg 5 ls 1 alusel, mis sätestab, et kui vastustaja võtab kaebuse õigeks, ei kanna ta pärast

õigeksvõttu tekkinud menetluskulusid. Ringkonnakohus märkis, et kuna ringkonnakohus rahuldab

kaebuse vaid osas, milles vastustaja selle õigeks võttis, ei ole alust menetluskulusid kaebajale välja

mõista ka kaebuse rahuldatud osas. Sama põhjendusega tuleb jätta rahuldamata ka kaebaja taotlus

menetluskulu väljamõistmiseks kassatsioonimenetluses, sest ka Riigikohus ei rahulda kaebust

suuremas ulatuses, kui vastustaja on selle õigeks võtnud.

23. HKMS § 118 lg-st 2 ja kaebuse esitamise ajal kohaldunud HKMS v.r § 95 lg-st 1 tuleneb, et kui

otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi

saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud

osaga.

R. Kalda oli vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel, st kokku 31

euro 94 sendi ulatuses. Halduskohus rahuldas kaebuse vaide läbivaatamisega viivitamise

õigusvastasuse tuvastamise osas ning Riigikohus osaliselt tühistamisnõude osas. Hinnanguliselt on

kaebus rahuldatud kolmandiku ulatuses. Seega tuleb HKMS § 118 lg 2 ja HKMS v.r § 95 lg 1 alusel

koostoimes HKMS § 108 lg-ga 2 mõista Viru Vanglalt riigituludesse 10 eurot 65 senti.

24. Tagastada kaebajale kassatsioonimenetluses esitatud tõend (David Maisurjantsi töötervishoiu- ja

tööohutusalase juhendamise registreerimise kaart).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld