3-2-1-193-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-193-13

Määruse kuupäev

Tartu, 3. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

V. K hagi M. N vastu 79 061 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. augusti 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-10906

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. K, esindaja vandeadvokaat Janek Valdma

Kostja M. N

Asja läbivaatamise kuupäev

3. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 27. juuni 2013. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

13. augusti 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-10906 ning saata asi samale maakohtule hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada V. K-le 28. augustil 2013 määruskaebuselt tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. K (hageja) esitas 7. märtsil 2013 Pärnu Maakohtule M. N (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt enda kasuks välja 79 061 eurot.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja AS Eesti Ühispank 9. juulil 2003 laenulepingu,

mille järgi andis pank hagejale 240 000 krooni eluasemelaenu. 24. juulil ostis hageja 50 000 krooni

eest hoonestamata kinnisasja Audru vallas (kinnisasi I) ja ehitas sellele ülejäänud laenuraha eest

elamu.

10. septembril 2003 sõlmisid hageja ja kostja abielu. 28. aprillil 2004 sõlmisid pooled

abieluvaralepingu, milles leppisid kokku, et kinnisasi I kuulub kostja lahusvara hulka. Samuti

leppisid pooled kokku, et pärast abieluvaralepingu sõlmimist kummagi abikaasa omandatav vara jääb

omandaja lahusvaraks, st lepiti kokku, et edaspidi ühisvara ei teki.

2. veebruaril 2006 müüsid pooled kinnisasja I 1 100 000 krooni eest ja ostsid 361 800 krooni eest

21. veebruaril 2006 kinnisasja Sauga vallas (kinnisasi II). Pooled ehitasid kinnisasjale II elamu nii

kinnisasja I müügist saadud raha kui ka hageja ja tema emalt saadud raha eest.

Hageja ja kostja kooselu lõppes 2012. aasta alguses ning alates sellest ajast pidasid pooled

läbirääkimisi varaliste suhete lahendamiseks, sh tunnistas kostja, et kinnisasi II tuleb poolte vahel

jagada, st kinnisasi II tuleb jätta kas ühele abikaasadest, kes maksab teisele hüvitist, või tuleb

kinnisasi II müüa, tasuda laenud ning jagada jääk abikaasade vahel võrdselt.

27. juunil 2012 kinkis kostja kinnisasja II oma tütrele ja poolte läbirääkimised lõppesid.

Järelepärimise peale sai hageja 12. detsembril 2012 kostja esindajalt teada, et kostjal ja hagejal ei

olnud mingit ühistegevust, mis annaks hagejale alust nõuda tulemi jagamist.

Kuna pooled leppisid abieluvaralepingus kokku varalahususes, siis saab poolte tegutsemist

kinnisasja II ostmisel ja sellele elamu ehitamisel käsitada seltsinglaste ühise tegutsemisena

võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 mõttes, mille tulemusena tekkis pooltel VÕS § 589 lg 1 järgi

ühisomand kinnisasjale II. Poolte kooselu lõppemine on kvalifitseeritav seltsingu lõppemisena

kokkuleppel. Pooled leppisid omavahel vahetatud kirjalikes dokumentides ja e-kirjades kokku, et

loevad tehtud panused võrdseks. Seega tuleb seltsinguvara jagada, sh täita sellel lasuvad kohustused

ning jagada ülejääk poolte vahel võrdselt.

2. Pärnu Maakohus keeldus 27. juuni 2013. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast, sest hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud

õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, ning hagiga ei ole

võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt reguleerib abielus olevate isikute varasuhteid

perekonnaseadus. Seetõttu ei ole kohane hageja viide registreerimata kooselus elavate isikute

varasuhetest tekkinud vaidluste asjades võlaõigusseaduses seltsingu kohta sätestatud normide

kohaldamise kohtupraktikale.

Hagiavaldusest nähtub hageja eesmärk saada abielu purunemise järel hüvitist abielu ajal abikaasa

lahusvarale tehtud kulutuste eest, kuid seda ei ole võimalik saavutada seltsingulepingule tugineva

nõudega. Hageja panustas perekonna ühise eluaseme soetamisse ja loomisse oma tööd ja raha.

Perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg 1 järgi on abikaasad vastastikku kohustatud oma töö ja varaga

perekonda ülal pidama ning PKS § 16 lg 2 järgi hõlmab perekonna ülalpidamine tegevust ja varalisi

panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning

kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks

(perekonna huvides tehtud kulutused). Seega tuleneb abikaasade kohustus panustada oma tööd ja vara

perekonna vajaduste rahuldamiseks eelkõige kooselu seadusliku abieluna registreerimisest, mitte

abikaasade kokkuleppest saavutada ühise tegutsemisega ühine eluase ja kooselu, nagu märkis hageja.

Kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse

PKS § 17 järgi, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.

Hageja ei esitanud kohtule abieluvaralepingut, kuid esiletoodud asjaolude kohaselt otsustasid pooled

abielu ajal muuta varaühisusel põhinevat abikaasade varasuhet, kostja sai lahusvarana endale varem

hageja lahusvaraks olnud kinnisasja I ning edaspidi abielu ajal omandatav vara pidi jääma vara

omandanud abikaasa lahusvaraks. Abieluvaralepinguga määrasid pooled lõplikult kinnisasja I

kuuluvuse. Kinnisasja I müügist saadud raha eest osteti kinnisasi II, mille ostjaks oli kostja, ja

abieluvaralepingu järgi sai see kostja lahusvaraks. Asjaolu, et hageja ehitas abielu ajal oma rahaga ja

emalt laenatud rahaga kinnisasjale II maja, ei anna alust käsitada abikaasade varasuhet seltsinguna

ega kinnisasja I hageja panusena seltsingusse.

Hageja nõue on osaliselt ebaselge ja vastuoluline ning puudub selge protsessuaalne taotlus.

Hagiavalduses kirjeldatakse poolte varasuhteid ja tsiteeritakse võlaõigusseaduse sätteid seltsingu

kohta, sh viidatakse VÕS § 600 lg-le 2, mille kohaselt seltsingvara tuleb likvideerimisel müüa

niivõrd, kuivõrd see on vajalik seltsingu kohustuste täitmiseks ja panuste tegemiseks. Hagiavaldusest

ei selgu aga seltsingvara koosseis. Hageja väidab, et kinnisasi II on kostja lahusvara, kuid samas

palub mõista kostjalt kohustuste täitmiseks välja kinnisasja I soetamiseks ja sellele elamu ehitamiseks

erinevatelt isikutelt võetud laenud. Hageja väitel leppisid pooled kokku panuste võrdsuses, samas

taotleb hageja kostjalt välja mõista kohustuste täitmiseks kogu krediidi jäägi ning hageja emalt ja

kolmandalt isikult saadud 28 121 eurot. Hagiavaldusest ei nähtu, et nimetatud kohustused oleksid

käsitatavad abikaasade seltsingu kohustusena, samuti ei ole esile toodud asjaolusid, kes, millal ja

millisel eesmärgil hageja emalt ja kolmandalt isikult väidetavad laenusummad sai ja need tagastas.

Hagis esitatud asjaoludest ei nähtu, mille alusel tuleks nimetatud summad lugeda hageja panuseks ja

mille alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt neid summasid.

Hageja nimetatud laenujääk on tõenäoliselt enne poolte abielu hageja ja AS Eesti Ühispank vahel

sõlmitud eluasemelaenu lepingust tulenevate kohustuste jääk. Hagiavaldusest ei selgu, kas pooled

leppisid abieluvaralepingus kokku ka selle laenukohustuse kandmises, võttes arvesse, et hageja laenu

sihtotstarve oli kinnisasja I ostmine ja sellele elamu ehitamine ning et hoonestatud kinnisasi I jäi

abieluvaralepinguga hageja lahusvaraks. Ainus hagiavaldusest nähtuv põhjendus, miks kostja

lahusvaraks oleva kohustuse jäägi peaks tasuma kostja üksinda, on hageja väide, et pooled leppisid

kokku, et panused on võrdsed. Kompromissiläbirääkimiste käigus peetud poolte kirjavahetus ja

perekondliku vaidluse kokkuleppel lahendamiseks tehtud vastastikused ettepanekud ei ole käsitatavad

õiguslikult siduvate tahteavaldustena seltsingu olemasolu ja panuste võrdsuse kohta. Perekonna

vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingutest tulenevat abikaasade vastutust ja vastutust teise abikaasa

võetud kohustuste eest reguleerivad PKS §-d 18–19.

Hageja ei käsitanud abikaasade ühist abieluaegset majandamist seltsinguna. Seltsingulepingust

tuleneva nõude konstrueeris kunstlikult hageja esindaja. Juba 21. juunil 2012 (s.o kokkuleppe

läbirääkimiste toimumise ajal) esitas hageja kohtule hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks

(tsiviilasi nr 2-12-24568). Selles tsiviilasjas loobus hageja 16. juunil 2012 vara jagamise nõude

puuduste kõrvaldamisest ja lootis jõuda vara jagamise küsimuses abikaasaga kohtuvälisele

kokkuleppele. 5. oktoobril 2012 loobus hageja ka abielulahutuse nõudest ja 14. novembri 2012

määrusega lõpetas kohus tsiviilasjas nr 2-12-24568 menetluse. Praegu on kohtu menetluses kostja

hagi hageja vastu abielu lahutamiseks (tsiviilasi nr 2-12-47128), milles hageja esitas 22. märtsil 2013

vastuhagi abielu lahutamisega varaühisuse lõppemisel ühisvara jagamiseks.

Hageja väitel on osa abielu ajal omandatud vastast kostja lahusvara, millele tuleb kohaldada

seltsingulepingu sätteid, ning osa abikaasade ühisvara. Erinevates hagides vastuoluliste seisukohtade

esitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja riik ei pea andma õiguskaitset kunstlikult

konstrueeritud nõudele.

Poolte kooselu lõppes 2012. Seega kohalduvad abikaasade varasuhte lõppemisele kehtiva

perekonnaseaduse sätted. PKS § 211 ja § 27 kohaselt tuleb abikaasade varasuhe kindlaks määrata

abieluvaralepingu alusel ja abielu lõppemisega seotud abikaasade vara jagamise vaidlus lahendada

vastava varasuhte kohta perekonnaseaduses sätestatu alusel. Hageja on juba esitanud kohtule hagi

abielu ajal ühiselt omandatud asjade jagamiseks. Samuti jääb hagejale võimalus esitada kostja vastu

nõue alusetu rikastumise sätete alusel.

3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. augusti 2013. a määrusega hageja määruskaebuse rahuldamata

ja maakohtu määruse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega neid TsMS § 654 lg 6 järgi

kordamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus keeldus õigesti hagi menetlusse

võtmast. TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulude tekkimist sellise hagi

menetlemisega, millega ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Kohtul on TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud

põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagiavalduse menetlusse võtmisest võib keelduda alles pärast

määruse põhjendamist TsMS § 465 lg 2 nõuete kohaselt, sh peavad olema näidatud ka põhjendused,

mille alusel kohus otsustas hagiavalduse menetlusse võtmata jätta. Seetõttu on alusetud

määruskaebuses toodud etteheited, et kohus on teinud asjas sisulise otsuse, asja menetlusse võtmata.

Maakohus ei lahendanud asja sisuliselt, vaid selgitas ja põhjendas, miks hageja ei saa hagiavalduses

esitatud asjaolude alusel taotletavat eesmärki saavutada.

Maakohtule ei saa ette heita, et ta juhtis lisaks hagi perspektiivitusele tähelepanu ka nõude

ebaselgusele. Kuna kohus keeldus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast, ei pidanud

kohus alustama eelmenetlust ega andma hagejale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Samuti ei

pidanud maakohus liitma praegust hagi tsiviilasjaga nr 2-12-47128 (poolte abielu lahutamine).

Ekslik on määruskaebuse väide, nagu oleks hagi menetlusse võtmisest keeldutud seetõttu, et kohus ei

nõustunud hageja nõude kvalifikatsiooniga. Nõudele saab anda õigusliku hinnangu (kvalifikatsiooni)

ainult hagiavalduses hagi alusena esitatud asjaolude alusel ja maakohus lähtuski sellest.

Maakohus ei rikkunud põhiseaduse § 46. Samuti ei jätnud kohus õigusliku aluseta asja menetlemata.

Kohtu pädevusse ei kuulu hagiavalduste vormistamine, mistõttu on alusetud etteheited, et kohus ei

aidanud hagejat ega teinud õigusemõistmist võimalikuks.

Kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust

ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses (TsMS § 372 lg 6). Seega ei ole hagejal

takistusi esitada hagi, millega ta saaks taotletava eesmärgi saavutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada

ning saata asja maakohtule lahendada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt PKS § 16, 17 ja 58, samuti

VÕS § 580, kui asusid seisukohale, et seltsingulepingu sätete alusel ei saa ühe abikaasa lahusvarale

tehtud kulutuste hüvitamist nõuda. Kuna varalahususe korral tuleb abikaasasid käsitada varalistes

suhetes nagu isikuid, kes ei ole teineteisega abielus, saab nende varalistele suhetele kohaldada

seltsingut reguleerivaid sätteid. Seda ei välista ka abikaasade perekonna ülalpidamise kohustus. Seega

ei ole asjas tähtsust PKS §-del 16 ja 17.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et asjas ei ole abieluvaralepingut esitatud, kuigi hageja esitas

selle.

Hageja nõue ei ole perspektiivitu, selgusetu ega vastuoluline. Hageja on laenuraha panustanud kostja

lahusvaraks määratud kinnisasjale II elamu ehitamisse. Seetõttu tuleb hagejale tehtud panus tekkinud

vara arvel hüvitada või vara arvel laenud kustutada. Hageja arvates on seltsinguvaraks kostjale

kuuluva kinnisasja II väärtuse juurdekasv (kasu) ja hageja soovib sellest poole hüvitamist. Hageja

nõue ei ole perspektiivitu, kuna ei ole teada, kuidas pooled võetud laenukohustusi käsitasid. Samuti ei

muuda hageja nõuet perspektiivituks asjaolu, kas poolte eelnevatel läbirääkimistel vara jagamise üle

on õiguslik tähendus või mitte.

Kohtud rikkusid asja menetlusse võtmata jättes TsMS § 228, mille järgi peab kohus hageja nõude

kvalifitseerima sõltumata hageja õiguslikest väidetest. Kui maakohus leidis, et tegemist on alusetu

rikastumise nõudega, pidi maakohus asja menetlusse võtma ja hageja nõude sellisena lahendama.

Samuti ei muuda hageja nõuet perspektiivituks asjaolu, et maakohtu arvates saab hageja nõue

tuleneda üksnes kehtivast perekonnaseadusest. Ka sellisel juhul pidi maakohus asja menetlusse

võtma.

Maakohus keelus põhjendamatult õigust mõistmast ja hakkas hagi perspektiivikust hinnates hindama

asjaolusid ja nende tõendatust, mis on eelmenetluse ülesanne.

7. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest kohtud keeldusid õigesti

hagi menetlusse võtmast. Kostja esitas ka sisulised vastuväited hageja nõudele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Kolleegiumi arvates keeldusid kohtud põhjendamatult hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse

võtmast põhjendusel, et hagiga ei ole võimalik hageja soovitud eesmärki saavutada.

10. Hageja palus hagis mõista kostjalt enda kasuks välja 79 061 eurot, st esitas kostja vastu rahalise

nõude. Hagi alusena märkis hageja, et kuigi pooled olid abielus ja olid leppinud abieluvaralepingus

kokku, et esemete omandamisel jäävad need kummagi abikaasa lahusvaraks, ehitasid pooled kostja

lahusvaraks olevale kinnisasjale elamu mõlema abikaasa ja hageja emalt saadud raha eest. Hageja

õiguslike väidete kohaselt sai poolte käitumist käsitada seltsingulepinguna, seltsingulepingu

tulemusena tekkis pooltel ühisvara ning hageja soovis seltsinguvara jagada viisil, et kostja maksab

talle hüvitist.

11. Esmalt ei nõustu kolleegium kohtute seisukohaga, et abikaasade varalised suhted on ammendavalt

reguleeritud perekonnaseaduse sätetega, mistõttu ei saa abikaasadel olla teineteise vastu nõudeid

muul, sh võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu alusel.

Isikute tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 järgi

tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob

tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Ka abikaasad on tsiviilõiguste

ja -kohustuste kandjad, kelle tsiviilõigused ja -kohustused nii suhetes kolmandate isikutega kui ka

teineteisega tekivad viidatud sätte järgi kas tehingutest või seaduse alusel. Kohtud juhtisid õigesti

tähelepanu, et abikaasade omavahelised varalised suhted on perekonnaseaduses reguleeritud, kuid

jätsid arvestamata asjaolu, et abikaasade vahel võivad tsiviilõigused ja -kohustused tekkida ka

tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, sh ka seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus

abikaasade varasuhtega.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud abikaasade seadusjärgse varasuhte ja kehtivas perekonnaseaduses

sätestatud varaühisuse varasuhte korral moodustub abikaasade abielu ajal omandatud esemetest

üldjuhul küll ühisvara (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14, kehtiv PKS § 25), kuid abikaasadele

kuulub varaesemeid ka lahusvarana (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15, kehtiv PKS § 27). Kuigi

kehtiv perekonnaseadus ei sätesta sõnaselgelt, et abikaasad võivad lahusvaraga omavahel tehinguid

teha, nagu tulenes enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS §-st 16, ei ole kolleegiumi hinnangul abikaasade

õigus teha lahusvaraga omavahel tehinguid vastuolus ka kehtiva perekonnaseaduse varaühisuse

varasuhte olemuse ega mõttega. Nimetatud tõlgendust toetab ka PKS § 27 lg 5, mille järgi valitseb

kumbki abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul. Kuna abikaasad võivad kolmandate

isikutega teha iseseisvalt lahusvara hulka kuuluva esemega tehinguid, võivad abikaasad kolleegiumi

arvates teha selliseid tehinguid ka omavahel, sh sõlmida seltsingulepingu ning teha ühise eesmärgi

saavutamiseks lahusvara arvel panuseid VÕS § 580 mõttes.

Ülalmärgitud põhjendustel ei ole õiguslikult välistatud abikaasa nõue teise abikaasa vastu

seltsingulepingu alusel, nagu leidsid ekslikult alama astme kohtud.

12. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et olukorras, kus kohus pidas hageja seltsingulepingu alusel

esitatud nõuet õiguslikult perspektiivituks, kuid möönis hageja võimalikke nõudeid kostja vastu

perekonnaseaduse või alusetu rikastumise sätete alusel, ei saanud kohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

keelduda hagi menetlusse võtmast.

Hageja nõue oleks perspektiivitu üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja rahalist

nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõigluslikul alusel. Kui hagis esitatud asjaoludel saaks

hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb kolleegiumi arvates hagi menetlusse võtta, et

anda hagis esitatud asjaoludele õiguslik kvalifikatsioon ning selgitada hageja nõue välja. TsMS § 436

lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldab õigust ise.

Kolleegiumi hinnangul võib abikaasal olla teise abikaasa vastu ka VÕS §-s 1042 sätestatud kulutuste

hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale

esemele kulutusi. Samuti võib abikaasal olla PKS §-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus nõuda teise abikaasa

lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa

lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga

panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. Kolleegiumi

arvates on abikaasal selline nõue sõltumata sellest, kas kulutusi tehti enne 1. juulit 2010 või pärast

seda.

13. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et kui kohus leiab, et hagis esitatud rahalise

nõude saab hagis esitatud asjaoludel rahuldada erinevatel õiguslikel alustel, peab kohus selgitama

välja hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama

nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks

teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab

tugineda. Sealhulgas peab kohus TsMS § 370 lg 2 kohaselt välja selgitama, kas hageja järjestab

võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi

võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei loobu ühestki

võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus TsMS § 370 lg 2 järgi hindama

kõiki alternatiivseid nõude aluseid. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab

kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 340¹ lg 1 järgi

tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18).

Ülalmärgitud põhjendustel tuleb maakohtul asja uuesti läbi vaadates otsustada hagi menetlusse

võtmine TsMS § 372 järgi ning seejärel hageja nõue kvalifitseerida ja anda hagejale vajaduse korral

võimalus oma nõuet alternatiivseid alusnorme arvestades selgitada.

14. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud hageja, kellele tuleb see ka tagastada.

Kuna maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu

otsustada.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve