3-3-1-64-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-64-13

Otsuse kuupäev

3. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo

Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Katrin Savomägi ja Ann Sanniku kaebused Tallinna Linna-

valitsuse 9. veebruari 2005. a korralduse nr 199-k

tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamata jätmisega tekitatud kahju ja saamata jäänud

üüritulu hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. mai 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-04-377

Menetluse alus Riigikohtus

Katrin Savomägi, Ann Sanniku ja Tallinna linna

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Katrin Savomägi ja Ann Sanniku kassatsioonkaebused osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. mai 2013. a otsus haldusasjas nr 3-04-377 enam

tasutud riigilõivu tagastamise taotlust puudutavas osas (resolutsiooni p 1) ja esimese astme

kohtus kantud menetluskulude jaotust puudutavas osas (resolutsiooni p-d 6–12). Ülejäänud

osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Teha tühistatud osas uus otsus järgmises sõnastuses:

4.1. Rahuldada Katrin Savomägi ja Ann Sanniku enam tasutud riigilõivu tagastamise taotlused

osaliselt.

4.2. Tagastada Katrin Savomägile kaebuselt enam tasutud riigilõiv 2903 (kaks tuhat

üheksasada kolm) eurot 62 senti.

4.3. Tagastada Ann Sannikule kaebuselt enam tasutud riigilõiv 9294 (üheksa tuhat kakssada

üheksakümmend neli) eurot 78 senti.

4.4. Kanda enam tasutud riigilõiv OÜ Advokaadibüroo Concordia arvelduskontole nr

EE622200221018785507 Swedbank AS-s.

4.5. Mõista Tallinna linnalt Katrin Savomägi kasuks välja esimese astme kohtus kantud

dokumentaalse tõendi kulu 106 (ükssada kuus) eurot 40 senti ja riigilõiv 1261 (üks tuhat

kakssada kuuskümmend üks) eurot 79 senti.

4.6. Mõista Tallinna linnalt Ann Sanniku kasuks välja esimese astme kohtus kantud

dokumentaalse tõendi kulu 106 (ükssada kuus) eurot 40 senti ja riigilõiv 1261 (üks tuhat

kakssada kuuskümmend üks) eurot 79 senti.

4.7. Mõista Katrin Savomägilt Tallinna linna kasuks välja esimese astme kohtus kantud

dokumentaalse tõendi kulu 2493 (kaks tuhat nelisada üheksakümmend kolm) eurot 12 senti.

4.8. Mõista Ann Sannikult Tallinna linna kasuks välja esimese astme kohtus kantud

dokumentaalse tõendi kulu 2493 (kaks tuhat nelisada üheksakümmend kolm) eurot 12 senti.

4.9. Muus osas jätta menetlusosaliste esimese astme kohtus kantud menetluskulud nende enda

kanda.

5. Tagastada Katrin Savomägi ja Ann Sanniku kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid OÜ

Advokaadibüroo Concordia arvelduskontole nr EE662200221018272984 Swedbank AS-s.

6. Arvata Tallinna linna kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Omandireformi objektiks olnud varaga aadressil Narva mnt 11e, endisel aadressil Jõe

tn 9/Reimanni tn 11 tehti järgmisi tehinguid ja toiminguid ning anti välja järgmisi haldusakte:

1.1. 12. septembri 1991. a määrusega nr 182 võttis Vabariigi Valitsus Raadiotehnika Tootmiskoondise

RET ning sellele kuuluva vara NSVL sideministeeriumilt üle. Raadiotehnika Tootmiskoondis RET

vara baasil loodi RAS RET;

1.2. 12. detsembril 1991 esitasid Katrin Savomägi ja Ann Sannik (kaebajad) avaldused Tallinnas

endisel aadressil Reimanni tn 11 endisel kinnistul nr 483 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamiseks;

1.3. 18. detsembril 1993 avaldati ajalehes RAS RET pankrotiteade ning 17. jaanuaril 1994 avaldati

ajalehes Narva mnt 11 müügiteatis. 8. märtsil 1994 palus RAS RET pankrotihaldur Tallinna

Linnavarade Ametil teatada, kas Narva mnt 11 kinnistu tagastamiseks või kompenseerimiseks on

esitatud taotlusi. Tallinna Linnavarade Amet väljastas teatise nr 1737, mille kohaselt ei olnud seisuga

7. aprill 1994 õigusvastaselt võõrandatud varale aadressil Narva mnt 11 tagastamise ja

kompenseerimise taotlusi registreeritud;

1.4. 15. aprilli 1994. a ostu-müügilepinguga omandas RET Arengugrupi AS pankrotivarana Narva

mnt 11 asuva ehitiste kompleksi;

1.5. 31. märtsi 1995. a korraldusega nr 1006-k määras Tallinna Linnavalitsus RET Arengugrupi AS

omandis olevate hoonete teenindamiseks vajalike maatükkide suurused. Narva mnt 11e hoone juurde

määrati teenindusmaa suurusega 532 m2;

1.6. 27. aprillil 1995 omandas Ekspresstellimuste AS RET Arengugrupi AS-lt Narva mnt 11e asuvast

ehitisest 62,7% suuruse mõttelise osa ning 27. oktoobril 1995 omandas OÜ Asso RET Arengugrupi

AS-lt Narva mnt 11e ehitisest 37,3% suuruse mõttelise osa. 8. jaanuaril 1996 omandas

Ekspresstellimuste AS OÜ-lt Asso Narva mnt 11e asuvast ehitisest 37,3% suuruse mõttelise osa;

1.7. 27. mai 1996. a otsusega nr 7225 tunnistas Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise Tallinna linnakomisjon kaebajad Tallinnas endisel aadressil Jõe tn 9/Reimanni tn 11

endisel kinnistul nr 483 asuva vara suhtes õigustatud subjektideks;

1.8. Aastatel 1996–2003 väljastas Tallinna Linnavalitsus Narva mnt 11e ehitisele ehitus- ja

kasutuslubasid;

1.9. 28. veebruaril 2001 avati Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnas Narva mnt 11e kohta

registriosa ning kinnistusregistrisse kanti omanikuna OÜ Ekspressmaja;

1.10. 21. oktoobril 2003 müüdi Narva mnt 11e kinnistu Rein Kilgile, kes kanti 21. jaanuaril 2004

kinnistusraamatusse Narva mnt 11e kinnistu omanikuna;

1.11. 8. septembri 2004. a korraldusega nr 1718-k jättis Tallinna Linnavalitsus Narva mnt 11e asuva

hoone kaebajatele tagastamata ja alustas kompenseerimise menetlust. Korralduse õiguslikuks aluseks

oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 3 p 3 ning faktiliseks aluseks

asjaolu, et vara oli füüsilise isiku heauskses omandis;

1.12. Tallinna Linnavalitsus määras 9. veebruari 2005. a korraldusega nr 199-k kummalegi

kaebajale Narva mnt 11e asunud õigusvastaselt võõrandatud ehitise eest kompensatsiooni 460 150

krooni, kokku 920 300 krooni;

1.13. 28. oktoobri 2009. a korraldusega nr 1760-k jättis Tallinna Linnavalitsus kaebajatele

tagastamata endise kinnistu nr 483 maa pindalaga 856,4 m2 ning alustas kompenseerimise menetlust.

Korralduse õiguslikuks aluseks oli maareformi seaduse § 6 lg 2 p 3 ning faktiliseks aluseks asjaolu, et

nimetatud maal asusid teistele isikutele kuuluvad hooned ja maa oli ostueesõigusega erastatud: Jõe tn

5 ehitise juurde 1443 m2, Jõe tn 7 ehitise juurde 1406 m2 ja Narva mnt 11e ehitise juurde 532 m2;

1.14. 25. novembri 2009. a korraldusega nr 1915-k määras Tallinna Linnavalitsus endisel kinnistul nr

483 asuva 856,4 m2 suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks 168 560 krooni ning

kompensatsiooniks kummalegi kaebajale 84 280 krooni.

2. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, mille lõplikeks nõueteks pärast kaebuste

liitmist, nõuete suurendamist ja vähendamist oli tühistada Tallinna Linnavalitsuse 9. veebruari

2005. a korraldus nr 199-k ning hüvitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses

õigusvastaste toimingute ja haldusaktidega tekitatud varaline kahju. Kahjust moodustas tagastamata

jäänud vara väärtus 352 332 eurot 31 senti ja ajavahemikul 1. jaanuar 1998 kuni 31. detsember 2010

saamata jäänud üüritulu 624 557 eurot 39 senti, millele lisandus saamata jääv üüritulu kuni vara

väärtuse hüvitamiseni.

2.1. Kaebajatele tekitati kahju vastustaja toimingute ja haldusaktide kogumiga. Tallinna Linnavalitsus

väljastas 1994. a notarile teatise, mis oli pankrotimenetluses vara võõrandamise aluseks. Järgnenud

toimingute ja haldusaktide tõttu oli kaebajatel raske panna maksma oma õigus nõuda vara tagasi.

Kuni vara omandamiseni füüsilise isiku poolt oli vara tagastamine veel õiguslikult võimalik.

Kaebajad ei teadnud kuni 8. septembrini 2004, et vara on võõrandatud.

2.2. Vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamisel tuleb aluseks võtta vara koosseis

ORAS jõustumise seisuga (20. juuni 1991). Vara turuväärtuse hindamisel tuleb lähtuda vara

koosseisust ja seisukorrast 21. oktoobri 2003. a seisuga. Sellest ajast alates ei olnud võimalik vara

tagastada ega selle juurde maad erastada. Pärast 1996.–1998. aastat ei ole vaidlusalust hoonet

märkimisväärselt parendatud, seega saaks 1998. a seisukorra põhjal teha järeldusi ka 2003. a

seisukorra kohta. Vara tagastamise korral saanuks kaebajad parendatud vara omanikeks. ORAS § 18

lg 2 keelas vara ümberehitamise, mistõttu ei ole alust vara turuväärtuse hindamisel varale tehtud

parendusi maha arvata.

2.3. Narva mnt 11e kinnistu turuväärtuse kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta praegusel ajal kinnistu

juurde kuuluv 532 m2 suurune maa. Ehitise tagastamise korral olnuks kaebajatel õigus osa ehitise

teenindamiseks vajalikust maast ostueesõigusega erastada. Vastustaja tegevuse ja tegevusetuse tõttu

tekkinud kahjuks on kogu praeguse kinnistu mõttelise osa omandi nõudeõiguse kaotus.

2.4. Kui vara oleks tagastatud, oleks kaebajad saanud üüritulu. Vara oleks tulnud tagastada hiljemalt

1. jaanuariks 1998 ja alates sellest ajast tuleks arvestada ka saamata jäänud üürituluga. Saamata

jäänud üüritulu arvutamisel tuleks aluseks võtta vara seisukord 31. detsembri 1998. a seisuga, sest

kaebajad ei tea, millal lõppesid 7. novembri 1996. a ehitusloa alusel tehtud ehitustööd. Samas olnuks

võimalik välja üürida ka sellises seisukorras hoonet, nagu see oli 1994. aastal.

3. Tallinna linn (vastustaja) palus jätta kaebused rahuldamata.

3.1. Kahju hüvitamise tingimused ei ole täidetud. Omandireformi objektiks olev vara tuli

pankrotimenetluse käigus võõrandada üldises korras. Sõltumata vastustaja tegevusest või

tegevusetusest, oleks hoone igal juhul RAS RET pankrotimenetluses võõrandatud.

3.2. Hoone turuväärtus tuleb tuvastada, lähtudes hoone seisukorrast 15. aprilli 1994. a seisuga. Kui

hoone oleks jäänud müümata, ei oleks ehitisele parendustöid tehtud. Aastatel 1995–1996 hoonega

tehtud tehingud ei toonud kaasa omandivormi muutust omandiseaduse § 2 lg 2 mõttes.

Ekspresstellimuste AS ja OÜ Asso on heausksed omandajad.

3.3. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda krundist suurusega 277 m2. Praegu

ehitise juurde kuuluv krunt väljub ülejäänud osas (255 m2) endise kinnistu piiridest. On õige, et selles

osas oleks kaebajatel olnud õigus maad ostueesõigusega juurde erastada, kuid nad ei ole esitanud

kohtule kaebust maa erastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seetõttu saavad nad nõuda

üksnes maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.

3.4. Kaebajatel ei ole võimalik nõuda saamata jäänud üüritulu hüvitamist. Kahju hüvitamise

eesmärgiks ei saa olla kannatanud isiku rikastumine. Saamata jäänud üüritulu maksmine oleks

vastuolus kahju ettenähtavuse põhimõtte ning normi kaitse-eesmärgiga. Kaebajad ei ole tõendanud, et

nad oleksid olnud suutelised välja üürima ehitist sellises seisukorras, nagu see oli 15. aprillil 1994.

Tegemist oli spetsiifilise hoonega, mille väljaüürimine bürooruumidena ei olnud enne suurte

investeeringute tegemist võimalik. Investeeringuid hoone ümberehitamiseks nüüdisaegseks

büroohooneks on teinud teised isikud. Kaebajatele oleks tagastatud kaasomandi mõtteline osa,

mistõttu hoone väljaüürimiseks oleksid nad vajanud kõigi kaasomanike nõusolekut või kaasomanike

enamuse otsust. Kaebajad pole tõendanud, et neil olnuks võimalik seda saada.

4. Tallinna Halduskohus jättis 9. mai 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-04-377 kaebused

rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse 9. veebruari 2005. a korralduse nr 199-k tühistamise ja saamata

jäänud üüritulu nõuetes (p-d 1 ja 2); rahuldas kaebused tagastamata jäänud vara hüvitamise nõudes ja

mõistis vastustajalt kaebajate kasuks võrdsetes osades välja 64 252 eurot 34 senti (p 3); jättis

vastustaja menetluskulud tema enda kanda (p 4); mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja

esindajakulu 13 704 eurot 16 senti, dokumentaalse tõendi kulu 1 euro 92 senti, eksperdikulu 766

eurot 94 senti ja riigilõivu 13 145 eurot 11 senti (A. Sannikule 8170 eurot 34 senti ja K. Savomägile

4974 eurot 76 senti), muus osas jäi kaebajate menetluskulude nõue rahuldamata (p 5); mõistis nii

K. Savomägilt kui ka vastustajalt riigituludesse 3195 eurot 58 senti (p-d 6 ja 7).

4.1. Endisest kinnistust suurusega 856,4 m2 saanuks kaebajatele tagastada 277 m2 suuruse maatüki.

Arvestades kinnistu praegust suurust, võib pidada tõenäoliseks, et kaebajatele oleks hoone

tagastamisel määratud maad kokku 532 m2. Sellest 255 m2 väljaspool endist kinnistut oleksid

kaebajad tõenäoliselt saanud ostueesõigusega juurde erastada. Seega on kaebajad vara tagastamata

jätmise tõttu kaotanud ka maa ostueesõigusega erastamise võimaluse. Kaebajad on taotlenud

õigusvastaselt võõrandatud vara (hooned ja maa) tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist,

mitte erastamisõiguse kaotamisega tekitatud kahju hüvitamist. Nõude muutmine pärast kuueaastast

menetlust ja tähtaja ilmset ületamist ei ole mõeldav.

4.2. Vara tagastamata jätmisele eelnenud haldusaktid ei saanud enam mõjutada vara tagastamise

kohta õiguspärase otsuse tegemist, sest tagastamine muutus võimatuks pärast seda, kui

pankrotimenetluses vara ostnud eraõiguslik juriidiline isik müüs Narva mnt 11e hoone teistele

eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Haldusorganil puudus võimalus tsiviilõiguslikke tehinguid

vaidlustada ja tagastamisotsuse tegemisel nende kehtivust hinnata. Samuti ei olnud alust keelduda

ehitus- ja kasutuslubade väljastamisest ning maa erastamisest. Vara oli korduvate edasimüükide tõttu

jõudnud füüsilise isiku heausksesse omandisse, mis tõi kaasa ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaldamise. Vara

tagastamata jätmise korraldused olid õiguspärased, sest haldusorganil ei olnud enam võimalik

tagastamismenetlust lõpetada teistsuguse haldusakti andmisega.

4.3. Õigusvastane ja kahju tekkimisega põhjuslikus seoses on Tallinna Linnavarade Ameti poolt

7. aprillil 1994 ebaõigete andmetega teatise väljastamine, mis tõi kaasa omandireformi objektiks

oleva hoone müügi 15. aprillil 1994 RAS RET pankrotimenetluses. Õigete andmetega teatise

väljastamisel ei oleks hoonet ORAS § 18 lg-st 1 tulenevalt müüdud ja see oleks RAS RET

pankrotistumise tõttu jäetud riigi omandisse kuni vara tagastamise lahendamiseni.

4.4. Põhjuslik seos on ka haldusorgani tegevusetusega tagastamisavalduse lahendamisel, sest

15. aprilli 1994. a võõrandamistehing ei muutnud vara tagastamist võimatuks. Kaebajate õigustatud

subjektiks tunnistamise otsuse tegemine mõistliku aja jooksul hoidnuks ära 15. aprillil 1994 toimunud

vara müügi või andnuks kaebajatele võimaluse kohtus tehingu kehtivust vaidlustades taastada vara

tagastamise võimalus.

4.5. Vara tagastamine muutus võimatuks alates 27. aprillist 1995, mil RET Arengugrupi AS

võõrandas hoone Ekspresstellimuste AS-le ja OÜ-le Asso. Nimetatud tehingutega ei toimunud

restitutsiooninõudega vara omandivormi muutmist, mis oli ORAS § 18 lg-st 1 tulenevalt keelatud.

Ehitis kui vallasasi omandati heauskselt asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 mõttes.

4.6. ORAS § 18 lg-st 1 tulenev keeld kohaldus ka pankrotivarale ja Eesti Vabariigi pankrotiseadust

(PankrS) ei saa käsitada eriseadusena. ORAS § 18 lg 1 eesmärgiks oli hoida ära tagastamistaotlusega

vara omandivormi muutmine, et tagada vara tagastamise võimalus ning sätestada keelu rikkumise

tagajärg. Riigikohus on ORAS § 18 lg-s 1 sisalduvat keeldu käsitanud kui moratooriumi (asjas nr 3-3-

2-1-07). ORAS § 18 lg 1 järgi ei muutu restitutsiooninõudega vara pankrotivaraks, mistõttu ei saa

selle arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid ning puudub vajadus hakata seda pärast pankroti

väljakuulutamist pankrotivarast välistama. Kui seadusandja oleks soovinud kaitsta pankrotivara

omandireformi käigus esitatud tagastamisnõuete eest, oleks seda PankrS-s selgelt sätestatud või

tehtud vastav muudatus ORAS-s. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks võlausaldaja saama

pankrotimenetluses omandireformi objektiks oleva tagastamistaotlusega vara omanikuks, kui

omandivormi muutmise keeld kehtis kõigi teiste, sh eraõiguslike isikute suhtes, kes olid sellise vara

omanikuks või valdajaks. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et seadusandja on eraldi

reguleerinud erastamisele kuuluvate eluruumide ning kultuuri- ja sotsiaalobjektide pankrotivarast

välistamist. Seadusandja pole kehtestanud ORAS § 18 lg-ga 1 sarnast sätet, mille alusel saaks need

objektid pankrotivarast välistada.

4.7. Omandivormi muutmine ORAS § 18 lg 1 mõttes toimus 15. aprillil 1994, sest riikliku aktsiaseltsi

valduses olnud riigile kuulunud vara muutus eraõigusliku juriidilise isiku varaks. Järgnevate

võõrandamistehingutega omandivorm ei muutunud, sest nende tehingute poolteks olid eraõiguslikud

juriidilised isikud. Ekspresstellimuste AS ja OÜ Asso on heausksed omandajad, sest vastupidist pole

tõendatud. AÕS § 95 kohaselt on võimalik vallasasja heauskselt omandada, sh ka õigusvastaselt

võõrandatud vara.

4.8. Teave restitutsiooninõuete olemasolu kohta oli kohalikel omavalitsustel, kel oli kohustus

fikseerida andmed vara kohta korrektselt ja väljastada tõest teavet. Kohalikel omavalitsustel oli

kohustus restitutsiooninõude olemasolu väljaselgitamiseks kontrollida seda nii kehtiva kui ka endise

aadressi järgi. Ebaõigete andmetega teatise väljastamisel on kohalik omavalitsus rikkunud

hoolsuskohustust. Teatisest ei saa teha järeldust, et seda ei väljastanud kohalik omavalitsus või see

oleks väljastatud mingi muu toimingu tegemiseks. Teave on esitatud Tallinna Linnavarade Ameti

dokumendiplangil ja kannab ameti pitsatijälge. Tegemist on ärakirjaga, mistõttu pole sellel

originaaldokumendi allkirjastanud ametniku allkirja. Ärakirjal on selle kinnitanud ametniku allkiri.

Dokumendi kohaselt on andmed esitatud 7. aprilli 1994. a seisuga. Kuigi dokumendil ei ole

väljastamise kuupäeva, võib pidada tõenäoliseks, et see väljastati samal päeval, sest tehing toimus

juba 15. aprillil 1994 ning dokument oli aluseks tehingu lubatavuse kontrollimisel. Dokument on

väljastatud notariaalkontorile, kus ostu-müügitehing tõestati.

4.9. Kuna lõplik kahju tekkis 27. oktoobril 1995, siis tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit (TsK) ja kahju

hüvitamise üldisi põhimõtteid. TsK § 448 sätestab kahjunõude rahuldamise eeldustena kahju

olemasolu, kahju tekitaja teo õigusvastasuse, põhjusliku seose tekkinud kahju ja õigusvastase teo

vahel ning kahju tekitaja süü. Õigusvastane oli ebaõigete andmetega teatise väljastamine

haldusorgani hooletuse tõttu ning haldusorgani tegevusetus kaebajate õigustatud subjektideks

tunnistamisel. Vara tagastamise võimatus tekkis vastustaja eelmärgitud õigusvastaste toimingute

tõttu. TsK §-st 448 tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte. Kui kahjunõude aluseks olnud

sündmusi ei oleks toimunud, oleks kaebajatele tagastatud Narva mnt 11e hoonest endisel

individualiseeritaval kujul säilinud osa ning sellele vastavas suuruses maa. Eksperdihinnangu

kohaselt on Narva mnt 11e hoone säilinud endisel individualiseeritaval kujul 39% ulatuses. Vara

turuväärtus tuleb kindlaks teha 1994.–1995. a seisuga, sest sel ajal muutus hoone tagastamine

võimatuks. Hoone renoveeriti büroohooneks 1996.–1997. a-l. Kuna kahjunõue ei tugine

erastamisõiguse kaotusele, siis tuleb kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtuda tagastada tulnud

krundiosa suurusest. Kaebajatele tulnuks tagastada 39% suurune kaasomandi mõtteline osa hoonest ja

39% suurune osa 277 m2 suurusest maast. Eksperdiarvamuse kohaselt on sellise vara turuväärtuseks

133 255 eurot. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata kaebajatele hoone ja maa eest määratud

kompensatsioon. Seega tuleb vastustajalt kaebajate kasuks võrdsetes osades välja mõista 64 252 eurot

34 senti (133 255 – 58 229,71 – 10 772,95).

4.10. Tallinna Linnavalitsuse 9. veebruari 2005. a korraldus nr 199-k, millega määrati kaebajatele

hoone eest kompensatsioon, ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist ega riku kaebajate õigusi,

mistõttu tuleb tühistamisnõue jätta rahuldamata.

4.11. Puudub norm, mis välistaks omandireformi tagastamismenetluse korraldaja vastu saamata

jäänud üüritulu nõude esitamist. Kuna kaebajad nõuavad saamata jäänud tulu hüvitamist alates

1. jaanuarist 1998, tuleb lähtuda riigivastutuse seadusest (RVastS), võlaõigusseadusest (VÕS) ja TsK-

st (§ 222 lg 2). VÕS § 128 lg-st 4 lähtudes võib saamata jäänud tuluks olla ka kasusaamise võimaluse

kaotus. Kohtupraktikas (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-66-09, 3-3-1-13-06, 3-3-1-2-10) on ka

riigivastutuse puhul peetud võimalikuks lähtuda normi kaitse-eesmärgi teooriast (VÕS § 127 lg 2),

mille kohaselt peab õigusvastase teo tegemise keelu eesmärk olema tekkinud kahjulike tagajärgede

ärahoidmine. Praegusel juhul ei ole vara tagastamise võimaluse kaotamisel seost subjektiotsusele

järgnevate otsuste ja toimingutega, mistõttu ei oleks Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a

määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (Kord) p-s 23

sätestatu järgimine kahju tekkimist ära hoidnud. Nimetatud punkti ei saa käsitada kaitsenormina, sest

menetlusõigusi sätestavate normide eesmärgiks saab üldjuhul olla usalduskahju ärahoidmine. Korra p

39 ja ORAS § 18 lg 1 ei ole kaitsenormina kohaldatavad, sest kohalik omavalitsus ei olnud

tagastamise kohustatud subjekt.

4.12. Kaebajad ei ole tõendanud, et nad oleksid saanud vara tagastamise korral 1998. aastast alates

üüritulu teenida. Vara saanuks tagastada kuni 27. oktoobrini 1995 ja sellisel juhul oleks see olnud

1996.–1997. a-l toimunud renoveerimise eelses seisukorras. Kaebajad pole tõendanud, et neil oli

kavatsus ja võimalus hoone välja üürida ning see tegevus oleks toonud tulu. Hoone oleks tulnud

ümber ehitada büroo- või eluhooneks. Kaebajad väitsid paljasõnaliselt, et neil olnuks raha

investeeringute tegemiseks ja nad oleksid kas ise või teenusepakkuja vahendusel suutnud tegeleda

hoone väljaüürimisega. Väited raha olemasolu või saamise kohta ei ole usutavad, arvestades eraisiku

tolleaegseid võimalusi saada laenu ning kaebajate ametitegevust (riigiametnik ja silmaarst). Pole

usutav, et kaebajad oleksid oma ametitegevuse kõrvalt jõudnud tegeleda üürileandmisega ja neil oleks

olnud selleks vajalik oskusteave. Tõenäolisem on, et kaebajad oleksid hoone müünud.

4.13. Halduskohus jättis tühistamis- ja saamata jäänud üüritulu nõuetega seotud menetluskulud

kaebajate enda kanda. Kohus vähendas tagastamata jäänud vara hüvitamisnõude osas

väljamõistetavat esindajakulu ja mõistis kaebajate kasuks välja 13 704 eurot 16 senti. Samuti mõisteti

vastustajalt välja kinnistusraamatu väljavõtte tegemise kulu 1 euro 92 senti ja eksperditasu 766 eurot

94 senti. Tühistamiskaebuselt tasutud riigilõiv 64 senti jäeti kaebajate kanda. Samuti jäeti kaebajate

kanda pool kahjuhüvitamise nõudelt tasutud riigilõivust, sest kaebused jäid saamata jäänud üüritulu

osas rahuldamata. Kuna K. Savomägi oli 6391 euro 16 sendi osas riigilõivu tasumisest vabastatud,

siis mõisteti temalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg 2 alusel riigituludesse välja

saamata jäänud üüritulu nõudelt riigilõiv 3195 eurot 58 senti. Vastustajalt mõisteti välja tagastamata

jäänud vara hüvitamisnõudelt tasutud riigilõiv 16 340 eurot 69 senti, millest 3195 eurot 58 senti tuli

tasuda riigituludesse, 8170 eurot 34 senti A. Sannikule ja 4974 eurot 76 senti K. Savomägile.

Tagastamata jäänud vara hüvitamisnõudega seotud vastustaja ekspertiisi- ja esindajakulud jäeti

vastustaja enda kanda, sest see nõue rahuldati. Ka tühistamis- ja saamata jäänud üüritulu nõuetega

seotud vastustaja menetluskulud jäeti tema enda kanda, sest vastustaja olnuks võimeline

kohtumenetluses osalema ilma välist õigusabi kasutamata.

5. Kaebajad palusid apellatsioonkaebustes tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebusi ei

rahuldatud, välja arvatud Tallinna Linnavalitsuse 9. veebruari 2005. a korralduse nr 199-k tühistamist

puudutavas osas.

Lisaks esitasid kaebajad taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kaebuse esitamise ajal

kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse (RLS) § 37 lg 91, milles see nägi ette, et halduskohtule kahju

hüvitamise kaebuse esitamisel tuleb nõudelt 10 189 390 krooni 59 senti (651 220 eurot 75 senti)

tasuda riigilõivu 305 681 krooni 72 senti (19 536 eurot 62 senti), ja apellatsioonkaebuse esitamise

ajal kehtinud redaktsioonis RLS § 57 lg-d 1, 14 ja 20 koostoimes lisaga 1 osas, mille kohaselt tuleb

haldusasjas nõudega 438 826 eurot 43 senti apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 15 338 eurot 79

senti. Kaebajad palusid kaebuselt tasutud riigilõivu 31 182 eurot 8 senti tagastada advokaadibüroo

kontole.

6. Vastustaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebused

rahuldati.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 21. mai 2013. a otsusega kaebajate ja vastustaja

apellatsioonkaebused osaliselt (p 2); tühistas halduskohtu otsuse p-d 2–7 ja tegi uue otsuse, millega

rahuldas kaebused osaliselt (p 3); mõistis vastustajalt välja kahjuhüvitise kummalegi kaebajale

80 258 eurot 84 senti, muus osas jättis kahju hüvitamise nõuded rahuldamata (p-d 4–5); mõistis

vastustajalt kummagi kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulu 1032 eurot 28 senti (p-

d 6–7) ja riigituludesse riigilõivu 1316 eurot 71 senti (p 8); mõistis kummaltki kaebajalt vastustaja

kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulu 2672 eurot 83 senti (p-d 9–10); muus osas jättis

menetlusosaliste halduskohtus kantud menetluskulud nende enda kanda (p 12); mõistis vastustajalt

kummagi kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 82 eurot 50 senti (p-d

13–14) ja riigituludesse riigilõivu 3209 eurot 53 senti (p 15); muus osas jättis menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (p 16). Riigilõivu tagastamise taotluse jättis ringkonnakohus

rahuldamata (p 1).

7.1. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et ka pankrotivarale kohaldus ORAS § 18 lg-

st 1 tulenev omandivormi muutmise keeld ja riigi aktsiaseltsi valduses olnud vara oli riigivara.

7.2. Samuti nõustus ringkonnakohus hinnanguga, mille halduskohus andis Tallinna Linnavarade

Ameti teatise nr 1737 kohta. Teatis ei saa olla koostatud pärast 15. aprilli 1994, sest see oli üheks

neist dokumentidest, mis olid 15. aprillil 1994 toimunud tehingu aluseks. Ka ei ole alust kahelda

selles, et teatise väljastas Tallinna Linnavarade Amet, sest teatis on ameti dokumendiplangil ja sellel

on ameti pitsatijälg. Dokumendil olev allkiri on loetav ja teatist teiste samast ajajärgust pärinevate

Tallinna Linnavarade Ameti vara tagastamise osakonna teatistega kõrvutades on võimalik tuvastada,

et vaidlusaluse teatise on allkirjastanud ameti töötaja Mare Eichhorn. 1995. a-st pärinevatel teatistel

ei ole küll M. Eichhorni allkirja, vaid nimeline tempel, mis teatisel nr 1737 puudub, kuid teatisel nr

1737 olev allkiri on loetav. 1995. a teatistest nähtub ka see, et M. Eichhorn oli ameti infoteenistuse

töötaja, kes tegeles teatiste väljastamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste registris olevate andmete kontrollimisega. Küsimus, kas sellise teatise

väljastamine notariaalkontorile oli töötaja pädevuses, puudutab vastustaja sisepädevust ega ole

kahjunõude lahendamisel oluline. Määrav on, et valede andmetega teatise väljastas vastustaja, kellel

oli kohustus kanda hoolt selle eest, et andmed restitutsiooninõuete kohta oleks fikseeritud korrektselt

ja haldusvälistele isikutele ei väljastataks ebaõiget teavet.

7.3. Halduskohus on vaidluse eseme valesti kindlaks määranud ning see on toonud kaasa väära

suurusega kahjuhüvitise ja menetluskulude väljamõistmise. Kaebajad on esitanud kaebused avalik-

õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Vara tagasisaamise ja maa erastamise võimalusest

ilmajäämine ning üüritulu mittesaamine on üksnes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

võimatusega kaasnenud kahju komponendid. Kaebajad ei pidanud esitama uut ega muutma

menetluses olevat taotlust, et saada erastamise võimalusest ilmajäämisest tingitud kahju eest hüvitist.

Samuti ei ole selle kahjuga arvestamine vaadeldav kaebuses esitatud taotlusest väljumisena.

7.4. Kahjuhüvitise määramise seisukohast ei ole oluline, millal täpselt muutus vara tagastamine

õiguslikult võimatuks. Vara turuväärtuse määramisel tuleb lähtuda vara seisukorrast 1995. a-l, mitte

1998. või 2003. a-l. Kahju hüvitamine ei tohi kaasa tuua kannatanute rikastumist, mida hoone

rekonstrueerimisjärgsest seisundist lähtumine endast kujutaks. Kahju hüvitamisega tuleb kannatanud

asetada olukorda, milles nad oleksid olnud siis, kui vastustaja ei oleks ebaõigete andmetega teatist

väljastanud ja hoonet ei oleks pankrotimenetluses võõrandatud. Sellises olukorras ei oleks keegi

aastatel 1996–1997 hoone parendamiseks suuri investeeringuid teinud.

7.5. Endise kinnistu suurus oli 856,4 m2. Sellest jäeti kaebajatele tagastamata 580 m2 põhjusel, et seal

asuvad Jõe tn 5 ja Jõe tn 7 ehitised. 277 m2 suurune osa maast jäeti tagastamata põhjusel, et seal

paikneb Narva mnt 11e hoone, mida ei tagastata. Osaliselt paikneb hoone väljaspool endise kinnistu

maad. Kokku on Narva mnt 11e hoone juurde kuuluva maa suuruseks 532 m2. Kogu endise kinnistu

maa eest määrati kaebajatele kompensatsioon 10 772 eurot 95 senti. Hoone eest määrati kompen-

satsioon 58 229 eurot 71 senti. Narva mnt 11e hoone on säilinud endisel individualiseeritaval kujul

39% ulatuses. Hüvitise määramisel tuleb lähtuda Narva mnt 11e praeguse krundi suurusest, st 532

m2-st, sest hoone tagastamise korral olnuks kaebajatel õigus maad ostueesõigusega juurde erastada.

Halduskohus eksis kahjuhüvitise kindlaksmääramisel. A. Tederi eksperdiarvamuses toodud 133 255

eurot oli vaid 277 m2 suuruse maatüki ja selle kohal oleva ehitise turuväärtus, samas kui 39%

suurune mõtteline osa tulnuks tagastada ehitisest kui tervikust. Eksperdihinnangu kohaselt on Narva

mnt 11e asuva kinnistu (ehitis ja juurdekuuluv krunt suurusega 532 m2) 39% suuruse mõttelise osa

turuväärtus 222 412 eurot. Sellest summast tuleb maha arvestada hoone eest määratud

kompensatsioon 58 229 eurot 71 senti. Kahjuhüvitise arvutamisel tuleb arvestada ka maa eest

kompensatsiooni määramise ja säästetud erastamiskuludega. Jõe tn 5 ja Jõe tn 7 ehitiste juurde maa

erastamine ei ole vaadeldav kaebajatele kahju tekitamisena, kaebajad ei nõua selle maa tagastamata

jätmise eest kahjuhüvitist, seetõttu pole endisest kinnistust 580 m2 suuruse osa eest määratud

kompensatsiooni vara turuväärtusest mahaarvamiseks alust. Kuna kaebajatele saanuks 277 m2

suurusest endise kinnistu osast tagastada 39% ja ülejäänu tulnuks erastada teisele kaasomanikule, siis

olnuks neil õigus saada kompensatsiooni ka erastamise tõttu tagastamata jääva osa (61%) eest.

Järelikult pole ka selle eest määratud kompensatsiooni mahaarvamiseks alust. 39% 277 m2 suurusest

kinnistu osast on 108,03 m2. Selle osa eest määratud kompensatsioon tuleb hüvitatava vara

turuväärtusest maha arvata. 108,03 m2 moodustab kogu endise kinnistu maast 12,6%. Selle osa

väärtus kogu kinnistu eest määratud kompensatsioonist on 1357 eurot 39 senti. 255 m2 suuruse osa

pidanuks kaebajad ja teine kaasomanik vastavalt mõttelistele osadele ehitisest erastama, kuna see

väljub endise kinnistu piirest. Kaebajad saanuks sellest erastada 39% ehk 99,45 m2 ning sellise maa

erastamiskulu on maa maksustamishinnast lähtuva kaebajate arvestuse kohaselt 2307 eurot 23 senti.

Seega tuleb vara, mille omanikuks saamise võimalusest kaebajad ilma jäid, 222 412 euro suurusest

turuväärtusest maha arvestada hoone eest saadud kompensatsioon 58 229 eurot 71 senti, maa eest

saadud kompensatsioon 1357 eurot 39 senti ja maa erastamise kuluna säästetud 2307 eurot 23 senti.

Kokku on kahjuhüvitise suuruseks 160 517 eurot 67 senti, mis tuleb vastustajalt kaebajate kasuks

välja mõista.

7.6. Saamata jäänud üüritulu osas nõustus ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega.

7.7. Kaebajate kahju hüvitamise nõue oli kokku 20 378 781 krooni 19 senti. Halduskohus vabastas

K. Savomägi 100 000 krooni ulatuses riigilõivu tasumisest ja kohustas teda tasuma riigilõivu 205 681

krooni 72 senti. A. Sannikut riigilõivu tasumisest ei vabastatud ja teda kohustati tasuma riigilõivu

305 681 krooni 72 senti. Kokku tasuti kaebajate eest riigilõivu 511 363 krooni 44 senti (32 682 eurot

8 senti). Kaebajad esitasid halduskohtule 29. detsembril 2004 kahju hüvitamise nõude kokku

15 962 500 krooni, kumbki kaebaja taotles 7 981 250 krooni väljamõistmist. Sel ajal kehtinud RLS §

37 lg 91 kohaselt tuli kummalgi kaebajal tasuda riigilõivu 239 437 krooni 50 senti (15 302 eurot 85

senti). Kohtupraktikas on põhiseadusega kooskõlas olevaks riigilõivuks peetud kuni 31. detsembrini

2008 kehtinud riigilõivumäärasid. Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

leidnud, et halduskohtusse kahju hüvitamise kaebuse esitamisel ei tuleks tasuda kaebuselt riigilõivu

suuremas määras, kui tuleb tasuda sama nõudesummaga tsiviilasjas. Enne 31. detsembrit 2008

tulnuks tsiviilasjas hagihinnaga 7 981 250 krooni tasuda riigilõivu RLS lisa 1 kohaselt 137 750

krooni. Kokku tulnuks kaebajatel tasuda põhiseaduspärast lõivu 274 500 krooni (17 607 eurot 66

senti). Kaebajad suurendasid 12. jaanuaril 2007 oma nõuet 25 056 963 krooni võrra, kumbki kaebaja

12 528 481 krooni 50 sendi võrra (500 715 eurot 91 senti). Nõude suurendamise ajal kehtinud RLS §

56 lg 11 ja lisa 1 järgi pidanuks kumbki kaebaja nõude suurendamisel tasuma riigilõivu 187 927

krooni 22 senti (12 010 eurot 74 senti), kokku 375 854 krooni 44 senti (24 021 eurot 48 senti).

10 000 000 krooni ületava nõude puhul ei ole Riigikohus sellises suuruses riigilõivu

põhiseadusvastaseks pidanud. Riigikohtu üldkogu määras asjas nr 3-2-1-62-10, et tsiviilasjas hinnaga

üle 10 000 000 krooni tuleb tasuda riigilõivu 300 000 krooni (19 173 eurot 49 senti). Praegusel juhul

olnuks esimese astme kohtus põhiseaduspärane riigilõiv kokku 41 629 eurot 14 senti (17 607,66 +

24 021,48). Kuna kaebajad ei ole tasunud riigilõivu põhiseaduspärasest lõivust enam, ei ole riigilõivu

tagastamise taotluse rahuldamiseks alust.

7.8. Ringkonnakohus andis kaebajatele apellatsioonimenetluses menetlusabi ja määras kummalegi

kaebajale tasumiseks riigilõivu 750 eurot. Kaebajad ei ole selle riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust

kahtluse alla seadnud. Seega pole normikontroll riigilõivu tagastamise taotluse lahendamiseks

vajalik. Apellatsioonimenetluse ajal kehtinud RLS sätete põhiseaduspärasuse kontrollimisest ei sõltu

kaebajate heaolu ka muul moel, sest halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) ei näe ette võimalust

mõista neilt riigituludesse välja riigilõiv, mille tasumisest nad olid vabastatud. Halduskohtu viidatud

TsMS § 190 lg 2 (ilmselt peeti silmas lg-t 4) ei ole halduskohtumenetluses kohaldatav. Vastustaja ei

ole RLS põhiseadusvastaseks tunnistamist ega riigilõivu tagastamist taotlenud.

7.9. Rahanõuete puhul tähendab menetluskulude jagamine proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

menetluskulude jagamist vastavalt teiselt poolelt väljamõistetava summa suurusele võrreldes nõutud

summaga. Halduskohtu ekslik käsitlus kahest kahju hüvitamise taotlusest on mõjutanud ka

menetluskulude jaotust. Samuti on halduskohus ebaõigesti lugenud kaebajate esindajakulu kantuks ja

arvestanud sellega menetluskulude jagamisel. Esindajakulu kandmise tõendamiseks halduskohtule

esitatud maksedokument ei võimalda järeldada, et kaebajad ise või keegi teine nende eest oleks

advokaadibüroole õigusabi eest tasunud. 5. aprilli 2011. a dokumendist nr 52 nähtuvalt on

advokaadibüroo tasunud arve nr 20110187 alusel iseendale 30 186 eurot 28 senti. Advokaadibüroo on

kandnud raha ühelt oma kontolt teisele. Seega on advokaadibürool jätkuvalt nõue kaebajate vastu,

õigusabikulu ei ole reaalselt kantud ja seda ei ole võimalik vastustajalt välja mõista. Kaebajate

2 621 621 euro 50 sendi suurune nõue tuleb rahuldada 160 517 euro 67 sendi, s.o 6% ulatuses. Seega

tuleb kaebajate tasutud riigilõivust vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista 1960 eurot 92 senti.

Kaebajate tasutud riigilõivust tuleb vastavalt kaebuse rahuldatud osale mõista vastustajalt

riigituludesse 1316 eurot 71 senti. Dokumentaalsete tõendite saamiseks tehtud kulust (1727 eurot 19

senti) tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista 103 eurot 63 senti. Kuna kogu vastustaja

esindajakulu oli ebavajaliku ja põhjendamatu, jääb see vastustaja kanda. Vastustaja ekspertiisitasud

5686 eurot 86 senti tuleb vastavalt kaebuse rahuldamata jäänud osale mõista kaebajatelt välja.

7.10. Apellatsioonimenetluses oli kaebajate nõue kokku 877 652 eurot 86 senti. Ringkonnakohus

suurendas kaebajate kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist 96 265 euro 33 sendi võrra, seega rahuldati

apellatsioonkaebus 11% ulatuses. Apellatsioonkaebustelt tulnuks kaebajatel tasuda riigilõivu kokku

30 677 eurot 58 senti. Ringkonnakohus vabastas kaebajad riigilõivu tasumisest 29 177 euro 58 sendi

ulatuses. Kaebajate tasutud riigilõivust (1500 eurot) tuleb vastustajalt kaebajate kasuks vastavalt

apellatsioonkaebuste rahuldatud osale välja mõista 165 eurot. Kaebajate tasumata riigilõivust tuleb

vastavalt apellatsioonkaebuste rahuldatud osale mõista vastustajalt riigituludesse 3209 eurot 53 senti.

Vastustaja esindajakulu ei olnud vajalik ega põhjendatud ja jääb vastustaja kanda. Kuna

ringkonnakohus rahuldas vastustaja apellatsioonkaebuse üksnes menetluskulude jagamist puudutavas

osas ning tegi põhivaidluse kohta otsuse vastustaja kahjuks, siis tuleb vastustaja apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv jätta vastustaja enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebajad paluvad kassatsioonkaebustes tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles nende

apellatsioonkaebused ja riigilõivu tagastamise taotlused jäeti rahuldamata, nende kasuks ei mõistetud

välja kõiki taotletud menetluskulusid ning neilt mõisteti vastustaja kasuks välja menetluskulu.

8.1. Saamata jäänud üüritulu tulnuks välja mõista samade normide rikkumise eest, mille rikkumise

eest mõisteti kaebajatele välja otsese varalise kahju hüvitis. VÕS § 127 lg 2 ei tohiks üldse olla

kohaldatav kahju hüvitamisele RVastS alusel, kuivõrd võlaõiguslik kahjunõue on riigivastutuslikust

olemuslikult erinev. RVastS § 7 lg 1 näeb ette riigi kohustuse hüvitada kannatanutele tekitatud kahju,

sh saamata jäänud tulu, kui õigusi taastada või rikkumist kõrvaldada ei ole võimalik. Olukorras, kus

vara tagastamise otsustamisega on õigusvastaselt viivitatud mitmeid aastaid ning see on viinud vara

tagastamise võimatuseni, ei oleks õige ega õiglane, kui kogu tekitatud kahju ei tuleks hüvitada.

Saamata jäänud tulu täpset suurust on raske tõendada, seetõttu panebki VÕS § 128 lg 4 kahjustatud

isikule kohustuse tõendada üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu teenimise tõenäosus. Kahju

tekitaja peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et tulu poleks saadud. Hoone puhul on põhjendatud

eeldada, et seda on võimalik tervikuna või osade kaupa välja üürida. Kaebajate esitatud

eksperdiarvamusest nähtub, et kõnealusel varal oli üüriturul olemas turuhind, sõltumata sellest,

millises koosseisus vara hindamisel aluseks võeti. Kaebajatel oleks olnud raha investeeringute

tegemiseks ning nad oleksid kas ise või teenusepakkuja vahendusel suutnud tegeleda hoone

väljaüürimisega. Kinnisvara haldaja kulud saanuks väljamõistetavast hüvitisest maha arvata.

8.2. Kaebajate hinnangul on põhiseaduspärane riigilõiv 750 eurot kaebaja kohta. Ülejäänud riigilõiv

tuleb tagastada.

8.3. Ringkonnakohus asus ebaõigesti ja üllatuslikult seisukohale, et kaebajate esindajakulud ei ole

kantud. Ringkonnakohus ei võimaldanud kaebajatel selle asjaolu kohta selgitusi anda ega täiendavaid

tõendeid esitada. Kaebajad hoidsid kokkuleppel advokaadibürooga viimase deposiitkontol oma vara,

võimaldamaks advokaadibürool selle arvel katta praeguse haldusasja kulusid. Valitsev HKMS § 109

tõlgendus, mille kohaselt peavad halduskohtumenetluses menetluskulud olema nende

väljamõistmiseks kantud, riivab ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-st 25 tulenevat põhiõigust saada

tekitatud kahju eest hüvitist ja §-st 15 tulenevat põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. Kui

õigusabikulude eest on isikule esitatud arve, on isikul tekkinud kehtiv kohustus tasuda arvel näidatud

summa. See, kas isik on arve tasunud või mitte, puudutab advokaadi ja kliendi vahelist suhet. Seega

tuleks niisugused kulud välja mõista, olenemata sellest, kas need on kantud või mitte.

Kohtupraktikast ei tulene ja ringkonnakohus ei põhjenda, miks on vaja HKMS § 109 tõlgendada nii,

et hüvitatavad on ainult kantud menetluskulud. Selline piirang asetab isikud ebavõrdsesse olukorda,

sest isikuid, kel on võimalik enne kohtuvaidluse algust õigusteenuse eest tasuda, koheldakse teisiti

kui isikuid, kes seda teha ei suuda. Liigsuurte arvete esitamist on võimalik vältida näiteks HKMS §

109 lg-s 6 sätestatu abil. Tsiviil- ja kriminaalmenetluses ei ole menetluskulude väljamõistmise

eelduseks nende kantus.

9. Vastustaja palub jätta kaebajate kassatsioonkaebused rahuldamata.

10. Vastustaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused osas,

milles kaebused rahuldati. Menetluskulud palutakse kaebajatelt välja mõista.

10.1. Tallinna Linnavarade Ameti teatis nr 1737 ei saa olla usaldusväärne tõend ja aluseks

kohtuotsuse tegemisele. Puuduvad andmed teatise koostamise aja kohta. Kui teatis koostati pärast

vara müüki pankrotimenetluses, ei saanud see vara müümisele mõju avaldada. Samuti puuduvad

andmed teatise allkirjastaja kohta. Allkiri ei kuulu tollasele õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise osakonna juhatajale Lembo Neerotile. Ainuüksi selliste dokumentide võrdlemise põhjal,

millest ühel on allkiri ja teistel nimeline tempel, ei saa teha järeldust, et teatise on allkirjastanud

M. Eichhorn. Kohus oleks uurimisprintsiibist tulenevalt pidanud omal initsiatiivil lahendama

teatisega seotud ebaselgused.

10.2. Puudub põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja õigusvastaselt võõrandatud vara kaebajatele

tagastamata jätmise vahel. Vara müüdi pankrotimenetluses. PankrS on vaadeldav eriseadusena ORAS

§ 18 lg 1 suhtes. 15. aprillil 1995 kehtinud PankrS § 41 lg 1 alusel muutus RAS RET vara

pankrotivaraks, mida kasutati võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. PankrS ei sätestanud ühtegi

piirangut pankrotivara hulka kuuluva restitutsiooninõudega koormatud asja müügi kohta.

Pankrotihalduril oli kohustus müüa võlgniku vara, sõltumata sellest, millise sisuga informatsiooni

andis Tallinna Linnavarade Amet vara suhtes esitatud restitutsiooninõuete kohta. Isegi kui mitte

käsitada PankrS-st eriseadusena ORAS suhtes, on PankrS hiljem jõustunud seadus ja seetõttu

kohaldub lex posterior derogat legi priori põhimõte. PankrS § 53 võimaldas vara omaniku taotlusel

tema vara pankrotivarast välistada. Kaebajad tunnistati õigustatud subjektideks alles 27. mail 1996 ja

nad ei ole kunagi nimetatud vara omanikeks saanud. Seadusandja on eraldi seadustega reguleerinud

eluruumide ning kultuuri- ja sotsiaalobjektide pankrotivarast välistamist. Kuna omandireformi

objektiks oleva vara välistamist pankrotivarast ei nähtu, tuli vara pankrotimenetluses üldises korras

võõrandada. Õigusvastaselt võõrandatud vara pankrotivarast välistamata jätmist saab ette heita

seadusandjale, mitte vastustajale ning kahjunõue tuleb esitada riigi vastu.

10.3. Kaebajad ei ole esitanud maa erastamise võimaluse kaotamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise

nõuet, vaid on taotlenud õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamata jätmisega tekitatud

kahju hüvitamist. Kohus vaatab asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kohus rikub oluliselt

õigusnormi, kui hakkab lahendama taotlust, mida kaebajad ei ole esitanud. Erastamisõiguse

kaotamisega seotud kahju hüvitamise nõue on esitatud ka kaebetähtaega oluliselt rikkudes. Vastustaja

ei ole kaebuse taotluse muutmiseks nõusolekut andnud.

11. Kaebajad paluvad jätta vastustaja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kassatsioonkaebused on ringkonnakohtu otsuse peale esitanud nii kaebajad kui vastustaja.

Kassatsioonkaebustes tõstatatust lähtudes võtab kolleegium seisukoha vaidluse eseme kohta (I),

Tallinna Linnavarade Ameti teatise kohta (II), võimaliku vastuolu kohta PankrS ja ORAS vahel (III),

vara väärtuse hindamise aja kohta (IV), saamata jäänud üüritulu kohta (V), kaebustelt tasutud

riigilõivude põhiseaduspärasuse kohta (VI) ja kaebajate esindajakulude väljamõistmise kohta (VII).

Viimaks lahendab kolleegium kassatsioonkaebused ja jagab menetluskulud (VIII).

I

13. Halduskohus ja ringkonnakohus on erineval seisukohal, milline on vaidluse ese. Halduskohtu

arvates hõlmas kahju hüvitamise kaebus vaid vara ja maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju ning

saamata jäänud üüritulu. Ringkonnakohus leidis, et kaebajad nõudsid ka maa erastamisõiguse

kaotusest tuleneva kahju hüvitamist. Vastustaja leiab sarnaselt halduskohtuga, et kaebaja ei ole

esitanud maa erastamise võimaluse kaotamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõuet, mistõttu ei

saanudki hüvitise väljamõistmisel selle kahjuga arvestada.

14. Kolleegium nõustub halduskohtuga, et kaebustest ega nende täiendustest ei nähtu, et kaebajad

oleksid taotlenud erastamisõiguse kaotusest tuleneva kahju hüvitamist. Kaebajad taotlesid õigus-

vastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ja pidasid kahju

suuruseks tagastamata jäänud vara turuväärtust. 2009. a-l täiendati kaebusi saamata jäänud üüritulu

nõudega. Erastamisõiguse kaotusest tekkinud kahju kerkis päevakorda alles 2010. a-l, kui tuli

otsustada, kui suure maatükiga pidi ekspert vara turuväärtuse kindlakstegemisel arvestama. Seejuures

ei laiendanud kaebajad nõuet, vaid pidasid erastamisõiguse kaotusest tuleneva kahju hüvitamise

nõuet varasema kaebusega hõlmatuks. Kolleegium lähtub sellest, et kaebaja peab näitama, millega on

talle kahju tekitatud ja millise kahju hüvitamist ta nõuab. Kuna kaebajad ei ole sõnaselgelt taotlenud

erastamisõiguse kaotusest tuleneva põhjustatud kahju hüvitamist, ei saanudki kohus sellist nõuet

lahendada.

15. Kolleegium rõhutab, et rikutud normi (ORAS § 18) eesmärk ei olnud maa erastamise tagamine,

vaid üksnes tagastamisnõudega vara staatuse säilitamine. Seetõttu ei kuulu erastamisõiguse kaotusest

tingitud kahju rikutud normi kaitsealasse. Erastamise kohta tehakse otsus eraldi menetluses.

16. Kolleegium leiab, et kuigi ringkonnakohus eksis vaidluse eseme kindlaksmääramisel, ei too see

kaasa vajadust muuta kaebajatele väljamõistetud hüvitist. Kohtud tuginesid kahju suuruse

tuvastamisel ERI Kinnisvara eksperdihinnangule (IV kd, tl 200–219 pöördel). Eksperthinnangust

nähtub, et ekspert hindas Narva mnt 11e turuväärtuse kindlakstegemisel maad ja ehitist koos ning tegi

turuväärtuse kindlaks kahes olukorras: ühel juhul on arvestatud 532 m2 suuruse krundiga ja 1611,1

m2 suuruse üldpinnaga ehitisega, teisel juhul on arvestatud 277 m2 suuruse krundiga ja 967,7 m2

suuruse üldpinnaga ehitisega. Esimesel juhul on arvestatud kogu ehitist ning nii tagastamisele kui ka

erastamisele kuulunud maad. Teisel juhul on arvestatud vaid tagastamisele kuulunud maad ning

sellele maatükile jäävat ehitise osa. Krundi ja ehitise üldpinna suuruse erinevustest hoolimata on

ekspert jõudnud järeldusele, et mõlemal juhul on kinnisasja keskmine ruutmeetri hind 5535 krooni.

Nimetatud tulemus korrutati kinnistu turuväärtuse saamiseks ehitise üldpinnaga, mitte krundi

pindalaga. Seepärast on kolleegium veendunud, et ka eksperdihinnangus käsitlemata jäänud juhtumil,

kus ehitise üldpinnaks on 1611,1 m2 ja krundi suuruseks 277 m2, oleks kinnistu turuväärtus olnud

sama või väga ligilähedane tulemusele, mis saadi, lähtudes 1611,1 m2 suuruse üldpinnaga ehitisest ja

532 m2 suurusest krundist. Seetõttu jätab kolleegium ringkonnakohtu otsusega kaebajate kasuks välja

mõistetud hüvitise suuruse muutmata.

II

17. Kohtud tuvastasid, et Tallinna Linnavarade Amet väljastas RAS RET pankotihalduri järele-

pärimise peale Narva mnt 11 ehitise võõrandamistehingut ettevalmistavale notarile teatise, mille

kohaselt ei olnud 7. aprilli 1994. a seisuga õigusvastaselt võõrandatud varale aadressil Narva mnt 11

tagastamise ja kompenseerimise taotlusi registreeritud. Sellise kinnituse saanud pankrotihaldur

võõrandas Narva mnt 11 kinnistu RET Arengugrupi AS-le, mis koos edasiste võõrandamis-

tehingutega tõi kaasa õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa kaebajatele tagastamata jätmise.

18. Kolleegiumi arvates puudub praegusel juhul alus kahelda kohtute tuvastatus, et vaidlusaluse

teatise on väljastanud vastustaja ja see on väljastatud enne tehingu tegemist. Teatise väljastamist enne

tehingu tegemist kinnitavad muu hulgas RAS RET pankrotitoimkonna koosoleku protokoll

26. jaanuarist 1994, millega pandi pankrotihaldurile kohustus kontrollida RAS RET varade endiste

omanike olemasolu, ning RAS RET pankrotihaldur Maire Armi 8. märtsi 1994. a järelepärimine

Tallinna Linnavarade Ametile, milles palutakse teatada, kas Narva mnt 11 asuvate hoonete aluse

krundi tagastamiseks on esitatud taotlusi. Samuti kinnitab seda asjaolu, et teatis on notaribüroos

15. aprillil 1994 toimunud tehingu materjalide hulgas. Teatis on Tallinna Linnavarade Ameti

dokumendiplangil ja sellel on ameti pitsatijälg.

19. Vastustaja seadis kahtluse alla teatise usaldusväärsuse põhjusel, et teatist ei ole allkirjastanud

sellel nimetatud isik. Teatise allkirjastajaks on märgitud L. Neerot. Ringkonnakohus tuvastas, et

allkiri kuulub infoteenistuse töötajale M. Eichhornile, kes tegeles sarnaste teatiste väljastamisega.

Nime ja allkirja erinevust selgitas ringkonnakohus sellega, et kuna teatis on väljavõte, siis allkirjastas

selle väljavõtte teinud isik, mitte algdokumendi allkirjastanud isik. Kolleegium leiab, et ainuüksi

vastustaja töötajate eksimus dokumentide vormistamisel ei anna põhjust teatise väljastamise fakti ja

teatise usaldusväärsust kahtluse alla seada. Tegemist on vastustajast, mitte kaebajatest sõltuva

asjaoluga, mistõttu ei saa selle tagajärgi jätta kaebajate kanda. Vastustaja ei ole püüdnud teatise

mitteväljastamist tõendada näiteks dokumendiregistri väljavõttega 1994. a kevadest või töötajate

ütlustega.

20. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et nimetatud teatise väljastamise ja kaebajatel tekkinud

kahju vahel on põhjuslik seos, mistõttu oli vastustajalt kaebajate kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine

põhjendatud.

III

21. 20. juunist 1991 kuni 1. märtsini 1997 kehtinud ORAS § 18 lg 1 redaktsioon nägi ette, et kuni

omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on riigi- ja

kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või

valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda

keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud.

Kuni AÕS jõustumiseni 1. detsembril 1993 olid omandivormid kindlaks määratud omandiseaduse § 2

lg-s 2. Selle sätte kohaselt võis omand Eestis olla eraomand, juriidilise isiku omand, munitsipaal-

omand või riigi omand. Nimetatud säte kaotas kehtivuse AÕS jõustumisel. Samal ajal jättis

seadusandja muutmata ORAS § 18 lg 1, mis endiselt keelas muuta õigusvastaselt võõrandatud vara

omandivormi. Seadusandja muutis nimetatud sätet 29. jaanuaril 1997, keelates õigusvastaselt

võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni.

Õigustatud subjekti nõusolekuta lubati õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandada vaid riigile ja

kohaliku omavalitsuse üksusele.

22. Riigikohus selgitas 24. aprilli 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni

1. märtsini 1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi

objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi

vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje:

keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. Samuti selgitas Riigikohus, et riikliku aktsiaseltsi vara kuulub

riigile ja selle võõrandamine eraõiguslikule juriidilisele isikule muudab vara omandivormi, mis on

ORAS § 18 lg 1 alusel keelatud. Seda põhjusel, et riigile kuuluva omandireformi objektiks oleva

õigusvastaselt võõrandatud vara omandamine juriidilise isiku poolt võib muuta õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise võimatuks.

23. Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi

muutmise keeld ei kohaldunud pankrotimenetluse käigus vara võõrandamisele. Selline keeld kehtis

kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele

omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et

heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1).

Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest

järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka

kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole

põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud

vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks

eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. Omandivormi muutmise keeldu pidasid praeguses asjas

toimunud pankrotimenetluse käigus kehtivaks muu hulgas ka pankrotitoimkond ja -haldur.

24. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et praegusel juhul kohaldub lex posterior derogat legi

priori põhimõte, mille kohaselt muudab hilisem seadus varasemat seadust. PankrS-l ja ORAS-l olid

erinevad reguleerimisalad. PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat,

seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud

seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadus-

andja muutis 29. jaanuaril 1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates

omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega

koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis

omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. Kuid see näitab, et seadusandja eesmärk

keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist

ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist.

25. Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli

vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamis-

keeld.

IV

26. Kaebajad leiavad, et kuna kõik vara võõrandamistehingud olid käsutuskeelu rikkumise tõttu

tühised, oli vara kaebajatele tagastamine võimalik kuni 21. oktoobrini 2003, mil R. Kilk omandas

vara heauskselt ebaõigele kinnistusraamatu kandele tuginedes. Vara kuulumine füüsilise isiku

heausksesse omandisse on vara tagastamist välistav asjaolu (ORAS § 12 lg 3 p 3). Kaebajad on

seisukohal, et eeltoodu tõttu tuli vara väärtuse hindamisel võtta aluseks vara koosseis 21. oktoobri

2003. a seisuga, see tähendab, et koos ehitisele tehtud parendustega.

27. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega vara turuväärtuse kindlaksmääramise aja

kohta. Kahju hüvitamisega tuleb kaebajad asetada olukorda, milles nad oleksid olnud, kui vastustaja

ei oleks ebaõigete andmetega teatist väljastanud ja hoonet ei oleks pankrotimenetluses võõrandatud.

Sellises olukorras ei oleks keegi teinud aastatel 1996–1997 hoone parendamiseks suuri investee-

ringuid, mistõttu ei ole asjakohane kaebajatele väljamõistetava kahjuhüvitise arvutamisel nende

investeeringutega arvestada.

28. Isegi kui kaebajatele oleks olnud võimalik ehitis parendatud seisukorras tagastada, ei anna see

veel alust ehitise parendustega kaebajatele tekkinud kahju suuruse kindlaksmääramisel arvestada.

Kaebajad ei ole ise ehitise parendamisse investeerinud, seetõttu ei ole neil sellega seoses tekkinud ka

kahju. Kui hüvitise kindlaksmääramisel arvestataks ehitise parendustega, tooks see kaasa kaebajate

ebaõiglase rikastumise ega oleks kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga.

V

29. Lisaks õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisele

soovisid kaebajad, et neile hüvitataks ka saamata jäänud üüritulu, mida nad oleksid teeninud, kui

nimetatud vara oleks neile tagastatud. Kohtud jätsid kaebuse selles osas rahuldamata, leides, et

vastustaja ei ole rikkunud norme, mille eesmärgiks oli kaitsta kaebajaid sellise kahju eest.

30. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-

õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel

lisaks sellele seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju

hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille

rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

31. Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku

kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid

eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse

põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja

võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks. Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid

siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli

kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku

käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju

tekitamine (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05; 30. novembri 2005. a

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05; 31. märtsi 2010. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10).

32. Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt Riigikohtu

4. aprilli 2006. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-13-06; 22. oktoobri 2009. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-

66-09; 11. märtsi 2010. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-2-10; 27. oktoobri 2011. a otsust haldusasjas

nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat

TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades.

Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt

Riigikohtu 12. septembri 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-02; 6. märtsi 2003. a otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-19-03).

33. Praegusel juhul rikkus vastustaja ebaõige sisuga teatise väljastamisel oma hoolsuskohustust, mis

tõi kaasa õigusvastaselt võõrandatud vara müügi pankrotimenetluse käigus. Vastustajale sai olla ette-

nähtav, et kui ta rikub teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt

võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara

tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse.

34. Saamata jäänud üüritulu on vastustaja rikkumise liiga kauge tagajärg ja selle hüvitamine

kaebajatele ei ole põhjendatud. Vastustaja ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid

soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise

tõttu tekkida.

35. Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle

eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste

lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne

haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi

saadud vara kasutamisega edaspidi tulu.

36. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kohtud jätsid põhjendatult saamata jäänud üüritulu

osas kaebused rahuldamata.

VI

37. Kaebajad taotlesid 2004. a-l esitatud kaebuses 1 020 189 euro 69 sendi (15 962 500 krooni)

suuruse kahju hüvitamist, suurendasid 2007. a nõuet 1 601 431 euro 81 sendi (25 056 963 krooni)

võrra ning seejärel vähendasid 2009. a-l nõuet 1 302 441 euro 50 sendini (20 378 781 krooni 19

senti), seega taotles kumbki kaebaja 651 220 euro 75 sendi (10 189 390 krooni 60 senti)

väljamõistmist. Tallinna Halduskohus vabastas 14. septembri 2009. a määrusega K. Savomägi

riigilõivu tasumisest 100 000 krooni ulatuses ja kohustas teda tasuma riigilõivu 205 681 krooni 72

senti. A. Sannikut riigilõivu tasumisest ei vabastatud ja teda kohustati tasuma riigilõivu 305 681

krooni 72 senti. Kaebajate eest tasuti riigilõivu kokku 32 682 eurot 8 senti (511 363 krooni 44 senti).

Kaebajad peavad põhiseaduspäraseks riigilõivuks 750 eurot ja taotlevad enammakstud riigilõivu

31 182 eurot 8 senti (32 682,08 – (2 × 750)) tagastamist.

38. Nii enne 31. detsembrit 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 84 lg 3

kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu

vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele.

Ringkonnakohus arvutas riigilõivu põhiseaduspärasust kontrollides eraldi välja esialgselt kaebuselt

tasuda tulnud riigilõivu ja suurendatud nõude osalt tasuda tulnud riigilõivu ning hindas nende

põhiseaduspärasust eraldi. Seejuures ei pannud ringkonnakohus tähele, et kaebajad vähendasid 2009.

a-l oma nõuet.

Kolleegium selgitas oma 10. oktoobri 2012. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju

hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes.

Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt

tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Kolleegium leiab, et ka nõude

suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja

suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive.

Erinevalt ringkonnakohtust on halduskohus õigesti arvutanud riigilõivu kaebajate vähendatud nõudest

lähtudes.

39. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus lähtus 2009. a määruses riigilõivu kindlaksmääramisel

ekslikult kaebuse esitamise ajal, s.o 2004. a-l kehtinud RLS-st. Riigikohus on seda, millisest RLS

redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud oma 23.

oktoobri 2013. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14. jaanuari 2014. a

otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna

lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb

riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. Praeguses asjas muutsid

kaebajad viimati oma nõuet 2009. a-l ja enne seda ei olnud halduskohus neilt riigilõivu tasumist

nõudnud, seetõttu tuli halduskohtul 2009. a määruses arvutada kaebajate riigilõivud 2009. a-l, mitte

2004. a-l kehtinud RLS alusel.

40. 2009. a-l kehtinud RLS § 56 lg 11 kohaselt tuli halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse

esitamisel tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotleti, kuid mitte alla 250 krooni ja

mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Tsiviilkohtu-

menetluses tuli RLS lisa 1 järgi hagi esitamisel hagihinnaga üle 10 000 000 krooni tasuda riigilõivu

3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Nimetatud sätete kohaselt tuli nõudelt

10 189 390 krooni 60 senti tasuda riigilõivu 305 681 krooni 72 senti (10 189 390,60 × 0,03).

Vaatamata RLS vale redaktsiooni kohaldamisele nõudis halduskohus kaebajatelt riigilõivu õiges

suuruses.

41. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajad tasusid riigilõivu põhiseadus-

pärases suuruses. Riigikohtu üldkogu on hinnanud haldusasjas üle 10 000 000 krooni suuruselt

nõudelt tasuda tulnud riigilõivu põhiseaduspärasust oma 28. veebruari 2013. a otsuses põhi-

seaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-13-12 ja leidnud, et see on põhiseadusega vastuolus

(resolutsiooni p 1). Kuigi otsuse resolutsioonis ja põhjendavas osas on nimetatud riigilõivu 5%-list

määra, nägid põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud normid tegelikult ette, et sellises suuruses

nõudelt tuli tasuda riigilõivu 3% summast, mille väljamõistmist taotleti. Seega on üldkogu

tunnistanud sõnastuslikule eksimusele vaatamata põhiseadusvastaseks 3%-lise riigilõivu määra.

42. Kolleegium ei nõustu kaebajate seisukohaga, et nad peavad kaebustelt tasuma riigilõivu 750

eurot, nagu näeb ette alates 1. juulist 2012 kehtiv RLS § 571 lg 2. Riigikohtu üldkogu on oma

varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud RLS

redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas

väiksemad riigilõivud kui enne 1. jaanuari 2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16. detsembril 2013

haldusasjas nr 3-3-1-70-13 tehtud Riigikohtu määruse p 12 ja seal viidatud kohtupraktikat).

43. Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud RLS § 56 lg 11 ja lisa 1 järgi tulnuks nõudelt 10 189 390

krooni 60 senti tasuda riigilõivu 160 250 krooni (10 241 eurot 84 senti). K. Savomägi tasus kaebuse

esitamisel riigilõivu 205 681 krooni 72 senti, seega tuleb talle tagastada enam tasutud riigilõiv 2903

eurot 62 senti (45 431 krooni 72 senti). A. Sannik tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 305 681 krooni

72 senti, seega tuleb talle tagastada enam tasutud riigilõiv 9294 eurot 78 senti (145 431 krooni 72

senti). Kaebajate soovil tuleb enam tasutud riigilõiv tagastada advokaadibüroo arvelduskontole.

44. Kassatsioonimenetluses ei vaielda enam apellatsioonimenetluses tasutud ja seaduse järgi tasuda

tulnud riigilõivu põhiseaduspärasuse üle.

VII

45. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsust menetluskulude väljamõistmise osas ja jättis

vastustajalt välja mõistmata kaebajate esindajakulud, sest esitatud kuludokumendid ei võimalda

järeldada, et kaebajad või keegi teine nende asemel on need kulud advokaadibüroole tasunud.

Maksekorralduselt nähtub, et kulude eest on advokaadibüroo tasunud iseendale.

46. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud

menetluskulusid (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2013. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-13, p 30).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et raha kandmine advokaadibüroo ühelt arveldus-

kontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kaebajate vastu ega anna seetõttu alust lugeda

menetluskulusid kantuks. Kolleegium on pidanud võimalikuks mõista menetluskulud välja olukorras,

kus neid ei ole tasunud menetlusosaline, vaid muu isik tema eest (vt nt Riigikohtu 15. oktoobri 2013.

a otsust haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p 30), kuid praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.

Vaatamata sellele, et tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega,

ei jaga kolleegium kaebajate seisukohta, et selline praktika on põhiseadusega vastuolus.

Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt

isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset.

47. Kaebajad väitsid kassatsioonkaebustes, et hoidsid kokkuleppel advokaadibürooga viimase

deposiitkontol oma vara, võimaldamaks advokaadibürool katta selle arvel praeguse haldusasja

kulusid. Kolleegium leiab, et kaebajad oleksid pidanud kuludokumentide esitamiseks ettenähtud

tähtaja jooksul esitama halduskohtule selle väite õigsust kinnitavad tõendid või selgitused. Kaebajate

esindajale pidi olema teada HKMS v.r § 93 lg 1 sisu ja kolleegiumi pikaajaline praktika

menetluskulude väljamõistmisel. HKMS ei võimalda esitada kuludokumente pärast menetluse

lõppemist selles astmes, milles menetluskulu kanti.

VIII

48. Eeltoodud põhjendustel jätab kolleegium vastustaja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebajate

kassatsioonkaebused rahuldatakse vaid riigilõivude põhiseaduspärasust puudutavas osas. Samuti

muudab kolleegium osaliselt esimese astme kohtus kantud menetluskulude jaotust.

49. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg

2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi lg 4 sätestab,

et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

Samasisuline regulatsioon oli ka HKMS v.r § 92 lg-tes 1 ja 2 ning § 93 lg-tes 1 ja 4.

50. Kolleegium jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata menetlusosaliste esindajakulusid puudutavas

osas. Kaebajad ei esitanud ei esimese ega teise astme kohtumenetluses kohtule õigeks ajaks esindaja-

kulude kandmist tõendavaid dokumente, mistõttu jättis ringkonnakohus põhjendatult kaebajate

esindajakulud nende enda kanda. Vastustaja esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas

kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja

mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt Riigikohtu 30.

novembri 2010. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide

lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu jättis ringkonnakohus põhjendatult

vastustaja esindajakulud tema enda kanda.

Kaebajad ja vastustaja ei ole esitanud kassatsioonimenetluses kantud esindajakulusid tõendavaid

dokumente, seetõttu jäävad ka kassatsioonimenetluse esindajakulud nende enda kanda.

51. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et rahanõuete puhul tähendab menetluskulude

jagamine proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega menetluskulude jagamist vastavalt teiselt poolelt

väljamõistetava summa suurusele võrreldes nõutud summaga. Samas leiab kolleegium, et

ringkonnakohus eksis menetluskulude jagamisel kaebuse rahuldatud osa proportsiooni

kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus ei pannud tähele, et kaebajad vähendasid 2009. a-l oma nõuet

1 302 441 euro 50 sendini. Kaebused rahuldati 160 517 euro 68 sendi, seega 12,32% ulatuses, mitte

6% ulatuses, nagu märkis ringkonnakohus. Selle eksimuse tõttu on vaja uuesti arvutada

väljamõistetavad dokumentaalsete tõendite kulud ja riigilõivud.

52. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kaebajate dokumentaalsete tõendite kulu oli 1727 eurot 19

senti ja vastustaja kulu 5686 eurot 86 senti. Kuna kaebus rahuldati 12,32% ulatuses, tuleb vastustajalt

kaebajate kasuks välja mõista 212 eurot 80 senti, s.o kummalegi kaebajale 106 eurot 40 senti.

Kaebajatelt tuleb vastustaja kasuks välja mõista 4986 eurot 24 senti, s.o kummaltki kaebajalt 2493

eurot 12 senti.

53. Kolleegium leidis eespool (otsuse p-d 41–43), et kaebuste esitamisel tasutud riigilõiv ei olnud

põhiseaduspärane, ning otsustas tagastada K. Savomägile enam tasutud riigilõivu 2903 eurot 62 senti

ja A. Sannikule 9294 eurot 78 senti. Kolleegium luges põhiseaduspäraseks riigilõivuks 10 241 eurot

84 senti.

Vastavalt kaebuse rahuldatud osale tuleb vastustajalt mõista kummagi kaebaja kasuks välja esimese

astme kohtus kantud riigilõiv 1261 eurot 79 senti. Ülejäänud osas jääb kaebajate tasutud riigilõiv

nende enda kanda. Kolleegium jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata teise astme kohtumenetluses

kantud riigilõivude väljamõistmist puudutavas osas.

54. Kaebajate tasutud kautsjonid tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada kaebajate soovil

advokaadibüroo Concordia arvelduskontole. Vastustaja tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann