3-1-1-100-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-100-13

Otsuse kuupäev

3. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi, Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Antti Oolo süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

17. aprilli

2013.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-12-7979

Kassatsiooni esitaja

Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Paavo Paal

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Taavi Pern

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. jaanuar 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu 21. jaanuari 2013. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli

2013. a otsuse Antti Oolo süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi põhiosa,

jättes sellest välja põhistused seoses läbiotsimise toimetamisega ja asendades need käesoleva

otsuse põhistustega.

2. Jätta kassatsioon rahuldamata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt A. Oolo kasuks välja 1200 (tuhat kakssada) eurot, sh käibemaks 200

(kakssada) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. jaanuari 2013. a otsusega tunnistati Antti Oolo süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 184 lg 1 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 3 kuu vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 4 alusel

jäeti karistus täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel

toime tahtlikult uut kuritegu ning täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid, mis on

sätestatud KarS § 75 lg 1 p-des 1 kuni 6 ning lg 2 p-des 2 ja 7.

1.1. A. Oolo tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et ta omandas 3. oktoobril 2011 Tallinnas

Xxxxxxxx X juures Kristjan Pensalt ebaseaduslikult vähemalt 8,4 grammi marihuaanat, s.o suures

koguses narkootilist ainet, samuti omandas ta K. Pensalt 2011. a septembris Tallinnas vähemalt

0,98 grammi marihuaanat. Omandatud narkootilisi aineid hoidis A. Oolo enda elukohas Tallinnas

aadressil Xxxxxxxx X-XX, kust need 5. oktoobril 2011 läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti.

Kohtuotsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

1.2. Seoses A. Oolo kaitsja taotlusega tunnistada Xxxxxxxx X-XX korteri läbiotsimine

ebaseaduslikuks, kuna süüdistatav oli ajakirjanik ja tema korter otsiti läbi prokuratuuri loal, tuleb

märkida järgmist. Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevat isikut kaitstakse ainult seoses

tema kutsetegevusega. Kuivõrd A. Oolo juures toimetati läbiotsimist seoses narkootikumide

soetamisega isiklikuks tarbeks, siis polnud see seotud tema tööülesannetega, st ajakirjanduslikul

eesmärgil informatsiooni töötlemisega. Samuti ei kuulu kutse- ja ametitegevuse tagatised isiku üldiste

õiguste hulka, mida on kohustatud tutvustama menetleja, vaid neist peab olema teadlik ajakirjanik

ise. Isegi kui kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 91 lg 21 laieneks advokaadile, notarile ja

informatsiooni ajakirjanduslikul eesmärgil töötlevale isikule igal juhul, eeldab regulatsiooni

kohaldamine isiku avaldust eriregulatsiooni alla kuulumise ja selle kohaldamise soovi kohta. Seega

kuigi A. Oolo oli läbiotsimise ajal ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik, on

prokuratuuri loal toimetatud läbiotsimise protokoll selles asjas seaduslikult saadud ja ühtlasi lubatav

tõend.

1.3. Narkootilise aine suurt kogust on võimalik tuvastada ka ainuüksi tunnistajate ütluste alusel ja

üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses

lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. Ekspertiisiakti kohaselt on A. Oolo juurest

saadud papist kohvitopsis olevad rohelised taimeosad massiga 8,4 g kanepiõisikud (marihuaana),

mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on üle 0,2% (17%). Valges kilekotis olevad rohelised

taimeosad massiga 0,89 g on kanepiõisikud (marihuaana), mille tetrahüdrokannabinooli (THC)

sisaldus on üle 0,2% (13%). Keskmine marihuaana kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks

ühele isikule, on 750 mg (0,75 g). Seega on kohtu hinnangul väljaspool kahtlust asjaolu, et

8,4 grammi 17% THC sisaldusega ja 0,89 grammi 13% THC sisaldusega marihuaanast piisas joobe

tekitamiseks rohkem kui kümnele inimesele. KarS § 184 koosmõjus narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete ning nende lähteainete seaduse (edaspidi NPALS) § 31 lg-ga 3 on põhiseadusega kooskõlas,

kuna tingimus, et suur on narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt

kümnele inimesele, on piisavalt määratletud ja tagab karistatava käitumise ettenähtavuse.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Oolo kaitsja vandeadvokaat Paavo Paal. Kaitsja

taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega A. Oolo mõistetaks süüdi KarS §

184 lg 1 järgi või kergendataks tema karistust. Kaitsja hinnangul puuduvad kriminaalasjas tõendid,

mis kinnitaksid A. Oolo süüd suures koguses narkootilise aine käitlemises.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2013. a otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Ajakirjanikuna töötava isiku elukoht pole automaatselt käsitatav KrMS § 91 lg-s 21 nimetatud

ruumina ning seda tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada. Praegusel juhul on maakohus lugenud

tõendatuks asjaolu, et A. Oolo näol on tegemist isikuga, kelle tegevusalaks on informatsiooni

ajakirjanduslikul eesmärgil töötlemine ja seda ei ole apellatsioonikorras vaidlustatud. Seega võis

maakohtu poolt tuvastatu kohaselt läbiotsimist Tallinnas Xxxxxxxx X-XX toimetada vaid

eeluurimiskohtuniku või kohtumääruse alusel. Menetletavas kriminaalasjas toimetati läbiotsimine

prokuratuuri määruse alusel ja seetõttu ei ole läbiotsimisprotokoll seaduslik ega lubatud tõend ning

tuleb tõendite kogumist välja jätta. Selle tõendi kogumist väljajätmine ei too aga endaga kaasa

maakohtust erinevaid järeldusi A. Oolo poolt KarS §184 lg 1 järgi kuriteo toimepanemise ja tema süü

osas.

3.2. Kui süüdistatav kasutab kaitsetaktikana kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1

tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja küsimustele mitte vastata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema

eeluurimisel antud ütlused. Seega avaldas maakohus prokuröri taotluse alusel A. Oolo

kahtlustatavana ülekuulamise protokolli seaduslikult. Kaitsja apellatsioonis tehtud etteheited

tunnistajana ülekuulamise protokolli avaldamise kohta on asjakohatud, kuna kohtuistungi protokolli

järgi on kaitsja ise taotlenud tunnistajana ülekuulamise protokolli avaldamist ning kohus on otsuses

vaid tõdenud, et tunnistajana ülekuulamisel ja kahtlustatavana ülekuulamisel on A. Oolo andnud

ühetaolisi ütlusi. Tunnistajana ülekuulamisel antud ütlusi ei ole kohus eraldi tõendina arvestanud.

3.3. Lisaks süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlustele on seaduslikuks

ja lubatud tõendiks ka jälitusprotokoll. Samuti on tõendiks tunnistajana ülekuulatud K. Pensa ütlused,

et ta on varemgi A. Oolole kanepit müünud ja tegi seda ka 3. oktoobril 2011, mil ta müüs A. Oolole

10 grammi kanepit asetatuna kohvitopsi ja veel ka kilekotti.

3.4. Maakohus on seaduslikult lähtunud A. Oolo poolt väljaaantud narkootilise aine liigist ja toetunud

nii selles kriminaalasjas tehtud ekspertiisiaktile kui ka asjatundja M. Tõnissoni ütlustele selle kohta,

et tavaliselt läheb ühele isikule narkojoobe tekitamiseks vaja 500 mg kuni 1 gramm marihuaanat.

Keskmisele isikule piisab narkojoobe tekitamiseks 750 mg marihuaanast. Kaitsja esitatud M.

Tõnissoni poolt 2007. a koostatud vastus kinnitab samuti, et marihuaana korral on tavapärane

narkootikumisõltlasele piisav annus 0,5-1 g marihuaanat. M. Tõnisson on selgitanud ja seda on

maakohus ka piisava selgusega otsuses kajastanud, et mida suurem on THC sisaldus, seda vähem

marihuaanat joobe tekitamiseks vaja läheb. Kümnele inimesele joobe tekitamiseks piisab juba 7,5

grammist 7-10% THC sisaldusega marihuaanast. A. Oololt saadud marihuaana puhul oli THC

sisaldus 17% ehk väga kõrge. Narkootilise aine suure koguse hindamisel tuleb aluseks võtta kogus,

millest piisab joobe tekitamiseks keskmisele, narkootikumidega kokku puutunud isikule, mistõttu

juba 8,4 grammi marihuaana puhul on tegemist narkootilise aine suure kogusega. Vaidlustatud

kriminaalasjas oli aga eeltoodud kogusele lisaks tõendatud veel ka A. Oolo poolt 0,89 grammi 13%

THC sisaldusega marihuaana valdamine, seega on käideldud narkootilise aine suur kogus leidnud

tõendamist.

3.5. Kaitsja viide seaduste vastuolule põhiseadusega on alusetu. KarS § 184 lg 1 ning narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse, samuti selle alusel kehtestatud sotsiaalministri

määruste järgi on igal isikul võimalik ette näha ja teada milline käitumine on ebaseaduslik ja

kriminaalkorras karistatav. Määratletuse nõudest (nullum crimen sine lege certa) tulenevalt peab küll

seaduse sõnastus olema võimalikult üheselt mõistetav, kuid see ei tähenda täielikku keeldu kasutada

määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. A. Oolo on kriminaalmenetluses

kinnitanud enda teadlikkust nii ebaseadusliku aine liigist (kanep) kui ka kogusest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Oolo kaitsja vandeadvokaat Paavo Paal.

Kassaator taotleb kohtuotsuste tühistamist ja A. Oolo õigeksmõistmist või alternatiivselt asja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotleb kaitsja KarS § 184 lg 1 põhiseadusvastaseks

tunnistamist. Kaitsja kassatsioonis leitakse, et kohtud on otsuse tegemisel tuginenud ebaseaduslikele

tõenditele, sh läbiotsimisprotokollile, läbiotsimisel saadud esemete vaatlusprotokollile ja aine

ekspertiisiaktile, mis on saadud ebaseadusliku läbiotsimise tulemusena. Samuti on kohtud arvestanud

ebaseaduslikult A. Oolo kohtueelses menetluses antud ütlusi, kuigi A. Oolo kuulati esmalt üle

tunnistajana, vaatamata sellele, et ta on selles kriminaalasjas süüdistatav ja teda käsitati juba enne

läbiotsimist sisuliselt kuriteos kahtlustatavana. Narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 lg 1

koosseisuline tunnus pole seaduses piisava täpsusega määratletud, mistõttu on see norm

põhiseadusega vastuolus. Samuti on kohtud ebaõigesti tõlgendanud kümnele inimesele joovet

tekitava kanepi kogust. A. Oolo käitumises puudub KarS § 184 lg 1 subjektiivne koosseis, kuna ta ei

tahtnud käidelda suurt kogust narkootikume.

5. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Taavi Pern.

Vastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioon tuleks jätta

rahuldamata. Vastuväited kassatsioonile on kokkuvõttes järgmised. KrMS § 91 ei piira

menetlusosaliste ringi, kelle juures tohib läbiotsimist teha. Seega on läbiotsimine lubatav ka

tunnistaja elukohas. KrMS § 91 lg 21 erisus tuleneb teatavate kutse- ja tegevusalade esindajate tööst.

Asjaoludele, mis ei tulene isiku kutsetegevusest, eriregulatsioon ei laiene. On ilmselge, et A. Oolo

poolt kanepi omandamine ei olnud seotud tema kutsetegevusega. Tuleb nõustuda kohtu seisukohaga

ka selles, et isegi kui KrMS § 91 lg 21 laieneks advokaadile, notarile ja informatsiooni

ajakirjanduslikul eesmärgil töötlevale isikule igal juhul, eeldab regulatsiooni kohaldamine isiku

avaldust eriregulatsiooni alla kuulumise ja selle kohaldamise soovi kohta. A. Oolo ei ole enne

läbiotsimist ega selle järel sellesisulist avaldust ei teinud. Seega tehti prokuröri hinnangul A. Oolo

elukoha läbiotsimist seaduslikult ning läbiotsimise tulemusena saadud tõendit tuleb pidada

lubatavaks. Käesoleva kriminaalasja raames on nii asitõendite vaatlusprotokoll (millega A. Oolo

elukohast leitud narkootilist ainet vaadeldi) kui narkootilise aine ekspertiisi akt koostatud seaduslikult

ning need kajastavad tõeseid asjaolusid. Seega ei ole käesolevas kriminaalasjas tekkinud kahtlust

selles, kas narkootiline aine oli üldse olemas. A. Oolo poolt K. Pensalt narkootilise aine omandamine

on tõendatud ka selliste tõenditega, mille seaduslikkust A. Oolo kaitsja maakohtu istungil ei

vaidlustanud (varjatud jälgimise protokoll ja K. Pensa ütlused). Narkootilise aine omandamise hetkel

oli A. Oolol tahtlus osta 10 grammi narkootilist ainet. Seega soovis A. Oolo osta narkootilist ainet

koguses, mis ka kaitsja hinnangul on käsitatav narkootilise aine suure kogusena. Nii

karistusseadustiku kui ka narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse puhul

on tegemist kirjaliku, määratletud, jõustunud ja avaldatud seadusega ning seega on need

põhiseadusega kooskõlas.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid kriminaalasja lahendamisel

25. novembril 2013 seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused. Seetõttu anti kriminaalasi

läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalmenetluse seadustiku § 91 lg-tes 2 ja 21 sätestatu kohaselt võib ajakirjanduslikul

eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures toimetada läbiotsimist üksnes prokuratuuri taotlusel

eeluurimiskohtuniku või kohtumääruse alusel, v.a. edasilükkamatutel juhtudel (lg 3). Seadusandja on

ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku mõiste jätnud defineerimata, sätestades

meediaseaduse §-s 15 üksnes sellise isiku õigused ja kohustused. Seega on tegemist määratlemata

õigusmõistega, mis lähtub materiaalsetest tunnustest, s.o infotöötlemise sisulisest hindamisest.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse nr R (2000) 7 lisa kohaselt on ajakirjanikuks loetud

kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes regulaarselt või oma erialal tegelevad teabe avaldamise või

levitamisega avalikult ükskõik millise massimeedia kanali kaudu. Seejuures on teabeks iga

faktiväide, arvamus või mõte, mis on väljendatud kirjalikult, helis või visuaalselt. Ajakirjanduslikul

eesmärgil informatsiooni töötleva isiku puhul eeldatakse seega eelkõige sisulist kokkupuudet

massiteabevahendites edastatava teabega, selle kogumist, analüüsimist, edastamist jms.

8. Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku garantiid läbiotsimisel tuleb hinnata koos

kutsetegevusest tuleneva õigusega keelduda ütluste andmisest, lähtudes KrMS §-s 72 sätestatust.

KrMS § 72 lg 1 p 31 reguleerib ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku õigust

keelduda ütluste andmisest teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teabeallika, v.a. seaduses

kirjeldatud erandite korral. KrMS § 72 lg 1 p 31 sõnastuse kohaselt on allikakaitse piiratud kuritegude

puhul, mille eest ettenähtud sanktsiooni ülemmäär on kuni 8 aastat vangistust. Seega raskete esimese

astme kuritegude puhul allikakaitse ei kohaldu. Tuleb nõustuda maakohtu järeldustega, et allikakaitse

näol pole tegemist ajakirjanikukutse esindaja privileegiga. Seega ka KrMS §-s 72 sätestatud ütlustest

keeldumise õigus kaitseb just kutsetegevuses saadud teavet, mitte ajakirjanikku ennast. Siiski on

KrMS § 91 toimeala mõnevõrra erinev KrMS § 72 kaitsealast ja lisaks allikakaitsega seotud teabele

kaitstakse läbiotsimise kohtuliku eelkontrolli abil ka PS § 45 ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 10 p-s 1 sätestatud väljendusvabadust, mis hõlmab

mh ajakirjandusvabadust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-80-97 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 2012. a otsus asjas

Telegraaf Media Nederland Landelijke Media B.V. jt vs. Holland). See tähendab ka kaitset

õiguskaitseorganite põhjendamatu sekkumise eest toimetuse ruumidesse.

9. Kutsetegevusest tulenevad piirangud läbiotsimisel (KrMS § 91 lg 21) erinevad kutse- või muu

tegevuse tõttu kehtestatud tingimustest ütluste andmisest keeldumise õiguses (KrMS § 72) aga ka

selle poolest, et ei lähtuta mitte üksnes ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevast isikust

ega allikakaitsega teabest, vaid ruumide funktsioonist (vrd notari- või advokaadibüroo läbiotsimine).

Seejuures on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures läbiotsimise piirangu

kaitseala ruumilises tähenduses märksa laiem kui notari või advokaadi puhul. Viimaste puhul on

seadusega kaitstud üksnes kutsetegevuseks ette nähtud notari- või advokaadibüroo, samas kui

määratlus "isiku juures" võib hõlmata lisaks ajakirjandusväljaande toimetuse ruumidele ka teisi

ruume, kus isik ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleb. Lisaks märgib kolleegium, et

ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku kaitse on tagatud väga laiale inimeste

ringile, kes võivad vaatamata formaalsete tunnuste puudumisele (nt Eesti Ajakirjanike Liidu liige,

rahvusvahelise pressikaardi valdaja) ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töödelda ja seda ka

väljaspool üheselt kindlakstehtavat ajakirjandusväljaande toimetuse ruume. Järelikult ei saa eeldada,

et menetleja teab kõiki nimetatud isikuid. Seega tuleb kutsetegevuse esindajal, s.o ajakirjanikul,

läbiotsimise korral KrMS § 91 lg 21 kohaldamiseks teavitada enne läbiotsimise algust enda

kutsetegevusest ning läbiotsitavate ruumide seosest selle tegevusega ka uurimisasutuse ning

prokuratuuri ametnikke.

10. Praeguses kriminaalasjas on kohtud leidnud, et A. Oolo elukoha läbiotsimise ajal oli ta

ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik, kellele kohaldus KrMS § 91 lg-te 2 ja 21

regulatsioon. Kriminaalkolleegium selle järeldusega ei nõustu. Isiku erisubjektsust teatud

menetlustoimingule allutamisel, sh läbiotsimise toimetamisel, tuleb kohtul hinnata kohtulikul

uurimisel tuvastatud asjaoludest lähtudes. A. Oolo kaitsja on küll esitanud Kanal 2 tõendi, mis on

väljastatud 5. oktoobril 2012 ja mille kohaselt osutas A. Oolo 1. veebruarist 2005 kuni 5. augustini

2012 Kanal 2-le OÜ Filmilabor kaudu lepingulisi teenuseid seoses saatega „Reporter“. Sellest

tõendist nähtub A. Oolo töövõtusuhe eespool nimetatud telekanaliga, kuid ei ole välja loetav teave

A. Oolo töö iseloomu kohta. Pelgalt kõnealuse tõendi põhjal ei saa väita, et A. Oolo või

OÜ Filmilabor tegeles massiteabekanalites edastatava teabega, seda kogudes, analüüsides, edastades

või muul viisil töödeldes. Seega ei saa teha õiguslikku järeldust, et süüdistatav oli ajakirjanduslikul

eesmärgil informatsiooni töötlev isik ja et tema kodus töödeldi sellesisulist infot. Järelikult oli

A. Oolo korteris Xxxxxxxx X-XX toimetatud läbiotsimine seaduslik ja selle protokoll kriminaalasjas

lubatavaks tõendiks. Kuna nii maakohus kui ka ringkonnakohus on A. Oolo talle esitatud süüdistuses

KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistanud, siis ei muuda see järeldus asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid

ega neile antud materiaalõiguslikku hinnangut.

11. A. Oolo kaitsja on kõigis kohtuastmetes tõstatanud ka KarS § 184 lg 1 põhiseadusega vastuolu

probleemi. Kaitsja hinnangul ei ole narkootilise aine suur kogus karistusseaduses piisava täpsusega

määratletud ja seega ei ole isikule piisavalt ettenähtav, millisel juhul on tegemist koosseisupärase

käitumisega. Kaitsja sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda

lahendites

korduvalt

käsitlenud

narkootilise

aine

suure

koguse

määratlust

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-121-06, p 11; 4. oktoobri 2007. a

otsus asjas nr 3-1-1-52-07, p 10; 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-67-08, p-d 12 jj; 16. juuni

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-23-10, p 13; 8. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 24) ega ole

sedastanud KarS § 184 lg 1 põhiseadusvastasust. Süüdistatav on kohtus antud ütlustes möönnud, et ta

on käidelnud kanepit regulaarselt, kuigi selle käitlemine ka väikeses koguses on keelatud ja karistatav

(KarS § 183 ja NPALS § 151). Seega teadis A. Oolo, et tema tegu võib olla karistatav, kas väärteo või

kuriteona. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo objektiivse koosseisu tunnus narkootilise aine suur kogus on koosmõjus NPALS § 31 lg-ga 3

piisavalt määratletud.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3 ja §-st 363, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 21. jaanuari 2013. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu

17. aprilli 2013. a otsuse A. Oolo süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi põhiosa,

jättes nendest välja põhistused seoses läbiotsimise toimetamisega, ja jätab kohtuotsused muus osas

muutmata. Kaitsja kassatsioon jäetakse rahuldamata.

13. A. Oolo kaitsja esitas 29. jaanuaril 2014 Riigikohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt valitud

kaitsjale välja õigusabi eest tasu 1200 eurot, sh käibemaks 200 eurot. Kuna Riigikohus teeb

kriminaalasjas KrMS § 361 p-s 3 märgitud lahendi ja kaitsjale makstud tasu on KrMS § 175 lg 1 p 1

tähenduses mõistlik, tuleb kaitsja taotlus KrMS § 186 lg 1 alusel rahuldada ja mõista Eesti Vabariigilt

A. Oolo kasuks välja 1200 (tuhat kakssada) eurot, sh käibemaks 200 (kakssada) eurot.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe