3-3-1-6-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-6-14

Otsuse kuupäev

28. veebruar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Erki Sommeri kaebus Tartu Vangla keelamiseks paigutada

ühte kambrisse eestlasi ja venelasi ning suitsetajaid ja mitte-

suitsetajaid

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-12-262

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-262 osas,

milles tühistati osaliselt Tartu Halduskohtu 10. mai 2012. a otsus samas asjas, rahuldati osaliselt

Erki Sommeri kaebus ja keelati Tartu Vanglal paigutada Erki Sommeriga samasse kambrisse

suitsetavat kinnipeetavat.

3. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 10. mai 2012. a otsus samas asjas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Erki Sommer (kaebaja) esitas 3. oktoobril 2011 ja 7. novembril 2011 Tartu Vanglale

(vastustaja) kaebused, milles juhtis tähelepanu kambris suitsetamise keelu rikkumisele. Samuti esitas

ta 12. detsembril 2011 vastustajale vaide, milles taotles, et teda ei paigutataks kokku vene rahvusest

või suitsetava kinnipeetavaga. Tartu Vangla direktor jättis 20. jaanuari 2012. a vaideotsusega vaide

rahuldamata.

2. Kaebaja esitas kaebuse, milles palus teha vastustajale ettekirjutuse, et ühte kambrisse ei

paigutataks eestlasi ja venelasi ning suitsetajaid ja mittesuitsetajaid, välja arvatud juhul, kui nad seda

ise soovivad. Kaebuse põhjuste kohaselt tekitavad keeleprobleemid arusaamatusi ja konflikte. Samuti

ei järgita kambrites suitsetamiskeeldu. Kuigi suitsetada võib ainult jalutuskäigu ajal, tuuakse sigarette

salaja massiliselt ka kambritesse. Seda on teinud ka kaebaja kambrikaaslane. Vastustaja ei suuda

kõiki kinnipeetavaid kontrollida. Kaebaja ei saanud kambrikaaslase kuuldes viimase kambris

suitsetamisest vanglaametnikku teavitada, sest see seadnuks ohtu tema julgeoleku. Vastustaja ei ole

kaebaja paigutamisel arvestanud Tartu Vangla kodukorra p-ga 4.9. Ettekirjutuse tegemine on vajalik

selleks, et tulevikus selliseid kokkupaigutamisi ei toimuks. Kaebajal on soov esitada tulevikus kahju

hüvitamise nõue.

3. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et isikul tekib õigus nõuda toimingu

sooritamist, kui on olemas õigusnorm, mis kohustab avaliku võimu kandjat mingiks kindlaks teoks, ja

see õigusnorm on mõeldud kaitsma isiku huvisid. Pelgalt rahvuse, usutunnistuse ja harjumuste

erinevus ei ole põhjus, mille tõttu vangla peab eeldama, et esineb vajadus kinnipeetavaid eraldi

paigutada.

4. Tartu Halduskohus jättis 10. mai 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-262 kaebuse rahuldamata.

4.1. Vangistusseadus (VangS) ega teised vangistust reguleerivad õigusaktid ei sätesta, et kinni-

peetavate paigutamisel kambritesse tuleb arvestada kinnipeetava rahvust või keelt. Tegemist ei ole

VangS § 12 lg-s 2 nimetatud erandolukorda kaasatoovate tunnustega. Seda on leidnud ka Riigikohus

haldusasjas nr 3-3-1-76-11. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida omale kambrikaaslast

rahvuse või muude talle sobivate tunnuste järgi.

4.2. Vanglasisest paigutamist reguleerivad õigusaktid ei näe ette kohustust arvestada kambrisse

paigutamisel kinnipeetava suitsetamisharjumusega. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr

72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes

selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida.

Tartu Vanglas saavad kinnipeetavad suitsetada ainult jalutuskäigu ajal jalutusboksis. See, kas kaebaja

kambrikaaslane on suitsetaja või mitte, ei saa tema õigusi rikkuda, sest kambris suitsetamine on

keelatud. Kaebaja ei ole välja toonud, millal ta pidi suitsetava kambrikaaslasega ühes kambris

viibima ja kas selline olukord jätkus ka kaebuse esitamise ajal. Vastustaja on kaebajale korduvalt

selgitanud, et VangS § 67 lg 3 kohaselt on kinnipeetaval kohustus viivitamatult teavitada

vanglateenistust kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise

isiku elu ja tervist, sh suitsetamiseeskirjade rikkumisest.

5. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 4. oktoobri 2013. a otsusega halduskohtu otsuse osaliselt ja

rahuldas kaebuse osaliselt, keelates vastustajal paigutada kaebajaga samasse kambrisse suitsetajat,

välja arvatud kaebaja nõusolekul.

6.1. Halduskohus on lahendanud kaebuse kohustamiskaebusena, kuigi esitati keelamiskaebus.

Tegemist ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega, sest keelamiskaebus on kohustamiskaebuse

eriliik. Keelamiskaebuse esitamise tingimused on täidetud.

6.2. Kaebaja saab esitada kaebuse vaid enda subjektiivsete õiguste kaitseks, mitte teiste isikute

õiguste kaitseks. Seetõttu saab ettekirjutuse teha vaid kaebaja kasuks.

6.3. VangS §-d 11 ja 12 ning VSKE §-d 5 ja 6 ei sisalda kinnipeetavate eraldihoidmise aluste

ammendavat loetelu. Vastustajal on kaalutlusõigus, otsustamaks, kas ja kellega kinnipeetavat ühte

kambrisse paigutada. Vangla kontekstis tuleb vastavat kaalutlust teostades ja VangS § 12 lg-s 2

sätestatud erandolukorda sisustades arvestada eelkõige julgeolekuabinõude ja distsipliiniga.

6.4. Halduskohus leidis õigesti, et eesti ja vene rahvusest kinnipeetavate paigutamine samasse

kambrisse on õigusnormidega kooskõlas.

6.5. Passiivse suitsetamise kahjulikkus on üldteada fakt ning mittesuitsetavate kinnipeetavate õigus

tervise kaitsele on tubakaseaduses (TubS) ja VSKE-s sätestatud suitsetamiskeelu eesmärgiga kaetud.

Asjaolust, et kambris on suitsetamine keelatud, ei saa järeldada, et sellist asja ei esine. Kaebaja

väidetest nähtub, et vastustaja ei ole suutnud suitsetamiskeelu järgimist tagada. Vastustaja ei ole

tõendanud vastupidist. Vangla ei või piirduda üksnes suitsetamiskeelu kehtestamisega, vaid peab

kontrollima ka keelust kinnipidamist ja tagama, et suitsetamine oleks välistatud neis ruumides, kus

teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Kuigi ka kaebajal on kohustus teavitada

vastustajat kambrikaaslase kambris suitsetamisest, ei saa vastustaja tugineda ainuüksi sellele.

Mittesuitsetava isiku suitsetajaga ühte kambrisse paigutamine riivab isiku õigusi. Erinevalt vabaduses

viibivast isikust ei ole kinnipeetaval võimalik suitsetajast distantseeruda. Riik ei tohi oodata, kuni

isikule tekib tervisekahjustus, vaid peab astuma ennetavaid samme kahju vältimiseks. Tervis on

kaalukas põhiõigus, mida kaitseb nii Eesti Vabariigi põhiseadus kui ka inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsioon (EIÕK). Seetõttu ei ole suitsetaja ja mittesuitsetaja ühte kambrisse paigutamine

õiguspärane. Määravaks ei saa pidada kambris suitsetamise keeldu, vaid selle tegelikku järgimist.

Kinnipeetava faktiline suitsetamine kambris on oluliseks asjaoluks, mis tingib VangS § 12 lg-s 2

sätestatud kaalutlusõiguse taandumise nullini. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on suitsetajate ja

mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist käsitlenud rikkumisena juhtudel, kui kaebajal olid juba

tervisehädad, millele sigaretisuitsus viibimine on vastunäidustatud, või on kaebaja saanud vanglas

viibides tervisehädad ja sedagi kumulatiivselt teiste ebarahuldavate kinnipidamistingimustega. Kuigi

praeguses asjas nii äärmuslikke asjaolusid ei esine, pole välistatud, et pidev allutamine passiivsele

suitsetamisele võib endast kujutada EIÕK rikkumist. Vastustaja on kohustatud võtma tarvitusele

tõhusaid meetmeid suitsetamise välistamiseks kambrites, kuid kuni seda kohustust täies mahus ei

täideta, tuleb paigutada suitsetaja kambris mittesuitsetajast eraldi, välja arvatud viimase nõusoleku

korral.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Vastustaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja halduskohtu otsus

jõusse jätta.

7.1. VangS § 12 lg-st 2 ei saa tuletada vastustajale kohustuslikku või keelatud käitumist ning normist

ei tulene kinnipeetavale õigust seada tingimusi kambrikaaslase valikul. Suitsetaja ja mittesuitsetaja

ühte kambrisse paigutamine ei riku ega saa rikkuda mittesuitsetaja õigusi. Kuivõrd kambrites on

suitsetamine keelatud, võib mittesuitsetaja õiguste rikkumine tuleneda kambris tegeliku suitsetamise

faktist, mitte ainuüksi sellest, et ta peab jagama kambrit suitsetajaga. Seda, et suitsetava ja

mittesuitsetava kinnipeetava ühte kambrisse paigutamine ei ole õigusvastane ega riku mittesuitsetava

kinnipeetava õigusi, on leidnud ka Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-76-11. Riigikohus andis hinnangu

olukorras, kus kinnipeetavatel oli kambris suitsetamine lubatud, välja arvatud kui selleks puudus

kambrikaaslase nõusolek. Praeguseks ajaks on suitsetamiskorraldus muutunud ja seda just

mittesuitsetavate kinnipeetavate huve silmas pidades. Suitsetamine vangla siseruumides ei ole

lubatud. Vastustaja korraldab järjepidevalt ja korrapäraselt jalutuskäigult tulevate kinnipeetavate

läbiotsimisi, et hoida ära tubakatoodete siseruumidesse viimist. Samuti korraldatakse kambrite,

isiklike asjade ja üldkasutuses olevate olmeruumide läbiotsimisi, et avastada kinnipeetavatel keelatud

esemeid ja ained. Ringkonnakohus on oma pädevust ületades näinud seadusandja asemel ja

täitevvõimu teostamisse sekkudes ette reegli, mida seadus ette ei näe, ning loonud kinnipeetavale

soodsa võimaluse vanglaga manipuleerimiseks endale meelepärase kambrikaaslase valikul. Vangla on

kohustatud looma kohad, kus kinnipeetav võib suitsetada, tagama kinnipeetavale võimaluse anda

tubakatooted hoiule ning väljastama kinnipeetavale tema soovi korral hoiule võetud tubakatooted

kohas ja ajal, mil kinnipeetaval on õigus neid kasutada. Vangla ei vastuta selle eest, kui kinnipeetav

rikub seadust või VSKE-d.

7.2. Kuna kaebaja ei vaidlustanud halduskohtus tema nõude ebaõigesti kvalifitseerimist, ei olnud

ringkonnakohtul õigust nõuet omal algatusel ümber kvalifitseerida. Ringkonnakohus tegi otsuse

nõude kohta, mida ei ole esitatud. Nõude omaalgatuslik ümberkvalifitseerimine on käsitatav olulise

menetlusnormi rikkumisena (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-04). Vastustajale ei

võimaldatud esitada oma seisukohti keelamiskaebuse põhjenduste ja lubatavuse kohta.

7.3. Ringkonnakohus rajas otsuse kaebaja paljasõnalistele väidetele. Kuna tõendamiskoormus oli

kaebajal, on põhjendamatu vastustajale ette heita tõendite esitamata jätmist. Ringkonnakohus ei ole

tõendamiskoormust ümber jagades andnud vastustajale võimalust omapoolsete tõendite esitamiseks.

8. Kaebaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldama. Kaebaja kordas oma väidet, et kambrites

suitsetatakse. Iga päev jääb ametnikele vahele kinnipeetavaid, kes üritavad tubakatooteid jalutus-

käigult siseruumidesse tuua, ja ka läbiotsimiste käigus leitakse kambrites pidevalt tubakatooteid.

Ainuüksi sellest, et kambris on suitsetamine keelatud, ei saa järeldada, et seda tegelikult ei tehta.

Vanglal on lubatud VangS § 12 lg 1 alusel arvestada kinnipeetavate paigutamisel erandlike asja-

oludega. Praegusel juhul on selliseks erandlikuks asjaoluks kaebaja tervise rikkumine. Ringkonna-

kohus ei loo kinnipeetavatele võimalust endale kambrikaaslast valida, sest kinnipeetav ei tea, kellega

ta kõigist mittesuitsetajatest ühte kambrisse paigutatakse. Kohus ei ole sekkunud täitevvõimu

teostamisse, vaid kaitses kaebaja tervist, millega vastustaja hakkama ei saanud. Seni, kuni vastustaja

ei suuda vältida tubakatoodete sattumist vangla siseruumidesse, on põhjendatud keeld paigutada

kaebajat suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse. Muul moel ei ole kaebaja tervise kaitse tagatud.

Seda, et kaebaja kambrikaaslane suitsetas kambris, tõendab muuhulgas tõik, et teda tabati pidevalt

tubakatoodete salaja sissetoomiselt, mille eest teda ka karistati. Vastustaja viidatud menetlusnormide

rikkumised ei ole aluseks otsuse tühistamisele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassatsiooniastmes ei vaielda enam selle üle, kas eri rahvusest ja eri keelt kõnelevate kinni-

peetavate ühte kambrisse paigutamine on õiguspärane. Kohtud jätsid selles küsimuses kaebuse

rahuldamata ja kaebaja ei ole ringkonnakohtu otsust kasseerinud. Seetõttu ei võta kolleegium selles

küsimuses seisukohta.

Vaidluse all on asjaolu, kas ringkonnakohus keelas õiguspäraselt vastustajal paigutada kaebajat ühte

kambrisse suitsetava kinnipeetavaga olukorras, kus vangla siseruumides kehtib suitsetamiskeeld, kuid

kaebaja väidete kohaselt rikuvad kinnipeetavad seda keeldu pidevalt ja vastustaja ei suuda keelust

kinnipidamist tagada. Samuti vaieldakse selle üle, kas ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, kui

kvalifitseeris kaebuse nõude omaalgatuslikult ümber.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebuse näol oli tegemist keelamis-, mitte kohustamis-

kaebusega. Sisuliselt palus kaebaja keelata vanglat paigutada teda ühte kambrisse vene rahvusest või

vene keelt kõneleva või suitsetava kinnipeetavaga. Halduskohus käsitles ekslikult kaebust

kohustamiskaebusena.

11. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Järelikult oli ringkonnakohus õigustatud tõlgendama kaebuse

taotlust ja tegema otsust kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Seejuures nõustub aga kolleegium

vastustajaga, et ringkonnakohus oleks pidanud nõude ümberkvalifitseerimist menetlusosalistega

arutama ning andma neile võimaluse oma seisukohti ja vajadusel uusi tõendeid esitada.

12. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vanglas on kambrites suitsetamine keelatud. VSKE § 82 lg 2

kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud

kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida (vt ka TubS § 30 lg 2 p 1). Samuti ei ole

VSKE § 82 lg 3 järgi kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse

vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid

ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada.

13. Kambrites kehtiva suitsetamiskeelu tõttu jagab kolleegium halduskohtu seisukohta, et ainuüksi

suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamine ei riku kaebaja kui mittesuitsetava kinni-

peetava õigusi. Tema õigusi saab rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu

järgimist. Kolleegium jagab ka ringkonnakohtu seisukohta, et vangla ei saa piirduda vaid suitsetamis-

keelu kehtestamisega, vaid peab ka tagama sellest keelust kinnipidamise. Keelust kinnipidamist tuleb

rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised

isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil,

seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda

kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal

paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema

tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa

õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks

mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30. juuli

2013. a otsus asjas 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). Kolleegium leiab, et EIÕK art 3

rikkumisena saab ka praegusel juhul, käsitada olukorda, kus suitsetamiskeeldu kambris ei järgita ja

isik peab vastu tahtmist viibima kambris, kus ka tegelikult suitsetatakse.

14. Kohus saab HKMS § 45 lg-st 1 tulenevalt rahuldada keelamiskaebuse üksnes juhul, kui on

põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi

ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.

15. Kaebusest võib järeldada, et kaebaja ei viibinud kaebuse esitamise ajal enam suitsetava kinni-

peetavaga ühes kambris. Kaebaja eesmärgiks on vältida, et vastustaja ei paigutaks teda ka tulevikus

suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse, sest kaebaja väidete kohaselt ei pea kinnipeetavad

suitsetamiskeelust kinni, toovad salaja sigarette jalutuskäikudelt kaasa ja suitsetavad kambrites.

Vangla ei suuda kaebaja väidete kohaselt tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist.

16. Kolleegium leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi

tõendit selle kohta, et vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Samuti ei ole ta

tõendanud, et tema eelmine kambrikaaslane kambris suitsetas. Ka juhul, kui lugeda need väited

eluliselt usutavateks, puudub sellegipoolest põhjus eeldada, et kaebaja paigutatakse tulevikus samasse

kambrisse kinnipeetavaga, kes kambris suitsetamiskeelust kinni ei pea.

Kui selline olukord peaks siiski tekkima, on kaebajal võimalik juhtida vanglaametnike tähelepanu

suitsetamiskeelu rikkumisele kambris (seda on võimalik teha ka kirjalikult) või esitada halduskohtule

kohustamis- või keelamiskaebus ning taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist.

17. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium vastustaja kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonna-

kohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas osaliselt halduskohtu otsuse ja rahuldas osaliselt

kaebuse. Kolleegium jätab halduskohtu otsuse tervikuna muutmata.

18. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, seetõttu jäävad menetlus-

osaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).

19. Vastustaja oli HKMS § 107 lg 9 alusel kautsjoni tasumisest vabastatud.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann