3-3-1-1-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-1-14

Otsuse kuupäev

27. veebruar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Sergey Andreevi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.

augusti 2012. a otsuse nr 15.3-3/618-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2013. a otsus haldus-

asjas nr 3-12-1993

Menetluse alus Riigikohtus

Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1993

osas, millega rahuldati Sergey Andreevi apellatsioonkaebus ja mõisteti Politsei- ja Piirivalve-

ametilt riigituludesse 258 eurot (otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4). Tühistatud osas jätta jõusse

Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 2013. a otsus samas asjas, täiendades kohtuotsuse

põhjendavat osa käesoleva otsuse põhjendustega. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

3. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa riigieelarvest makstavaks tasuks Sergey

Andreevile Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 180 eurot (sisaldab käibemaksu 30 eurot).

Kohtuotsus saata Eesti Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) 6. aprilli 2000. a otsusega anti Sergey Andreevile

(kaebaja) alaline elamisluba nr EL39E002298, mis 1. juunil 2006 jõustunud välismaalaste seaduse

(VMS) redaktsiooni muudatusega muutus pikaajalise elaniku elamisloaks. KMA 24. oktoobri 2007. a

otsusega nr 20071431 tunnistati eelnimetatud pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks.

2. Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-3-2-1-12 tühistati KMA

24. oktoobri 2007. a otsus nr 20071431. KMA õigusjärglane Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)

tunnistas 20. juuni 2012. a otsusega nr 15.3-3/459 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 68 lg-le 2

tuginedes ja eelnimetatud Riigikohtu lahendile viidates KMA 24. oktoobri 2007. a otsuse

nr 20071431 kehtetuks. PPA ennistas S. Andreevi pikaajalise elaniku elamisloa.

3. PPA algatas 25. juunil 2012 uuesti kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetluse, teavitas sellest menetluse adressaati ja võimaldas tal esitada elamisloa kehtetuks

tunnistamise asjaolude kohta oma arvamuse ja vastuväited.

4. PPA 29. augusti 2012. a otsusega nr 15.3-3/618-1 tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba

nr EL39E002298 alates 29. novembrist 2012 kehtetuks. Haldusakti õiguslikuks aluseks märgiti VMS

§ 16, § 241 lg 1 p 2 ja § 243. Haldusakti põhjenduste kohaselt tunnistati Viru Maakohtu 3. novembri

2006. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-7995 kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de

1 ja 6 järgi. Kaebaja pani korduvalt oma alaealise tütre suhtes toime raske seksuaalse

enesemääramisõiguse vastase kuriteo ja teda karistati pikaajalise vangistusega. Õigusvastase

käitumisega on isik näidanud üles lugupidamatust õiguskorra ja põhiseaduslike väärtuste vastu ning

pannud toime kuriteo pikaajalise elaniku elamisloa kehtimise ajal. Teda võib pidada Eesti avalikku

korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks. Arvestades, et sõltuvuskuritegude puhul on kuritegude

jätkuva toimepanemise oht suur, ning lähtudes toimepandud kuriteo olemusest ja raskusest, on alust

arvata, et isik kujutab avalikule korrale ohtu ka edaspidi.

Haldusakti kehtetuks tunnistamisel arvestati, et kaebaja on pikaajaline sisserändaja, kelle perekond

asub Eestis. Samuti arvestati tema Eestis elamise kestust ja sidemeid Eestiga, tema vanust ning

haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ning tema perekonnale. Arvestades õigusrikkumise

raskust ja laadi, kaalub avalik huvi kaebaja sidemed üles. Isik on oma tegevusega ise piiranud

perekonnaelu puudutavate õiguste kasutamist ja tuvastatud ei ole ühtegi asjaolu, mille alusel võiks

järeldada, et juba niigi piiratud õigus perekonnaelule saab pikaajalise elamisloa puudumise tõttu

veelgi enam rikutud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on aktsepteerinud isiku väljasaatmist ka

olukorras, kus väljasaadetaval olid lapsed, kellaga ta koos ei elanud ning kellega suhtlemine

(telefonitsi, e-kirjade saatmise teel) oli võimalik ka isiku välisriigis viibimise korral (EIK 8. jaanuari

2009. a otsus asjas nr 10606/07: J. Grant vs. Ühendkuningriigid, p 40). Isik on Vene Föderatsiooni

kodanik, tema emakeeleks on vene keel ning tema vanust arvestades ei esine tal kodakondsusjärgse

riigi ühiskonda integreerumiseks ületamatuid takistusi.

5. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja PPA otsuse tühistada. Kaebuse kohaselt on

otsus kaalutlusvigadega, sest oht avalikule korrale ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud ning

haldusakti andmisel ei ole piisavalt arvestatud kaebaja vanust ega tema sidemeid Eesti Vabariigiga ja

nende vähesust Vene Föderatsiooniga. Tegemist on kahekordse karistamisega sama teo eest. Kaebaja

on kogu elu elanud Eestis ega kujuta avalikule korrale ega riigi julgeolekule ohtu. Tema tütred on

täisealised ja elavad kaebajast eraldi ning kaebaja sõnul on perekond talle andestanud. Kaebaja on

karistuse kandnud ja viibinud enne PPA otsuse tegemist vabaduses ligikaudu aasta, mille jooksul

saanud töö- ja elukoha ning käitunud seaduskuulekalt. PPA otsus on vastuolus ka Euroopa Liidu

Nõukogu direktiivi nr 2003/109/EÜ preambula p-ga 16 ja art 12 lg-ga 1, mille järgi on pikaajalistel

elanikel tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu.

6. Tallinna Halduskohus jättis 20. veebruari 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1993 kaebuse

rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised.

6.1. Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15 järgi võib

ka pikaajalise sisserändaja elamisloa kehtetuks tunnistada juhul, kui isik on süüdi mõistetud raske

kuriteo toimepanemises ja kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Kuritegude toimepanemine kahjustab

oluliselt avalikku korda ning kuritegelikult käituv inimene kujutab endast suurt ohtu avalikule korrale

ja kogu ühiskonna julgeolekule.

6.2. Viru Maakohtu 3. novembri 2006. a jõustunud otsusega on tuvastatud, et kaebaja pani enda

alaealise lapse suhtes toime seksuaalse enesemääramisõiguse vastased süüteod ajavahemikul 2001–

2005, millest nähtub kuriteo retsidiivsus, ja süütegude korduvus suurendab teo toimepanija ohtlikkust

veelgi. Tegemist oli äärmiselt raske kuriteoga, mis pandi korduvalt toime lapsealise (8–11-aastane)

isiku vastu.

6.3. Sõltuvuskuritegusid toimepannud isikute puhul säilib sarnaste tegude toimepanemise oht ka

tulevikus. Asjaolu, et kaebaja tütar on saanud täisealiseks ega sõltu isast, ei välista kohtu hinnangul

ohtu, et kaebaja võib panna toime kuriteo mõne teise isiku vastu. Asjaolusid kogumis hinnates on

PPA jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

6.4. Rikutud ei ole topeltkaristamise keeldu, sest elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole käsitatav

karistusena. Tegemist on administratiivmeetmega, mis tuleneb kaebaja toime pandud kuritegudest ja

selle eesmärgiks on avaliku korra ja julgeoleku kaitse tulevikus.

6.5. Kaebaja on pikaajaline elanik, kellel on Vene Föderatsiooni kodakondsus. PPA on

kaalutlusotsuse tegemisel järginud kaalutlusõiguse piire ja arvestanud asjakohaste asjaoludega.

Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine oli proportsionaalne meede riigi

julgeoleku tagamiseks. Ühestki dokumentaalsest tõendist ei nähtu, et otsuse tegemisel oleks rikutud

õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

7. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja

jäi varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et PPA otsus on kaalutlusvigadega ja

õigusvastane. Halduskohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ega sisalda ühtegi viidet

asjaoludele, mis tõendaksid kaebajast tulenevat reaalset ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

VMS § 238 lg 1 p 5 kohaselt taastatakse elamisluba üksnes juhul, kui ei esine elamisloa andmisest

keeldumise aluseid. Taastatud elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei saa juhinduda asjaoludest, mis

leidsid aset enne selle väljastamist.

8. PPA palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jäi

kõigi eelnevas menetluses esitatud seisukohtade juurde ning selgitas täiendavalt, et kaebaja

elamisluba ei ole taastatud VMS § 238 alusel.

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. septembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas PPA otsuse. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendused olid järgmised.

9.1. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on isikul Eestist lahkumise

kohustuse tekkimine, mistõttu on asjakohane arvestada VMS § 241 lg 1 p 2 tõlgendamisel Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109 EÜ artiklis 12 sätestatuga, mille kohaselt on pikaajalise elaniku

väljasaatmine lubatav üksnes juhul, kui isik kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule

korrale ja julgeolekule. PPA ei ole vaidlustatud otsuses näidanud, miks ta leiab, et vaatamata karistuse

ärakandmisele ja pärast vabanemist tavaellu tagasipöördumisele kujutab kaebaja jätkuvalt ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

9.2. Üksnes kuriteo toimepanemise ja karistatuse faktile tuginemine ei ole VMS § 241 lg 1 p 2

kohaldamiseks piisav. PPA ja halduskohtu otsuse analüüs ei veena, et kaebaja võiks samasuguseid

kuritegusid uuesti toime panna. Tegemist oli küll seksuaalkuriteoga ja mitmete kuriteoepisoodidega,

kuid need pandi toime sama kannatanu vastu, kes on nüüd täisealine ning elab omaette. Kaebajast

tulenev oht avalikule korrale ei ole nähtav ega veenvalt põhjendatud.

9.3. PPA on andnud põhjendamatult suure kaalu kaebaja toime pandud kuriteo raskusele ning jätnud

kaebaja Eestis elamise kestust, tema vanust ja sidemeid puudutavad asjaolud piisava tähelepanuta.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kaebajal oleks mingeidki sidemeid kodakondsusjärgse riigiga.

9.4. Riigi õigusabi tasu taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 alusel rahuldada. Kuna

kaebaja oli kohtumenetluses vabastatud riigi õigusabi tasu kandmise ja riigilõivu tasumise

kohustusest, siis tuleb need menetluskulud (258 eurot) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 118 lg 2 alusel PPA-lt välja mõista.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. PPA esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

halduskohtu otsuse. Kassatsioonkaebuse põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

10.1. Kaebaja on varem toime pannud sõltuvuskuriteo, mille kordumise tõenäosus on suur.

Arvestades toimepandud kuriteo raskust, sh korduvust, on oht avalikule korrale säilinud. VMS § 241

lg 1 p 2 kohaldamine ei eelda eelneva kuriteo toimepanemise tuvastamist ehk see norm on kohaldatav

ka juhul, kui pikaajalise elaniku elamisloaga isik ei ole kuritegu toime pannud, kuid ohustab oma

tegevusega muul moel avalikku korda. Kuriteo toimepanemine kinnitab ohtu avalikule korrale ja

sellega on põhjendatult otsuse tegemisel arvestatud.

10.2. Kaebaja ei ole tõendanud, et oleks vangistuse ajal või pärast vanglast vabanemist saanud ravi

või abi oma sõltuvuse vastu. Tartu Vangla 7. novembri 2011. a iseloomustus ja riskihinnang kinnitab

kaebaja kõrgohtlikkust.

10.3. Kaebaja on uuesti süüdistatav ja Harju Maakohtu 14. oktoobri 2013. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-13-8219 järjekordse seksuaalkuriteo toimepanemises süüdi mõistetud. Kuigi Tallinna Maakohtu

otsus pole jõustunud ning nimetatud asjaolu ei olnud PPA otsuse tegemise ajal teada, tuleks sellega

arvestada, sest see kinnitab kaebajast tulenevat ohtu. Nimetatud kriminaalasja raames tehtud

ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktist nr 193 nähtub, et kaebajal on tuvastatud

seksuaalsuunitluse häire pedofiiliana.

10.4. PPA on arvestanud, et kaebaja on pikaajaline elanik, kes on kogu aja elanud Eestis ning kelle

eraeluline seotus Eestiga on seetõttu tugev. Kaebaja eraelulised sidemed Eestiga ei kaalu aga üles

temast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA on järginud kaalutlusreegleid.

11. Kaebaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kassatsioonkaebuses välja toodud uued asjaolud kaebaja hilisema süüditunnistamise kohta tuleb jätta

tähelepanuta, sest vaidlustatud haldusakti andmisel ei saanud vastustaja nende asjaoludega arvestada

ja maakohtu otsus ei ole jõustunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. PPA on kassatsioonkaebuses palunud haldusakti õiguspärasuse hindamisel ning kaebajast

avalikule korrale lähtuva ohu kindlakstegemisel arvestada pärast haldusakti andmist esinenud

asjaoludega, et kaebaja on uuesti süüdistatav kuriteo toimepanemises ning on maakohtu jõustumata

otsusega ka süüdi tunnistatud.

13. HKMS § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga,

haldusakti õiguspärasust hinnatakse omakorda haldusakti andmise aja seisuga. PPA otsust tuleb

hinnata ex ante vaatlusviisist lähtuvalt ehk akti õiguspärasuse ja ohu hindamisel saab arvestada

üksnes nende asjaoludega, mis olid olemas otsuse tegemise ajal. Haldusakti õiguspärasuse hindamisel

ei saa arvestada hiljem tekkinud asjaolusid, olgu need siis isiku ohtlikkust kinnitavad või seda

kummutavad. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et praegusel juhul oleks haldusakti õiguspärasuse

kontrollimisel nimetatud asjaoludega arvestamine vastuolus ka süütuse presumptsiooni põhimõttega,

sest süüdimõistev kohtuotsus pole jõustunud. Seega ei ole kassatsioonkaebuses esile toodud uued

asjaolud asjakohased ega kohtumenetluses arvestatavad. Seetõttu tuleb PPA 29. augusti 2012. a

otsuse õiguspärasuse hindamisel jätta tähelepanuta PPA väited, et kaebaja on toime pannud uue

kuriteo, talle on esitatud kriminaalsüüdistus ning kriminaalmenetluses on tehtud või tehakse

süüdimõistev kohtuotsus.

Kolleegium jätab tähelepanuta ka kassatsioonkaebuses viidatud Tartu Vangla 7. novembri 2011. a

riskihinnangu ja kriminaalasja nr 1-13-8219 raames tehtud ekspertiisiakti nr 193, sest vaidlustatud

haldusaktis ega kohtumenetluses ei ole nimetatud dokumentidele enne kassatsioonkaebuse esitamist

tuginetud.

II

14. VMS § 241 on kohaldatav nii esimest korda antud elamislubade kui ka taastatud elamislubade

puhul. Praegusel juhul ei ole tegemist siiski taastatud elamisloaga VMS § 238 mõttes, vaid eelneva

elamisloa ennistamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-3-

2-1-12 tühistati KMA 24. oktoobri 2007. a otsus nr 20071431, millega tunnistati kehtetuks kaebaja

pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39E002298. Nimetatud kohtuotsuse tagajärjel hakkas varem

kehtetuks tunnistatud elamisluba taas kehtima ning selle ennistamine haldusorgani haldusaktiga ei ole

seetõttu käsitatav uue elamisloa andmisena.

15. VMS § 241 lg 1 p 2 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib tunnistada kehtetuks, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel on

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks kaitsta avalikku julgeolekut.

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab, et esiteks tehakse kindlaks isikust lähtuv

oht ja seejärel langetatakse kaalumisotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada

elamisluba (VMS § 241 lg 1 p 2 ja lg 3). Oht peab olema reaalne ja piisavalt tõsine. Euroopa

Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ, mis reguleerib pikaajalistest elanikest

kolmandate riikide kodanike staatust liikmesriikides, art 12 lg-s 1 sätestatakse, et liikmesriik võib

teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu

avalikule korrale ja julgeolekule. Tõsi, nimetatud artikkel on asjakohane eelkõige väljasaatmisotsuse

ehk lahkumisettekirjutuse tegemisel. Kuna pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

tagajärjel kaotab isik Eestis viibimiseks seadusliku aluse, on eeltoodud säte asjakohane ka VMS

§ 241 lg 1 p 2 tõlgendamisel.

16. Politsei ja piirivalve seaduse (PPS) § 7² lg 1 käsitab avaliku korda ühiskonna seisundina, milles

on tagatud õigusnormide järgimine ja isikute subjektiivsete õiguste ja õigushüvede kaitstus. Oht

õigushüvele on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada

piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (PPS § 7³ lg 2). Seega on oht

avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse

hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase

õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi

ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib

kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht

oli tõenäoline (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 18).

17. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamisel tuleb eristada kahte olukorda. Pikaajalise elaniku elamisluba on

lubatud tunnistada kehtetuks nii juhul, kui isik pole kuritegu toime pannud, kuid kogutud teave ja

teatavaks saanud asjaolud kinnitavad reaalset ja tegelikku ohtu avalikule korrale ja seeläbi riigi

julgeolekule, kui ka juhul, kui isik on kuriteo toime pannud ja seda kinnitab süüdimõistev kohtuotsus.

Teisena nimetatud juhul on kolleegiumi hinnangul üheks avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule

eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks juba eelduslikult kuriteo toimepanemise fakt. Kuriteo

toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust

lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel.

18. PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eelduste (haldusakti

adressaadist lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule) tuvastamisel lähtunud nii asjaolust, et

elamisluba omav isik on toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase raske kuriteo alaealise

vastu, kui ka asjaolust, et sarnase kuriteo toimepanemise tõenäosus tulevikus on kõrge. PPA

põhjendas seda seksuaalkuriteo olemusega ehk sellise kuriteo puhul on tegemist sõltuvuskuriteoga,

mille kordumise tõenäosus tulevikus on üldjuhul kõrge.

19. Kolleegium nõustub PPA seisukohaga, et ringkonnakohus on ebaõigesti heitnud PPA otsusele ette

kaebajast lähtuva ohu olemasolu tuvastamise vähest ja ebaveenvat põhjendatust. Kolleegium on

varem märkinud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud

arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

4. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51). PPA on vaidlustatud otsuses näidanud ja

põhjendanud, et isik ohustab avalikku korda VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes. Esiteks on kaebaja kuriteo

toimepanemisega selgelt kahjustanud teise isiku õigushüve ja sellega rikkunud ka avalikku korda

ning ainuüksi nimetatud asjaolust tuleneb ja säilib oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Teiseks,

arvestades toimepandud kuriteo olemust ja raskust, suurendab seksuaalkuriteo kui sõltuvuskuriteo

toimepanek isikust lähtuvat võimalikku ohtu avalikule korrale ka tulevikus. Seksuaalne

enesemääramisõigus on isikuvabaduse ja -puutumatuse üks alaliike ning selle õiguse rikkumine

kujutab endast kehalist rünnet, mis tekitab hirmu ja alandust. Ohtlikkust avalikule korrale suurendab

praegusel juhul haldusakti adressaadi toimepandud süüteo raskus ja kõrge ühiskonnaohtlikkus.

Alaealiste vastu suunatud kuriteod, eriti seksuaalse enesemääramisõiguse vastased süüteod, on

käsitatavad üldohtlikena ning isiku ohtlikkus säilib ka pärast karistuse kandmist.

20. Ringkonnakohus leidis, et samasuguse süüteo sooritamise tõenäosus ja sellest tulenev oht

ühiskonnaliikmetele ei ole veenev ka seetõttu, et kaebaja pani süüteo toime enda pereliikmest

kannatanu vastu, kes on nüüdseks täisealine ja iseseisev, ning kuigi kaebajat süüdistati korduva

kuriteo toimepanemises oli tegemist esmakordse süüdimõistmisega.

20.1. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud jõustunud maakohtu

otsusega tuvastatud ning kaebajale inkrimineeritud süüteo korduvuse (KarS § 241 lg 1 p 6) piisaval

määral arvestamata. Kaebaja tunnistati Viru Maakohtu 3. novembri 2006. a otsusega lühimenetluses

süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning talle mõisteti karistuseks üheksa aastat vangistust.

Karistust vähendati kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti kuus aastat vangistust. Seega

tunnistati kaebaja süüdi raske isikuvastase kuriteo toimepanemises raskendavatel asjaoludel (kuritegu

alaealise isiku vastu isiku poolt, kes on varem toime pannud seksuaalse enesemääramisõiguse vastase

kuriteo). Korduva seksuaalse enesemääramisõiguse vastase kuriteo toimepanemise fakt on oluline

asjaolu, millega tuleb arvestada, hinnates ohtu avalikule korrale VMS § 241 mõttes, sest see

iseloomustab isiku toimepandud kuriteo retsidiivsust. Ringkonnakohus on seega jätnud olulise

asjaolu nõuetekohaselt arvestamata.

20.2. Ringkonnakohus ei ole arvestanud ka asjaoluga, et PPA otsuse kohaselt oli üks kaebaja kahest

tütrest otsuse tegemise ajal alaealine (PPA otsuse p 17). Selle asjaolu arvestamata jätmist ei ole

kohtuotsuses nõuetekohaselt põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul saab sellise sõltuvuskuriteo

korduvalt toimepannud isiku puhul eeldada, et säilib reaalne oht avalikule korrale. Riigikohtu

praktikas on rõhutatud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute

puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude

puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur (nt seksuaalkuriteod ja

narkokuriteod, vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-

1-1-103-06, p 15; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

124-09, p 33).

21. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise otsuses andnud piisavalt veenva hinnangu haldusakti adressaadi toimepandud süüteole

ja selle raskusele ning asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja kujutab endast VMS § 241 lg 1

p 2 mõttes reaalset ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

III

22. EIK on oma praktikas rõhutanud, et konventsiooni artiklist 8 ei saa tuletada absoluutset õigust

mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või

väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (vt EIK 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 52178/10:

Samsonnikov vs. Eesti, p 86). Ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusest Rec (2000) 15 ei

tulene pikaajalise sisserändaja staatust omavale isikule väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise keeldu. Kuna kolleegiumi hinnangul on PPA õigesti leidnud, et kaebaja

kujutab ohtu avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule, siis tuleb järgmiseks kontrollida, kas

esinesid piisavad asjaolud isiku pikaajalise elaniku elamisloa kui riigis viibimise seadusliku aluse ehk

soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

23. VMS § 241 lg 3 sätestab: „Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et

välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid või kasutanud pettust

või välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule või välismaalast on

karistatud Eestis riigivastase tahtliku kuriteo eest ja tema karistatus ei ole kustunud, kaalutakse

välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte,

võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja

päritoluriigiga.“

24. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise peamiseks eesmärgiks on teiste isikute

põhiseaduslike õiguste ja riigi julgeoleku kaitsmine. VMS § 241 lg 1 koosmõjus lg-ga 3 alusel tehtav

otsus on kaalutlusotsus, mille tegemisel on haldusorganil lai kaalutlusruum. HMS § 4 lg 2 järgi

teostatakse kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üld-

põhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel

antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib halduskohus kaalutlusõiguse

piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 1

esimene lause).

25. Kaalutlusreeglite järgimise kohta märkis ringkonnakohus järgmist: „Lisaks on PPA kaalutlus-

otsuse tegemisel andnud põhjendamatult suure kaalu kaebaja poolt toime pandud kuriteo raskusele

ning jätnud piisava tähelepanuta kaebaja Eestis elamise kestust, kaebaja vanust ja sidemeid Eestiga

puudutavad asjaolud. Kaebaja on Eestis sündinud ning elanud kogu elu siin, seega omab ähvardav

väljasaatmine tugevat riivet kaebaja eraelule. PPA pole otsuses näidanud, et kaebajal oleksid üldse

mingid sidemed kodakondsusjärgse riigiga. Arvestades samal ajal seda, et kaebaja on Eestis elanud

üle 50 aasta, on tema sidemed Eestiga ilmselt tugevad.“ Ringkonnakohus on seega kaalutlusveaks

pidanud oluliste asjaolude arvestamata jätmist ja asjaolude ebaõiget väärtustamist.

26. Kolleegium on seisukohal, et arvestades kaebaja toimepandud kuriteo raskust (sh süütegude

pikaajalist korduvust) ja kaebajast lähtuvat reaalset oht avalikule korrale ja seeläbi ka riigi julge-

olekule (vt otsuse punkte 20–23), oli haldusorgani diskretsiooniruum tavapärasest oluliselt palju

ahtam. Asjaolude väärtustamise kontrollimisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri

ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise

korral.

27. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu PPA otsusest kaalutlusreeglite ilmselget rikkumist. PPA on

otsuses analüüsinud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja järeldanud, et kaebaja kujutas endast olulist

ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seejärel on analüüsitud kaebaja perekonna- ja eraelu riive

intensiivsust, sh arvestatud kaebaja pikaajalise sisserändaja staatust ja Eestis elamise kestust (PPA

otsus p-d 15, 17 ja 18). Kolleegium möönab, et PPA saanuks otsust detailsemalt ja veenvamalt

põhjendada, kuid otsuses esitatud kaalutlused on kolleegiumi hinnangul siiski haldusakti

õiguspärasuse tuvastamiseks piisavad. Otsusest nähtub kaalumisotsuse tegemine, arvestatud asjaolud

ning neile antud kaal ning vastandlike (avalik- ja erahuvi) huvide võrdlemine ning kaalumine.

28. Ringkonnakohus ei ole piisava põhjalikkusega analüüsinud PPA otsuses esitatud kaalutlusi ning

on kolleegiumi hinnangul teinud eksliku järelduse, et kaebaja Eestis elamise kestusele, tema vanusele

ja sidemetele Eestiga ei ole pööratud piisavat tähelepanu. PPA on otsuses arvestanud ühelt poolt

toimepandud kuriteo raskust ja isikust lähtuvat jätkuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

Teisalt on PPA otsuses selgesõnaliselt arvestatud kaebaja vanuse, tema pikaajalise sisserändaja

staatuse ning seniste sidemetega Eestis. Kuna kaebaja on kogu elu elanud Eestis, siis ei ole alust

pidada tema sidemeid kodakondsusjärgse riigiga tugevateks, mis aga ei välista pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebajal on Vene Föderatsiooni kodakondsus, mistõttu on tema

seos Vene Föderatsiooniga ilmselge. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks

eelduseks ei ole sugulaste või hõimlaste olemasolu välisriigis. Vastasel juhul ei oleks sellise

välismaalase, kellel pole kodakondsusjärgses riigis lähedasi, elamisluba üldse võimalik kehtetuks

tunnistada, mis ei ühtiks aga VMS § 241 eesmärgiga. Küll tuleb sidemete nõrkust kodakondsusjärgse

riigiga kaalumisotsuse tegemisel arvestada. PPA on seda asjaolu ka arvestanud, kuid leidnud, et

kaebaja vanust, kodakondust ja vene keele oskust arvestades ei teki kaebajal kodakondsusjärgsesse

riiki integreerumisel ületamatuid raskusi (PPA otsuse p 15 koosmõjus punktiga 19). Kolleegium

nõustub PPA järeldusega.

29. Kaebaja on lahutatud ja elab perekonnaliikmetest eraldi. Toimepandud kuriteo olemust, selle

korduvust ja raskust arvestades ei ole alust pidada kaebaja peresuhteid kuigi tugevateks. Asjaolu, et

kaebaja on väidetavalt perekonnaga mingil määral leppinud, ei muuda arvestatavat perekonna- ja

eraelu riivet praegusel juhul eeltoodu tõttu intensiivseks. Kolleegiumi hinnangul kaalub kaebajast

lähtuv reaalne oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule üles tema tahte säilitada elamisluba ja riive

perekonna- ja eraelule.

30. Eeltoodule tuginedes rahuldab kolleegium PPA kassatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Ringkonna-

kohtu 26. septembri 2013. a otsuse haldusasjas nr 3-12-1993 osas, millega rahuldati kaebaja

apellatsioonkaebus ja mõisteti Politsei- ja Piirivalveametilt riigituludesse 258 eurot (resolutsiooni p-d

1, 2 ja 4). Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-12-1993.

Kolleegium peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses esitatud

põhjendustega. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, puudub alus ka HKMS § 118 lg 2

kohaldamiseks. Apellatsiooniastmes välja mõistetud riigi õigusabi tasu osas jääb ringkonnakohtu

otsus muutmata.

31. Kaebaja esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa esitas Riigikohtule kassatsiooniastmes riigi

õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks taotluse, milles

palub määrata riigi õigusabi osutamise tasuks 180 eurot (sisaldab käibemaksu). Kolleegiumi

hinnangul on kassatsiooniastmes riigi õigusabi osutamine taotluses märgitud ulatuses põhjendatud

ning taotlus tuleb RÕS §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu maksab RÕS § 24 lg 1 järgi

välja Eesti Advokatuur.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann