3-2-1-188-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-188-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. veebruar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

FAMA Invest OÜ hagi Expert Tehnikakaupluste AS-i

vastu üürihinna vahe, kahju ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-381

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

FAMA Invest OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 141 eurot 6 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja FAMA Invest OÜ (registrikood 11135542), esindaja

vandeadvokaat Margo Lemetti

Kostja Expert Tehnikakaupluste AS (registrikood 10208954),

esindaja vandeadvokaat Toomas Keevallik

Asja läbivaatamise kuupäev

27. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-381 osaliselt

osas, millega ringkonnakohus mõistis Expert Tehnikakaupluste AS-ilt FAMA Invest OÜ kasuks

välja 4204 (neli tuhat kakssada neli) eurot 17 senti viivist alates 11. oktoobrist 2012 kuni

19. septembrini 2013 ja muutis vastavalt Viru Maakohtu 20. detsembri 2012. a otsuse

resolutsiooni.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Expert Tehnikakaupluste AS-ilt FAMA

Invest OÜ kasuks alates 11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013 välja viivis

15 345 (viisteist tuhat kolmsada nelikümmend viis) eurot 23 senti.

3. Otsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

„3.1. Jätta rahuldamata FAMA Invest OÜ hagi Expert Tehnikakaupluste AS-i vastu

kahju hüvitamiseks summas 89 216 (kaheksakümmend üheksa tuhat kakssada

kuusteist) eurot 44 senti ja viivise saamiseks seisuga 2. oktoober 2012 summas

19 832 (üheksateist tuhat kaheksasada kolmkümmend kaks) eurot 2 senti.

3.2. Rahuldada FAMA Invest OÜ alternatiivnõudena esitatud hagi Expert

Tehnikakaupluste AS-i vastu lepingu täitmiseks üüri väljamõistmiseks täies ulatuses ja

viivisenõue osaliselt.

Välja mõista Expert Tehnikakaupluste AS-ilt FAMA Invest OÜ kasuks perioodi 15. juulist

2009 kuni 30. augustini 2011 üüritasu 89 216 (kaheksakümmend üheksa tuhat kakssada

kuusteist) eurot 44 senti, viivis alates 11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013

15 345 eurot 23 senti (viisteist tuhat kolmsada nelikümmend viis) eurot 23 senti ja viivis

üüritasu nõudelt (89 216,44 eurot) 0,05% võlgnetavalt summalt iga viivitatud päeva eest

alates 20. septembrist 2013 kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

3.3. Rahuldada FAMA Invest OÜ perioodi 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2009

üürivahe nõue Expert Tehnikakaupluste AS-i vastu täies ulatuses ja viivisenõue osaliselt.

Välja mõista Expert Tehnikakaupluste AS-ilt FAMA Invest OÜ kasuks perioodi

1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2009 üürivahe 6651 (kuus tuhat kuussada

viiskümmend üks) eurot 3 senti, viivis alates 14. jaanuarist 2010 kuni 19. detsembrini

2012 summas 3566 (kolm tuhat viissada kuuskümmend kuus) eurot 43 senti ja viivis

üürivahe nõudelt (6651,03 eurot) 0,05% võlgnetavalt summalt iga viivitatud päeva eest

alates 20. detsembrist 2012 kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

3.4. Jätta Viru Maakohtu 4. veebruari 2010. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna."

4. FAMA Invest OÜ kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-381 muutmata

menetluskulude jaotuse osas. Jätta Riigikohtus kantud menetluskulud poolte enda kanda.

6. Tagastada FAMA Invest OÜ kassatsioonkaebuselt 17. oktoobril 2013 tasutud kautsjon

111 (ükssada üksteist) eurot FAMA Invest OÜ kontole nr 221030385626 (Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FAMA Invest OÜ (hageja) esitas 4. jaanuaril 2010 Viru Maakohtule hagi Expert

Tehnikakaupluste AS-i (endine ärinimi Expert Estonia AS, kostja) vastu, milles nõudis

104 066 krooni suurust üürihinna vahet, 368 196 krooni 75 sendi suurust kahjuhüvitist ja viivist.

2. novembril 2010 esitas hageja nõude suurendamise avalduse ja palus mõista kostjalt hageja kasuks

välja üürihinna vahe 104 066 krooni ja selle õigel ajal tasumata jätmisest tulenev viivis 0,05%

tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest alates 15. juulist 2009 kuni põhivõla täieliku

tasumiseni ning 1 395 934 krooni suurune saamata jäänud üüritulu kui kahju. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21. märtsil 2006 Narvas Fama kaubanduskeskuses asuva

ruumi üürilepingu tähtajaga kuni 30. august 2011. 9. aprillil 2009 teatas kostja hagejale, et ütleb

lepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 313 lg 1 alusel ennetähtaegselt, alates 14. juulist 2009 üles, kuna

kaupluse käive oli majanduskriisi tõttu vähenenud. 14. juulil 2009 kolis kostja üüripinnalt ka välja.

Hageja leidis, et lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei olnud alust. VÕS § 313 lg 1 alusel võib

üürilepingu üles öelda vaid siis, kui esinevad asjaolud, mida ülesütlemist sooviv pool lepingu

sõlmimisel ette näha ei saanud. Kostja pidi ette nägema, et tehnikakaupade turu kasv ei ole kestev ja

et tehnikapoe külastatavus ning käive võib aja jooksul langeda.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on ta lepingu õiguspäraselt üles öelnud. Kuna kostja ei ole lepingut

rikkunud, ei ole hagejal õigust nõuda üürihinna vahet, viivist ega kahjuhüvitist. Pooled sõlmisid

lepingu eesmärgiga pidada kaubanduskeskuses kodumasinate ja elektroonikakaupade kauplust.

Kostja informeeris hagejat lepingu lõpetamise kavatsusest poolteist aastat ette ja seega on leping üles

öeldud piisava etteteatamistähtajaga ning alles pärast seda, kui kõik võimalused hagejaga lepingu

jätkamise suhtes kokkuleppe saavutamiseks olid ammendunud. Lisaks oli hagejal enne ülesütlemist

piisavalt aega uue üürniku leidmiseks.

3. Viru Maakohus rahuldas 20. septembri 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

95 867 eurot 47 senti ning üürivõlgnevuselt 6651 eurot 3 senti alates 15. juulist 2009 kuni põhinõude

täitmiseni viivise 0,05% päevas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Hageja esitas 2. oktoobril 2012 hagi täpsustuse, milles esitas oma nõuded alternatiivselt. Hageja

palus primaarnõudena mõista kostjalt välja 119 606 eurot 97 senti, mis koosneb esiteks 6651 euro

3 sendi suurusest üürivõlast ja selle õigel ajal tasumata jätmisest tulenevast viivisest 3907 eurot

48 senti ning teiseks lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevast saamata jäänud üüritulust

89 216 eurot 44 senti ja selle tasumata jätmisest tulenevast viivisest 19 832 eurot 2 senti.

Kui kohus jätab eelnimetatud nõude rahuldamata, palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt välja

136 932 eurot 99 senti, mis koosneb esiteks 6651 euro 3 sendi suurusest üürivõlast ja selle õigel ajal

tasumata jätmisest tulenevast viivisest 3907 eurot 48 senti ning teiseks lepingu täitmata jätmisest

tulenevast üürinõudest perioodi 14. juulist 2009 – 30. augustini 2011 eest 89 216 eurot 44 senti ja

viivisest eelnimetatud ajavahemikul tasumata jäetud üüri eest 37 158 eurot 4 senti (esimene

alternatiivnõue).

Kui kohus jätab ka selle nõude rahuldamata, palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt välja

130 120 eurot 82 senti, mis koosneb esiteks 6651 euro 3 sendi suurusest üürivõlast ja selle õigel ajal

tasumata jätmisest tulenevast viivisest 3907 eurot 48 senti, teiseks lepingu täitmata jätmisest

tulenevast üürinõudest perioodi 14. juulist 2009 – 30. augustini 2011 eest 36 271 eurot 26 senti ja

viivisest eelnimetatud ajavahemikul tasumata jäetud üüri eest 18 576 eurot 59 senti ning kolmandaks

lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitisest 52 945 eurot 21 senti ja selle tasumata jätmisest

tulenevast viivisest 11 769 eurot 25 senti (teine alternatiivnõue).

Seega esitas hageja esimese nõudena kahju hüvitamise nõude ja alternatiivselt täitmisnõude. Kui

kostja ülesütlemisavaldus oli tühine ja üürileping kehtis selle korralise lõppemiseni ehk kuni

30. augustini 2011, siis saab hageja nõude kvalifitseerida täitmisnõudena. Kui kohus ei rahulda

hageja täitmisnõuet täies ulatuses, kuna hageja andis vahepeal ruume üürile ka asendusüürnikele,

palus hageja ulatuses, milles täitmisnõue jääb rahuldamata, rahuldada nõue lepingu rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

7. Asja uuel läbivaatamisel rahuldas Viru Maakohus 20. detsembri 2012. a otsusega hageja

alternatiivnõude osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja esiteks üüri ajavahemiku

15. juulist 2009 kuni 14. septembrini 2009 eest 12 917 eurot 11 senti ja viivise 452 eurot 20 senti,

teiseks üürivahe ajavahemiku 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2009 eest 6651 eurot 3 senti ja

viivise perioodi 12. oktoobrist 2012 kuni 19. detsembrini 2012 eest 3566 eurot 43 senti. Kolmandaks

mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt (6651 eurot 3 senti) ajavahemiku eest

alates 20. detsembrist 2012 kuni nõude täieliku täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

(0,05% päevas). Menetluskuludest jättis kohus hagiavalduselt tasutud riigilõivust 80% hageja ning

20% kostja kanda. Poolte ülejäänud menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kehtis üürileping ka pärast 14. juulit 2009 ja seega ei saa

hageja nõuet kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena. Hageja ei takistanud kostjal ruume kasutada

ka pärast 14. juulit 2009, kostjal oli õigus jätkata ruumide kasutamist senise üürilepingu alusel, kuid

kostja ei teinud seda. Hageja saab kostjalt nõuda üüri ajani, mil kostja ei saanud enam ruume

kasutada uute üürilepingute tõttu, ehk kuni 14. septembrini 2009. Kuna pärast uute üürnikega

üürilepingute sõlmimist ei saanud kostja enam ruume kasutada, siis ei pea kostja hagejale alates uute

üürnikega üürilepingute sõlmimisest VÕS § 296 lg 1 mõtte kohaselt ka üüri maksma. Seetõttu

rahuldas kohus hageja täitmisnõude osaliselt.

Pooled on üürilepingus kokku leppinud, et üüri tasutakse kord kuus üürileandja arve alusel kümne

päeva jooksul. Kuigi hageja ei ole perioodi 15. juulist 2009 – 14. septembrini 2009 eest kostjale

arveid esitanud, nõuab hageja ka viivise tasumist, lähtudes kostja lepingulisest kohustusest tasuda

üüri iga kuu. Kuna hageja esitas üüritasu maksmise nõude 2. oktoobril 2012, siis pidi kostja lepingu

kohaselt tasuma nõutava summa kümne päeva jooksul ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise

tasumist alates 12. oktoobrist 2012.

Maakohus mõistis kostjalt välja ka üürihinna vahe 6651 eurot 3 senti. Samuti mõistis kohus välja

viivise üürihinna vahe tasumisega viivitamise eest. Hageja esitas üüritasu vahe nõude 4. jaanuaril

2010 ja kuna üürilepingu kohaselt pidi kostja tasuma nõutava summa kümne päeva jooksul, on

hagejal õigus nõuda kostjalt alates 14. jaanuarist 2010 lepingujärgset viivist 0,05% võlgnetavast

summast iga viivitatud päeva eest ehk perioodi 14. jaanuarist 2010 kuni 19. detsembrini 2012 eest

3566 eurot 43 senti (3 eurot 33 senti × 1071 päeva).

Lisaks mõistis kohus kostjalt välja alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täieliku täitmiseni

viivise, mille määraks päevas on 0,05% põhinõudelt (6651 eurot 3 senti).

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Viru Maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivnõuded, ja osas, milles maakohus jättis menetluskulud

hageja kanda. Nimetatud osas palus hageja teha uue otsuse, millega rahuldada täies ulatuses hageja

esimene alternatiivnõue või rahuldada rahuldamata jäetud ulatuses teine alternatiivnõue.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. septembri 2013. a otsusega Viru Maakohtu otsuse osaliselt

osas, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja üüri ja viivise nõude üüri maksmata

jätmise tõttu perioodil 14. juulist 2009 kuni 30. augustini 2011. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas

uue otsuse, millega rahuldas hageja täitmisnõude täies ulatuses ja viivisenõude osaliselt ning mõistis

kostjalt välja üüritasu ajavahemiku 15. juulist 2009 kuni 30. augustini 2011 eest 89 216 eurot

44 senti, 4204 eurot 17 senti viivist alates 11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013 ja viivise

üüritasu nõudelt (89 216 eurot 44 senti) 0,05% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest alates

20. septembrist 2013 kuni kohustuse täitmiseni. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus

kantud hageja menetluskuludest 80% kostja kanda. Kostja menetluskulud jättis ringkonnakohus

kostja enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei lõppenud üürileping 14. juulil 2009, vaid jätkus ka

pärast nimetatud kuupäeva. Õige ei ole maakohtu järeldus, et hageja saab nõuda lepingu täitmiseks

kostjalt kokkulepitud üüri üksnes ajani, mil hageja sõlmis üüripinna kohta uue üürilepingu. Uued

üürilepingud olid lühiajalised ja kostja saanuks ruumide kasutamist jätkata. Seega tuleb VÕS § 271,

§ 108 lg 1 ja § 296 lg 3 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingus kokkulepitud üür kuni

lepingu korralise lõppemiseni ehk kuni 30. augustini 2011, arvates sellest maha asendusüürnikelt

saadud üüri. Kuna kostja ei ole vaidlustanud hageja täitmisnõude suuruse arvestust, tuleb hageja

nõutud summa välja mõista.

Üürilepingu p-s 6.1.4 sisalduvat tuleb mõista selliselt, et üüritasu sissenõutavaks muutumise

eelduseks oli arve esitamine. Arve esitamisega võib võrdsustada hagi täpsustuse esitamise

2. oktoobril 2012, sest selles menetlusdokumendis väljendas hageja selgelt, et ta nõuab kostjalt

üüritasu maksmist. Kuigi hageja viivisenõue oli ebaselge, saab lähtuda 2. oktoobri 2012. a

hagiavalduse p-st 1.10 ja mõista välja viivise ka etteulatuvalt.

Üürilepingust ei nähtu, millise ajavahemiku jooksul tuli arve tasuda, kuid kostja ei ole vaidlustanud

endalt viivise väljamõistmist alates 11. oktoobrist 2012. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et hageja võib

nõuda kostjalt lepingujärgse viivise tasumist alates 11. oktoobrist 2012. Kuna kostja võlgneb hagejale

perioodi 15. juuli 2009 kuni 30. august 2011 eest üüri 89 216 eurot 44 senti, siis on viivis perioodil

11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013 ehk ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 4204 eurot

17 senti (89 216 eurot 44 senti × 0,05% × 344 päeva). Alates 20. septembrist 2013 peab kostjal

tasuma viivist põhinõudelt (89 216 eurot 44 senti) 0,05% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva

eest kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

10. Kostja esitas 16. oktoobril 2013 ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. 21. oktoobril

2013 esitas kassatsioonkaebuse ka hageja.

Kostja kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus 11. detsembri 2013. a määrusega nr 3-7-1-2-801

menetlusse võtmata.

Hageja kassatsioonkaebuse võttis Riigikohus 11. detsembri 2013. a määrusega nr 3-7-1-2-823

menetlusse.

Kostja esitas 23. detsembril 2013 vastukassatsioonkaebuse. Riigikohus jättis selle 8. jaanuari 2014. a

määrusega läbi vaatamata ja tagastas esitajale. 15. jaanuaril 2013 esitas kostja Riigikohtule vastuväite

ning taotluse anda vastuväide lahendamiseks kolleegiumi kogu koosseisule ja lugeda

vastukassatsioonkaebus tähtaegselt esitatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja vale viivisesumma, ja teha selles osas uus, õigel arvutuskäigul põhinev otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus eksinud viivise arvutamisel. Kui otsuse

põhjendavas osas on arvutusviga, ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, vaid otsuse resolutsiooni

muutmiseks peab pool otsuse edasi kaebama.

Kostja võlgneb hagejale perioodi 15. juulist 2009 kuni 30. augustini 2011 eest üüri 89 216 eurot

44 senti. Perioodil 11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013 (ringkonnakohtu otsuse tegemiseni)

on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3.2 ning motiveeriva osa p 12.1.3 kohaselt viivise

suuruseks saadud 4204 eurot 17 senti. Ringkonnakohus on viivise välja arvutanud valemiga

89 216,44 × 0,05% × 344 päeva. Selle arvutuskäigu kohaselt on tulemus aga 15 345 eurot 23 senti.

Seega on ringkonnakohus viivise arvutamisel eksinud.

12. Kostja vaidleb oma vastuses hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Kostja leiab, et ringkonnakohus ei ole teinud otsuses arvutusviga, vaid on mõistnud välja väiksema

viivise, kuna on pidanud seda mõistlikuks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks perioodi 11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013 eest välja 4204 euro

17 sendi suuruse viivise. Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel teha uus otsus, millega mõista

kostjalt ajavahemiku 11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013 eest hageja kasuks välja viivis

15 345 eurot 23 senti. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.

14. Hageja viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1, tulevase viivise nõudmisel lisaks ka

TsMS § 367. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi on viivise määr lepingus kokku lepitud määr.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Praegusel juhul on pooled üürilepingu p-s 10.1 kokku leppinud, et üüri tähtpäevaks tasumata jätmise

korral on üürileandjal õigus nõuda üürnikult viivist 0,05% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva

eest. Kuigi hageja on 2. oktoobril 2012 esitatud täpsustatud hagiavalduse resolutsioonis toonud välja

kindla suurusega viivise, on ta samas dokumendis märkinud, et taotleb kokkulepitud suuruses viivise

väljamõistmist kuni kohustuse täitmiseni. Hageja arvutused näitavad, et ta on taotlenud viivise

väljamõistmist hagi esitamiseni kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest (vt 2. oktoobri

2012. a täpsustatud hagiavaldus, II kd, tl 95, 100–105).

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on eksinud viivise arvutamisel, mille ta mõistis

kostjalt välja ajavahemiku 11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013 eest.

Viivise arvutamiseks vajalikud asjaolud on asjas tuvastatud. Kolleegium saab väljamõistetava viivise

kindlaks määrata ja teha selle kohta uue otsuse.

Ajavahemiku 11. oktoobrist 2012 kuni 19. septembrini 2013 ehk 344 päeva (2012. aastal 82 päeva,

2013. aastal 262 päeva) eest oli viivis 89 216 euro 44 sendi suuruselt põhivõlalt 89 216,44 × 0,05 /

100 × 344 = 15 345 eurot 23 senti ja see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

15. Kostja 15. jaanuari 2014. a vastuväite ja esitatud taotluste kohta märgib kolleegium järgmist.

Kostja esitas 16. oktoobril 2013 kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis 11. detsembri 2013. a

määrusega nr 3-7-1-2-801 menetlusse võtmata. Pärast seda, kui Riigikohus oli 11. detsembri 2013. a

määrusega nr 3-7-1-2-823 võtnud menetlusse hageja kassatsioonkaebuse ehk 23. detsembril 2013,

esitas kostja samasisulise vastukassatsioonkaebuse.

Kostja menetlusse võtmata kassatsioonkaebusega samasisulise vastukassatsioonkaebuse menetlemine

tähendaks sisuliselt tema kassatsioonkaebuse menetlemata jätmise kohta tehtud Riigikohtu

11. detsembri 2013. a määruse nr 3-7-1-2-801 revideerimist. Nimetatud määrus on jõustunud ja

TsMS § 702 lg 1 järgi on jõustunud kohtulahendit võimalik uuesti läbi vaadata üksnes seaduses

sätestatud alustel ja uute asjaolude ilmnemisel. Kostja ei ole teistmisavaldust esitanud.

TsMS § 673 lg 1 järgi on vastukassatsioonkaebus kassatsioonkaebus, mille üks pool esitab vastuseks

vastaspoole kassatsioonkaebusele sellega ühiseks läbivaatamiseks. Riigikohus tagastas

vastukassatsioonkaebuse 8. jaanuari 2014. a määrusega nr 3-7-1-2-1072-13 kostjale läbivaatamatult,

sest Riigikohtu arvates oli vastukassatsioonkaebus esitatud pärast selle esitamiseks seadusega

ettenähtud tähtaja möödumist. Ka see määrus on jõustunud ja seda oleks Riigikohtul võimalik uuesti

läbi vaadata vaid teistmise korras.

Kuna kostja vastukassatsioonkaebus on samasisuline tema kassatsioonkaebusega, mille Riigikohus

jättis menetlusse võtmata määrusega nr 3-7-1-2-801, siis oleks vastukassatsioonkaebus tulnud

kostjale tagastada olenemata sellest, kas see oli esitatud tähtaegselt või mitte.

Vastukassatsioonkaebuse olemuse ja Riigikohtu loamenetluse põhimõttega oleks vastuolus see, kui

menetlusosaline saaks vastukassatsioonkaebuse esitamise kaudu sisuliselt oma esialgse, menetlusse

võtmata jäetud kassatsioonkaebuse uuesti esitada ja Riigikohus peaks selle läbi vaatama. Järelikult ei

saanud Riigikohus ühelgi juhul kostja vastukassatsioonkaebust menetlusse võtta.

Kostja taotles vastuväite lahendada andmist tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. TsMS § 18 lg 2

esimese lause järgi antakse asi lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule juhul, kui

asja lahendavas kohtukoosseisus tekivad põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel.

Selliseid eriarvamusi praeguses asjas ei ole. Seega ei ole ka alust anda asja lahendada kolleegiumi

kogu koosseisule.

16. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel

kindlaks menetluskulude jaotuse. Poolte kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad poolte

endi kanda.

17. Kuna hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu