3-1-1-123-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-123-13

Otsuse kuupäev

26. veebruar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Anneli Silla (Sild) süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. juuli 2013. a otsus kriminaalasjas

nr 1-12-11914

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. Silla kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. juuli 2013. a otsus Anneli Silla süüdistuses KarS § 121

järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

2. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Sirje Must kasuks välja 259 (kakssada

viiskümmend üheksa) eurot ja 20 senti, sh käibemaks 43 (nelikümmend kolm) eurot ja 20 senti,

Anneli Sillale riigi õigusabi osutamise eest. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anneli Silda süüdistati karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi selles, et 12. mail 2012 kella 9.00

paiku Tartus Xxxxxxxx xxx XX maja hoovis tekkinud vastastikuse tüli käigus tõukas ta käega

tugevalt I. R.-i parema külje roiete piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu, mida viimane

tundis mitu päeva. Kuriteoga tekitati I. R.-ile füüsiline ja moraalne kahju ning ta esitas Silla vastu

tsiviilhagi 50 euro suuruses summas.

2. Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega tunnistati Anneli Sild süüdi KarS § 121 järgi ja talle

mõisteti rahaline karistus kolmkümmend päevamäära, s.o 216 eurot ja 90 senti. Süüdistatavalt

mõisteti võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel kannatanu kasuks välja 50 eurot

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

2.1 Maakohus leidis, et on tõendatud kannatanu tõukamine süüdistatava poolt süüdistuses märgitud

ajal, kohas ja viisil ning sellega füüsilise valu põhjustamine. Kohus pidas usaldusväärseks kannatanu

ja tunnistaja R. R.-i ütlusi, mille kohaselt süüdistatav tõukas kannatanut järsult, põhjustades sellega

tema keha liikumise, peaaegu kukkumise. Kohus märkis, et sellise intensiivsusega endast märgatavalt

vanemat ja füüsiliselt nõrgemat inimest tõugates pidi A. Sild vähemalt võimalikuks pidama, et selline

tegevus võib kannatanule põhjustada valuaistingu, mis on tugevam kui inimeste tavapärasest

füüsilisest kokkupuutest tulenev võimalik ebamugavustunne. Samuti leidis kohus, et lisaks valu

põhjustamisele on tõendatud tõukamisega kannatanule roiete piirkonda verevalumi tekitamine. Seda

käsitas kohus terviserikkena, millest tulenevalt asus ta seisukohale, et kannatanu ei pidanud hagi

esitamisel riigilõivu tasuma.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne

Vissak, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, A. Silla õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata

jätmist. Apellant ja süüdistatav soovisid mõlemad kohtuistungil osaleda.

3.1 Apellandi hinnangul rikkus maakohus tõendite hindamise üldpõhimõtteid. Kohtuotsus on rajatud

kannatanu ja tunnistaja R. R.-i vastuolulistele ütlustele. Tõendeid on hinnatud valikuliselt. Süüdistava

ütlused on loetud põhjendamatult ebausaldusväärseks. Maakohtu otsus on ka nõuetekohaselt

põhjendamata.

3.2 Vääralt on kohaldatud ka materiaalõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses asjas

nr 3-1-1-50-13 selgitanud, kuidas mõista valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist KarS § 121

tähenduses. Isegi kui eeldada, et A. Sild oli kannatanuga mõningases füüsilises puutes, ei saanud

objektiivse kõrvalseisja seisukohast kannatanu poolt kirjeldatud valu olla hinnatav süüdistatava teo

tüüpilise tagajärjena. Praeguses asjas ei oleks objektiivsele kõrvalseisjale tõuge ja selle tagajärg

reaalsena tundunud.

3.3 Maakohus on kannatanu tsiviilhagi rahuldanud valesti. Kannatanu ei esitanud tsiviilhagi

tähtajaks, samuti oleks tulnud sellelt tasuda riigilõiv. A. Sillale ei ole süüks arvatud kehavigastuse või

muu terviserikke tekitamist. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 alusel nähakse ette

riigilõivuvabastus vaid neil juhtudel. Kaitsja arvates ei tulene kannatanu nõue süüdistuses kirjeldatud

teost, vaid eelnevatest konfliktidest tema ja süüdistatava vahel.

4. Tartu Ringkonnakohtu 5. juuli 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid lühidalt järgmised.

4.1 Kuigi apellant taotles kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, vaadatakse asi läbi

kirjalikus menetluses. Tuginedes Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-17-13, ei ole poole

suulise menetluse taotlus ringkonnakohtule siduv. Seda kriminaalasja pole vajalik lahendada suulises

menetluses, sest kaitsja ei taotle tõendite esitamist ja apellatsioonis ei sisaldu väiteid, mis tingiksid

süüdistatava või kaitsja ärakuulamise kohtuistungil.

4.2 Maakohtu otsuses ei esine vigu tõendite hindamisel ega kohtuotsuse põhjendamisel. Põhjendatult

on jäetud arvestamata süüdistatava ütlused, sest kannatanu ja tunnistaja R. R.-i ütlused on

kaalukamad. Mõningad ebakõlad kannatanu ja tunnistaja ütlustes ei puuduta kuriteosündmuste

keskseid asjaolusid ega mõjuta seetõttu kuriteosündmusest tervikpildi kujunemist.

4.3 Valu tekkimine kannatanul on maakohtu otsuses tõendatud veenvalt. Maakohus kontrollis

põhjalikult kannatanu ütlusi, kes kinnitas, et süüdistatav tõukas teda ja ta tundis kohe pärast

tõukamist valu. Sama päeva õhtul märkas tunnistaja R. R., et tõukamise kohas on kannatanu

nahapind sinine. Valulikkus selles piirkonnas andis tunda nädal aega. Ringkonnakohus jagas

maakohtu veendumust, et kannatanu tundis süüdistatava jõulise tõukamise tagajärjel valu, mis oli

intensiivsem kui tavapärane inimestevahelisest füüsilisest kokkupuutest tulenev võimalik valuaisting

või ebamugavustunne. Maakohus tuvastas õigesti, et kannatanul tekkis verevalum kuriteosündmuse

tagajärjel paremale küljele roiete piirkonda.

4.4 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega ka kuriteo koosseisu subjektiivse külje ja

tsiviilhagiga seotud küsimuste kohta. Kannatanu tsiviilhagi on esitatud seoses arutatava kuriteoga

ning seotud kannatanule tekitatud mittevaralise kahjuga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja A. Vissak. Ta taotleb

süüdimõistvate otsuste tühistamist ja A. Silla õigeksmõistmist järgmistel põhjendustel.

5.1 Kohtud on rikkunud tõendite hindamise üldisi põhimõtteid ja mõistnud A.Silla süüdi tunnistaja ja

kannatanu vastuoluliste ütluste põhjal. Need ebausaldusväärsed ütlused tuleb tõendite kogumist välja

jätta. Tõendiallikate usaldusväärsuse hindamisel ei ole kohtud pööranud küllaldast tähelepanu

asjaolule, et süüdistatava suhted kannatanu ja tunnistajaga olid juba pikka aega halvad, mis võis

nende puhul mõjutada süüdistuses märgitud olmetüli asjaolude tajumist.

5.2 Süüdistuses kirjeldatud tegevus, ei ole subsumeeritav KarS § 121 järgi valu tekitanud muu

kehalise väärkohtlemise alla. Ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks ei ole praeguses asjas vaja

arvestada Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-50-13 antud selgitustega valu kui koosseisutunnuse sisustamise

kohta KarS §-s 121. Praeguses asjas ei saanud kannatanu kirjeldatud valu objektiivse kõrvalseisja

seisukohalt olla hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena ning talle ei oleks tundunud tõuge ja

selle tagajärg reaalne.

5.3 Ringkonnakohus ei käsitlenud apellatsiooni etteheidet tsiviilhagilt riigilõivu tasumata jätmise

kohta. Kohus viitas küll RLS § 22 lg 1 p-le 11, kuid jättis sarnaselt maakohtuga tähelepanuta, et see

säte räägib kehavigastuse või tervise kahjustamise alternatiivist. Pelgalt valu tekitav kehaline

väärkohtlemine ei anna riigilõivuvabastuseks alust. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi mittevaralise

kahju kohta, mis ei tulene süüdistuses kirjeldatud teost, vaid varasemast lahendamata konfliktist.

6. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm leiab kassatsioonivastuses, et

kaitsja kordab kassatsioonis apellatsiooni väiteid, mida ringkonnakohus on juba kontrollinud. Maa- ja

ringkonnakohtu otsused on nõuetekohaselt põhjendatud ja seaduslikud.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid kriminaalasja lahendamisel

27. novembril 2013 seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused. Seetõttu anti kriminaalasi

läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kaitsja märkis apellatsioonis, et apellant ja süüdistatav soovivad osaleda kohtuistungil. Ka

ringkonnakohtu otsuses on kirjas, et apellant taotles suulist menetlust. Ent ringkonnakohus leidis, et

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 6. märtsil 2013 asjas nr 3-1-1-17-13 tehtud otsuse kohaselt ei

ole poole sellekohane taotlus kohtule siduv. Kohus ei pidanud suulist menetlust vajalikuks ja vaatas

apellatsiooni läbi kirjalikus menetluses. Kuigi kassaator seda küsimust kassatsioonis ei tõstata,

märgib kriminaalkolleegiumi kogu koosseis kassatsiooni piiridest väljudes kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 331 lg-tes 11 ja 12 sätestatud apellatsiooni arutamise korra kohta järgmist.

8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-17-13 käsitles olukorda,

kus kriminaalasja kohtulik arutamine toimus maakohtus KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel ilma süüdistatava

osavõtuta. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotles süüdistatava

õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi ja karistuse vähendamist. Kaitsja ei taotlenud

kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses. Tallinna Ringkonnakohus määras 28. juunil 2012

kriminaalasja apellatsiooni korras läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse

pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 23. juulini 2012. Kaitsja oma seisukohti tähtajaks kohtule

ei esitanud. 21. augustil 2012 taotles süüdistatava uus, lepinguline kaitsja Tallinna Ringkonnakohtult

kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ja apellatsiooni muutmist. Ringkonnakohus jättis

need taotlused rahuldamata, märkides, et menetletavas kriminaalasjas oli viimane võimalus

apellatsiooni muutmiseks 7 päeva jooksul (KrMS § 321¹ lg 2) pärast seda, kui menetluspooled said

apellatsioonist teada (KrMS § 322 lg 3). Sama aja jooksul oli võimalik taotleda ka suulist

apellatsioonimenetlust (KrMS § 322 lg 4). Viimane võimalus taotleda kriminaalasja läbivaatamist

suulises menetluses oli 23. juulil 2012, kuid selleks ajaks taotlusi ei esitatud. Seega ei esitatud

kõnealuses asjas ringkonnakohtule õigel ajal taotlust asja läbivaatamiseks suulises menetluses ja asja

läbivaatamist suulises menetluses ei pidanud vajalikuks ka ringkonnakohus. Eeltoodud asjaolusid

silmas pidades märgiti osutatud otsuse p-s 10, et poolte taotlused pole kohtule siduvad ja

ringkonnakohtul on asja läbivaatamise vormi otsustamisel kaalutlusõigus. Kahetsusväärselt on

kohtupraktikas tehtud sellest ekslik järeldus, nagu oleks ringkonnakohtul asja läbivaatamise vormi

otsustamisel alati kaalutlusõigus ja poolte vastavasisulised õigeaegsed taotlused ei ole

ringkonnakohtule siduvad.

8.2 Seadusandja on alates 1. septembrist 2011 sätestanud KrMS § 331 lg-s 1¹ apellatsioonimenetluses

kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb KrMS § 331 lg 1² ette võimaluse, et

apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil vaadatakse kriminaalasi läbi

suulises menetluses. Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis märgib, et KrMS § 331 lg 12 teisest

alternatiivist tulenevalt on ringkonnakohtul alati õigus otsustada suulise apellatsioonimenetluse

kasuks. Asjaolude kaalumise tulemina võib ringkonnakohus asuda seisukohale, et vaid isiku vahetu

osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest tagab ausa ja õiglase menetluse, sh süüdistava

kaitseõiguse apellatsioonimenetluses. Eeltoodu kehtib aga vaid siis, kui apellatsioonimenetluse pool

ei ole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ega enda osavõttu kohtuistungist

(KrMS § 321 lg 2 p-d 51 ja 6 esimene alternatiiv, KrMS 322 lg 4) ja on seega nõustunud üldkorras

käivituva kirjaliku menetlusvormiga. Kui aga pool on apellatsioonis või sellele esitatud vastuväidetes

arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, on see

taotlus kohtule siduv ning KrMS § 331 lg 12 esimese alternatiivi kohaselt kohtul enam

kaalutlusõigust ei ole.

9. Praeguses asjas on ringkonnakohus hoolimata A. Silla kaitsja apellatsioonis esitatud tähtaegsest

taotlusest vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses vaadanud apellatsiooni läbi siiski kirjalikus

menetluses, rikkudes seega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses.

Kõnealune rikkumine toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja tagastamise uueks

arutamiseks samale kohtule.

10. Kuna kohtuotsus tühistatakse kriminaalmenetluse olulise rikkumise tõttu ja asi tagastatakse

ringkonnakohtule uueks arutamiseks, ei lahenda kriminaalkolleegium kassatsioonis tõstatatud

küsimusi tõendite väidetavalt ebaõige hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.

Kolleegium märgib vaid, et jääb KarS § 121 sisustamise osas varasema praktika juurde (vt näiteks

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-07, p 7 ja 24. mai

2013. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p-d 11 ja 12).

11. Asja uuel arutamisel tuleb lahendada ka apellatsioonis viidatud tsiviilhagilt riigilõivu tasumata

jätmise

õiguspärasus.

Seoses

sellega

märgib

kriminaalkolleegium

järgmist.

Tsiviilhagi

riigilõivuvabalt esitamisega seotud väidete lahendamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku

vastavate sätete kõrval ka riigilõivuseadusest. KrMS § 38 lg 3 kohaselt on kriminaalmenetluses

riigilõivuvaba vaid tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt saab

mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitada ka kriminaalmenetluses riigilõivuvabalt, kuid seda vaid

siis, kui hagi esitatakse kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju

hüvitamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-

09, p-d 12 ja 13). Otsustamaks, kas käesolevas asjas oli kannatanul õigus esitada tsiviilhagi

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes riigilõivuvabalt, tuleb hinnata tsiviilhagi nõuet ehk hagi eset,

hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ehk alust ja tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid

asjaolusid RLS § 22 lg 1 p-s 11 toodud eelduste valguses. Seega ei ole riigilõivuvabastus RLS § 22 lg

1 p 11 toodud alustel põhimõtteliselt välistatud, kui tsiviilhagis taotletakse mittevaralise kahju

hüvitamist süüteoga põhjustatud kehavigastuse või muu terviserikke eest, mida küll süüdistuse

alusfaktides kirjas ei ole, kuid mida saab süüdistuses kirjeldatud teo ja hagis kirjeldatud tõendite

põhjal eeldada.

12. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks kassatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega

tutvumisele ja kassatsiooni koostamisele 8 tundi. Kaitsja palub hüvitada õigusabi kulud 259,20 euro

ulatuses, sh käibemaks 43,20 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ning § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

detsembri 2009. a otsuse punktidest 2, 3, 4 ja 6 juhindudes rahuldada. Kuivõrd Riigikohus teeb KrMS

§ 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, kannab selle kulu KrMS § 186 lg 1 kohaselt riik.

13. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, §-st 363 ja § 3602 lg-st

3, tühistab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu 5. juuli 2013. a otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe