3-2-1-153-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-153-13

Määruse kuupäev

Tartu, 26. veebruar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Baltforce OÜ (endise nimega HIPHOP OÜ) hagi

Aktsiaseltsi Uvic vastu kaubamärgi õiguskaitset

välistavate asjaolude kindlakstegemiseks. Menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-54906

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Uvic määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Baltforce OÜ (endise nimega HIPHOP OÜ)

(registrikood 10975853), seaduslik esindaja juhatuse liige

Lauri Liiv

Kostja Aktsiaselts Uvic (registrikood 10259621), esindaja

vandeadvokaat Priit Lätt

Asja läbivaatamise kuupäev

27. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. HIPHOP OÜ (praeguse nimega Baltforce OÜ) (hageja) esitas 21. augustil 2008 Harju Maakohtule

hagi Aktsiaseltsi Uvic (kostja) vastu kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamiseks.

2. Riigikohus tühistas 29. septembri 2010. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2010. a

otsuse ja Harju Maakohtu 12. mai 2009. a otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule. 10. aprilli 2012. a otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 16. mai 2012. a määrusega

menetlusse võtmata.

3. Kostja esitas 29. juunil 2012 Harju Maakohtule menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

taotluse. Taotluse kohaselt on kostja kandnud asjas menetluskulusid 8353 eurot 77 senti

(õigusabikulud 8162 eurot 3 senti ja riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 191 eurot 74 senti), mille

palus hagejalt välja mõista. Samuti palus kostja välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele vastuväite, leides, et põhjendatud on

välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud 381 eurot (sh riigilõiv 191 eurot 74 senti).

5. Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas 7. märtsi 2013. a määrusega kostja menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud

511 eurot 29 senti. Maakohus määras, et hagejal tuleb kostjale hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Maakohtu määruse kohaselt on tegemist mittevaralise nõudega hagiga, tsiviilasja hinnaks on Harju

Maakohtu 10. aprilli 2012. a otsuses märgitud 958 eurot 67 senti (15 000 krooni). Hagi kohtusse

esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 §-s 1 sätestatu

kohaselt oli tsiviilasjas hinnaga 15 000 krooni teiselt menetlusosaliselt maksimaalselt sissenõutav

lepingulise esindaja kulu 5000 krooni (319 eurot 56 senti). Nii suuri õigusabikulusid oli pooltel

võimalik ette näha ja nendega arvestada.

Maakohus leidis, et kostja lepinguliste esindajate toimingud selles asjas on olnud põhjendatud ja

vajalikud ajaliselt 40 tunni 50 minuti ulatuses, mis, arvestades seda, et hagimenetlus läbis kolm

kohtuastet ning saadeti seejärel uueks arutamiseks maakohtule, ei ole ülemäära suur. Kuigi kostja

põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud on olnud 5415 eurot 99 senti, tuleb Vabariigi Valitsuse

15. detsembri 2005. a määruse nr 306 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista lepingulise esindaja

kulu 319 eurot 56 senti.

6. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes tühistada maakohtu määrus osas,

millega jäeti kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata, ning teha uus määrus,

millega määrata kindlaks kostjale hüvitatavad menetluskulud 8055 eurot 47 senti. Kostja leidis, et

maakohus on põhjendamatult vähendanud kostja lepinguliste esindajate kulusid. Samuti leidis kostja,

et määrusega kehtestatud lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärad on vastuolus

põhiseadusega. Seadusandja ei saa delegeerida kahjuhüvitise suuruse piirangute kehtestamist

Vabariigi Valitsusele – määrus on formaalselt vastuolus põhiseadusega. Määrus on põhiseadusega

vastuolus ka materiaalselt, kuna see sätestab ebaproportsionaalsed kulude piirangud mittevaralise

nõudega tsiviilasjas.

7. Hageja vaidles määruskaebusele vastu.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. mai 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Hagiavaldus esitati

kohtule Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 kehtivuse ajal, mis lubas tsiviilasjas

hinnaga 15 000 krooni teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulusid sisse nõuda

maksimaalselt 5000 krooni (319 euro 56 sendi) ulatuses. Selliseid kulutusi oli protsessiosalistel

võimalik ette näha ja nendega arvestada. Maakohtu seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu

kohtuasjades nr 3-2-1-87-09 ja 3-2-1-112-11 tehtud lahendites väljendatud seisukohtadega.

Riigikohus on asjas nr 3-2-1-112-11 tehtud lahendis leidnud: „Pooled said arvestada ka mittevaraliste

nõuete esitamisel nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis kehtisid hagi esitamise ajal

(2. mail 2007), st määruse nr 306 järgsete piirmääradega."

Maakohus tuvastas põhjendatult, et kostja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olid 5415 eurot

99 senti, kuid Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 alusel tuleb hagejalt kostja

kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulu 319 eurot 56 senti, st arvestades piirmäära 5000 eurot.

Maakohtu tuvastatud põhjendatud ja vajalikud kulutused 5415 eurot 99 senti ei erine oluliselt

piirmäärast 5000 eurot. Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole kostja taotlus,

milles palutakse jätta määrusega nr 306 sätestatud piirmäär kohaldamata, kuna see on vastuolus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg-s 1 sätestatuga.

Tsiviilasi läbis küll kolm kohtuastet, kuid kostjat esindama asusid Advokaadibüroo Glimstedt Straus

& Partnerid OÜ vandeadvokaat Priit Lätt ja AAA Patendibüroo OÜ patendivolinik Almar Sehver

alles alates 31. märtsist 2010, st alates kassatsioonimenetlusest (I kd, tl 157). Nimetatud teatest ei

nähtu, et Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid OÜ vandeadvokaat Priit Lätt ja AAA

Patendibüroo OÜ patendivolinik Almar Sehver oleks kostjat varem nõustanud või esindanud. Selle

ajani ei olnud maakohtule ega apellatsioonikohtule antud teada, et kostjat esindab ja nõustab

eelnimetatud advokaadibüroo, ning maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja nõuded mõista

välja menetluskulud arvete alusel, mis pärinesid ajast enne 31. märtsi 2010.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu ja ringkonnakohtu

määrus tühistada osas, millega jäeti kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata,

ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 8055 eurot 47 senti.

Kohtud on põhjendamatult vähendanud kostja lepinguliste esindajate kulusid ega ole kaalunud

kõrgendatud piirmäära rakendamise võimalust (TsMS § 175 lg 1 diskretsioonipiiride ületamine).

Kohtud ei ole analüüsinud määruse § 2 kohaldamise võimalikkust, kuigi kostja arvates oli tsiviilasi

tavapärasest oluliselt keerukam.

Vabariigi Valitsuse määrus on formaalselt põhiseadusvastane, kuna seadusandja ei saa delegeerida

kahjuhüvitise (menetluskulude) suuruse piirangute kehtestamist Vabariigi Valitsusele. Põhiseaduse

(PS) § 87 p 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Vabariigi

Valitsus kehtestas määruse TsMS § 175 lg 3 alusel. PS § 32 kohaselt on omandi piirangute suhtes

seadusereservatsioon, st omandiõigust on võimalik kitsendada ainult seaduse alusel.

Määrus on materiaalselt põhiseadusvastane (vastuolus PS § 15 lg-ga 1 ja §-ga 11), kuna see sätestab

ebaproportsionaalse kulude piirangu mittevaralise nõudega tsiviilasjas. Määrus tuleb jätta asjas

kohaldamata. Määrus on ka materiaalselt vastuolus PS § 15 lg-ga 1, sest määrusega on sätestatud

ebamõistlikult väike kulude sissenõudmise piirmäär mittevaralise nõudega tsiviilasjas, mis riivab

õigust tõhusale õiguskaitsele ülemäära.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1 ja § 654 lg 5), jättes

täies ulatuses käsitlemata kostja põhjalikud väited määruse põhiseadusvastasuse kohta.

11. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

12. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelisel kohtukoosseisul tekkisid 18. novembril 2013 asja

läbivaatamisel põhimõttelist laadi eriarvamused TsMS § 175 lg 4 (enne 1. jaanuari 2009 TsMS § 175

lg 3) kohaldamisel ja tõlgendamisel. Kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 18. detsembri 2013. a

määrusega asja TsMS § 18 lg 2 alusel lahendamiseks kolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu

üldkogule.

14. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu määrust ning palub maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada

osas, millega jäeti kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Kostja palub enda

kasuks hagejalt välja mõista 8055 eurot 47 senti. Muu hulgas tugineb kostja sellele, et Vabariigi

Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (määrus nr 306) on formaalselt põhiseadusvastane,

kuna seadusandja ei saa delegeerida kahjuhüvitise (menetluskulude) suuruse piirangute kehtestamist

Vabariigi Valitsusele. Samuti tugineb kostja sellele, et määrus on ka materiaalselt vastuolus PS § 15

lg-ga 1, sest määrusega on sätestatud ebamõistlikult väike kulude sissenõudmise piirmäär

mittevaralise nõudega tsiviilasjas, mis riivab õigust tõhusale õiguskaitsele ülemäära.

15. Tsiviilkohtumenetluses toimub menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine üldjuhul

kaheastmeliselt (TsMS § 162–179). Põhiasja lahendamisel (hagimenetluses või hagita menetluses)

otsustab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtunik. Pärast menetluskulude jaotuse

kohta tehtud kohtulahendi jõustumist võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist (TsMS § 174 lg 1).

TsMS § 175 lg 1 esimese lause enne 1. jaanuari 2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt, kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Enne 1. jaanuari 2009 (hagiavalduse esitamise ajal, 21. augustil 2008) kehtinud

TsMS § 175 lg 3 sätestas, et Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Sama sätestab ka praegu kehtiv TsMS § 175

lg 4, mille kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärad. TsMS § 175 lg 3 alusel kehtestaski Vabariigi Valitsus 15. detsembri

2005. aasta määruse nr 306.

16. Riigikohtu praktika kohaselt sekkutakse menetluskulude jaotamise ja rahalise

kindlaksmääramisega menetlusosaliste omandipõhiõigusesse (PS § 32), kuna sellega pannakse ühele

menetlusosalisele varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või

jäetakse see tegemata. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on sarnane kahju hüvitamise

menetlusega, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses toimub sisuliselt

kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras.

17. PS § 87 p 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.

Üldise seadusereservatsiooni põhimõtte sätestab PS § 3 lg 1 esimene lause, mille kohaselt teostatakse

riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selle põhimõtte kohaselt

on seadusandjast alamalseisval organil vaja põhiõiguste piiramiseks seadusandja volitust.

Haldusmenetluse seaduse § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva

volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Määruse

põhiseaduspärasuse eelduseks on seega seaduses sätestatud volitusnormi olemasolu. Volitusnormi

põhiseadusvastasuse korral on põhiseadusvastane ka selle alusel antud määrus (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-18-07, p 20).

Volitusnormis (delegatsiooninormis) täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle

antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsus asjas nr 3-4-1-3-96). Kolleegiumi arvates on

küsimus, kas seadusandja on asjassepuutuvas volitusnormis (enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

TsMS § 175 lg 3) määranud volituse ulatuse piisavalt. Riigikohtu praktika kohaselt peab seadusandja

kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida

täitevvõimule. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes

täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga lisapiiranguid (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 24. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-10-02, p 24). Üldkogu on samas

möönnud, et vähem intensiivseid piiranguid võib täitevvõim kehtestada täpse, selge ja piirangu

intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel ka määrusega (Riigikohtu üldkogu 16. märtsi

2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160).

18. Kuna menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramisega sekkutakse menetlusosaliste

omandipõhiõigusesse (PS § 32) ning olemuslikult on menetluskulude kindlaksmääramise puhul

tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis (kohtumenetluse sätetes) sätestatud

korras, võib TsMS § 175 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 306 riivata PS §-s 32

sätestatud omandipõhiõigust (võimalik et ka PS § 15 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sätestatud üldist

kohtukaebeõigust). PS §-s 32 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigused on piiratavad igal põhiseadusega

kooskõlas oleval eesmärgil, PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigus teise põhiõiguse või põhiseadusliku

väärtuse huvides. Lähtudes eelnevast, tekkis kolleegiumil kahtlus, kas lepingulise esindaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kehtestamine on selline põhiõiguste seisukohalt

oluline küsimus, mille puhul peaks seadusandja nägema ise seaduses ette lepingulise esindaja kulude

hüvitamise ülem- ja alammäärad.

19. Seega tekkis kolleegiumil asja lahendamisel senise Riigikohtu praktika alusel kahtlus, et enne

1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 175 lg 3, mille kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise

esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad, ning selle alusel

kehtestatud määrus nr 306 võivad olla formaalselt põhiseadusvastased. Kolleegium peab vajalikuks

üldkogu hinnangut enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 175 lg 3 kui volitusnormi formaalsele

põhiseaduspärasusele.

20. Kui üldkogu leiab, et TsMS § 175 lg 3 on volitusnormina formaalselt põhiseaduspärane, tuleks

kontrollida kolleegiumi arvates ka seda, kas TsMS § 175 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

määruse nr 306 § 1 lg 1, mille kohaselt oli tsiviilasjas hinnaga kuni 15 000 krooni teistelt

menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude sissenõudmise piirmääraks 5000 krooni, on

materiaalses mõttes põhiseaduspärane (kas selle määruse alusel kehtestatud piirmäär 5000 krooni

mittevaralise nõudega hagiasjas võib riivata ebaproportsionaalselt omandipõhiõigust (PS § 32)).

21. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka sellele, et praeguses asjas on 7. märtsi 2013. a määruse,

millega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt rahuldati ning mõisteti hagejalt

kostja kasuks välja kostja menetluskulud 511 eurot 29 senti, teinud kohtunikuabi. Riigikohtu üldkogu

tunnistas 4. veebruaril 2014 asjas nr 3-4-1-29-13 tehtud otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks kohtute seaduse § 1251 lg 2 ja TsMS § 174 lg 8 osas, mille kohaselt võib

tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtujurist. Riigikohtu üldkogu on otsuses

leidnud, et kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel on menetluskulude kindlaksmääramine

maakohtus käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes (vt viidatud üldkogu otsuse

p 43 ja p 43.9). Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses aga üksnes kohtunik

PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad

PS §-des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §-st 15

tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele (vt viidatud üldkogu otsuse p 44.6). Kuigi üldkogu

ei käsitlenud oma eelnimetatud otsuses kohtunikuabi pädevust menetluskulude kindlaksmääramise

määruse tegemisel, leiab kolleegium, et tulenevalt üldkogu otsuse põhjendustest tuleks üldkogul

hinnata ka seda, kas ja kuidas mõjutab asja lahendust see, et esimesele menetluskulude

kindlaksmääramise määrusele on alla kirjutanud kohtunikuabi, mitte kohtunik.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu