3-1-1-10-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-10-14

Otsuse kuupäev

25. veebruar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

H.I väärteoasi looduskaitseseaduse § 741 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. oktoobri 2013. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-

13-4334

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keskkonnainspektsioon, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Menetlusaluse isiku kaitsjad vandeadvokaat Marko Kairjak ja

vandeadvokaadi abi Merli Paddar

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

22. jaanuar 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. oktoobri 2013. a otsus osas, milles lõpetati väärteomenetlus juriidilise isiku suhtes

ajavahemikus 11. oktoober 2012 - 17. aprill 2013 toimepandud teo osas ja jõustada selles osas

Keskkonnainspektsiooni 10. juuni 2013. a otsus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 3. oktoobri 2013. a otsus osas, milles Eesti Vabariigilt mõisteti H.I kasuks 1012 eurot

80 senti. Mõista Eesti Vabariigilt H.I kasuks 506 (viissada kuus) eurot 40 (nelikümmend) senti valitud kaitsjale

kohtuvälises ja maakohtu menetluses kantud kulude katteks.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt H.I kasuks 511 (viissada üksteist) eurot 67 (kuuskümmend seitse) senti valitud kaitsjale

kassatsioonimenetluses kantud kulude katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni 10. juuni 2013. a otsusega karistati H.I looduskaitseseaduse (LKS) § 741 lg 2 järgi rahatrahviga

1400 eurot Harju maakonnas Keila vallas Karjaküla alevikus ajavahemikul 5. aprill 2012 - 17. aprill 2013 minkide

tehistingimustes pidamise eest Keskkonnaameti loata. Sellega rikkus menetlusalune isik LKS § 57 lõikes 6 sätestatud nõuet.

2. H.I kaitsjad vandeadvokaat Marko Kairjak ja vandeadvokaadi abi Merli Paddar esitasid Keskkonnainspektsiooni otsuse

peale maakohtule kaebuse, milles taotlesid otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel. Kaebuse kohaselt on kohtuväline menetleja rikkunud topeltkaristamise keeldu: H.I on kolmel korral karistatud sama

rikkumise eest. Kohtuväline menetleja ei tuvastanud füüsilisest isikust teo toimepanijat KarS § 14 lg 1 mõttes ega

analüüsinud, milles tema tegu seisnes. Samuti on ebaselge, kas tegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega.

3. Harju Maakohtu 3. oktoobri 2013. a otsusega rahuldati H.I kaebus, Keskkonnainspektsiooni otsus tühistati ja

väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 LKS § 741 lg 2 järgi karistatakse võõrliikide kasutamisnõuete rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik.

LKS § 57 lõike 6 kohaselt võib minki ja kährikut pidada tehistingimustes Keskkonnaameti luba omavas farmis Mandri-

Eestis. Kohtuvälise menetleja otsusega heidetakse H.I ette Harju maakonnas Karjaküla alevikus ajavahemikus 5. aprill

2012 - 17. aprill 2013 minkide tehistingimustes pidamist ilma Keskkonnaameti loata.

3.2 Varem karistati H.I Keskkonnainspektsiooni 10. oktoobri 2012 otsusega LKS § 741 lg 2 järgi rahatrahviga 3200 eurot

Harju maakonnas Karjaküla alevikus ja Padise vallas Rebase maaüksusel 4. aprillil 2012 minkide tehistingimustes pidamise

eest ilma Keskkonnaameti loata. Samuti on H.I karistatud Keskkonnainspektsiooni 21. veebruari 2011. a otsusega LKS §

741 lg 2 järgi rahatrahviga 1600 eurot Harju maakonnas Karjaküla alevikus 7. septembril 2010 minkide ja kährikute

tehistingimustes pidamise eest ilma Keskkonnaameti loata. Kokkuvõttes pidas H.I minke ilma Keskkonnaameti loata alates

7. septembrist 2010 kuni 17. aprillini 2013, mille eest Keskkonnainspektsioon on juriidilist isikut karistanud kolmel korral.

A. Mustonen tegutses ühtse tahtlusega: esialgu vaidlustas ta keskkonnaministri 22. veebruari 2008. a määrusega „Mingi ja

kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise kord“ kehtestatud nõudeid ja seejärel hakkas järk-

järgult H.I tegevust nende nõuetega kooskõlla viima, et saada Keskkonnaameti luba.

3.3 Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes

õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises. Alates 7. septembrist 2010 ei ole H.I oma tegu

muutnud - ta on tegutsenud ilma vajaliku loata. Seega on ta säilitanud õigusvastase olukorra, mistõttu on tegemist vältava

süüteoga. Kohtuvälise menetleja seisukoht, et tegu on erinevate süütegudega, kuna karusnaha kasvatamine on tsükliline

tegevus (loomi peetakse ja kasvatatakse, seejärel realiseeritakse), pole asjakohane, kuna kõiki loomi ei realiseerita korraga.

Keskkonnainspektsiooni 10. oktoobri 2012. a otsus on jõustunud. Seetõttu tühistas kohus VTMS § 132 p 3 alusel

kohtuvälise menetleja 10. juuni 2013. a otsuse väärteoasjas nr 940013000576 ja lõpetas selles asjas väärteomenetluse

VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel.

3.4 H.I mõjutamiseks oleks Keskkonnainspektsioonil olnud ka muid võimalusi. Väärteoprotokoll praeguses väärteoasjas on

koostatud 10. mail 2013. 1. mail 2013 jõustus LKS § 702, mille kohaselt on järelevalvet tegeval isikul õigus käesoleva

seaduse täitmise tagamiseks teha ettekirjutusi. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib rakendada sunnivahendeid

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (LKS § 702 lg 2). Seega on kohtuvälisel menetlejal piisavalt

vahendeid suunamaks menetlusalust isikut õiguspärasele käitumisele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes on seisukohal, et maakohus kohaldas valesti

materiaalõigust, lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel, ja pani toime väärteomenetlusõiguse olulise

rikkumise, väljudes kohtumenetluses väärteoprotokolli piiridest.

4.1 Tegemist ei ole isiku korduva karistamisega sama teo eest, kuna teo toimepanemise aeg on erinev. Samuti ei ole

tegemist vältava süüteoga, kuna kooskõlas Riigikohtu praktikaga katkestas riigi sekkumine menetlusaluse isiku tegevuse.

A. Mustonen taotles mitmel korral tegevusluba, kuid keeldumise järel langetas iga kord uue otsuse oma tegevuse

jätkamiseks. Igal juhul lõpetas senise teo 10. oktoobril 2012 tehtud kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku

karistamise kohta. Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist oli ühe vältava teoga, ei saa lähtuda sellest, et otsuse tegemine

väärteomenetluses takistab isiku vastutuselevõtmist olukorras, kus teo toimepanemine jätkub.

4.2 Kohus väljus väärteoprotokolli piiridest, kui asus analüüsima Keskkonnainspektsiooni pädevust haldusmenetluses.

Väärteoasja raames ei ole maakohus pädev andma hinnangut sellele, kas Keskkonnainspektsioon pidanuks kasutama

haldusmenetluslikke meetmeid.

5. Kassatsioonile esitatud vastuses leiavad kaitsjad, et maakohtu otsus on põhjendatud ja selle tühistamiseks ning

kassatsiooni rahuldamiseks puuduvad õiguslikud alused.

5.1 Kassaator ei ole nõuetekohaselt sisustanud koosseisutegu, kuna väärteoprotokollist ei selgu, kas tegemist oli tegevuse

või tegevusetusega.

5.2 Kassatsioonis ei ole sisuliselt vaidlustatud maakohtu otsusega tuvastatut, mille kohaselt kõigis kolmes kohtuvälise

menetleja otsuses on menetlusalusele isikule ette heidetud sama rikkumist, s.t minkide pidamist ilma Keskkonnaameti loata.

Kuigi kassaator leiab, et tegemist on vaid sarnase teokirjeldusega, on siiski menetlusalust isikut karistatud eri ajal

toimepandud sarnaste rikkumiste eest. Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-57-09 tuleneb aga, et ne bis in idem-põhimõtte

rikkumiseks piisab ka faktide sarnasusest. Kõigi kolme väärteo puhul on etteheiteks olnud tegutsemine ilma tegevusloata.

5.3 LKS § 741 lg-s 2 kirjeldatud koosseisutegu sarnaneb KarS § 372 koosseisuteoga, kus isik alustab koosseisu

realiseerimist majandustegevuse alustamisega vastaval alal, mis nõuab loa taotlemist. Seega algab delikti realiseerimine

minkide pidamise alustamisega ja kestab nii kaua, kuni peetakse vähemalt teatud arv minke tehistingimustes. Tegemist on

pideva protsessiga. Seega leidis kohus õigesti, et tegemist oli ühe teoga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Esmalt lahendab kolleegium küsimuse, kas kohtuväline menetleja on väärteoprotokolli koostamisel täitnud KarS §-st 14

tulenevaid nõudeid, - s.o kas väärteo lühikirjelduse põhjal on tuvastatavad teo vahetult toime pannud füüsiline isik ja

toimepandud teo sisu. LKS § 741 lg-s 2 nähakse ette vastutus võõrliikide kasutamisnõuete rikkumise eest, kui teo on toime

pannud juriidiline isik. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse H.I ette minkide tehistingimustes pidamist ilma

Keskkonnaameti loata, millega rikuti LKS § 57 lg-st 6 tulenevat nõuet: minki ja kährikut võib tehistingimustes pidada

Keskkonnaameti luba omavas farmis Mandri-Eestis. Väärteoprotokollist nähtub, et tegu oli toime pandud A. Mustoneni kui

juriidilise isiku juhatuse liikme korraldusel. Kui juriidilisele isikule heidetakse ette minkide pidamist ilma loata, siis

peetaksegi silmas pädeva isiku otsustust või korraldust, et farmi tegevust jätkataks, kuigi selleks ei ole luba, mitte farmi

töötajate igapäevast tegevust farmi pidamisel. Samuti on märgitud, et kõnealune tegevus toimus juriidilise isiku huvides,

sest sellega hoiti muu hulgas kokku ettevõtte rahalisi vahendeid, mida pidanuks kulutama keskkonnaministri kehtestatud

nõuete täitmiseks. Kolleegiumi hinnangul nähtub väärteoprotokollist üheselt, et juriidilisele isikule heidetakse ette tegevust -

ehk minkide tehistingimustes pidamist ilma vastava loata. Seega on alusetu kaitsjate etteheide, et väärteoprotokollis ei ole

sisustatud menetlusalusele isikule etteheidetavat tegu.

7. Järgmisena käsitleb kolleegium seda, kas menetlusaluse isiku karistamisel rikuti teistkordse kohtumõistmise ja karistamise

keeldu ehk ne bis in idem-põhimõtet. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada

teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) 7. lisaprotokolli 4. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või

sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta

on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Nimetatud

põhimõtteid kajastab ka KarS § 2 lg 3, sätestades, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest,

kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis.

7.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma kohtupraktikas ne bis in idem põhimõtte sisustamisel juhindunud Euroopa

Inimõiguste Kohtu seisukohtadest. 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa revideeris Euroopa

Inimõiguste Kohus selle põhimõtte osas oma seisukohti. Selles otsuses märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et

konventsiooni 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse

juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem-põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks

tuleb alustada faktide võrdlemisest. Sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust

leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse

eest. Eeltoodust tulenevalt tuleb teo teistkordse menetlemise keelu rikkumine tuvastada süüdistatavale omistatud kuritegude

faktiliste asjaolude võrdlemise teel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 18. jaanuari 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-

1-1-57-09, et selline tõlgendus vastab PS § 23 lg 2 sõnastusele (vt otsuse p 17). Riigikohus pidas viidatud asjas

topeltmenetlemise ja -karistamise keelu rikkumise tuvastamisel oluliseks, et mõlemas kohtuotsuses kirjeldatu kohaselt

heideti N. Kohtovile sisuliselt ette narkootilise aine käitlemise organiseerimist ning otsuste kohaselt langes täielikult kokku

kuritegude toimepanemise aeg.

7.2 Ka hilisemates lahendites kontrollib Euroopa Inimõiguste Kohus ne bis in idem-põhimõtte järgimise hindamisel esmalt

seda, kas erinevates menetlustes menetlusesemeks olnud faktilised asjaolud on identsed või vähemalt sisuliselt samad, ja

seejärel otsustab selle üle, kas erinevates menetlustes anti hinnang sama isiku samale käitumisele sama ajavahemiku kestel

(vt nt 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 24. septembri 2013. a otsus asjas Palazzolo vs. Itaalia).

7.3 Maakohtu seisukoha aluseks oli tõsiasi, et juriidilist isikut on enne praeguses väärteoasjas tehtud otsust karistatud 21.

veebruaril 2011 ja 10. oktoobril 2012 minkide tehistingimustes pidamise eest ilma Keskkonnaameti loata. Esimene otsus

tehti 7. septembri 2010. a ja teine otsus 4. aprilli 2012. a rikkumise kohta. Käsitletavas väärteoasjas heidetakse

menetlusalusele isikule ette minkide ebaseaduslikku pidamist ajavahemikus 5. aprill 2012 - 17. aprill 2013. Kolleegium

leiab, et karistamine teatud tegevuse eest kindlal ajavahemikul ei välista vastutust samalaadse tegevuse eest selle vältamise

korral pärast isiku karistamist. Teo toimepanemise jätkamine identsel või sarnasel viisil ei too kaasa immuniteeti riigi

karistusvõimu eest. Tuleb arvestada, et loata tegevuse korral süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ohustamist või

rikkumist pidevalt taastoodetakse, mistõttu suureneb teo ebaõigus pidevalt ega ammendu varasema perioodi eest mõistetud

karistuses. Ka juhul, kui väärteoprotokollis või süüdistuses kirjeldatud faktilisi asjaolusid hinnatakse ühe teona (näiteks

vältava süüteo puhul), ei tähenda see omakorda, et teo eest mõistetud karistuses väljendub ja ammendub ka tulevikku

suunatud teo hukkamõist. Karistamisotsus saab lähtuda vaid väärteoprotokollis või süüdistuses esitatud faktilistest

asjaoludest ja seega mineviku sündmustest. Vastavat otsustust ei saa panna sõltuvusse ka sellest, kas riigil õnnestub isiku

tegevust pärast karistamist füüsiliselt takistada või mitte. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast

isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest ja

kindlustada õigusrahu (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14). Isiku jaoks ei saa olla

üllatav tõsiasi, et kui ta jätkab pärast karistamist ebaseaduslikku tegevust, karistatakse teda selle eest, ja ka õigusrahu

põhimõttega ei saa õigustada kestva ebaseadusliku tegevuse talumist riigi poolt.

7.4 Seega leiab kolleegium, et tegevus, mis toimus pärast H.I karistamist Keskkonnainspektsiooni 10. oktoobri 2012. a

otsusega, s.o minkide tehistingimustes pidamine ajavahemikus 11. oktoober 2012 - 17. aprill 2013 ilma Keskkonnaameti

loata, ei ole käsitatav sama teona, mille eest on juriidilist isikut juba karistatud.

8. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 6 ning § 175 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 3. oktoobri 2013. a otsuse osas, milles lõpetati väärteomenetlus juriidilise isiku suhtes ajavahemikus 11. oktoober

2012 - 17. aprill 2013 toimepandud teo osas, ja jõustab selles osas Keskkonnainspektsiooni 10. juuni 2013. a otsuse. Samas

ei pea kolleegium vajalikuks muuta H.I LKS § 741 lg 2 järgi mõistetud karistuse suurust, kuna väärteomenetluse osaline

lõpetamine ei mõjuta olulisel määral isiku süü suurust, arvestades teo toimepanemise kestust. Kolleegium tühistab maakohtu

otsuse ka kaitsjatele hüvitatud tasu osas. Võttes arvesse, et väärteomenetlus lõpetati osaliselt, vähendab kolleegium

kaitsjatele VTMS § 23 alusel hüvitatud tasu ja määrab selleks 506 eurot 40 senti. VTMS § 174 p 1 alusel jätab kolleegium

muus osas maakohtu otsuse muutmata. Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

9. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 p 1 ning § 186 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb hüvitada valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Kaitsjad on esitanud taotluse H.I kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks kokku 511

eurot 67 senti. Kolleegium leiab, et tasu suurus on mõistlik ja see tuleb hüvitada.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi