3-3-1-81-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-81-13

Otsuse kuupäev

20. veebruar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

Indrek Härma kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametilt toetuste maksmisega alusetult

viivitamise eest viivise (3266 eurot 65 senti) või alternatiivselt

alusetult saadud raha eest intressi (2438 eurot 69 senti)

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-12-1795

Menetluse alus Riigikohtus

Indrek Härma kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Indrek Härma kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 6. novembri 2012. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni

2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1795. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 16. juuni 2008. a

käskkirjaga nr 1-3.13-7/499 määrati Indrek Härmale põllumajandusministri 9. novembri 2007. a

määruse nr 128 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded,

toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord" alusel investeeringutoetus.

PRIA otsustas 28. juuli 2010. a otsusega nr 13-6/1359 I. Härmalt investeeringuobjekti mittesihi-

pärase kasutamise tõttu tagasi nõuda osa investeeringutoetusest (40 189 eurot 88 senti) ja sellele

lisanduva intressi. PRIA tasaarvestas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise

seaduse (ELÜPS) § 100 lg-le 2 tuginedes tagasinõutava toetuse kaebajale väljamakstavate teiste

toetustega. PRIA korraldas tasaarvestust kaebaja esitatud maksegraafiku alusel. Kaebaja soovis, et

igakordsetest väljamaksetest tehtaks tagasinõude katteks kinnipidamisi osaliselt, et vältida viiviste ja

intresside tasumise kohustust tema ja kolmandate isikute vahelistes suhetes.

2. Tartu Halduskohus tühistas 16. veebruari 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2889 PRIA

eelnimetatud otsuse. Tartu Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioon-

kaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Halduskohtu otsusele tuginedes kohustas PRIA 29. juuni 2012. a otsuse nr 13-6/1388 resolutsiooni

p-ga 2 PRIA finantsosakonda tagastama I. Härmale 28. juuli 2010. a otsuse nr 13-6/1359 alusel

tasaarvestatud osa investeeringutoetusest.

3. I. Härma esitas 13. juulil 2012 PRIA-le taotluse tasuda kohtumenetluse tulemusena alusetuks

osutunud toetussumma ja intresside kinnipidamisega seonduvalt viivist võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras, kokku 3266 eurot ja 65 senti. Taotluses tugines ta riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lg-tele 1 ja 4.

4. PRIA jättis viivisenõude 9. augusti 2012. a vastusega nr 13-1/9747-1 rahuldamata. PRIA märkis,

et riigivastutuse seadus ei näe viivise maksmist ette. Samuti ei näe makseagentuuri poolt maksetega

hilinemisel viivise maksmist ette Euroopa Liidu ega siseriiklikud toetuste määramist ja maksmist

reguleerivad õigusaktid ning pole sätestatud, millistest rahalistest vahenditest tuleks viivist sellisel

juhul maksta ja milline peaks olema viivise määr.

PRIA vastuse kohaselt sätestab Euroopa Liidu Nõukogu määruse EÜ 1698/2005 art 70 lg 8, et

avaliku sektori kulutused ettevõtetele antavale abile peavad vastama riigiabi kohta sätestatud abi

ülemmääradele. Sama määruse art 2 punkti i kohaselt on avaliku sektori kulutused kõik tegevuste

finantseerimiseks antavad riiklikud panused, mis pärinevad riigi või piirkondlike või kohalike

asutuste või Euroopa ühenduste eelarvest ning mis tahes muud samalaadsed kulutused. Kui lähtuda

sellest, et avaliku sektori kulutuste mõiste hõlmab ka toetustega seotud viivist, ei ole viivist võimalik

maksta, kui toetust makstakse riigiabi kohta sätestatud ülemmääras. Ka viivis oleks selle tasumise

korral riiklik panus, mida tuleb käsitada avaliku sektori abistava kulutuse osana. Avaliku sektori

abistavatele kulutustele kehtestatud ülemmäära ei tohi viivise väljamaksmisega varjatult suurendada.

5. 23. augustil 2012 esitas I. Härma Tartu Halduskohtule kaebuse, mis sisaldas kaht alternatiivset

nõuet: mõista PRIA-lt välja toetuste maksmisega alusetult viivitamise eest viivis (3266 eurot 65 senti)

või intress kaebajalt alusetult saadud raha eest (2438 eurot 69 senti). Kaebaja esitas mõlema nõude

suuruse kohta vastavalt viivise- ja intressiarvestuse.

Kaebuse kohaselt osutus kohtuvaidluse tulemusena toetussummade tagasinõudmine ja selleks tehtud

tasaarvestused põhjendamatuks. Seega viivitas vastustaja toetussummade väljamõistmisega ning

tekitas kaebajale kahju. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist, kui kahju ei ole

võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. RVastS § 7 lg 4 kohaselt kohaldatakse

avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

Kaebaja leidis et viivisenõude osas saab kohaldada ka eraõiguse sätteid (VÕS § 113), kuna

maksekohustuse täitmisega viivitamise tagajärg saabub sõltumata sellest, kas viivitatakse era- või

avalik-õiguslikus suhtes. Mõlemal juhul on viivitusega tasutud rahasumma õigustatud isiku

kasutusest väljas ja ta peab leidma kas alternatiivseid rahastamisallikaid, asendama kavandatud

tegevuse odavama lahendusega või sellest hoopis loobuma. Rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel on minimaalseks kahjuhüvitise määraks VÕS § 113 lg 1 järgne viivisemäär (7%, millele

lisandub Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär

enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit).

Intressinõude puhul pidas kaebaja kohaldatavaks RVastS § 22 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1. Kohtulahendi

tulemusena kaotas tasaarvestus õigusliku aluse, st kaebaja oli vastustajale raha alusetult üle andnud.

Seega olid täidetud alusetu rikastumise nõude eeldused nii riigivastutuse seaduse kui ka

võlaõigusseaduse tähenduses. RVastS § 23 kohaselt on lisaks õigusliku aluseta üleantud raha

tagastamisele õigus nõuda intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas.

6. Tartu Halduskohus jättis 6. novembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1795 kaebuse

rahuldamata. Kohus leidis, et tagasinõude katteks tasaarvestuste tegemine oli kooskõlas ELÜPS

§ 100 lg-ga 2. Kaebaja oli ise nõustunud tagasimakse tasaarvestamisega teiste toetussummade arvel.

Talle oli määratud veel neli erinevat liiki toetust, mida suures osas rahastatakse Euroopa Liidu

vahenditest.

Vaieldav on aga, kas Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa

Põllumajandusfondi (EAFRD) vahenditest toetuse väljamaksmisega viivitamisel tuleb tasuda viivist

ja kas see oleks kooskõlas avalik-õigusliku suhte olemusega. EAGF ja EAFRD on Euroopa

ühenduste eelarve osad. Sellise viivise maksmist ei näe ette toetuse määramist ja maksmist

reguleerivad Euroopa Liidu ega siseriikliku õiguse normid. Pole ka sätestatud, millistest rahalistest

vahenditest ja millises määras sellises olukorras viivist maksta. Eraõiguse sätete kohaldamine oleks

praeguses asjas vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega. Viivise või intressi maksmisega ületataks

riigiabi lubatud ülemmäära, mis oleks vastuolus EL nõukogu määruse nr 1698/2005 art 70 lg-ga 8.

Riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamise eelduseks oleks kaebajal kahju tekkimine. Kohtu

hinnangul ei ole kaebajal kahju tekkinud.

7. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus asja

uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellandi hinnangul ei põhjendanud halduskohus, miks ei ole

võimalik tugineda siseriikliku õiguse viivist ja intressi ette nägevatele sätetele ning miks pole

kohaldatavad eraõiguse sätted. Kaebaja ei saanud raha vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu

kasutada. Analoogia korras on võimalik lähtuda ka maksukorralduse seadusest, mis näeb ette

makseasutuse kohustuse intressi maksta.

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. juuni 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata, esitades järgmised põhjendused:

1) tagasinõutava summa tasaarvestus toimus kaebajaga kokku lepitud maksegraafiku alusel ning oli

kooskõlas ELÜPS § 100 lg-ga 2;

2) Euroopa Liidu ega Eesti õigus ei näe ette viiviste maksmist EAGF ja EAFRD vahenditest

rahastatavate toetuste maksmisega viivitamisel, seega pole ka reguleeritud, millistest vahenditest

tuleks viiviseid maksta ega viivise määra;

3) õigus nõuda viivist ei tulene ka määrusest nr 1605/2002 (art 83), mis näeb ette küll viivise

rakenduseeskirjas nimetatud juhtudel (kulude tõendamine, kinnitamine ja maksmine

rakenduseeskirjas sätestatud tähtaegadel), mitte aga põllumajandustoetuse maksmisega hilinemisel.

Selline kohustus ei tulene ka määrusest nr 2342/20002 (art 86), mis reguleerib rakendusüksuse poolt

viiviste nõudmist võlgnikult;

4) väljamõistetav viivis kujutaks endast riiklikku panust - avaliku sektori abistavat kulutust. Kui

avaliku sektori abistavatele kuludele on kehtestatud piirmäärad, siis ei tohi neid viivise

väljamaksmisega varjatult suurendada. Sellises olukorras oleks eraõiguse normide kohaldamine

vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega. Samal põhjusel ei ole kohaldatav ka alusetu rikastumise

ja intressi tasumiseks kohustavad sätted;

5) maksukorralduse seaduse intressi tasumise sätted ei ole analoogia korras kohaldatavad, kuna need

käsitlevad vaid siseriiklikku õigust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebaja on esitanud kassatsioonkaebuse, milles palub kas tühistada haldus- ja ringkonnakohtu

otsused ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata või tühistada vaidlustatud otsused ja

saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Uue otsuse tegemise korral palub kassaator rahuldada

kaebus ning mõista vastustajalt välja taotletud viivis (3266 eurot 65 senti) või intress (2438 eurot 69

senti). Kassaator palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Kassaator väidab järgmist:

1) viivise või intressi tasumise kohustust ei välista vastava erisätte puudumine. Seadus ei pea ette

nägema, millisest allikast saab kohustatud isik oma kohustuse täitmiseks rahalised vahendid;

2) kohtud on valesti mõistnud EL määrust nr 1698/2005 ega ole eristanud "avaliku sektori kulusid

ettevõtetele antavale abile" (art 70 lg 6) ning "avaliku sektori kulusid" (art 2 punkt i);

3) riigiabi mõistet ei saa samastada viivise või intressiga. Viivise- või intressinõue ei ole taotlus abi

saamiseks ja selle maksmine ei saa sõltuda rahaliste vahendite olemasolust või piisavusest;

4) kohtud on vääralt leidnud, et eraõiguse sätete kohaldamine oleks vastuolus avalik-õigusliku suhte

olemusega. Maksekohustuse täitmisega viivitamise tagajärjed on samad, olenemata, kas see toimus

era- või avalik-õiguslikus suhtes. Kummalgi juhul ei saa isik raha kasutada ning peab leidma

alternatiivseid rahastamisallikaid, odavamaid lahendusi või tegevusest loobuma. Kulu või saamata

jäänud tulu kaasneb viivitamisel nii avalik- kui ka eraõiguslikus suhtes. Kohtud ei ole ka põhjen-

danud, miks oleks eraõiguse normide kohaldamine vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega;

5) Euroopa Komisjoni määrus nr 2342/2002 (nn rakenduseeskirjad "Finantsmäärusele" nr 1605/2002)

sätestab art 106 lg-s 5 Euroopa Liidu kohustuse maksta viivist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Praegune kohtuvaidlus on ajendatud PRIA keeldumisest rahuldada kaebaja nõue kas viivise või

intressi tasumiseks. Väidetav viivitus seisnes kaebaja arvates selles, et saadaolev toetussumma maksti

talle välja alles pärast seda, kui kohtuvaidluse tulemusena haldusasjas nr 3-10-2889 osutus alusetuks

toetuse tagasinõudmine ja sellest tulenevalt ka tasaarvestus talle makstavate muude toetustega.

Intressinõuet põhjendab kaebaja sellega, et hiljem õigusvastaseks osutunud tasaarvestuse tõttu oli

vastustaja käes raha, mis tulnuks talle toetusena välja maksta.

11. Kohtud on kaebuse rahuldamata jätmist nii viivise- kui ka intressinõude osas põhjendanud

sellega, et niisugust kohustust ei tulene ei põllumajandustoetuste maksmist reguleerivatest Euroopa

Liidu ega siseriiklikest normidest. Samuti sellega, et kehtivast õigusest ei tulene viivise määra ega

sellise väljamakse finantseerimisallikat. Kaebaja peab eriregulatsiooni puudumisel võimalikuks

lähtuda üldistest sätetest, mis tagavad isikule õiguskaitse olukorras, kus kohustatud isik oma

kohustuste täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitab ning maksab raha välja hilinemisega või peab

isiku raha alusetult kinni. Seejuures peab ta kohaldatavaks ka eraõiguse vastavaid sätteid.

12. Vaidlust ei ole selles, et kõnealuseid toetusi, mille arvelt toimus PRIA 28. juuli 2010. a otsusega

tagasinõutud toetuse tasaarvestamine, makstakse EAGF ja EAFRD rahalistest vahenditest. Samuti

selle üle, et tagasinõue tasaarvestati kaebajale määratud teiste toetustega ning kohtuotsuse

jõustumisel haldusasjas nr 3-10-2889 ilmnes, et tasaarvestus oli alusetu. Jõustunud kohtuotsuse

täitmiseks otsustas PRIA 29. juuni 2012. a otsusega tasaarvestatud summade väljamaksmise.

13. Õige on kohtute seisukoht, et ELÜPS ei näe toetuste hilinenult maksmise eest viivise tasumist

ette. Samuti ei näe viivise tasumist õiguskaitsevahendina ette riigivastutuse seadus.

Kolleegiumi hinnangul ei ole vastustaja praeguses asjas toetuste maksmisel viivitanud.

Tasaarvestusega täitis PRIA kaebaja nõudeõigusele vastava kohustuse. Seetõttu ei pea kolleegium

vajalikuks pikemalt peatud ka kaebaja viidatud Euroopa Komisjoni määruse nr 2342/2002 art 106

lg 5 kohaldatavusel praeguses asjas esitatud nõude lahendamisel.

14. RVastS § 22 lg 1 kohaselt võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku aluseta avalik-

õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Alusetu raha üleandmisena

RVastS § 22 lg 1 mõttes tuleb käsitada ka alusetult toimunud tasaarvestust. Isiku õiguste ja rahalise

seisundi seisukohast ei ole olemuslikku vahet, kas avaliku võimu kandja varaline positsioon on isiku

vara arvel paranenud raha maksmise või vastastikuste rahaliste kohustuste tasaarvestuse tõttu. Kuna

PRIA otsuse alusel toimunud tasaarvestus osutus selle otsuse tühistamise tulemusena hiljem

alusetuks, on kaebajale määratud, kuid PRIA nõudega tasaarvestatud toetused käsitatavad haldus-

organile aluseta üleantud rahana RVastS § 22 lg 1 mõttes.

RVastS § 23 p 1 võimaldab isikul lisaks RVastS § 22 lõikes 1 sätestatule nõuda avaliku võimu

kandjalt intressi alusetult saadud raha eest.

15. Asjaolu, et PRIA on põhisumma tagastusnõude õiguspärasuse üle toimunud kohtuvaidluses

jõustunud kohtulahendi alusel ise tagastanud, ei võta kaebajalt õigust RVastS § 23 p 1 alusel nõuda

intressi aja eest, mil, põhisumma oli alusetu tasaarvestuse tõttu PRIA käes, st ajavahemiku eest

tasaarvestuse tegemisest kuni põhisumma tagastamiseni.

RVastS § 23 p-le 1 tuginemist ei välista intressi tasumise kohustust sätestava erisätte puudumine

valdkondlikes õigusaktides. Erinormi puudumisel tuleb lähtuda intressinõude esitamist võimaldavast

üldregulatsioonist. Riigivastutuse seadus laieneb kõikidele avalik-õiguslikele suhetele, mille puhul

valdkonna seadus ei sätesta eriregulatsiooni. Kui riigivastutuse seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja

see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes

toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid (RVastS § 22 lg 2).

16. RVastS § 23 p-s 1 sätestatud intressimäär on kuus protsenti aastas.

17. Vastustaja ning kohtud on kaebaja nõuete rahuldamata jätmist põhjendades olnud ka seisukohal,

et kõnealused põllumajandustoetused kujutavad oma olemuselt riigiabi, mille andmine on lubatav

vaid ettenähtud piirides. Kui toetust makstakse riigiabi ülemmääras, siis ei saa vastustaja ja kohtute

arvates alusetuks osutunud tasaarvestuse tõttu toetusesaajale intressi maksta ka põhjusel, et seeläbi

ületataks riigiabi lubatud määra ning see oleks vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

18. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 107 lg 1 sätestab: "Kui aluslepingutes ei ole sätestatud

teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis

kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade

tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist

kaubandust."

Leping ei defineeri sõnaselgelt riigiabi, seda määratletakse tunnuste kogumi abil. Euroopa Kohtu

väljakujunenud praktika kohaselt on abina kvalifitseerimiseks tarvis, et oleks täidetud kõik järgmised

tingimused. Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või vähemalt abi andmisega riigi

ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikide vahelist kaubandust.

Kolmandaks peab see andma saajale teatud eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama

kahjustada konkurentsi (vt 8. mai 2013. a otsus liidetud kohtuasjades C‑197/11 ja C‑203/11: Libert

jt, p 74 ja seal viidatud praktika; 10. juuni 2010. a otsus kohtuasjas C-140/09: Fallimento Traghetti

del Mediterraneo SpA, p 34 ja seal viidatud praktika).

Kolleegium on seisukohal, et avaliku võimu kandja alusetu rikastumise kõrvaldamiseks intressi

maksmine ei kahjusta liikmesriikidevahelist kaubandust ega loo saajale konkurentidega võrreldes

turuseisundiga seotud eelist. Samuti ei moonuta toetusesaajale alusetult üle antud raha tagastamisega

kaasneva intressi maksmine konkurentsi. Tegemist on ebaõiglust heastava abinõuga, mille eesmärk

on panna isik sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui avalik võim poleks tema vara, sh talle

määratud toetussumma arvel alusetult rikastunud.

19. Ringkonnakohtu arvates kujutaks toetussumma alusetu tasaarvestusega seotud intressi maksmine

endast riiklikku panust – avaliku sektori abistavat kulutust. Intressi tasumisega aga ületataks lubatud

riigiabi määra.

Vastustaja ja kohtute viidatud EL Nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa

Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 2 punkt i määratleb

avaliku sektori kulutustena kõik tegevuste finantseerimiseks antavad riiklikud panused, mis pärinevad

riigi või piirkondlike või kohalike asutuste või Euroopa ühenduste eelarvest ning mis tahes muud

samalaadsed kulutused. Kõiki tegevuste finantseerimiseks antavaid panuseid, mis pärinevad ühe või

mitme piirkondliku või kohaliku asutuse avalik-õiguslike organite või ühenduste või Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi nr 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute,

asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta

tähenduses avalik-õiguslike organite eelarvest, käsitatakse avaliku sektori panusena.

Viidatud sätetest nähtuvalt mõeldakse avaliku sektori kulutuste all tegevuste finantseerimiseks

antavat avaliku sektori panust, mitte aga makseasutuse alusetu rikastumise heastamiseks makstavaid

summasid, sh tasumisele kuuluvaid intresse. Intress ei teeni tegevuste finantseerimise, vaid eba-

õigluse heastamise eesmärki (vt eespool otsuse p 18).

20. Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et intressinõude alusel õiguskaitseabinõuna makstud summasid

ei saa eelkirjeldatud tunnuseid arvestades arvata riigiabina käsitatavate kulude hulka ning intressi

tasumist ei saa välistada põhjendusega, et seeläbi toimuks riigiabi lubatud piirmäära varjatud

ületamine. Samuti ei saa intressi kui õiguskaitseabinõu kohaldamist välistada asjaolu, et kehtiv õigus

ei anna juhtnööri, millistest eelarvevahenditest vastustaja sellise väljamakse peab tegema.

21. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kaebaja intressinõue RVastS § 23 p 1 alusel on

põhjendatud. Kaebaja on esitanud oma nõude suuruse kinnituseks intressiarvutuse. HKMS § 229

lg-st 3 tulenevalt on Riigikohus üldjuhul seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ega

saa neid ise tõendeid hinnates tuvastada. Seega tuleb asi saata nõude suuruse põhjendatuse

kontrollimiseks uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

22. Eelnevale tuginedes rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse. Vastavalt HKMS § 230 lg 5 p-le 3

tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 ls 1 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving