3-2-1-172-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-172-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. veebruar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Triin Pajupuu, Silvia Troosti, Kalev Leigeri, Peeter

Akkeli, Aleksandr Zentšenko, Herki Zuppingu, Rocco

Otsa (Ots), Harras Möldri (Mölder), Mihkel Mandri,

Oliver Kadaku, Margus Mängeli ja Viimsi valla hagid AS-

i Morrison Invest vastu kohustuste tuvastamiseks ja

märgete kinnistusraamatusse kandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-22329

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Triin Pajupuu, Silvia Troosti, Kalev Leigeri, Peeter Akkeli,

Aleksandr Zentšenko, Herki Zuppingu, Rocco Otsa (Ots),

Harras Möldri (Mölder), Mihkel Mandri, Oliver Kadaku,

Margus Mängeli kassatsioonkaebused

Viimsi valla (Viimsi Vallavalitsuse kaudu) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Triin Pajupuu, Silvia Troosti, Kalev Leigeri, Peeter Akkeli,

Aleksandr Zentšenko, Herki Zuppingu, Rocco Otsa (Ots),

Harras Möldri (Mölder), Mihkel Mandri, Oliver Kadaku,

Margus Mängeli kassatsioonkaebuste hind 127 eurot 82 senti

Viimsi valla (Viimsi Vallavalitsuse kaudu) kassatsioonkaebuse

hind 1597 eurot 79 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Triin Pajupuu, Silvia Troost, Kalev Leiger, Peeter

Akkel, Aleksandr Zentšenko, Herki Zupping, Rocco Ots,

Harras Mölder, Mihkel Mandri, Oliver Kadak, Margus

Mängel, Viimsi vald (Viimsi Vallavalitsuse kaudu), hagejate

esindajad vandeadvokaadid Heidi Rajamäe-Parik ja Helvia

Räägel

Kostja AS Morrison Invest (registrikood 10378065), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Friedenthal

Asja läbivaatamise kuupäev

20. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-22329 ja Harju

Maakohtu 5. veebruari 2013. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi Triin Pajupuu, Silvia

Troosti, Kalev Leigeri, Peeter Akkeli, Aleksandr Zentšenko, Herki Zuppingu, Rocco Otsa (Ots),

Harras Möldri (Mölder), Mihkel Mandri, Oliver Kadaku, Margus Mängeli hagide osas AS-

i Morrison Invest vastu uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Jätta Viimsi valla hagi läbi vaatamata.

3. Rahuldada Triin Pajupuu, Silvia Troosti, Kalev Leigeri, Peeter Akkeli, Aleksandr Zentšenko,

Herki Zuppingu, Rocco Otsa (Ots), Harras Möldri (Mölder), Mihkel Mandri, Oliver Kadaku,

Margus Mängeli kassatsioonkaebused osaliselt.

4. Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühingule (konto nr 221010267162,

Swedbank AS) 28. juunil 2013 Triin Pajupuu, Silvia Troosti, Kalev Leigeri, Peeter Akkeli,

Aleksandr Zentšenko, Herki Zuppingu, Rocco Otsa (Ots), Harras Möldri (Mölder), Mihkel

Mandri, Oliver Kadaku, Margus Mängeli eest tasutud kassatsioonikautsjon

100 (ükssada) eurot ja Viimsi valla eest tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Triin Pajupuu, Silvia Troost, Kalev Leiger, Peeter Akkel, Aleksandr Zentšenko, Herki Zupping,

Rocco Ots, Harras Mölder, Mihkel Mandri, Oliver Kadak, Margus Mängel (hagejad I–XI) ja Viimsi

vald (hageja XII) (hagejad) esitasid 17. mail 2009 Harju Maakohtule hagid AS-i Morrison Invest

(kostja) vastu, paludes tuvastada, et kostjal ja igakordsel kinnistu, registriosa nr 393402, asukoht

Heldri tee, Haabneeme alevik, Viimsi vald (kostja kinnistu) omanikul on kohustus hoiduda

eemaldamast või muul viisil kahjustamast Viimsi vallas Haabneeme alevikus Heldri teega või Heldri

põiguga külgnevate elamute sissesõiduteid ja teelaiendusi Heldri teelt või Heldri põigust ilma

külgneva kinnistu omaniku loata ja tegemast mistahes takistusi Viimsi vallas, Haabneeme alevikus,

Heldri teega või Heldri põiguga külgnevatel kinnistutel asuvate elamute kasutamisele isikute või

perekondade elukohana, sh elukohale ligipääsemisele jalgsi või sõidukiga, külaliste vastuvõtmisele,

tänaval parkimisele, sotsiaal- ja muude teenuste saamisele.

9. juunil 2011 täpsustasid hagejad nõudeid. Hagejad I–XI palusid tuvastada neile kuuluvate

kinnistute, sh hageja X puhul kinnistu registriosa nr 746502 osas, et kostjal on kohustus anda

nõusolek järgmise sisuga asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja selle kohta kinnistu registriosa nr 393402

asukohaga Heldri tee, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harju maakond III jakku märke tegemiseks:

„Kinnistute registriosa nr 743102, 743502, 743702, 743902, 744202, 744702, 744902, 745402,

745902, 746502, 746402 (valitsevad kinnisasjad) suhtes kinnistu registriosa nr 393402 igakordsel

omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast valitsevate kinnisasjadega

külgnevaid elamute sissesõiduteid ja teelaiendusi Heldri teelt või Heldri põigust ilma valitseva

kinnistu omaniku loata ja mistahes takistuste tegemisest valitsevatel kinnistutel asuvate elamute

kasutamisele isikute või perekondade elukohana, sh elukohale ligipääsemisele jalgsi või sõidukiga,

külaliste vastuvõtmisele, tänaval parkimisele, sotsiaal- ja muude teenuste saamisele". Hageja XII

palus tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek järgmise sisuga asjaõiguslepingu sõlmimiseks

ja selle kandmiseks kinnistusraamatu registriosa nr 393402 asukohaga Heldri tee, Haabneeme alevik,

Viimsi vald, Harju maakond III jakku: „Viimsi vallal on kinnistu suhtes isiklik kasutusõigus

kinnistuga külgnevatel kinnistutel elavatele inimestele järgmiste teenuste tagamiseks: sotsiaalabi

(sh meditsiiniabi, kiirabi, vanurite hoolekanne jms), üldist turvalisust tagavad teenused (politsei,

päästeamet) ja jäätmeveo korraldamine; teenuste osutajateks võivad olla kolmandad isikud; isiklik

kasutusõigus on tasuta ja Viimsi vallale ei tulene sellest muid kohustusi kolmandate isikute ees".

Hagejatel on vaja oma kinnistule saamiseks kasutada kostjale kuuluvat teed. Kostja on heitnud

hagejatele ette, et hagejad on ehitanud enda kinnistute piiridest väljapoole kostjale kuuluvale maale

parkla kui rajatise. Omavolilise maa kasutamise eest tuleb hagejatel tasuda 1000 krooni/m2 kohta

kuus, millele lisandub käibemaks. Saadetud kirjades palus kostja eemaldada hagejate ehitatud

rajatised hiljemalt 18. maiks 2009, vastasel korral likvideerib kostja need ise, teisaldab prügilasse ja

esitab arve demonteerimise ja veo eest hagejatele. Kirjas mainitud parkla all mõtleb kostja hageja X

kinnistu sissesõiduteed ja selle kurvide laiendust, mida ei ole võimalik käsitada parklana. Hagejad

leidsid, et kostja peab taluma oma kinnistul tehtud parendusi hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtuvalt. Hagejad on rajatised püstitanud asjaõigusseaduse (AÕS) § 148 lg 2 alusel küll asjaõiguseta,

kuid heauskselt. Nii kinnistuomanikest hagejad kui ka kostja olid teadlikud ehitise püstitamisest kahe

kinnistu piirile. Kostja ei esitanud ehitamisele vastuväiteid, mis näitab, et ehitamine vastas tema

tahtele. Kohus peab lähtuma tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 139 sätestatud heausksuse

eeldusest. Kostja kohustus rajatisi taluda tuleneb ka lepingulisest suhtest. Tõendina esitatud hageja XI

ja kostja seadusliku esindaja Margus Valdese sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu p-i 6.2.4 kohaselt

kohustus müüja (s.o M. Valdes) korraldama omal kulul 2 aasta jooksul lepingu sõlmimisest Heldri

elamurajooni sisese tee katmise ostja elamu eest Heldri teeni mustkattega. Kostja tegi 2004. a

hagejale XI ja ka teistele Heldri elamurajooni elanikele pakkumise sissesõidutee rajamiseks tasu eest.

Sissesõidutee ehitamine jäi ära kostjast tulenevatel põhjustel. Eelnev näitab, et kostja on möönnud,

isegi soovinud sissesõiduteid tema kinnistult hagejate kinnistutel paiknevate hooneteni. Seega on

hagejad ehitanud sissesõiduteed heauskselt ja kostjaga kooskõlastatult.

Hagejal XII on kohustus tagada kogu elamurajoonis, sh hagejatele I–XI, sotsiaalabi ja teenused,

samuti territoriaalplaneerimine. Hageja XII nõude aluseks on kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (KOKS) § 2 lg-s 1 ja § 6 lg-s 1 ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 p-s 2 sätestatud

ülesanded. Hageja XII nõude esitamine on põhjendatud asjaoluga, et kostja on soovinud juurdepääsu

piirata, tehes selle kohta ka kirjaliku avalduse 20. mail 2009.

Hagejatel ei ole mingit kohustust jõuda kostjaga kokkuleppele või maksta kostjale tema nõutavaid

tasusid maa kasutamise eest. Asjas ei ole kõne all juurdepääsunõue, sest pooled ei vaidle

juurdepääsuõiguse üle. Hagi juurdepääsu tasu määramiseks saab esitada vaid isik, kelle õigusi tasu

puudumine rikub, st praegusel juhul kostja. Hagejad ei nõustunud kostja väitega, et hagejad saavad

kostjalt nõuda vaid konkreetse servituudi seadmist. Kinnistuomanike naabrusõigused ei piirdu

juurdepääsuõigustega. Tsiviilõigused ja -kohustused võivad tuleneda ka muudest seadusesätetest,

sh hea usu põhimõttest, samuti lepingutest. Hagejad taotlevadki selliste õiguste tuvastamist. Hagejad

viitasid Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, leides, et hea usu põhimõttest võib tuleneda

keeld teatud käitumiseks ja ka kohustus käituda teatud viisil (mh teha teatud sisuga tahteavaldus).

Sissesõiduteed ja laiendid on ehitatud 2000. aastate alguses. Asjaolu, et kostja nõuab nende

eemaldamist alles 2009. aastal, näitab selgelt, et kostja on tegelikult lubanud ja soovinud nende

ehitamist ning eemaldamise kavatsus on pahauskne. Kostja on menetluses (2. mai 2011. a

kohtuistungil) ka ise kinnitanud, et ta käitub pahauskselt. Sissesõiduteede ja laiendite omand kuulub

hagejatele. Seadus ei näe ette, et naabri omandit võiks hävitada. Hagejad on tõendanud, et kostja ning

tema õiguseelneja on teinud tahteavalduse tee kasutamiseks võrdväärselt avalikult kasutatava teega.

Seega on põhjendatud hagejate nõuded, et kohus määraks ligipääsu iseloomu. Kostja tuleb lugeda

hagejatele I–XI kinnistud müünud isiku Margus Valdese (kostja 100% osanik ja juhatuse liige)

õigusjärglaseks antud müügilepingutes. Ehitusseaduse (EhS) § 12 lg-st 2, § 15 lg 1 p-st 1 ja § 16 lg 1

p-st 1 tulenevalt ei ole sissesõiduteede puhul tarvilik ei ehitusprojekt, -luba ega kohaliku

omavalitsuse kirjalik nõusolek.

2. Kostja vaidles hagidele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Esitatud nõuded ei ole oma

abstraktsuse tõttu täidetavad. Nõuded on alusetud, sest hagejaid käsitatakse kostja maa suhtes

valitsevate kinnisasjade omanikena, kuid see ei ole õige. Hagejate kinnistute kasuks ei ole kostja

maale servituute seatud. Kostja on ehitanud oma maale eratee, et hagejad pääseksid üldkasutatavalt

teelt oma kinnistule, ning võimaldab selle kasutamist ka siis, kui hagejad keelduvad tasumast

teehoolduse eest ja kostja on sunnitud seda tegema omal kulul. Ei ole alust kohustada kostjat

hoiduma juurdepääsu takistamisest ja nõustuma kinnistusraamatusse erilise märke tegemisega.

Juurdepääsu tagamine on üks asi, kuid tasunõue eratee kasutamise eest on hoopis midagi muud.

Kostja ei saa nõustuda, et hagejad kasutavad temale kuuluvat maad tasuta. Kostja eesmärgiks ei ole

lammutada parklaid, juurdepääsuteid ega teelaiendusi, vaid saada tasu kasutusel oleva maa eest.

8. mai 2009. a kirjas on kostja parklate likvideerimise hoiatuse sidunud selgelt hagejate keeldumisega

tasuda võõra maa kasutamise eest. Nimetatud kirjas ei käsitleta juurdepääsuteid ega teelaiendusi.

Kinnistuomanikest hagejatel on vaid seaduslik juurdepääsuõigus, mis ei sisalda õigust kasutada

kostja maad autode parkimiseks ega püstitada võõrale (kostja) maale omanikuga kooskõlastamata või

kohtuliku sanktsioonita rajatisi. Hagejad on rikkunud kostja omandit, kuna nad on omavoliliselt

ehitanud kostja maale erinevaid rajatisi – sissesõiduteid ja teelaiendusi. Kostjaga pole ehitamises

kokku lepitud, seega on hagejate tegevus õigusvastane. Vaidlusaluste ehitiste puhul ei ole tegemist

piiriülese ehitamisega ning kui see ka nii oleks, on hagejatel AÕS § 148 lg-st 3 tulenevalt kohustus

kostja kinnisasjale rajatud ehitis kõrvaldada. Praegusel juhul pole seaduslikku alust kitsendada

omaniku õigusi. Hagejatel pole õigust püstitada võõrale maale rajatisi või takistada omavoliliste

rajatiste likvideerimist. Sissesõiduteede ehitamiseks puudus ka ehitusluba.

Hagejatel puudub vajadus kasutada kostja maad suuremas ulatuses kui sissesõidutee laius. Kostja ei

ole takistanud hagejate juurdepääsu kinnistutele ega ole esitanud nõuet hagejate rajatud ehitiste

likvideerimiseks. Kostja on teinud hoopis ettepaneku võimaldada teatud tingimustel nende

säilitamist. Oluline on eristada õigusvastaste ehitiste likvideerimise lubamatust juurdepääsuõigusest.

Hagejad on piiramatu juurdepääsu meelevaldselt ja pahauskselt sisustanud omaniku nõusolekuta

püstitatud ehitiste säilitamise kohustuse koormatise nõudega. Kostja leidis, et kui ehitis võõral maal

selle olulise osana on vajalik isiku õiguste tagamiseks ja maaomanik selle ehitise rajamiseks

nõusolekut ei anna, siis saab isik konkreetsete asjaolude alusel nõuda kohtulikult vaid oma õiguse

tagamiseks servituudi seadmist.

Arusaamatuks jääb hageja XII nõue. Hageja XII ei ole esitanud asjaolusid, mille põhjal ta väidab, et

kostja takistab sotsiaal-, operatiiv- ja prügiveoteenuse osutamist. Kostja ei nõustu selle väitega.

Seadusel ei põhine hageja XII väide, et prügiveomasinatel peab olema õigus kasutada erateed tasuta,

sest kostja on nõustunud detailplaneeringuga, mille kohaselt on tegemist elamurajooniga. Täiesti

alusetu on sellise juurdepääsuõiguse seadmine servituudiga. Kostja ei nõustunud 9. juunil 2011

esitatud hageja XII nõude muutmisega.

3. Harju Maakohus jättis 5. veebruari 2013. a otsusega hagid rahuldamata ning menetluskulud

võrdsetes osades hagejate kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on hagejatel I–XI haginõude hinnaks igal 2000 krooni (127 eurot 82 senti)

ja hagejal XII 25 000 krooni (1597 eurot 79 senti). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus

taluda tema maal asuvaid ja hagejate ehitatud rajatisi (sissesõiduteed ja nn parklad).

EhS § 2 lg-te 1–3 ja teeseaduse (TeeS) § 2 lg 2 alusel tuleb lugeda hagejate tehtud töid (vt nt vaatluse

protokoll koos lisadega (II kd, tlk 157–174 ja I kd, tlk 35–38)) rajatisteks. Hagejate esitatud

tuvastusnõue tugineb mh AÕS §-le 148. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnistusraamatusse ei ole

kantud hagejate piiriülest ehitamist lubavat asjaõigust. Pooled vaidlevad selle üle, kas rajatised on

ehitatud heauskselt. Samas ei vaidle pooled selle üle, et hagejatel olid teada kinnistu piirid: need

kulgevad samas joones kinnistute taradega. Seega teadsid hagejad, et ehitavad rajatised kostja

kinnistule.

Hagejate viited kostja kohustusele rajada ise mh juurdepääsuteed hoovidesse, ei anna hagejatele

õigust neid kostjaga kui maaomanikuga kooskõlastamata kostja kinnistule ehitada. Kostjal kui

omanikul on AÕS § 68 lg 1 alusel õigus oma kinnistut täielikult vallata, kasutada ja käsutada,

sh õigus otsustada kinnistule ehitatavate rajatiste üle. Kohus ei nõustunud hagejatega, et kostja peab

taluma oma kinnistul tehtud parendusi hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatu ei

nähtu mh ka kostja seadusliku esindaja kui tolleaegse omaniku ja hageja XI kinnistu ostu-

müügilepingu p-st 6.2.4 (I kd, tlk 40), mille kohaselt oli müüja kohustunud korraldama omal kulul

elamurajooni-sisese tee katmise hageja XI elamu eest kuni Heldri teeni lisatud plaani järgi. Kuigi

hagejad ei ole pidanud vajalikuks nimetatud lisa esitada, nähtub p-st 6.2.4, et see hõlmab

elamurajooni-sisese tee katmist. Nimetatud kostja kohustus ei tulene ka hageja XI e-kirjast kostjale

(I kd, tlk 44), selles on vaid hageja XI vastavasisuline ettepanek, Heldri elamurajooni teedeprojekti p-

st 1.2 (II kd, tlk 127–136) ega ehitusloast ja sellega seotud dokumentidest (II kd, tlk 121–126).

Samuti ei ole hagejad tõendanud, kuidas nende tegevus parendas kostja kinnistut. Hagejad on küll

kostjale ette heitnud avalikult teelt juurdepääsu piiramist, kuid ei ole seda tõendanud. Seda ei tõenda

ka ainuüksi kostja kiri hagejale X (I kd, tlk 243). Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamise

nõuet AÕS § 156 mõttes ei ole hagejad esitanud.

Maakohus nõustus kostjaga selles, et hageja XII nõue ei ole tõendatud. Seda ei tõenda ka kostja kiri

hagejale X (I kd, tlk 243).

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebused, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus

jättis hagid rahuldamata ning määras menetluskulude jaotuse, ning teha tühistatud osas uus otsus,

millega hagid rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebustele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebused rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus võrdsetes osades hagejate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hagejad kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks

järeldada, et kostja käitumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejate väidete alusel ei saa

järeldada, et kostja käitub hagejatega sedavõrd inetult ja põhjendamatult, et kostja käitumine peaks

andma hagejatele õiguse säilitada nende poolt kostja maale püstitatud rajatised ning andma

kohalikule omavalitsusele õiguse esitada AÕS §-s 156 sätestatust erineva nõude. Isegi kui kostja

tegevuse eesmärgiks on kallutada hagejaid sõlmima teemaa kasutustasu maksmise lepinguid või

omandama teemaad, ei anna see hagejatele õigust kasutada kostja maad tasuta. Kostja soovis teenida

oma eramaa kasutusele andmise eest tulu pole midagi lubamatut. Kui eramaa omanik (kostja) soovib

seada kõik juurdepääsu õiguse teostamisega mitteseotud tegevused oma maal sõltuvusse tasu

maksmisest, ei tähenda see, et kostja tegevuse eesmärgiks oleks hagejatele kahju tekitamine. Kostja

tegevuse eesmärgiks on hoopis tulu teenimine. Vastasel juhul tuleks iga nõude esitamist käsitada

võlgnikule kahju tekitamisena ning lugeda selline tegevus lubamatuks.

Kuigi hagejad leiavad, et nende rajatud teelaiendid parendasid kostja kinnisasja, ei saa see väide

tingida hagi rahuldamist. Kuigi hagejad võisid objektiivselt kostja kinnisasjaga rajatised ühendada,

otsustab kostja kinnisasja omanikuna, kas ta nende rajatiste püstitamist soovib või mitte. Võõrale

maale rajatise püstitamine ei saa anda rajatise püstitajale võõra maa ja omaniku nõusolekuta sellele

püstitatud rajatise kasutamise õigust põhjendusel, et rajatis parendas kinnisasja.

Juhul kui kostja keelaks hagejatele juurdepääsu nende kinnisasjadele, võiksid hagejad nõuda

juurdepääsu AÕS § 156 alusel. Sellist nõuet ei ole hagejad esitanud. Kehtivad seadused ei näe ette

sellist õigust, mille järgi võiks naaberkinnisasja omanik ehitada naabri maale rajatise, nõuda maa

omanikult sellise rajatise talumist ja lasta rajatise talumiseks kanda naabri kinnisasja registriossa

piiratud asjaõiguse.

Igal kinnisasja omanikul on õigus kasutada teisi välistavalt oma kinnisasja ja nõuda kõigilt teistelt

isikutelt, sh naaberkinnisasjade omanikelt ja kohalikult omavalitsuselt, omandiõiguse rikkumise

lõpetamist. Võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõte ei tähenda seda, et selle alusel saaks

esitada mingi nõude, veel vähem võõrale maale püstitatud rajatiste talumise nõude.

See, et kostjale kuuluva maa eelmine omanik võttis väidetavalt hagejate ees lepingulisi kohustusi, ei

tähenda, et kostja peaks sellest tulenevalt hagejate püstitatud rajatisi taluma või laskma enda

kinnisasja koormata piiratud asjaõigustega. Eraõiguses eristatakse asjaõiguslikke ja võlaõiguslikke

õigussuhteid. Ühed on subjektipõhised, teised objektipõhised. Kostja ei ole vaidlusaluse teemaa

endise omaniku üldõigusjärglane. Juriidiline isik ja juriidilise isiku ainuosanikuks olev füüsiline isik

on eraldi õigussubjektid ega vastuta üksteise kohustuste eest. Seega said kostjale üle minna vaid need

õigused ja kohustused, mis olid konkreetse kinnisasjaga lahutamatult seotud. Vaidlusalune teemaa ei

olnud hagejate kasuks piiratud asjaõigustega koormatud.

Hagejad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks võtnud endale

hagejate ees kohustuse taluda hagejate püstitatud rajatisi või muud kui juurdepääsu saamisele

suunatud tegevust või vaidlusaluse maa piiratud asjaõigustega koormamise kohustusi. Kohtule ei ole

esitatud ka selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejatel on AÕS § 148 lg-st 2 tulenev

õigus nõuda piiriülese ehitise talumist. Tegemist ei saanud olla heauskse ehitamisega, nagu seda

väidavad hagejad, sest paikvaatluse käigus tuvastatud asjaoludest nähtub, et hagejad ei saanud

teelaiendeid rajades arvata, et nad ehitavad neid oma maale.

Hagejad väitsid veel, et kostja talumiskohustus tuleneb ka sellest, et rajatised püstitati 2000. aastate

alguses ja kostja talus neid pikemat aega. Hagejad ei ole neid väiteid esitanud sellise konkreetsuse

astmega, et neid saaks arvestada. Teiseks on need väited ka tõendamata ning kostja pole neid omaks

võtnud. Kuna kostja vaidleb kogu hagile vastu, siis ei saa ka omaksvõtu eeldusest lähtuda. Isegi siis,

kui hagejad oleksid teelaiendid 2000. aastate alguses rajanud, ei saaks sellest veel järeldada, et

sedavõrd lühikese aja jooksul oleks tekkinud hagi rahuldamist võimaldav tavaõigus. Isegi kui kostja

oleks mitme aasta jooksul rajatisi talunud, ei saaks see anda hagi rahuldamiseks alust. Kostja viitas, et

ta soovib põhimõtteliselt nõuda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist. Sellise nõude esitamiseks ei

ole hagi aegumise tähtaeg möödunud. Üldjuhul ei saa hagi aegumistähtaja jooksul esineda muud

tähtaega, mis nõudeõiguse lõpetaks.

Hagejad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks teinud otseseid või

kaudseid tahteavaldusi, millest saaks järeldada teelaiendite rajamisega nõustumist. Hagejad esitasid

apellatsioonkaebuses ka selliseid väiteid, millest võib järeldada, et nad eeldasid, et kohus tunnistab

lubamatuks kostja võimaliku edaspidise lammutus- vms tegevuse. Ringkonnakohus ei saa seda teha

aga juba ainuüksi seetõttu, et praegusel juhul hindab kohus, kas hagejate esitatud nõuded tuleks

rahuldada. Kohus ei hinda, kas mingi kostja poolt tulevikus võib-olla toime pandav tegevus võib olla

õigusvastane või mitte.

Asjaolu, et kostja XII on kohalik omavalitsus, kellele on avalik-õiguslike seadustega pandud

kohustus osutada mitmeid sotsiaalteenuseid, ei anna kostjale XII õigust kasutada teenuste

osutamiseks kolmandale isikule kuuluvat eramaad ning nõuda temalt piiratud asjaõiguste

kinnistamise eelduseks olevate tahteavalduste andmist. Hageja XII viidatud avalik-õiguslikud

seadused panevad kohalikule omavalitsusele kohustusi, aga ei anna talle eraomandi rikkumise õigust.

Piiratud asjaõiguste seadmist saab nõuda siis, kui mõni õigusnorm selleks aluse annab. Hagejate

soovitud piiratud asjaõiguste seadmiseks ei anna kehtiv õigus alust.

Selles vaidluses ei anta kõikehõlmavat hinnangut selle kohta, kas kõik kostja nõudmised on

põhjendatud, ega selle kohta, kas kostja on alati käitunud kõikide hagejate suhtes moraalselt, vaid

asjas hinnatakse, kas hagejate nõuded tuleks esitatud asjaolude ja tõendite alusel rahuldada.

Viimasele tuleb vastata eitavalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hagejad I–XI esitasid kassatsioonkaebused, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha uus

otsus. Hagejad I–XI paluvad menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagejate I–XI kassatsioonkaebuste kohaselt tõendavad kostja pahatahtlikku käitumist kirjad, mille

kostja hagejatele saatis. Sissesõiduteed on ehitatud 9 aastat tagasi ja nende aastate jooksul on kostja

neid talunud. Heldre tee ehitusloas ja tehnilises dokumentatsioonis on ette nähtud kruntide

sissesõiduteed laiusega 2,8 m ja pöörded teele ning kõnniteed laiusega 1,5 m. Sellest kõigest oli

kostja teadlik. Hagejad on teinud kulutusi sissesõiduteede rajamiseks ja seega ei ole tegemist tasuta

teede kasutamisega. Hagejatele tuli üllatusena, et kohus ei loe teede ehitamist 2000. aastate alguses

tõenäoliseks, sest kohus loobus seda kinnitavatest tõenditest. 9 aastat peaks olema piisavalt pikk aeg,

et sellest kostja tahet ja aktsepti tuletada. Hagejad nõudsid, et kohus tuvastaks kostja kohustuse

hoiduda takistuste tegemisest hagejate ligipääsule oma kinnistutele, hagejate külalistele ja parkijatele.

Hagejad tuginesid oma nõudes AÕS § 148 lg-le 2, mille kohaselt, kui selle paragrahvi esimeses

lõikes nimetatud ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik

seda lubama. Sel juhul on tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla

jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Kohus jättis selle argumendi analüüsimata ja

seaduse kohaldamata. Kohus oleks pidanud arvestama mõistlikkuse põhimõtet. M. Valdes käitus

pahauskselt, müües füüsilise isikuna kinnistud ning andes nende kinnistute naaberkinnistu üle

äriühingule, mille 100% omanik ta ise on. Selline isikute eristamine kohustustest kõrvalehiilimise

eesmärgil on pahauskne käitumine.

8. Hageja XII esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega tema

hagi jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja

kanda. Hageja XII kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole tal kohustust maksta kostjale tasu selle eest, et

ta kasutab kostja erateed elanikele sotsiaalteenuste osutamiseks. Avalike teenuste osutamine kuulub

asjaõigusseaduses sätestatud avalikule teele ligipääsu normaalsete tingimuste juurde. Kohtul

palutakse tuvastada juurdepääsu iseloom. Vald peab tagama ligipääsu igale kinnistule, kui seda vajab

tuletõrje, kiirabi jne. Planeeringu menetlemisel peeti silmas inimeste õiguste tagamist piirkonnas.

Hageja XII õigus kasutada maad tuleneb detailplaneeringust. Detailplaneering nägi ette, et kinnistud

on mõeldud elamumaaks ning juurdepääs kinnistutele toimub kostjale kuuluva maa kaudu. Hea usu

põhimõte on norm, millele tuginedes saab esitada nõudeid, sh nõuet anda nõusolek asjaõiguse

seadmiseks. Hageja XII palus tuvastada lepingulise kokkuleppe, kuid kohus ei teinud seda. Hagejad

ei ole esitanud AÕS § 156 lg-st 1 tulenevat nõuet, sest põhimõtteliselt on ligipääs olemas. Kostja on

püüdnud takistada autodega ligipääsu ning on lubanud hakata isikute liikumist kontrollima.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu, paludes jätta need rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii ringkonna- kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 2 ja lg 5 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

saata hagejate I–XI hagide osas TsMS § 691 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Hageja XII hagi tuleb jätta TsMS § 691 p 3 ja § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata. Hagejate I–XI

kassatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada.

11. Hageja XII on palunud kohtul tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek järgmise sisuga

asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja selle kandmiseks kinnistusraamatu registriosa nr 393402 asukohaga

Heldri tee, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harju maakond III jakku: „Viimsi vallal on kinnistu

suhtes isiklik kasutusõigus kinnistuga külgnevatel kinnistutel elavatele inimestele järgmiste teenuste

tagamiseks: sotsiaalabi (sh meditsiiniabi, kiirabi, vanurite hoolekanne jms), üldist turvalisust tagavad

teenused (politsei, päästeamet) ja jäätmeveo korraldamine; teenuste osutajateks võivad olla

kolmandad isikud; isiklik kasutusõigus on tasuta ja Viimsi vallale ei tulene sellest muid kohustusi

kolmandate isikute ees".

Hageja XII põhjendas nõude esitamist sellega, et temal kui kohalikul omavalitsusel on kohustus

tagada kogu elamurajoonis, sh hagejatele I–XI, sotsiaalabi ja teenused, samuti

territoriaalplaneerimine. Seejuures tugines hageja XII KOKS § 2 lg-le 1 ja § 6 lg-le 1 ning SHS § 8 p-

le 2. KOKS § 2 lg 1 kohaselt on kohalik omavalitsus põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse –

valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste

alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud

vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on

omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite

hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni,

heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede

ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.

SHS § 8 p 2 kohaselt on kohaliku omavalitsusüksuse ülesanded sotsiaalhoolekande korraldamisel

sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste

määramine ja maksmine.

Maakohus on jätnud hageja XII hagi rahuldamata, leides, et hageja XII nõue ei ole tõendatud.

Ringkonnakohus on jätnud maakohtu otsuse muutmata, leides, et hageja XII ei ole õigustatud isikuks,

kellel oleks õigus nõuda kostja kinnisasja koormamist. Kolleegium leiab, et hageja XII hagi on

õiguslikult perspektiivitu, sest hageja XII ei ole esitanud hagi oma seadusega kaitstud õiguse ega huvi

kaitseks. Kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise kohustus (sh sotsiaalabi ja teenuste osutamise

kohustus) ei anna omavalitsusüksusele alust nõuda kinnisasja omanikult nõusolekut viimase

kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmiseks omavalitsusüksuse kasuks.

TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kolleegium leiab,

et kohtute otsused tuleb hageja XII hagi osas tühistada ja jätta hageja XII hagi TsMS § 691 p 3 ja

§ 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Kolleegium märgib, et omavalitsusüksusel on võimalik talle seadusega pandud ülesandeid täita ka

muul viisil. Kui tekib vajadus nt kiirabi või meditsiiniabi osutamiseks, saab teise isiku kinnisasja

kasutamist/ületamist õigustada hädaseisund. Nimelt sätestab TsÜS § 141 lg 1, et isik, kes tekitab

kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui kahju

tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.

Päästesõidukitele on tagatud juurdepääs hagejate kinnistutele üle kostja kinnisasja päästeseaduse § 23

lg 1 kohaselt (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 21).

12. Hagejad I–XI on esitanud nõuded, milles nad sisuliselt soovivad, et kostjat kohustataks sõlmima

lepinguid tee kõrvalehitiste kasutamiseks ja andma nõusolek reaalservituutide sissekandmiseks

kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatusse kantava märke sisu oleks järgmine: „Kinnistute registriosa

nr 743102, 743502, 743702, 743902, 744202, 744702, 744902, 745402, 745902, 746502, 746402

(valitsevad kinnisasjad) suhtes kinnistu registriosa nr 393402 igakordsel omanikul on kohustus

hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast valitsevate kinnisasjadega külgnevaid elamute

sissesõiduteid ja teelaiendusi Heldri teelt või Heldri põigust ilma valitseva kinnistu omaniku loata ja

mistahes takistuste tegemisest valitsevatel kinnistutel asuvate elamute kasutamisele isikute või

perekondade elukohana, sh elukohale ligipääsemisele jalgsi või sõidukiga, külaliste vastuvõtmisele,

tänaval parkimisele, sotsiaal- ja muude teenuste saamisele". Hagejad tuginesid oma nõuet esitades

eelkõige AÕS § 148 lg-le 2. AÕS § 148 lg 1 kohaselt on ehitis, mis ulatub üle kinnisasja piiri, selle

kinnisasja osa, mille piirest ta väljub, kui kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja piiriülest

ehitamist lubav asjaõigus või kui naaberkinnisasja omanik peab piiriülest ehitamist vastavalt selle

paragrahvi 2. lõikele lubama. AÕS § 148 lg 2 kohaselt, kui selle paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitis

on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama. Sel juhul on

tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist

või perioodilist hüvitist.

13. Kohtud on AÕS § 148 lg-t 2 kohaldades rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 436

lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust), kuna ei ole hinnanud iga hageja puhul eraldi, kas rajatiste

ehitamise konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt on tegemist pahauskse ehitamisega. Kohtud on andnud

vaid üldise hinnangu kõigi hagejate pahausksuse kohta.

Kolleegium selgitab, et nt võib heausksusele viidata kinnistu ostu-müügilepingus kokkulepitu, et

müüja (kes on kostja juhatuse liige) kohustus kahe aasta jooksul lepingu sõlmimisest arvates

korraldama omal kulul Heldri elamurajooni sisese tee katmise ostja elamu eest kuni Heldri teeni

mustkattega. Selline lepingupunkt (lepingupunkt 6.2.4) on nt 3. augustil 1999 kostja juhatuse liikme

ja hageja XI sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingus (I kd, tl 40).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus iga hageja puhul eraldi hindama, kas tegemist võiks olla

AÕS § 148 lg-s 2 nimetatud juhtumiga ehk kas rajatised ulatuvad üle hagejate kinnisasjade piiri

kostja kinnisasjale ja on püstitatud heauskselt, mis kohustab kostjat seda lubama.

14. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et mõne hageja puhul on täidetud AÕS § 148 lg-s 2

sätestatud tingimused – rajatis ulatub üle hageja kinnisasja ja see on püstitatud heauskselt –, siis tuleb

silmas pidada, et sama lõike teise lause järgi on naaberkinnisasja omanikul (praegusel juhul kostjal)

ka heauskse ehitamise korral õigus nõuda tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva

maatüki omandamist või perioodilist hüvitist.

Seega ei saaks ka juhul, kui tegemist on heauskse piiriülese ehitamisega, nõuda, et kostja taluks

rajatist tasuta. Ehitamisõiguse tuvastamisega kaasneb lisaks kasutusõigusele ka hüvitise maksmise

kohustus (vt AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise suuruse määramise kohta ka Riigikohtu

21. mai 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23).

15. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et mõne hageja puhul ei ole tegemist AÕS § 148

lg-s 2 käsitletud olukorraga, kuna hageja on ehitanud üle kinnisasja piiri pahauskselt, on kostjal

AÕS § 148 lg-st 3 tulenevalt õigus nõuda hagejalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa

kõrvaldamist (vt AÕS § 148 lg 3 alusel pahausksuse tuvastamise kohta ka Riigikohtu 17. oktoobri

2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11, p 14). Pahauskse piiriülese ehitamise korral tuleks jätta

hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel rahuldamata. Samas peab maakohus sellisel juhul hindama

nende hagejate nõudeid AÕS § 156 alusel kui juurdepääsu nõudeid avalikult kasutatavale teele.

AÕS § 156 alusel on isikutel õigus esitada juurdepääsunõue, sõltumata sellest, kas nad olid

ehitamisel pahausksed või mitte. Ka AÕS § 156 alusel juurdepääsunõude lahendamisel tuleb

arvestada, et kostjal kui kinnisasja omanikul on õigus saada kinnistu kasutamise eest hagejatelt tasu.

Juurdepääsu kasutamise tasu määratakse AÕS § 156 lg 1 teise lause kohaselt kokkuleppel. Kui

kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu AÕS § 156 lg 1 kolmanda lause

kohaselt kohus. Seejuures võib hagejatele saadetud kostja pretensioonides senini soovitud tasu –

1000 krooni/m2 (lisandub käibemaks 18%) (st 63 eurot 91 senti + käibemaks) kuus – olla

ebamõistlikult suur ja hea usu põhimõttega vastuolus.

16. Kohtumenetluse kestel on hagejad esitanud väite, et juurdepääsu tasu määramiseks saab nõude

esitada vaid isik, kelle õigusi tasu puudumine rikub, ehk praegusel juhul kostja. Sellele vastuseks

märgib kolleegium, et TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu

asjad hagita asjad. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi selgitab hagita

asjas kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega

nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 7 järgi peab kohus

kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole

esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal

algatusel.

Viidatud sätetest järeldub, et olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule,

ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma

tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures võib kohus kokkuleppe

saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsu tasu suuruse kohta. Avaldaja

ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses tingimuslikult, st juhuks kui kohus

rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline

võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Sellise kokkuleppe korral ei pea kohus

juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma.

Kolleegium on varem selgitanud, et kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või

kohus määrata juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat (vt Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 22). Sellest seisukohast ning AÕS § 156 lg-st 1 järeldub, et kui

menetlusosalised on juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega

arvestama (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 11).

17. Kolleegium selgitab, et praegusel juhul ei tuleks kõne alla AÕS § 158 kohaldamine. AÕS § 158

lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning

õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku,

elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või

surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade

eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja

kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Kuna

praegusel juhul ei ole tegemist tehnorajatistega, ei teki kostjal kui kinnisasja omanikul AÕS §-st 158

tulenevat talumiskohustust.

18. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et erandlikult võib lugeda kinnisasja omaniku

keeldumist nõusoleku andmisest või kokkuleppe sõlmimisest õigusvastaseks kahju tekitamiseks

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 mõttes. Kõne alla võib tulla ka kinnisasja omaniku õigusvastane

käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandit rikkuva käitumisena, mille puhul võib hageja

nõuda kahju tekitamisest tulenevalt kahju hüvitamist mh sel viisil, et keelata kahju tekitamine

VÕS § 1055 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29;

4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 33). VÕS § 1055 lg 1 esimese lause kohaselt,

kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse,

võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega

ähvardamisest hoidumist.

Asja materjalidest tulenevalt on kostja küll hoiatanud, et likvideerib rajatised, kui hagejad tema maa

kasutamise eest tasu ei maksa, kuid kohtud ei ole tuvastanud, et kostja eesmärgiks oleks tekitada

hagejatele õigusvastast kahju.

19. Kuna asi saadetakse hagejate I–XI nõuete osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb nende

nõuetega seotud menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Kuigi

hageja XII hagi jääb läbi vaatamata, on kolleegiumi arvates mõistlik määrata ka hageja XII

menetluskulude jaotus hagejate I–XI nõuete lahendamisel, arvestades mh TsMS § 168 lg-t 2.

20. Hagejate I–XI kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon neile

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kuna hageja XII hagi jääb läbi vaatamata, tuleb

hageja XII kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu