3-2-1-155-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-155-13

Määruse kuupäev

Tartu, 19. veebruar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kooli

taotlus rakendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada R. P

suhtes tahtest olenematut ravi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-15881

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. P ja T. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool

Puudutatud isik R. P ja tema lähikondne (abikaasa) T. P,

nende ühine esindaja vandeadvokaat Mart Angerjärv

Asja läbivaatamise kuupäev

6. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-15881.

2. Jätta T. P osas Riigikohtule esitatud määruskaebus läbi vaatamata. Jätta läbi vaatamata ka

ringkonnakohtule esitatud T. P määruskaebus Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013. a määruse

peale tsiviilasjas nr 2-13-15881.

3. R. P määruskaebus resolutsiooni p-s 2 nimetatud Tartu Maakohtu määruse peale saata uueks

läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

4. Rahuldada R. P osas määruskaebus resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu määruse

peale osaliselt.

5. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Angerjärv & Krautmann (konto nr 10220202012226,

AS SEB Pank) R. P ja T. P määruskaebuselt 27. juunil 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool (avaldaja) esitas 10. aprillil 2013 Tartu

Maakohtule taotluse rakendada R. P (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja kohaldada isiku

tahtest olenematut ravi 40 päevaks.

Taotluse järgi on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet käitumisest aru saada

ja seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut

ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik on 10. oktoobrist 2012 Tartu Vanglas,

kandes talle määratud vabaduskaotuslikku karistust (kinnipidamise lõpp 10. oktoobril 2013). Alates

14. detsembrist 2012 on puudutatud isik teatanud osalisest nälgimisest ja tema tervislikku seisundit

on seetõttu regulaarselt jälgitud. Mitu korda on ta saadetud psühhiaatri vastuvõtule, selgitamaks

nälgimise asjaolusid. Tema psüühiline ja füüsiline seisund on alates 2013. a aprillist halvenenud, ta

on teinud suitsiidiähvardusi ja -vihjeid, on kirjutanud hüvastijätukirja. 9. aprillil 2013 hindas

puudutatud isiku tervislikku seisundit perearst, kelle hinnangul vajab puudutatud isik hüpoglükoosi ja

atsidoosi arvestades edaspidi jälgimist ja ravi statsionaari tingimustes. Puudutatud isik on nõus

glükoosilahuse infusiooniga, lisaks soovib muude ainete veenisisest manustamist, sundtoitmise vastu

on kategooriliselt. Puudutatud isik on emotsionaalselt väheste reaktsioonidega ja masinlik, kõne kiire

ja raskesti jälgitav rohkete kõrvalmärkuste ja põimlausete tõttu. Ta avaldab pettumust Eesti

ühiskonnas ja õigussüsteemis, on veendunud enda ebaõiglases kohtlemises, „leppinud", et peab

ebaõiglase kohtlemise avalikkusele teatavaks saamise nimel surema. Tema mõttekäigus on esiplaanil

pessimism ja masendus. Enese olukorra kohta ulatuvad puudutatud isiku mõtted kohati depressiivse

luulu tasemele, kaasuvad suitsiidiähvardused. Ta jätkab ühekülgselt nälgimise teemat, seletab oma

käitumist märtri rolliga. Veresuhkur on 2,6 mmol/l, RR 160/70 mmHg, pulss 126 x min, suust tuleb

tugev atsetooni lõhn.

Puudutatud isik on hospitaliseeritud tervisliku seisundi halvenemise tõttu tahtest olenematult Tartu

Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse (meditsiiniosakonda) 10. aprillil kell 15.00.

Diagnoosiks on raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F 32.3).

2. Taotlusele on lisatud Tartu Vangla psühhiaatri Kadri Toomla arvamus, mille järgi vajab puudutatud

isik tahtest olenematut ravi, kuna tal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet täielikult oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida ning ohjeldamata jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu enda

elu ja tervist ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Arvamuse järgi vestles puudutatud isikuga 9. aprillil 2013 psühhiaater Hanna Sova ning 10. aprillil

2013 psühhiaatrid Siiri Ambre ja K. Toomla. Puudutatud isiku teadvus oli selge, ta orienteerus ajas,

kohas ja enda isikus. Puudutatud isiku avaldused sisaldavad reaalsusega vastuolus olevaid kaebusi ja

kahtlustusi, tema valitud meetmed kinnipeetavate eest võitlemisel ei ole adekvaatsed. Tema

mõttekäik on kiire, kõne paljusõnaline ja laialivalguv, küsimustele reageerib pikkade teooriatega,

konkreetse vastuseni ei jõua. Ta avaldab paranoilist luulu (vanglas kahjustatakse teda sihilikult,

vangla sisekord ja töötajate tegevus on seadusega vastuolus) ja suurusluulu (tema tegu muudab kõigi

teiste kinnipeetavate elu paremaks ja töötajaid karistatakse). Puudutatud isiku teotahe on kõrgenenud

ja kitsenenud enda ja kinnipeetavate õiguste eest võitlemisele nii sõnas, kirjas kui ka tegudes. Tema

hinnang enda kehalisele ja vaimsele tervisele ei ole adekvaatne. Statsionaarsest jälgimisest ja ravist

puudutatud isik keeldub, kuid selleta kaasneb reaalne oht tema elule ja tervisele.

3. Tartu Maakohus kuulas 12. aprillil 2013 puudutatud isiku ära.

Puudutatud isik oli seisukohal, et ta ei ole psüühiliselt haige ega vaja ravi. Ta on hakanud sööma,

eitab enesetapumõtteid, Värska vett vajab seetõttu, et kraanivesi on hägune ja joogiks kõlbmatu.

Tema väitel on kõik kontrolli all, enesekahjustamist ei ole toimunud, väidetavast enesetapukirjast on

valesti aru saadud. Tahtest olenematu ravi kohaldamise korral soovib puudutatud isik esindajat.

4. 12. aprillil 2013 kuulas Tartu Maakohus ära ka avaldaja ja puudutatud isiku raviarsti S. Ambre.

Nende väitel ei tee puudutatud isik psühhiaatritega koostööd, tal puudub haiguskriitika ja ta keeldub

ravimite võtmisest. Kuna puudutatud isik on keeldunud lubamast tutvuda tema kohta varem

koostatud meditsiinidokumentatsiooniga, on diagnoosi panemine raskendatud, tegemist võib olla

psühhootilise seisundiga. 40 päeva on ilmselt liiga pikk tähtaeg, kuid pärast tahtest olenematut ravi

(depoosüst) on vajalik patsiendi käitumist jälgida kinnises osakonnas.

5. Tartu Maakohus rakendas 12. aprilli 2013. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonna

psühhiaatriatalitusse, pikendades tähtaega seitsme päevani alates 10. aprillist 2013 kell 15.00.

Maakohus tunnistas määruse täitmisele kuuluvaks puudutatud isikule teatavakstegemisega.

Maakohus leidis, et esinevad alused esialgse õiguskaitse rakendamise korras puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks:

· puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida (tema keeldumise tõttu lubada raviarstil tutvuda meditsiinilise dokumentatsiooniga on

diagnoos puudulik);

· haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja

julgeolekut (4. aprilli 2013. a teadaanne, mis lõpeb lausega, et tegemist on võib-olla

lahkumiskirjaga, ei luba tema varasema käitumise kirjelduse taustal sellest mööda vaadata;

objektiivne füüsiline seisund P. Laidre teatise kohaselt: 9. aprillil 2013 veresuhkur 2,6 mmol/l,

suust tuleb tugev atsetoonilõhn, RR 160/70 mmHg, pulss 126 x min, selline seisund on tekkinud

toidust keeldumise tõttu);

· muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (raviga ei nõustu, situatsiooni tõlgendamine luululine,

haiguskriitika puudub).

Puudutatud isikul puudub kriitika enda füüsilise ja psüühilise seisundi osas, ta ei saa aru ravi

vajadusest ega ole nõus ravimeid võtma. Tahtest olenematu ravi käigus süstitud depooravimi mõju ei

avaldu kiiresti, mistõttu vajab puudutatud isik enda elu ja tervise huvides ravimi toime ilmnemiseni

järelevalvet ja ravi statsionaarses osakonnas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5

alusel tuleb rakendada esialgset õiguskaitset seitsmeks päevaks.

6. Tartu Maakohus määras 12. aprillil 2013 tehtud määrusega puudutatud isikule esindaja riigi kulul

hüvitamise kohustuseta.

Esindajaks määratud advokaat Eve Laine leidis 16. aprillil 2013, et maakohtu määrus oli

põhjendatud. Advokaat kohtus 16. aprillil 2013 puudutatud isikuga, kes oli meditsiiniosakonnast

tagasi paigutatud. Kohtumisel ei täheldanud esindaja puudutatud isiku käitumises ohtlikkusele

viitavaid märke, võib eeldada, et ravi oli mõjunud. Puudutatud isik ei soovinud, et advokaat esitaks

määruskaebuse, kuna seda olevat juba teinud tema abikaasa T. P (puudutatud isiku abikaasa).

7. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused nii puudutatud isik (29. aprillil 2013) kui ka

tema abikaasa (30. aprillil 2013). Määruskaebustes paluti maakohtu määrus tühistada. Puudutatud

isik palus jätta avaldaja taotlus rahuldamata ning tuvastada tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise abi kohaldamise ebaseaduslikkus.

Tartu Maakohus ei rahuldanud määruskaebuseid ja edastas need Tartu Ringkonnakohtule.

8. Avaldaja andis ringkonnakohtule ülevaate puudutatud isiku tahtevastasest ravist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebused rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda.

Määruse järgi esines puudutatud isikul raske psüühikahäire, mille diagnoosimine oli raskendatud

psühhiaatritega koostööst keeldumise ning varasema meditsiinilise dokumentatsiooniga tutvumise

keelamise tõttu. Täidetud oli psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 toodud eeldus isiku

kinnisesse asutusse paigutamiseks. Meditsiiniosakonna seisukoha järgi on puudutatud isikul

diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F 32.3). Puudutatud isiku esindaja

advokaat E. Laine seisukoha järgi oli tahtest olenematu ravi kohaldamine esialgse õiguskaitse korras

põhjendatud. Maakohus kontrollis sundravi vajalikkust ja põhjendatust. Maakohus lähtus esitatud

taotlusest, psühhiaatri ja perearsti arvamustest ning puudutatud isiku, avaldaja ja raviarsti

ärakuulamisest. Maakohtul oli piisavalt andmeid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta, et võtta

seisukoht, kas ta vajab tahtest olenematut ravi.

Taotluse on esitanud Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja (psühhiaatriahaigla peaarst), kellel oli

PsAS § 13 lg 1 alusel õigus esitada vastav taotlus. Tahtest olenematu haiglaravi alustamisel on

järgitud PsAS § 13 lg-s 3 toodud kohustust. Puudutatud isiku on läbi vaadanud ja andnud hinnangu

tema tervislikule seisundile kaks psühhiaatrit ja üldarst.

Kohus ei pea isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise määrusesse märkima, millist meditsiinilist ravi

ja kuidas isikule rakendada. Meditsiinilise ravi vajaduse ja viisi määravad isiku raviarstid. Tartu

Vangla meditsiiniosakonna seisukoha järgi manustati puudutatud isikule ordineeritud ravi (sundi ei

kasutatud). Osakonda paigutamise järel paigaldati puudutatud isikule veenikanüül ning manustati

infusioonravina NaCl 0,9%-list lahust 1000 ml ja glükoosilahust 500 ml madala veresuhkru ja

veepuuduse tõttu. Psühhiaatrilistel näidustustel manustati puudutatud isikule 10. aprillil 2013 kell

18.45 lihasesisese süstina haloperidooli (neuroleptikumide gruppi kuuluv ravim, mida kasutatakse

mõttekäigu häirete puhul). Süstimisel füüsilist jõudu allutamiseks ei tarvitatud, kuid puudutatud isik

vajas ravimi manustamiseks korduvat veenmist. Raviarsti ordineeritud suukaudset ravi tarvitas

puudutatud isik osakonnas viibimise vältel ühel korral, 14. aprillil 2013. 13. aprillil 2013 küsis

puudutatud isik palderjanitablette ja rahustit, kuna tal oli raske uinuda. Puudutatud isiku suhtes

lõpetati tahtest olenematu ravi 16. aprillil 2013 ja samal päeval kirjutati ta osakonnast välja.

Osakonnas viibimisega kõrvaldati otsene oht puudutatud isiku tervisele ja elule. Puudutatud isiku

suhtes ei rakendatud ohjeldusmeetmeid (isikut ei ole vastu tahet mehhaaniliselt ega

medikamentoosselt ohjeldatud).

Kuna tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused olid PsAS § 11 lg 1 kohaselt olemas, ei ole

rikutud puudutatud isiku põhiõigusi.

Maakohus on määruses märkinud, et muu psühhiaatriline ravi ei ole küllaldane, sest puudutatud isikul

puudub haiguskriitika, ta ei saa aru enda ravivajadusest ega ole nõus ravimeid võtma. Puudutatud isik

on alates 2012. a detsembrist viibinud korduvalt psühhiaatri vastuvõtul protestinälgimiste tõttu.

Visiidid piirdusid tema psüühilise seisundi hindamisega ja ravivõimaluste tutvustamisega. Kõigil

visiitidel on puudutatud isik koostööst keeldunud, ta on ka korduvalt keeldunud ravimitest. Kuivõrd

puudutatud isik keeldus koostööst ja ravist, halvenes tema füüsiline ja psüühiline seisund alates

2013. a aprillist. Eeltoodust tuleneb, et muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane, sest puudutatud

isik keeldus koostööst ja ravimitest. Esines PsAS § 11 lg 1 p-s 3 toodud eeldus tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks.

Meditsiiniosakond palus esialgset õiguskaitset rakendada kuni 40 päeva, maakohus paigutas

puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriatalitusse seitsmeks päevaks.

Esialgse õiguskaitse kohaldamise kestus on kohtu diskretsiooniotsus, lähtudes asja materjalidest ja

taotluse esitanud pädeva isiku arvamusest. Kuigi maakohus ei ole sõnaselgelt põhjendanud, miks

rakendada esialgset õiguskaitset just seitse päeva, ei ole see aluseks maakohtu määruse tühistamisele.

Maakohtu menetluses on tuvastatud, et puudutatud isik ohustas psüühikahäire tõttu iseenda elu ja

tervist. Puudutatud isik teatas alates 14. detsembrist 2012 osalisest nälgimisest. Alates 2013. a

aprillist tema psüühiline ja füüsiline seisund halvenes, puudutatud isik tegi korduvaid

suitsiidiähvardusi. 9. aprillil 2013 tegi puudutatud isik avalduse, et 10. aprill 2013 on tema

surmapäev. Puudutatud isik saadeti terviseseisundi halvenemise tõttu 9. aprillil 2013 perearsti

vastuvõtule. Eelnevaga on tõendatud, et nälgimise ja ravist keeldumise tõttu ohustas puudutatud isik

iseenda tervist ja elu. PsAS § 11 lg 1 p-s 2 toodud eeldus kohaldada tahtest olenematut ravi oli

olemas.

Väited depoosüsti tarbetuse kohta jäävad tähelepanuta, sest meditsiiniosakond on selgitanud, et

puudutatud isikule ei tehtud depoosüsti. Samuti ei kohaldatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi

seetõttu, et isikule saaks teha depoosüsti.

Esialgset õiguskaitset ei kohaldatud pikemalt, kui seadus seda võimaldab. TsMS § 534 lg-st 5

tuleneb, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni 40 päeva pärast isiku ärakuulamist. Maakohus

paigutas isiku tahtest olenematule ravile esialgse õiguskaitse korras kuni seitsmeks päevaks.

Puudutatud isikut ei allutatud tahtevastasele ravile kohtumääruseta. Puudutatud isik hospitaliseeriti

tervisliku seisundi halvenemise tõttu Tartu Vangla psühhiaatriatalitusse 10. aprillil 2013 kell 15.00.

Samal päeval edastati maakohtule taotlus kohaldada tahtest olenematut ravi. Maakohus rakendas

12. aprilli 2013. a määrusega isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 10. aprillist 2013 kuni seitse

päeva. Taotlust ei esitatud hilinenult. See esitati viivitamata pärast seda, kui psühhiaatrid olid andnud

hinnangu, kas puudutatud isik vajab tahtest olenematut ravi. PsAS § 11 lg 2 teise lause järgi võib

tahtest olenematut ravi kohaldada ka kohtu määruseta, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse

kaitseks ja kohtu määrust ei ole võimalik piisavalt kiiresti saada.

TsMS § 535 lg 2 teise lause järgi ei pea isikule esindajat määrama esialgse õiguskaitse kohaldamisel,

välja arvatud juhul, kui isik soovib esindajat esialgse õiguskaitse määruse peale kaebamiseks või kui

otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Kuna maakohus kohaldas puudutatud isiku

suhtes esialgset õiguskaitset, pikendades kinnises asutuses viibimise tähtaega seitsme päevani, oli

maakohtul kohustus määrata puudutatud isikule esindaja. Maakohus määras esindaja 12. aprilli

2013. a määrusega.

Tahtest olenematu ravi lõppes tähtaja möödumisega 16. aprillil 2013. Kuna TsMS § 539 lg-s 1 toodud

olukorda ei esinenud, ei pidanud kohus lõpetama kinnisesse asutusse paigutamist määrusega.

Ükski puudutatud isiku määruskaebuses esitatud muu väide ei ole aluseks maakohtu määruse

muutmisele. Tema suhtes olid täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 toodud eeldused kinnisesse asutusse

paigutamiseks. Puudutatud isiku abikaasa määruskaebuses esitatud väited ei ole aluseks määruse

tühistamisele. Maakohtul ei olnud TsMS § 541 lg 2 teisest lausest tulenevalt kohustust saata määrus

puudutatud isiku abikaasale.

Puudutatud isikul ja tema abikaasal on õigus taotleda määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

tagastamist, kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 5 kohaselt ei võeta riigilõivu isiku kinnisesse asutusse

paigutamise menetluse eest. TsMS § 172 lg 3 järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja

sellega seotud menetluse kulud riik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Puudutatud isik ja tema abikaasa paluvad Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu

ja maakohtu määrused tühistada ning kui Riigikohus ei saa ise tõendeid koguda ja uurida, saata asi

tagasi ringkonnakohtule lahendamiseks. Menetluskulud paluvad määruskaebuse esitajad jätta Tartu

Vangla kanda.

Määruskaebuse järgi ei olnud alust puudutatud isikut tahtevastaselt hospitaliseerida. Tal ei olnud

suitsiidimõtteid, ta soovis üksnes saada Värska vett. Avaldaja pöördus maakohtu poole 9. aprilli

2013. a analüüside tulemustest lähtudes, kuid 10. aprillil oli puudutatud isiku veresuhkur pärast

tilkinfusiooni normaliseerunud. Puudutatud isik sõi ja jõi ning oli normaalses seisundis. Ei olnud vaja

tema mõttemaailma stressi leevendamise eesmärgil ravimitega mõjutada. Veresuhkur 2,9 ei ole

eluohtlik. Ei depoosüst ega haloperidool ei tõsta veresuhkrut ega alanda vererõhku. Depoosüst kui

ohjeldamismeede ega esialgne õiguskaitse ei olnud vajalik, et puudutatud isiku elu päästa. Pealegi on

depoosüst nõrgale organismile eluohtlik, sest tekitab suure koormuse südamele. Sundravi on

alavääristav ja alandav. Hinnatud ega põhjendatud ei ole, miks ei saanud puudutatud isikule

rakendada teisi meetmeid kui tahtevastane süst ja kehapuutumatuse rikkumine psühhiaatriliste

ravimitega. Depressiooni raviks saab kasutada ravimeid või psühhoteraapiat. Rikutud on puudutatud

isiku põhiseaduse (PS) §-s 20 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 5 lg-s 1 ja art-s 8 sätestatud põhiõigusi.

Puudutatud isikul ei ole psüühikahäiret ning tema võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida

ei ole piiratud, samuti ei ole piiratud tema teovõime. Puudutatud isik oli rahulik ega käitunud

agressiivselt. Kui puudutatud isikut sooviti aidata, kohaldatuks sundtoitmist vms. Ravi ei toimunud,

oli üksnes ohjeldamine. Puudutatud isik ei ohusta kedagi, vaid seisab põhiõiguste eest. Ta pidas

näljastreiki ehk käitus teadlikult ja tahtlikult. Näljastreik ei anna alust osutada tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi. Kohtud ei ole põhistanud, miks muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane.

PsAS § 6 lg 5 kohaselt välditakse psühhiaatrilise abi andmisel võimaluse korral isiku eemaldamist

harjumuspärasest elukeskkonnast. Ei taotlusest ega kohtumäärusest ei nähtu, miks ei ole võimalik

vältida puudutatud isiku ohtlikkust endale muuga kui meditsiiniosakonda paigutamisega. Puudutatud

isik viibis nagunii kinnipidamisasutuses, kus vanglal oli täielik kontroll tema tegemiste üle.

Määrusest ei nähtu, miks ei saanud puudutatud isikut kambris ravida. Vanglas viibivale isikule ei saa

TsMS § 534 alusel sundravi kohaldada, kinnipeetavale sundravi kohaldamise õiguslik regulatsioon

puudub.

Kohtud on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes asjaolud välja selgitamata ja kogumata taotletud

tõendid. Kogutud ei ole tõendeid selle kohta, kas puudutatud isikul oli psüühikahäire, kuigi esitatud

dokumendid ja eelkõige kohtuniku vestlus puudutatud isikuga pidid kohtul tekitama selles kahtluse.

Maakohus oli teadlik puudutatud isiku 2009. a psühhiaatrilisest ekspertiisist, mille järgi tal ei ole

psühhiaatrilist häiret. Kohus oleks pidanud enne ravi ettenägemist määrama ekspertiisi või enne

sundravi kohaldamist kuulama ära lähedased või kasvõi lepingulise esindaja. Täidetud ei ole

TsMS § 534 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused ja puudusid piisavad dokumendid puudutatud isiku

tervisliku seisundi kohta.

Maakohtu määrusest ei nähtu, mida võib puudutatud isikuga teha. Kohtud oleksid pidanud tuvastama,

mida puudutatud isikuga psühhiaatriaosakonnas tehti. Ka haloperidooli ravi adekvaatsuse

hindamiseks oleks vajalik ekspertiis.

Kohus ei kontrollinud PsAS § 11 lg 3 järgse otsuse olemasolu sundravi alustamiseks ega

kohtumääruseta alustatud sundravi vajalikkust ega põhjendatust. Puudutatud isikule kohaldati ravi

enam kui PsAS § 11 lg 4 ja § 13 lg 2 järgne 48 tundi. Puudutatud isiku lähedasi ei kaasatud sundravi

otsustamisse. Taotluse esitas isik, keda ei ole seaduses nimetatud (pea-, ülem- või valvearst). Kohus

ei kontrollinud PsAS § 13 lg 12 järgi viivitamata, kas puudutatud isikule on määratud ambulatoorne

sundravi. Kohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset pikemaks ajaks, kui lubab TsMS § 534 lg 5. Ei

esinenud asjaolusid, et puudutatud isiku pidanuks tahtevastaselt ravile allutama kohtumääruseta, ja

taotlus esitati kohtule hilinemisega. Puudutatud isikule ei edastatud kohtulahendit tema kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamise kohta.

Kohtus oleks saanud ära kuulata ka nt puudutatud isiku advokaadi ja abikaasa, kes teda aastaid

tunneb. Puudutatud isikule ei olnud esindaja määramise küsimuses tagatud efektiivset õiguskaitset.

TsMS § 535 lg 2 või tõlgendus, et esindaja määratakse alles määruskaebuse esitamiseks, on vastuolus

PS §-dega 10−14 ja 18−20. Kohus ei võimaldanud puudutatud isikule esindajat ega temaga enne

esialgse õiguskaitse kohaldamist kohtuda.

Lisaks on taotletud Riigikohtult mitmete tõendite kogumist, mh ekspertiisi määramist.

11. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Avaldaja märkis mh, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et puudutatud isikule ei tehtud depoosüsti.

Depoosüst tähendab pikatoimelist süsti, mistõttu toimeainet ei pea süstima sagedasti. Puudutatud

isikule tehti 10. aprillil 2013 depoosüst, mille toimeaine oli haloperidool. Ravi ei kohaldatud kohtu

loata kauem kui 48 tundi. Raviga alustati 10. aprillil 2013 kell 15.00, Tartu Maakohtu määrus

allkirjastati 12. aprillil 2013 kell 11.16. Praegusel juhul täitis tahtest olenematu ravi oma eesmärgi.

Puudutatud isikul ei esinenud kuni vangistuse lõpuni sama suuri terviseprobleeme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi

tühistada. Puudutatud isiku abikaasa maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus tuleb jätta läbi

vaatamata ning läbi vaatamata tuleb jätta tema osas ka Riigikohtule esitatud määruskaebus.

Puudutatud isiku määruskaebus maakohtu määruse peale tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Puudutatud isiku määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale rahuldatakse

osaliselt.

13. Kolleegium käsitleb esmalt kaebeõigust ja vaidluse all mitteolevaid asjaolusid (I) ning kinnisesse

asutusse paigutamise regulatsiooni kohaldatavust (II) ja käesolevas menetluses lahendatavaid

küsimusi (III). Edasi vaatleb kolleegium isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhiseaduslikke

aluseid ja käsitleb määruskaebuse väiteid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

täitmata jätmise (IV) ja menetluslike rikkumiste (V) osas. Seejärel käsitleb kolleegium tahtevastase

raviga seonduvat (VI) ning juhib seadusandja tähelepanu asja pinnalt ilmnevatele lahendamist

vajavatele probleemidele isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja tahteavastase ravi korraldamise

osas (VII). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VIII).

I

14. Puudutatud isik ja tema abikaasa on ühises määruskaebuses Riigikohtule vaidlustanud maakohtu

määruse, millega otsustati rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutada ta

tahtest olenemata ravi kohaldamiseks vangla meditsiiniosakonda, ning ringkonnakohtu määruse,

millega jäeti maakohtu määrus muutmata.

15. Kohtud on lahendanud asja TsMS § 533 jj alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise

menetlusena. Tema kinnisesse asutusse paigutamise määruse (sh esialgse õiguskaitse määruse) võis

puudutatud isik TsMS § 543 esimese lause järgi ringkonnakohtus vaidlustada.

Kolleegium märgib, et kohtutoimiku I köitest (mille lehed on nummerdamata) ei ole võimalik

järeldada, kas ja millal maakohtu määrus puudutatud isikule TsMS § 541 lg 1 kohaselt kätte toimetati.

Sellega ei saa võrdsustada määruse üleandmist kohtu määratud advokaadist esindajale. Isiku

kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg sõltumata

määruse kättetoimetamisest isiku esindajale isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise

ajast arvates (vt Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12, p 19).

16. Ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus tuleneb puudutatud

isikule TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Määruskaebuse esitamise tähtaega 15 päeva puudutatud

isikule kättetoimetamisest (TsMS § 698 lg 2) on järgitud.

17. Kolleegiumi arvates ei olnud puudutatud isiku abikaasal aga õigust esitada määruskaebust

maakohtu määruse peale. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus TsMS § 692 lg 6 ja § 695 alusel

(nende koostoimes) tühistada osas, milles lahendati puudutatud isiku abikaasa määruskaebus, ja jätta

see määruskaebus kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu määruse p 19 järgi lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu ravi 16. aprillil 2013.

Puudutatud isiku abikaasa esitas määruskaebuse maakohtu määruse peale 30. aprillil 2013, seega

pärast puudutatud isiku suhtes kinnisesse asutusse paigutamise abinõu lõpetamist. Kuigi puudutatud

isiku abikaasa võib TsMS § 536 lg 2 p 1 ja § 543 esimese lause alusel (nende koostoimes) iseenesest

vaidlustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse (sh esialgse õiguskaitse kohaldamise), on

ringkonnakohus jätnud tähelepanuta TsMS § 543 teise lause, millest tulenevalt saab üksnes isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, esitada määruskaebuse pärast abinõude rakendamise lõpetamist.

Seega ei saa muud isikud kinnisesse asutusse paigutamise kohtumäärust vaidlustada, kui puudutatud

isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud. Selliselt tagatakse

laiale isikute ringile võimalus taotleda kaebuse esitamise teel isiku kinnisest asutusest vabastamist,

kuid pärast vabastamist saab kohtulahendi alusel toimunud kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust hinnata üksnes isiku enda (mh esindaja vahendusel) esitatud määruskaebuse (või

avalduse) alusel. Kolleegiumi arvates ei takista see siiski lähedase määruskaebuse lahendamist, mis

oli esitatud juba enne isiku vabastamist, kui isik vabastati enne kaebuse lahendamist.

18. Kuna puudutatud isiku abikaasal ei olnud õigust vaidlustada maakohtu määrust, ei ole tal

TsMS § 696 lg 3 järgi õigust vaidlustada ka puudutatud isiku määruskaebuse kohta tehtud

ringkonnakohtu määrust. Seetõttu tuleb Riigikohtule esitatud ühine määruskaebus jätta puudutatud

isiku abikaasa osas TsMS § 682 lg 1 ja § 695 (nende koostoimes) alusel samuti läbi vaatamata.

Sisulist tähendust sellel siiski ei ole, kuna väited olid kaebuse esitajatel ühised.

19. Tulenevalt TsMS § 543 teisest lausest saab puudutatud isik paluda määruskaebuses mh tuvastada,

et tema kinnisesse asutusse paigutamine oli ebaseaduslik. Seega on tal kaebuse esitamiseks õiguslik

huvi ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist. Ka sel juhul saab kõrgema astme kohus

tühistada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja tuvastada selle määruse seaduslikkuse või

ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada.

20. Riigikohtu menetluses ei ole vaidlustatud järgmisi olulisi asjaolusid:

· puudutatud isik kandis Tartu Vanglas vabaduskaotuslikku karistust, alates 14. detsembrist 2012 ta

protestiks osaliselt nälgis;

· puudutatud isik paigutati tahtevastaselt vangla meditsiiniosakonda 10. aprillil 2013 kell 15.00;

· avaldaja esitas 10. aprillil 2013 maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut ravi 40 päevaks, diagnoosiks oli raske depressioon psühhootiliste sümptomitega

(F 2.3);

· maakohus kuulas 12. aprillil 2013 ära puudutatud isiku, avaldaja ja raviarsti S. Ambre;

· maakohus rakendas 12. aprilli 2013. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks vangla meditsiiniosakonda seitsmeks päevaks

alates 10. aprillist 2013 kell 15.00;

· maakohus määras 12. aprillil 2013 puudutatud isikule riigi kulul esindajaks advokaadi, kes teatas

16. aprillil 2013 maakohtule, et maakohtu määrus oli põhjendatud;

· osakonda paigutamise järel paigaldati puudutatud isikule veenikanüül ning manustati

infusioonravina NaCl 0,9%-list lahust 1000 ml ja glükoosilahust 500 ml madala veresuhkru ja

veepuuduse tõttu, lisaks manustati talle 10. aprillil 2013 kell 18.45 lihasesisese süstina

haloperidooli, raviarsti ordineeritud suukaudset ravi tarvitas puudutatud isik osakonnas viibimise

vältel 14. aprillil 2013;

· puudutatud isiku suhtes lõpetati tahtest olenematu ravi 16. aprillil 2013 ja samal päeval kirjutati

ta osakonnast välja;

· puudutatud isik ei ole olnud teistele ohtlik.

II

21. Praeguse asja eripäraks on asjaolu, et puudutatud isikult ei võetud kinnisesse asutusse

paigutamise menetluse käigus vabadust, vaid ta juba viibis kinnipidamiskohas (vanglas), st riik oli

vabaduse temalt juba varem võtnud. Sisuliselt puudutatud isik üksnes paigutati tahtevastaselt vangla

piires ühest osakonnast teise, viies ta üle meditsiiniosakonda. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ja

psühhiaatrilise abi seadus reguleerivad aga isiku kinnisesse asutusse paigutamist (tahtest olenematut

ravi), lähtudes eeldusest, et isik viibib vabaduses.

Siiski leiab kolleegium, et praegusel juhul oli põhjendatud lahendada asi tsiviilkohtumenetluses,

lähtudes eelkõige viidatud seadustest.

22. Karistusseadustik (KarS) ja kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) näevad ette regulatsiooni isiku

vabastamise kohta karistusest, kui ta pani kuriteo toime süüdivana, kuid tal tekkis pärast seda

(mh karistuse kandmise ajal) raske psüühikahäire ja ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest

või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (KarS § 79 lg 2). Sel juhul saab kohus

(maakohtu täitmiskohtunik) määrata talle psühhiaatrilise sundravi, kui isik on oma teo ja vaimse

seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi (KarS § 86 lg 1, KrMS § 393 ja § 425

lg 2). Sellise kohtulahendi täitmisega seotud küsimusi lahendab KrMS § 431 järgi lahendi teinud

kohus või kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.

Eelnevast nähtub, et KarS §-s 86 nimetatud sundravi ei saa kohaldada vangistuse kandmise ajal, vaid

see eeldab isiku karistuse kandmisest vabastamist (KarS § 79 lg 2, KrMS § 425 lg 2). Puudutatud

isikut ei vabastatud karistuse kandmisest terviseseisundi tõttu ja tema suhtes kohaldatud meetmed ei

ole hinnatavad psühhiaatrilise sundravi kohaldamisena viidatud sätete mõttes. Seega ei saa

puudutatud isikuga toimunut hinnata kriminaalmenetluses.

23. Vangistust reguleeritakse eelkõige vangistusseaduses (VangS). VangS § 41 lg 2 esimese lause järgi

allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. VangS § 69 lg 1 näeb ette võimaluse

kohaldada kinnipeetavale, kes mh kahjustab oma tervist või on suitsiidikalduvustega või ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule, täiendavaid julgeolekuabinõusid. Selleks võib VangS § 69

lg 2 p 1 järgi mh piirata kinnipeetava vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, p 4 järgi paigutada

ta eraldatud lukustatud kambrisse ja p 5 järgi kasutada ka ohjeldusmeetmeid. Ohjeldusmeetmetena

nimetab VangS § 701 lg 1 p 1 mh käe- ja jalaraudasid, sidumisvahendeid, rahustussärki, -tooli ja -

voodit. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi VangS § 70 lg 2 järgi kesta üle 12 tunni. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldab VangS § 69 lg 4 järgi vanglateenistus, edasilükkamatul juhul võib seda

teha ka kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik.

Sellest nähtub, et vangistuses viibiva isiku suhtes võib ka kohtumenetluseta rakendada võrdlemisi

ulatuslikult tema vabadust veelgi rohkem piiravaid abinõusid. Vangistusseadus ei reguleeri aga

kinnipeetava paigutamist vangla meditsiiniosakonda tahtevastase ravi eesmärgil, mh ei loetleta seda

VangS §-s 69 julgeolekuabinõuna.

24. Eelnevast järeldub, et vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi

osutamiseks ei ole seaduses erikorda. Seega tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda

tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest (TsMS § 533 jj) ja

psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest

(eelkõige PsAS §-d 11−13). Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane

paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja

isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid)

intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku

põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll, asjatundja

arvamuse saamine isiku seisundi kohta, isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule

esindaja.

See tähendab, et olemuslikult avalik-õiguslik küsimus (riik kohaldab isiku vabadust täiendavalt

piiravaid meetmeid ja tahtevastast ravi) lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus hagita

menetluse korras (TsMS § 475 lg 1 p 6, § 533 lg 1 p 1). Asja ei ole pädev lahendama halduskohus,

kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 4 lg 1 mõttes.

25. Tartu Vangla meditsiiniosakonda saab kolleegiumi arvates lugeda menetluses kinniseks asutuseks

TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes.

Kolleegiumi arvates oli Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool ka iseenesest pädev

esialgse õiguskaitse avaldust esitama. P. Kooli saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1

mõttes. Sisuliselt soovib isikut kinnisesse asutusse paigutada Eesti Vabariik, kelle eest avalduse

esitamise õigus on antud eriregulatsiooniga avaldajale isikliku huvita asja vastu.

III

26. Puudutatud isik on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palunud hinnata erinevate

toimingute seaduslikkust, muu hulgas:

· tema maakohtu määruseta (st kohtu loata) vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse

paigutamise ja selle kestuse seaduslikkust;

· maakohtu määruse seaduslikkust puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise osas, mh nii

paigutamise eelduste täidetuse kui ka menetlusnormide järgimise osas;

· puudutatud isikule tahtevastase ravi (või ohjeldusmeetmete) kohaldamise seaduslikkust nii enne

kui pärast maakohtu määrust;

· puudutatud isiku suhtes kinnisesse asutusse paigutamise abinõu lõpetamise maakohtu määrusega

lahendamata jätmise seaduslikkust.

27. Kolleegiumi arvates ei ole praeguse menetluse raames võimalik anda hinnangut kõigile

puudutatud isiku tõstatud küsimustele. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse ese on

piiratud eelkõige hinnangu andmisega sellele, kas puudutatud isiku suhtes on vaja edaspidi kohaldada

kinnisesse asutusse paigutamise abinõud, mh nii vabaduse võtmise kui ravi osas. Seda kontrollib

maakohus ja see saab olla ka ringkonnakohtus lahendatava määruskaebuse esemeks. Ringkonnakohus

saab kontrollida üksnes maakohtu määruse seaduslikkust. Ringkonnakohtul ei ole vähemalt üldjuhul

pädevust hinnata küsimusi, mida ei saanud hinnata ega hinnanud maakohus.

28. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse esemeks ei ole kohtu loata toimunud vabaduse

võtmise ega selle käigus ohjeldusmeetmete rakendamise ega tahtevastase ravi kontroll.

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid

selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või

psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku

võib tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja

millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka

nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Arvestades menetluse kiireloomulisust

juba kinni peetud isiku õiguste kiireks tagamiseks, ei oleks see ka mõistlik. Isegi kui isikut on

eelnevalt ebaseaduslikult (eelkõige kohtu loata liiga kaua) kinni peetud, võivad tema kinnisesse

asutusse paigutamise eeldused olla ikkagi täidetud ja eelneva vabaduse võtmise ebaseaduslikkus ei

välista maakohtu määruse tegemist isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta. Pealegi ei saa see

menetlus kohalduda isiku tahtevastase ravi seaduslikkuse kontrollimiseks, kui taotluse esitamiseks

pädev isik taotlust kohtule ei esitagi. Seega ei saa isik esitada tsiviilkohtumenetluses hagita

menetluses maakohtule avaldust tuvastamaks tema kohtuvälise kinnipidamise ebaseaduslikkust.

TsMS § 543 teise lause järgi saab ta taotleda ringkonnakohtult (tagantjärgi) üksnes maakohtu määruse

õigusvastasuse tuvastamist.

Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastaselt ravi toimumise (kui sellise, mitte

ravi kvaliteedi) või ohjeldusmeetmete haldustoimingute õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust

suhtest tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Ka vangistusseaduse

alusel kohaldatavate abinõude seaduslikkuse kontroll on sama sätte järgi halduskohtu pädevuses.

29. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses saab maakohus otsustada isiku suhtes

kohaldatava ravi reeglina vaid üldjoontes (vt käesoleva määruse p-d 55–58). Maakohtu määruse

seaduslikkust kontrolliv ringkonnakohus saab isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses

kontrollida vaid seda, kas maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik.

Raviga seonduva kohta vt lähemalt määruse VI osa.

30. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud

kahju eest riigivastutuse seaduse järgi (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-81-07, p 10; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 19). Sellisele hüvitisele viitab

mh otsesõnu EIÕK art 5 lg 5.

Seadusvastane isiku nõusolekuta tema kehalise puutumatuse rikkumine tahtevastase ravimite

manustamise teel võib olla hinnatav ka õigusvastase kahju tekitamisena ning avalik-õiguslikus suhtes

toimununa saab ka see olla aluseks riigivastutusele (vt riigivastutuse seaduse § 12). Hüvitist saab isik

ka sel juhul nõuda halduskohtumenetluses.

31. Ringkonnakohus ei saa kontrollida isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta tehtud maakohtu

määrust hinnates ka seda, kas maakohus jättis isiku ennetähtaegse vabastamise kohta nõutava

määruse tegemata või mitte. Pealegi ei saa sellise määruse tegemata jätmine vähemasti üldjuhul isiku

õigusi rikkuda, st tal võib puududa sellise määruse tegemata jätmise vaidlustamiseks ka õiguslik huvi.

Küll saab hinnata, kas maakohtu määratud tähtaeg oli liiga pikk.

32. Eelneva pinnalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel selgelt eristada, milliseid

puudutatud isiku määruskaebuse väiteid ta saab lahendada ja millised tuleb pädevuse puudumise tõttu

jätta läbi vaatamata.

IV

33. Isikuvabadus on oluline põhiõigus, mida saab piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega, lähtudes

põhiseaduses ettenähtud põhimõtetest. PS § 20 lg 2 p 5 järgi võib vaimuhaigelt seaduses sätestatud

juhtudel ja korras võtta vabaduse tema kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik. Isikult

vabaduse võtmisega võidakse riivata ka mitmeid teisi tema põhiõigusi, mh PS § 26 järgset põhiõigust

perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Ka EIÕK art 5 lg 1 esimese lause järgi on igaühel õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Sama lõike

teise lause lit e järgi ei või kelleltki võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud

korras, mh ebaterve psüühikaga isikute seadusliku kinnipidamisena.

34. Riigikohtu üldkogu on viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille järgi on

üksnes vabaduse võtmise aluste kitsas tõlgendamine kooskõlas EIÕK art 5 eesmärgi ja mõttega

kaitsta igaüht meelevaldse vabadusevõtmise eest, ning leidnud, et ka PS § 20 lg-t 2 ei tohi tõlgendada

laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks, st et PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise aluste

erinevate tõlgenduste seast tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat vabadusse sekkumist

(vt Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 79).

35. EIK praktikas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad,

p 39) on (nn Winterwerpi kriteeriumitena) välja kujunenud, et ebaterve psüühika (unsound mind)

konstateerimiseks EIÕK art 5 lg 1 teise lause lit e tähenduses peab olema täidetud kolm tingimust:

1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika (mis tingib

objektiivse meditsiinilise ekspertiisi korraldamise vajaduse);

2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist;

3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab.

Kolleegiumi arvates saab PS § 20 lg 2 p 5 sisustada põhimõtteliselt samade kriteeriumide alusel.

Lisaks nõuab PS § 20 lg 2 p 5 kriteeriumina isiku ohtlikkuse tuvastamist endale või teistele,

st põhiseadus esitab isiku kinnipidamisele vähemalt eelduslikult kõrgemad nõuded kui EIÕK.

36. Isik paigutatakse tahtevastaselt psühhiaatrilisele ravile tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja

psühhiaatrilise abi seaduses koostoimes kehtestatud korras. TsMS § 533 p-ga 1 on hõlmatud ka

PsAS §-de 11−13 järgne menetlus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.

Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 järgi põhimõtteliselt üksnes tema

nõusolekul, st vabatahtlikkuse alusel. Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile

PsAS § 11 lg 1 järgi järgmiste asjaolude koosesinemise korral:

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida;

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut;

3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Sarnastest kriteeriumitest juhindudes saab isiku sotsiaalhoolekande seaduse § 19 lg 1 järgi paigutada

tahtevastaselt ka hoolekandeasutusse, mistõttu on põhimõtteliselt vastavalt kohaldatav ka viidatud

kohtupraktika selle sätte kohta. Sellised kriteeriumid vastavad üldiselt põhiseadusest ja EIÕK-st

tulenevatele nõuetele isikult vabaduse võtmise kohta.

37. Kolleegium nõustub puudutatud isikuga, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ega

põhjendanud ühegi PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eelduse olemasolu tema tahtevastaseks paigutamiseks

vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse.

Seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kolleegium ei saa rahuldada puudutatud isiku taotlust asi ise lahendada. Selleks on

vaja tuvastada asjaolusid ja võimalik, et ka koguda lisatõendeid, milleks Riigikohtul ei ole pädevust

TsMS § 688 lg-te 3−5 järgi (koostoimes §-ga 695). Samal põhjusel jäävad rahuldamata ka puudutatud

isiku taotlused koguda lisatõendeid. Need taotlused saab esitada ringkonnakohtule.

38. PsAS § 11 lg 1 p 1 järgi on isiku tahtevastase psühhiaatriahaiglasse paigutamise esmaseks

eelduseks (kriteeriumiks) isiku raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda juhtida (vt käesoleva määruse p 36). Kohtul on vaja tuvastada kolm asjaolu:

· isikul on psüühikahäire;

· see psüühikahäire on raske;

· see psüühikahäire piirab isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

38.1. Maakohus ei ole määruses üldse tuvastanud, milles puudutatud isiku psüühikahäire seisnes,

ringkonnakohtu määruse p-s 7 on märgitud, et meditsiiniosakonna seisukoha kohaselt on puudutatud

isikul diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F 32.3). Samas on maakohtu

määruses märgitud, et puudutatud isiku keeldumise tõttu lubada raviarstil tutvuda meditsiinilise

dokumentatsiooniga, on diagnoos puudulik. Diagnoosi panemise raskendatust on maakohtu määruse

järgi möönnud ka avaldaja maakohtu korraldatud ärakuulamisel. Seda on korratud ka ringkonnakohtu

määruses, lisaks on seal viidatud diagnoosimise raskendatusele puudutatud isiku keeldumise tõttu

koostööst psühhiaatritega. Selliselt on ringkonnakohtu määrus vastuoluline, kuna jääb arusaamatuks,

kas kohus on psüühikahäire tuvastanud.

Kolleegiumi arvates ei võimalda kohtulahendites märgitu järeldada PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud

tingimuste tuvastamist. Isegi kui depressioon on psüühikahäire ja kui seda lugeda raskeks

psüühikahäireks, ei ole kohtud tuvastanud, et see psüühikahäire piiranuks puudutatud isiku võimet

oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Kolleegium märgib, et vanglas viibiva isiku depressiivses

meeleolus ja mõtetes ei ole tõenäoliselt iseenesest midagi erakordset.

38.2. Põhjendamatu on kohtute arusaam, nagu saaks psüühikahäire olemasolu tuvastada ka

diagnoosita, kui arstid ei suuda seda talle panna. Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa

põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire

diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb

lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud. Hoolimata koostöö puudumisest

peab psühhiaater ja seejärel kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks tuvastama, et isikul esineb

just selline raske psüühikahäire, mis annab aluse paigutada ta kinnisesse asutusse ravile.

38.3. Kohtu roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses antud seisukohaga

psüühikahäire kohta, vaid see tuleb nõuetekohaselt tuvastada. Ringkonnakohtu roll on seejuures

veelgi suurem, kui talle on esitatud psüühikahäire tuvastamise kohta vastuväited. Avaldaja ja

avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida

kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (vt ka nt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11).

38.4. Ringkonnakohus jättis ekslikult vastamata ka puudutatud isiku määruskaebuse väidetele, kui ei

hinnanud puudutatud isiku suhtes 2009. a-l tehtud ja toimikus olevat kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi akti, mille järgi puudutatud isikul ei esine psüühikahäireid, mis oleksid

hõlmatavad määratlusega „vaimuhaigus", „nõrgamõistuslikkus", „nõdrameelsus" või „raske

psüühikahäire". Tegemist on kaaluka dokumendiga, mis kinnitab kohtute järeldustega vastupidist, ja

seda pidanuks ringkonnakohus asja lahendamisel hindama. Kahtluste olemasolul pidanuks

ringkonnakohus määrama puudutatud isiku seisundi kindlakstegemiseks uue ekspertiisi. Puudutatud

isiku psüühikahäire tuvastamisel on jäetud analüüsimata ka koos avaldusega esitatud puudutatud

isiku kirjad vangla juhtkonnale.

Kuna tegu oli esialgse õiguskaitsega, millele põhimenetlust ei järgnenud, pidi ringkonnakohus

kontrollima psüühikahäire olemasolu mh TsMS § 537 nõuetele vastava eksperdiarvamuse alusel,

st esmalt hindama, kas esitatud psühhiaatrite arvamused vastavad neile nõuetele (vt ka käesoleva

määruse p 44).

38.5. Maakohtu määruse kirjeldavast osast, mis käsitleb puudutatud isiku ärakuulamist kohtuniku

poolt, ei nähtu viidet sellele, et puudutatud isikul esineks üldse mingi häire, rääkimata raskest

psüühikahäirest, mida kohtunik oleks kohapeal tajunud. Seda ei nähtu ärakuulamise tulemuse

hinnanguna ka määruse põhjendavast osast.

39. PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi on isiku tahtest olenemata psühhiaatrilisele ravile paigutamise eeldusena

vaja tuvastada ka asjaolu, et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste

elu, tervist või julgeolekut.

39.1. Kohtumääruste järgi ei ole tuvastatud, et puudutatud isik oleks olnud ohtlik teiste isikute elule,

tervisele või julgeolekule.

Kohtud on leidnud, et puudutatud isik ohustab iseenda elu või tervist. Selle põhjendusena on

maakohus viidanud puudutatud isiku toidust keeldumise tõttu tekkinud füüsilisele seisundile (viidates

9. aprillil 2013 tehtud analüüsidele ja mõõtmistele) ja 4. aprilli 2013. a kirjale. Milles seisneb viidatud

terviseandmete ohtlikkus puudutatud isiku elule või tervisele ning kuidas see seostub väidetava

võimaliku lahkumiskirjaga, maakohtu määrusest ei selgu. Ringkonnakohtu määruse p-s 15 on

märgitud, et nälgimise ja ravist keeldumise tõttu ohustab puudutatud isik iseenda tervist ja elu, samuti

on viidatud suitsiidiähvardustele.

39.2. Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada, eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda

füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või

suitsiidile (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Riigikohus on

rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel

juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik

võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem

kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13;

10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-13, p 14).

Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis

iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda (vt ka Riigikohtu 30. aprilli

2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 13). Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse

kohta kohtule siduv (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14).

39.3. Kolleegium lisab, et vanglas viibiva isiku korral on tema oht ennast ja teisi vigastada tavalisest

tõenäoliselt piiratum. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu määruse p-s 15 viidatud ravist

keeldumisega kaasnev oht, kui kohtud ei tuvastanud, kas ja millist ravi puudutatud isik üldse vajas.

39.4. Kolleegium märgib, et isiku terviseandmetele (veresuhkur, vererõhk jms) tuginedes tervise

ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need

väljendavad. Praegu ei ole seda tehtud. Ka lihtsalt suitsiidikalduvusega isikut ei saa allutada

psühhiaatrilisele sundravile, selleks on vaja esmalt tuvastada vastavad eeldused. Ka on

ringkonnakohus jätnud vastamata puudutatud isiku määruskaebuse väidetele, et tema tegelik

veresuhkru näit enne meditsiiniosakonda paigutamist oli 2,9 ja mitte 2,6 mmol/l ning et see näit ei ole

tervisele ohtlik.

Samuti on juba maakohus jätnud hindamata puudutatud isiku ärakuulamisel esitatud väited, et ta on

hakanud sööma, soovib osta Värska vett ja eitab enesetapumõtteid. Ringkonnakohus on samuti jätnud

vastamata sellekohastele detailsematele väidetele, mis puudutatud isik esitas määruskaebuses.

39.5. Kolleegiumi arvates on eluliselt usutavad puudutatud isiku väited, et tal ei olnud tegelikke

suitsiidimõtteid, vaid tegemist võis olla puudutatud isikule omase viisiga, kuidas saada soovitud

Värska vett. Välistatud ei ole ka võimalus, et puudutatud isiku avaldus oli mõeldud musta huumorina.

Tõsise enesetapukirja saatja vaevalt kirjutaks kirja lõppu, et „soovin teadaandest koopiat".

39.6. Kohtud ei ole motiveeritult tuvastanud, et puudutatud isiku väidetav ohtlikkus tuleneb

psüühikahäirest. Tuvastatud ei ole, et toidust keeldumine ja tervise võimalik halvenemine olnuks

psüühikahäire tagajärg. Sel juhul tulnuks puudutatud isikut ravima hakata ilmselt oluliselt varem,

juba 2012. a detsembrist, mil ta alustas osalise nälgimisega. Samuti ei ole kohtud motiveeritult

põhjendanud, et puudutatud isiku väited joogiveest keeldumise kohta (kuna ta soovib osta ja juua

Värska vett) lähtuksid psüühilisest häirest.

40. Isegi kui muud eeldused puudutatud isiku tahtest olenemata psühhiaatrilisele ravile paigutamiseks

oleks tuvastatud, ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud PsAS § 11 lg 1 p 3 järgset tingimust, et

muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik

vältida muul viisil kui kinnises asutuses sundraviga (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15). Kui

vanglas nähti puudutatud isiku põhilise terviseprobleemina (ja ohutegurina) seda, et ta ei söö ega joo,

oleks pidanud proovima veenda teda toitu või jooki tarbima või pakkuma talle võimalust manustada

toiteaineid muul viisil. Kohtulahenditest ei nähtu, et neid võimalusi oleks kasutatud või kaalutud, et

terviseohtu kõrvaldada. Kohtulahenditest ei nähtu ka, miks keelati puudutatud isikul Värska vett osta.

Puudutatud isik juba viibis kinnises asutuses ja allus seega ka vangla sisekorrale, mis juba iseenesest

eelduslikult vähendas tema võimalikust ohtlikkusest tingitud riske, ilma teda meditsiiniosakonna

paigutamata. Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik

kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-145-06, p 20; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15).

41. Põhjendamatu on kohtulahenditest nähtuv argument puudutatud isiku tahtevastase

hospitaliseerimise kasuks, et ta ei võta vabatahtlikult ravimeid, kuna samas ei ole suudetud talle isegi

kindlat diagnoosi panna. On loomulik, et isik keeldub ravimitest, kui ei ole teada, mida nendega

ravida soovitakse, ega kindlaks tehtud, et isikul on selline haigus, mida nende ravimitega saaks

ravida.

42. Kokkuvõttes ei ole kohtud kolleegiumi arvates piisavalt süüvinud asja tegelikku sisusse, kuigi

asja lahendamisel hagita menetlusena kohaldub TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte.

Ringkonnakohus on olulises osas jätnud vastamata ka puudutatud isiku esitatud määruskaebuse

sisulistele väidetele.

V

43. Isegi kui puudutatud isiku suhtes oleksid PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud tingimused täidetud, ei ole

kohtud põhjendanud, et ta oli vaja paigutada meditsiiniosakonda just esialgse õiguskaitse korras.

TsMS § 534 lg 1 järgi võib isiku esialgse õiguskaitse alusel kinnisesse asutusse paigutada vaid juhul,

kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

· kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud;

· viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele;

· on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

Need asjaolud on jäänud nõuetekohaselt tuvastamata. Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud

kinnisesse asutusse paigutamise üldiste tingimuste täitmist (vt käesoleva määruse IV osa), ei ole

tuvastatud, et korralisest menetlusest tingitud viivitusega kaasnenuks oht puudutatud isikule, ega ka

seda, et puudutatud isiku tervise kohta on olemas piisavad dokumendid. Kohtud ei ole põhjendanud,

et korraline menetlus ei ole võimalik või põhjendatud.

Olukorras, kus oli olemas puudutatud isiku rasket psüühikahäiret eitav ekspertiis ja arstid ei ole

suutnud panna talle selget diagnoosi, ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamine olla vähemalt üldjuhul

põhjendatud.

44. Ka ei ole ringkonnakohus põhjendanud, kas puudutatud isiku paigutamine kinnisesse asutusse

vastas ka korralise menetluse nõuetele, kuna esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust ei järgnenud.

Olukord, kus esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust üldjuhul ei järgnegi, ei vasta seaduse mõttele ega

ka sättele (vt ka käesoleva määruse p 66). Hiljemalt kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse määruse

peale, millele põhimenetlust ei järgne, peab ringkonnakohus kontrollima, kas isiku kinnisesse

asutusse paigutamine oli põhjendatud korralise menetluse reegleid arvestades.

45. Esialgse õiguskaitse avalduse saamisel ei pidanud maakohus kolleegiumi arvates PsAS § 13 lg 12

alusel kontrollima puudutatud isikule ambulatoorse sundravi määratust. Puudutatud isik ei väida, et

talle oleks selline ravi olnud määratud, ja pealegi viibis ta nagunii vanglas.

46. Maakohtu määruse resolutsioonis on sõnastatud esialgse õiguskaitse ja tahtest olenematu ravi

kohaldamine seitsmeks päevaks alates 10. aprillist 2013 kell 15.00, kusjuures kohus on nimetanud

seda tähtaja pikendamiseks. Selline tähtaja määramine ei ole korrektne ja sellega seonduvad mitmed

probleemid.

46.1 Esiteks ei saa rääkida puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisest

TsMS § 5391 mõttes ega esialgse õiguskaitse pikendamisest TsMS § 534 lg 5 teise lause mõttes, kuna

varem ei ole kohus puudutatud isikut tuvastatud asjaoludel meditsiiniosakonda tahtevastaselt

paigutanud.

46.2. Ka ei saa esialgset õiguskaitset kohaldada tagasiulatuvalt ega legaliseerida juba kohtulahendita

toimunud võimalikku alusetut kinnipidamist. Kohtumääruseta toimunud kinnisesse asutusse

paigutamise seaduslikkust saab kontrollida eelkõige PsAS § 11 lg 2 teise lause ja § 13 lg-te 2 ja 3

ning TsMS § 534 lg 6 nõuete täitmise kontrollimise teel halduskohtumenetluses (vt käesoleva

määruse p 28).

46.3. Kolleegiumi arvates võib olla rikutud ka TsMS § 534 lg-t 5. TsMS § 534 lg 5 esimese lause

järgi võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest. See säte kehtib sõltumata sellest, et esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada

tagasiulatuvalt. See tähtaeg möödus 14. aprillil 2013 kell 15.00.

TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse tähtaega

pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

Seega saab kohus esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras isiku paigutamise kinnisesse

asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse

õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik.

Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui juba ette on näha, et

isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada kolleegiumi

arvates koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse

pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui

põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha.

46.4. Kuna maakohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku

tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse

paigutamisest, on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes

juhul, kui see vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele, st kui täidetud on isiku

korralise kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Takistuseks ei ole sel juhul asjaolu, et menetlust

nimetatakse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks või selle pikendamiseks.

46.5. Kolleegium märgib, et tähtaja määramine (pikendamine) kohtulahendi resolutsioonis

tagasiulatuvalt seitsmeks päevaks alates 10. aprillist 2013 kell 15.00, kusjuures kohus on nimetanud

seda tähtaja pikendamiseks, on ka ainuüksi kohtulahendi resolutsiooni lugedes mitmeti mõistetav.

Kolleegiumi arvates tuleb seda tähtaega mõista päevades ja tundides kombineeritult määratud

tähtajana tulenevalt selle algusaja fikseerimisest tunni täpsusega. Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende koostoimes), on maakohus

kolleegiumi arvates silmas pidanud, et puudutatud isik võib viibida tahtevastaselt

meditsiiniosakonnas seitse täispäeva alates 10. aprillist 2013 kell 15.00, st kella 15.00-ni 17. aprillil

2013. Ringkonnakohtu määruse järgi lõpetati tahtest olenematu ravi 16. aprillil 2013 (seda ei ole

puudutatud isik vaidlustanud), seega kohtumääruses nimetatud tähtaega ei ületatud. Samas leidis

ringkonnakohus ekslikult, et kohtu määratud tähtaeg möödus 16. aprillil 2013 (vt ringkonnakohtu

määruse p 19).

46.6. Kui puudutatud isiku suhtes lõpetati tahtevastane ravi enne kohtu määratud tähtaja möödumist,

tuli sellest TsMS § 539 lg 3 järgi maakohtule teatada, kes pidi tegema määruse selle kohta, et

kinnisesse asutusse paigutamine lõpetatakse ennetähtaegselt.

47. Ringkonnakohus ei vastanud puudutatud isiku määruskaebuse väitele, et maakohus ei kuulanud

enne tema kinnisesse asutusse paigutamise lahendamist alusetult ära tema abikaasat ega advokaati.

Kolleegiumi arvates pidanuks ärakuulamine toimuma, kasvõi tagantjärele, kui esialgsele

õiguskaitsele ei järgne põhimenetlust. Ka esialgse õiguskaitse puhul peaks TsMS § 534 lg-te 3 ja 4

järgi olema ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Vähemasti

ringkonnakohus oleks pidanud ära kuulamata jätmise põhjendatust hindama. Kolleegium märgib, et

isikute ärakuulamiseks ei pea TsMS § 477 lg 4 kolmanda lause järgi korraldama kohtuistungit.

48. Maakohus määras puudutatud isikule esindajaks advokaadi, olgugi et ta tegi seda samal päeval,

kui ta tegi ka vaidlustatud määruse (12. aprillil 2013). Advokaadi selgituste järgi kohtus ta

puudutatud isikuga vanglas 16. aprillil 2013. Kolleegium märgib, et kui lugeda kohtumäärust esialgse

õiguskaitse tähtaja pikendamiseks (nagu määruses kirjas), tulnuks esindaja TsMS § 535 lg 2 järgi

nimetada juba enne kohtumääruse tegemist.

Kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks ei võimaldanud maakohus osaleda menetluses puudutatud

isiku lepingulise esindajana vandeadvokaat M. Angerjärvel. Toimikust nähtub, et viimane on

12. aprillil 2013 pöördunud maakohtu poole palvega võimaldada tal menetluses puudutatud isiku

esindajana osaleda ja esitanud vastuväited tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ning taotlenud ka

määratud esindaja nimetamata jätmist. Küll ei takista isiku enda valitud esindaja olemasolu kohtul

TsMS § 535 lg 1 teise lause järgi talle esindajat määrata, kui isiku enda määratud esindaja ei suuda

kohtu arvates esindatava õigusi piisavalt kaitsta.

49. Kolleegium ei nõustu puudutatud isikuga, nagu oleks TsMS § 535 lg 2 esindaja määramise

piiratuse kohta esialgse õiguskaitse kohaldamisel põhiseadusega vastuolus. Sätet tuleb aga kohaldada

eeldusel, et esialgse õiguskaitse rakendamine tuleb tihti lahendada ülimalt kiiresti pärast taotluse

esitamist ja esialgset õiguskaitset rakendatakse vaid ajutise meetmena, tagamaks korralise menetluse

toimumine. Kui esialgne õiguskaitse muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada esindaja

TsMS § 535 lg 1 kohaselt. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus jättis vastamata puudutatud isiku

määruskaebuse väitele TsMS § 535 lg 2 põhiseadusvastasuse kohta.

50. Kuna kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ei kontrolli kohus kohtueelse kinnipidamise

seaduslikkust (vt käesoleva määruse p 28), ei ole vaja analüüsida ka puudutatud isiku väiteid

kohtueelse kinnipidamise seaduslikkuse kohta. Neile saab puudutatud isik tugineda võimalikus

halduskohtumenetluses.

Halduskohtumenetluses saab halduskohus tuvastada, kas puudutatud isiku kohtulahendita

tahtevastaseks hospitaliseerimiseks olid täidetud PsAS § 11 lg 2 teises lauses ja TsMS § 534 lg 6

esimeses lauses sätestatud eeldused, st et tahtevastane hospitaliseerimine oli vältimatu isiku enda või

avalikkuse kaitseks ja kohtu määrust ei ole võimalik piisavalt kiiresti saada. Samuti saab

halduskohtumenetluses tuvastada, kas kohtu loata tahtest olenematu ravi kohaldamise otsus tehti

PsAS § 11 lg-s 3 ettenähtud korras või kas rikuti PsAS § 12 lg-t 4, mille järgi tuleb kohtu loata tahtest

olenematu ravi kohaldamisest teavitada isiku lähedasi või seaduslikku esindajat 12 tunni jooksul

otsuse vormistamisest.

51. Kohtulahendite järgi hospitaliseeriti puudutatud isik tahtevastaselt 10. aprillil 2013 kell 15.00.

Maakohus tegi määruse 12. aprillil 2013. Määrus kuulus selle resolutsiooni järgi täitmisele alates

selle puudutatud isikule teatavakstegemisest, mis võimaluse annab kohtule TsMS § 541 lg 4. Seega

saab puudutatud isiku tahtevastast kinnipidamist lugeda kohtulahendi alusel toimunuks alates ajast,

millal (mh kellaajaliselt) puudutatud isik maakohtu määruse kätte sai (ehk millal määrus omandas

õigusjõu). Tähendust ei ole, millal maakohus määruse allkirjastas.

VI

52. Puudutatud isiku väiteid talle tahtevastaselt kohaldatud ravi kohta saab käesoleva menetluse

raames käsitleda vaid osaliselt. Kontrollida ei saa selles menetluses mh kohtu loata ravimite

manustamise seaduslikkust ega ravikvaliteeti (vt käesoleva määruse p-d 28, 29).

53. Isiku ravi kui tervishoiuteenuse osutamine saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 3 järgi toimuda

üldjuhul üksnes patsiendi nõusolekul. Ka psühhiaatrilist abi antakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba

tahte avalduse alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul. Kui VÕS § 766 lg 4 järgi saab piiratud

teovõimega patsiendi asemel nõusoleku avaldada ka tema seaduslik esindaja, siis PsAS § 3 lg 2 teise

lause järgi ei saa esindaja esindatava asemel avaldada tahet psühhiaatrilise abi osutamiseks. Seega on

psühhiaatrilise ravi suhtes kehtestatud eriregulatsioon.

Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult

PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik

PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel.

PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17

reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st KarS § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766

lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega

tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt ka nt Riigikohtu

17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15).

54. Riigikohus on leidnud, et isiku KarS § 86 lg 1 alusel psühhiaatrilisele sundravile paigutamisel

tekib nii avalik-õiguslik kui ka eraõigussuhe: isiku sundravile paigutamine ning tema seal hoidmine

toimub avalik-õiguslikus suhtes, kuid sundravil viibivale isikule osutatakse tervishoiuteenust

tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel eraõiguslikus suhtes ning psühhiaatrilisele sundravile

allutatud isik ja tervishoiuteenuse osutaja on lepingulises suhtes, mistõttu lahendatakse sellest suhtest

tulenevad vaidlused tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu erikogu 18. novembri 2013. a määrus asjas

nr 3-2-4-1-13, p-d 7, 11). Riigikohus on samuti leidnud, et kinnipeetavaid ravides täidab vangla küll

avalikku ülesannet, kuid vanglaarsti osutatava tervishoiuteenuse puhul tekib vangla ja kinnipeetava

vahel eraõiguslik lepinguline suhe VÕS § 758 jj mõttes, millest tulenevad vaidlused lahendatakse

tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p-d 6, 9).

Sama kehtib kolleegiumi arvates põhimõtteliselt ka isikule tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise abi osutamisel PsAS § 11 mõttes ja seda ka vanglas. Tahtevastane ravi on olemuselt

tervishoiuteenuse osutamine vanglas VangS § 52 mõttes. Seega tekib VÕS § 766 lg-st 6 tulenevalt

tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel seadusjärgne võlasuhe, mille sisuks on tervishoiuteenuse

osutamise lepinguga sarnased kohustused.

55. Eelnev ei tähenda aga seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamisel ravi eesmärgil ei peaks

maakohus määruse tegemisel isiku ravi küsimusega üldse tegelema, st et ravi alluks sisuliselt vaid

kohtulikule järelkontrollile.

Kuigi psühhiaatrilise abi seadus lähtub üldiselt loogikast, et kohus otsustab üksnes põhimõtteliselt

isiku paigutamise ravile, aga mitte ravi üle, räägivad PsAS § 11 lg 1 ja § 13 lg-d 1 ja 2 siiski isikule

tahtest olenematu ravi kohaldamisest kohtu loal, mitte aga ainuüksi isiku kinnipidamisest. Sarnasest

loogikast (et kohus ei tegele ravi otsustamisega) lähtus tõenäoliselt ka TsMS § 533 lg 1 p 1 algne

sõnastus, mille järgi otsustas kohus üksnes psüühiliselt haige isiku paigutamise tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega. 1. jaanuarist 2007 muudeti

viidatud sätet aga selliselt, et kohus otsustab ka isikule haiglaravi kohaldamise. Seadust muutnud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(966 SE) algses tekstis seda muudatust ei sisaldunud ega ole muudatust selgitatud ka Riigikogu

veebilehelt kättesaadavates menetlusmaterjalides. Riigikogu õiguskomisjoni Riigikohtule edastatud

lisamaterjalist ilmneb, et säte lisati eelnõusse menetluse kestel Justiitsministeeriumi ettepanekul

põhjendusega, et õiguskantsleri seisukohast lähtudes on vajalik sätte sõnastust laiendada selgemalt ka

kohtu kontrollile isikule ravi kohaldamise (st mitte üksnes tema kinnisesse asutusse paigutamise)

suhtes.

Kolleegium järeldab seadustest, et kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse

põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Väär on seega ringkonnakohtu määruse p-

s 10 väljendatud seisukoht, et kohaldatav ravi on ainult arstide otsustada. Tahtevastane isikule

ravimite manustamine on tõsine põhiõiguste riive, mis peab olema kohtulikult kontrollitav.

56. Samas ei anna seadused ühest vastust selle kohta, millises ulatuses tuleb kohtul tahtevastase ravi

otsustamisel määrata kindlaks toimingud, mh ravi, mida isikule kohaldatakse.

TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi märgib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses

mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. Kolleegiumi arvates tähendab see, et

kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse,

samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei

pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist

arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses

kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab

ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid

manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Kolleegiumi arvates hõlmab ravi

üle otsustamine ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata

Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt

ravida.

57. Kohtumääruses antud luba raviks ei anna arstidele siiski n.ö blankovolitust seda ravi isiku suhtes

kasutada. Ravimisel kohalduvad vastavalt nii VÕS-i tervishoiuteenuse osutamise sätted kui ka PsAS-

i sätted. Toimunud ravi kvaliteedi üle saab kohus otsustada tsiviilkohtumenetluses hagimenetluses

tervishoiuteenuse osutaja vastu esitatud hagi menetlemisel.

Kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kohtumääruses nimetatud ravi ei tähenda ka seda, et

raviasutus ei peaks ega võiks kohaldada kohtu loata muid hädavajalikke raviviise, lähtudes VÕS-is,

PsAS-is ja TsMS-is sätestatust.

58. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tehtud maakohtu määruse seaduslikkust kontrolliv

ringkonnakohus saab isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kontrollida vaid seda, kas

maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik. Kontroll ei hõlma tegelikult tehtud

ravitoimingute põhjendatust ega seaduslikkust ega isikule kohaldatud ravi kvaliteeti ja sellest tingitud

võimalikke negatiivseid tagajärgi.

Tervishoiuteenuse osutamisega (sh kui see toimub lepinguga võrdsustatud võlasuhte alusel) tekitatud

kahju hüvitamist saab nõuda tsiviilkohtumenetluses, kuid mitte hagita menetluses, vaid hagis

tervishoiuteenuse osutaja vastu.

59. Ei vaielda selle üle, et puudutatud isikut süstiti juba enne maakohtu määrust. Maakohtu määruses

on süsti tegemist mööndud ja selle tegemine vähemalt kaudselt heaks kiidetud, kuigi ei ole märgitud,

millist ainet süstiti. Edasise puudutatud isiku ravi kohta ei ole maakohtu määruses midagi märgitud.

Ka maakohtule esitatud avaldusest ei nähtu, mil viisil tuleks puudutatud isikut ravida.

Praegusel juhul on taotluses soovitud pidada puudutatud isik kinni 40 päevaks, kuid taotluses ei ole

märgitud, millist ravi sellise perioodi jooksul rakendada kavatsetakse. Maakohtu määrusest nähtuvalt

on avaldaja ärakuulamisel möönnud, et 40 päeva on liiga pikk tähtaeg. Kohtumenetluses on

ilmnenud, et piisav oli ka seitsmepäevane kinnises asutuses viibimine. Kohus peab asja õigeks

lahendamiseks tutvuma kõigi juhtumi asjaoludega. Nt kui isiku raviga on alustatud juba enne isiku

ärakuulamist kohtuniku poolt, aitab ravimist ja selle toimeviisist teadmine kohtul paremini hinnata

ärakuulamise tulemusi. Samuti aitab vajalikust ravist teavitamine kohtul määrata esialgse õiguskaitse

rakendamise kestuse.

60. Kohtulahendita toimunud ravimite tahtevastase manustamise õigusvastasuse tuvastamist ja selle

eest hüvitise väljamõistmist saab puudutatud isik nõuda halduskohtumenetluses (vt käesoleva

määruse p-d 28, 30). Kui puudutatud isikule on tekitatud kahju tervishoiuteenuse osutamise raames,

saab ta nõuda kahju hüvitamist hagimenetluses.

61. Tuvastatud asjaoludel oli avaldaja põhiline mure seotud puudutatud isiku nälgimisest tingitud

seisundi halvenemisega. Kolleegium märgib, et nõustub puudutatud isikuga, et tehtud süst ei saanud

esitatud asjaoludel tõenäoliselt kaasa aidata ei tema veresuhkru taseme tõstmisele ega vererõhu

alandamisele.

Kolleegium väljendab lootust, et tegu ei ole levinud praktikaga, mis võib olla vastuolus mh PS § 18

lg-st 1 (ja ka EIÕK art-st 3) tuleneva keeluga isikut piinata ja julmalt või väärikust alandavalt

kohelda. Seadustes on ka rida sätteid, mis peaksid aitama põhiõigusi tagada. PsAS § 1 lg 3 järgi

osutatakse psühhiaatrilist abi, lähtudes seaduslikkuse ja humaansuse printsiibist ning järgides inim- ja

kodanikuõigusi. Tahtest olenematu ravi puhul kohaldatakse PsAS § 11 lg 7 järgi vähim piiravaid

meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse, ning meditsiiniline personal

austab patsiendi õigusi ja seaduslikke huve. Kinnipeetavat koheldakse VangS § 41 lg 1 järgi viisil,

mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega.

Iseenesest saaks näha vanglas efektiivse vahendina näljastreigiga oma elu või tervise ohtu pannud

isikule sundtoitmise kohaldamist. Samas ei ole seda nimetatud ohjeldusmeetmena ei VangS §-s 69

ega ka PsAS §-s 14. Ka oleks selle kohaldamise põhiseaduslikkus vaimselt terve isiku suhtes

kolleegiumi arvates vähemasti küsitav. Kolleegiumi arvates saab psüühikahäirega isiku sundtoitmist

siiski pidada isiku tahtevastase ravi (ja tervishoiuteenuse) mõistega hõlmatuks, mida saab kohaldada

samadel alustel isikule muu psühhiaatrilise ravi kohaldamisega.

VII

62. Kolleegium soovib käesoleva asja pinnalt juhtida seadusandja tähelepanu tõsistele puudujääkidele

nii tahtevastast ravi puudutavas seadusandluses kui ka praktikas selle rakendamisel.

63. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS ja PsAS loogika ja põhimõtted ei ole omavahel piisavas

kooskõlas. 1997. a-st pärinev (ja tõenäoliselt juba hoopis varasemast ajast pärinevatele arusaamadele

põhinev) psühhiaatrilise abi seadus lähtus algselt põhimõttest, et isik paigutatakse psühhiaatrilisele

ravile üksnes arstide otsuse alusel (vt PsAS §-de 11−13 algset redaktsiooni) ning alles ravi kestuseks

üle 14 päeva oli vajalik saada (haldus)kohtu luba, mida pidi taotlema arst. Seega lähtus viidatud

seadus loogikast, et esmalt paigutatakse isik tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse ning alles hiljem

hakkab kohus kaaluma, kas on vaja seda isikut seal veel üle 14 päeva hoida.

2006. a-st jõustunud TsMS § 533 jj loogika on psühhiaatrilise abi seaduse algsest loogikast

põhimõtteliselt erinev. Selle järgi peab kohus esmalt tuvastama isiku psühhiaatrilisele ravile

paigutamise eeldused ja selle, millist ravi talle vaja on, ning alles seejärel võib isiku kohtulahendi

alusel tahtevastaselt hospitaliseerida. Üksnes erandlikult pidi saama isiku tahtevastaselt

hospitaliseerida kohtu eelneva nõusolekuta, millisel juhul tuli eeldusi kontrollida viivitamata

tagantjärele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumisega muudeti ka psühhiaatrilise abi seadust, kuid tervikuna

seadusi siiski ei ühitatud (vt nt PsAS § 11 lg-d 2 ja 3, § 12 lg 1, § 13 lg 4, mille rõhk on just

haiglasisesel otsusel). Kolleegiumi arvates on seaduste koostoimes rakendamisel praktikas tekkinud

põhimõttelist laadi probleemid, mis ilmnesid ka praeguse asja lahendamisel.

64. Nii praegune kohtuasi kui kolleegiumile teadaolevalt ka üldine praktika näitab seda, et üldjuhul ei

hinnata isiku tahtevastase psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldusi mitte enne isiku tahtevastast

hospitaliseerimist, vaid alles pärast seda, kui isikult on vabadus juba võetud. Selline praktika ei ole

kolleegiumi arvates tihti õigustatud, piirab isikute põhiõigusi enam, kui seda saab lugeda õigustatuks,

ega vasta ka 2006. a-l tehtud seadusemuudatuste (TsMS jõustumine ja PsAS muutmine) mõttele ega

eesmärgile. Paljudel juhtudel ei peaks laskma isiku psühhiaatrilisi probleeme kuhjuda selleni, et ta on

vaja hospitaliseerida arstide ja kohtu eelneva nõusolekuta.

Seetõttu tuleb kohtuvälist tahtevastast hospitaliseerimist, mida võimaldab ka TsMS § 534 lg 6,

tunnustada kolleegiumi arvates vaid erandlikult ja väga kitsastes piirides, kui asjaolude tõttu ei ole

jäänud muud võimalust. Praktika suund peaks olema saada kohtu otsustus varem.

65. Põhimõtteliseks probleemiks on kolleegiumi arvates ka asjaolu, et riik ei ole loonud psüühiliste

probleemidega isikutega tegelemiseks sõltumatut ja efektiivset järelevalvesüsteemi, mis tagaks isiku

õigeaegse tahtevastasele ravile paigutamise avalduste esitamise. TsMS § 533 lg-te 1 ja 2 järgi peaks

selliseid avaldusi esitama eelkõige kohalikud omavalitsused kui eestkosteorganid ja eestkostjad.

PsAS § 13 lg 1 järgi on selline pädevus aga antud ka psühhiaatriahaigla arstidele. Arstidele isikult

vabaduse võtmise avalduse esitamise õiguse andmine ei ole kolleegiumi arvates vähemalt üldjuhul

õige. Arstide ülesanne on isikut ravida ja anda isiku seisundi kohta hinnanguid, kuid see ei peaks

olema osaleda kohtumenetluses tahtevastase hospitaliseerimise algatajana ja seega järelevalve

tegijana. Paraku moodustavad teadaolevalt just arstide esitatud avaldused põhiosa psühhiaatrilise abi

seaduse alusel tahtevastase hospitaliseerimise juhtumitest. Sisuliselt on riik pannud

järelevalvefunktsiooni arstidele, kes aga ei saa seda täita oma ametiseisundist (sama isiku ravi eest

vastutajana) tulenevalt sõltumatult ega vastuta ka isiku üldise elukorralduse eest. Nad ei saa ka

esitada avaldusi enne isiku haiglasse toomist. Sisuliselt täidavad arstid praegu neid funktsioone

põhjusel, et riik ei ole loonud selle menetluse õigel ajal alustamiseks tõhusat süsteemi. Nii on

psühhiaatriahaiglatest kujunenud praktikas ka järelevalveasutused.

66. Eelkirjeldatud probleemide väljenduseks on ka see, et praktikas on kujunenud TsMS §-s 534

sätestatud esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlus iseseisvaks menetluseks, millele enamasti

põhimenetlust (korralist menetlust) ei järgnegi.

66.1. Seadusandja on näinud TsMS § 534 lg-s 5 ette võimaluse kohaldada esialgset õiguskaitset

kokkuvõttes 40 päeva jooksul, mis võib olla ka raviks piisav tähtaeg. See on aga vastuolus esialgse

õiguskaitse olemusega, mille ülesanne on lahendada olukord esialgu ja seejärel alustada

põhimenetlusega, hindamaks kõiki asjaolusid korrektselt. Esialgse õiguskaitse esialgsust kinnitab mh

see, et arstid on pädevad esitama üksnes esialgse õiguskaitse kohaldamise avaldust, mitte aga

korralise menetluse avaldust.

66.2. Just lähtudes eeldusest, et esialgsele õiguskaitsele järgneb põhimenetlus, on võimaldatud

paigutada isik kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 537 lg-s 1 nimetatud

eksperdiarvamuseta isiku kohta (TsMS § 534 lg 1, § 537 lg 1 kuues lause ja lg 12), jätta isik ja tema

lähedased esialgu ära kuulamata (TsMS § 534 lg-d 3 ja 4) ja jätta isikule esindaja alguses määramata

(TsMS § 535 lg 2 teine lause). Kolleegium näeb esialgse õiguskaitse rakendamisel põhimenetlusena

tõsise probleemina esmajoones eksperdiarvamuse nõude puudumist isiku seisundi kohta, mis on

Winterwerpi kriteeriumide järgi isiku ebaterve psüühika kindlakstegemiseks vähemalt eelduslikult

vajalik (vt käesoleva määruse p 35).

66.3. Olukord, kus esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust üldjuhul ei järgnegi, ei vasta seaduse

mõttele ega ka sättele. Seadusest esialgsele õiguskaitsele tulenevaid erisusi peab saama kohaldada

vaid siis, kui tegu on ka sisuliselt esialgse õiguskaitsega. Vastasel juhul võidaks neid regulatsioone

kuritarvitada ja isikute põhiõigusi rikkuda.

66.4. Kui korralise menetluse reeglid on praktikas liiga koormavad, tuleb neid nt isiku lühemaks

ajaks kinnisesse asutusse paigutamise jaoks leevendada (eeldusel, et sellega ei rikuta nende

põhiõigusi), mitte aga hiilida neist reeglitest kõrvale esialgse õiguskaitse kohaldamise varjus.

67. Kolleegiumi arvates nähtub eelnevast ka menetluslik probleem, et isiku tahtevastase

kinnipidamisega seotud probleemide hindamine on jagatud maa- ja halduskohtu ning hagita ja

hagimenetluse vahel (vt käesoleva määruse III ja VI osa) selliselt, et see võib raskendada isikutel oma

õiguste kaitset, kuna nad ei saa aru, millal ja millise aja jooksul nad mingi avalduse või kaebusega

kuhu peavad pöörduma. Kolleegiumi arvates vajab kohtumenetluste pädevuse piiritlemine seaduses

selgemat regulatsiooni. Seaduses tuleks vähemasti selgemalt reguleerida, millises menetluses ja

millises ulatuses kontrollitakse isiku ravi, mh mis ulatuses toimub see isiku kinnisesse asutusse

paigutamisel.

68. Kolleegiumi arvates ei ole seaduses rahuldavalt reguleeritud alusetult kinnisesse asutusse

paigutatud isikutele kahjuhüvitise maksmise kord. On arusaamatu, miks ei ole need isikud hõlmatud

sarnaselt teiste võrreldava kategooria isikutega (nt vangid, vahistatud) riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse toimealasse.

69. Arvestades eelöeldut peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et seadusandjal tuleks võimalikult

kiiresti välja töötada terviklahendus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse korralduses, mis

kõrvaldaks käesolevas määruses nimetatud probleemid ja tagaks tõhusalt isiku põhiõiguste kaitse.

Igal isikul on PS § 14 kohaselt õigus korraldusele ja menetlusele, mis peab tagama isiku põhiõiguste

järgimise. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on märkinud järgmist: „Riigil on

PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka

haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis

tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse." (vt Riigikohtu 14. aprilli 2003. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-4-03, p 16).

70. Käesoleva asja kohta soovib kolleegium märkida veel järgmist. Asja materjalidega tutvudes ei saa

välistada võimalust, et puudutatud isik võidi tahtevastaselt hospitaliseerida ja talle ravimeid

manustada vähemalt osalt tema protestikäitumise tulemusena, mitte niivõrd tema vaimsele seisundile

ja ohtlikkusele tuginedes. Selline tegevus võib olla omane totalitaarsele ühiskonnale, kuid ei saa olla

aktsepteeritav demokraatlikus riigis. Vabadusõigust ja isikupuutumatust ei tohi piirata kergekäeliselt

ning seda vähemasti isikupuutumatust arvestades ka isikute puhul, kes juba viibivad vangistuses.

Põhiseadus, EIÕK ega ka Eesti seadused ei luba isikult võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele

ebameeldiv või tülikas, mh kui ta näeb ümberringi vaid oma õiguste rikkumist ja seda avalduste ja

kaebustega ka väljendab. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste

probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine

lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a

otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).

VIII

71. Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohus. TsMS § 172 lg 3 järgi

kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud eelduslikult riik.

72. Puudutatud isiku abikaasa määruskaebuse läbi vaatamata jätmise ja puudutatud isiku

määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese ja kolmanda

lause alusel tagastada.

Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu