3-2-1-169-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-169-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. veebruar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Versobank AS-i hagi A. K vastu 71 912 euro ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-

11-42213

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

21 241 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Versobank AS (varasemad ärinimed mh AS SBM

Pank, MARFIN PANK EESTI AS) (registrikood 10586461),

esindaja vandeadvokaat Elo Kukk

Kostja A. K, esindaja vandeadvokaat Niina Agarjova

Asja läbivaatamise kuupäev

20. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-42213 muutmata osas,

milles mõisteti (koostoimes samas asjas 30. oktoobril 2012 tehtud Tartu Maakohtu otsusega)

A. K-lt Versobank AS-i kasuks välja 21 241 eurot 31 senti (põhivõlgnevus ja lepingutasu). Selles

osas jõustub kohtuotsus käesoleva otsuse jõustumisega.

2. Ülejäänud osas resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Määrata vandeadvokaat Niina Agarjova tasuks riigi õigusabi eest 360 (kolmsada

kuuskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Versobank AS (varasemad ärinimed mh AS SBM Pank ja MARFIN PANK EESTI AS; hageja)

esitas 7. septembril 2011 Tartu Maakohtule hagi A. K (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja

võlg 6. septembri 2011. a seisuga 71 912 eurot 88 senti ja alates 7. septembrist 2011 kuni kohustuse

täitmiseni viivis, mille määraks päevas on 0,1% viivitatud summast. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda. 22. detsembril 2011 vähendas hageja viivisenõuet 15 014 euro 60 sendini ja palus alates

7. septembrist 2011 kuni kohustuse täitmiseni mõista kostjalt välja viivise, mille määraks aastas on

13,97% tasumisega viivitatud summast. 23. mail 2012 vähendas hageja viivisenõuet veelgi ja palus

mõista välja viivise 8716 eurot 99 senti ja alates 7. septembrist 2011 kuni kohustuse täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hageja väitel sõlmisid pooled 4. mail 2009 laenulepingu nr 2009/106/01, mille alusel hageja andis

kostjale laenu 150 575 eurot 84 senti (2009. a laenuleping). Selle lepingu järgsete kohustuste täitmist

tagasid Tartumaal Nõo vallas Luke külas asuvale Järveotsa kinnistule (kinnistu) hageja kasuks seatud

hüpoteegid. Laenulepingu järgi kohustus kostja tagastama laenu põhiosana iga kuu 4. päeval

3000 krooni ja laenujäägi laenutähtpäeval ehk 4. mail 2010. Kostja jättis laenu tähtpäevaks

tagastamata ja 7. mail 2010 andis hageja kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kostja ei tasunud

võlga ka täiendava tähtaja jooksul ja 19. juulil 2010 esitas hageja hüpoteekide realiseerimiseks

täitmisavalduse, mille alusel alustati täitemenetlust. Kohtutäitur müüs kinnistu 21. märtsil 2011

enampakkumisel 140 605 euro eest ja täitekulusid arvestades rahuldati hageja nõue 128 955 euro

86 sendi ulatuses. Kostja ei vaidlustanud täitemenetluses kinnistu arestimise hinda, alghinda ega

täitemenetluse õiguspärasust. Kinnistu müüdi kordusenampakkumisel õiglase hinnaga. Varasem

enampakkumine nurjus, kuna huvilisi ei olnud.

6. septembri 2011. a seisuga on kostjal hageja ees 2009. a laenulepingust tulenev võlg, mis koosneb

19 319 euro 17 sendi suurusest laenu tasumata põhiosast, 11 464 euro 42 sendi suurusest intressist,

8716 euro 99 sendi suurusest viivisest ja 1922 euro 14 sendi suurusest teenustasust. Hageja nõuab

kostjalt võlgnevuse tasumist. Laenutähtpäeval pidi kostja tagastama 2 323 000 krooni (148 466 eurot

75 senti). Laenulepingu p 4.3 järgi tuli intressi maksta laenutähtpäeval, 4. mail 2010 kogu

laenuperioodi eest. Kostja ei ole intressi tasunud. Viivisemäär on 2009. a laenulepingu p 22 järgi

muutuv sõltuvalt hageja hinnakirja muutusest. Hinnakirja järgi on viivisemäär laenulepingujärgne

intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Viivisearvestust alustas hageja laenutähtpäevale järgnevast

päevast, s.o 5. maist 2010 ja lõpetas laenutähtpäeval intressi arvestuse. Hageja ei ole arvestanud

viiviselt viivist. Laenulepingutest tulenevate kohustuste refinantseerimisel on intressi

kapitaliseerimine üldlevinud praktika, mis ei ole vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. Kuna VÕS § 415 lg 2

järgi tuleb tarbijakrediidi puhul esmalt lugeda tasutuks põhivõlgnevus, ei olnud hagejal võimalik

saadu arvel kustutada kõrvalnõuete võlgnevust, mistõttu kõrvalnõuded ületavad põhinõuet. Laenu

põhiosa arvestades ei ole kõrvalnõuete suurus ebamõistlik. Laenulepingu vormistamisega seotud

lepingutasu 30 000 krooni (1917 eurot 34 senti) võis kostja tasuda laenu tagastamise tähtpäeval.

Laenuleping ei ole tühine. Poolte kohustused ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega refinantseerimisega ära kasutanud

kostja rasket majanduslikku olukorda. Kostja kirjutas laenulepingule alla vabatahtlikult, alternatiiviks

oleks olnud kinnistu kohe sundmüüki panna. Laenuintress ei ole olnud kõrgem. Majanduslik olukord

oli võrreldes eelmise laenulepingu sõlmimise ajaga muutunud, suurenenud oli ka kostja isikust

tulenev risk. Hagejal on õigus nõuda ka hinnakirja järgset teenustasu (kuni 2% laenusummast).

Kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada, sest hageja ei ole kostjale käsunduslepingu

täitmata jätmisega kahju tekitanud. Hageja ei ole kahju hüvitamise nõudmiseks esitanud hagi.

Käsunduslepingu sõlmimine ei olnud eelduseks laenulepingu sõlmimisele, hageja soovis kostjat

aidata. Käsundusleping sõlmiti tähtajaliselt 4. maini 2010, lepingus on tähtpäevaks ekslikult märgitud

4. mai 2011. Hageja täitis käsunduslepingut hoolsalt, tal ei õnnestunud leida kinnistule ostjat

2 500 000 krooni eest. Hageja ei takistanud kostjal kinnistut müüa ega andnud talle müügiks liiga

vähe aega. Laenu refinantseerimine andis kostjale võimaluse püüda võõrandada tagatisvara veel ühe

aasta jooksul. Kostja oli nõus kinnistu müümisega ka väiksema hinnaga kui 2 500 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (või

jagada vastavalt hagi rahuldamise määrale).

Kostja väitel oli laenuleping mõeldud poolte vahel sõlmitud varasema laenulepingu nr 2862/01/06

(2006. a laenuleping) refinantseerimiseks. 2009. a laenulepingu järgi ei tehtud kostjale ühtegi

väljamakset. Varasemast laenulepingust tulenevad õigussuhted poolte vahel ei lõppenud, tegu oli

maksepäeva edasilükkamisele ja intressimäära muutmisele suunatud krediidilepinguga.

Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja käitus oma õiguste teostamisel pahauskselt.

Hageja kasutas kostjaga lepingu sõlmimisel pahatahtlikult ära kostja rasket majanduslikku olukorda,

võttes kostjalt äärmiselt suurt lepingutasu (30 000 krooni) ja tõstes intressimäära. Lepingu sõlmimise

tasu ja intressimäära suurendamise tingimused on vastuolus heade kommetega ja seega tühised.

Teenustasu on ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega.

Laenulepinguga samal päeval sõlmis hageja kostjaga käsunduslepingud hüpoteegiga koormatud

kinnistule ostja leidmiseks. Käsundulepingud olid sõlmitud tähtajaga kuni 4. mai 2011.

Käsunduslepingute sõlmimine laenulepingu vormistamise eeldusena on vastuolus heade kommetega.

Kostja sõlmis 2009. a laenulepingu ja käsunduslepingud sundolukorras. Hageja kallutas kostjat

loobuma juba esitatud pankrotiavaldusest, pakkudes talle ja tema äriühingule laenukohustuste

ümberkujundamist ja nende tähtaja pikendamist. Hageja soovis lisaks laenu tagastamisele teenida

kinnistu müügilt 10% vahendustasu. Soovides raamatupidamislikult varjata tegelikku eesmärki,

püüdis hageja kasutada Spikker OÜ-d kostja vara varjatud ülevõtmiseks.

22. juunil 2012 esitas kostja tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas hageja nõude kostja vastu

oma kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Hageja tekitas kostjale käsunduslepinguga võetud

kohustuse täitmata jätmisega kahju 30 823 eurot 27 senti. Kohtutäitur müüs kinnistu 19 174 eurot

12 senti käsunduslepingus kokkulepitust odavamalt ja täitekuludeks arvestati 11 649 eurot 15 senti.

Hageja võttis endale kohustuse leida kinnistule kahe aasta jooksul ostja, kes oleks nõus maksma

vähemalt 2 500 000 krooni (159 779 eurot 12 senti), kuid ei täitnud seda ja alustas juba 2010. a juulis

täitemenetlust. Kostja ei saanud hagejalt enne täitemenetluse alustamist kirja 2009. a laenulepingu

täitmise nõudega. Kostja ei soovinud, et kinnistu võõrandataks odavamalt. Hageja ei võimaldanud

kostjal enne täitemenetluse alustamist leida ise kinnistule ostja. Kui selline võimalus oleks antud,

oleks müügihind katnud põhivõla. Müügiga viivitamise tõttu langes tagatisvara väärtus. Hageja on ise

põhjustanud kahju tekkimise.

Hageja nõuab viivist rohkem, kui seadus lubab. Kuna poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping,

ületab nõutav viivis VÕS § 415 lg-st 1 tulenevalt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud maksimaalselt

lubatavat viivisemäära. Hageja on arvestanud viivist ka intressilt ja viiviselt. 2009. a laenulepingus

märgiti uueks laenusummaks ka varasema lepingu järgsed intress ja viivis. Hagi rahuldamisel palus

kostja viivist vähendada. Hageja viivisearvestus on vale. Kostja on nõus tasuma hagejale viivisena

2165 eurot 80 senti.

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2012. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 41 422 eurot 72 senti ja viivise 21 241 euro 31 sendi suuruselt põhinõudelt alates 8. septembrist

2011 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda. Hageja taotluse tagastada haginõude vähendamise tõttu riigilõiv jättis maakohus

rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud laenuleping VÕS § 396 järgi, mis on

tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Kostja ei ole tõendanud, et pooled ei soovinud tegelikult

sõlmida uut laenulepingut, vaid soovisid üksnes eelmise laenu maksetähtpäeva edasi lükata ja

intressimäära muuta. Laenulepingust nähtub, et laen on antud varasema laenu refinantseerimiseks.

Kostjal oli õigus võtta varasema võlgnevuse kustutamiseks uus laen ja uue laenulepingu järgne

laenusumma on käsitatav põhivõlana. Laenu refinantseerimine on Eestis tavapärane ja ei saa eeldada,

et see oleks heade kommete vastane. Kohtule esitatud asjaoludest heade kommete vastasust ei nähtu.

Kostja ei ole tõendanud, et ta tegutses laenulepingu sõlmimisel raskete asjaolude mõjul ja et leping

oleks sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Seega ei ole laenuleping tühine.

Samuti ei ole tõendatud, et lepingutasu ja intressimäära suurendamise tingimused on tühised. Kostja

ei ole tõendanud, et need tingimused oleksid olnud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsad ja et

tavapäraselt pakutav intress või lepingu sõlmimise tasu olnuks analoogsete lepingute puhul oluliselt

madalam. Laenulepingust nähtuvalt on krediidi kulukuse määr 11,40% aastas, mis oli madalam kui

Eesti Panga tarbimislaenude kulukuse määr lepingu sõlmimise ajal (29,67%). Seega ei ole leping

tühine ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 3 alusel.

Laenu tagastamise tähtpäev, 4. mai 2010 on saabunud. Kostja teadis võlgnevuse olemasolust. Kostja

ei ole vaidlustanud, et ta võlgneb hagejale lepingu järgi põhivõlana 19 319 eurot 17 senti ja

teenustasuna (lepingutasuna) 1922 eurot 14 senti. Hageja õigus nõuda kasutatud krediidi tagastamist

ja teenustasu tuleneb VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja § 401 lg-st 1, samuti laenulepingust. Seega tuleb

põhivõlg ja teenustasu kostjalt välja mõista.

Hageja on õigesti arvestanud intressi ja viivist 2009. a laenulepingu järgselt laenusummalt. Laenu

kasutati varasema laenu refinantseerimiseks, kuid see ei tähenda, et hageja oleks arvestanud viiviselt

viivist. Hageja on õigesti lõpetanud intressi arvestuse 5. mail 2010 ehk ajast, mil kostja sattus laenu

tagastamisega viivitusse. Seega tuleb VÕS § 94 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka intress

11 464 eurot 42 senti. VÕS § 415 ja § 113 lg 1 järgi oleks hagejal õigus nõuda viivist 13 176 eurot

26 senti, kuid hageja on palunud mõista välja 8716 euro 99 sendi suuruse viivise ja alates

8. septembrist 2011 viivise VÕS §-s 113 sätestatud seadusjärgses määras. Seega tuleb viivis välja

mõista hageja taotletud suuruses. Hageja ei ole nõudnud viivise väljamõistmist lepingulise

intressimäära alusel. Viivise mõistis maakohus välja alates 8. septembrist 2011 põhivõlalt ja

teenustasult (kokku 21 241 eurolt 31 sendilt). Kostja esitatud viivise vähendamise taotlust ei

rahuldatud, sest hageja nõudis viivist vähem, kui seadus võimaldaks, ja kostja on töövõimeline isik,

kellel ei ole ülalpeetavaid.

Kostja ei soovinud käsunduslepingu tühisusele tugineda. Hageja ei ole tõendanud, et käsundusleping

sõlmiti tähtajaga kuni 4. mai 2010, maakohus lähtus lepingus märgitud kuupäevast, milleks oli 4. mai

2011. Käsunduslepingu järgi ei ole käsundiandja soovitud tulemuse saavutamata jäämine lepingu

rikkumine. Käsunduslepingu sõlmimine ei takistanud hagejal laenulepingu alusel täitemenetluse

alustamist. Käsundisaajal on kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik ning ta

peab seejuures järgima hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Tulemuse saavutamata jätmise ainukeseks

tagajärjeks on see, et käsundisaajal ei ole tulenevalt VÕS § 628 lg-st 1 õigust nõuda tasu. Tõendatud

ei ole, et hagejal oleks olnud võimalik leida ostja, kes oleks soovinud maksta kinnistu eest

2 500 000 krooni, kui ta oleks hoolsuskohustust täitnud. Seega ei ole tõendatud, et kostjal oleks

hageja vastu nõue, mida saaks tasaarvestada.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 16. mai 2013. a otsusega Tartu Maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Lisaks mõistis ringkonnakohus

kostjalt riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasutava riigilõivu 600 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi oli poolte tahteks käsunduslepingu sõlmimisel, et kuni

laenulepingu lõppemiseni teevad pooled kõik mõistlikult võimaliku kinnistule ostja leidmiseks.

Käsunduslepingu kehtivus ei välistanud hageja õigust esitada kostja vastu lepingu täitmise nõue ega

sundtäitmist, hageja käitus täitmisavalduse esitamisel kooskõlas hea usu põhimõttega. Tuvastatud on,

et kinnistule ei leidunud ostjaid 2 500 000 krooni suuruse hinna eest. Kuigi kostja seisukoha järgi oli

kinnisasja tegelik väärtus oluliselt suurem kui selle müügihind, ei vaidlustanud ta kinnisasja

arestimise aktis määratud hinda, milleks oli 2 200 000 krooni, ega palunud korraldada uut hindamist.

Seega ei ole kostjal õigust tugineda sellele, et hind oli liiga madal. Samuti ei ole kostja tõendanud, et

kinnistu turuhind oleks olnud vähemalt 2 500 000 krooni.

2009. a laenulepinguga refinantseeriti 2006. a laenulepingut. Refinantseerimisel sõlmitakse poolte

vahel uus laenuleping uute lepingutingimustega, tegemist ei ole varasema lepingu muutmisega.

Praegusel juhul sõlmiti uus leping, millega muudeti intressimäära ja laenu tagastamise tähtaega.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et kuna laenulepingu sõlmimisel talle mingit raha üle ei kantud, ei

ole tegu laenulepinguga. Hageja andis sisuliselt kostjale uue laenu, millega kattis varasemast

lepingust tulenevad kohustused.

1922 euro 14 sendi suurune lepingutasu ei ole heade kommete vastane. Poolte vahel sõlmiti uus,

soodsamate tingimustega laenuleping. Laenulepingu sõlmimisel on laenuandjal õigus nõuda

lepingutasu. Kostja nõustus lepingutasu suurusega laenulepingule alla kirjutades. Maakohus on

õigesti märkinud, et kostja ei ole tõendanud, et lepingu sõlmimise tasu on analoogsete lepingute

puhul oluliselt madalam.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata krediidiasutuste seaduse

(KAS) § 83 lg 3 ja et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenu

refinantseerimisel ei rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega head pangandustava.

Maakohus jättis viivise õigesti vähendamata. 7. septembri 2011. a seisuga oli sissenõutavaks

muutunud viivis 13 176 eurot 26 senti. Kuna maakohus mõistis kostjalt välja viivise 8716 eurot

99 senti, peab kostja tasuma viivist nagunii vähem, kui hagejal oleks tegelikult õigus nõuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hageja käsunduslepingu kehtivuse ajal täitemenetluse

alustamisega rikkunud VÕS §-s 620 sätestatud käsundisaaja kohustusi ning hea usu põhimõtet ja

tekitanud kostjale kahju.

Samuti hindas ringkonnakohus valesti TsÜS § 86 lg 2 kohaldumist laenulepingu sõlmimisel. Hageja

kallutas kostjat sõlmima tema jaoks kahjuliku refinantseerimislepingu. Kostja oli raskes

majanduslikus olukorras ja hageja lubas aidata tal müüa kinnistu vähemalt 2 500 000 krooni eest.

Hageja hilisem käitumine (täitemenetluse algatamine varsti pärast laenulepingu tähtaja möödumist)

näitab, et tal ei olnudki kavatsust käsunduslepingut täita. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega.

Refinantseerimislepingu sõlmimisel rikkus hageja KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Refinantseerimislepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja varaline seisund

varasemaga võrreldes paranenud. Hageja sõlmis kostjaga viimase laenukoormust tõstva lepingu ega

hinnanud piisavalt kostja krediidivõimelisust ja sellepärast peab hageja kandma ka tehingu

kahjulikest tagajärgedest tulenevat majanduslikku riski. Lisaks märgiti uue laenu summaks kogu

varasem võlgnevus, sh viivis ja intress. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et kostjal

on tasaarvestusnõue tulenevalt sellest, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

tekitas sellega kostjale kahju. Hageja nõuet tuleb vähendada viivise ja lepingu sõlmimise tasu võrra,

sest need on põhjustatud hageja kohustuste rikkumisest.

7. Riigikohus vabastas kostja 19. juuni 2013. a määrusega 212 euro 41 sendi suuruse kautsjoni

maksmisest ja jätkas talle riigi õigusabi andmist. 31. juuli 2013. a määrusega määras Riigikohus

kostjale riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Niina Agarjova.

Kostja edastas Riigikohtule 22. augustil 2013 N. Agarjova taotluse määrata talle riigi õigusabi tasuks

10 tunni eest 360 eurot.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtute otsused muutmata ning

menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles

mõisteti (koostoimes maakohtu otsusega) kostjalt hageja kasuks välja rohkem kui 21 241 eurot

31 senti (põhivõlgnevus ja lepingutasu). Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja asjas tähtsaid asjaolusid (I). Seejärel analüüsib

kolleegium 2009. a laenulepingu olemust ja kehtivust (II) ning kassatsioonkaebuse väiteid

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja käsunduslepingu kohta (III). Edasi lahendab

kolleegium kassatsioonkaebuse nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete osas (IV) ja lõpetuseks teeb

menetluslikud otsustused (V).

I

11. Hageja nõuab kostjalt laenulepingujärgset võlgnevust, mis kostjal on jäänud tasumata pärast

lepingut taganud kinnistu müüki täitemenetluses. Hageja väitel ei katnud kinnistu müügist saadud

raha tema nõudeid kostja vastu. Hageja nõude alusena saab näha VÕS § 108 lg-t 1 raha maksmise

kohustuse täitmise nõude kohta.

Kostja arvates on hageja nõuded rahuldatud. Alternatiivselt leiab kostja, et tal on hageja vastu kahju

hüvitamise nõue, millega ta saab hageja nõude tasaarvestada.

12. Hageja on oma nõuet korduvalt muutnud, ilma et oleks lõpuks korrektselt esitanud terviklikku

nõude arvestust. Ka kostja on oma vastuväiteid korduvalt muutnud. Maakohus ei ole seda tõkestanud

ega nõudnud ka seisukohtade kohta terviklike dokumentide esitamist. See on menetlust venitanud ja

raskendab ka poolte seisukohtade mõistmist.

Kolleegium märgib, et nõude muutmise, sh vähendamise kohta peab kohus menetluses võtma selge

seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta

vajadusel vastu vaidleb (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15).

Kuigi kõrvalnõuete vähendamist ei loeta TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmiseks, tähendab see

vaid seda, et vähendamiseks ei ole vaja kostja ega kohtu nõusolekut TsMS § 376 lg 1 järgi. Kohus

pidanuks selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi

osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise

lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). Hagist osalise loobumise korral on hagejal TsMS § 150 lg 2 p 2

järgi õigus saada tasutud riigilõiv osaliselt tagasi.

13. Viimasest nõude täpsustusest (23. maist 2012 (vt I kd, tl 173–178)) saab koostoimes algse

haginõudega (I kd, tl 2–4) järeldada, et hageja nõuab 2009. a laenulepingust tulenevat võlgnevust,

mis koosneb järgmistest nõuetest:

· põhivõlgnevus 19 319 eurot 17 senti (tasumata laen);

· intress 11 464 eurot 42 senti;

· viivis 8716 eurot 99 senti;

· teenustasu (lepingutasu) 1922 eurot 14 senti.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt viimati esitatud taotluse järgi välja alates 7. septembrist 2011 kuni

kohustuse täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, jättes samas märkimata, millisest

summast viivist arvutada tuleb (vt I kd, tl 178).

Maakohus on hagi rahuldades mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 41 422 eurot 72 senti ja viivise

põhinõudelt 21 241 eurot 31 senti (mis maakohtu otsuse järgi hõlmab põhivõlgnevust ja teenustasu).

Pooled ei ole maakohtu tõlgendust hageja nõudele kahtluse alla seadnud ega vaidlustanud ka nõude

muutmist, seega lähtub ka kolleegium hageja nõudest eelkirjeldatud koosseisus ja ulatuses.

14. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· kostjal oli hageja ees võlgnevus 2006. a laenulepingu järgi;

· pooled sõlmisid 4. mail 2009 laenulepingu (2009. a laenuleping) 150 575 euro 84 sendi

(2 356 000 krooni) laenamiseks, mille arvel kaeti 2006. a laenulepingust tulenevad kostja

kohustused hageja vastu, st 2009. a laenuleping sõlmiti 2006. a laenulepingu refinantseerimiseks

(raha üle ei kantud);

· 2009. a laenulepingu järgi pidi kostja tasuma hagejale iga kuu 3000 krooni ja ülejäänud

laenusumma tagastama laenutähtpäeval, 4. mail 2010 (maakohtu otsuse p-s 6 on ekslikult

märgitud 1. mai 2010), tasuma intressi 6 kuu EURIBOR pluss 6% aastas laenutähtpäeval (st mitte

jooksvalt), maksma lepingutasu (teenustasu) 1917 eurot 35 senti (30 000 krooni), võlgnevuselt tuli

maksta viivist hageja hinnakirja järgi (st mitte fikseeritud suuruses);

· 2009. a laenulepingust tulenevaid kostja kohustusi tagasid hüpoteegid kinnistule;

· 4. mail 2009 sõlmis kostja ka käsunduslepingud kinnistu müügi korraldamiseks hageja ja

Spikker OÜ-ga, mille järgi kohustusid käsundisaajad leidma kinnistule ostja, kes oleks nõus

maksma vähemalt 159 779 eurot 12 senti (2 500 000 krooni), ja ette valmistama

võõrandamistehingu, kostja lubas maksta selle eest kummagi käsunduslepingu järgi 5% kinnistu

võõrandamishinnast;

· kostja ei täitnud 2009. a laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt (jättis vähemalt

põhiosas laenu maksmata) ja hageja esitas 19. juulil 2010 täitemenetluse alustamise avalduse

võlgnevuse sissenõudmiseks hüpoteegi realiseerimise kaudu;

· kohtutäitur müüs kinnistu 21. märtsil 2011 kordusenampakkumisel 140 605 euro eest, pärast

täitekulude mahaarvamist sai hageja kinnistu müügist 128 955 eurot 86 senti;

· kostja ei ole täitemenetluses vaidlustanud kinnistu arestimise hinda, alghinda ega muul viisil

täitemenetluse õiguspärasust;

· 2009. a laenulepingu järgsest algsest laenusummast on tasumata 19 319 eurot 17 senti, tasumata

on ka lepingutasu 1922 eurot 14 senti.

II

15. Nii kohtud kui ka pooled on lähtunud asja lahendamisel sellest, et 2009. a laenuleping vastab

tarbijakrediidilepingu tunnustele (VÕS § 402). Hageja on laenu andnud eeldatavasti oma

majandustegevuses, kostja kui laenusaaja on füüsiline isik ja asjas ei ole esile toodud asjaolusid,

millest võiks järeldada, et ta tegutses lepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses. 2006. a

laenulepingu kohta ei ole seisukohta võetud, kuid esitatud asjaoludel saab eeldada, et ka see oli

tarbijakrediidileping.

Tarbijakrediidilepingule tuleneb seadusest mitmeid erisätteid (VÕS § 402 jj), mis panevad eelkõige

krediidiandjale lisakohustusi ja näevad krediidisaaja kaitseks ette olulisi piiranguid. Nii tuleb

laenusaajale tagada oluline lepingueelne teavitamine (mh krediidikuludest ja sellega kaasnevatest

riskidest), formaliseeritud on lepingu sõlmimise protsess, tarbijal on lepingust taganemise õigus,

piiratud on kõrvalnõuete maksmapanek jms. Riigikohus on varem märkinud, et

tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida

seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu

15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12).

16. Pooled ei vaidle, et 2009. a leping sõlmiti 2006. a laenulepingu järgse võlgnevuse

refinantseerimiseks. Kostja ei vaidle, et ta oli 2006. a laenulepingu järgi hagejale võlgu, st 2009. a

laenulepinguga nähti ette kostjale uue laenu andmine 2006. a laenulepingu järgse võlgnevuse

tasumiseks. Vaidlust ei ole, et raha kostjale üle ei kantud, vaid 2009. a laenulepinguga loeti 2006. a

laenulepingu järgsed kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega.

Pooltel on õiguslik vaidlus 2009. a laenulepingu õigusliku olemuse üle. Hageja arvates tekkis sellega

iseseisev võlasuhe, kostja arvates muudeti sellega 2006. a laenulepingut, pikendades antud laenu

maksetähtaega ja muutes intressimäära, samuti nähti ette lepingutasu maksmise kohustus.

17. Kohtud on nõustunud hagejaga, et 2009. a laenulepinguga ei muudetud 2006. a laenulepingut,

vaid sõlmiti uus laenuleping. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud seda järeldust nõuetekohaselt

põhjendanud ega esitatud tõendeid nõuetekohaselt analüüsinud.

Kohtud ei ole kostja vastuväiteid laenulepingu muutmise kohta tegelikult analüüsinudki, vaid on

hagejaga nõustumist põhjendanud sisuliselt vaid konstateeringuga, et kuna lepingus on kirjas uue

laenusumma andmine ja et praktikas on selline refinantseerimine tavaline, tuleb seda lugeda uueks

lepinguks. Samas on kohtud sisuliselt nõustunud kostjaga, et 2009. a laenulepingu majanduslikuks

eesmärgiks oli võimaldada kostjal 2006. a laenulepingust tulenevat võlgnevust tasuda senisest pikema

tähtaja jooksul täiendava intressi eest, ega ole ümber lükanud kostja väidet, et raha talle 2009. a

laenulepingu alusel üle ei kantud (ehk varasemat laenu refinantseeriti). Tehingut tuleb analüüsida

selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes, mille kohtud on tegemata jätnud. Kolleegiumi

arvates võimaldavad kostja esile toodud (ja hageja poolt vaidlustamata) asjaolud järeldada, et pigem

oli 2009. a laenuleping just 2006. a laenulepingu muudatus.

Siiski ei mõjutanud 2009. a laenulepingu olemuse välja selgitamata jätmine kolleegiumi arvates asja

lõpplahendust.

18. Kolleegium nõustub kohtutega, et tuvastatud asjaoludel ei saa 2009. a laenulepingut pidada

tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) ning seda sõltumata sellest, kas pidada seda

lepingut 2006. a laenulepingu muutmise kokkuleppeks või uueks lepinguks.

Muid asjaolusid, mis viitaksid 2009. a laenulepingu tühisusele, ei ole hageja esitanud. Lepingu

tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea

usu põhimõtte vastane käitumine (vt nende kohta kolleegiumi põhjenduste III osa).

19. 2009. a laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus

TsÜS § 86 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3 tulenevalt esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste

soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja

tegi tehingu sundolukorras. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kostja kui tehingu tühisusele tugineda

sooviv pool soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama seega esmalt ära, milline on võrreldavate

soorituste objektiivsete väärtuste vahe (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

49-11, p 8).

Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et

laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud

laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohtud ei ole tuvastanud, et 2009. a

laenulepingu järgi oleks kostjale langenud ülemäära suure intressi maksmise kohustus, ka ei ole

lepingutasu laenusummat arvestades ülemäärane, arvestades seda vähemasti krediidi kogukuluna.

Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu

tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste

kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-

d 1 ja 2. Kohtute tuvastatud asjaolude järgi ei ületanud 2009. a laenulepingu järgne krediidi kulukuse

määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, mis annaks eelduse, et pooltele

tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Seega isegi kui hageja oli lepingu sõlmimisel teadlik kostja väidetavast raskest majanduslikust

olukorrast, ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks. Kohtud ei ole tuvastanud ka muid

asjaolusid, millest nähtuks, et hageja eesmärk 2009. a laenulepingu sõlmimisel (sh koostoimes

käsunduslepingute sõlmimisega) oli kostja arvel ebaõiglaselt rikastuda.

III

20. Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja rikkus laenu väljastamisel KAS § 83 lg-st 3 tulenevat

kohustust järgida laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle järgi pidi hageja

koguma ja säilitama andmeid kostja rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta

ning kasutama neid andmeid kostja jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kostja arvates pidi

hagejale 2009. a laenulepingu sõlmimise ajal olema selge, et kostja ei suuda laenu tagasi maksta.

Maakohus ei ole selle vastuväite kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, kuna tegi kõik võimaliku kostjale vastutulekuks, et

pikendada laenu tagastamise tähtaega ja võimaldada võõrandada kinnistu.

21. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus seejuures mõistnud vastutustundliku laenamise

põhimõtte tähendust krediidivõtja jaoks. KAS § 83 lg-s 3 (ja praegusel ajal tarbijakrediidi puhul ka

VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et

laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi

laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise

põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25).

Kohtud ei ole käsitlenud kostja väiteid, et juba 2009. a laenulepingu sõlmimisel pidi hagejale kui

krediidiasutusele olema selge, et kostja ei suuda laenu tagastada ja et täiendava intressikohustuse,

lepingutasu maksmise ja käsunduslepingute järgi tasu maksmise kohustuse panekuga kostjale

suurendas hageja tema võlakoormust, teades et kostja ei suuda lepingut täita. Sellest järeldub, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet järgides ei oleks hageja tohtinud kostjaga 2009. a laenulepingut

sõlmida, vaid oleks kohe pidanud võla suurenemise vältimiseks asuma kinnistut realiseerima.

Kolleegiumi arvates võimaldavad esiletoodud asjaolud pidada laenulepingu sellist refinantseerimist

vastuolus olevaks vastutustundliku laenamise põhimõttega, kui krediidiandjale pidi olema selge, et

laenutähtaja pikendamine täiendava tasu eest üksnes suurendab laenusaaja võlgnevust.

22. Kolleegiumi arvates ei ole menetluslikul rikkumisel vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise hindamisel asjas siiski tähendust, kuna kostja ei ole sellest tulenevaid vastunõudeid õigel

ajal esitanud.

Kostja on maakohtus väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega üksnes

põhjendanud 2009. a laenulepingu sätete tühisust (vt nt I kd, tl 136). Eespool (vt otsuse p-d 18, 19)

leidis kolleegium aga, et kohtud leidsid tuvastatud asjaoludel õigesti, et 2009. a laenuleping ei olnud

tühine. Väitega, et hageja tekitas talle vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju, mille

hüvitamise nõude ta saab hageja nõudega tasaarvestada, esitas kostja esimest korda alles

apellatsioonkaebuses (vt II kd, tl 114). Kolleegiumi hinnangul oli tegemist uue väidetud asjaoluga,

millele kostja TsMS § 652 lg-test 1–3 tulenevalt apellatsioonimenetluses enam tugineda ei saanud.

23. Kolleegiumi hinnangul leidsid kohtud tuvastatud asjaoludel ka õigesti, et kostjal ei ole hageja

vastu tasaarvestatavat nõuet, mis tuleneks hagejaga sõlmitud käsunduslepingu rikkumisest.

Kohtud on tuvastanud, et hageja ei rikkunud käsunduslepingu täitmisel oma kohustusi ja et

täitemenetluses 140 605 euro eest müüdud kinnistut ei olnud võimalik kallimalt müüa. Tuvastatud ei

ole, et käsundusleping oleks takistanud kostjal endal kinnistut kallimalt müüa, ega seda, et

käsunduslepingust tulenes keeld alustada selle kehtivuse ajal täitemenetlust kinnistu võõrandamiseks.

Tuvastatud asjaolusid ei saa kolleegium TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ümber hinnata. Samas

märgib kolleegium, et põhimõtteliselt võib käsunduslepinguga olla keelatud alustada täitemenetlust

vähemalt niikaua, kuni selgub, et käsunduslepingu järgsetel tingimustel kinnistut müüa ei õnnestu ja

kuni sellest on teavitatud ka käsundiandjat. Sellise kokkuleppe korral saaks võlgnik väita, et kinnistut

täitemenetluse väliselt müües võinuks hoida kokku täitekulud, kuigi samas tuleks siis maksta ka

käsunduslepingu järgi vahendustasu.

24. Isegi kui nõustuda kostjaga, et hageja rikkus 2009. a laenulepingut ja käsunduslepingut sõlmides

ning kinnistu suhtes täitemenetlust algatades hea usu põhimõtet, ei tuleneks sellest tuvastatud

asjaoludel selliseid õiguslike tagajärgi, mis õigustaksid hagi rahuldamata jätmist.

IV

25. Eelneva põhjal on kohtud hageja 19 319 euro 17 sendi suuruse põhivõlgnevuse nõude VÕS § 108

lg 1 alusel õigesti rahuldanud.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli 2009. a laenulepingu sõlmimise ajal 2006. a laenulepingu järgi

hageja ees võlgnevus, mida kostja tunnistas 2009. a laenulepingu sõlmimisel 150 575 euro 84 sendi

(2 356 000 krooni) ulatuses. Samuti ei ole vaidluse all, et kokkulepitud tähtpäevaks, 4. maiks 2010

kostja laenu vähemalt põhiulatuses ei tagastanud, st laenuleping oli tähtajaline ja rahaline kohustus

muutus sissenõutavaks tähtpäeva saabumisega. Ka ei ole vaidluse all, et koos hageja makstuga ja

täitemenetluses kinnistu eest saaduga on kostjal põhivõlast jätkuvalt tasumata 19 319 eurot 17 senti.

Kostja vastuväited nõude rahuldamisele on tuvastatud asjaoludel põhjendamatud, tasaarvestust ei ole

kehtiva vastunõudega tehtud. Muu hulgas ei ole kostja väitnud, et täitemenetluses saadu arvel

pidanuks põhinõude katteks arvestama rohkem raha (vt selle kohta nt Riigikohtu 12. detsembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 17).

26. Kolleegiumi arvates ei mõjuta põhivõlgnevuse väljamõistmise seaduslikkust see, kas hinnata

2009. a laenulepingut 2006. a laenulepingu muutmisena või iseseisva lepinguna, kuna kostja ei ole

vaidlustanud, et ta võlgnes 2006. a laenulepingu järgi sama summa. Selles kontekstis ei ole seega ka

tähendust, millest see võlgnevus täpselt koosnes.

27. Küll aga võib 2006. a laenulepingu järgse põhivõlgnevuse koosseisul olla tähendus hageja

intressi- ja viivisenõude lahendamisel. Kuigi kostja laenusummat tähtpäevaks ei tagastanud ja langes

5. maist 2010 viivitusse, mistõttu saab temalt VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda ka viivist (sh TsMS § 367

järgi tulevast viivist), ei ole selge, milliselt summalt hageja seda on arvestanud. Kolleegium nõustub

kostjaga, et hageja võib olla 2009. a laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest

lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Nimetatud keeldu

võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe on VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine (vt selle kohta ka

nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). Kolleegiumi arvates ei

saa selle kokkuleppe tühisus tuua aga vähemasti eelduslikult kaasa 2009. a laenulepingu tühisust

tervikuna (vt TsÜS § 85).

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada intressi- ja viivisenõuet puudutavas osas ja need

nõuded tuleb uuesti läbi vaadata. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise asjaolusid

tuvastada ja tõendeid hinnata. Seetõttu ei ole kolleegiumil ka võimalik ise asja lõpuni lahendada.

28. Pooled ei vaidle, et 2009. a laenulepingu sõlmimisel lähtuti laenusumma määramisel 2006. a

laenulepingu järgsest võlgnevusest. Hageja on ka möönnud, et selle lepinguga intress n-

ö kapitaliseeriti, mis on väidetavalt krediidiasutuste igapäevane praktika (vt nt I kd, tl 177). Nii võis

2006. a laenulepingu järgne võlgnevus sisaldada ka intressi ja viivist, millelt 2009. a laenulepingu

järgi tuli maksta intressi ning mille tasumisega viivitamise eest võib hageja olla arvestanud viivist.

Kolleegiumi arvates oleks selline kokkulepe vastuolus VÕS § 113 lg 6 esimese lausega. VÕS § 113

lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu

tühisus. Sättes väljendatud intressilt viivise arvutamise keeld on esmajoones arusaadav viivise (ehk

viivitusintressi VÕS § 113 lg 1 mõttes) puhul, sest selliselt on soovitud vältida viivise ettenähtamatut

suurenemist. Problemaatilisemaks võib sätet pidada tavalise intressi ehk raha kasutamise eest kokku

lepitud tasu puhul, kuid ka see on seaduse järgi selgelt keelatud.

29. Kolleegiumi arvates ei saa VÕS § 113 lg 6 esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks

üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte

keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte

kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega, nagu on väitnud hageja

ja millest on lähtunud ka kohtud. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on

refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja

pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada

intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.

30. Kolleegiumi arvates on hageja ülesanne selgitada oma nõude arvestust ja koosseisu. Kostja esitas

vastuväite, et hageja võib olla arvestanud intressi ka põhivõlas juba sisalduvalt intressilt ja viiviselt

(I kd, tl 58). Sellises olukorras on hageja kui laenuandja kohustus tõendada, et ta ei ole intressi ega

viivist nõudnud 2009. a laenulepingu järgses põhivõlas juba sisalduvalt 2006. a laenulepingu järgselt

intressilt ega viiviselt. Kui ta seda ei tee, ei ole alust ka viivist ega intressi vaidlustatud ulatuses välja

mõista.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hagejale tähtaeg esitada selge arvestus 2006. a laenulepingu

järgse võla kohta. Arvestuses tuleb välja tuua, milline osa hagiavalduses refinantseerimislepingu järgi

nõutavast summast moodustab 2006. a laenulepingu järgse põhivõla, milline osa intressi ja milline

osa lepingu mittetäitmisest tuleneva viivise. Samuti tuleb arvestuses näidata 2006. a laenulepingu

järgse viivise kujunemine ja selge arvestus. Kui hageja nõutav ja refinantseerimislepingu järgi

põhivõlana näidatav summa koosneb veel mingitest tasudest, tuleb ka need arvestuses välja tuua.

Selle arvestuse järgi on kohtul võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on refinantseerimisleping

tühine, kuna see on vastuolus keeluga arvestada viivist ka intressilt ja viiviselt.

31. Kolleegium märgib lisaks, et kui 2006. a laenuleping oli tarbijakrediidileping, on kõrvalnõuded

piiratud VÕS § 415 lg 1 kohaselt ja maksete arvestamine erinevate kohustuste katteks on sätestatud

VÕS § 415 lg-s 2.

32. Kolleegium juhib hageja tähelepanu sellele, et viivisemäära sätestamine fikseerimata (ja teisele

poolele ettenähtamatu) suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava

hinnakirjaga, on tõenäoliselt teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus

VÕS § 42 mõttes.

33. Samuti märgib kolleegium, et maakohus põhjendas viivise vähendamise taotluse rahuldamata

jätmist mh sellega, et hageja nõuab viivist vähem, kui seadus võimaldab (maakohtu otsuse p 10).

Sellele seisukohale jõudmiseks pidanuks kohus aga esmalt kindlaks tegema, et viivist ei saa hiljem

enam juurde nõuda, st et hageja on ülejäänud viivisenõudest loobunud (vt ka käesoleva otsuse p 12 ja

Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 41, 42).

34. Kolleegiumi arvates on kostjalt tuvastatud asjaoludel õigesti välja mõistetud lepingutasu

1922 eurot 14 senti. Kostja on vaidlustanud seda eelkõige põhjendusel, et see on ebaõiglaselt suur.

See ei anna aga alust jätta kokkulepitud lepingutasu välja mõistmata. Tuvastatud asjaoludel ei ole

kokkulepe lepingutasu maksmise kohta tühine. Kui lepingutasu lugeda tasuks krediiditähtaja

pikendamise eest, saab ka seda põhimõtteliselt vaadelda osana raha kasutamise eest (intressina), võib

keelatud olla sellelt viivise arvestamine (vt käesoleva otsuse p-d 28˗30).

V

35. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest. Ringkonnakohus otsustab ka kostjale antud menetlusabi riigi kasuks

väljamõistmise.

36. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat N. Agarjova taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb

rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks 360 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel. Tasu

maksab sama seaduS § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve