3-4-1-54-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-54-13

Otsuse kuupäev

17. veebruar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Lea

Laarmaa, Jaak Luik ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Kriminaalmenetluse seadustiku § 377 lõigete 1, 3, 5 ja 6

põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Õiguskantsleri 28. oktoobri 2013. a taotlus nr 13

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta õiguskantsleri taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikogu võttis 27. jaanuaril 2011 vastu kriminaalmenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1), mis jõustus 1. septembril 2011. Selle

seadusega muudeti ka kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 14. peatükki "Süüdistusakti koostamise

ja teatud menetlustoimingute tegemise erikord". Osutatud peatüki sätteid järgitakse KrMS § 375 lg 1

kohaselt süüdistusakti koostamisel ja KrMS §-s 377 sätestatud menetlustoimingute tegemisel

kõrgemate riigiametnike, sh Riigikogu liikme suhtes.

2. Õiguskantsler analüüsis 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste tulemusel tekkinud õiguslikku

olukorda Riigikogu liikmete kriminaalvastutusele võtmise aspektist ja jõudis järeldusele, et

KrMS § 377 lõiked 1, 3, 5 ja 6 on põhiseadusega (PS) vastuolus. 21. märtsil 2012 tegi õiguskantsler

Riigikogule ettepaneku nr 14 viia KrMS § 377 lõiked 1, 3, 5 ja 6 põhiseadusega kooskõlla.

3. Riigikogu nõustus 5. aprilli 2012. a istungil õiguskantsleri ettepanekuga nr 14.

4. Riigikogu põhiseaduskomisjon algatas 18. aprillil 2012 Riigikogu liikme staatuse seaduse

muutmise seaduse eelnõu (215 SE) Riigikogu liikme immuniteeti puudutava regulatsiooni

põhiseadusega kooskõlla viimiseks (õiguskantsleri ettepaneku täitmiseks). 12. märtsil 2013 võttis

Riigikogu põhiseaduskomisjon eelnõu 215 SE tagasi.

5. 12. märtsil 2013 algatas Riigikogu põhiseaduskomisjon Riigikogu liikme staatuse seaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (396 SE). Seda eelnõu pole seadusena vastu võetud.

6. Õiguskantsler esitas 28. oktoobril 2013 Riigikohtule taotluse nr 13, milles palus tunnistada

KrMS § 377 lõiked 1, 3, 5 ja 6 osaliselt põhiseadusvastaseks ja kehtetuks.

ÕIGUSKANTSLERI TAOTLUS

7. Õiguskantsler leiab, et KrMS § 377 lõiked 1, 3, 5 ja 6 on vastuolus PS §-dega 76 ja 139 osas, mis

annavad õiguskantslerile pädevuse anda nõusolek või keelduda selle andmisest Riigikogu liikme

suhtes kriminaalmenetluses menetlustoimingu tegemiseks, samuti osas, mis ei näe ette täitevvõimust

sõltumatu erapooletu otsustaja eelnevat nõusolekut Riigikogu liikme juures läbiotsimiseks.

8. Õiguskantsler märgib, et PS § 76 eesmärk – vaba mandaadi teostamise ja Riigikogu kui terviku

toimimise tagamine, sh opositsiooni kaitse – hõlmab nii puutumatust (PS § 76 esimene lause) kui ka

kriminaalmenetluslikku immuniteeti (PS § 76 teine lause). PS § 76 teises lauses tagatud Riigikogu

liikme immuniteet on menetluslik takistus kriminaalmenetluse ajaks ning tulenevalt võrdsuse nõudest

ei saa see olla jääv, vaid on kõrvaldatav. Puutumatusel on laiem tähendus kui üksnes

kriminaalmenetluses, samuti on Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmisel ning puutumatuse

tagamisel kokkupuutepunkt korrakaitse eesmärgil ja väärteomenetluses tehtavate isikuvabadust

riivavate toimingutega. Riigikogu liikme puutumatus on käsitatav Riigikogu liikme isikuvabaduse

tagatisena. Põhiseadus nõuab, et seadusega tuleb ette näha "tõkked" Riigikogu liikme suhtes

kriminaalmenetluslike toimingute tegemiseks. Vaba mandaadi teostamise eelduseks on lisaks saadiku

füüsilisele vabadusele ka tema kaitsmine ebakohase mõjutamise ja kontrollimise ohu eest. Riigikogu

liikme puutumatus hõlmab ka kriminaalmenetluse toiminguga kaasnevad riived, mis otseselt ei

takista vaba mandaadi teostamist, kuid võimaldavad seda Riigikogu liikme eraellu ja kodu ning vara

puutumatusesse sekkudes olulisel määral mõjutada.

9. PS § 76 võimaldab ka muid tõlgendusi, kui see, et Riigikogu nõusolek (kriminaalvastutusele

võtmiseks) peab igal juhul olema saadud juba kriminaalmenetluse alustamiseks. Puutumatuse saab

ära võtta üksnes täitevvõimust sõltumatu erapooletu otsustaja nõusolekul. Põhiseadusega on

kooskõlas, kui puutumatusega kaitstud menetlustoiminguks annab loa Riigikogu täiskoosseisu asemel

Riigikogu organ või mõni muu täitevvõimust sõltumatu otsustaja. Samas möönab õiguskantsler, et

immuniteedi ajaloolise käsitlusega on kõige paremini kooskõlas tõlgendus, mille järgi otsustab

immuniteedi (osalise või täieliku) äravõtmise parlament. Põhiseaduspärane on see, et esimese astme

kuriteo toimepanemiselt tabatud (in delicto flagranti) Riigikogu liikme suhtes on võimalik teha

üksikuid vajalikke (edasilükkamatuid) menetlustoiminguid üldises korras.

10. Arvestades

põhiseaduses

sisalduvat

Riigikogu

liikme

puutumatuse

põhimõtet

ja

kriminaalmenetlusliku immuniteedi regulatsiooni, nende eesmärki ning põhiseaduse teiste sätetega

koosmõjus tõlgendamist, on KrMS § 377 lg 1 ning sellest tulenevalt ka lõiked 3, 5 ja 6 põhiseadusega

vastuolus esiteks selles osas, et läbiotsimise toimetamine Riigikogu liikme suhtes (juures) on

immuniteedi kaitse alt (osana puutumatusest) välja jäetud. Riigikogu liikme puutumatusega hõlmatud

toiminguks, mida PS § 76 kohaselt ei saa üldjuhul enne täitevvõimust sõltumatu organi nõusoleku

saamist teha, on ka Riigikogu liikme igapäevategevusega vahetult ja tihedalt seotud valduste

läbiotsimine (sh kohustus viibida selle menetlustoimingu tegemise juures ja läbiotsimisega kaasneda

võiv kuriteokahtluse avalikkusele teatavakstegemine). Läbiotsimine võib olla üks mõjusamaid

vahendeid poliitilise vastase reputatsiooni rikkumiseks ja tema tegevuse mõjutamiseks. Kui pidada

silmas mitte üksnes puutumatuse instituudi ajaloolist tausta, vaid ka selle eesmärgipärast sisu

kaasaegses poliitilises süsteemis, siis ei ole võimalik põhjendada läbiotsimise täielikku välistamist

põhiseadusega kaitstud puutumatuse ulatusest.

11. Teiseks on KrMS § 377 põhiseadusvastane õiguskantslerile pandud ülesande tõttu. Õiguskantsleri

institutsiooni olemusega ja seeläbi ka põhiseadusega on kokkusobimatu õiguskantslerile lõpliku

otsustuspädevuse andmine puutumatust intensiivselt riivava menetlustoimingu tegemiseks. Juhul, kui

õiguskantsler peab KrMS § 377 lg 1 alusel eelnevalt hindama üksikute menetlustoimingute

lubatavust, võib see vähemalt teoreetiliselt tekitada motivatsioonisurve PS § 76 teises lausest tuleneva

ülesande täitmisel, s.o Riigikogule saadikupuutumatuse äravõtmise taotluse kaalumisel, lähtudes

varem antud nõusolekutest või keeldumistest.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

12. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et õiguskantsleri ettepanekus nr 14 nimetatud kitsaskohad

reguleeritakse põhiseaduspäraselt Riigikogu täiskogu menetluses oleva Riigikogu liikme staatuse

seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus (396 SE). Põhiseaduskomisjonil on plaan

valmistada eelnõu 396 SE Riigikogu täiskogul vastuvõtmiseks ette hiljemalt Riigikogu

kevadistungjärgu lõpuks.

13. Eelnõu 396 SE kohaselt võib Riigikogu liikme suhtes enne süüdistusakti koostamiseks nõusoleku

saamist kohaldada tõkendit, välja arvatud vahistamine, teostada läbiotsimist, läbivaatust või vara

aresti, samuti teha jälitustoiminguid, kui selleks on saadud riigi peaprokuröri kirjaliku põhjendatud

taotluse alusel Tallinna Ringkonnakohtu esimehe nõusolek. Nende menetlustoimingute tegemiseks,

mis riivavad isiku õigusi rohkem ja puudutavad isiku liikumisvabadust (isiku kahtlustatavana

kinnipidamine, tõkendina vahistamise kohaldamine ja sundtoomine), annab eelnõu kohaselt

nõusoleku Riigikogu põhiseaduskomisjon riigi peaprokuröri kirjaliku põhjendatud taotluse alusel.

14. Justiitsminister Riigikohtule arvamust ei esitanud.

15. Riigi peaprokuröri hinnangul on KrMS § 377 lõiked 1, 3, 5 ja 6 põhiseadusega kooskõlas.

16. Riigi peaprokurör leiab, et õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek on

vajalik vaid nendeks puutumatuse riiveteks, mis tähendavad või tähistavad kriminaalvastutusele

võtmist. Muude puutumatuse riivete materiaalsed alused ja protsessuaalne kord võivad olla

lahendatud sellest erinevalt. Seadusandja on kriminaalvastutusele võtmist sisustanud kriminaalasjas

süüdistuse esitamisega.

17. Läbiotsimine ei peaks peaprokuröri hinnangul kuuluma puutumatuse alla, sest puutumatusega

tuleb Riigikogu liiget kaitsta eelkõige selliste menetlustoimingute eest, mis takistavad vaba mandaadi

teostamist. Läbiotsimise puhul on vaba mandaadi teostamine ohus eelkõige siis, kui läbi otsitakse

Riigikogu ruumides. Läbiotsimise stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd konkreetsete

toimingutega, vaid menetluse kui tervikuga. On menetlustoiminguid, mille stigmatiseeriv mõju on

läbiotsimisest suurem, kuid mille kuulumist puutumatuse alla pole õiguskantsler vajalikuks pidanud

(nt kahtlustatavana ülekuulamine). Kriminaalmenetluses on põhiõiguste riive allutatud põhjalikule

kontrollile,

kusjuures

läbiotsimise

regulatsiooni

on

1. septembril

2011

jõustunud

seadusemuudatustega oluliselt täiendatud.

18. Riigi peaprokurör ei näe probleemi selles, et õiguskantsleri pädevuses on anda luba Riigikogu

liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks. PS § 76 teine lause annab õiguskantslerile olulise rolli

Riigikogu liikme puutumatuse äravõtmisel, seetõttu ei ole põhiseaduse mõttega vastuolus ka

kriminaalmenetlustoiminguks loa andmise pädevuse andmine õiguskantslerile. Samuti ei sea see

kahtluse alla õiguskantsleri hilisemat nõusoleku andmist süüdistuse esitamiseks (kriminaalvastutusele

võtmisel).

VAIDLUSTATUD SÄTTED

19. Kriminaalmenetluse seadustiku (RT I, 04.10.2013, 5) § 377 "Menetlustoimingute tegemise

erikord" lõiked 1, 3, 5 ja 6:

"(1) Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Riigikogu liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu

esimehe ja riigikohtuniku võib kahtlustatavana kinni pidada ning tema suhtes võib kohaldada

tõkendit, vara arestimist ning läbivaatust, kui selle kohta on saadud riigi peaprokuröri taotluse alusel

õiguskantsleri nõusolek.

[---]

(3) Vastavalt õiguskantsleri või Vabariigi Presidendi nõusolekuta võib käesoleva paragrahvi lõikes 1

või 2 nimetatud isiku kahtlustatavana kinni pidada ning tema suhtes võib kohaldada tõkendit, vara

arestimist ning läbivaatust, kui ta tabatakse esimese astme kuriteo toimepanemiselt.

[---]

(5) Vabariigi President või õiguskantsler tutvub menetlustoiminguks nõusoleku andmisel vajaduse

korral kriminaaltoimiku materjaliga.

(6) Vabariigi President või õiguskantsler annab oma nõusoleku menetlustoimingu tegemiseks või

tagastab taotluse 10 päeva jooksul alates taotluse saamisest. Taotluse tagastamist tuleb põhjendada."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Riigikohus peatub kõigepealt PS § 76 esimese ja teise lause omavahelisel seosel (I). Seejärel

kontrollib kolleegium, kas õiguskantsleri vaidlustatud kriminaalmenetluse seadustiku sätted on

vastuolus PS § 76 teise lausega (II). Selleks tuleb selgitada, millal saab kehtivas

kriminaalmenetlusõiguses rääkida kriminaalvastutusele võtmisest PS § 76 teise lause tähenduses (A),

ja lahendada küsimus, kas mõne õiguskantsleri taotluses käsitletava menetlustoimingu tegemine

Riigikogu liikme suhtes on vaadeldav Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmisena (B).

Järgnevalt hindab Riigikohus õiguskantsleri vaidlustatud normide vastavust PS § 76 esimesele lausele

ja §-le 139 (III). Selleks avab kolleegium Riigikogu liikme puutumatuse sisu (A), kontrollib, kas

sellega ja PS §-ga 139 on vastuolus, et eelkontroll Riigikogu liikme suhtes KrMS § 377 lg-s 1

nimetatud menetlustoimingute tegemise üle on antud õiguskantsleri ainupädevusse (B), ning selgitab,

kas Riigikogu liikme puutumatust rikub tõik, et seadus ei näe ette erapooletu otsustaja eelkontrolli

Riigikogu liikme juures toimuvateks läbiotsimisteks (C). Lõpuks võtab kolleegium kokku menetluse

tulemuse (IV).

I

21. PS § 76 sätestab: "Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult

õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul."

22. Kolleegium leiab, et PS § 76 esimene lause näeb ette Riigikogu liikme üldise puutumatuse, jättes

selle sisu ja ulatuse määratlemisel seadusandjale ulatusliku otsustusruumi. Sama paragrahvi teine

lause täpsustab aga, et Riigikogu liikme puutumatus ühel konkreetsel juhtumil – tema

kriminaalvastutusele võtmisel – seisneb nõudes, et selleks toiminguks peab olema õiguskantsleri

ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek. Riigikogu liikme puutumatus aga ei

ammendu üksnes keeluga teda õiguskantsleri ja Riigikogu nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta.

Vastasel korral muutuks PS § 76 esimene lause sisutühjaks. PS § 76 esimese lause laiemat tähendust

kinnitavad ka PS § 85, § 101 lg 1, § 138, § 145 ja § 153. Osutatud sätted näevad Vabariigi Presidendi,

Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtunike puhul ette PS § 76 teises lauses

sätestatuga analoogilise kriminaalvastutusele võtmise erikorra, kuid erinevalt Riigikogu liikmetest ei

nimeta põhiseadus neid ametiisikuid puutumatuteks.

23. Seega hindamaks, kas norm, mis lubab mingi kriminaalmenetlustoimingu tegemist Riigikogu

liikme suhtes, on kooskõlas PS §-ga 76, tuleb esmalt selgitada, kas selle toimingu näol on tegemist

Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmisega PS § 76 teise lause tähenduses. Kui vastus sellele

küsimusele on jaatav, peab toimingu tegemisele eelnema õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu

koosseisu enamuse nõusolek. Seadus, mis lubab teha kriminaalvastutusele võtmisena käsitatava

toimingu õiguskantsleri ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekuta, on põhiseadusvastane. Kui aga

menetlustoiming ei kvalifitseeru kriminaalvastutusele võtmiseks PS § 76 teise lause mõttes, on vaja

hinnata, kas kord, mis seaduses on ette nähtud selle toimingu tegemiseks Riigikogu liikme suhtes, ei

riku Riigikogu liikme üldist puutumatust ehk PS § 76 esimest lauset.

II

24. Esmalt kontrollibki kolleegium seda, kas õiguskantsleri vaidlustatud kriminaalmenetluse

seadustiku sätted on vastuolus PS § 76 teise lausega.

(A)

25. Kehtiv kriminaalmenetlus- ega karistusõigus ei kasuta terminit "kriminaalvastutusele võtmine".

Praeguse arusaama kohaselt ei saa isiku kriminaalvastutusele võtmisest rääkida enne tema suhtes

süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest

tingituna võib põhiseaduses kasutatava termini sisu erineda sama sõna sisust üldkeeles või üksikutes

õigusharudes (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 25 ja

23. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-18-08, p 18). Kriminaalvastutusele võtmist PS § 76 teise

lause tähenduses peab tõlgendama, lähtudes selle normi eesmärgist, samuti arvestades sätte ajaloolist

konteksti. Kriminaalmenetluse kord – sh ühe või teise menetlusstaadiumi või menetlusseisundi sisu –

on ajas muutunud ja võib muutuda ka tulevikus. Vastates küsimusele, millisest kehtivas

kriminaalmenetlusõiguses ette nähtud menetlusstaadiumist või -toimingust alates saab rääkida

kriminaalvastutusele võtmisest PS § 76 teise lause tähenduses, ei tule lähtuda selle menetlusstaadiumi

või -toimingu nimetusest, vaid sellest, milline menetlusstaadium või -toiming vastab olemuslikult

kõige enam PS § 76 teise lause mõttele.

26. PS § 76 teise lause mõte on tagada seadusandliku võimu korrakohane toimimine, vältides

kriminaalmenetluse kasutamist poliitilise võitluse vahendina. Kõnealune norm peab eeskätt

tõkestama poliitiliselt motiveeritud valikulist õigusemõistmist Riigikogu liikmete üle. Viimast

võidakse kasutada näiteks parlamendi tahte mõjutamiseks või poliitiliseks kättemaksuks. Ühtlasi

võtab PS § 76 teine lause teistelt võimuharudelt võimaluse muuta õiguskantsleri ja Riigikogu

nõusolekuta Riigikogu koosseisu. Nimelt tuleb silmas pidada, et Riigikogu liiget süüdi mõistva

kohtuotsusega lõpevad PS § 64 lg 2 p 2 kohaselt Riigikogu liikme volitused. Selliselt tagab PS § 76

teine lause vahetult ka demokraatia põhimõtet.

27. Kolleegiumi hinnangul on PS § 76 teise lause sõnastust mõjutanud põhiseaduse koostamise ajal

kehtinud 1961. a ENSV kriminaalprotsessi koodeks. Selle seaduse § 121 lg 1 sätestas, et kui on

küllaldaselt tõendeid, mis annavad aluse süüdistuse esitamiseks kuriteo toimepanemises, koostab

uurija viivitamata motiveeritud määruse isiku süüdistatavana vastutusele võtmise kohta. Osutatud

sätte tõlgendamisel lähtuti arusaamast, et süüdistatavana vastutusele võtmise määrus tehakse isiku

suhtes siis, kui uurimise käigus kogutud tõendite alusel on võimalik uurimise versioonidest ühte, ja

nimelt seda, mille kohaselt just see isik on kurjategija, pidada kõikidest teistest versioonidest

tunduvalt tõenäolisemaks. Isiku suhtes süüdistatavana vastutusele võtmise määruse tegemine ei

tähendanud seaduse mõtte kohaselt seda, et uurija luges seda versiooni lõplikult tõendatuks ja kõik

teised versioonid pidanuks seetõttu ära langema. Uurimise edasises käigus tuli jätkata tõendite

kogumist ja samal ajal kontrollida kõiki versioone, niihästi kõige tõenäolisemat, mille kohaselt

kurjategijaks on süüdistatav, kui ka ülejäänuid, püstitades vajaduse korral neile lisaks veel uusi.

(Vt V. Raudsalu (koost). Eesti NSV Kriminaalprotsessi koodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn

1965, § 121 komm 2). Seejuures eristati õigusteoorias kriminaalvastutust ja kriminaalvastutusele

võtmist: kriminaalvastutus materiaalõiguslikus mõttes tähendas isiku süüdimõistmist, protsessuaalselt

oli aga tegemist menetlustoimingutega, mis seisnesid süüdistusmääruse koostamises ja isikule

süüdistuse esitamises. Need toimingud tähendasid kriminaalvastutusele võtmist, aga nende

tegemisega kriminaalvastutus veel ei alanud. (Vt J. Sootak. Kõrgemate riigiametnike

kriminaalvastutusele võtmise korra seadused. Juridica, 1995, nr 10, lk 426–428, samuti Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-32-96.)

28. Eelnevast võib esmalt järeldada, et nii teleoloogiline kui ka ajalooline tõlgendusargument

räägivad selle vastu, et samastada kriminaalvastutusele võtmine PS § 76 teise lause tähenduses

Riigikogu liikme suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemise või selle jõustumisega. Erinevalt näiteks

PS § 64 lg 2 p-st 2 ei räägi PS § 76 teine lause Riigikogu liikme süüdimõistmisest, vaid tema

kriminaalvastutusele võtmisest, millel põhiseaduse koostamise ajal oli selgelt teistsugune tähendus.

Selline erinevus PS §-de 64 ja 76 terminikasutuses ei ole kolleegiumi hinnangul juhuslik. PS § 76

teise lause toime ulatub varasemasse kriminaalmenetluse staadiumi kui kohtuotsuse jõustumine.

Õiguslik mehhanism, mille mõte on vältida valikulist õigusemõistmist, peab tõhusaks toimimiseks

rakenduma juba enne kriminaalasja kohtusse saatmist.

29. Samas on õiguskantsleril ja Riigikogul selleks, et adekvaatselt hinnata Riigikogu liikme suhtes

toimuva kriminaalmenetluse erapooletust ja eesmärkide kohasust, vaja teavet väidetava kuriteo ja

menetluse asjaolude kohta. Sageli pole aga kriminaalmenetluse väga varajases staadiumis sellist

teavet piisavalt. Samuti ei teeniks PS § 76 eesmärki see, kui Riigikogu liikme allutamine mis tahes

menetlustoimingule, mis tehakse tema suhtes tekkinud esialgse kuriteokahtluse kontrollimiseks

(nt tema kahtlustatavana ülekuulamine), eeldaks õiguskantsleri ja Riigikogu nõusolekut. Sellisel juhul

tekiks olukord, kus õiguskantsler ja Riigikogu peaksid sageli väga puuduliku informatsiooni alusel

otsustama, kas aktsepteerida Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmist ja minetada seega

sisuline kontrollivõimalus hilisemas menetlusstaadiumis või tõkestada Riigikogu liikme suhtes

tekkinud kuriteokahtluse edasine uurimine (selleks vajalike menetlustoimingute tegemine Riigikogu

liikme suhtes) juba eos. Kahtlemata oleks ka Riigikogu liikme jaoks põhjendamatult koormav, kui

näiteks selleks, et anda tema suhtes tekkinud (esialgse) kuriteokahtluse kohta ütlusi – ja oma

ütlustega kuriteokahtlus võib-olla sisuliselt kummutada –, tuleks tal enne läbida avalik

immuniteedimenetlus. Seega poleks PS § 76 teise lause eesmärke silmas pidades õige lugeda

Riigikogu liikmele kahtlustatava staatuse omistamist (KrMS § 33 lg 1) tema kriminaalvastutusele

võtmiseks PS § 76 teise lause mõttes.

30. Neid kaalutlusi arvestades leiab kolleegium, et kehtivas kriminaalmenetlusõiguses saab

kriminaalvastutusele võtmisest PS § 76 teise lause tähenduses rääkida alates hetkest, mil Riigikogu

liikme kohta koostatakse süüdistusakt (KrMS § 226 lg 1) või temaga sõlmitakse

kokkuleppemenetluses kokkulepe (KrMS § 245). Osutatud menetlustoimingud järgnevad kohtueelse

menetluse lõpuleviimisele – ja seega ka tõendusteabe komplekteerimisele – ning eelnevad vahetult

kriminaalasja kohtusse saatmisele. Alates tema kohta süüdistusakti koostamisest või temaga

kokkuleppe sõlmimisest saab isikust süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Selleks ajaks on ühelt poolt

väidetava kuriteo asjaolude ja menetluse käigu kohta piisavalt teavet kriminaalmenetluse poliitilise

erapooletuse hindamiseks, teisalt pole aga veel alanud kriminaalmenetluse keskne ja kõige avalikum

osa – kohtumenetlus.

31. Siiski ei saa kriminaalvastutusele võtmist PS § 76 teise lause mõttes samastada kitsalt Riigikogu

liikme suhtes süüdistusakti koostamise või temaga kokkuleppe sõlmimisega kui ühe

menetlustoiminguga. Selle menetlustoimingu tegemine iseenesest ei mõjuta märkimisväärselt

Riigikogu liikme vaba mandaadi teostamist. Tähtis on hoopis see, et süüdistusakti koostamine või

kokkuleppe sõlmimine avab tee järgnevaks kohtumenetluseks, mis omakorda võib päädida Riigikogu

liikme süüditunnistamise ja karistamisega. Juba kohtumenetlus võib oluliselt mõjutada Riigikogu

liikme ametiülesannete täitmist. Riigikogu liikme süüditunnistamine tähendab aga tema volituste

lõppu (PS § 64 lg 2 p 2).

32. Eelnevast järeldub, et Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmist PS § 76 teise lause

tähenduses tuleb vaadelda ajas kulgeva protsessina, mis algab tema suhtes süüdistusakti koostamise

või kokkuleppe sõlmimisega ja lõpeb kohtuotsuse jõustumise või kriminaalmenetluse lõpetamisega.

See tähendab, et kui isik on Riigikogu liige juba kohtueelse menetluse lõpuleviimise ajal, on

õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek vajalik isiku suhtes

süüdistusakti koostamiseks või temaga kokkuleppe sõlmimiseks. Kui aga isik süüdistusakti

koostamise või temaga kokkuleppe sõlmimise ajal veel Riigikokku ei kuulu, ent tema volitused

Riigikogu liikmena tekivad enne järgneva kriminaalmenetluse (kohtumenetluse) lõppu, algab

Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmine PS § 76 teise lause tähenduses menetleja esimese

toiminguga, mis tehakse pärast süüdistatava Riigikogu liikme volituste tekkimist. Seega on sellise

toimingu tegemiseks vaja ka õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu nõusolekut (see ei puuduta

mõistetavalt menetleja toiminguid, mis on seotud immuniteedimenetluse alustamisega). Vastasel

korral tekiks olukord, kus ametisoleva Riigikogu liikme üle peetaks kohut ja ta oleks võimalik süüdi

tunnistada, ilma et õiguskantsler ja Riigikogu oleksid tema kriminaalvastutusele võtmiseks üldse oma

nõusoleku andnud. Selline tulemus oleks vastuolus PS § 76 teise lause üldise mõtte ja eesmärgiga,

seda muu hulgas põhjusel, et teised võimuharud saaksid ilma õiguskantsleri ja Riigikogu nõusolekuta

muuta Riigikogu koosseisu.

33. Kolleegiumi hinnangul on KrMS § 378–381 võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt. See

tähendab, et olukorras, kus süüdistatavast saab Riigikogu liige alles pärast tema kohta süüdistusakti

koostamist või temaga kokkuleppe sõlmimist, kuid enne kriminaalmenetluse lõppu, on

menetlusseadustiku osutatud paragrahvides ette nähtud kord kohaldatav ka selleks, et õiguskantsler ja

Riigikogu saaksid otsustada, kas teha ettepanek ja anda nõusolek Riigikogu liikme suhtes

kriminaalmenetluse (kohtumenetluse) jätkamiseks või mitte.

34. Tõlgendus, mille kohaselt on õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse

nõusolekut tarvis ka kriminaalkohtumenetluse jätkamiseks isiku suhtes, kellest sai Riigikogu liige

alles pärast tema kohta süüdistusakti koostamist, vastab PS § 76 teise lause ja KrMS §-de 378–381

senisele kohaldamispraktikale (vt õiguskantsleri 2005. aasta 30. augusti ettepanek nr 3 ja selle

ettepaneku arutelu X Riigikogu VI istungjärgul 15. septembril 2005).

(B)

35. KrMS § 377 lg 1 sätestab, et Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Riigikogu liikme,

riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja riigikohtuniku võib kahtlustatavana kinni pidada ning tema

suhtes võib kohaldada tõkendit, vara arestimist ning läbivaatust, kui selle kohta on saadud riigi

peaprokuröri taotluse alusel õiguskantsleri nõusolek. Praeguses asjas vaidlustab õiguskantsler

osutatud sätte põhiseaduspärasust üksnes Riigikogu liiget puudutavas osas.

36. Ühegi KrMS § 377 lg-s 1 nimetatud menetlustoimingu tegemine ei ole käsitatav Riigikogu liikme

kriminaalvastutusele võtmisena PS § 76 teise lause tähenduses. Seega ei eelda nende

menetlustoimingute tegemine Riigikogu liikme suhtes ka õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu

koosseisu enamuse nõusolekut. Järelikult ei riku KrMS § 377 lg 1 PS § 76 teist lauset.

37. Sarnastel põhjustel ei ole PS § 76 teise lausega vastuolus ka see, et kriminaalmenetluse seadustik

ei nõua täitevvõimust sõltumatu erapooletu otsustaja eelnevat nõusolekut läbiotsimiseks Riigikogu

liikme juures.

III

(A)

38. Ka Riigikogu liikme üldise puutumatuse (PS § 76 esimene lause) eesmärk on kindlustada

seadusandliku võimu korrakohast toimimist ja takistada teiste võimuharude ebakohast sekkumist

parlamendi töösse. PS § 76 esimene lause peab vältima Riigikogu liikmete meelevaldset ja üksnes

täitevvõimu esindajate otsustustest lähtuvat allutamist sellistele riikliku sunni meetmetele, mis võivad

oluliselt takistada rahvaesindaja ülesannete täitmist. Ennekõike kaitseb puutumatus Riigikogu liikme

isikuvabadust.

39. Riigikogu liikme puutumatus seisneb üldjuhul keelus kohaldada Riigikogu liikme suhtes teatud

riikliku sunni meetmeid või teha seda ilma meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või

järelkontrollita. Põhiseadus ei ava Riigikogu liikme üldise puutumatuse täpsemat sisu, jättes, nagu

eelnevalt märgitud, seadusandjale küllaltki avara otsustusruumi küsimuses, milliseid sunnimeetmeid

ja millises korras tohib Riigikogu liikme suhtes kohaldada. Seadusandja otsustusruum Riigikogu

liikme puutumatuse sisustamisel ei ole siiski piiramatu. Ühelt poolt ei luba PS § 76 esimene lause

kehtestada Riigikogu liikme puutumatust sedavõrd kitsa või ebatõhusana, et see moonutaks

puutumatuse olemust, jättes kaitse alt välja selle instituudi tuuma. Seejuures jagab kolleegium

õiguskantsleri arvamust, et Riigikogu liikme puutumatuse sisustamisel ei saa lähtuda eeldusest, et see

kohaldub olukorras, kus kriminaalmenetluse väärkasutamist ei toimu. Kriitilises situatsioonis peab

puutumatuse kord tagama kuritarvituste ärahoidmise. Teisalt ei võimalda demokraatliku õigusriigi ja

riigivõimu seaduslikkuse põhimõtted ning põhiõigused muuta Riigikogu liikmeid puutumatuse

instituudi abil karistamatuteks või anda neile õigusi, mis kahjustavad ebaproportsionaalselt avalikku

korda või teiste isikute õigusi ja huve. Küsimus, kas seadusandja kujundatud Riigikogu liikme üldise

puutumatuse instituut jääb eespool markeeritud piiridesse, allub põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu

kontrollile.

40. Riigikogu liikme puutumatus võib hõlmata kaitset väga erinevate sunnimeetmete eest ja seda nii

kriminaalmenetluses kui ka väljaspool seda. Esmajoones ja peamiselt saavad rahvaesindaja

ülesannete täitmist takistada sellised riikliku sunni abinõud, millega kaasneb Riigikogu liikmelt

isikuvabaduse võtmine või selle piiramine. Kehtivas õiguses on sellisteks abinõudeks näiteks

vahistamine (KrMS § 130), kahtlustatava või süüdistatava ekspertiisiks sundkorras raviasutusse

paigutamine (KrMS § 102), kahtlustatava, sundtoomisele allutatud isiku või menetlusaluse isiku

kinnipidamine (KrMS § 217, § 139 lg 5 ja väärteomenetluse seadustiku § 44) või isiku suhtes aresti

kohaldamine (karistusseadustiku § 48, KrMS § 138 lg 1), aga ka näiteks tahtest olenematu

psühhiaatriline abi (psühhiaatrilise abi seaduse §-d 11–13). See loetelu pole ammendav. Põhiseaduse

§ 76 esimese lausega tagatud Riigikogu liikme puutumatus võib hõlmata ka olukorda, kus Riigikogu

liiget kohustatakse isiklikult osalema menetlustoimingus (nt kahtlustatavana või tunnistajana

ülekuulamisel) ajal, mil see takistab tema osavõttu Riigikogu organite tööst. Näiteks võib ette

kujutada situatsiooni, kus ajaks, mil Riigikogu asub otsustama umbusalduse avaldamist Vabariigi

Valitsusele, peaministrile või ministrile (PS § 65 p 13), kutsutakse kriminaalmenetluses tunnistajana

ütlusi andma üks või mitu Riigikogu liiget, kelle häältest oleneb umbusaldushääletuse tulemus. Seda

võimaldav seadus oleks tõenäoliselt PS § 76 esimese lausega vastuolus.

41. Eelmises punktis märgitu ei tähenda siiski seda, et Riigikogu liikme puutumatus ei võiks

mõnikord laieneda ka juhtumitele, mis pole seotud saadikult isikuvabaduse võtmise ega selle

piiramisega.

42. Erinevad riikliku sunni meetmed takistavad rahvaesindaja ülesannete täitmist väga erineval

määral. Seetõttu on PS § 76 esimese lausega täielikult kooskõlas see, kui Riigikogu liikme

puutumatuse sisu on erinevate sunniabinõude puhul erinev. Teisisõnu: kaitseabinõud (erimenetlus)

Riigikogu liikme puutumatuse tagamiseks võivad olla – ja mõnedel juhtudel peavadki olema –

erinevate sunnimeetmete puhul erinevad. See, kas ja kui, siis milline erikord tuleb luua ühe või teise

sunniabinõu kohaldamiseks Riigikogu liikme suhtes, et PS § 76 esimese lause nõuded saaksid

täidetud, oleneb ühelt poolt sellest, mil moel ja määral konkreetne meede rahvaesindaja ülesannete

täitmist takistab, ja teisalt selle meetme olemusest ning eesmärgist. Mida suuremal määral abinõu

Riigikogu liikme ülesannete täitmist ja seega ka Riigikogu tööd mõjutab, seda kõrgemaid nõudmisi

tuleb puutumatuse tagamiseks esitada meetme kohaldamise eel- ja/või järelkontrollile. Samas ei tohi

Riigikogu liikme puutumatus ebamõistlikult kahjustada meetme eesmärkide saavutamist.

43. Kooskõlas eelmärgituga osutab kolleegium sellelegi, et PS § 76 kohaselt on õiguskantsleri

ettepanek ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek vajalik üksnes Riigikogu liikme

kriminaalvastutusele võtmiseks. Juhul kui Riigikogu liikme suhtes kohaldatakse mõnd sellist

sunniabinõu, mis ei tähista tema kriminaalvastutusele võtmise algust, ei ole Riigikogu liikme

puutumatuse (PS § 76 esimene lause) tagamiseks nõutav, et abinõu kohaldamisele eelneks

õiguskantsleri ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek.

(B)

44. KrMS § 377 lg 1 kohaselt võib Riigikogu liikme kahtlustatavana kinni pidada ning tema suhtes

võib kohaldada tõkendit, vara arestimist ning läbivaatust, kui selle kohta on saadud riigi peaprokuröri

taotluse alusel õiguskantsleri nõusolek.

45. Õiguskantsler leiab, et õiguskantsleri institutsiooni olemusega kokkusobimatu ning PS §-dega 76

ja 139 vastuolus on õiguskantslerile lõpliku otsustuspädevuse andmine Riigikogu liikme suhtes tema

puutumatust intensiivselt riivava menetlustoimingu tegemiseks. See, et õiguskantsler peab KrMS

§ 377 lg 1 alusel eelnevalt hindama üksikute menetlustoimingute lubatavust, võib taotluse esitaja

hinnangul vähemalt teoreetiliselt tekitada motivatsioonisurve PS § 76 teisest lausest tuleneva

ülesande täitmisel.

46. Kolleegium märgib, et PS § 139 lg 1 kohaselt on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu

ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse

õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. PS § 139 lg 3 sätestab, et

õiguskantsler teeb põhiseaduses ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi

Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme

kriminaalvastutusele võtmiseks.

47. Riigikohus on leidnud, et põhiseaduslikule institutsioonile täiendavate ülesannete panemine ei ole

põhiseadusega vastuolus, kui lisaülesanded ei kitsenda institutsioonile põhiseaduses antud pädevust,

need ülesanded on institutsioonile omased ega kahjusta selle põhiülesande täitmist ja esinevad

kaalukad

põhjused

lisaülesannete

andmiseks

(Riigikohtu

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kolleegiumi 19. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-17-08, p 49).

48. Kolleegium leiab, et kriminaalmenetluses Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks

loa andmine ei moonuta õiguskantslerile põhiseaduses antud pädevust. Põhiseadus annab

õiguskantslerile

pädevuse

esitada

Riigikogule

ettepanek

mitmete

kõrgete

riigiametnike

kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 139 lg 3, § 76 teine lause, § 85, § 101 lg 1, § 138, § 153 lg 2),

kriminaalvastutusele võtmiseks nõusoleku andmise otsustab seejuures Riigikogu. Õiguskantsleri roll

on vahendada prokuratuuri taotlus ettepaneku vormis Riigikogule.

49. Riigikogu liikme puutumatuse eesmärgist lähtuvalt on õiguskantsleri ülesandeks hinnata, kas

kriminaalvastutusele võtmine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu.

Kuigi õiguskantsler võib vajaduse korral tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, ei kontrolli või

hinda õiguskantsler kriminaalmenetluses kogutud tõendeid ega asu kohtu asemele.

50. Põhimõtteliselt sarnast rolli täidab õiguskantsler ka KrMS §-s 377 nimetatud kriminaalmenetluse

toiminguks loa andmisel. Ka sellisel juhul ei asu õiguskantsler kriminaalasja menetleja asemele ega

muutu sellega kriminaalmenetluse subjektiks. Õiguskantsleri ülesanne lähtub immuniteedi eesmärgist

ja seisneb hinnangu andmises selle kohta, kas kriminaalmenetluse toiming on poliitiliselt

motiveeritud või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu.

51. Õiguskantsleri vaidlusaluse pädevuse põhiseaduspärasuse kasuks räägib muu hulgas

õiguskantsleri sõltumatus teistest võimuharudest (PS § 4 ja § 139 lg 1 ning õiguskantsleri seaduse § 1

lg 1).

52. Õiguskantsleri kahtlus, et loa andmine Riigikogu liikme suhtes mõne KrMS § 377 lg-s 1

nimetatud toimingu tegemiseks (PS § 76 lause 1) võib tekitada temas hiljem motivatsioonisurve

ettepaneku tegemisel sama Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 76 lause 2), on

kolleegiumi hinnangul hüpoteetiline ega tingi vaidlustatud normi põhiseadusvastaseks tunnistamist.

Riigikogule PS § 76 teises lauses ja KrMS §-s 379 nimetatud ettepaneku tegemisel ei ole

õiguskantsler õiguslikult ega muul moel seotud oma varasemate seisukohtadega menetlustoiminguks

loa andmisel. Otsustades, kas teha ettepanek Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks, on

õiguskantsleri käsutuses eelduslikult tunduvalt enam teavet kui siis, mil ta peab otsustama nõusoleku

andmise mõneks KrMS § 377 lg-s 1 sätestatud menetlustoiminguks. Olukorras, kus prokuratuur peab

võimalikuks pöörduda õiguskantsleri poole taotlusega esitada PS § 76 teises lauses ja KrMS §-s 379

nimetatud ettepanek, on kohtueelse menetluse tulemusel kogutud tõenäoliselt oluliselt rohkem

tõendeid, kui neid oli siis, mil õiguskantslerilt taotleti nõusolekut Riigikogu liikme suhtes mõne

KrMS §-s 377 loetletud menetlustoimingu tegemiseks. Seetõttu ei saa õiguskantsleri otsusest anda

nõusolek Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks või keelduda selleks nõusoleku andmisest

järeldada, et tema samas asjas varem antud nõusolek KrMS § 377 lg-s 1 nimetatud menetlustoimingu

tegemiseks või sellest keeldumine oli ekslik. Järelikult pole piisavat alust õiguskantsleri väitel, et teda

ähvardab kehtivas õiguses motivatsioonisurve.

(C)

53. Õiguskantsleri arvates on KrMS § 377 lg-d 1, 3, 5 ja 6 põhiseadusega vastuolus ka osas, milles

need sätted ei näe ette täitevvõimust sõltumatu erapooletu otsustaja eelnevat nõusolekut

läbiotsimiseks Riigikogu liikme juures. Taotluse punkti 62 järgi peab õiguskantsler silmas mis tahes

läbiotsimist Riigikogu liikme igapäevategevusega vahetult ja tihedalt seotud valdustes. Õiguskantsler

leiab, et läbiotsimise toimetamine võib olla üks mõjusamaid vahendeid poliitilise vastase

reputatsiooni rikkumiseks ning seeläbi tegevuse mõjutamiseks. Kui pidada silmas mitte üksnes

puutumatuse instituudi ajaloolist tausta, vaid ka selle eesmärgipärast sisu kaasaegses poliitilises

süsteemis, siis ei ole õiguskantsleri hinnangul võimalik põhjendada selle menetlustoimingu täielikku

välistamist põhiseadusega kaitstud puutumatuse ulatusest.

54. Kolleegium ei nõustu õiguskantsleri sellise seisukohaga. Vähemalt üldjuhul ei kaitse puutumatus

Riigikogu liiget maine kahjustamise eest. Vastupidine tõlgendus muudaks Riigikogu liikme

puutumatuse liiga avaraks. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas – ja nagu õiguskantslergi oma

taotluses leiab –, on puutumatusel tähendus ka väljaspool kriminaalmenetlust. Seega käsitades

Riigikogu liikme juures üldises korras toimuvat läbiotsimist tema puutumatuse rikkumisena põhjusel,

et läbiotsimisega võidakse kahjustada Riigikogu liikme reputatsiooni, tuleks puutumatuse rikkumist

jaatada ka kriminaalmenetluse-välistes olukordades, kus Riigikogu liikme reputatsioon võib

eelduslikult võrreldaval määral löögi alla sattuda. See tooks aga kaasa mitmete õigusvaldkondade

üleujutamise Riigikogu liikme puutumatuse tagamiseks kehtestatavate piirangutega, mis võiksid

ebaproportsionaalselt riivata nii demokraatliku õigusriigi põhimõtet kui ka põhiõigusi. Sõltumata

eeltoodust puudub kolleegiumi arvates alus pidada just läbiotsimist eriti mainetkahjustavaks

menetlustoiminguks.

Prokuratuuri

arvamuses

leitakse

õigustatult,

et

kriminaalmenetluse

stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega

tervikuna ja puudub alus eeldada, et läbiotsimine kahjustab Riigikogu liikme mainet suuremal määral

kui näiteks tema kahtlustatavana ülekuulamine. Lisaks tuleb arvestada, et Riigikogu liikme maine

kahjustamise aspektist ei saa samastada menetlustoimingu tegemist ja selle toimingu kohta andmete

avaldamist (KrMS § 214). Puudub alus väita, nagu peaks läbiotsimisega automaatselt kaasnema

kuriteokahtluse teatavakstegemine avalikkusele. Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemise

ja selle kohta andmete avaldamise tingimuste ja korra põhiseaduspärasust tuleb hinnata eraldi.

55. Kolleegiumi arvates jääb Riigikogu liikme kaitsmine temaga seotud paikades üldises korras

toimuva läbiotsimise eest tavaliselt väljapoole Riigikogu liikme puutumatuse tuuma. Läbiotsimine ei

takista vähemalt üldjuhul vahetult ja oluliselt rahvaesindaja ülesannete täitmist. See menetlustoiming

ei piira Riigikogu liikme isikuvabadust. Ekslik on õiguskantsleri väide, nagu tuleneks KrMS §-st 91

isiku kohustus viibida tema juures toimuva läbiotsimise juures. Läbiotsimine Riigikogu liikmega

seotud hoones, ruumis, sõidukis või piirdega alal võib olla seotud ka kuriteokahtlusega, mis ei

puuduta Riigikogu liiget ennast, või toimub eesmärgiga lahendada kuritegu, mis pandi toime

Riigikogu liikme vastu. Läbiotsimise eesmärk võib olla leida objekt, mis pole seotud Riigikogu

liikme ametiülesannete täitmisega (nt läbiotsimine laiba leidmiseks). Ühtlasi on läbiotsimise olemust

arvestades raske leida üldist kriteeriumi, eristamaks, millistes paikades ja millistel juhtudel toimuv

läbiotsimine peab PS § 76 esimese lause kohaselt olema alati Riigikogu liikme puutumatusega kaetud

ja millistes paikades toimuv läbiotsimine mitte. Õiguskantsleri taotluses kasutatud määratlus

"Riigikogu liikme igapäevategevusega vahetult ja tihedalt seotud valdused" on selleks liiga

ebamäärane ja kaugeleulatuv. Praeguses abstraktse normikontrolli menetluses ei pea kolleegium

võimalikuks hinnata, kas võib esineda üksikjuhtumeid, mil Riigikogu liikmega seotud paigas

toimuvaks läbiotsimiseks erikorra puudumine on PS § 76 esimese lausega vastuolus.

56. Eeltoodud põhjustel ei tulene PS § 76 esimesest lausest seadusandjale kohustust näha ette erikord

(erapooletu otsustaja eelkontroll) kõigiks Riigikogu liikmega seotud paikades toimuvateks

läbiotsimisteks. Arvestades seadusandja avarat otsustusruumi Riigikogu liikme puutumatuse

sisustamisel, poleks aga põhiseadusega vastuolus, kui seadusega oleks ette nähtud sõltumatu

eelkontroll vähemalt mõningate Riigikogu liikmega seotud paikade läbiotsimiseks. PS § 76 esimene

lause õigustab sellise regulatsiooni kehtestamist, sest ehkki tavaliselt ei hõlma Riigikogu liikme

puutumatuse tuum kaitset läbiotsimise eest, võib läbiotsimine Riigikogu liikme ametiülesannete

täitmist siiski mõjutada. See on nii näiteks siis, kui läbiotsimine leiab aset Riigikogu tööruumides; kui

läbiotsimise käigus võetakse Riigikogu liikmelt ära teabekandjad, mis sisaldavad tema

ametiülesannete täitmiseks olulist informatsiooni; või kui läbiotsimise käigus võidakse hankida

teavet, mis ei ole uuritava kuriteoga seotud ja mida hiljem on võimalik kasutada poliitilise protsessi

mõjutamiseks. Samas saaks Riigikogu liikme juures toimuvaks läbiotsimiseks kehtestatud erikorda

pidada põhiseaduspäraseks vaid juhul, kui see ei ohusta ebamõistlikult menetlustoimingu eesmärki

(vt ka käesoleva otsuse punktid 39 ja 42).

IV

57. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

§ 15 lg 1 p-st 6, jätab Riigikohus õiguskantsleri taotluse rahuldamata.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving