3-2-1-178-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-178-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. veebruar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi „EKSO" hagi Aktsiaseltsi FERREKS TT

vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-8192

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi „EKSO" kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

8308 eurot 51 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts „EKSO" (registrikood 10050619), esindaja

vandeadvokaat Risto Rüütel

Kostja Aktsiaselts FERREKS TT (registrikood 10375341),

esindaja vandeadvokaat Veikko Toomere

Asja läbivaatamise kuupäev

20. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-8192 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3.Tagastada aktsiaseltsile „EKSO" kassatsioonkaebuselt 30. septembril 2013

OÜ KL CONSULT ÕIGUSBÜROO tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts „EKSO" (hageja) esitas 23. veebruaril 2012 Aktsiaseltsi FERREKS TT (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 8308 eurot 51 senti ja seaduses sätestatud

määras viivise kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja Osaühing Reinpaul (tellija, haagise omanik) sõlmisid 15. septembril 2008 töövõtulepingu,

mille järgi hageja kohustus töövõtjana ümber ehitama tellija haagise. Lepingu p 4.2 kohaselt oli

tellijal õigus nõuda töövõtjalt tööde valmimisega viivitamise korral iga viivitatud päeva eest

leppetrahvi 0,15% tööde maksumusest (150 000 krooni + käibemaks).

Hageja sõlmis omakorda kostjaga kui koostööpartneriga suulise alltöövõtulepingu, mille järgi pidi

kostja haagised ümber ehitama. 2008. a oktoobris andis hageja kostjale üle kaks haagist, millest üks

kuulus hagejale ning teine tellijale. Kostja teadis enne suulise töövõtulepingu sõlmimist, et

ümberehitatav haagis kuulub kolmandale isikule ning kostja teeb alltöövõttu. Seega võis kostja

lepingu sõlmimisel ette näha, et hagejal võib tekkida kahju, kui kostja rikub oma lepingust tulenevaid

kohustusi. Pooled ei olnud tööde valmimise täpses päevas kokku leppinud, kuid kostja kinnitas

hagejale, et teeb tööd 3–4 nädala jooksul, nagu see oli olnud ka varasema praktika kohaselt.

Kostjaga töövõtulepingu olemasolu kinnitab asjaolu, et 29. juulil 2009 esitas kostja Tartu Maakohtule

hageja vastu hagi (tsiviilasi nr 2-09-40105), milles palus mõista hagejalt tööde eest 28. novembril

2009 esitatud arve nr 811079 alusel välja 181 814 krooni 4 senti (11 620 eurot 6 senti). Tartu

Maakohus jättis 21. märtsi 2011. a otsusega, mis jõustus 13. juulil 2011, hagi rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda. Kostja ei saa selles menetluses esitatud väidetest praeguses

kohtumenetluses taganeda.

Haagise omanik palus hagejal 29. detsembri 2008. a, 14. aprilli 2009. a ja 10. novembri 2009. a

kirjades teatada, millal hageja annab talle üle valmis haagise, ning viitas õigusele nõuda hagejalt

leppetrahvi 0,15% tööde maksumusest iga viivitatud päeva eest. Hageja teatas haagise omanikule

20. aprilli 2009. a ja 16. detsembri 2009. a vastustes, et haagis on endiselt kostja käes, kes ei ole

kokkulepitud töid teinud, ja esitas tema vastu hagi kohtusse. 10. mail 2010 esitas haagise omanik

hageja vastu nõude 135 670 krooni 50 sendi (8670 euro 93 sendi) suuruse leppetrahvi saamiseks.

16. novembril 2010 sõlmisid hageja ja haagise omanik kokkuleppe leppetrahvi vähendamiseks ja

leppetrahvi arvestuse lõpetamiseks. Hageja tasus 23. novembril 2010 tellijale 130 000 krooni

(8308 eurot 51 senti) leppetrahvi.

25. novembril 2010 saatis hageja kostjale tähitud kirjaga ja e-postiga kahju hüvitamise nõude.

26. novembril 2010 sai hageja kinnituse e-kirja lugemise kohta. Hageja palus kostjal hüvitada

tekkinud kahju ja tasuda 130 000 krooni hiljemalt 2. detsembril 2010. Kostja ega kostjat

kohtumenetluses esindanud lepinguline esindaja ei vastanud hageja 25. novembri 2010. a,

11. jaanuari 2011. a ega 24. jaanuari 2011. a kirjale.

Hageja sai tellijale kuuluva haagise kostjalt tagasi alles 27. oktoobril 2011, s.o kolm aastat pärast

haagise kostjale üleandmist. Kostja rikkus töövõtulepingut, kui hoidis tellijale kuulunud haagist

õigusliku aluseta enda käes. Kuna hageja ei saanud tellijale haagist õigel ajal üle anda, pidi ta tasuma

tellijale leppetrahvi 8308 eurot 51 senti. Seega tekkis hagejal kostja rikkumise tõttu kahju. Kahju

suurust tõendab maksekorraldus leppetrahvi tasumise kohta. Kui kostja oleks oma lepingujärgsed

kohustused nõuetekohaselt täitnud, ei oleks hageja pidanud tellijale leppetrahvi maksma.

Kuna hageja palus 25. novembri 2010. a kirjas kostjal kahju hüvitada 2. detsembril 2010, muutus

nõue sissenõutavaks 3. detsembril 2010. Arvestades nõude sissenõutavaks muutumise päeva, on

seaduses sätestatud viivisenõue hagi esitamise päeva seisuga 825 eurot 87 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit suulise töövõtulepingu sõlmimise, lepingu tingimuste ega

objekti kohta. Isegi kui hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe, ei saa lähtuda eeldusest, et need

tingimused, mida hageja arvab suulise lepingu tingimusteks, olidki poolte vahel kokku lepitud ja et

kostja on lepingust tulenevat kohustust rikkunud. Hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale 2008. a

oktoobris haagise üle ja kostja pidi selle millalgi tagastama. Pooltel ei olnud mingit kokkulepet

haagise tagastamise tähtaja kohta. Tsiviilasjas nr 2-09-40105 tehtud kohtuotsusest saab üheselt

järeldada vaid seda, et hageja ja kostja vahel oli suuline töövõtuleping, mille kohaselt pidi kostja

valmistama hagejale haagise, ning et pooled ei leppinud kokku haagise valmistamise ajas. Seega ei

saanud kostja hagejale kahju tekitada.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et on kunagi haagist kostjalt välja nõudnud. Hagile on lisatud üksnes

hageja ja haagise omaniku vaheline kirjavahetus. Ka 25. novembri 2010. a kirjas nõudis hageja

kostjalt üksnes kahju hüvitamist, mitte haagise tagastamist. Seejuures maksis hageja haagise

omanikule vabatahtlikult leppetrahvi alles 23. novembril 2010, s.o ligi kaks aastat pärast seda, kui

hageja rikkus oma kohustust anda haagis tellijale üle.

Seega ei ole hageja tõendanud, et pooltel oli väidetud tingimustega töövõtuleping. Isegi kui hageja ja

kostja vahel oleks olnud mingi töövõtulepingulaadne suhe, ei olnud kahju kostjale ettenähtav. Hageja

ei ole kostjale kahju tekkimisest teada andnud.

Kuna kostjal ei ole kahju hüvitamise kohustust, ei ole põhjendatud ka hageja viivisenõue.

3. Harju Maakohus jättis 13. märtsi 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas ja millistel tingimustel on

hageja ja kostja sõlminud töövõtulepingu ning kas hagejal on töövõtulepingust tulenev kahju

hüvitamise nõue kostja vastu.

Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid suulise töövõtulepingu võlaõigusseaduse

(VÕS) § 635 lg 1 mõttes. Tsiviilasja nr 2-09-40105 materjalidest nähtub, et kostja ise on sama

lepingu alusel esitanud hageja vastu hagi ning kinnitanud, et pooltel oli suuline töövõtuleping haagise

valmistamiseks. Seega oli pooltel töövõtuleping.

Hageja ei ole aga tõendanud, et ta oli leppinud kostjaga kokku tööde tegemise tähtpäevas. Kuigi

hageja seaduslik esindaja väitis 6. detsembri 2012. a kohtuistungil, et pooltel oli suuline kokkulepe, et

haagise valmistamise tähtpäev on 15. oktoobril 2008, ei ole hageja seadusliku esindaja ütlused

lepingu täitmise tähtpäeva kohta usaldusväärsed. Hageja seaduslik esindaja ei ole objektiivne

kõrvalseisja. Hageja on andnud kohtumenetluses erinevaid ütlusi tähtpäeva kohta. Hageja möönis

varem kohtumenetluses, et täpset tähtaega ei olnud kostjaga kokku lepitud. Samuti on hageja väitnud,

et haagis tuli valmistada oktoobri lõpuks või novembri alguseks. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et

kõnealune kuupäev meenus hageja seaduslikule esindajale alles 6. detsembril 2012. Seega ei olnud

pooltel kokkulepet haagise üleandmise tähtpäeva kohta.

Hageja ei ole tõendanud ka seda, et ta on nõudnud kostjalt haagise üleandmist. Seega ei ole hageja ka

pärast lepingu sõlmimist nimetanud kostjale aega, mil töö peaks valmis saama. Kuna asjas ei ole

tõendatud, et pooltel oli kokkulepe haagise valmistamise tähtpäeva kohta, ei saanud kostja ka sellist

kokkulepet rikkuda ega hagejale kahju tekitada. Seetõttu ei ole alust kohaldada VÕS § 115 lg-t 1.

Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta selgitas kostjale, et haagise valmistamine

mingiks kuupäevaks on oluline seetõttu, et hageja peab selle haagise omanikule õigel ajal üle andma

ja vastasel korral tasuma viimasele leppetrahvi. Hageja on küll esitanud väljavõtte

menetlusdokumendist tsiviilasjas nr 2-09-40105, millest nähtuvalt on kostja kinnitanud, et ta teadis,

et hageja tellis haagise ümberehitustööd kolmandale isikule, kuid see ei tõenda, et kostja teadis

hageja ja kolmanda isiku lepingu detaile, sh hagejale lepingu rikkumisest tulenevaid tagajärgi. Asjas

esitatud tõendite kohaselt teavitas hageja kostjat haagise omanikule leppetrahvi maksmise

kohustusest alles 25. novembril 2010, s.o pärast leppetrahvi tasumist. Kostja ei saanud hageja

leppetrahvi tasumise kohustust VÕS § 127 lg 3 mõttes ette näha enne, kui hageja sellest kostjat

teavitas.

Kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, tuleb hagi jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. augusti 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega neid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi kordamata. Nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et pooled sõlmisid küll suulise

töövõtulepingu haagise ümberehitamiseks, kuid hageja ei ole maakohtus esitanud tõendeid selle

kohta, millistel tingimustel leping sõlmiti ja millal pidi haagis valmima. Maakohus on otsuses

piisavalt selgitanud tööde tegemise tähtaega ja jõudnud õigele järeldusele, et tööde valmimise aega ei

olnud kokku lepitud. Seda tõendab ka hageja 20. aprilli 2009. a vastus haagise omaniku

pretensioonile, kus hageja kinnitab, et annab haagise üle niipea, kui kostja töödega valmis saab ja

haagise hagejale üle annab. Kui pooltel olnuks tööde tegemise tähtaeg kokku lepitud, oleks hageja

ilmselt sellest ka haagise omanikule oma vastuses teatanud. Hageja on ka ise möönnud, et pooltel ei

olnud kokkulepet kindla kuupäeva kohta. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole lepingulist tähtaega

rikkunud.

Õige ei ole hageja arusaam, et maakohus oleks pidanud analüüsima, milline oli kohustuse täitmiseks

mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg 3 tähenduses. Asjas ei ole tähtsust, milline oli mõistlik aeg

haagise ümberehitustööde tegemiseks, sest hageja väidetav kahju ei olnud kostjale ettenähtav

VÕS § 127 lg 3 mõttes. VÕS § 127 lg 3 sätestab kahju ettenähtavuse reegli, mis tähendab, et pooltel

pidi olema võimalik lepingu sõlmimise hetkel ette näha ja hinnata lepingu sõlmimisega võetavaid

riske ning võimalikku vastutust. Ettenähtavuse reegliga piiratakse kahjuhüvitist lepingu sõlmimisel

ettenähtavale vastutusriskile. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et ta teavitas lepingut sõlmides

kostjat asjaolust, et haagis kuulub kolmandale isikule. Samuti ei saanud kostja haagise üleandmise

hetkel teada hageja võimalikust vastutusest haagise omaniku ees. Asjaolu, et kostja teadis, et haagis

kuulub kolmandale isikule, ei tõenda kostja teadlikust hageja ja kolmanda isiku sõlmitud lepingu

detailidest, sh hagejale kahju tekkimisest, kui kostja ei lõpeta haagise ehitustöid õigel ajal.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et ta nõudis kostjalt haagise üleandmist.

Haagise omanik esitas hagejale leppetrahvi nõude 10. mail 2010, millest kostjat ei teavitatud. Seejärel

sõlmis hageja haagise omanikuga 16. novembril 2010 kokkuleppe 130 000 krooni suuruse

leppetrahvi tasumiseks ja tasus selle. Alles 25. novembril 2010 võttis hageja kostjaga ühendust ja

nõudis väidetava kahju, s.o leppetrahvi hüvitamist ning teise haagise tagastamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkusid kohtud tõendeid hinnates menetlusõiguse normi ja

kohaldasid vääralt materiaalõiguse normi, kui asusid seisukohale, et kostja ei ole lepingut rikkunud,

kuna pooled ei olnud lepingu täitmise tähtpäevas kokku leppinud. Kostja pidi haagise ümber ehitama

3–4 nädala jooksul, mida kinnitab nii poolte varasem praktika, hageja seadusliku esindaja vande all

antud seletus kui ka kostja selgitus tsiviilasjas nr 2-09-40105, kus kostja väitis, et pidi haagise ümber

ehitama hiljemalt 2008. aasta novembriks ning esitas tööde valmimise järel hagejale 28. novembril

2009 tööde kohta arve. Kohtud pidid lepingu täitmise tähtaega tuvastades arvestama VÕS § 23 lg 1

p 2 järgi poolte varasemat praktikat, mille kohaselt kulus kostjal haagise ümberehitamiseks varem

kolm nädalat. Juhul kui kohtu arvates ei olnud eelneva praktika kohta esitatud piisavalt tõendeid, tuli

lepingu täitmise tähtaeg tuvastada VÕS § 82 lg 3 järgi, s.o tuvastada kohustuse täitmiseks mõistlikult

vajalik aeg ja kas kostja täitis oma kohustuse selle aja jooksul. Arvestades varasemat praktikat, ei

olnud kolm aastat haagise ümberehitamiseks mõistlikult vajalik aeg.

Väär on kohtute seisukoht, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on kostjalt haagist välja

nõudnud. Hageja on oma seadusliku esindaja vande all antud seletusega tõendanud, et hageja nõudis

telefoni teel korduvalt haagist ja hoiatas ka leppetrahvi maksmise kohustuse eest. Hageja seadusliku

esindaja seletuste usaldusväärsust tuleb hinnata koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega.

Kohtud kohaldasid vääralt VÕS § 127 lg-t 3 ja asusid vääralt seisukohale, et kahju ei olnud kostjale

ettenähtav. Kahju ettenähtavuse tuvastamisel tuleb selgitada, mida nägi või pidi ette nägema

keskmine mõistlik vastaval tegevusalal tegutsev isik, sh peab isik ette nägema kahju liiki ja

põhimõttelist ulatust, kuid mitte kahju täpset rahalist suurust. Seetõttu ei olnud oluline, et kostja ei

teadnud hageja ja haagise omaniku lepingutingimusi, oluline oli see, et kostja teadis, et talle anti üle

kolmanda isiku haagis ja et ta teeb alltöövõtu korras töid. Seega pidi kostja majandustegevuses

tegutsedes ette nägema, et juhul, kui ta ei täida oma kohustust õigel ajal, võib hagejal tekkida kahju,

kuna ka tema ei suuda siis omakorda enda kohustusi kolmandale isikule õigel ajal täita. Samuti

teavitas hageja kostjat telefoni teel leppetrahvi maksmise kohustusest, mis on tõendatud hageja

seadusliku esindaja vande all antud seletusega.

8. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtud ei rikkunud tõendeid hinnates menetlusõiguse normi, kui tuvastasid, et pooled ei ole lepingu

täitmise tähtpäeva kokku leppinud.

Kohtud ei pidanud lepingu täitmise tähtaega VÕS § 23 lg 1 ega VÕS § 82 lg 3 järgi määrama,

sh tugines hageja viimati nimetatud sättele alles pärast eelmenetluse lõppemist maakohtus.

Kohtud asusid õigesti seisukohale, et kahju ei olnud kostjale VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav.

Kostja ei saanud ette näha, et hageja peab haagise selle omanikule üle andma 15. detsembril 2008 ja

et selle kohustuse täitmata jätmise korral võib järgneda mingi sanktsioon. Lepingu sõlmimise eel ega

ajal ei teadnud kostja, et haagis kuulub kolmandale isikule. Kahju tekkimine ei olnud ettenähtav ka

seetõttu, et leppetrahv ei ole kostja tegevusalal tavaline.

Kohtud tuvastasid õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et ta on nõudnud kostjalt haagise üleandmist.

Kuna hageja nõuab kostjalt üksnes kahju hüvitamist, on kostjal kahtlus, et hageja ja haagise omaniku

leppetrahvikokkulepe on näilik ja sõlmitud eesmärgiga nõuda see kostjalt välja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist 8308 eurot 51 senti

ja kahju hüvitamisega viivitamise tõttu viivist. Hageja väitel tekitas kostja talle kahju sellega, et jättis

poolte lepingu tähtaegselt täitmata, mistõttu sattus hageja omakorda tellija ees täitmisega viivitusse ja

pidi tellijale maksma leppetrahvi.

Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas kostja jättis oma lepingust tuleneva

kohustuse õigel ajal täitmata, sh kas pooled olid täitmise tähtajas kokku leppinud või tuleneb see

seadusest, samuti selle üle, kas hagejal viivituse tõttu tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav

VÕS § 127 lg 3 mõttes.

11. Esmalt märgib kolleegium, et olukorras, kus kohtud tuvastasid, et pooltel oli töövõtuleping, tuli

kohtutel kostja kohustuse rikkumist, s.o kohustuse täitmisega viivitamist tuvastades selgitada, millal

pidi kostja oma kohustuse täitma.

VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks mh siis, kui see on täidetud õigel ajal.

VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Seega võib kohustuste

täitmise aeg olla määratud kas poolte lepingus või tuleneda seadusest. VÕS § 82 lg-te 1 ja 2 järgi

tuleb kohustus täita üldjuhul kokkulepitud tähtpäeval või tähtaja jooksul. Kui kohustuse täitmise aega

ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi

täitma kohustuse selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul

alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Praeguses asjas tuvastas maakohus, et pooltel ei olnud kokkulepet tööde tegemise tähtaja ega

tähtpäeva kohta, millega nõustus ka ringkonnakohus. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus seda

tuvastades tõendeid vääralt hinnanud ega rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus asus aga vääralt

seisukohale, et kui pooled ei olnud töö tegemise aega kokku leppinud, ei saanudki kostja lepingut

rikkuda. Ringkonnakohus maakohtu väära seisukohta ei muutnud ja asus omakorda vastuolulisele

seisukohale, et maakohus ei pidanud VÕS § 82 järgi tuvastama kohustuse täitmise aega, kuid samas

nõustus maakohtuga, et ei ole alust väita, et kostja oleks lepingu tähtaega rikkunud.

TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 438 lg 1 järgi

peab kohus asjas olulised asjaolud tuvastama. Seega rikkusid kohtud asja lahendades oluliselt

menetlusõiguse normi, kui asusid seisukohale, et kostja ei ole lepingust tulenevat kohustust rikkunud,

kuigi ei tuvastanud kostja kohustuse täitmise aega. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

VÕS § 82 järgi tuvastama, millal pidi kostja oma kohustuse täitma. Üksnes juhul, kui on tuvastatud

kohustuse täitmise aeg, saab kohus otsustada, kas kostja on oma kohustust rikkunud, s.o jätnud

kohustuse õigel ajal täitmata.

12. Kui kostja jättis lepingust tuleneva kohustuse õigel ajal täitmata, s.o rikkus kohustust VÕS § 100

mõttes, võib hageja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi kahju hüvitamist, kui selleks on seaduses

sätestatud eeldused täidetud.

Kuigi kohtud ei tuvastanud kostja rikkumist, põhjendasid nad hagi rahuldamata jätmist alternatiivselt

ka sellega, et kostja ei pidanud lepingu sõlmimise ajal rikkumise tagajärjena ette nägema, et juhul,

kui ta ei täida hagejale kohustust õigel ajal, peab hageja maksma oma tellijale leppetrahvi. Seega

möönsid kohtud, et isegi juhul, kui kostja oleks lepingut rikkunud, ei vastutaks ta kahju eest, sest ei

pidanud hagejale tekkivat kahju lepingu sõlmimise ajal ette nägema.

Iseenesest on õige kohtute viide VÕS § 127 lg-le 3, mille järgi peab lepingulist kohustust rikkunud

lepingupool hüvitama üksnes sellise kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi

ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske

hooletuse tõttu. Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et viidatud sätte mõtteks on piirata kohustust

rikkunud lepingupoole vastutust vastavalt sellele, milliseid riske pidi lepingupool lepingut sõlmides

ette nägema ja millega arvestama. Seega on kahju ettenähtavuse puhul oluline selgitada, kas lepingut

rikkunud pool pidi arvestama lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise

suurusega kahju tekkimisega.

Seejuures tuleb kahju ettenähtavust tuvastades arvestada küll üldjuhul seda, kas lepingut rikkunud

pool nägi või pidi asjas esile toodud asjaoludel kahju ette nägema, kuid majandus- ja kutsetegevuses

lepingut rikkunud poole puhul saab kolleegiumi hinnangul lähtuda ka sellest, mida pidi ette nägema

sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik VÕS § 7 mõttes. Kolleegiumi arvates

on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule üldjuhul ettenähtav, et kohustuse rikkumine võib

tuua teisele lepingupoolele kaasa vastutuse teiste lepingupartnerite ees, sh võib olla ettenähtav

kohustus maksta kohustuse täitmisega viivitamise tõttu leppetrahvi. Juhul kui kohustuse täitmisega

viivitanud lepingupoolele ei olnud ega pidanudki olema ettenähtav teise lepingupoole leppetrahvi

tasumise kohustus kolmandale isikule, võis talle ettenähtav olla kohustus hüvitada kolmandale isikule

kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekkinud kahju.

Arvestades ülalmärgitut, asusid kohtud põhjendamatult seisukohale, et kostjale ei olnud kahju

ettenähtav, kuna kostja ei teadnud hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu tingimusi,

sh leppetrahvi kokkulepet. Kuna majandus- ja kutsetegevuses ei ole oluline mitte üksnes see, mida

kohustust rikkunud isik nägi või pidi lepingurikkumise tagajärjena ette nägema, vaid ka see, mida

samal alal tegutsev mõistlik isik pidi ette nägema, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel

esitatud asjaolude alusel uuesti hinnata, kas kostja pidi majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna

ette nägema, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral peab hageja maksma omakorda tellijale

leppetrahvi või hüvitama viivitusega tekitatud kahju. Selleks on mh oluline selgitada, kas kostja

teadis või pidi teadma, et sõlmib hagejaga alltöövõtulepingu või on muul moel võtnud oma

koostööpartnerite ees kohustuse anda kostja tehtud töö tähtaegselt üle. Seda tuvastades saab

mh lähtuda nii pooltevahelistest kui ka sel majandusalal kehtivatest üldistest tavadest ja praktikast.

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse

kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest

see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Kaebuses, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb

TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause järgi märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon

tagastada. Asjas on palutud tagastada kautsjon hagejale, kuid hageja eest on kautsjoni tasunud kolmas

isik. Kuna kolleegiumil ei ole andmeid hageja pangakonto kohta, tuleb hagejal kautsjoni

tagastamiseks teatada Riigikohtule, millisele pangakontole kautsjon tagastada.

14. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik