3-4-1-38-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-38-13

Otsuse kuupäev

7. veebruar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Lea

Laarmaa ja Jüri Põld

Kohtuasi

Riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) põhiseadus-

likkuse kontroll osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 400 000

krooni kuni 450 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda

riigilõivu 45 000 krooni

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-09-55000

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 ja lisa 1 olid

1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus

osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 400 000 krooni kuni 450 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda

riigilõivu 45 000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rotermann City Osaühing esitas 21. oktoobril 2009 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Laesson &

Partnerid (kostja I) ning Tuulikki Laessoni (kostja II) vastu 468 818 krooni suuruse kahju hüvitamise

ja viiviste nõudes. Hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 50 000 krooni.

2. Harju Maakohus rahuldas 14. märtsi 2011. a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-55000 osaliselt hagi kostja

I vastu ja jättis kostja II vastu hagi rahuldamata. Kohus jättis hageja menetluskuludest 22% hageja

enda ja 78 % kostja I kanda. Hageja kanda jäid ka kostja II menetluskulud.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

kostja I apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis

apellatsiooniastme menetluskuludest 5% hageja ja 95% kostja I kanda.

4. Harju Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2011. a otsused

jõustusid 5. märtsil 2012.

5. Hageja esitas 28. märtsil 2012 Harju Maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 kohaselt. Kostja I esitas

25. juunil 2012 vastuväite hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, märkides muuhulgas

seda, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti) on põhiseadusega

vastuolus.

6. Harju Maakohus rahuldas 11. septembri 2012. a määrusega hageja avalduse osaliselt. Kostjad I ja II

esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles leidsid muuhulgas, et hagiavalduselt tasutud

riigilõiv on põhiseadusega vastuolus. Harju Maakohus jäi oma seisukohtade juurde ja saatis kostjate

määruskaebuse lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2012. a määrusega kostjate määruskaebuse

rahuldamata ja Harju Maakohtu 11. septembri 2012. a määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et

hageja tasus hagiavalduselt lõivu 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti) hagi esitamise ajal kehtinud

riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud määra kohaselt ja lõivu suurust määranud sätet ei ole

põhiseadusvastaseks tunnistatud. Samuti ei ole asjakohases menetluses jäetud kohaldamisele kuulunud

sätet kohaldamata ega algatatud selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlust. Ringkonnakohus oli seisukohal, et määruskaebuse lahendamisel ei tule

riigilõivu suurust ettenägevat normi kohaldada ja ringkonnakohtul ei ole alust anda hinnangut selle

põhiseadusele vastavusele.

8. Kostja I esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Kostja I leidis,

et ringkonnakohus oleks pidanud hindama riigilõivu suurust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 12. juuni 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-68-13 kostja

I määruskaebuse, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2012. a määruse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et kostjal I ei olnud võimalust tugineda hagiavalduse esitamise

ajal kehtinud riigilõivuseaduse sätete põhiseadusvastasusele, mis nägid ette hagiavalduse esitamisel

riigilõivu tasumist. Sellise taotluse esitamine osutus võimalikuks alles pärast otsuste jõustumist

5. märtsil 2012, kui hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja taotles hagi

esitamisel tasutud riigilõivu 50 000 krooni (3195 euro 58 sendi) väljamõistmist kostjalt I. Kuivõrd

kostjal I ei olnud põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist

ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, oli kohtul kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel. Tsiviilkolleegium rõhutas, et asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus nende sätete põhiseaduspärasust hindama (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-13, punkt 15).

11. Lisaks sellele tõi Riigikohtu tsiviilkolleegium välja, et Harju Maakohus on 14. märtsi 2011. a

otsuse päises hagihinnaks märkinud 28 462 eurot 35 senti (seega 445 339 krooni). Kolleegium leidis,

et sellest hagihinnast tuleb lähtuda ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Lähtudes hagihinnast

445 339 krooni, tuli RLS § 56 lg 1 kohaselt koostoimes lisaga 1 (1. oktoobrist 2009 kuni

22. oktoobrini 2009 kehtinud redaktsioonis) tsiviilasjas hinnaga kuni 450 000 krooni tasuda riigilõivu

45 000 krooni. Hinnates riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasust, tuleks lähtuda maakohtu otsuses

märgitud hagihinnast ja sätete põhiseaduspärasuse kontrollimisel riigilõivu määrast 45 000 krooni

(2876 eurot 2 senti).

RINGKONNAKOHTU LAHEND

12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. augusti 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-55000 Harju

Maakohtu 11. septembri 2012. a määruse osaliselt ja tegi asjas uue määruse, millega rahuldas hageja

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Ringkonnakohus lähtus Harju Maakohtu

14. märtsi 2011. a otsuse päises olevast hagihinnast 28 462 eurot 35 senti ja juhindus riigilõivu määra

põhiseaduspärasuse hindamisel Riigikohtu praktikast riigilõivuseaduse põhiseadusele vastavuse

kontrolli asjades.

13. Ringkonnakohus tunnistas põhiseaduse vastaseks ning jättis kohaldamata 1. oktoobrist 2009 kuni

22. oktoobrini 2009 kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni § 56 lg 1 ja lisa 1 koostoimes osas, milles

need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga kuni 450 000 krooni hagiavalduselt riigilõivu

45 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

14. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et enne 1. juulit 2012 kehtinud riigilõivud olid

põhiseadusega vastuolus.

15. Hageja Rotermann City OÜ leiab, et vaidlusalused sätted ei ole asjassepuutuvad ega

põhiseadusvastased.

16. Õiguskantsler on seisukohal, et vaidlusalused sätted on vastuolus põhiseaduse (PS) § 15 lg 1

esimese lausega ning §-ga 11.

17. Justiitsminister leiab, et vaidlusalused sätted olid põhiseadusega kooskõlas. Riigilõivud on

kehtestatud menetlusökonoomia tagamiseks, mis on põhiseaduslik õigusväärtus. Lõivu määra

sõltuvusse seadmine hagihinnast aitab tagada, et hagis nõutav summa rajaneb kahju läbimõeldud

arvestusel. Samuti sooviti lõivu määrad muuta tsiviilasjade lahendamisel võimalikult kulupõhiseks.

Kuna on olemas õiguslik mehhanism maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamiseks, oli

vaidlusalune riigilõivu määr ministri hinnangul proportsionaalne vahend eesmärgi saavutamiseks.

KOHALDAMATA JÄETUD SÄTTED

18. Riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 "Hagiavalduse, avalduse ja

kaebuse läbivaatamine" lg 1:

"Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või

kindla summana."

19. Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde "Riigilõivu täismäärad avalduse esitamise eest

tsiviilkohtumenetluses (kroonides)" (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010) väljavõte:

Tsiviilasja hind kuni, k.a

Riigilõivu täismäär

400 000

[---]

450 000

45 000

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2).

21. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas vaidlusalused riigilõivuseaduse sätted põhiseaduse vastaseks ja

jättis kohaldamata 27. augusti 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-55000, vaadates läbi hageja

Rotermann City OÜ avaldust menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

22. Kolleegium leiab, et hageja avalduse lahendamisel Tallinna Ringkonnakohtus olid RLS § 56 lg 1

koos lisaga 1 alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis

asjassepuutuvad sätted osas, mis nägid ette, et hagiavalduselt hagihinnaga üle 400 000 krooni kuni

450 000 krooni tuleb tasuda riigilõivu 45 000 krooni. Kolleegium nõustub Riigikohtu

tsiviilkolleegiumiga, kes leidis kostja I määruskaebust läbi vaadates, et kuivõrd kostjal I ei olnud

põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete

põhiseadusvastasusele, oli kohtutel kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse lahendamisel. Tsiviilkolleegium märkis, et asja uuel läbivaatamisel

Tallinna Ringkonnakohtus peab kohus hindama nende sätete põhiseaduspärasust (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-13, punkt 15).

23. Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt alates Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12).

Kostja I on praegusel juhul olukorras, kus temal tuleb hagejale hüvitada 78% hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõivust 45 000 krooni, mida Tallinna Ringkonnakohus pidas põhiseadusvastaseks.

24. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad hagejate puhul eeskätt PS § 15 lg 1

esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole (vt

Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 22.1). Kolleegium on

seisukohal, et hagejal tasuda ja kostjal hüvitada tuleva riigilõivu määra põhiseaduspärasust peab olema

võimalik hinnata ühesuguste põhiseaduslike kriteeriumite (samade põhiseaduse sätete) alusel.

25. Kolleegium leiab, et kostja kohustus hüvitada hagejale riigilõiv, mille hageja tasus hagiavalduse

esitamisel, riivab PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele

ja ausale õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli

2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-6-09, punktid 15, 20 ja 22; Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-09, punktid 72 jj; 10. aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-11,

punktid 50 jj).

26. Selle menetlusliku põhiõiguse eesmärgiks on avada tee isiku põhiõiguste teostamiseks ja

kaitsmiseks ning sellest tuleneb seadusandja kohustus kehtestada õigusnormid, mis tagavad tõhusa

võimaluse isikul oma õigusi kohtus kaitsta, samuti õigusemõistmise õigluse (Riigikohtu üldkogu

10. aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-11, punkt 51). PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 tagatud

põhiõigus hõlmab ka õiguse ausale kohtumenetlusele, mis nõuab muuhulgas kohtumenetluse poolte

protsessuaalset võrdsust. Õigusemõistmise võrdõiguslikkuse põhimõte on sätestatud ka TsMS §-s 7,

mille kohaselt on tsiviilkohtumenetluse pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed.

27. Kolleegium leiab, et kui hageja puhul avaldab riigilõiv otseselt takistavat mõju kohtusse

pöördumisel, võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ka kostjale. Kostja peab pooltevahelise vaidluse

kohtusse jõudes arvestama, et juhul, kui ta jääb vaidluses alla, jäävad tema kanda kohtukulud,

sealhulgas riigilõiv. Kohtuvaidluses kaotajaks jäämise korral riigilõivu kandmist saab kostja vältida

üksnes siis, kui vaidlus ei jõuagi kohtusse. Seega riivab riigilõiv kui eelkõige hageja jaoks mõeldud

menetluslik takistus ka kostja põhiõigust sellele, et tema õigusi puudutav vaidlus saaks kohtus ausas

menetluses õiglase lahenduse.

28. Kolleegium märgib, et ülemäärase riigilõivu väljamõistmine vähendab kostja vara ning takistab

selle vaba kasutamist, riivates seega ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. septembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-26-13,

punkt 18).

29. PS §-s 14 ega § 15 lg-s 1 ole nimetatud põhiõiguste piiramise võimalust. Seetõttu on neist sätetest

tulenev üldine menetluslik põhiõigus tagatud ilma seadusereservatsioonita ja selle piiramise

õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi.

30. Riigikohus on leidnud, et tsiviilkohtumenetluses on riigilõivu esmaseks eesmärgiks tagada, et

toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt.

Lisaks sellele on riigilõivu eesmärk ka põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise vältimine

ehk menetlusökonoomia (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10,

punktid 44 ja 45).

31. Kolleegium leiab, et õigusemõistmise kulude kandmises osalemine on PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1

tagatud üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele riiveks legitiimne

eesmärk ja seda ka juhul, kui hinnatakse, kas kostja kohustus hüvitada hagejale hagi esitamisel tasutud

riigilõiv on põhiseaduspärane. Kolleegiumi hinnangul pole riive eesmärgina välistatud ka

menetlusökonoomia, kuivõrd ka kostja puhul võib riigilõiv avaldada heidutavat mõju ja ära hoida

põhjendamatute vaidluste kohtusse jõudmise.

32. Riigikohus on korduvalt leidnud, et hagiavalduse esitamisele RLS § 56 lg-s 1 koostoimes lisaga 1

alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivu määrad olid

põhiseadusvastased, kuna ei olnud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises

osalemise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed abinõud (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 4. novembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-28-13, 11. juuni 2013. a otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-15-13, 12. septembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-26-13, 18. aprilli 2013. a

otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-13).

33. Eelviidatud otsuste õiguslikele põhjendustele tuginedes leiab kolleegium ka praeguses asjas, et

tsiviilasjas hinnaga üle 400 000 krooni kuni 450 000 krooni hagiavalduselt tasuda tulnud riigilõiv

45 000 krooni ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide

saavutamiseks proportsionaalne abinõu. Tulenevalt PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 tagatud põhiõiguse

ebaproportsionaalse riive kindlakstegemisest ei pea kolleegium vajalikuks eraldi käsitleda võimalikku

omandipõhiõiguse riivet (sarnaselt nt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

62-10, punkt 50).

34. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 5, tunnistab Riigikohus, et

riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 lg 1 ja lisa 1 olid 1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis vastuolus PS §-ga 14, § 15 lg-ga 1 ja §-ga 11 osas, milles

tsiviilasjas hinnaga üle 400 000 krooni kuni 450 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu

45 000 krooni.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Lea Laarmaa, Jüri Põld