3-4-1-29-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-29-13

Otsuse kuupäev

4. veebruar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest,

Peeter

Jerofejev,

Henn

Jõks,

Ott

Järvesaar,

Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister,

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving,

Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kohtute seaduse § 1251 lg 2 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-18297

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada kohtute seaduse § 1251 lõige 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lõige 8 osas,

mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtujurist,

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus jättis 8. augusti 2012. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-18297 OÜ VANALINNA

REISID (hageja) hagi Aleksandr Tetenkini (kostja) vastu läbi vaatamata ja menetluskulud hageja

kanda. Määrus jõustus 29. augustil 2012.

2. Kostja esitas 28. septembril 2012 menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse,

millele hageja esitas vastuväited.

3. Maakohus rahuldas 3. aprilli 2013. a määrusega kostja menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse osaliselt. Lahendi tegi kohtujurist.

4. Maakohtu 3. aprilli 2013. a määruse peale esitas hageja määruskaebuse, milles palus maakohtu

määruse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse esitaja ei

nõustunud maakohtu määrusega, kuna seda ei teinud kohtunik ning väljamõistetud menetluskulud on

ebamõistlikult suured.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. juuni 2013. a määrusega kohtute seaduse § 1251 lg 2

kohaldamata ja tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks. Ühtlasi tühistas ringkonnakohus

Harju Maakohtu 3. aprilli 2013. a määruse ja saatis asja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise asja lahendas ning sisulise

lõpplahendi tegi ametnik, mitte kohtunik. Kohtute seaduse (KS) § 1251 lg 2 on asjassepuutuv säte,

sest ilma selleta ei saa kohtujurist menetluskulude kindlaksmääramise asja lahendada. Kohtute seadus

on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 146, kuna õigust saab mõista üksnes kohtunik. PS §-dest 78, 146,

147 ja 153 tuleneb, et õigust saab mõista vaid selline kohus, mis koosneb eluks ajaks ametisse

nimetatud kohtunikest, kelle nimetab ametisse Vabariigi President, kelle ametist vabastamise alused

ja korra sätestab seadus, keda saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega, keda saab

kriminaalvastutusele võtta üksnes Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul ning

kelle suhtes on seadusega kehtestatud erilised sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisnud. Kohtujurist

nimetatud tingimustele ei vasta. Põhiseadus tagab igaühele, et tema tahtest sõltumatuid, siduvaid,

isiku vara või elusaatust puudutavaid otsustusi tohib teha ainult kohtunik. Menetluskulude

kindlaksmääramist tuleb käsitada õigusemõistmisena, sest lahend tehakse isiku suhtes, tema tahtest

sõltumatult ja see on talle siduv. Õigusemõistmise üleandmist kohtunikelt ametnikele ei õigusta

riigieelarve

vahendite

kokkuhoidmise

vajadus,

seaduses

sätestatud

kohtujuristide

palga

miinimummäär, määruskaebuse esitamise võimalus ega asjaolu, et kunagi on Eestis või teistes

riikides mingeid ülesandeid ametnikele üle antud.

7. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis asja lahendamiseks üldkogule.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu põhiseaduskomisjon

8. KS § 1251 lg 2 ei ole vastuolus PS §-ga 146. Samale seisukohale asus ka õiguskomisjon.

Õigusemõistmine põhiseaduse tähenduses kujutab endast seadusega kohtu ainupädevusse antud

asjade sisulist lahendamist ning kohtulahendite seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimist kõrgemas

kohtuastmes. Kuigi kohtunik on õigusemõistja, ei välista see, et õigusemõistmisega seotud või sellega

sarnast ülesannet täidab ka isik, kellele seadus sellise pädevuse ette näeb. Vaidlusalune säte üksnes

võrdsustab kohtujuristi pädevuse kohtunikuabi või muu kohtuametniku pädevusega. Menetluskulude

kindlaksmääramine on tehniline protseduur. Selle määruse peale saab esitada määruskaebuse.

Õiguskantsler

9. KS § 1251 lg 2 ei ole vastuolus PS §-dega 146 ja 147. Samas, kui kehtivas õiguses puuduvad

kohtujuristi taandamise alused ja kord, on kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise määruse

tegemise pädevuse andmine vastuolus PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest tuleneva isiku põhiõigusega

tõhusale õiguskaitsele.

10. KS § 1251 lg 2 on asjassepuutuv üksnes osas, milles see annab kohtujuristile pädevuse teha

menetluskulude kindlaksmääramise määruse (arvestades ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 174 lg-ga 8).

11. KS § 1251 lg 2 on formaalselt põhiseaduspärane.

12. Kontrollida tuleb, kas KS § 1251 lg 2 on kooskõlas PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest tuleneva

isiku põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele.

13. PS § 146 ei saa tõlgendada selliselt, et see välistaks täielikult õigusemõistmise funktsiooni

kandmise väljaspool põhiseaduse nõuetele vastavat kohtusüsteemi. Vastasel juhul oleks välistatud

vaidluste lahendamine kohtusüsteemivälistes institutsioonides (nt riigihangete vaidlustuskomisjon)

ning väärtegude kohtuväline menetlemine.

14. Kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemise pädevuse andmise

põhiseaduspärasuse hindamisel tuleks kõigepealt lahendada küsimus, kas tegemist on üldse

õigusemõistmisega materiaalses mõttes. Võimalik ei ole esitada õigusemõistmise sellist definitsiooni,

mis võimaldaks kahtluseta paigutada kõik sisuliselt ja/või funktsionaalselt õigusemõistmisele

sarnanevad

tegevused

ühele

või

teisele

poole

õigusemõistmise

joont.

Menetluskulude

kindlaksmääramine on tsiviilasi ja see on tihedalt seotud põhivaidluse lahendamisega. Kulude

kindlaksmääramine on osa tsiviilasja õiglasest lahendusest. Menetluskulude kindlaksmääramine on

üldiselt formaliseeritud menetlus ja see toetub faktidele. Üldjuhul ei toimu selles menetluses

klassikalises

mõttes

võistlevat

vaidluse

lahendamist.

Seetõttu

võiks

menetluskulude

kindlaksmääramise menetluse vähemalt vaidluse tekkimiseni paigutada väljapoole õigusemõistmist

(materiaalses mõttes). Kohtujurist peab langetama ka kaalutlusotsuseid, sh lahendama keerulisi

õigusküsimusi ning sealjuures ei ole kohtujuristil võimalust asja kohtunikule üle anda. Menetluses

poolte vahel tekkinud vaidlus tuleb lahendada kohtujuristil. Kohtujurist teostab kaalutlusõigust, kas

nõuda menetluskulude täpsustamist (ning anda selleks tähtaja) või kohustada esitama

menetluskulusid tõendavaid dokumente. Ta peab kontrollima lepingulise esindaja kulude

põhjendatust ja vajalikkust, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu

või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, ning hindama asja keerukust või

esindaja vahetamise vajadust, kui taotletakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste

hüvitamist. Seetõttu on tegemist keeruliste õigusküsimuste lahendamisega. Eelmainitud küsimuste

kohta seisukoha võtmine ei vaja otseselt siseveendumuse kujundamist, kummal poolel on õigus, vaid

hinnata tuleb menetluskulude vastavust kohtulahendile ja tõendatust ning kohtuasja keerukust.

15. Kohtunike töökoormuse vähendamine teenib kohtusse pöördujate huve, kuna võib tõhustada

õigusemõistmise kvaliteeti ning tagada menetluse toimumise mõistliku aja jooksul. Kohtukulude

kindlaksmääramise menetluse osas on tulemus hoopis vastupidine. Õigusemõistmise üldise kvaliteedi

tõstmiseks ja mõistliku aja põhimõtte paremaks tagamiseks on võimalik täita olemasolevad

kohtunikukohad või vajadusel luua uusi. Siinkohal tuleb arvestada ka isikul tekkivat ootust, et kui

tema asi on juba kohtusse jõudnud, siis teeb kohtunik kõik otsused, mis on käsitatavad teda

puudutava küsimuse lahendusena.

16. Selge ei ole see, kas kohtujurist saab käivitada konkreetse normikontrolli menetluse.

17. Kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise pädevuse andmine ei ole vastuolu PS §-dega

146 ja 147, kuna menetluskulude kindlaksmääramise määrus on määruskaebe korras vaidlustatav, kui

kaebuse hind ületab 200 eurot. Kui kohtujurist ise määruskaebust täielikult ei rahulda, siis vaatab

maakohtunik määruskaebuse läbi. Eelviidatud lähenemine kätkeb mitmeid ohte, kuna võib viia

selleni, et kohtujuristidele antakse üle kõik kohtunike täidetavad ülesanded. Seetõttu võib järeldus

kohtujuristi teiste pädevuste põhiseaduspärasuse osas olla erinev.

18. Kohtujuristid ei läbi spetsiifilist ettevalmistusteenistust ega soorita eksamit, sh ei kontrollita

kohtujuristi kandidaadiks taotlejate usaldusväärsust. Neile ei laiene KS §-s 49 toodud kohtuniku

ametikitsendused, keeld nimetada ametisse KS § 47 lg-s 2 nimetatud isikut ega isikut, kes on

kohtuniku ametist vabastatud KS § 99 lg 1 p 3 alusel. Nende ametisse nimetamisel ei osale

kollegiaalne organ, nad ei anna kohtunikuabiga samasugust ametivannet ning neile kohaldatakse

kuuekuulist katseaega. Neile ei laiene KS §-dega 122 ja 123 kohtunikuabidele antud sotsiaalsed

tagatised: lisatasud ja koondamishüvitis (kuue kuu ametipalk). Seadus ei sisalda regulatsiooni

nendele kohtuasjade jagamise kohta. Neile ei laiene ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus

kohtunikuabi pädevusele seatud piirangud ning taandamist puudutav regulatsioon ega karistus-

seadustikus ettenähtud vastutus. Ainsate positiivsete erinevustena kohtunikuabi institutsiooniga

võrreldes tuleb personaalse sõltumatuse tagamise osas välja tuua, et seadus ei anna kohtujuristi palga

määramist täidesaatva võimu pädevusse ning kohtujuristi ei nimeta ametisse täidesaatva võimu

esindaja, vaid kohtu esimees. See tähendab ühtlasi, et ka distsiplinaarvõim ei kuulu täidesaatva võimu

esindajale. Samas puudub õiguskantsleril pädevus algatada distsiplinaarmenetlus kohtujuristi vastu.

Samuti tekib küsimus, kas kohtujurist peaks vastutama kohtulahendi tegemisel riigivastutuse seaduse

alusel.

19. Kui puuduvad kohtujuristi taandamise alused ja kord, siis on kohtujuristile menetluskulude

kindlaksmääramise määruse tegemise pädevuse andmine vastuolus PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest

tuleneva isiku põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele (ka kõiki teisi eespool väljatoodud puudusi

kõrvale jättes).

Justiitsminister

20. Vaidlusalune säte on kooskõlas PS §-ga 146.

21. Vaidlusalune säte on asjassepuutuv, sest ilma selleta ei oleks kohtujuristil pädevust

menetluskulusid kindlaks määrata.

22. Vaidlusalune säte on formaalselt põhiseaduspärane.

23. Õigusemõistmine on kohtunike ülesanne ja teistele kohtus töötavatele ametnikele ei tohiks

iseseisvaks täitmiseks anda üle ülesandeid, mida sisuliselt peaksid täitma kohtunikud.

24. Kohtunikuabi pädevus teha menetluskulude kindlaksmääramise määrus sisaldus juba 1. jaanuaril

2006 jõustunud TsMS-is ning seda ei ole kohtupraktikas kuni praeguseni põhiseadusvastaseks

tunnistatud. Seega saab eeldada, et juba alates 2006. aastast kehtiv TsMS § 174 lg 8 on

põhiseaduspärane. Kui TsMS § 174 lg 8 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse

teha kohtunikuabi, kes KS-i kohaselt ei ole kohtunik, ei esine põhjuseid, miks seda ei võiks teha

kohtujurist.

25. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemine on pigem sellist laadi toiming, mis ei

peaks kuuluma kohtunikuprivileegi alla, ning on olemuselt mittekohtunikust isikule delegeeritav

ülesanne. Kui põhimenetluses on kulude jaotuse otsustanud kohtunik, siis menetlusökonoomia

huvides on otstarbekam delegeerida täpsem menetluskulude kindlaksmääramine kohtunikku

abistavatele

kohtuteenistujatele.

Menetluskulude

kindlaksmääramine

ei

peaks

kuuluma

kohtunikuprivileegi alla, kuna juba saabunud õigusrahu selle tegemisel ei kahjustata. Menetluskulude

põhimõtteline jagunemine otsustatakse põhimenetluse lahendis ning edasi määratakse menetluskulud

üksnes kindlaks. Pärast sisulise vaidluse lahendamist toimuv menetluskulude kindlaksmääramine on

eraldiseisev toiming, mille sisuks on üksnes menetlusele kulutatud ressursside kompenseerimine.

26. Kohtueelsete õigusemõistmise volitustega organite loomist õigustab eesmärk vältida ja vähendada

kohtute koormust ja kiirendada vaidluste lahendamist (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitus CM/Rec(2010)12). Kuna õigusemõistmisega sarnast funktsiooni täidavad ka teised

kohtusüsteemivälised organid ja sellekohase regulatsiooni põhiseaduslikku õigustatust on seni nähtud

selles, et otsused on vaidlustatavad kohtus, siis ka juhul, kui käsitada õigusemõistmist väga laialt, on

kohtujuristi tehtud määruste põhiseaduspärasus tagatud vaidlustamise korra abil.

27. Kui asuda seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramine on õigusemõistmiselaadne

menetlus, siis kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise andmist õigustab nii menetlus-

ökonoomia kui ka riigieelarveliste vahendite kokkuhoidmine.

28. Kohtujuristil on eristaatus avalikus teenistuses, kuna ta on sõltumatu, ta allub kohtu esimehele, ta

abistab konkreetset kohtunikku kohtujuhi antud ülesannete kohaselt, ta lahendab menetlusküsimuse

iseseisvalt kohtuniku juhendamise ja kontrolli all, ta peab vastama KS § 47 lg 1 p-des 1–3 sätestatud

nõuetele, seaduses on sätestatud tema palga alam- ja ülemmäär. Puudub alus arvata, et kohtujuristi

vastu alustatakse seadusvastast distsiplinaarmenetlust. Samuti oleks see sellisel juhul kohtus

vaidlustatav. Lisatasu maksmine on seaduses selgelt piiritletud. Ette on valmistatud eelnõu, millega

täiendatakse TsMS-i kohtujuristi taandamise sätetega.

OÜ Vanalinna Reisid

29. Vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus, kuna kohtujurist ei ole erapooletu ega sõltumatu

ning tal ei ole kohtunike garantiisid.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

30. Kohtute seaduse (RT I 2002, 64, 390; RT I, 29.12.2012, 2) § 1251 lõige 2:

31. „(2) Kohtujurist on pädev tegema ka neid toiminguid ja lahendeid, mida kohtumenetluse seaduse

kohaselt on pädev tegema kohtunikuabi või muu kohtuametnik.“

32. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197; RT I, 09.10.2013, 1) § 174 lõige 8:

33. „(8) Menetluskulude kindlaksmääramise määruse võib teha ka kohtunikuabi.“

ÜLDKOGU SEISUKOHT

34. Kohtuasja lahendamisel käsitleb üldkogu kõigepealt vaidlusaluse normi asjassepuutuvust (I) ja

kontrollib seejärel, kas asjassepuutuvad sätted on põhiseadusega kooskõlas (II).

I

35. Riigikohus

kontrollib

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kohtumenetluses

sellise

sätte

põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega, s.t mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus

otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus

asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).

36. Harju Maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-11-18297 hagi läbi vaatamata ning menetluskulud hageja

kanda. Seejärel esitas kostja maakohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

avalduse, mille maakohus rahuldas määrusega osaliselt. Maakohtus tegi määruse kohtujurist.

37. Ringkonnakohus jättis määruse resolutsioonis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus

olevaks KS § 1251 lg 2.

38. KS § 1251 lg 2 sätestab, et kohtujurist on pädev tegema ka neid lahendeid, mida kohtumenetluse

seaduse kohaselt on pädev tegema kohtunikuabi või muu kohtuametnik. TsMS § 174 lg 8 kohaselt on

kohtunikuabil õigus teha menetluskulude kindlaksmääramise määrus.

39. Eeltoodust järeldub, et kohtujuristi õigus määrata tsiviilasjas nr 2-11-18297 kindlaks

menetluskulud tulenes KS § 1251 lg-st 2 ja TsMS § 174 lg-st 8. Nende sätete põhiseadusvastasuse ja

kehtetuse korral puuduks kohtujuristil õigus menetluskulusid kindlaks määrata. Kui lugeda

asjassepuutuvaks sätteks üksnes KS § 1251 lg 2 ilma TsMS § 174 lg-ta 8, laieneks

põhiseaduspärasuse kontroll ka muudele juhtumitele, millal määruse teeb kohtujurist, kuid mille üle

ei vaielda. Kuna praegune põhiseaduslikkuse järelevalve asi sai alguse kohtujuristi poolt

menetluskulude kindlaksmääramisest, on asjas otsustava tähtsusega üksnes KS § 1251 lg 2 ja

TsMS § 174 lg 8 osas, milles need sätted annavad kohtujuristile pädevuse teha menetluskulude

kindlakstegemise määrus.

II

40. Tsiviilkohtumenetluses toimub menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine üldjuhul

kaheastmeliselt (TsMS §-d 162–179). Põhiasja lahendamisel (hagimenetluses või hagita menetluses)

otsustab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtunik. Pärast menetluskulude jaotuse

kohta tehtud kohtulahendi jõustumist võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist (TsMS § 174 lg 1). Menetluskuluna hüvitatava

summa kindlakstegemiseks esitatakse kohtule avaldus, millele lisatakse menetluskulude nimekiri

(peab nähtuma kulude üksikasjalik koosseis) ning kinnitus, et kõik kulud on kantud kohtumenetluse

tõttu (TsMS § 174 lg 3). Maakohtus võib kohtuniku asemel menetluskulude kindlakstegemise

määruse teha ka kohtujurist (KS § 1251 lg 2 ja TsMS § 174 lg 8).

41. Kostja taotles hagejalt 2400 euro suuruse esindajakulu väljamõistmist. Maakohus rahuldas selle

taotluse 1600 euro ulatuses, kusjuures menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegi kohtujurist.

Menetluskulude

jaotamise

ja

rahalise

kindlaksmääramisega

sekkutakse

menetlusosaliste

omandipõhiõigusesse (PS § 32), kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus

teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. Kuna kohus jättis

hagi läbi vaatamata, siis kostjale tekkinud kulusid saab pidada kahjuks, mis hüvitatakse

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras (vt ka käesoleva otsuse punkti 43.1).

42. Üldkogu hinnangul seisneb õiguslik probleem selles, kas PS § 146 esimese lause ja PS § 147

kohaselt on lubatav, et maakohtus teeb kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel

menetluskulude kindlakstegemise määruse kohtujurist. Osutatud probleemi lahendamiseks tuleb

esmalt vastata küsimusele, kas kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude

kindlaksmääramine maakohtus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes

(otsuse punkt 43). Seejärel on vaja selgitada, kas maakohtus määras menetluskulud kindlaks kohtunik

PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses (otsuse punkt 44).

43. Üldkogu on seisukohal, et kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude

kindlaksmääramine maakohtus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes

järgmistel põhjustel.

43.1. Kuigi maakohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramine ei

ole põhiasja lahendamine, sest see on juba jõustunud lahendiga lahendatud, evib menetluskulude

kindlaksmääramine samuti neid tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes asjas lõpplahendi

tegemisele. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis

(kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras. Viimati mainitut kinnitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

praktika, mille kohaselt on menetluskulude kindlaksmääramise menetlus analoogne kahju hüvitamise

menetlusega,

kuna

menetluskulude

kindlaksmääramise

menetluses

toimub

sisuliselt

kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-107-13,

p 15; 19. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-58-13, p 13; 9. novembri 2009. a määrus asjas nr

3-2-1-112-09, p 18).

43.2. Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et põhiasjast eraldiseisvat kohtukulude menetlust

tuleb käsitada põhiasja jätkumisena ning seetõttu on see inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 6 lg 1 mõttes isiku tsiviilõiguste- ja kohustuste üle otsustamine (Euroopa

Inimõiguste Kohtu 5. septembri 2013. a otsus asjas nr 9815/10: Cepek vs. Tšehhi, p 43).

43.3. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja

vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele

kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 13. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Vajalik on hinnata ka

lahendatud tsiviilasja keerukust ja menetlusele kulunud aega. Mitmele lepingulisele esindajale tehtud

kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest

(TsMS § 175 lg 3). Riigikohtu tsiviilkolleegium on TsMS § 175 lg 3 kohta märkinud, et kohtul lasub

kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis

seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise

vajaduse (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 2009. a määrus asjas nr 3-2-1-112-09, p 17).

Seega ei saa menetluskulude kindlaksmääramist pidada üksnes tehniliseks ja arvutuslikuks

toiminguks, vaid kohtul tuleb esitatud avaldust sisuliselt hinnata ja võtta seisukoht menetluskulude

põhjendatuse ja vajalikkuse kohta.

43.4. Lepingulise esindaja kulud hüvitatakse kaalutlusõiguse alusel tehtava otsustusega, mille

kohtulik kontroll edasikaebemenetluses on piiratud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi järjepideva praktika

kohaselt on lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaksmääramise otsus kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud kaalutluspiire

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19; 26. oktoobri

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 11; 15. veebruari 2012. a määrus asjas nr

3-2-1-161-11, p 8). Kui kohtul on kaalutlusruum kohtukulude jaotamise otsustamisel, ei ole

välistatud, et menetlusosalise esitatud argumendid võivad viia kohtu kas täiesti või osaliselt

teistsugusele lahendusele (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 5. septembri 2013. a otsus asjas nr 9815/10:

Cepek vs. Tšehhi, p 58).

43.5. Üldkogu hinnangul ei vähenda TsMS § 175 lg 4 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse

4. septembri 2008. a määrus nr 137 (Vabariigi Valitsuse määrus nr 137), millega on kehtestatud

lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad, kohtu ulatuslikku

kaalutlusruumi lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel. Vabariigi Valitsuse määruse nr 137

§ 1 lg 1 kohaselt on piirmäärad varalise nõudega tsiviilasjades kehtestatud lähtuvalt tsiviilasja

hinnast. Piirmäärad ulatuvad § 1 lg 1 järgi 0 eurost kuni 23 000 euroni (kuni 160 000 euro suuruse

tsiviilasja hinna korral). Kui tsiviilasja hind on üle 160 000 euro, suureneb sama paragrahvi lõike 2

kohaselt kulude väljamõistmise piirmäär 160 euro võrra iga 3200 euro kohta. Kui tegemist on

mittevaralise nõudega tsiviilasjaga, on määruse paragrahvi 2 järgi kehtestatud ainult üks piirmäär

0 eurost kuni 12 800 euroni. Vabariigi Valitsuse määruses nr 137 on menetluskulude

väljamõistmiseks sõltuvalt hagihinna suurusest kehtestatud suured vahemikud, mis raskendavad

kohtutel kaalutlusotsuse tegemist menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta ega võimalda

menetlusosalistel täiel määral hinnata tsiviilkohtumenetluse kulukust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

14. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-107-13, p 15).

43.6. Hagita menetlustes ei ole Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika (vt 19. juuni 2013. a määrus

asjas nr 3-2-1-58-13, p 14) kohaselt võimalik lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel

Vabariigi Valitsuse määrust nr 137 kohaldada, vaid esindajakulude väljamõistmine tuleb otsustada

üksnes TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

kriteeriumi alusel.

43.7. Maakohtus kohtujuristi tehtud lahend on pärast jõustumist täitedokument täitemenetluse

seadustiku § 2 lg 1 p 1 mõttes. Sisuliselt on tegemist ühes kohtuastmes ehk maakohtus

menetluskulude lõplikult kindlaksmääramisega. Kui maakohtu lahend jõustub, tekitatakse,

muudetakse ja lõpetatakse sellega menetlusosaliste varalisi õigusi ja kohustusi.

43.8. Kui menetluskulud määrab kindlaks kohtujurist ja kui määruskaebuse hind ei ületa 200 eurot, ei

või menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik esitada

menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale määruskaebust

(TsMS § 178 lg 2).

43.9. Eelnevast tulenevalt on üldkogu seisukohal, et maakohtus menetluskulude kindlaksmääramine

on PS § 146 esimese lause mõttes õigusemõistmine, kuna:

1) maakohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramist ei saa

käsitada õigusemõistmist ettevalmistava või korraldava tegevusena ega tehnilise ja arvutusliku

toiminguna. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega, milleks on

tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud erikord;

2) maakohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata ka seda, kas lepingulise esindaja

kulud on põhjendatud ja vajalikud (sh tsiviilasja keerukust ja menetlusele kulunud aega). Kohtule on

jäetud lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum;

3) tegemist on kahe eraisiku vahelise vaidluse lahendamisega sõltumatus ja erapooletus

institutsioonis ehk kohtus. Ühes kohtuastmes langetatakse vaidlusaluses küsimuses sisuline ja

täitedokumendi tähenduses lõplik otsustus, millega tekitatakse, muudetakse ja lõpetatakse

menetlusosaliste õigusi ja kohustusi;

4) kohtujuristi tehtud määruse peale ei saa esitada määruskaebust, kui määruskaebuse hind ei ületa

200 eurot.

44. Õigusriigi põhimõtet konkretiseerib PS § 3 lg 1 esimene lause, mille kohaselt riigivõimu

teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tulenev

põhiseaduse ülimuslikkus nõuab, et kogu avaliku võimu tegevus (sh õigusemõistmine) peab olema

põhiseadusega kooskõlas. Seadusandjal on keelatud minna vastuollu ka põhiseaduses sätestatud

pädevusnormidega.

44.1. Kohus põhiseadusliku institutsioonina on üks riigivõimu teostajatest seadusandliku ja

täidesaatva riigivõimu kõrval (PS § 4). Kohus institutsioonina on astendatud 1) maa- ja

halduskohtuteks, 2) ringkonnakohtuteks ja 3) Riigikohtuks, kes vaatavad asju läbi vastavalt esimese

astme kohtutena, apellatsioonikohtutena ja kassatsioonikohtuna (PS §-d 148 ja 149, KS § 9 lg-d 1 ja

2, § 18 lg-d 1 ja 2, § 22 lg-d 1 ja 2, § 25 lg 1). Kohtu funktsioon on õigust mõista (PS § 146).

Riigikohus on pidanud PS § 146 pädevusnormiks, mis reguleerib seda, milline institutsioon on pädev

õigust mõistma (Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-4-12, p 55; 8. juuni

2009. a otsus asjas nr 3-4-1-7-08, p 33).

44.2. Üldkogu on seisukohal, et PS § 146 esimene lause ja PS § 147 reguleerivad ka seda, kes on

õigustatud kohtus PS § 146 esimese lause tähenduses õigust mõistma.

44.3. Kohus kui institutsioon tegutseb tema ülesande täitjate, eelkõige kohtunike ja kohtuteenistujate

(KS § 8 lg 1) kaudu.

44.4. Põhiseaduse §-d 147, 150 ja 153 sätestavad põhiseaduse mõttes eriliigilise ametniku, kelleks on

kohtunik, ning tema peamiseks ülesandeks on mõista õigust ja seeläbi teostada kohtuna riigivõimu.

Üksnes kohtunikele PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses on kindlustatud põhiseaduslikud tagatised,

nagu ameti eluaegsus, ametist tagandamine üksnes kohtuotsuse alusel, nõue, et kohtunike ametist

vabastamise alused ja kord ning sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisund sätestatakse seadusega (PS

§ 147), sh erikord ametisse nimetamiseks (PS § 150) ja kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 153).

Samuti sätestab põhiseadus kohtunikele täiendavad kitsendused, näiteks ei tohi kohtunik olla üheski

muus valitavas ega nimetatavas ametis (PS § 147 lg 3). Teistele kohtusüsteemis töötavatele

ametnikele põhiseadus selliseid tagatisi ega piiranguid ette ei näe. Põhiseaduslikke tagatisi ja

piiranguid ei ole seadusandjal võimalik põhiseadusest alamalseisva õigusaktiga muuta.

44.5. Eelduslikult vastab isik, kes on kohtunik PS § 147, 150 ja 153 mõttes, PS §-st 15 tulenevatele

sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Põhiseaduses sätestatud kohtunike tagatised ja piirangud on

seotud nii kohtu kui ka kohtuniku sõltumatuse ja erapooletusega. Kohtute sõltumatus hõlmab

eelkõige kohtuvõimu kui institutsiooni sõltumatust teistest võimuharudest. Kohtuniku sõltumatuse

garantiidega saab lugeda hõlmatuks selle, et ta töötab üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel,

kooskõlas oma sisetunde ja arusaamadega, mis tagab ka nõutava erapooletuse menetlusosaliste

suhtes.

44.6. Eelnevast tulenevalt on üldkogu seisukohal, et kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese

lause tähenduses üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse

nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §-des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning

eelduslikult vastab ta PS §-st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele.

45. Üldkogu märgib, et kohtujurist ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ega 153 tähenduses, sest

põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, ei ole vaja tema ametist tagandamiseks

kohtuotsust, ei laiene temale keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, ei ole teda

ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning ei laiene talle tagatis, mille

kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi

nõusolekul.

46. Kuigi TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud tingimustel saab kohtujuristi tehtud menetluskulude

kindlaksmääramise määruse peale esitada määruskaebuse, tuleb menetluskulude kindlaksmääramist

maakohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel ikkagi käsitada õigusemõistmisena PS § 146

esimese lause mõttes. Samuti ei muuda määruskaebuse esitamise võimalus kohtujuristi kohtunikuks

PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes ega menetluskulude kindlaksmääramist tehniliseks ja arvutuslikuks

toiminguks.

47. Eelnevast lähtudes on üldkogu seisukohal, et vaidlusalune säte on osas, milles see annab

kohtujuristile pädevuse teha maakohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude

kindlakstegemise määruse, PS § 146 esimese lausega vastuolus ja tuleb tunnistada kehtetuks.

48. Üldkogu peab täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. Juhul kui menetluskulude

kindlaksmääramine seisneks üksnes riigilõivu suuruse või ka lepingulise esindaja kulude

kindlaksmääramises, kus täpsed määrad on vajaliku detailsusastmeni sätestatud selliselt, et tegemist

oleks tehnilise ja arvutusliku toiminguga, ei pruugi menetluskulude kindlaksmääramine olla käsitatav

ülesandena, mida võib täita vaid kohtunik. Õigusemõistmine, sh olemuslikult kahju hüvitamise nõude

sisuline lahendamine piirduks sellisel juhul tsiviilasjas kohtuniku poolt menetlusosaliste vahel

menetluskulude jaotamisega.

49. Üldkogu peab vajalikuks rõhutada, et praeguses asjas tegeletakse üksnes selle küsimusega, kas

kohtujurist on pädev tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramise ülesannet kooskõlas

PS §-ga 146 täitma. Üldkogu ei anna selle otsusega üldist ja kõikehõlmavat hinnangut, millised

konkreetsed ülesanded kohtusüsteemis on käsitatavad õigusemõistmisena PS § 146 mõttes ning kas ja

millistel tingimustel saab neid kohtus anda ametnike pädevusse, kes ei ole kohtunikud. Samuti ei

anna üldkogu käesolevas asjas hinnangut küsimusele, kas ja millistel tingimustel on õigusemõistmise

ülesannet võimalik anda ka institutsioonile, mis ei ole kohus.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak

Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu