3-1-1-4-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-4-14

Määruse kuupäev

31. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi H. K. kahtlustuses KarS § 394 lg 2 p 3 järgi ja

H OÜ kahtlustuses KarS § 394 lg 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-5747

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuuri

prokuröri

abi

Alar

Lehesmets,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

H. K. ja H OÜ kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. jaanuar 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a määrus ning saata H. K. ja H OÜ

kaitsja vandeadvokaat Jaak Siimu määruskaebus Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a määruse

peale uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Prokuröri määruskaebus rahuldada.

3. Jätta taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigiprokuratuur esitas 20. juunil 2013 Harju Maakohtule taotluse arestida KrMS § 142 lg 1,

KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 832 lg 1 alusel kahtlustatava H. K. nõuded Danske Bank AS Eesti filiaali,

AS-i SEB Pank ja Swedbank AS-i vastu ning KrMS § 142 lg 1, KarS § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel

kahtlustatava H OÜ (praeguse nimega I OÜ) sularaha ning nõuded Danske Bank AS Eesti filiaali,

AS-i SEB Pank ja Swedbank AS-i vastu. Vara arestimise taotluse kohaselt kahtlustatakse H. K.-d

KarS § 394 lg 2 p 3 järgi ja H OÜ-d KarS § 394 lg 4 järgi selles, et nad varjasid vastavalt

4 033 587,52 ja 2 437 856 euro pärinemist ebaseaduslikust laenutegevusest. Samuti varjasid

kahtlustatavad selle vara kuulumist H. K.-le. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt võisid

H. K. ja temaga seotud äriühingud Soome Vabariigis tegevusloata väikelaene väljastada ning sel viisil

tulu teenida. Saadud rahalised vahendid kanti Soome äriühingute pangakontodelt erinevate H. K.

kontrolli all tegutsevate Eesti äriühingute (sh H OÜ) pangakontodele. Eesmärgiga varjata

kriminaaltulu päritolu ja omandiõigust tegid Eesti äriühingud (sh H OÜ) seejärel omavahel mitmeid

majandusliku sisuta tehinguid. Rahapesu tulemusena said kahtlustatavad varalist kasu.

2. Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a määrusega arestiti KarS § 831 lg 1, § 832 lg 1 ja § 84 alusel

konfiskeerimise tagamiseks prokuratuuri taotluses loetletud vara. Maakohus leidis, et H. K.-le ja H

OÜ-le esitatud kuriteokahtlustused on põhjendatud. Samuti võisid kahtlustatavad kriminaaltulu

teenida. Kuna tõenditest ei nähtu, et H. K. või H OÜ on arestimistaotluses märgitud vara omandanud

õiguspäraselt saadud vahendite arvelt, võib kahtlustatavate süüditunnistamise korral kuuluda vara

konfiskeerimisele. Võõrandamise vältimiseks tuleb vara arestida.

3. Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse H. K. ja H OÜ kaitsja

vandeadvokaat Jaak Siim, kes taotles maakohtu määruse osalist tühistamist ning H. K. ja H OÜ

nõuete ning osaliselt ka H OÜ-le kuuluva sularaha aresti alt vabastamist. Kokkuvõtlikult märkis

kaitsja järgmist.

3.1. H. K.-le ja H OÜ-le esitatud kuriteokahtlustused on alusetud. H. K. ega temaga seotud

äriühingud ei ole Soome Vabariigis tegevusloata väikelaene väljastanud. Seetõttu pole Soome

äriühingute pangakontodelt laekunud rahaliste vahendite näol tegemist kriminaaltuluga. Samuti tehti

kõik ülekanded nii Soome kui ka Eesti äriühingute vahel õiguspärase majandustegevuse käigus. Isegi

juhul, kui asuda seisukohale, et Soome äriühingud teenisid tulu ebaseadusliku tegevusega, ei vasta

selle maht KarS § 394 lg 2 p-s 3 sätestatud suurele ulatusele.

3.2. Maakohtu määruse põhjal jääb arusaamatuks, millised asjaolud andsid kohtule aluse arvata, et

kahtlustatavad said rahapesu tulemusena vara. Samuti ei selgu, kuidas tuvastati põhjendamatu

erinevus kahtlustatavate seadusliku sissetuleku ja varandusliku olukorra vahel.

3.3. Maakohus asus alusetult seisukohale, et H. K. ja H OÜ vara võidakse konfiskeerimise

vältimiseks võõrandada. Sellisele ohule ei osuta ükski asjaolu.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a määrusega tühistati Harju Maakohtu

28. juuni 2013. a määrus osaliselt ning aresti alt vabastati H. K. ja H OÜ nõuded ning osaliselt ka H

OÜ-le kuuluv sularaha. Kaitsja määruskaebus rahuldati. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu

seisukohad järgmised.

4.1. Tuvastamaks, kas H. K. ja temaga seotud äriühingud väljastasid tegevusloata väikelaene,

toimetatakse kriminaalmenetlust Soome Vabariigis. Kuna ringkonnakohtul puudub ülevaade selle

menetluse käigus kogutud tõenditest, tuleb eelkuriteo puhul usaldada Soome uurimisasutust. Mis

puudutab aga Eesti äriühingute vahelisi pangatehinguid, siis nähtuvalt vara arestimise taotlusest on

nende maksete selgitustena märgitud näiteks „laen” või „ülekanne”. Kuna niivõrd üldsõnalisi

selgitusi pole võimalik usaldusväärselt siduda ühegi kohustuse täitmisega ja kohtule pole esitatud ka

muid tõendeid, millest nähtuks, et tegemist oli reaalse majandustegevusega, võis H. K. ja H OÜ

tegevuse eesmärk olla kuritegelikul teel saadud rahaliste vahendite päritolu ja omandiõiguse

varjamine. Eeltoodust nähtuvalt on H. K.-le ja H OÜ-le esitatud kuriteokahtlustused põhjendatud.

4.2. Prokurör käsitab arestitavat vara alusetult rahapesuga saadud tuluna. Rahapesu − nagu teistegi

kuritegude − puhul saab tuluks lugeda vara, mille võrra isik kuriteo tulemusel rikastub. Vara

arestimise taotlusest ei nähtu, et H. K. või H OÜ on rahapesu teel rikastunud. Üksnes rahapesus

osalemine ei tähenda, et rahapesus osalev isik saab selle vara, mille pesemises ta osaleb, täies

ulatuses endale.

4.3. Raha, millega H. K. kontrolli all olevad äriühingud tehinguid tegid, on käsitatav tegevusloata

väikelaenude väljastamisega (s.o eelkuriteoga) saadud tuluna. Selle saab kriminaaltuluna

konfiskeerida (või kohaldada sellele konfiskeerimise asendamist) aga kriminaalmenetluses, mille

esemeks on rahapesu eelkuritegu. Rahapesu kontekstis on pestava vara puhul tegemist kuriteo vahetu

objektiga (KarS § 83 lg 2), mis konfiskeeritakse KarS § 394 lg 5 alusel. Praeguses asjas pole prokurör

rahapesu objektiks oleva vara arestimist taotlenud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse

Riigiprokuratuuri prokuröri abi Alar Lehesmets, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgib prokurör

järgmist.

5.1. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et KarS § 394 lg 6 järgi kohaldab kohus rahapesu eest

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist KarS §-s 832 sätestatu kohaselt, ja seetõttu vabastas

kohus H. K. nõuded aresti alt alusetult. Praeguses asjas on vara arestimise taotluses selgitatud, miks

võivad H. K.-le kuuluvad nõuded kuuluda konfiskeerimisele KarS § 832 lg 1 alusel. Nimelt selgub

H. K. legaalsete sissetulekuallikate ja ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2006 kuni 17. aprillini 2013

nende kasutamise kohta koostatud analüüsist, et kahtlustatav sai aastatel 2006 kuni 2012 legaalset

tulu kokku 347 428,46 eurot ning et 9. aprilli 2012. a seisuga oli ta kogu legaalse tulu ära tarvitanud.

Ülalmärgitu annab aluse arvata, et rahalised vahendid, mis on alates 9. aprillist 2012 H. K.

arvelduskontodel liikunud ja mis praegusel ajal tema kontodel asuvad, võivad pärineda H. K. poolt

käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevate või veel tuvastamata kuritegude toimepanemisest.

5.2. KarS § 394 tunnustel menetletavas kriminaalasjas ei pruugi kuriteo vahetu objekti ja kuriteoga

saadud vara eristamine arestimistaotluse esitamise ajal võimalik olla. Rahapesuna käsitatavate tegude

eesmärk ja olemus seisneb vara päritolu varjamises. Seetõttu eeldab kuriteo objektiks oleva vara ja

kuriteoga saadud vara täpne eristamine KarS § 394 tunnustel menetletavas kriminaalasjas kuriteo

objektiivse külje üksikasjalikku tuvastamist. Kuriteo objektiks olnud, kriminaaltuluna käsitatava või

laiendatud

konfiskeerimisele

kuuluva

vara

võõrandamise

oht

võib

ilmneda

aga

juba

kriminaalmenetluse algfaasis, mil põhilised tõendid on veel kogumata. Arvestades eeltoodut, leiab

prokurör, et olukorras, mil kriminaalasja materjalist nähtuvalt ei ületa arestitav summa kahtlustatava

poolt kuriteo objektina või kriminaaltuluna saadud vara koguväärtust, pole rahapesus kahtlustatava

vara arestimise taotlemisel rahapesu objekti ja rahapesuga saadud vara täpne eristamine põhjendatud.

Kuna arestimine ei jäta kahtlustatavat tema varast ilma, ei riku see ka kahtlustatava põhiõigusi.

Täpsemad asjaolud, mis annavad aluse konfiskeerida kahtlustatava vara KarS §-de 83, 831 või 832

alusel, selgitatakse välja edasise kriminaalmenetluse käigus.

6. Määruskaebusele esitas vastuse H. K. ja H OÜ kaitsja J. Siim, kelle hinnangul on ringkonnakohtu

määrus seaduslik ja nõuetekohaselt motiveeritud. Kaitsja nõustub kõikide maakohtu määruse

tühistamise põhjendustega ja lisab kokkuvõtlikult järgmist.

6.1. H. K.-le ja H OÜ-le esitatud kuriteokahtlustused on alusetud. H. K. ega temaga seotud

äriühingud pole Soome Vabariigis tegevusloata väikelaene väljastanud. Seetõttu pole Soome

äriühingute pangakontodelt laekunud rahaliste vahendite näol tegemist kriminaaltuluga. Samuti tehti

kõik ülekanded nii Soome kui ka Eesti äriühingute vahel õiguspärase majandustegevuse käigus. Isegi

juhul, kui asuda seisukohale, et Soome äriühingud teenisid tulu ebaseadusliku tegevusega, ei vasta

selle maht KarS § 394 lg 2 p-s 3 sätestatud suurele ulatusele.

6.2. Maakohtu määruses jääb arusaamatuks, millised asjaolud andsid kohtule aluse arvata, et

kahtlustatavad said rahapesu tulemusena vara. Samuti ei selgu, kuidas tuvastati põhjendamatu

erinevus kahtlustatavate legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vahel.

6.3. Maakohus asus alusetult seisukohale, et H. K. ja H OÜ vara võidakse konfiskeerimise

vältimiseks võõrandada. Sellisele ohule ei osuta ükski asjaolu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Prokuröri etteheide, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta võimaluse kohaldada KarS §-s 394

sätestatud kuriteo eest kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist, on kolleegiumi hinnangul

alusetu. Ringkonnakohtu määruse kohaselt vabastati H. K. ja H OÜ varad aresti alt põhjusel, et vara

arestimise taotlusest nähtuvalt pole kahtlustatavad rahapesu teel rikastunud. Vara, mille arestimist

prokuratuur taotleb, võisid kahtlustatavad saada küll eelkuriteoga, kuid kriminaaltuluna saab selle

vara konfiskeerida kriminaalmenetluses, mille esemeks on rahapesu eelkuritegu. KarS § 394

tunnustel menetletavas kriminaalasjas saab eelkuriteoga teenitud tulu arestida kuriteo vahetu

objektina KarS § 394 lg 5 alusel. Praeguses asjas ei taotlenud prokurör rahapesu objektiks oleva vara

arestimist. Eeltoodust nähtuvalt pole ringkonnakohus prokuröri poolt märgitud vara arestimise

materiaalõiguslikku alust mitte tähelepanuta jätnud, vaid pole selle kohaldamise osas prokuröriga

nõustunud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et rahapesu tunnustel menetletavas

kriminaalasjas saab eelkuriteoga teenitud vara konfiskeerida kuriteo vahetu objektina KarS § 394 lg 5

ja § 83 alusel.

8. Kolleegiumi arvates pole ringkonnakohtu määruse põhjendused maakohtu määruse tühistamiseks

ega kahtlustatavate vara aresti alt vabastamiseks siiski piisavad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

varasemas praktikas märkinud, et otsustades vara arestimist konfiskeerimise tagamiseks, on tarvis

võtta seisukoht selle kohta, kas menetluse esemeks olev vara võib olla konfiskeerimise objekt (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 2013. a määrus nr 3-1-1-78-13, p 7). Samuti on

Riigikohus leidnud, et KrMS § 142 lg 2 kohaselt arestib eeluurimiskohtunik vara prokuratuuri

taotlusel ja on seetõttu seotud prokuratuuri taotluse piiridega. Kohus võib arestimistaotlust

lahendades muuta küll vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ent ei saa vara arestides tugineda

faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus nr 3-1-1-97-13, p 16). Eeltoodust

nähtuvalt on kohtul võimalik vara arestimise materiaalõiguslikku alust muuta. Kui ringkonnakohus

jõudis järeldusele, et H. K. ja H OÜ vara arestimise aluseks võiks olla KarS § 394 lg 5, pidanuks ta

seda võimalust konkreetses kriminaalasjas ka ise kontrollima. Kahtlustatavate vara aresti alt

vabastamine olnuks põhjendatud alles siis, kui ringkonnakohus oleks tuvastanud, et seda vara poleks

võimalik arestida ka KarS § 394 lg 5 alusel. Kuna ringkonnakohtu minetus tõi kaasa põhjendamatu

kohtulahendi, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes,

mis toob kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning

§ 341 lg-test 3 ja 4, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse, tühistab

Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a määruse ja saadab H. K. ja H OÜ kaitsja

vandeadvokaat Jaak Siimu määruskaebuse Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a määruse peale uueks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

10. H. K. ja H OÜ kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse hüvitada seoses käesoleva

määruskaebemenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu 959,40 eurot. Taotluse kohaselt väljastati

arved H. K.-le ja H OÜ-le osutatud õigusabi eest tasumiseks Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ-le.

Kolleegiumi arvates tuleb kaitsja taotlus rahuldamata jätta. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1

kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega

tasu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et seadusest ei tulene nõuet,

mille kohaselt peaks õigusabi eest maksma vaid see isik, kes kaitsjaga lepingu sõlmib. Maksjaks võib

olla ka kolmas isik. Samuti ei saa valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu

kindlakstegemisel piirduda ainult kaitsealuse poolt juba makstud tasuga. Kaitsjale makstava tasu

hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus. Seejuures

tuleb arvestada ka kaitsealuse kohustust maksta see tasu isikule, kes on täitnud kaitsealuse vastava

kohustuse valitud kaitsja ees (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2004. a määrus asjas

nr 3-1-1-125-04, p 8). Praeguses asjas ei ole Riigikohtule esitatud tõendeid selle kohta, et H. K.-l või

H OÜ-l on tekkinud kohustus valitud kaitsjale makstud tasu Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ-le

hüvitada. Sel põhjusel ei saa käsitada Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ poolt valitud kaitsjale

makstud tasu 959,40 eurot H. K. ega H OÜ menetluskuluna. Järelikult pole alust ka selle summa

hüvitamiseks.

11. Kaitsja on esitanud Riigikohtule KrMS § 4081 lg 3 alusel taotluse avalikustada ainult

kohtumääruse sissejuhatus ja resolutiivosa. Kaitsja märgib, et käesoleva määruse põhiosa sisaldab

andmeid süüteo toimepanemise kohta. Need andmed on enne avalikku kohtuistungit, õigusrikkumise

asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 8

kohaselt käsitatavad delikaatsete isikuandmetena. Samuti on vara arestimise taotluses ja

kohtumäärustes kirjeldatud H. K.-le ja H OÜ-le esitatud kuriteokahtlustuse aluseks olevaid faktilisi

asjaolusid sedavõrd üksikasjalikult, et need võimaldavad H. K. isiku tuvastamist. Viimast kinnitab

asjaolu, et seoses kriminaalasjas nr 12221000084 avalikustatud kohtumäärustega pöördus H. K. ja H

OÜ kaitsja poole Eesti Ekspressi ajakirjanik, kes soovis käimasolevast kriminaalmenetlusest artikli

kirjutada. Praeguse kriminaalasja ja kriminaalasja nr 12221000084 asjaolud kattuvad.

12. Kolleegiumi hinnangul tuleb ka see kaitsja taotlus rahuldamata jätta. KrMS § 4081 lg 3 kohaselt

avalikustab kohus ainult kohtulahendi sissejuhatuse ja resolutiiv- või lõpposa juhul, kui kohtulahendi

põhiosa või põhjendav osa sisaldab delikaatseid isikuandmeid või isikuandmeid, mille suhtes kehtib

seadusega ettenähtud muu juurdepääsupiirang, ning kohtulahend võimaldab isiku tuvastamist ka

vaatamata sellele, et nimed ja muud isikuandmed on asendatud initsiaalide või tähemärgiga.

Praegusel juhul puudub alus arvata, et käesolev kohtumäärus võimaldab H. K. isiku tuvastamist ka

siis, kui tema nimi on initsiaalidega asendatud. Kuna avaldatud kohtulahendis avalikustatakse alati

kaitsja nimi, ei osuta sellise ohu olemasolule ka asjaolu, et Eesti Ekspressi ajakirjanik oskas

kriminaalasja nr 12221000084 kohta teabe saamiseks vandeadvokaat J. Siimu poole pöörduda.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi