3-2-1-166-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-166-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. jaanuar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja

Henn Jõks

Kohtuasi

Jelena Pahvi hagi KÜ Keila Allikas vastu Jelena Pahvile

kuuluva korteriomandi köetava pinna suuruse ja

võlgnevuse puudumise või KÜ Keila Allika võlanõude

osalise aegumise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-47723

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jelena Pahvi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

904 eurot 64 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jelena Pahv, esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Kostja KÜ Keila Allikas (registrikood 80151248), esindaja

vandeadvokaat Rajar Miller

Asja läbivaatamise kuupäev

6. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-47723 nõude

aegumise tuvastamise ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Jelena Pahvile kassatsioonkaebuselt 4. juunil 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jelena Pahv (hageja) esitas 21. septembril 2009 KÜ Keila Allikas (kostja) vastu hagi, milles palus

tuvastada, et tal ei ole kostja vastu kohustust tasuda 904 eurot 64 senti. Ühtlasi palus hageja

tuvastada, et talle kuuluva korteriomandi reaalosa köetava pinna suurus on 41,8 m², mille järgi tuleb

arvutada ka tema korteriomandi reaalosa küttekulud.

Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale alates 18. maist 2007 lahusvarana Keilas Allika 2 asuv

korteriomand nr 7 (korteriomand). Varem kuulus korteriomand hagejale ja tema abikaasale

ühisvarana.

2001. a juuli lõpus demonteeris Keila Linnavara Haldamise Asutus (haldaja) korteri köögis

keskkütteradiaatori, kuna see ei soojenenud ja probleemi ei õnnestunud muul viisil kõrvaldada. Töö

kooskõlastati Aktsiaseltsiga Keila Soojus ja haldaja töötaja Margus Väljaga. Seega ei ole hageja

radiaatorit omavoliliselt eemaldanud. Aktsiaselts Keila Soojus vähendas radiaatori eemaldamise tõttu

alates 2001. a augustist esitatud küttearvetel köetava pinna suurust ja hageja tasus küttearveid 48,7 m²

eest.

Hageja abikaasa paigaldas eemaldatud radiaatori asemele kööki elektriradiaatori ning hageja tasub

lisaks küttearvele ka elektriradiaatori kasutamise tõttu täiendavalt elektriarveid.

31. juulil 2001 asutati nimetatud elamus korteriühistu (kostja). Hageja on korteriühistu liige. Hageja

abikaasa esitas 8. detsembril 2001 kostjale avalduse, milles palus vaadata üle korteri küttearved ja

muuta köetava pinna suurust, kuid kostja jättis 4. jaanuari 2002. a vastuses avalduse rahuldamata ja

palus küttesüsteemi taastada. Olukorra lahendamiseks esitas hageja abikaasa kostjale uuesti

samasisulise palve 27. oktoobril 2002 ja 29. juunil 2004. 17. novembril 2004 esitas hageja abikaasa

pretensiooni kostja võlanõudele ja pakkus olukorra lahendamiseks välja küttearve arvutusmetoodika,

kuid kostja nõudis endiselt omavoliliselt eemaldatud radiaatori taastamist. 7. detsembril 2004 vaidles

hageja abikaasa vastu sellele, et radiaator eemaldati omavoliliselt. Kostja asus 9. detsembri 2004. a

vastuses seisukohale, et hageja abikaasa peab tasuma kütteteenuse eest vastavalt korteriomandi

reaalosa suurusele, ning palus nõustuda küttesüsteemi taastamisega. 28. jaanuaril 2005 tegi hageja

abikaasa ettepaneku olukorra lahendamiseks. 4. veebruari 2005. a vastuses nõustus kostja

ettepanekuga taastada küttesüsteem hageja abikaasa nõutud tingimustel, kuid keeldus võlgnevust

kustutamast. 18. mail 2009 pöördus hageja kostja poole palvega vaadata üle hageja küttearved.

26. juunil 2009 sai hageja CKE Inkasso OÜ-lt võlateatise, millest nähtus, et kostja on oma nõude

loovutanud ning hagejalt nõuti 31. jaanuari 2009. a seisuga põhivõla ja viivisena kokku 16 903 krooni

96 sendi (1080 euro 36 sendi) tasumist. Kuna kostja märkis ka pärast seda hagejale esitatud arvetele

võla, on nõude loovutamine näilik.

Hoolimata hageja korduvatest pöördumistest kostja poole palvega arvutada hageja korteriomandi

küttekulud tegelikult köetava pinna järgi, arvestades asjaolu, et hageja korteris on kolme radiaatori

asemel kaks, esitab kostja hagejale endiselt arveid hageja korteri pinna suuruse (52,8 m²) järgi ja

nõuab hagejalt võlgnevuse tasumist. Hageja on teinud alates 2001 ümberarvutusi ja tasunud kütte eest

vastavalt tegelikult saadud soojale.

Kuna hageja ei ole saanud teenust sellises ulatuses, mille eest kostja temalt tasu nõuab, on tasunõue

äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega, sest lisaks küttearvetele peab hageja tasuma

korterisse paigaldatud elektriradiaatori tarbitava elektrienergia eest. Samuti on tagantjärele

viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja nõue paigaldada korterisse uuesti keskkütteradiaator ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole

radiaatorit omavoliliselt eemaldanud, radiaator eemaldati enne korteriühistu loomist ning seda tehti,

kuna muul viisil ei õnnestunud kütteprobleemi kõrvaldada.

Eksperdihinnangu kohaselt on korteri arvestuslik küttepind 41,8 m². Seega ei võlgne hageja

23. jaanuari 2012. a seisuga kostjale 904 eurot 64 senti, mille tasumist on kostja hagejalt nõudnud.

Isegi kui kostjal oleks hageja vastu nõue, oleks kuni 31. detsembrini 2008 esitatud arvetest tulenevad

hageja kohustused aegunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja eemaldas omavoliliselt radiaatori ega küsinud teistelt korteriomanikelt nõusolekut

küttesüsteemi muutmiseks. Kostja on palunud hagejal küttesüsteemi taastada.

Kostja esitab hagejale arveid seaduse, kostja põhikirja ja üldkoosoleku otsuste alusel. Korteriühistu

üldkoosolek ei ole otsustanud kulude jaotamist erinevalt põhikirjast ning hageja ei ole üldkoosoleku

19. juuni 2003. a otsust vaidlustanud.

Hageja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Hageja tasus arveid osaliselt ja iga tasumisega

kustutati eelmise arve võlgnevus, mistõttu ei ole kostja nõue hageja vastu aegunud.

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on kostja liige, kostja

haldab ja majandab elamut, kus asub hageja korteriomand ning kinnistusraamatu andmetest nähtub,

et hageja korteriomandi reaalosaks on eluruum üldpinnaga 52,8 m².

Kostja põhikirja p 15.4 järgi peab ühistu liige tasuma sihtotstarbelisi makseid ja maksete suuruse

määramisel lähtutakse liikme omanduses oleva korteri üldpinna osast majas asuvate korterite

üldpinnas, välja arvatud elanike kohta arvestatud sihtotstarbelised maksed. Põhikirja p 63 järgi

tasuvad ühistu liikmed majandamiskulude eest proportsionaalselt nende omandis oleva eluruumi

üldpinna suurusega. Eelviidatud põhikirja punktides sätestatud kord viitab otseselt kulude jaotamise

põhimõttele, kus lähtutakse omandi suurusest, milleks on reaalosa üldpinna suurus ruutmeetrites.

Selline arvestuse metoodika vastab ka korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg-s 1 toodud kulude

kandmise põhimõttele ning alates 22. oktoobrist 2006 kehtiva korteriühistuseaduse (KÜS) § 15¹ lg-

s 1 sätestatule, mille järgi toimub majanduskulude arvestus eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta,

kui põhikiri ei sätesta teisiti. Korteriühistu 19. juuni 2003. a üldkoosoleku protokollist nähtuvalt ei

muudetud küttekulude jaotamist. Kostja nõuab hagejalt küttekulude tasumist kooskõlas

võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-ga 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt seadusele või

lepingule.

Elamu küttesüsteem on tehnosüsteem, mis on asja osa ja kuulub püsivalt asja juurde, kuuludes seega

asja omanikule või mitmele omanikule ehk kaasomanikele. Arvestades, et hageja abikaasa sai

korteriomandi omanikuks 6. novembril 2001 (kinnistamisavaldus esitati 19. juulil 2001) ja radiaator

eemaldati 2001. a juulis, pidi hageja abikaasal olema asja osa muutmiseks, s.o radiaatori

eemaldamiseks 2001. a juulis teiste asja omanike nõusolek. Asjaolu, et 2001. a juulis haldas ja

majandas elamut Keila Linnavara Haldamise Asutus ja selle töötaja andis korralduse või nõusoleku

radiaatori eemaldamiseks, seda ei asenda. Ka asjaolu, et hageja abikaasa maksis Aktsiaseltsile Keila

Soojus kütte eest väiksema pinna eest kui 52,8 m², ei ole samastatav sellise nõusoleku saamisena

2001. a juulis. Kuna hageja ei tõendanud, et tema abikaasal oli 2001. a juulis kinnisasja või

vallasasja(de) teiste (kaas)omanike nõusolek küttesüsteemi muutmiseks, toimus see omavoliliselt.

Kostja tegi hageja abikaasale ettepaneku taastada projektijärgne küttesüsteem, mida ei ole seni tehtud.

Pooled ei ole väitnud, et ühistu või teised korteriomanikud oleks teinud 52,8 m² eest tasu nõudes

hagejale või tema abikaasale takistusi küttesüsteemi projektijärgseks taastamiseks, mis oleks olnud

vastuolus hea usu põhimõttega.

Pooled ei vaidle selle üle, et ühistu võttis elamu majandamise üle 1. septembril 2001 ja põhikirja p-

d 15.4 ja 63 näevad ette teistsugused majandamiskulude, sh küttekulude arvestamise põhimõtted kui

need, mille järgi hageja tasus küttekulusid Aktsiaseltsile Keila Soojus. Eeltoodu tõttu ei saa hageja

kui endine ühisomanik ja alates 18. maist 2007 lahusvara omanik, tugineda hea usu põhimõttele

(VÕS § 6 lg-d 1 ja 2). Kostjal on põhikirja järgi õigus nõuda hagejalt 52,8 m² kohta küttekulude

tasumist. Seetõttu tuleb jätta hageja nõuded rahuldamata.

Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja nõue on osaliselt aegunud. Võlgnik võib keelduda

aegumise tõttu kohustuse täitmisest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 järgi, kuid

TsÜS § 143 mõtte kohaselt saab aegumist kohaldada, kui võlausaldaja paneb oma nõude hageja vastu

maksma ja hageja esitab siis aegumise vastuväite. Alles sellist vaidlust lahendades saab kohus

tuvastada, kas ja mis ulatuses on nõue aegunud. Kostja ei märkinud, millises ulatuses ta oma nõude

kavatseb maksma panna ja sellel ei ole ka tähtsust, sest hageja esitas aegumise vastuväite vale isiku

vastu, kuna nõue on selles osas loovutatud CKE Inkasso OÜ-le. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid,

mis annaksid alust pidada loovutamist näilikuks.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi hagi aegumise kohta. Muus osas nõustus ringkonnakohus

maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654

lg 6 alusel korrata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus leidis õigesti, et elamu

küttesüsteem, sh radiaatorid selle osana, kuuluvad korteriomanikele ühiselt, st on nende kaasomandis.

Seega võib kaasomandis olevat küttesüsteemi asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 järgi muuta ainult kõigi

kaasomanike kokkuleppel. Praegusel juhul sellist kokkulepet ei olnud ja seda ei asenda ka elamu

haldaja nõusolek.

Tähtsust ei ole asjaolul, et radiaatori eemaldas elamu haldaja, mitte hageja ega tema abikaasa.

Radiaator eemaldati eluruumi toonaste omanike, s.o hageja ja tema abikaasa tahtel. Vastupidist ei ole

hageja väitnud. Radiaatori eemaldamine ei olnud seaduslik.

Hagi rahuldamata jätmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolu, et hageja korteris on üks

radiaator vähem, ei tähenda, et ta võiks keelduda osaliselt kütte eest tasumast. Kostja on nõudnud

hagejalt alates 4. jaanuarist 2002 keskküttesüsteemi taastamist. Hageja ei ole seda teinud. KÜS § 15¹

kohaselt tuleb kütte eest tasuda eluruumi üldpinna järgi ning seadus ei näe ette erandit, mille kohaselt

võiks mõni korteriomanik keelduda sellisel alusel arvestatud soojaarve tasumisest põhjusel, et ta

kõrvaldas oma korterist radiaatori. Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus, kui korteriomanikult, kes

enda korteris olnud radiaatori kõrvaldas, nõutakse küttekulude eest tasumist, lähtudes seaduses

sätestatud määrast ja arvestusmetoodikast, millega on vastavuses ka kostja põhikiri. Kostja arvestas

hageja küttekulusid õigesti kinnistusraamatujärgse korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi üldpinna

(52,8 m²) järgi ja hageja on kohustatud küttekulusid selle arvestuse järgi ka tasuma.

Asjaolu, et hageja ei tarbinud teenust kostja arvetel näidatud mahus (st sai eemaldatud radiaatori tõttu

vähem soojateenust), ei anna alust pidada kostja tegevust hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

Korteriomanik ei või enda tegevusega luua olukorda, kus ta saaks tasuda majandamiskulude eest

teistel alustel ja vähem kui teised kaasomanikud. Hea usu põhimõtte rikkumisega võiks olla tegemist

siis, kui hagejalt oleks võetud tema tahte vastaselt kütte saamise võimalus ning keeldutud kütte

taastamisest, samas aga esitatud arveid samadel alustel kui nendele korteriomanikele, kelle korterit

köetakse kogu üldpinna ulatuses. Seaduse ja põhikirja alusel tasu nõudmine ei ole hea usu põhimõtte

vastane ja kostja ei kuritarvita sellega oma õigusi, nagu leiab hageja. Tähtsust ei ole asjaoludel, et

radiaator eemaldati enne kostja asutamist ja et Aktsiaselts Keila Soojus nõudis hagejalt kütte eest

tasumist väiksema pinna järgi.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hageja saaks tugineda nõude aegumisele üksnes siis, kui

võlausaldaja (kostja) paneb oma nõude hageja vastu maksma ja alles selles vaidluses saaks kohus

tuvastada, kas ja millises ulatuses on nõue aegunud. TsÜS § 142 lg 1 ja § 143 järgi võib kohus võtta

nõude aegumist arvesse ka kohustatud isiku tuvastushagi lahendamisel, kui hagetud on kohustuse

täitmisest keeldumise õiguse tuvastamist. Õige ei ole aga hageja väide, et ta on VÕS § 88 lg 1

kohaselt määranud, missuguse kohustuse täitmiseks ta raha kostjale tasus. Hageja ei ole

maksekorraldustes määranud, millise kohustuse täitmiseks ta kostjale raha üle kandis, kui tasus arve

osaliselt. Kostja arve numbri märkimine maksekorraldusele seda iseenesest ei tähenda, sest kõikidel

kostja arvetel olid märgitud nii eelmise kuu sihtotstarbelised maksed kululiikide järgi kui ka

võlgnevus, mis oli tekkinud eelmiste arvete osalisest maksmata jätmisest. Hageja ei ole ühelegi

maksekorraldusele märkinud, et ta tasub üksnes eelmise kuu eest sihtotstarbelisi makseid, ega

määratlenud, mille eest ta tasub ja tasumata jätab. Seetõttu tuleb VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi lugeda

esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Seega luges kostja

õigesti iga arve osalisel tasumisel esimesena täidetuks eelmise arve järgi tasumata summa ning tema

nõue ei ole aegunud.

Maakohus leidis õigesti, et nõude loovutamine CKE Inkasso OÜ-le ei olnud näilik tehing, kui

maakohus jättis nõude loovutamisega seotud asjaolud välja selgitamata ja arvestamata asjaolu, et

23. septembril 2009 lõpetasid kostja ja CKE Inkasso OÜ nõude loovutamise lepingu ja nõue tagastati

kostjale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt lähtusid kohtud asja lahendades põhjendamatult üksnes

sellest, et kostjal on seadusest ja põhikirjast tulenev õigus esitada küttearveid korteri reaalosa pindala

järgi, ja jätsid põhjendamatult arvestamata hageja vastuväite, et sellise õiguse teostamine on vastuolus

hea usu põhimõttega.

Hagejalt suuremate küttearvete tasumise nõue on hea usu põhimõttega vastuolus, sest hageja ei

eemaldanud ise radiaatorit, vaid seda tegi maja haldaja. Radiaator eemaldati, kuna see ei soojenenud.

Radiaatori eemaldamise järel esitati hagejale ka väiksem küttearve. Radiaatorit ei eemaldatud hageja

soovil, vaid tema tahte vastaselt. Seega on väär ringkonnakohtu seisukoht, et hageja on tahtlikult end

sellisesse olukorda pannud.

Hageja ei ole kunagi soovinud saada sooja teiste arvel ja paigaldas kööki elektriradiaatori.

Kuna kostja nõuab kütte eest tasumist kogu korteri pindala järgi, tekitab kostja hagejale kahju, kuna

hageja peab tasuma lisaks ka elektri eest.

Kostja käitumine on vastuolus väljakujunenud tavadega, sest ka paljudes teistes vanades

korterelamutes on mittetoimivaid radiaatoreid eemaldatud ja seda arvestades vähendatud ka korteri

küttearvet.

Enne 31. detsembrit 2008 esitatud küttearvetest tulenev nõue on aegunud. Ringkonnakohus asus

vääralt seisukohale, et hageja ei ole määranud, milliseid kohustusi ta arveid tasudes täitis. Nimetatud

asjaolu on tuvastatav nii hageja kostjale saadetud kirjadest, milles hageja märkis, et ei ole nõus

maksma küttearveid kogu korteri pinna järgi, kui ka kostjale tehtud maksete selgitustest, kuhu hageja

märkis arve numbri ning mille alusel ta tasus kütte eest iga kuu vastavalt oma arvutustele vähem.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja nõustus täielikult

ringkonnakohtu põhjendustega ja leidis, et hagejalt seaduse ja põhikirja alusel küttekulude nõudmine

ei ole kuidagi vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole kostja nõue hageja vastu aegunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada nõude aegumise tuvastamise ja menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb

tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohustuse puudumise tuvastamise osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

10. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hageja peab tasuma kostjale kütteteenuse eest vastavalt

hagejale kuuluva korteriomandi reaalosa suurusele (52,8 m²) või tuleb korterist eemaldatud radiaatori

tõttu tasuda hagejal kütteteenuse eest vähem, sest korteriomandi reaalosa suuruse järgi küttekulude

tasunõue oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Kolleegiumi arvates leidsid kohtud õigesti, et hageja korteris radiaatori eemaldamisest hoolimata

tuleb hagejal KOS § 13 lg 1, KÜS § 15¹ lg 1 ja korteriühistu põhikirja järgi tasuda kostjale

kütteteenuse eest vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele. Nimetatut ei mõjuta kolleegiumi

hinnangul ka see, millistel asjaoludel korterist radiaator eemaldati, sest kohtud tuvastasid, et

radiaatori eemaldamiseks ei olnud hagejal teiste korteriomanike nõusolekut, mis AÕS § 74 lg 1 järgi

on korteriomanike kaasomandis oleva küttesüsteemi muutmiseks vajalik. Õige on ka kohtute

seisukoht, et asjas esitatud asjaoludel ei ole kütteteenuse eest korteriomandi reaalosa suuruse järgi

tasu nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja on algusest peale palunud hagejal

radiaatori taastada ning tasuda kütteteenuse eest vastavalt korteri reaalosa suurusele. Kolleegium

nõustub selles osas kohtute põhjendustega ega pea vajalikuks põhjendusi TsMS § 689 lg 5 järgi

korrata.

Arvestades ülalmärgitut, jätsid kohtud õigesti rahuldamata hageja nõude tuvastada, et korteriomandi

köetav pind on korteriomandi reaalosa suurusest väiksem ja sellest tulenevalt peab hageja maksma

kütteteenuse eest vähem ning tal ei ole kostjale võlgnevust tekkinud. Hagejal on kohustus maksta

kostjale kütteteenuse eest vastavalt talle kuuluva korteriomandi reaalosa suurusele ning selliselt

arvutatud kütteteenuse tasu ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

Kolleegium märgib, et praeguse otsusega jõustub maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude tuvastada, et talle kuuluva korteriomandi köetava pinna suuruseks on

41,8 m2 ja et ta peab sellest lähtudes tasuma kütte eest.

11. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostja saab nõuda hagejalt kütteteenuse eest alates korteriühistu

asutamisest 31. juulil 2001 iga kuu osaliselt maksmata jäetud tasu või on kostja nõue osaliselt

aegunud.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja saab nõude aegumisele tugineda sõltumata

sellest, et kostja ei ole tema vastu kohtule hagi esitanud ja hageja ise esitas kohustuse puudumise

tuvastamiseks tuvastushagi.

Asja materjalidest nähtub, et kostja loovutas oma nõude CKE Inkasso OÜ-le, kes nõudis hagejalt

kohtuväliselt võla tasumist. Hageja ei olnud võlaga nõus ja pöördus hagiga kostja vastu kohtusse,

tuvastamaks mh seda, et tal ei ole tekkinud võlgnevust. Hagi esitamise järel lõpetasid kostja ja

CKE Inkasso OÜ nõude loovutamise lepingu ja nõue tagastati kostjale. Hagiavalduse täienduses

palus hageja alternatiivselt tuvastada, et isegi kui tal on kohustus tasuda kostjale küttekulude eest

vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele, on tema võlgnevus väiksem, sest kostja nõuded tema

vastu on osaliselt aegunud. Seega esitas hageja kostja vastu alternatiivse nõude, tuvastamaks, et

kostja nõue tema vastu on osaliselt aegunud.

Kolleegium leiab, et kuigi üldjuhul saab võlgnik esitada aegumise vastuväite kohtumenetluses, kus

võlausaldaja on tema vastu esitanud nõude, saab võlgnik olukorras, kus võlausaldaja ei ole tema

vastu kohtusse hagi esitanud, esitada ise hagi nõude aegumise tuvastamiseks. TsMS § 368 lg 1 järgi

võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise

tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kolleegiumi hinnangul võib võlgnikul olla õiguslik huvi tuvastada,

et võlausaldaja nõue tema vastu on aegunud, et saada selgust, kas ta peab oma kohustuse võlausaldaja

vastu täitma või võib selle täitmisest aegumise tõttu keelduda. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist

või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142 lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)

jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

13. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu järeldusega kostja nõude aegumise kohta.

Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei ole aegumise üle otsustades märkinud, milline on

kostja nõuete aegumise tähtaeg, ega viidanud ühelegi materiaalõiguse normile, mis sellise tähtaja

sätestab. Kolleegiumi arvates tuleb asjas määrata aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi, sest korteriühistu

liikme küttekulude tasumise kohustus on perioodiline, s.o korduv kohustus (vt Riigikohtu

14. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-11, p 11).

TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline

on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

Kuna asjas ei ole võlausaldaja (kostja) esitanud kohtule võlgniku (hageja) vastu nende kohustuste

täitmise nõuet, vaid võlgnik soovib tuvastada, et võlausaldaja nõuded on osaliselt aegunud, saab

kohus kolleegiumi arvates TsÜS § 143 järgi tuvastada hagi lahendamise aja seisuga, millised

võlausaldaja nõuded on selle aja seisuga aegunud. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuesti

läbi vaadates selgitama, kas ja millised kostja nõuded hageja vastu on aegunud. Kolleegiumi

hinnangul võivad 2014. aasta seisuga olla TsÜS § 154 järgi aegunud kostja nõuded, mis muutusid

sissenõutavaks enne 1. jaanuari 2011.

14. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus kostja nõuete aegumise üle otsustades ka

menetlusõiguse normi, kui tuvastas, et hageja ei ole kostja küttearveid osaliselt tasudes määranud,

milliste kohustuste katteks ta raha maksab.

Iseenesest on õige ringkonnakohtu viide VÕS §-le 88, milles on sätestatud täitmine erinevate

kohustuste katteks. Kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme erineva kohustuse

täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks,

võib võlgnik VÕS § 88 lg 1 järgi määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Kui

võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud,

millise kohustuse ta on täitnud, võib VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata selle võlausaldaja. Kui võlgnik

ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse,

loetakse VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud

kohustus.

Kostja vaidles nõuete aegumisele vastu põhjusel, et ta arvestas hageja iga kuu makstud raha varem

sissenõutavaks muutunud kohustuste katteks. Hageja on aga kogu menetluse vältel väitnud, et tasus

kostja esitatud arvetel märgitud küttearveid iga kuu väiksemas ulatuses, sest tema arvates ei olnud tal

eemaldatud radiaatori tõttu kohustust tasuda kütteteenuse eest kostja nõutud summasid. Selle

tõendamiseks esitas hageja kohtule oma abikaasa ja kostja kirjavahetuse alates 2001. aastast, milles

hageja abikaasa palus korduvalt radiaatori eemaldamise tõttu arvutada hageja korteri küttearved

väiksema köetava pinna alusel ja teatas, et on seni küttearved vastavalt sellele ise ümber arvutanud

(I kd, tl 11–26).

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis VÕS § 88 kohaldades nimetatud hageja tõendid

põhjendamatult arvestamata. Kuna VÕS § 88 lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise

kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab, tuli ringkonnakohtul kõiki asjas esitatud tõendeid

ja asjaolusid arvestades tuvastada, kas hageja on määranud, et maksab kostjale iga kuu kütteteenuse

eest vähem. Kolleegiumi hinnangul saab võlgnik määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui

ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes. Seega saab kohus tuvastada, et võlgnik on

määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki

asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku

väidetud kohustuse täitmiseks.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõiki asjaolusid ja tõendeid arvestades tuvastama, kas

hageja määras, millise kohustuse täitmiseks ta kostjale raha maksis. Kui hageja soovis maksta iga kuu

kütte eest vähem ja see soov oli kostjale äratuntav, tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas osad kostja

nõuded on aegunud.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud hageja.

Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse alternatiivse nõude osas ja asi saadetakse ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks