3-2-1-158-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-158-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. jaanuar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

POLAR KINNISVARA EESTI OÜ hagi Taavi Möldri

vastu 2737 euro ja 98 sendi ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-14617

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Taavi Möldri kassatsioonkaebus

2737 eurot 98 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja POLAR KINNISVARA EESTI OÜ (registrikood

10845313), esindaja vandeadvokaat Aivar Raudsik

Kostja Taavi Mölder, esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Kolmas isik kostja poolel Arvo Treier

Asja läbivaatamise kuupäev

6. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-14617 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Taavi Möldri kassatsioonkaebuselt 7. augustil 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot Taavi Möldri arvelduskontole nr 1107838598 (Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Polar Kinnisvara Eesti OÜ esitas 29. septembril 2011 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Taavi Möldri vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuivõrd T. Mölder esitas

makseettepanekule vastuväite, andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

Polar Kinnisvara Eesti OÜ (hageja) esitas 14. oktoobril 2011 Harju Maakohtule Taavi Möldri (kostja)

vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 2737 eurot 98 senti, ajavahemiku eest

15. maist kuni 14. oktoobrini 2011 viivise 95 eurot 11 senti ja alates 15. oktoobrist 2011 viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt soovis kostja saada elektrivõrguga liitumist kinnistule asukohaga Tallinnas

Päevakoera tee 35. Tal ei olnud selleks aga piisavalt raha. Kostja uuris naaberkinnistu omanikult

(hagejalt), kas viimane saaks kostja eest liitumistasu Eesti Energia AS-ile ära maksta. Hageja oli nõus

ning teda esindasid läbirääkimiste pidamisel lepingu sõlmimiseks Robert Vill ja Arvo Treier. Hageja

oli nõus kostjale liitumistasu maksmiseks raha laenama ning maksma vastavalt Eesti Energia AS-ile

21 840 krooni ja 21 000 krooni kooskõlas kostjale väljastatud liitumislepingu punktide 3.1 ja 3.23

tingimustega. Kostja lubas laenatud raha 2011. aasta jaanuaris hagejale tagasi maksta. Eesti

Energia AS väljastas kosjale liitumistasu maksmiseks arve, millel märgitud liitumistasu on hageja

maksnud 26. augustil ja 24. novembril 2010.

14. märtsil 2011 palus hageja kostjal laen tagasi maksta ja ütles laenulepingu üles ning 23. märtsil

2011 kordas ülesütlemise avaldust ning nõudis raha tagastamist. Laen 42 840 krooni (2737 eurot

98 senti) on seni hagejale tagasi maksmata. Isegi kui kostja pole saanud laenu, on ta hageja arvel

rikastunud ja hagejal on õigus alusetu rikastumise sätete alusel raha tagasi saada.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et ta ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud ega ole

avaldanud soovi laenu saada. Sellel, millised olid hageja, A. Treieri ja R. Villi suhted, ei ole asjas

tähtust. Kostja ei ole volitanud kedagi sõlmima enda nimel laenulepingut ega pidama sel teemal

läbirääkimisi. Kostja ei ole edastanud ühtegi arvet hagejale tasumiseks.

3. Kolmas isik kostja poolel A. Treier vaidles hagile vastu. Ta väitis, et tegemist on tema ja hageja

vahelise käsunduslepinguga, mille alusel on ta täitnud mitmeid hageja ülesandeid Päevakoera tee 32

ja 41 kinnistute detailplaneeringu algatamise ettevalmistamise tõttu, mis on olnud väga aeganõudev ja

töörohke. Tehtud töö eest ei ole hageja talle maksnud muul viisil, kui tasus Päevakoera tee 35

elektrivõrguga liitumise tasu, tänu millele A. Treier sai endale jätta kostja käest saadud

42 840 krooni.

4. Harju Maakohus jättis 5. märtsi 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus tuvastas, et tunnistaja R. Villi ütluste kohaselt palus A. Treier rääkida hagejaga, kas

viimane on nõus tasuma liitumistasu Päevakoera tee 35 asuva kinnistu eest, ning hageja oli nõus

laenu andma pooleks aastaks. R. Villi ütluste kohaselt ei rääkinud ta laenust kostjaga, vaid hagejaga

ning A. Treieriga. Seda, et kostjal olid rahaprobleemid, teadis ta A. Treieri käest. A. Treieri ütluste

kohaselt sai ta kostja käest sularaha 41 000 krooni selleks, et maksta ära liitumistasu Eesti

Energia AS-ile. Ta oli liitumisavaldust esitades kostja esindaja. Hageja selgitas, et tal oli kergem

maksta liitumistasu Eesti Energia AS-ile ise ära, kuigi kostja pole andnud talle selleks mingit

korraldust ega soovinud, et A. Treier peaks läbirääkimisi hagejaga, et viimane maksaks ära

liitumistasu Eesti Energia AS-ile. A. Treier ütles, et tal oli asjaajamisi hagejaga ning hageja oli

öelnud, et ta võib kostjalt saadud rahaga tasaarvestada selle tasu, mis tal oli saada hagejalt, ja et

sellega hüvitati A. Treieri tehtud töö ja pingutused.

Kostja vande all antud seletustest nähtuvalt andis ta sularaha 42 000 krooni A. Treierile selleks, et see

raha tasuda Päevakoera tee 35 kinnistu elektrivõrguga liitumise eest Eesti Energia AS-ile, mingit

laenu ei pidanud ta liitumistasu maksmiseks võtma ning oma investeeringuid ei ole ta teinud kunagi

laenude eest. Kostja seletuste järgi ei ole ta avaldanud soovi saada hagejalt raha laenuks. Kui ta küsis

A. Treierilt, kas liitumistasu on makstud, siis vastas A. Treier talle, et sellega on kõik korras, ning

väidetavast laenusuhtest sai ta teada alles hageja kirjast. Hageja vande all antud seletustest nähtuvalt

küsis temalt R. Vill, kas hageja saaks aidata kostjat liitumistasude maksmisel.

R. Villi ütlustest ja hageja ning kostja vande all antud seletustest ja nende omavahelisest võrdlusest

nähtub, et hageja ei ole kordagi suhelnud vahetult kostjaga laenu andmise ja saamise teemadel.

R. Villi ja hageja vande all antud seletustest nähtuvalt oli hageja kuulnud väidetavast kostja soovist

laenu saada vaid A. Treieri käest, kuid A. Treieri ütlustest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud soovi

liitumistasu maksmiseks laenu saada või andnud korralduse, et hageja peaks tema eest liitumistasu

Eesti Energia AS-ile ära maksma. A. Treieri ütlused (millele tugines ka kostja) sellist kostja

laenusaamise tahteavaldust ei kinnitanud. Kostja ja A. Treieri ütlused on omavahel kooskõlas hoopis

selles, et kostja andis A. Treierile raha, et liitumistasu ära maksta, ning A. Treieri ütlustest ei nähtu, et

ta oleks R. Villile andnud teada, et kostja oleks soovinud laenu võtta. Ka hageja esitatud Eesti

Energia AS-i, kostja, A. Treieri ja hageja e-kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud soovi

saada laenu. Viidatud kirjavahetusest nähtub, et Eesti Energia AS saatis kostjale liitumislepingu

kavandi, mille kostja edastas A. Treierile ja viimane hagejale, kuid muud sellest ei nähtu.

Hageja ei ole tõendanud seda, et kostja oleks teinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2

teise lause ning § 69 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 ning § 396 lg 1 alusel tahteavalduse, millega oleks üles

näidanud soovi saada laenu ja et hageja kannaks kostjale antava laenusumma kostja korraldusel üle

Eesti Energia AS-ile (VÕS § 76 lg 3). Asjaolu, et hageja on tasunud Eesti Energia AS-ile

liitumistasu, mille kinnituseks on esitatud Eesti Energia AS-i arve, liitumislepingud ja

maksekorraldused, ei ole vaidluse all, küll aga ei tähenda märgitu seda, et kostja oleks avaldanud

soovi saada laenu hagejalt. Seega pole hageja tõendanud, et kostja oleks avaldanud soovi saada

hagejalt laenu ja et pooled oleks vahetanud laenu andmise ja saamise tahteavaldusi ning laenulepingu

VÕS § 396 lg 1 järgi sõlminud. Kuna laenulepingu sõlmimine poolte vahel pole tõendatud, ei ole

kostjal ka VÕS § 396 lg 1 järgi laenu tagastamise kohustust ja 2737 euro 98 sendi hagejale maksmata

jätmist ei saa pidada laenulepingu rikkumiseks VÕS § 100 mõttes. Seega ei ole hagejal õigust nõuda

kostjalt VÕS § 396 lg 1, § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist ning laenu

tagastamist.

Ka ei saa rääkida alusetust rikastumisest VÕS § 1028 lg 1 järgi, kuna pooled ei ole vahetanud

tahteavaldusi, mille vorminõude rikkumise tõttu oleks tehing tühine või mille puhul andis hageja raha

üle, kuid tegelikult jäi leping sõlmimata ja saadu tuleks üleandjale seetõttu tagastada VÕS § 1028 lg 1

ja § 1029 lg 1 järgi. Kostja ei ole üldse teinud tahteavaldust laenu saamiseks, mistõttu ei ole

eelviidatud sätted kohaldatavad. Ka ei ole kohaldatav VÕS § 1041, mille kohaselt siis, kui isik on

täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud, saab üleandja nõuda kulutuste hüvitamist

niivõrd, kuivõrd teine isik on selle võrra rikastunud. Kuivõrd A. Treieri ütluste ja kostja vande all

antud seletuste kohaselt on kostja liitumistasu A. Treierile üle andnud korraldusega see anda

omakorda üle Eesti Energia AS-ile, siis on tõendamata hageja väide, et kostja on rikastunud

liitumistasu ulatuses. Eeltoodu alusel ei ole hagejal nõuet kostja vastu ka VÕS § 1041 järgi.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

2737 eurot 98 senti, viivise 95 eurot 11 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 15. oktoobrist 2011 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale kuulub kinnisasi asukohaga Tallinnas Päevakoera tee 35.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et Eesti Energia AS väljastas kostjale liitumislepingu uue

võrguühenduse loomiseks ja arved 42 800 krooni liitumistasu maksmiseks ning et kostja arvete

alusel Eesti Energia AS-ile midagi ei tasunud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et esitatud arvete alusel

tasus liitumistasu hageja, kandes Eesti Energia AS-ile kostja kohustuse täitmiseks üle

28. augustil 2010 21 840 krooni ja 24. novembril 2010 21 000 krooni ning et liitumisleping on

kostjaga sõlmitud ja võrguühendus tema kinnisasjaga loodud.

Hageja esitas kostja vastu nõude, milles taotles kostjalt tema kohustuse täitmiseks Eesti Energia AS-

ile tasutud rahasumma väljamõistmist. Oma nõude alusena on hageja esile toonud, et täitis kostja

kohustuse temaga sõlmitud laenusuhte raames, nii et kostjal tekkis kohustus tagastada talle tasutu

laenuna. Alternatiivselt – kui kohus ei pea laenulepingu sõlmimist tõendatuks – taotles hageja mõista

kostjalt tema kohustuse täitmiseks Eesti Energia AS-ile tasutud rahasumma välja alusetu rikastumise

sätete alusel. Kostja eitas hagejaga laenulepingu sõlmimist ja seletas, et ta ei ole alusetult rikastunud,

kuna andis liitumistasu maksmiseks sularahas 42 000 krooni A. Treierile, kes pidi selle tasuma Eesti

Energia AS-ile.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega osas, mis puudutavad poolte vahel laenulepingu

sõlmimist, ega pidanud vajalikuks seda otsuses pikemalt käsitleda. Küll ei nõustunud

ringkonnakohus maakohtu järeldustega, nagu ei saaks hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete

alusel. VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega

kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist

niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta enda vastu kulutuste

hüvitamise nõude esitamisest teada sai või pidi teada saama.

Pooled ei vaidlegi selle üle, et kostjale liitumistasu maksmiseks esitatud arvete tasumisel tegi hageja

kostja kohustuse täitmiseks kulutusi. Väidetud ja seda enam tõendatud ei ole, et pooltel oleks olnud

mingi õigussuhe, mille alusel hageja oleks õigustatud või kohustatud olnud need kulutused tegema.

Seega tuleb lähtuda sellest, et hageja ei olnud selleks ei õigustatud ega kohustatud. Hageja poolt

Eesti Energia AS-ile tehtud maksed olid eelduseks kostjaga võrguühenduse loomise lepingu

(võrguühendusega liitumise lepingu) sõlmimisele. Kostjaga on leping sõlmitud ning võrguühendus

tema kinnisasjaga loodud. Seega on hageja täitnud kostja kohustuse Eesti Energia AS-i vastu ja

kostja on hageja tegevuse tulemusena rikastunud hageja tehtud kulutuste võrra, sest kostja on nende

kulutuste ulatuses vabanenud oma kohustusest Eesti Energia AS-i vastu. VÕS § 1041 kohaldamise

eeldused on seega täidetud ja hageja tehtud kulutused tuleb kostjalt tema kasuks välja mõista.

Maakohus eksis, kui leidis, et kostja ei ole hageja tehtud kulutuste arvel rikastunud seetõttu, et ta

andis raha liitumistasu maksmiseks A. Treieri kätte korraldusega anda see üle Eesti Energia AS-ile.

Pooled ei vaidle selle üle, et A. Treier jättis kostja antud raha endale ega täitnud selle arvel kostja

kohustust Eesti Energia AS-i vastu. Seega ei ole kostja ise vahetult ega ka A. Treieri vahendusel oma

Eesti Energia AS-ile liitumistasu maksmise kohustust täitnud. Kostja rikastumine hageja arvel ei ole

välistatud seetõttu, et kostja andis liitumistasu maksmiseks raha A. Treieri kätte, sest kostja ja

A. Treieri vahelises õigussuhtes toimunud raha üleandmine ei mõjutanud Eesti Energia AS-ile kostja

kohustuse täitmist, hageja tasutu tõttu aga kostja rikastus, sest vabanes sellest kohustusest. Kostjal

võib olla nõudeõigus A. Treieri vastu, kuid see ei vabasta teda kohustusest hüvitada hagejale kostja

kohustuse täitmiseks kulutatu.

Kostja ja A. Treieri vaheline väidetav õigussuhe ei mõjuta iseenesest pooltevahelist õigussuhet ja

selle asjaoluga ei saa põhjendada kostja õigusi või kohustusi hageja suhtes. Mingeid asjaolusid ja

tõendeid, mis võimaldaksid järeldada, nagu oleks hagejal A. Treieriga õigussuhe, mille raames

oleksid selle osalised kokku leppinud, et hageja täidab kostja kohustuse hageja poolt A. Treierile

võlgnetava kohustuse katteks, ei ole vaidlusaluses asjas esitatud. Sellise suhte olemasolu ja

kokkulepet A. Treieriga on hageja seaduslik esindaja Heino Nõu vande all seletust andes sõnaselgelt

eitanud, väites, et ei tunnegi õieti A. Treierit ning et viimasel ei ole mingit tasunõuet hageja vastu.

Sellisele väidetavale kokkuleppele ei osuta miski peale menetlusse kolmanda isikuna kaasatud

A. Treieri enda üld- ja paljasõnaliste väidete, millest ei piisa väidetava kokkuleppe tuvastamiseks.

Viivisenõude rahuldamiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 ning kuna viivisearvestusele ei ole

konkreetseid vastuväiteid esitatud, tuleb ka viivisenõue rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada täies ulatuses ringkonnakohtu otsus ja jätta

jõusse maakohtu otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata.

Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsuse järeldusi laenulepingu sõlmimise osas. Kostja vaidlustab

ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi VÕS § 1041 alusel ja mõistis välja

viivise.

VÕS § 1041 kohaldamise eeldused on täitmata. VÕS § 1041 kohaldamise eelduseks on, et isik, kes

täidab teise isiku kohustuse, ei ole selleks õigustatud ega kohustatud. Kohtu järeldused on ilmses

vastuolus hageja korduvalt esitatud väidetega ja hageja tõenditele lisatud selgitustega. Hageja on

korduvalt rõhutanud, et tema sõlmis A. Treier kui kostja esindajaga laenulepingu, mille kohaselt

hageja tasub kostja eest Eesti Energia AS-ile liitumislepingus märgitud summa. Seega tegutses hageja

enda väitel täielikus veendumuses, et temal on laenulepingust tulenev õigustus ja kohustus

liitumislepingus märgitud summa tasumiseks. Ringkonnakohtus VÕS § 1041 kohaldamine on

asjakohatu.

Ringkonnakohtu otsuse sisu ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-s 5 sätestatule.

Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata poolte varasemad väited ja tõendid, asudes üksnes

seisukohale, et tegemist on VÕS §-s 1041 sätestatud alusetu rikastumise alustega. Ringkonnakohtu

otsusest ei järeldu mõttekäik, kuidas on ringkonnakohus jõudnud VÕS § 1041 kohaldamiseni.

Nõustudes maakohtu otsusega laenulepingut puudutavas osas, on ringkonnakohus samas jätnud

analüüsimata, kas poolte vahel oleks tegemist olnud mõne teise võlasuhtega. A. Treieril puudus

kostja volitus ning kostja ei kiitnud ka hiljem A. Treieri hagejaga tehtud tehingut heaks. Seega on

tegemist tühise tehinguga TsÜS § 129 lg 1 mõttes, millest tulenevalt pole põhimõtteliselt välistatud

hageja õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist A. Treierilt.

Kuna hageja ja kostja vahel ei olnud lepingulist suhet, tuleks hageja tegevust hinnata käsundita

asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb

midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või

kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja

kohustused. VÕS § 1020 lg-st 1 tulenevalt peab enne asjaajamisele asumist käsundita asjaajaja

soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse

asjaajamise kohta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tuleb asjaajamisele asumise korral sellest

soodustatule enne teatamata käsundita asjaajajal soodustatule asjaajamisest esimesel võimalusel

teatada. VÕS § 1020 lg-s 3 viitega VÕS § 624 lg-le 4 on sätestatud samuti teatamiskohustus. Hageja,

A. Treier ega teised isikud ei teavitanud kostjat sellest, et hageja kavatseb tasuda ja tasub Eesti

Energia AS-ile kostja liitumistasu. Kostja sai hageja asjaajamisest teada üllatuslikult alles

hageja 14. ja 23. märtsi 2011. a kirjadest, milles hageja nõudis laenu tagastamist.

VÕS § 1024 lg-st 4 tulenevalt, kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega

pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus VÕS § 1018 lg 1 kohaselt, peab

soodustatu andma seoses asjaajamisega saadu asjaajajale välja alusetu rikastumise sätete järgi.

Viidatud sätte kohaldamise eelduseks on olukord, milles käsundita asjaajaja ei saanud ega pidanudki

aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus. Hageja oleks mõistlikul viisil igal juhul

pidanud enne Eesti Energia AS-ile arvete tasumist (asjaajamise algust) sellest kostjat teavitama. Isegi

kui eeldada, et hageja käitus heas usus, täites sõlmitud laenulepingut, siis ka sellisel juhul oleks iga

mõistlik isik teavitanud lepingupoolt tavapärasest asjaajamise käigust (näiteks esimese osamakse

tasumisest, liitumistasu lõplikust tasumisest jne). Kuna hageja ei ole ka teatamiskohustust täitnud, siis

puudub alus nõude rahuldamiseks ka käsundita asjaajamise sätete põhjal.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata.

Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostja vabanes oma kohustuse

täitmisest Eesti Energia AS-ile tänu hageja tehtud maksetele. Ringkonnakohtu mõttekäik VÕS § 1041

kohaldamisel järeldub loogiliselt.

Kostja ja kolmanda isiku suhe on kvalifitseeritav käsundussuhtena. Kolmas isik A. Treier on

käsundisaajana rikkunud kõiki eeltoodud käsundisuhet reguleerivaid norme. Kostjal võib olla

nõudeõigus A. Treieri vastu, kuid see ei vabasta teda kohustusest hüvitada hagejale kostja kohustuse

täitmiseks kulutatu.

Alternatiivselt leiab hageja, et vaidlusalune õigussuhe võib olla kvalifitseeritav ka käsundita

asjaajamise suhtena. Samas ei muuda võimalik õigusliku kvalifikatsiooni muudatus ringkonnakohtu

otsuse lõppjäreldusi ega anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistada.

9. Kolmas isik A. Treier nõustus kassatsioonkaebuse väidetega. Kolmas isik ei ole kunagi kostja

nimel sõlminud laenulepingut. Küll aga oli A. Treieril hagejaga kokkulepe, et hageja tasub kolmanda

isiku eest Eesti Energia AS-ile liitumistasu ja A. Treier saab jätta kostja käest saadud raha endale.

Kuna hageja tasus liitumistasu, teatas kolmas isik kostjale, et liitumistasudega on kõik korras. Kostja

ei oleks kunagi andnud heakskiitu kolmanda isiku ja hageja vahelisele tehingule, mille tegelik

eesmärk oli kolmandale isikule töötasu maksmine. Kõik hageja väited laenulepingu täitmisest on

valed.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenulepingu sõlmimine pole tõendatud. Kuna selle

asjaolu tuvastamisel ei ole kohtud rikkunud menetlusõiguse norme ja kolleegiumil puudub pädevus

tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada, siis saab kõne alla tulla üksnes hageja nõue mõnel

lepinguvälisel õiguslikul alusel.

12. Ringkonnakohus on hagi rahuldanud VÕS § 1041 alusel, kuid on jätnud tähelepanuta, kas

esinevad kõik selle sätte kohaldamise eeldused. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et hageja on

VÕS § 78 lg 1 järgi täitnud kostja rahalise kohustuse Eesti Energia AS-ile. Kuna selle sätte kohaselt

on hageja tehtud maksega lõppenud kostja kohustus Eesti Energia AS-i vastu, siis on kostja oma

kulutusi säästnud.

Kolleegium selgitab, et kui üks isik on lepinguväliselt täitnud teise isiku kohustuse VÕS § 78 mõttes,

siis võib tal olla hüvitisnõue VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel. Sellise nõude korral on välistatud

hüvitisnõue VÕS § 1041. Eeltoodut tähendab, et VÕS § 1041 ei kohaldu, kui koos muude

VÕS § 1018 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludega esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3

nimetatud asjaoludest.

Samas on vaja arvestada, et kui teise isiku kohustuse lepinguväliselt täitnud isikul ei ole VÕS §-

dest 1018 ja 1023 tulenevat hüvitisnõuet, siis saab tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue VÕS § 1041

alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku kohustust täites (kulutusi tehes) heauskne VÕS § 1024 lg 4

mõttes. Seega on VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi

VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei

teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks

VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende

asjaolude puudumisest). Ringkonnakohus on jätnud selle õigusliku küsimuse tähelepanuta, mistõttu

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Kolleegium selgitab veel, et VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas

kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

teavitamiskohustust (vt selle kohta Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11,

p 33).

13. Maakohus leidis tuvastatud asjaolude alusel õigesti, et hagejal ei saa olla nõuet VÕS § 1028 jj

järgi. Kolleegium selgitab, et isegi kui hageja arvas, et ta täidab makse tegemisega kostjaga sõlmitud

käsunduslepingut, ja see leping oli TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine (sest A. Treieril puudus õigus

esindada kostjat), ei kohaldu VÕS § 1028 lg 1, sest kostja ei olnud sellest lepingust teadlik ning

seetõttu ei saa selle sätte mõttes lugeda teda hagejalt soorituse saanud isikuks. Hagejal võib olla

A. Treieri kui esindusõiguseta tegutsenud isiku vastu kahju hüvitamise nõue TsÜS § 130 alusel.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja oli kostja kohustust

kolmanda isikuna täites heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes (vt käesoleva otsuse p 12).

15. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

16. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu