3-3-1-80-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-80-13

Otsuse kuupäev

28. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla 9. märtsi 2012. a

käskkirja nr 6.-3/377-D alusel kartseris veedetud aja eest

kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-12-

Menetluse alus Riigikohtus

Eduard Pavljutšenko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eduard Pavljutšenko kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-12-854 ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 9. märtsi 2012. a käskkirjaga nr 6-3/377-D määrati Eduard Pavljutšenkole

distsiplinaarkaristus, mis seisnes 45 ööpäevaks kartserisse paigutamises. Karistuse kandmise ajal

piirati osaliselt isiklikuks tarbeks tellitud ajalehtede ja ajakirjade lugemist.

Viru Vangla 24. jaanuari 2012. a käskkirjaga nr 6.-2/84-T määrati kinnipeetav E. Pavljutšenko

majandustööle E-7 osakonna koristajaks. E. Pavljutšenko ei allunud 1. märtsil 2012 vanglateenistuse

ametniku seaduslikele korraldustele asuda tööle E7 osakonnas (eluosakonnas koristajana). Kinni-

peetavat on korduvalt karistatud selle eest, et ta pole allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele

asuda tööle.

2. E. Pavljutšenko esitas 12. märtsil 2012 vaide distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6-

3/377-D kehtetuks tunnistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mille Viru Vangla jättis

20. aprilli 2012. a haldusaktiga nr 6-12/101-4 rahuldamata.

3. E. Pavljutšenko esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 9. märtsi 2012. a käskkirja nr 6-

3/377-D õigusvastaseks tunnistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja väidab, et tal

pole koristamiseks vajalikke oskusi, tema julgeoleku tagamiseks tuleb ta enne tööle määramist

paigutada tööliste osakonda, teda ei rahulda tööhõive ja töötasu, enne tööle määramist ei tehtud talle

meditsiinilist läbivaatust, kartseris viibimise ajal kaotas ta 15 kg ning kartseris viibimisega rikuti

tema inimväärikust.

4. Tartu Halduskohus jättis 14. novembri 2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus oli

seisukohal, et:

1) kaebaja on käskkirjaga määratud tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks

E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 26. jaanuarist 2012 kuni 25. aprillini 2012.

Käskkirjas nähti ette töötasu 63 senti iga töötatud tunni eest. Ta on korduvalt keeldunud tööle asumast

ja teda on selle eest korduvalt distsiplinaarkorras karistatud;

2) kinnipeetav oli kohustatud tööle asuma (vangistusseadus (VangS) § 37);

3) kaebajal ei ole subjektiivset õigust valida osakonda või kambrit (VangS § 11 lg 2 ja vangla

sisekorraeeskiri (VSkE) § 5 lg 1 ja lg 2). Viru Vanglas on töötavate kinnipeetavate osakond ette

nähtud eelkõige kinnipeetavatele, kes töötavad väljaspool oma osakonda (nt toidujagajad,

köögitöölised). Kaebaja määrati koristajana tööle osakonda, kus ta ise paikneb, ja ta ei ole andnud

mõistlikku põhjendust ega tõendanud, miks teda oleks olnud vaja paigutada koristamise tõttu teise

osakonda ning kuidas tema julgeolek oleks sattunud ohtu, kui ta oleks koristustöid teinud samas

osakonnas, kus ta ise paikneb;

4) kui vangla pakub VangS § 38 lõikest 1 lähtudes kaebajale tööd, on kaebaja kohustatud seda tööd

tegema. Koristaja töö ei nõua erilisi teadmisi ega oskusi. Vastustaja ei ole kohustatud andma

kaebajale tööd tema valiku ja tahte järgi;

5) kaebajale oli määratud töötasu VangS § 43 lg-te 1 ja 2 järgi;

6) VangS § 53 lg 1 kohaselt on kaebajale vajaduse korral tagatud vangla poolt meditsiiniline abi.

Meditsiiniosakond ei leidnud, et kaebajale oleks vaja vahetult enne tema tööle määramise otsustamist

teha tervisekontroll. Kaebaja tervisekaardi andmete põhjal ei olnud töötamine vastunäidustatud ja ta

ei ole enne tööle määramist oma tervise üle kaevanud. Tööle määramisel küsiti meditsiiniosakonna

hinnangut kaebaja tervise kohta ja 23. jaanuaril 2012 andis meditsiiniosakonna spetsialist-arst J.

Kogan oma kooskõlastuse kinnipeetava tööle määramiseks. Kaebaja ei ole pöördunud

meditsiiniosakonna poole kaalu langemisest tekkinud oletatava töövõimetuse tõttu;

7) kaebaja inimväärikust ei ole alandatud.

5. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada.

6. Tartu Ringkonnakohtu 9. mai 2013. a määrusega nr 3-12-854 otsustati haldusasi lahendada

lihtmenetluses, kuna lihtmenetluse kohaldamise eeldused on täidetud.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. juuli 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus oli seisukohal, et

1) asjas on võimalik teha otsus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 5 alusel ilma

kirjeldava ja põhjendava osata;

2) halduskohtu otsuses, Viru Vangla 20. aprilli 2012. a otsuses nr 6-12/101-4, Viru Vangla vastuses

kaebusele ning Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele on ammendavalt selgitatud, miks kaebaja

nõuet ei tule rahuldada. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata;

3) halduskohus selgitas, et kinnipeetava töökohustus tuleneb VangS § 37 lg-st 1 ja see kohustus ei ole

vastuolus põhiseaduse § 29 lg-ga 2. Kaebajal ei esine VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluseid töö-

kohustusest vabanemiseks. Kohtul puudub alus kahelda vastustaja väites, et vanglal ei olnud võimalik

kaebajale pakkuda muud tööd. Seetõttu määrati kaebaja VangS § 38 lg 1 alusel vangla majandustööle.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole kinnipeetavate töö

sunnitöö, mis oleks keelatud. Seega on kaebaja VangS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 alusel õiguspäraselt tööle

määratud ning vastustaja ei ole kaebajale tööle asumise korraldust andes tema õigusi rikkunud;

4) Viru Vangla edastatud kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristuste nimekirjast nähtub, et Viru Vangla

9. märtsi 2012. a käskkirja tegemise ajal oli kaebajal 6 sama sisuga distsiplinaarrikkumise eest

määratud kehtivat distsiplinaarkaristust. Samuti nähtub distsiplinaarkaristuste nimekirjast, et iga

järgmise tööst keeldumise eest on kaebajat karistatud ajaliselt pikema kartserikaristusega. Samuti oli

teda varem karistatud ka maksimaalmääras kartserikaristusega. Kuna kaebaja oli enne 9. märtsi 2012.

a käskkirjaga talle süüks pandud rikkumist korduvalt toime pannud samaliigilisi rikkumisi, oli

maksimaalmääras kartserikaristus proportsionaalne ning õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja ei nõustu kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsusega. Rikutud on põhiseaduse § 29.

Sundimine ei tähenda kohustust. Määrata ühe ja sama asja eest karistuseks kokku 452 ööpäeva

kartseris on vägivaldne tegu. Selle ajavahemiku jooksul sai kassaator ravimatud haigused.

9. Viru Vangla palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, kuna see on sisuliselt

põhjendamatu. Kuna asja arutanud ringkonnakohtu koosseis on menetluse kestel muutunud, võib

möönda, et ringkonnakohus võis menetlusõigust rikkuda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Tartu Ringkonnakohtu 9. mai 2013. a määrusega nr 3-12-854 võeti kaebaja apellatsioonkaebus

menetlusse, otsustati asi lahendada lihtmenetluses ning teavitati, et asja vaatab läbi ringkonnakohus

koosseisus Maili Lokk, Einar Vene ja Madis Ernits.

Ringkonnakohus jättis 12. juuli 2013. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja haldus-

kohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse tegi kohtukoosseis Maili Lokk, Mati Kartau ja Madis

Ernits.

Seega on ringkonnakohtus kohtukoosseis apellatsioonimenetluse kestel muutunud. Toimiku

materjalidest ei nähtu kohtukoosseisu muutumise õiguslik alus, aeg ja põhjus ega menetlusosaliste

sellest teavitamine. Kolleegium on varasemas praktikas nimetatud rikkumist käsitanud menetlus-

normide olulise rikkumisena, sest see võib mõjutada asja läbivaatamise tulemust (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 4. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-69-13; 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr

3-3-1-38-13).

11. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja väidab, et kahju tekitati õigusvastase

käskkirjaga, millega ta paigutati 45 ööpäevaks kartserisse. Ringkonnakohus tugines HKMS § 185 lg-

le 2 ja § 133 lg-le 1 ning lahendas asja lihtmenetluses.

HKMS § 185 lg 2 ja § 133 lg 1 kohaselt võib ringkonnakohus lahendada asja lihtmenetluses, kui

kaebusega kaitstava õiguse rikkumine on väheoluline. Kui tegemist on varaliselt hinnatava hüvega ja

selle väärtus ei ületa 200 eurot, võib õiguste rikkumise väheolulisust eeldada (HKMS § 133 lg 1 teine

lause).

Kolleegium märgib, et õiguse rikkumise olulisus sõltub sellest, millise kaaluga õigushüvesse (nt elu,

tervis, vabadus) ja kui intensiivselt on sellesse väidetavalt sekkutud. Kui tegemist on kaaluka õigus-

hüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa lihtmenetluse eeldust lugeda täidetuks

ka juhul, kui varaliselt hinnatava vaidlusaluse hüve väärtus ei ületa 200 eurot. Seejuures ei ole

lihtmenetluse eelduseks see, kas kaebus omab eduväljavaateid või mitte.

12. Kolleegium on seisukohal, et lihtmenetluse kohaldamise eeldused ei olnud täidetud. Vabadust

tuleb pidada kaalukaks õigushüveks. Kolleegium on oma varasemas praktikas märkinud, et

kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel

on vabaduse võtmise kvaliteet riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 20. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p 10).

13. Kolleegium märgib lisaks, et praeguses asjas ei saaks ka õiguste rikkumise väheolulisust

eeldada, kuna vaidlusaluse hüve väärtus ületab 200 eurot. Varasemas praktikas on kolleegium

väljendanud seisukohta, et üldjuhul on õigusvastase kartserisse paigutamise korral õiglaseks

hüvitiseks 6 eurot 4 senti iga kartseris viibitud päeva eest. Tavaliselt vastab selline hüvitise suurus

õigusvastasele kartserisse paigutamisele ja võimaldab määrata õiglase hüvitise (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 13. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-84-10, p 12; 15. märtsi 2010. a otsus asjas

nr 3-3-1-93-09, p 15). Samas on kolleegium kinnipidamistingimuste ja inimväärikuse rikkumise

kohta märkinud, et kahju hüvitamisel tuleb arvestada lisaks päevamäärale ka iga konkreetse

rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 23).

14. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt.

Kautsjoni tasumisest oli kassaator menetlusabi korras vabastatud.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann