3-2-1-176-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-176-13

Määruse kuupäev

Tartu, 27. jaanuar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Swedbank AS-i hagi Osaühingu TOMT Kinnisvara vastu

255 646 euro 59 sendi nõudes, menetluskulude

kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-54006

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu TOMT Kinnisvara määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank AS, esindaja juhatuse liige Rait Pallo

Kostja Osaühing TOMT Kinnisvara (registrikood 10523561),

esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik

Asja läbivaatamise kuupäev

6. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. mai 2013. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

19. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-54006.

2. Teha uus määrus, millega määrata tsiviilasjas nr 2-10-54006 Swedbank AS-i menetluskulude

suuruseks 13 763 (kolmteist tuhat seitsesada kuuskümmend kolm) eurot 39 senti.

3. Määruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

"3.1. Rahuldada Swedbank AS-i avaldus tsiviilasjas nr 2-10-54006 (Swedbank AS-i hagi

Osaühingu TOMT Kinnisvara (endise ärinimega AS TOOMPEAMAJA) (pankrotis)

vastu) kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks osaliselt.

3.2. Määrata tsiviilasjas nr 2-10-54006 Swedbank AS-i menetluskulude suuruseks

13 763 (kolmteist tuhat seitsesada kuuskümmend kolm) eurot 39 senti.

3.3. Jätta rahuldamata Swedbank AS-i avaldus tsiviilasjas nr 2-10-54006 (Swedbank AS-i

hagi Osaühingu TOMT Kinnisvara (endise ärinimega AS TOOMPEAMAJA) (pankrotis)

vastu) kantud menetluskulude väljamõistmiseks."

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Osaühingu TOMT Kinnisvara määruskaebuselt tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot Advokaadibüroo Entsik & Partnerid OÜ kontole nr 221025119153

(Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rahuldas 9. septembri 2011. a otsusega tsiviilasjas nr 2-10-54006 Swedbank AS-i

(hageja) hagi ja jättis menetluskulud täies ulatuses Osaühingu TOMT Kinnisvara (endise ärinimega

AS TOOMPEAMAJA; kostja) kanda. Tallinna Ringkonnakohus muutis 16. veebruari 2012. a

otsusega maakohtu otsust osaliselt. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud jäeti kostja kanda.

20. juuni 2012. a määrusega jättis Riigikohus kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Hageja esitas 6. juulil 2012 menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse ja palus määrata

hüvitamisele kuuluvaks menetluskuluks 13 868 eurot 59 senti ning mõista see summa kostjalt hageja

kasuks välja.

5. oktoobril 2012 kuulutas Harju Maakohus välja kostja pankroti. 23. oktoobril 2012 esitas hageja

oma nõude pankrotimenetluses, märkides nõude koosseisus ka tsiviilasjas kantud menetluskulud.

2. Kostja pankrotihaldur Mari Männiko märkis 14. jaanuaril 2013 kohtule esitatud vastuses, et hageja

peab menetluskulude nõude esitama nõudena pankrotimenetluses ning hageja avaldus tuleb

PankrS § 43 lg 2 ja § 44 järgi jätta läbi vaatamata. Menetluskulude suurusele pankrotihaldur vastu ei

vaielnud.

3. Harju Maakohus mõistis 30. mai 2013. a määrusega kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

13 763 eurot 39 senti. Maakohus ei pidanud põhjendatuks advokaadibüroo üldkulu lugemist

esindajaga seotud kuluks. Muus osas pidas maakohus menetluskulude suurust põhjendatuks.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei võimalda tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) jätta

menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldust läbi vaatamata juhul, kui menetluskulusid

kandma kohustatud isik on pankrotis. Kostja ei vaielnud menetluskulude suurusele ega nende

koosseisule vastu. Samuti ei ületa hageja esindaja kulud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud

piirmäära ja seega on menetluskulude kindlaksmääramise avaldus põhjendatud.

4. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse, millega maakohus määras

kindlaks ja mõistis temalt hageja kasuks välja menetluskuludena 13 763 eurot 39 senti, ning teha uus

määrus, millega jätta hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks

rahuldamata.

Hageja on esitanud menetluskulude nõude ka võlausaldajana pankrotimenetluses. Menetluskulude

hüvitamise nõue on kostja pankrotimenetluses ümber kujundatud. 28. veebruaril 2013 tegi

võlausaldajate üldkoosolek kompromissiotsuse, mille kohus kinnitas 14. märtsi 2013. a määrusega.

Kompromissi kohaselt kohustus kostja maksma võlausaldajatele välja 1% kaitstud nõuete suurusele

vastava summa ühe nädala jooksul arvates kompromissi kinnitamise määruse jõustumisest. Määrus

jõustus 2. aprillil 2013 ja kostja on kompromissi ka täitnud. Eeltoodust tulenevalt oli hageja

menetluskulude hüvitamise nõue maakohtu määruse tegemise ajaks ehk 30. maiks 2013 lõppenud.

5. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Menetluskulud saab kindlaks määrata ainult kohus, seda ei saa teha pankrotihaldur. Menetluskulude

nõue muutus sissenõutavaks pärast kostja pankrotimenetluse lõppemist. Hageja ei oleks saanud oma

nõuet varem maksma panna.

Hageja nõustus kostjaga üksnes selles, et hagejale on tehtud väljamakse kompromissiga ekslikult

ümberkujundatud menetluskulude hüvitamise nõude ulatuses. Hageja menetluskulude nõuet tuleb

vähendada talle kompromissi alusel välja makstud 137 euro 63 sendi võrra ja kostjal tuleb seega

tasuda hagejale 13 625 eurot 76 senti.

6. Harju Maakohus jättis kostja määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. septembri 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole menetluskulude kindlaksmääramise menetlus

eraldi kohtumenetlus, milles maakohus oleks pidanud jätma hageja avalduse läbi vaatamata.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on seotud jõustunud lahendiga põhikohtuasjas. Seetõttu

ei ole PankrS § 43 lg 2 menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kohaldatav. Menetluskulud

saab kindlaks määrata üksnes kohus.

Tähendust ei ole sellel, kas hageja esitas menetluskulude nõude pankrotimenetluses esitatud nõude

koosseisus ka kostja pankrotihaldurile või mitte. Kohus peab menetluskulud kindlaks määrama, kui

avaldaja ei ole avaldusest loobunud ja menetluskulud on hüvitamata. Seda, et praeguseks on

kompromissiga 1% menetluskuludest hüvitatud, saab arvestada määruse täitmisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta

hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks läbi vaatamata.

Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus ekslikult kohaldamata PankrS § 43 lg 2 ja kohtumääruse

tervikuna olulises osas põhjendamata. Seda eksimust ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus.

Hageja menetluskulud tsiviilasjas on tekkinud 2011. a märtsist kuni 2012. a veebruarini. Harju

Maakohus kuulutas kostja pankroti välja 5. oktoobril 2012 ja seega on hageja menetluskulu täies

ulatuses tekkinud enne pankroti väljakuulutamist.

Hageja esitas kostja pankrotimenetluses võlausaldajana nõude tsiviilasjas kantud menetluskulude

hüvitamiseks samas ulatuses, milles ta nõuab menetluskulusid kohtule esitatud menetluskulude

rahalise kindlaksmääramise avalduses. Seega määratles hageja ennast menetluskulude hüvitamise

nõude osas kostja võlausaldajana PankrS § 8 lg 3 tähenduses. PankrS § 8 lg 3 järgi on

pankrotivõlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti

väljakuulutamist. Pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti

väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või

millal nende nõue sissenõutavaks muutub. PankrS § 44 lg 1 kohaselt võivad pankrotivõlausaldajad

pärast pankroti väljakuulutamist esitada nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud

korras ja nõuded rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud alustel. Viidatud norm reguleerib

imperatiivselt kõigi võlausaldajate nõuete esitamist pankrotivõlgniku vastu ja see kohaldub

samamoodi ka menetluskulude hüvitamise nõudele.

Kostja on kompromissi täitnud ja teinud hagejale tema nõudele vastava väljamakse. Kostjal on õigus

eeldada, et kompromissi kohase täitmise tulemusena ei esitata talle nõudeid, mis olid hõlmatud

täidetud kompromissiga.

Ringkonnakohus on viidanud kostja õiguste kaitse võimalusele hilisemas täitemenetluses, millest

võib järeldada, et ringkonnakohus on praegu pidanud kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Uue hagimenetluse alustamine olukorras, mida on võimalik

ja õige lahendada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses, on vastuolus

menetlusökonoomia printsiibiga. Maakohtule olid teada kõik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi aluseks olevad asjaolud juba enne sundtäidetava kohtumääruse tegemist.

9. Hageja vaidleb kostja määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi

tühistada. Asjas on võimalik teha uus määrus, millega määrata kindlaks hageja menetluskulud

13 763 eurot 39 senti. Hageja taotlus mõista menetluskulud kostjalt välja tuleb jätta rahuldamata.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas juhul, kui hagimenetluses on menetluskulud jõustunud

kohtuotsusega jäetud kostja kanda ja hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

ning seejärel kuulutatakse välja kostja pankrot, tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

jätta PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata või tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetlust

jätkata. Kostja on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta läbi

vaatamata ja menetluskulude nõude saab esitada vaid pankrotimenetluses. Hageja seevastu leiab, et

kuna menetluskulud saab kindlaks määrata ainult kohus ja seda ei saa teha pankrotihaldur, siis peab

kohus menetluskulud kindlaks määrama ja need saab kostjalt ka välja mõista.

12. PankrS § 43 lg 2 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on

varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses

läbi vaatamata.

TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust

ettenägevas kohtulahendis.

13. Kolleegium leiab, et PankrS § 43 lg-t 2 ei tule asjas kohaldada, sest see säte reguleerib olukorda,

kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. Praeguses asjas oli hagimenetlus tsiviilasjas kostja pankroti

väljakuulutamise ajaks lõppenud ja kohtuotsus jõustunud. Seega leidsid kohtud õigesti, et

tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda jätta menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

avaldust läbi vaatamata juhul, kui menetluskulusid kandma kohustatud isik on pankrotis.

14. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada

kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata

sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks. Samuti on õige, et PankrS § 44

lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid

võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub

pankrotiseaduses sätestatud alustel.

Kolleegium leiab aga, et olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne

menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma

kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole

võimalik võlgnikult välja mõista. Menetluskulude kindlaksmääramiseks näeb tsiviilkohtumenetluse

seadustik ette erireeglid. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse aga sellisel juhul

pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. Seetõttu tuleb maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada hageja menetluskulude

kindlaksmääramise taotlus. Menetluskulude väljamõistmise taotlus tuleb aga jätta rahuldamata.

15. PankrS § 184 lg 6 järgi on kohtu kinnitatud kompromiss täitedokument pankrotimenetluses

tunnustatud nõuete suhtes. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kompromiss on

PankrS § 178 lg 1 järgi võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis

seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises. Kompromissi eesmärk on

pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel.

Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg-s 1 antud tehingu

mõistele ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi

kohaldub ka võlaõigusseadus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-53-05, p 18).

Kolleegium märgib, et menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel

kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude

PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses kinnitatud

kompromissi korral saab tunnustatud nõude PankrS § 184 lg 6 järgi ja sarnaselt nõude

ümberkujundamisega saneerimismenetluses lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus

saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Kuna hageja esitas

menetluskulude nõude pankrotimenetluses, pankrotimenetlus lõppes kompromissiga ja hagejale

maksti kompromissijärgne summa ka välja, siis ei ole hagejal õigust saada menetluskuludena

suuremat summat, kui ta on kompromissi järgi juba saanud.

16. Kostja viitab võimalusele kaitsta oma õigusi hilisemas täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamisega, kuid leiab, et see ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.

Kolleegium märgib selle kohta järgmist.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist reguleerib täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1,

mille esimese lause järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Kolleegium märgib, et kuna hageja nõue on käsitatav nõudena pankrotimenetluses ja

pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded pankrotiseaduses ettenähtud korras, siis ei kohaldu

praegusel juhul täitemenetluse seadustiku sätted ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole

kohane õiguskaitsevahend.

17. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

18. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

järgi tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa