3-4-1-43-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-43-13

Määruse kuupäev

23. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Lea Kivi, Lea Laarmaa, Jaak

Luik ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Raivo Paala ja Teet Raatsini taotlus põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse põhiseaduspärasuse

kontrolliks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tagastada Raivo Paala ja Teet Raatsini taotlus läbivaatamatult.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Paala ja Teet Raatsin esitasid 23. septembril 2013 Riigikohtule taotluse tuvastada, et

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) artiklitega 6 ja 13, asjakohase Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktika ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47.

2. R. Paala ja T. Raatsini väitel seisneb vastuolu selles, et põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seadusega piiratakse isikute õigust pöörduda individuaalse normikontrolli taotlusega

otse Riigikohtu poole. Seda eelkõige küsimustes, kus riigisisesed õigusnormid, mis on vastuolus

rahvusvahelise õigusega, võivad tuua isikule kaasa kriminaalsüüdistuse konventsiooni artikli 6

mõistes.

TAOTLUSE ESITAJATE PÕHJENDUSED

3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus sätestab piirangu, mille tõttu ei ole

üksikisikutel lubatud pöörduda individuaalkaebusega otse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi poole. Selline piirang toob kaasa olukorra, kus isik peab riskima kriminaalmenetluse

alustamisega enda vastu ja olema valmis taluma ka kriminaalõiguslikke tagajärgi selleks, et saavutada

normikontroll riigisisese sätte üle, mille suhtes võib lõplik selgus saabuda alles aastate pärast

Euroopa Inimõiguste Kohtus. Kriminaalmenetluse jooksul on isik allutatud erinevatele

kriminaalmenetluse toimingutele. R. Paala ja T. Raatsin leiavad, et kriminaalmenetlus ei ole tõhus ja

kohane menetlus, mille raames saaks isik kriminaalõiguslikke tagajärgi tekitava riigisisese

õigusnormi ja rahvusvahelise õiguse normi vastuolu korral realiseerida oma õigust individuaalsele

normikontrolli menetlusele.

4. Riigikohus on leidnud, et individuaalkaebus on lubatud mh juhul, kui seda näeb ette konventsiooni

kohaldamispraktika. R. Paala ja T. Raatsini hinnangul on neil keeruline selle praktikaga tutvuda, kuna

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei ole Eesti Vabariigis seaduses ettenähtud korras avaldatud ega

ole see riigikeeles terviktekstidena kättesaadav.

5. Taotluse esitajad toovad oma kaebuses välja Eesti õigusaktide vastuolu mh konventsiooni

protokolli nr 1 artikliga 3 ja seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega selle tõttu, et

Eesti Vabariigis kohtus süüdi tunnistatud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saa valimistel

kandideerida ega hääletada.

6. Taotluse esitajad väidavad, et põhiseaduse (PS) § 22 lõikega 3 ja konventsiooni artiklitega 6–7 ja

13–14 on vastuolus kriminaalmenetluses tõendi kasutamine, mille maksukohustuslane esitab sunni all

asutusele, kes täidab samal ajal ka uurimisorgani ülesandeid. Nimelt peab isik riigisisese õiguse

kohaselt sunni all ja sanktsioonide ähvardusel esitama Maksu- ja Tolliametile kui uurimisasutusele

informatsiooni, sh maksudeklaratsioone, ja garanteerima nende õigsuse. Valeandmete esitamise

korral võidakse isik süüdi tunnistada karistusseadustiku § 3892 alusel.

7. Kui maksumenetlust kasutatakse kriminaalmenetluslikul eesmärgil tõendite kogumiseks, laieneb R.

Paala ja T. Raatsini arvates isikule lisaks vaikimisõigusele ka õigus valetada. Tulenevalt

konventsiooni artiklist 7 ei tohi isiku selline käitumine tuua kaasa kriminaalsüüdistust. R. Paala

suhtes on Maksu- ja Tolliamet enam kui 16 aasta jooksul kogunud maksumenetluse abil

kriminaalmenetluses kasutatavat teavet ilma kriminaalmenetluslike garantiideta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. R. Paala ja T. Raatsin pöördusid Riigikohtu poole taotlusega, milles paluvad tuvastada

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse vastuolu konventsiooni artiklitega 6 ja 13,

asjakohase Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47.

Kolleegiumi hinnangul on tegemist individuaalkaebusega, milles palutakse hinnata põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse põhiseaduspärasust, tõlgendades põhiseadust kooskõlas

konventsiooni, selle rakenduspraktika ja põhiõiguste hartaga.

9. Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või

toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule

individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma

põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud

tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud

kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste

tõhusa kaitse.

10. Ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust

kohtulikule kaitsele, saab isik Riigikohtu poole pöörduda vaid enda põhiõiguste kaitseks ja ainult siis,

kui isik viitab enda õiguste tegeliku riive võimalusele (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 10. juuni 2010. aasta määrus asjas nr 3-4-1-3-10, punkt 14).

11. R. Paala ja T. Raatsini individuaalkaebus on kolleegiumi hinnangul abstraktse normikontrolli

taotlus. Taotlusest nähtub, et see ei ole esitatud ühegi käimasoleva haldusmenetluse ega

kohtumenetluse tõttu, ka mitte ühegi tegeliku elulise situatsiooni tõttu, mis võiks tingida vajaduse

taotleda enda õiguste kaitseks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Näidetena on

viidatud vaid õigustloovatele aktidele (Riigikogu valimise seadus, kohaliku omavalitsuse volikogu

valimise seadus, Euroopa Parlamendi valimise seadus, karistusseadustiku § 3892, maksukorralduse

seaduse § 85, kriminaalmenetluse seadustiku § 31 jne), mille puhul taotlejate arvates ei taga

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus üksikisikutele üldiselt piisavat õiguskaitset.

Kuna taotlejad ei ole Riigikohtu poole pöördunud enda õiguste kaitseks nende õigustloovate aktide

eest, jääb taotlus väljapoole PS § 15 lõike 1 esimese lause esemelist kaitseala. Seetõttu ei analüüsi

kolleegium, millised alternatiivsed võimalused oleks isikutel nende õigustloovate aktidega seoses

enda õiguste kaitsmiseks.

12. Abstraktse normikontrolli taotlus, mis ei tulene normide kohaldamisest konkreetse vaidluse

lahendamisel, on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt õigus oma

pädevuse piires esitada vaid Vabariigi Presidendil, õiguskantsleril, kohaliku omavalitsuse üksuse

volikogul ja Riigikogul.

13. Kolleegium toob välja, et R. Paala on esitanud osa praeguses kaebuses toodud väiteid

Riigikohtule ka varem (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. oktoobri

2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-50-13, 10. juuni 2010. aasta määrus asjas nr 3-4-1-3-10 ja 3. aprilli

2008. aasta määrus asjas nr 3-4-1-3-08).

14. Konventsioon ega selle kohaldamise praktika ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes

täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2010. aasta määrus asjas nr 3-4-1-3-10,

punkt 19).

15. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et R. Paala ja T. Raatsini taotlus ei ole lubatav. Seetõttu

tuleb taotlus jätta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 11 juhindudes läbi

vaatamata ja esitajatele tagastada.

Priit Pikamäe, Lea Kivi, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving