3-4-1-17-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-17-13

Otsuse kuupäev

21. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

Riigilõivuseaduse § 56 lõike 1 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) põhiseaduslikkuse

kontroll osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 300 000 krooni

kuni 350 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 35 000

krooni

Menetluse alus

Pärnu Maakohtu 24. aprilli 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 2-

10-39828

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. BEAMEST OÜ (hageja) esitas 18. augustil 2010 Pärnu Maakohtule hagiavalduse osaühingu DeRossi

(kostja) vastu võla ja viivise nõudes, paludes mõista kostjalt põhinõudena välja 336 380 krooni (21 498

eurot 60 senti) ja kõrvalnõudena 7044 krooni (450 eurot 19 senti). Hageja tegi kostjale

alltöövõtulepingu alusel ehitustöid, mille eest kostja keeldus osaliselt tasumast. Hageja tasus 16.

augustil 2010 hagiavalduselt hinnaga 336 380 krooni sel ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56

lõike 1 ja lisa 1 alusel riigilõivu 35 000 krooni (2236 eurot 91 senti).

2. Pooled esitasid 6. veebruaril 2013 Pärnu Maakohtule hageja ja kostja vahel sõlmitud

kompromissilepingu, mille palusid kinnitada ja tsiviilasja menetluse lõpetada. Kompromissilepingu

tekstis esitas hageja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks hagiavalduse esitamise ajal

kehtinud RLS § 56 (taotluses ekslikult § 57) lõige 1 ja lisa 1 osas, milles need kohustasid hagejat tasuma

hagiavalduselt hinnaga 336 380 krooni riigilõivu 35 000 krooni, ja määrata põhiseaduspäraseks

riigilõivuks alates 1. juulist 2012 sama nõudesumma puhul avalduse e-toimiku väliselt esitamisel kehtiv

riigilõivu määr 750 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tagastatakse menetluse lõpetamisel

kompromissi sõlmimise tõttu pool tasutud riigilõivust, st põhiseaduspärase lõivu korral 375 eurot. Kuna

hageja tasus lõivuna 2236 eurot 90 senti (tegelikult 2236 eurot 91 senti), palus ta kokku tagastada

1861 eurot 90 senti.

3. Pärnu Maakohus kinnitas 24. aprilli 2013. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-10-39828 hageja ja kostja

sõlmitud kompromissi ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Samal päeval, s.o 24. aprillil 2013 tehtud teise

määrusega tsiviilasjas nr 2-10-39828 rahuldas Pärnu Maakohus osaliselt hageja riigilõivu tagastamise

taotluse ja tunnistas RLS § 56 lõike 1 ja lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 300 000 krooni kuni

350 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 35 000 krooni, põhiseadusega vastuolus olevaks ja

jättis kohaldamata. Maakohus määras hagilt tasutavaks riigilõivuks 900 eurot ja tagastas 1786 eurot 91

senti hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust. Pärnu Maakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 24.

aprillil 2013.

4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis 21. juuni 2013. aasta määrusega Pärnu

Maakohtu 24. aprilli 2013. aasta määrusega algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-17-13

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lõike 3 alusel lahendamiseks

Riigikohtu üldkogule. Selles põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidlustatud riigilõivumäär on väiksem

kui varem tsiviilkolleegiumis põhiseaduspäraseks peetud riigilõivumäär ja seetõttu pidas Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vajalikuks asja lahendamist Riigikohtu üldkogus.

5. Kolleegiumi määruse kohaselt kehtisid riigilõivud 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012

põhimõtteliselt samas määras, sõltumata vääringust, milles need esitati. Seega on riigilõivuseaduse

erinevate redaktsioonide lõivumäärad võrreldavad. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

tunnistas 11. aprilli 2013. aasta otsusega asjas nr 3-4-1-31-12 põhiseadusega vastuolus olevaks praegu

vaidlustatud riigilõivumäärast oluliselt suurema määra 3195 eurot 58 senti (ca 50 000 krooni), mis

kehtis 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012. See on väikseim seni Riigikohtus põhiseaduse vastaseks

tunnistatud riigilõivumäär. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 19. detsembril 2012 asjas nr 3-2-1-163-12

tehtud määruse punktis 13, et põhiseadusega pole vastuolus apellatsioonkaebuse esitamise ajal (26.

märts 2012) kehtinud RLS § 57 lõiked 1 ja 22 ning lisa 1 osas, millest tulenevalt tuli

apellatsioonkaebuselt hinnaga üle 22 369 euro 7 sendi kuni 25 564 eurot 65 senti (ca 350 000 kuni

400 000 krooni) tasuda riigilõivu 2556 eurot 46 senti (ca 40 000 krooni).

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Maakohus leidis, et hagejal on tänu kohtu kinnitatud kompromissi sõlmimisele õigus saada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 150 lõike 2 punkti 1 alusel tagasi pool menetluses tasutud

riigilõivust. Tuginedes TsMS § 150 lõike 1 punktile 1 ning lõikele 4 ja RLS § 15 lõike 1 punktile 1 ning

Riigikohtu praktikale, on hagejal õigus taotleda hagiavalduse esitamisel enamtasutud riigilõivu

tagastamist. Kohtusse pöördumise õigust võib riivata ka juba tasutud riigilõiv.

7. Pärnu Maakohus lähtus tasutud riigilõivu põhiseadusvastasust tuvastades Riigikohtu riigilõive

puudutavast praktikast. Juurdepääs õigusemõistmisele peab olema tegelikult tagatud, kuid

asjassepuutuvas määras riigilõiv piirab kohtusse pöördumise õigust ebaproportsionaalselt. 35 000

kroonine riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulude kandmises

osalemise eesmärkide saavutamiseks. Tuginedes 2010. aasta andmetele, leidis kohus, et vaidlustatud

riigilõiv ületas eeldatavat tsiviilasja menetlemise keskmist kulu maakohtus üle seitsme korra. Ka

oluliselt väiksem riigilõiv kataks tõenäoliselt praeguseks veidi tõusnud õigusemõistmise kulud, kuid

oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. Riigikohus on 7. mail 2012 asjas nr 3-4-1-7-

12 tehtud otsuse punktis 47 märkinud, et Riigikogu menetluses olnud riigilõivuseaduse muutmise

seaduse eelnõus (206 SE, XII Riigikogu koosseis) peeti võimalikuks saavutada menetlusökonoomia ka

väiksemate riigilõivudega. Alates 1. juulist 2012 kehtiva, mainitud seadusemuudatusega jõustatud

RLS lisa 1 kohaselt tuleks 336 380 krooni (21 498 euro 60 sendi) suuruselt hagilt tasuda lõivu 750 või

900 eurot, st ligi 2,5 korda vähem kui tasus hageja.

8. Maakohus lähtus põhiseaduspärase riigilõivu määramisel alates 1. juulist 2012 kehtivast

riigilõivuseaduse redaktsioonist ja määras hagilt tasuda tulevaks põhiseaduspäraseks riigilõivuks 900

eurot. Kuna hageja ei esitanud hagiavaldust e-toimiku vahendusel, tuleb kohaldada riigilõivu täismäära.

Hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 2236 eurot 91 senti (35 000 krooni). Seega tuli talle

tagastada TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 alusel põhiseadusvastasuse tõttu enam tasutud riigilõiv 1336

eurot 91 senti ja TsMS § 150 lõike 2 punkti 1 alusel kompromissi sõlmimise tõttu 450 eurot, st kokku

1786 eurot 91 senti.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

9. Riigikogu arvamuse on esitanud põhiseaduskomisjon, kes leiab, et RLS § 56 lõige 1 ja lisa 1, mis

näevad ette kohustuse tasuda vaidlustatud määras lõivu, on põhiseadusega vastuolus.

10. Hageja arvab, et praeguses asjas asjassepuutuvad RLS § 56 lõige 1 ja lisa 1 olid 1. jaanuarist 2009

kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas

hinnaga üle 300 000 krooni kuni 350 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 35 000 krooni.

11. Kostja kohaldamata jäetud sätete põhiseaduspärasuse kohta seisukohta ei võtnud, kuna nende

põhiseaduspärasus või -vastasus ei mõjuta kostja õigusi.

12. Õiguskantsleri hinnangul on vaidlusalused riigilõivuseaduse sätted vastuolus PS § 15 lõike 1

esimese lause ja §-ga 11.

13. Riigikohus on leidnud, et riigilõivu tasunud menetlusosalisel on TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ning

lõigete 4 ja 6 alusel õigus nõuda enammakstud riigilõivusumma tagastamist ja PS § 15 lõike 1 alusel

kohaldatud riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist kuni menetluse jõustunud lahendiga

lõppemiseni. Hageja tõstatas küsimuse hagiavalduselt nõutava riigilõivu põhiseaduspärasusest

maakohtus koos kompromissilepingu kavandi esitamisega, s.o enne tsiviilasjas lõpplahendi tegemist.

TsMS § 430 lõike 1 järgi võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada

kompromissiga ja kui kohus kinnitab määrusega kompromissi, lõpetab see ühtlasi asja menetluse. Seega

oli Pärnu Maakohtul TsMS § 150 lõike 2 punkti 1 alusel õigus lahendada hageja taotlus tagastada

enammakstud riigilõiv.

14. Võrreldes praegu kehtiva riigilõivuseaduse redaktsiooni alusel samalt nõudesummalt tasutava

lõivuga, on asjassepuutuva, 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivu määra vahe

ca 2,5-kordne, võrreldes enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooniga,

ca kahekordne. Asjassepuutuv riigilõivu määr ületab eeldatavat (2010. aasta seisuga, st praegu võib see

kulu olla mõnevõrra suurem) asja menetlemise kulu maakohtus seega üle seitsme korra. Praeguses asjas

nõutavast riigilõivust veidi suurema – 3195 euro 58 sendi suuruse – riigilõivu määra põhiseaduspärasust

hinnates märkis Riigikohus, et see summa ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude

kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 11. aprilli 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-31-12, punktid 22–24). Riigikohus

viitas samas, et on korduvalt leidnud, et riigilõivud, mis kehtisid kuni 31. detsembrini 2008, tagasid

samuti menetlusökonoomia eesmärgi, kuid koormasid seejuures PS § 15 lõikes 1 sisalduvat kohtusse

pöördumise õigust (ja PS § 24 lõikes 5 sisalduvat edasikaebeõigust) kasutavaid isikuid vähem. Seetõttu

langeb ära vajadus esitada põhjalikum analüüs hagilt riigilõivuna 35 000 krooni nõudmise

põhiseadusvastasuse kohta.

15. Justiitsministri arvates on vaidlusalused riigilõivuseaduse sätted põhiseaduspärased.

16. Asjassepuutuva riigilõivu määraga riivatakse PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust tõhusale

õiguskaitsele. Riigilõivud muudavad kohtud isikutele vähem ligipääsetavateks ning kitsendavad seega

võimalust oma õigusi kohtus kaitsta.

17. PS § 113 järgi sätestab riiklikud lõivud seadus. RLS § 2 kohaselt on riigilõiv seaduses sätestatud

juhul ja määras tasutav summa lõivustatud toimingu tegemise eest. RLS § 4 lõige 1 sätestab riigilõivu

kulupõhimõtte, mille kohaselt selle määr kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest

kuludest. Riigilõivud on kehtestatud põhiseadusliku õigusväärtuse – menetlusökonoomia – tagamiseks.

Selle õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormuse vältimiseks

vajalik. Riigilõiv peab tagama, et isik kaaluks enne kohtusse pöördumist põhjalikult ressursimahuka

kohtumenetluse alustamist. Samuti on riigilõivu eesmärgiks hüvitada tsiviilasjades riigi tehtavad

kulutused kohtupidamisele. Tsiviilkohtumenetluse eesmärk ei ole tagada võimalikult rohket hagidega

pöördumist tsiviilkohtusse, vaid tagada lünkadeta hagiõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seda võib

ühtlasi pidada kattuvaks avalikkuse huviga.

18. Hagi lõivustamist, et vältida põhjendamatute kaebuste kohtus menetlemist, võib pidada

tsiviilkohtumenetluses menetlusökonoomia printsiibi tagamise seisukohalt vältimatuks meetmeks. Selle

eesmärgi saavutamiseks ei ole olemas lõivustamisega võrreldavaid ja sama tulemuslikke muid

meetmeid.

19. Lõivumäära sõltuvusse seadmine hagihinnast aitab tagada, et nõutav summa rajaneb kahju

adekvaatsel ja läbimõeldud arvestusel. RLS lisas 1 sätestatud riigilõivumääradega sooviti tsiviilasjade

lahendamine muuta võimalikult kulupõhiseks. Põhjendatud on jätta tsiviilvaidlustega seotud kulud

kohtuasja poolte, mitte maksumaksja kanda.

KOHALDAMATA JÄETUD SÄTTED

20. Riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 „Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse

läbivaatamine“ lõige 1:

„Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või

kindla summana.“

21. Lisa

riigilõivuseaduse

juurde

„Riigilõivu

täismäärad

avalduse

esitamise

eest

tsiviilkohtumenetluses (kroonides)“ (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010) väljavõte:

Tsiviilasja hind kuni, k.a

Riigilõivu täismäär

300 000

[---]

350 000

35 000

ÜLDKOGU SEISUKOHT

22. Kõigepealt leiab üldkogu asjassepuutuvad sätted, riivatud põhiõiguse ja riive eesmärgid (I) ning

hindab seejärel riive proportsionaalsust (II).

I

23. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel

asjassepuutuv (PSJKS § 14 lõige 2).

24. Pärnu Maakohus tunnistas vaidlusalused riigilõivuseaduse sätted põhiseaduse vastaseks ja jättis

kohaldamata 24. aprilli 2013. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-10-39828, vaadates läbi ja rahuldades

hageja 6. veebruari 2013. aasta taotluse tagastada hagiavalduselt enamtasutud riigilõiv ning tunnistada

kohaldatud riigilõivumäär põhiseadusvastaseks. Hageja oli esitanud 18. augustil 2010 Pärnu

Maakohtule hagiavalduse ja tasunud hagihinnalt 336 380 krooni (21 498 eurot 60 senti) riigilõivu

35 000 krooni (2236 eurot 91 senti). Pärnu Maakohus lõpetas tsiviilasja nr 2-10-39828 menetluse 24.

aprilli 2013. aasta määrusega, millega kinnitas hageja ja kostja sõlmitud kompromissi.

25. Üldkogu leiab, et hageja taotluse lahendamisel Pärnu Maakohtus olid RLS § 56 lõige 1 ja lisa 1

alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis asjassepuutuvad sätted osas,

mis nägid ette, et hagiavalduselt hagihinnaga üle 300 000 krooni kuni 350 000 krooni tuli tasuda

riigilõivu 35 000 krooni. Maakohus, lahendades hageja taotlust, pidi kontrollima, kas tasutud riigilõiv

on põhiseaduspärane (PS § 15 lõige 2 ja § 152 lõige 1). Enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse

lahendamisel oleks maakohus pidanud vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastasuse korral tegema taotluse

kohta teistsuguse otsustuse kui nende sätete põhiseaduspärasuse korral (vt ka Riigikohtu üldkogu

28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

26. Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt alates Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12).

27. Hagilt riigilõivu tasumise kohustus ja riigilõivu määr riivavad esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses

lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus

asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 22.1) ehk põhiõigust, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse

(Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta määrus asjas nr 3-3-1-38-00, punkt 15).

28. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes

teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-

1-88-07, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

29. RLS § 4 lõige 1 sätestab riigilõivu kulupõhimõtte, mille kohaselt kehtestatakse riigilõivu määr

lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest. Riigikohtu üldkogu leidis 12. aprilli 2011. aasta

otsuses asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 44), et tsiviilkohtumenetluses on riigilõivu esmaseks eesmärgiks

tagada, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või

osaliselt.

30. RLS § 4 lõike 2 kohaselt võib toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust

huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt riigilõivumäära kehtestada

kulupõhimõttest erinevalt. Riigikohtu üldkogu on samuti leidnud, et riigilõivu eesmärk on ka

põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise vältimine ehk menetlusökonoomia (vt üldkogu

otsuse asjas nr 3-2-1-62-10 punktid 44 ja 45).

31. Seega on Riigikohus pidanud menetlusökonoomiat ja menetlusosaliste osavõttu õigusemõistmise

kulude kandmisest tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse riigilõivude legitiimseteks eesmärkideks.

Üldkogu jääb selle seisukoha juurde. Järgnevalt kontrollib üldkogu riigilõivumäära 35 000 krooni

proportsionaalsust neil eesmärkidel.

II

32. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel − kõigepealt

abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust

(vt lähemalt Riigikohtu 6. märtsi 2002. aasta otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-02,

punkt 15).

33. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on

vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist.

Vaidlusalune riigilõiv on kahtlusteta sobiv abinõu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks.

Hagiavalduselt nõudesummaga 336 380 krooni (s.o RLS lisa 1 tabeli tsiviilasja hinna vahemik üle

300 000 krooni kuni 350 000 krooni) riigilõivu 35 000 krooni tasumise nõue võis muu hulgas ära hoida

põhjendamatute ja pahatahtlike hagide esitamist. Piirates kohtusse pöördumise õigust, väheneb

eelduslikult kohtutele esitatavate kaebuste hulk ja tõuseb kohtusüsteemi võimekus sisse tulnud

tsiviilasju kiiremini lahendada. Lisaks kattis sellises suuruses riigilõiv eeldatavalt keskmise

õigusemõistmise kulu maakohtus aastatel 2010–2012 (vrd Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta

otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 26.2 õigusemõistmise kulu kohta maakohtus 2010. aastal) ja on seega

sobiv abinõu ka menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgil.

34. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava

abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Vaidlustatud lõivumäär on menetlusökonoomia

ja õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamiseks vajalik abinõu. Mida suurem on

riigilõivu määr, seda suurema tõenäosusega esineb alternatiivne abinõu, mis aitab legitiimset eesmärki

sama tõhusalt saavutada, kuid mis koormaks seejuures isikut vähem. Sellest tulenevalt ei ole üldkogu

hinnangul 35 000 krooni suuruse riigilõivu korral enam üheselt ilmne, et tegemist on riigilõivuga, mis

oleks ainuüksi oma suuruse tõttu ebavajalik abinõu menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude

kandmise osavõtu eesmärgi saavutamiseks. Seda eriti võrrelduna varasemates asjades kontrollitud

tsiviilkohtumenetluse riigilõivumääradega, mis olid märgatavalt suuremad kui praeguses asjas (vt otsuse

punkt 35, mille kohaselt on Riigikohus tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevateks ca 50 000 krooni

kuni 1 154 783 krooni 23 sendi suurused riigilõivumäärad). Kuna pole üheselt ilmne, et esineb teine

sama efektiivne meede, mis koormaks küll isikut vähem, kuid aitaks riigilõivu legitiimseid eesmärke

sama tõhusalt saavutada, saab 35 000 krooni suurust riigilõivu pidada vajalikuks abinõuks.

35. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. Riigikohus on varem tegelenud 1. jaanuarist 2009

kuni 30. juunini 2012 kehtinud äärmiselt suurte riigilõivude põhiseaduslikkuse järelevalvega. Nt

üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 oli vaidlustatud 945 000 krooni suuruse riigilõivu ja asjas nr 3-2-1-67-11

oli vaidlustatud 220 000 krooni suuruse riigilõivu põhiseaduspärasus, põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi asjas nr 3-4-1-17-11 oli vaidlustatud 73 804 euro 10 sendi (1 154 783 krooni 23 sendi)

suuruse riigilõivu, asjas nr 3-4-1-15-13 oli vaidlustatud 85 000 krooni suuruse riigilõivu ja asjas nr 3-4-

1-31-12 oli vaidlustatud 3195 euro 58 sendi (ca 50 000 krooni) suuruse riigilõivu põhiseaduspärasus.

36. Tsiviilasjade riigilõivude väga suured määrad on õigustanud nende suhtes normikontrolli, kus

vaidlustatud riigilõivumäära ilmne ebaproportsionaalsus legitiimsetel eesmärkidel on selgunud

võrdluses Eesti keskmise brutokuupalga määra ja töötasu alammääraga, samuti võrdluses ühe tsiviilasja

keskmise arvestusliku kuluga kohtus (vt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-

67-11, punktid 26.2 ja 27.2; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. oktoobri 2012.

aasta otsus asjas nr 3-4-1-15-12, punktid 32 ja 35; 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09,

punkt 27).

37. Üldkogu arvates ei saa olukorras, kus vaidlustatud riigilõivumäär on üle-eelmises punktis

märgitutest tunduvalt väiksem, seda pidada Eesti praeguses ühiskonnas ebaproportsionaalseks ainuüksi

Eesti keskmisest brutokuupalgast, töötasu alammäärast ja ühe tsiviilasja keskmisest arvestuslikust kulust

lähtuvalt. Mida väiksem on riigilõivumäär, seda väiksem on põhiõigustesse sekkumise ulatus ja

intensiivsus. Sellises olukorras tuleb riigilõivumäära põhiseaduspärasust hinnata, lähtudes sellest, kuidas

see mõjutab menetlusosalist, kellel lasus kohustus riigilõiv tasuda (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punktid 21–23). Ka Euroopa

Inimõiguste Kohus on mitmes lahendis leidnud, et kuigi kohustus maksta riigilõivu vastavalt nõude

suurusele ei ole iseenesest vastolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega

1, tuleb seda, kas riigilõivusumma rikub isiku õigust kohtusse pöörduda, hinnata iga üksiku kohtuasja

asjaolude valguses, pidades silmas ka kohtusse pöörduja võimet riigilõivu tasuda ning menetluse

staadiumi, milles riigilõivu tasumist nõutakse (Kreuz vs. Poola, taotlus nr 28249/95, punkt 60; Teltronic-

Catv vs. Poola, taotlus nr 48140/99, punkt 48 jt). Üldkogu juhindub eelviidatust ka praeguse asja

lahendamisel.

38. Esmalt arvestab üldkogu asjaoluga, et hageja on saanud pärast riigilõivu tasumist osaleda

kohtumenetluses maakohtus ning tema suhtes on tehtud ka kohtulahend (kohtu kinnitatud kompromiss).

Seega sai hageja enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ning õiglase kohtumenetluse. Alles vahetult

enne menetluse lõppemist on ta pöördunud kohtu poole taotlusega tagastada liigselt tasutud riigilõiv

(vrd Riigikohtu üldkogu 28. veebruari 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-13-12, punktid 36 ja 43). Seega

on kohtusse pöördumise õiguse riive väiksema intensiivsusega. Hagejal oli tõhus võimalus oma

põhiõigusi kohtus kaitsta.

39. Lisaks on praeguses asjas oluline see, et hagejal oli kohtumenetluse teise poolega kompromissi

sõlmimise tõttu õigus saada TsMS § 150 lõike 2 punkti 1 alusel tagasi 50% menetluses tasutud

riigilõivust. Hageja sai sel alusel tagasi poole kohtu määratud põhiseaduspärasest riigilõivust (50% 900

eurost ehk 450 eurot). Seega juhul, kui pidada 35 000 krooni suurust riigilõivu põhiseaduspäraseks,

jääks TsMS § 150 lõike 2 punkti 1 rakendamisel hageja kanda vaid 17 500 krooni suurune lõiv.

40. Üldkogu võtab 35 000 krooni suuruse riigilõivu proportsionaalsuse hindamisel lisaks arvesse hageja

isikut ja õigusvaidluse olemust ning hagiavalduse eset (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 26). Hageja (äriühing) tegi

kostjale töövõtulepingu alusel ehitustöid, mille eest kostja keeldus osaliselt tasumast. Tsiviilasjas oli

seega eesmärgiks lahendada vaidlus, mis tekkis eraõiguslikul juriidilisel isikul tavapärase

majandustegevuse raames teise eraõigusliku juriidilise isikuga. Hagiavalduse esemeks oli varalise hüve

saamine.

41. Praeguses tsiviilasjas oli hagejaks juriidiline isik. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on

argument, et „juriidilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks“, puhtalt hüpoteetiline

(vt Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, taotlus nr 21638/03, punkt 49), tasakaalustab seda teisalt

asja vastu varalist huvi omavate isikute, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid kohustus

tasuda riigilõiv ka enda kulul. Nimelt ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus välistanud osanikelt

täiendavate sissemaksete tegemise nõuet äriühingule määratud riigilõivu tasumiseks, kui nad oleksid

selleks suutelised (vrd Teltronic-Catv vs. Poola, punkt 59).

42. Lisaks on üldkogu arvates vajalik märkida, et hageja ei kasutanud hagiavalduse esitamise ajal TsMS

§ 181 lõikes 31 sätestatud võimalust taotleda menetlusabi 35 000 kroonise riigilõivu osamaksetena

tasumisena (see võimalus kehtis ka juriidilisele isikule, vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri

2010. aasta määrus asjas nr 3-2-1-95-10, punkt 9).

43. Eelnevast tulenevalt on üldkogu hinnangul praegusel juhul tegemist proportsionaalse

riigilõivumääraga. See lõivumäär ei ulatu menetlusökonoomia huvides kehtestatud selgelt

põhiseadusvastaseks peetava määrani. Üldkogu on varem leidnud, et riigilõivu suurus ei tohi olla

väljasuretava iseloomuga (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.3). Praeguses

kohtuasjas hagiavalduselt tasumisele kuuluvat riigilõivu määra saab üldkogu hinnangul pidada

eraõigusliku juriidilise isiku majandussuhetest tulenevas vaidluses selliseks, mida tuleb lugeda

mõõdukaks kohtusse pöördumise õiguse riiveks. Praegusel juhul ei ole ilmselgelt ületatud seadusandjale

antud diskretsioonipiire (RLS § 4 lõige 2). Seega on hagilt hinnaga üle 300 000 krooni kuni 350 000

krooni tasuda tulev riigilõiv 35 000 krooni PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohtusse

pöördumise põhiõiguse riivena proportsionaalne.

44. Riigikohus jätab Pärnu Maakohtu taotluse PSJKS § 15 lõike 1 punkti 6 alusel rahuldamata.

45. Üldkogu märgib täiendavalt järgmist. Harju Maakohus on 24. aprilli 2013. aasta määrusega

kohustanud Riigi Tugiteenuste Keskust tagastama hagejale 1786 eurot 91 senti. Riigi Tugiteenuste

Keskus on määruse täitnud 21. mail 2013. Üldkogu praeguse otsusega on hageja tasutud 35 000 krooni

(2236 euro 91 sendi) suurune riigilõiv põhiseaduspärane. Tsiviilasjas on sõlmitud kompromiss ja sel

juhul tagastatakse TsMS § 150 lõike 2 punkti 1 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust. Seega

tuleks hagejale tagastada 17 500 krooni (1118 eurot 45 senti). Maakohus on tagastanud 668 eurot 46

senti ettenähtust rohkem (1786,91 – 1118,45 = 668,46). TsMS § 179 lõigete 1 ja 2 alusel võib vähem

tasutud riigilõivu isikult välja mõista mh asja lahendanud maakohus.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo

Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu