3-4-1-17-13 · Riigikohus

Riigikohtunike Tõnu Antoni, Eerik Kergandbergi, Hannes Kirise, Indrek Koolmeistri ja Ivo

Pilvingu eriarvamus Riigikohtu üldkogu 21. jaanuari 2014. a otsuse kohta asjas nr 3-4-1-17-13

1. Riigikohtu üldkogu otsustas, et põhiseadusepärane ja proportsionaalne on tsiviilasjas hinnaga 300

000 kuni 350 000 krooni nõuda hagiavalduselt riigilõivu 35 000 krooni. Me ei nõustu sellise

seisukohaga.

2. Üldkogu enamus pidas nii kõrget riigilõivumäära vajalikuks kahel eesmärgil: menetlusökonoomia

ja õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtt. Meie leiame erinevalt üldkogu otsuse p-s 34

märgitust, et mõlema eesmärgi saavutamiseks piisab oluliselt väiksemast riigilõivust – summast, mis

ei ületa arvestuslikku riigil tekkivat, maakohtus tsiviilasja läbivaatamisega kaasnevat kulu.

3. Tsiviilasja lahendamise tõttu riigil tekkivate kulude piiresse jääv riigilõiv saavutab 100% ulatuses

õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgi. Kui mingi eesmärk on vähem koormava

abinõuga juba täielikult saavutatud, ei ole koormavama abinõu vajalikkust enam võimalik

põhjendada väitega, et koormavam abinõu on efektiivsem.

4. Põhiseaduspärane eesmärk on see, et isik osaleb enda tsiviilasjaga kaasnevate kulude kandmisel.

Seejuures on lõivustamise aluseks võetava kuluarvestuse metoodika valikul seadusandjal ulatuslik

tegutsemisruum. Põhiseaduspärane on ka see, kui seadusandja lähtub riigilõivumäärade kehtestamisel

üldiselt kõigi tsiviilasjade või diferentseeritult vastavat liiki tsiviilasjade lahendamise keskmistest

kuludest, sest iga üksiku asja läbivaatamisega põhjustatud tegelike kulude väljaarvutamine sendi

täpsusega oleks ebamõistlikult keeruline, kui mitte võimatu. Kuna praegu vaidluse all olev lõiv kehtib

igat liiki tsiviilasjades, mille puhul ei ole kehtestatud teistsugust määra, on põhjust lähtuda kõigi

tsiviilasjade keskmisest arvestuslikust kulust esimeses kohtuastmes. Vaidlusaluse regulatsiooni

kehtivusajal, 2010. aastal oli see näitaja 4459 krooni 28 senti (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a

otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 26.2). Praegusel juhul nõutud lõiv ei ületa keskmist kulu mitte

mõnevõrra, vaid enam kui seitse korda.

5. Miski ei õigusta seda, et enda õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel peab isik lisaks enda asja

lahendamisega kaasnevate arvestuslike kulude hüvitamisele panustama üldisemalt riigieelarve

tuludesse. Just sellise tulemuseni viib aga kokkuvõttes riigilõivu nõudmine kordades suuremas

ulatuses kui vastavat liiki asjade keskmine kulu (eeldusel, et kohus ei tee kindlaks, et konkreetses

asjas ületas tegelik kulu arvestusliku). Tuleb tõdeda, et paljudes tsiviilasjades ei ole riigil võimalik

menetlusosalistelt nõuda ka arvestusliku või tegeliku kulu hüvitamist, mida asja lahendamine riigile

põhjustab (vajadus anda menetlusabi, väikese hagihinnaga asjades ei pruugi kulu täies mahus

väljamõistmine olla mõõdukas jne). See tekitab ahvatluse tsiviilasjade ristsubsideerimiseks – st nõuda

suurema hagihinnaga asjades nende lahendamise kulust suuremat lõivu, et see kataks ka nende

tsiviilasjade kulud, kus riik ei saa mingil põhjusel nõuda menetlusosalistelt kulude täielikku

hüvitamist. Niisugune ristsubsideerimine ei ole lähemal vaatlusel siiski lubatav.

Põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause kui reservatsioonita põhiõiguse piiramist saab õigustada vaid

põhiseadus ise. Põhiseadusest ei tulene põhimõtet ega väärtust, mis nõuaks, et kohtusüsteem oleks

isemajandav. Vastupidi, põhiseaduse §-d 14 ja 146 asetavad vastutuse õiguste kaitse ja

õigusemõistmise tagamise eest riigile, mitte õiguskaitse taotlejale.

6. Kohtuasja arvestuslikust kulust suuremat lõivu ei saa kohtusse pöördujalt nõuda pelgalt eesmärgil,

et maksudest laekuvat raha kulutataks kohtusüsteemi toimimiseks võimalikult vähe. Riigi tegevust

tulebki üldjuhul rahastada maksudest, hajutades riigieelarve tulude hankimisega erasfäärile

põhjustatava finantskoormuse võimalikult paljude isikute (maksumaksjate) vahel. Üldise

maksustamise asemel võib riik esitada lõivunõude konkreetsele isikule vaid siis, kui viimane saab

lõivu eest vastusoorituse – st riigi tegevus toimub isiku huvides, see on põhjustatud isiku taotlusest

või tegevusest või kui isikul on riigi tegevusega muul põhjusel tihedam seos kui maksumaksjatel

üldiselt. Vastasel korral asetab riik lõivu tasujale meelevaldse kohustuse, koheldes teda

põhjendamatult ebasoodsamalt võrreldes teiste maksumaksjatega.

7. Ka menetlusökonoomia tagamiseks ei ole vajadust heidutada läbimõtlemata avaldustega kohtusse

pöördujaid kõrgema riigilõivuga kui arvestuslik kohtuasja kulu. Kohtuasjade tõrjumine ei saa

põhiseaduse kohaselt olla eesmärk omaette. Heidutamine saab olla vajalik selleks, et läbimõtlematult

esitatud avaldused ei koormaks kohtusüsteemi ülemäära ega raiskaks sellega ressursse, mis on

vajalikud kohtusüsteemi tõhusaks toimimiseks. Kui riigilõiv katab juba niigi kohtuasja lahendamise

kulud, ei saa läbimõtlemata avalduste esitamine kohtusüsteemi võimekust kahjustada. Seda põhjustel,

et kirjeldatud juhul hüvitavad isikud riigile ressursikulud, mis nende avalduste lahendamisega

kaasnevad.

Järelikult saavutatakse ka menetlusökonoomia eesmärk täiel määral tsiviilasja arvestuslikule kulule

vastava riigilõivumääraga, mistõttu käesolevas asjas vaatluse all olevat palju kordi kõrgemat lõivu ei

saa pidada selle eesmärgi poole püüdlemisel vajalikuks.

Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving