3-3-4-2-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-4-2-13

Määruse kuupäev

20. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ants Kull, Jüri Põld, Harri

Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aili Marry Holmberg-Holmi avaldus tuvastada Aleksei

Kozlovi kohustus anda nõusolek avaldaja pensioniõigusliku

staaži arvestamisel laste olemasolu arvesse võtmiseks ja

soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamiseks

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2013. a määrus haldusasjas

nr 3-13-2159

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-41666.

2. Saata asi Harju Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aili Marry Holmberg-Holm esitas Harju Maakohtule avalduse, mille kohaselt soovis ta Aleksei

Kozlovi kohustamist tahteavaldust andma, et viimane loobuks avaldaja kasuks nende nelja ühise

lapse kasvatamisest tuleneva soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 2 tähenduses ning loobuks täiendava pensioniõigusliku

staaži arvestamise õiguse kasutamisest RPKS § 24 lg 7 tähenduses.

2. Harju Maakohus keeldus 11. septembri 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-41666 avaldust

menetlusse võtmast.

Maakohus märkis, et RPKS § 10 lg-st 3 ja RPKS § 24 lg-st 8 (määruses ekslikult märgitud § 28 lg 4)

tulenevalt on pensioni või pensionilisa taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtu poole,

kui üks RPKS § 10 lg 1 punktides 1–3 nimetatud isikutest ei anna teisele isikule soodustingimustel

vanaduspensioni taotlemiseks kirjalikku nõusolekut või kui üks RPKS § 24 lg-s 11 nimetatud

isikutest ei anna teisele isikule pensionilisa taotlemiseks kirjalikku nõusolekut.

Maakohus leidis, et kuigi RPKS § 10 lg 3 ja RPKS § 24 lg 8 (määruses ekslikult märgitud § 28 lg 4)

ei täpsusta, millisesse kohtusse tuleks pöörduda, on asja iseloomu järgi tegemist avalik-õigusliku

vaidlusega, mille lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Avaldajal tuleks pöörduda pensioni-

õigusliku staaži tuvastamiseks esmalt Pensioniameti poole. Asja materjalidest ei nähtu, et avaldaja

oleks seda teinud ning saanud Pensioniametist keelduva otsuse. Kui Pensioniamet keeldub soodus-

tingimustel vanaduspensioni ja pensionilisa määramast, on avaldajal võimalik seda otsust vaidlustada

halduskohtus.

3. A. M. Holmberg-Holm esitas 14. oktoobril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse “soodus-

tingimustel vanaduspensioni saamise õiguse ja laste pealt pensioniõigusliku staaži arvestamise õiguse

tuvastamiseks”. Kaebaja palus kohtul tuvastada A. Kozlovi kohustus anda nõusolek loobuda kaebaja

kasuks soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest ja pensioniõigusliku staaži hulka iga

lapse eest kahe aasta arvestamise õiguse kasutamisest. Kaebaja arvates oleks ühiste laste

kasvatamisse antud panust arvestades õiglane ja põhjendatud, kui nimetatud õigusi saaks kasutada

tema.

4. Tallinna Halduskohus määras 7. novembril 2013 haldusasjas nr 3-13-2159 tehtud määruse

resolutsiooni p-s 1: “Saata asi Riigikohtu halduskolleegiumi esimehele pädeva kohtu määramiseks.”

Määruse põhjendustes tugines kohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 10 lg 4 p-le 3.

20. novembril 2013 tegi Tallinna Halduskohus määruse 7. novembri 2013. a määruses ilmsete

ebatäpsuste parandamiseks, määrates asja saatmise Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele

erikogule.

5. Halduskohtu 7. novembri 2013. a määruse kohaselt soovib avaldaja, et kohus tuvastaks A. Kozlovi

kohustuse teha kindla sisuga tahteavaldus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 5

tuleneb, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust

jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahte-

avaldust andma. Halduskohus ei saa kohustada isikut tegema kindla sisuga tahteavaldust ega

tuvastada isikul sellise kohustuse olemasolu.

Sotsiaalkindlustusameti vastusest halduskohtule nähtub, et kaebaja avalduse alusel on alustatud

menetlust pensionistaaži tuvastamiseks, kuid kuna A. Kozlov ei ole andnud nõusolekut soodus-

tingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest loobumise kohta, siis on vajalik taotleda tahte-

avaldust tegema kohustamist kohtu kaudu.

ERIKOGU SEISUKOHT

6. Riigikohtu erikogu leiab, et asi kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses ning see tuleb saata

menetlusse võtmise otsustamiseks Harju Maakohtule.

7. Asjas vaieldakse selle üle, milline kohus on pädev lahendama RPKS § 10 lg-s 3 ja RPKS § 24 lg-s

8 nimetatud vaidlust.

8. RPKS § 10 lg 1 p 2 järgi on õigus soodustingimustel vanaduspensionile emal, isal, vanema

abikaasal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last, kui neil on

olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž. See õigus tekib neil kolm aastat enne

vanaduspensioniikka jõudmist.

RPKS § 10 lg-st 2 tuleneb, et kui samade laste suhtes on õigus taotleda soodustingimustel vanadus-

pensioni mitmel sama paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud isikul, lepivad need isikud kokku, kes

kasutab õigust soodustingimustel vanaduspensionile. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek soodus-

tingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest loobumise kohta teise pensionitaotleja kasuks. Kui

üks RPKS § 10 lg 1 p-s 2 nimetatud isikutest ei anna teisele isikule soodustingimustel

vanaduspensioni taotlemiseks kirjalikku nõusolekut, on pensioni taotlejal õigus pöörduda vaidluse

lahendamiseks kohtu poole (RPKS § 10 lg 3).

9. RPKS § 28 lg 2 p 12 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka täiendavalt ühel vanematest

või vanema abikaasal või eestkostjal või peres hooldajal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on

kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.

RPKS § 24 lg 11 p 1 sätestab, et riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud vanadus-

pensionile arvutatakse juurde pensionilisa ühele vanematest, vanema abikaasale, eestkostjale või

peres hooldajale iga lapse kohta, kes on sündinud ajavahemikus 1980. aasta 31. detsembrist kuni

2012. aasta 31. detsembrini ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, kahe pensioni

aastahinde suuruses.

RPKS § 24 lg-st 7 tuleneb, et kui sama lapse suhtes on õigus taotleda pensionilisa mitmel sama

paragrahvi lõikes 11 nimetatud isikul, lepivad need isikud kokku, kes õigust pensionilisale kasutab.

Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek pensionilisa saamise õiguse kasutamisest loobumise kohta

teise isiku kasuks. Kui üks RPKS § 24 lg-s 11 nimetatud isikutest ei anna teisele isikule pensionilisa

taotlemiseks kirjalikku nõusolekut, on pensionilisa taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks

kohtu poole (RPKS § 24 lg 8).

RPKS § 24 lg 9 kohaselt kohaldatakse sama paragrahvi lõikeid 7 ja 8 ka juhul, kui mitmel isikul on

õigus taotleda sama lapse kohta pensioniõigusliku staaži arvestamist RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel või

pensionilisa § 24 lg 11 p 1 alusel.

10. Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja kasutada RPKS § 10 lg 1 p-st 2 tulenevat õigust soodus-

tingimustel vanaduspensionile kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Selleks vajab ta

RPKS § 10 lg-s 2 nimetatud kirjaliku nõusolekuna väljendatud kokkulepet isikuga, kellel on samade

laste suhtes samasugune õigus soodustingimustel vanaduspensionit taotleda, st nende ühiste laste isalt

(teiselt vanemalt).

Teiseks soovib kaebaja, et RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel arvataks tema pensioniõigusliku staaži hulka

kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Tulenevalt RPKS § 24 lg-

test 11, 7 ja 9 ning § 28 lg 2 p-st 12 nende sätete koosmõjus vajab ta ka selle õiguse kasutamiseks

kirjaliku nõusolekuna väljendatud kokkulepet teise vanemaga.

11. RPKS § 24 lg-st 8 koosmõjus sama paragrahvi lg-ga 9 ja RPKS § 10 lg-st 3 tuleneb, et kui üks

seaduses nimetatud isikutest ei anna teisele isikule eespool nimetatud kirjalikku nõusolekut, on

taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtu poole.

Viidatud sätetes ei ole seadusandja kindlaks määranud, millises menetluskorras tuleks vaidlusi nõus-

oleku mittesaamise korral lahendada ning millise kohtu pädevusse need vaidlused kuuluvad. Küll aga

orienteerivad RPKS § 24 lg 8 koosmõjus sama paragrahvi lg-ga 9 ja RPKS § 10 lg 3 isiku nõusoleku

mittesaamisel kohtusse pöörduma.

12. Riigikohtu erikogu on 6. detsembri 2011. a määruses asjas nr 3-2-4-3-11 (p 7) leidnud, et asjaolu

tuvastamisel, kas üks vanem on andnud kirjaliku nõusoleku ühise lapse kasvatamise eest staaži

arvesse võtmiseks, on oluline tähendus riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud avalik-

õigusliku suhte raames ning selle kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

Erikogu osutas viidatud lahendis ka oma varasemale praktikale (Riigikohtu erikogu 29. oktoobri

2003. a määrus asjas nr 3-2-1-104-03, p 9; 18. oktoobri 2004. a määrus asjas nr 3-2-4-2-04, p 9;

25. mai 2005. a määrus asjas nr 3-3-4-1-05, p 7), mille järgi riikliku pensioni määramiseks vajalike

faktide tuvastamine on halduskohtu pädevusse kuuluv avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudu-

mise kindlakstegemise taotluse lahendamine (enne 1. jaanuari 2012 kehtinud HKMS § 6 lg 3 p 3).

13. Erikogu jääb eeltoodud seisukoha juurde. Samas erineb praegune vaidlus viidatud lahendite

aluseks olnud vaidlustest. Praeguses asjas palub kaebaja kohtul tuvastada, et nende ühiste laste isal on

kohustus anda sellised nõusolekud. Seega ei ole praeguse vaidluse sisuks asjaolu või õigussuhte

(nõusoleku olemasolu või puudumine) tuvastamine, vaid kaebaja eesmärk on teise vanema kohusta-

mine riikliku pensionikindlustuse seaduses nimetatud nõusolekuid andma ning loobuma kaebaja

kasuks oma õigustest soodustingimustel vanaduspensionile ning täiendavale staažile laste arvust

lähtudes.

14. Kokkuleppe tulemusena saavutab üks õigustatud isikutest õiguse saada vanaduspensioni soodus-

tingimustel ja õiguse arvata laste arvust sõltuv täiendav pensionistaaž tema pensioniõigusliku staaži

hulka, mis mõjutab ka tema pensioni suurust. Nõusoleku andnud isik omakorda kaotab nimetatud

soodustused. Seega on nõusoleku andmisel mõju nii tema pensionilejäämise ajale, pensioniõigusliku

staaži pikkusele kui ka pensioni suurusele. Seetõttu on nii nõusoleku saamisel kui ka andmisel oluline

tähendus riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud avalik-õigusliku suhte raames.

Samas on aga tegemist kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb

vanematest saab nimetatud õigusi kasutada. Kehtiv õigus ei näe ette, millisel isikul on eelis nende

õiguste kasutamiseks ja millisel kohustus nendest õigustest loobuda. Soodustuste kasutamise

eelduseks on poolte kokkulepe ja seadusandja on sellele kehtestanud kirjaliku vormi nõude.

15. HKMS § 4 lg-st 1 tulenevalt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud

vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS §-s 4 sätestatud

pädevuse regulatsioon piirab vaid halduskohtule esitatavate nõuete ringi, mitte aga nõude

lahendamisel tuvastatavaid asjaolusid. HKMS § 4 lg 4 kohaselt tuvastab kohus haldusasja raames

iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti.

Seega saab halduskohus tuvastada ka haldusasja lahendamisel tähtsust omavaid tsiviilõiguslikke

asjaolusid.

HKMS §-s 37 sätestatakse kaebuste liigid, mida saab halduskohtule esitada. Tuvastamiskaebusega (§

37 lg 2 p 6) saab taotleda avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist.

HKMS § 5 lg 1 p 6 kohaselt saab halduskohus kaebuse rahuldamise korral tuvastada avalik-

õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu. HKMS § 5 lg 1 p-s 6 kasutatud sõnastust “faktiline

asjaolu” ei tohi mõista kui keeldu tuvastada õiguslikke asjaolusid, vaid kui volitust teha kindlaks

kõiki olulisi asjaolusid, sh õigusi, kohustusi ja õigussuhteid. Kui enne 1. jaanuari 2012 kehtinud

HKMS § 6 lg 3 p 3 sõnastuse järgi sai taotleda avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise

kindlakstegemist, olid õigused, kohustused ja õigussuhted vaieldamatult tuvastamiskaebuse

lubatavaks esemeks. Kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu seletuskiri kinnitab, et HKMS

§ 5 lg 1 p 6 mõte ei olnud tuvastamiskaebuse võimalikku eset kitsendada ning sellega õiguskaitse

efektiivsust vähendada. Seega võib õigussuhe olla üks tuvastatavaid asjaolusid ning HKMS § 5 lg 1 p

6 võimaldaks tuvastada teise õigustatud isiku kohustuse nii avalik-õiguslikus kui ka eraõiguslikus

suhtes, kui selline kohustus eksisteerib.

16. Riikliku pensionikindlustuse seadusest ega muudest seadustest ei nähtu, et ühel õigustatud isikul

on kohustus loobuda teise isiku kasuks soodustingimustel pensionile jäämise õigusest ning õigusest

suuremale pensionistaažile. Seega ei tulene kehtivast õigusest kohustust, mille olemasolu haldus-

kohus saaks HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel tuvastada.

17. Kuigi halduskohtumenetlusele omase uurimispõhimõtte ja kohtu ulatusliku selgitamiskohustuse

tõttu peab halduskohus kaebuse esitajat taotluste ja kaebuse liigi valikul abistama, on ta seejuures

seotud halduskohtumenetluse regulatsiooni ja põhimõtetega. Praeguses asjas pole võimalik välja tuua

kohast nõuet, mida kaebaja saanuks halduskohtumenetluses esitada. RPKS § 10 lg-st 3 ja RPKS § 24

lg-st 8 tulenevalt lahendab kohus olukorras, kus õigustatud isikud kokkuleppele ei jõua, sisuliselt

nendevahelise vaidluse selle üle, kumb õigustatud isikutest on eelistatud eelnimetatud õigusi

kasutama.

Lisaks sellele, et erikogu hinnangul puudub kohustus, mille tuvastamist saaks kohtult nõuda, märgib

erikogu, et puuduvat nõusolekut andma kohustamist ei saaks halduskohtult taotleda ka kohustamis-

nõudega. HKMS § 37 lg 2 p 2 võimaldab kohustamiskaebusega nõuda haldusorganilt haldusakti

andmist või toimingu tegemist, kuid ei võimalda ühel eraisikul esitada kaebust taotlusega teise era-

isiku kohustamiseks.

18. HKMS § 4 lg 2 kohaselt võib seadusega lisaks sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud

vaidluste lahendamisele anda halduskohtu pädevusse ka muu ülesande. RPKS § 10 lg-st 3 ja § 24

lg-st 8 ei tulene, et neis nimetatud eraisikute vahelise vaidluse lahendamine on antud halduskohtu

pädevusse.

19. Kuna RPKS § 10 lg-s 3 ja § 24 lg-s 8 nimetatud vaidlus on kahe eraõigusliku isiku vaheline

sisuline vaidlus selle üle, kumb vanematest saab nimetatud õigusi kasutada, kuulub asi tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 1 ja § 9 lg 1 järgi maakohtu kui tsiviilasju lahendava kohtu

pädevusse. Seega peab asja menetlusse võtmise otsustama Harju Maakohus.

20. Eeltoodust tulenevalt on Harju Maakohus 11. septembri 2013. a määruses tsiviilasjas nr 2-13-

41666 ebaõigesti leidnud, et asi ei kuulu maakohtu pädevusse. Nimetatud määrus tuleb TsMS § 711

lg 3 alusel tühistada ning saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Harju Maakohtule.

21. Erikogu peab vajalikuks märkida, et kuigi asja on pädev lahendama maakohus, võib vaidluse

lahendamiseks sobiva materiaalõigusliku aluse leidmine eraõigusest olla problemaatiline. Kuna

kaebaja eesmärk on kohustada teist vanemat andma riikliku pensionikindlustuse seaduses nimetatud

nõusolekuid ning loobuma kaebaja kasuks oma õigustest soodustingimustel vanaduspensionile ning

laste arvust sõltuvale täiendavale staažile, võiks selle nõude kui tahteavalduse saamise nõude alusena

tulla teoreetiliselt kõne alla TsÜS § 68 lg 5, mille kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla

sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend,

millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Samas selleks, et kohus saaks tahteavaldust

asendada, peaks isikul olema kohustus kindla sisuga tahteavaldus teha. Selleks tuleks leida seadusest

alus, et üks isik on kohustatud teise isiku (pensionitaotleja) kasuks soodustingimustel

vanaduspensioni õiguse kasutamisest loobuma. Sellist kohustust aga materiaalõigusest ei tulene.

Tsiviilkolleegium on varasemas praktikas küll leidnud, et osa asjade puhul võib nõusoleku andmisest

või kokkuleppe sõlmimisest keeldumist lugeda erandlikult õigusvastaseks kahju tekitamiseks

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 mõttes. Keeldumine nõusoleku andmisest võib olla ka vastuolus hea

usu põhimõttega (TsÜS § 138), mh käsitada oma õiguse kuritarvitamisena (vt nt 19. aprilli 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Võrdselt last kasvatanud isikute puhul poleks aga põhjendatud

lugeda ühe vanema keeldumist nõusoleku andmisest hea usu põhimõttega vastuolus olevaks või

õigusvastaselt kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes.

Kui maakohus leiab asja menetledes, et tegemist on olukorraga, kus õiguslik alus vaidluse

lahendamiseks puudub, võib osutuda vajalikuks hinnata õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasust,

mh õigusselguse aspektist.

22. Erikogu peab veel vajalikuks märkida, et ekslik on maakohtu seisukoht, et RPKS § 10 lg-s 3 ja

RPKS § 24 lg-s 8 nimetatud vaidluse kohtulikuks lahendamiseks peab pensionitaotleja esmalt

pöörduma pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks Sotsiaalkindlustusameti poole. Eelnimetatud

kirjalikud nõusolekud on dokumendid sotsiaalministri 12. novembri 2012. a määruse nr 43 § 2 lg 2 ja

27. detsembri 2012. a määruse nr 59 § 11 lg 2 tähenduses, mis pensionitaotlejal tuleb esitada laste

kasvatamise aja arvessevõtmiseks staažiarvestuses ja pensionilisa saamiseks. Viidatud riikliku

pensionikindlustuse seaduse sätted ei välista vaidluse lahendamiseks kohtusse pöördumist enne

pensioni määramise menetluse algust.

Priit Pikamäe, Ants Kull, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu