3-1-1-138-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-138-13

Määruse kuupäev

20. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Kristjan Läänesaare süüdistuses KarS § 209 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi, Indrek Pähna süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-

de 2 ja 3 ning § 345 lg 1 − § 22 lg 3 järgi, Edmunds Savickise

süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 345 lg 1 järgi,

Eduard Kärneli süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-10-2218

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiina Laas

ja kannatanu Swedbank Liising AS-i esindaja vandeadvokaat

Piret Blankin, määruskaebused

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Edmunds Savickise kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut,

Kristjan Läänesaare kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju

Kutsar, Indrek Pähna kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer ja

Eduard Kärneli kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. detsember 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a määrus ja saata kriminaalasi

apellatsioonimenetluse jätkamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebused rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Swedbank Liising AS-i kasuks välja 400 (nelisada) eurot valitud

esindajale määruskaebemenetluses makstud tasu katteks.

4. Määrata Sikuti Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Edmunds

Savickisele määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend)

eurot, sealhulgas käibemaks 20 (kakskümmend) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsusega tunnistati Kristjan Läänesaar, Indrek Pähn, Edmunds

Savickis ja Eduard Kärnel süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. E. Savickis tunnistati täiendavalt

süüdi KarS § 345 lg 1 järgi ja I. Pähn KarS § 345 lg 1 − § 22 lg 3 järgi. K. Läänesaarele mõisteti

karistuseks 2-aastane vangistus, mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud

3 päeva. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et

2 kuud ja 27 päeva vangistust kannab K. Läänesaar ära kohe ning 1 aasta ja 9 kuud vangistust jääb 2-

aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. I. Pähnale mõisteti KarS § 63 lg-st 1 juhindudes

KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel

osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust tuleb ära kanda kohe ning 1 aasta ja 9 kuud

vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. E. Savickisele mõisteti KarS § 63 lg-st 1

juhindudes KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 74 lg-

te 1 ja 2 alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust kannab

E. Savickis ära kohe ning 1 aasta ja 6 kuud vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi

kohaldamata. E. Kärnelile mõisteti karistuseks vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 2

alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust tuleb ära kanda

kohe ning 1 aasta ja 6 kuud vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata.

Samuti mõistis maakohus tsiviilhagi katteks kannatanu AS-i Hansa Liising Eesti (edaspidi HLE)

kasuks süüdistatavatelt solidaarselt välja 387 667,62 eurot.

2.1. Maakohus tunnistas K. Läänesaare, I. Pähna, E. Savickise ja E. Kärneli KarS § 209 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi süüdi selles, et nad said maist kuni 12. juulini 2005 HLE-lt pettuse teel varalist kasu.

Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt esitas E. Savickis OÜ Hetastar juhatuse liikmena

biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmiseks HLE-le valeandmeid sisaldavad

dokumendid: liisingutaotluse, OÜ Hetastar äriplaani ja jäätmekäitlustehase müüja OÜ Norde Baltic

pakkumise. Äriplaani kohaselt pidi OÜ Hetastar alustama jäätmekäitlust ja tasuma sellest saadava

tulu eest liisingumaksed. Samuti olid Keskkonnaministeerium ja Tallinna Linnavalitsus kavandatava

käitlustehase äriplaanist nähtuvalt heaks kiitnud ning OÜ-l Hetastar olid väidetavalt olemas ka

lepingud Tallinna Linnavalitsuse ja tehase territooriumi rendileandjaga. Tegelikkuses polnud OÜ-l

Hetastar liisingutaotluse esitamise ajal äriplaanis märgitud kooskõlastusi ega lepinguid. Biojäätmete

käitlemiseks vajalikke lube ega kooskõlastusi ei taotletud ka hiljem. Kuna OÜ Hetastar ei asunud ka

jäätmekäitlustehase töölerakendamiseks vajalikke töötajaid värbama, leidis maakohus, et tegelikkuses

ei kavatsetudki jäätmekäitlusega tegelema hakata. Samuti ei kavatsetud liisingumakseid tasuda.

Jäätmekäitlustehase müüja OÜ Norde Baltic pakkumise kohaselt oli tehas ehitatud aastal 2000 ja

selle pakkumise oli allkirjastanud R. T. Ka liisingutaotluse kohaselt oli OÜ Norde Baltic esindaja

R. T. Tegelikkuses ehitati tehas aga tunduvalt varem ja R. T.-l polnud OÜ-ga Norde Baltic

mingisugust seost. Olles OÜ Hetastar äriplaanis ja OÜ Norde Baltic pakkumises märgitud

valeandmetest eksitusse viidud, sõlmis HLE 16. mail 2005 OÜ-ga Norde Baltic jäätmekäitlustehase

ostu-müügilepingu ja OÜ-ga Hetastar liisingulepingu. Müügilepingu alusel kandis HLE 24. mail,

22. juunil ja 12. juulil 2005 OÜ Norde Baltic arvelduskontole kokku 7 457 760 krooni.

2.2. Jäätmekäitlustehase Eestisse toomist ja liisimist organiseerisid I. Pähn ja K. Läänesaar. I. Pähn

tegi E. Savickisele ettepaneku tehas liisida ja edastas E. Savickisele HLE-le esitamiseks ka

valeandmeid sisaldanud OÜ Hetastar äriplaani ja OÜ Norde Baltic pakkumise. Müügilepingu

sõlmimisel 16. mail 2005 esindas OÜ-d Norde Baltic E. Kärnel, kes allkirjastas müügilepingu

K. Läänesaare initsiatiivil. Tegelikkuses oli E. Kärnel variisik ning OÜ Norde Baltic tegevust

jäätmekäitlustehase müümisel juhtis K. Läänesaar. Müügilepingu alusel OÜ Norde Baltic

arvelduskontole kantud raha said I. Pähn, K. Läänesaar ja E. Kärnel edasiste ülekannete ja sularahas

väljavõtmiste teel endale. Süüdistatavad said pettuse tulemusel varalist kasu, kuna jäätmekäitlustehas

müüdi HLE-le ostetust kallimalt.

3. KarS § 345 lg 1 järgi tunnistati E. Savickis süüdi selles, et ta esitas OÜ Hetastar juhatuse liikmena

I. Pähna kaasaaitamisel biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmiseks HLE-le

jäätmekäitlustehase müüja OÜ Norde Baltic pakkumise, mis sisaldas valeandmeid tehase

ehitamisaasta kohta ja millel oli võltsitud R. T. allkirja.

4. KarS § 345 lg 1 − § 22 lg 3 järgi tunnistati I. Pähn süüdi selles, et ta edastas E. Savickisele

biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmise eesmärgil HLE-le esitamiseks jäätme-

käitlustehase müüja OÜ Norde Baltic pakkumise, mis sisaldas valeandmeid tehase ehitamisaasta

kohta ja millel oli võltsitud R. T. allkirja.

5. Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse peale esitasid apellatsioonid kõigi süüdistatavate kaitsjad,

kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuste õigeksmõistmist. I. Pähna ja E. Kärneli

kaitsjad taotlesid alternatiivselt süüdistatavate karistuse kergendamist.

6. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a

otsus ja süüdistatavad mõisteti neile esitatud süüdistustes õigeks. HLE tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata

ja kaitsjate apellatsioonid rahuldati.

7. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks, kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist

ja Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse jõustamist.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-61-12 tühistati

Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus nõuetekohaste põhistuste puudumise tõttu ja

saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri

kassatsioon rahuldati osaliselt. Riigikohtu otsuse kohaselt jättis ringkonnakohus analüüsimata mitmed

maakohtu otsuse argumendid ja tähelepanuta nende aluseks olevad tõendid. Samuti polnud

ringkonnakohus hinnanud, kas maakohtu poolt tuvastatuks loetud süüdistuse väide, et süüdistatavad

esitasid HLE-le valeandmeid ka jäätmekäitlustehase valmimisaasta kohta, oli tõendatud ja kui oli, siis

milline oli selle asjaolu õiguslik tähendus.

9. Kriminaalasja uue arutamise tulemusena tühistas Tartu Ringkonnakohus 22. novembri 2012. a

määrusega Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse KrMS § 339 lg 1 p-s 7 ja lg-s 2 nimetatud

kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu ja saatis kriminaalasja maakohtu samale

kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.

10. Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2012. a määruse peale esitasid määruskaebused nii prokurör

kui ka K. Läänesaare, I. Pähna ja E. Kärneli kaitsjad. Prokurör taotles ringkonnakohtu määruse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtu teisele koosseisule uueks arutamiseks. Kaitsjad

taotlesid ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega saadeti kriminaalasi uue kohtuotsuse

tegemiseks maakohtu samale koosseisule, ja tühistatud osas kriminaalasja saatmist maakohtule uueks

arutamiseks.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2013. a määrusega kriminaalasjas nr 3-1-1-35-13

tühistati Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2012. a määrus ja saadeti kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Määruskaebused rahuldati osaliselt.

Riigikohtu hinnangul olid ringkonnakohtu etteheited maakohtu otsuse põhjendamatuse kohta

süüdistatavate süüküsimuse lahendamise osas alusetud. Sisuliselt seadis ringkonnakohus kahtluse alla

maakohtu poolt süüdistatavate tegudele antud materiaalõigusliku hinnangu. Samuti ei selgitanud

ringkonnakohus, miks polnud abstraktselt KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud rikkumistena käsitatavaid

minetusi võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

12. Arutades kriminaalasja kolmandat korda, tühistas Tartu Ringkonnakohus 20. septembri 2013. a

määrusega taas Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse, lõpetas kriminaalmenetluse seoses menetluse

mõistliku aja möödumisega ja jättis kannatanu Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

12.1. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Kangasluoma vs. Soome võib mõistliku

menetlusaja kulgemine alata sellest ajast, kui politsei isiku esimest korda üle kuulas. Samuti võib

mõistliku menetlusaja kulgu arvestada ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva

kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema

eraellu. Praeguse kriminaalasja kohtueelses menetluses kuulati süüdistatavad esmalt üle

tunnistajatena: E. Kärnel 14. jaanuaril, K. Läänesaar 5. mail, E. Savickis 6. mail ja I. Pähn 13. mail

2008. Kuna ülekuulamiste sisust nähtuvalt oli menetlejal alust kahtlustada ülekuulatud isikuid kuriteo

toimepanemises, hakkas menetluse mõistlik aeg kulgema 2008. aastast.

12.2. Kriminaalasja kohtueelne menetlus kestis ca kolm aastat. Tegu, mille toimepanemises on

KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistus esitatud, toimus 2005. aastal. Süüdistus esitati neljale

isikule ning sellega oli seotud ka E. Savickise süüdistus võltsitud dokumendi kasutamises

KarS § 345 lg 1 järgi ja I. Pähna süüdistus E. Savickise teole kaasaaitamises KarS § 345 lg 1 −

§ 22 lg 3 järgi. Eeltoodust nähtuvalt pole praegune kriminaalasi õiguslikult keerukas ja hõlmab vaid

üht tegu. Kuigi kriminaalasi on tavapärasest veidi mahukam, ei saa asja mahukus iseenesest olla

menetluse pikkust õigustav asjaolu. Süüdistatavad pole menetlust takistanud.

12.3. Kohtumenetlus algas süüdistatavate kohtu alla andmisest 23. märtsil 2010. Maakohtus toimusid

kohtuistungid alates maist 2010 ja süüdimõistev kohtuotsus tehti 18. mail 2011. Ringkonnakohtu

istung toimus 30. novembril 2011 ning 29. detsembri 2011. a otsusega tühistati maakohtu 18. mai

2011. a otsus ja mõisteti süüdistatavad õigeks. Riigikohtu 19. juuni 2012. a otsusega tühistati

ringkonnakohtu otsus ja saadeti kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 22. novembril

2012 tegi ringkonnakohus määruse, millega tühistas taas maakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja

maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, kuid Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määrusega tühistati ka

see ringkonnakohtu lahend ja saadeti kriminaalasi teist korda ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Eeltoodust nähtuvalt on ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks möödunud süüdistuses etteheidetava

teo toimepanemisest üle kaheksa aasta ja kriminaalasja on menetletud kokku üle viie aasta.

12.4. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistatavate ebakindel olukord kestnud ebamõistlikult pikka

aega. Kõikide süüdistatavate liikumisvabadus on olnud piiratud elukohast lahkumise keeluga.

Süüdistatavad on erinevates kohtuastmetes nii süüdi kui ka õigeks mõistetud, apellatsioonikohus on

menetlenud kriminaalasja kolm korda ja kassatsioonikohus kaks korda. Kuna kohtumenetluse pooled

võivad jätkuvalt oma kaebeõigust realiseerida, pole lõpplahendini jõudmine prognoositav.

12.5. Menetluse mõistliku aja ületamist on võimalik heastada vaid kriminaalmenetluse lõpetamisega.

Praeguse kriminaalasja esemeks olevad kuriteod pole rasked: E. Kärnelit ja K. Läänesaart

süüdistatakse ühe ning E. Savickist ja I. Pähna kahe teise astme kuriteo toimepanemises. Kuna

lõpplahendini jõudmine pole prognoositav, on süüdistatavate õiguste rikkumine ajas süvenev.

Kriminaalasja edasisel menetlemisel ringkonnakohtus võib ilmneda vajadus kriminaalasi

menetlusõiguse rikkumiste tõttu maakohtule tagasi saata. Nimelt pole maakohtu otsuses

nõuetekohaselt põhjendatud süüdistatavatele mõistetud karistuse määrasid, šokivangistuse

kohaldamist ega kannatanu tsiviilhagi rahuldamist. Samuti on maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa

K. Läänesaarele, I. Pähnale ja E. Savickisele mõistetud karistuste osas omavahel vastuolus.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

13. Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a määruse peale esitasid määruskaebused Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiina Laas ja kannatanu Swedbank Liising AS-i esindaja

vandeadvokaat Piret Blankin, kes taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.

14. Prokuröri arvates ei järginud ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisel väljakujunenud

kohtupraktikat ega arvestanud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Kokkuvõtvalt märgib prokurör

järgmist.

14.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud 21. juuni 2013. a määruse nr 3-1-1-63-13 p-s 16

seisukohale, et KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui rikkumist,

mis on seotud süüdistatava õigusega kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul, ei ole võimalik

muul viisil heastada. Muude heastamisvõimalustena tuleb seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-

s 61 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika

kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Otsustamaks, millise

abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt

poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt

poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas (sh kuriteo raskust). Mida raskem on kuritegu, seda

ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik

põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Praeguses asjas ei heideta

süüdistatavatele ette küll väga raske kuriteo toimepanemist, kuid samas on avalik menetlushuvi suur.

Süüdistus on esitatud kelmuse kvalifitseeritud koosseisu alusel, mille puhul on sanktsiooni

minimaalse määrana ette nähtud üheaastane vangistus. Seega on tegemist ühe raskeima varavastase

süüteoga. Samuti tekitasid süüdistatavad süüdistuse kohaselt Swedbank Liising AS-ile varalist kahju

üle 380 000 euro. Arvestades avalikku menetlushuvi, ei riivaks menetluse jätkamine praeguses asjas

süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ülemäära. Samuti pole süüdistatavatele

kohaldatud vabaduspõhiõigust oluliselt riivavaid tõkendeid.

14.2. Riigikohtu ülalviidatud määruse punktis 17 on märgitud sedagi, et üldjuhul tuleb

kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui

ringkonnakohus

tuvastab,

et

maakohus

on

kohtuotsust

tehes

rikkunud

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks

menetlusaja oluline pikenemine) või esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse

lõpetamiseks. Praeguses asjas pole ringkonnakohus tuvastanud, et maakohtu-poolsed menetlusõiguse

rikkumised tooksid kaasa kriminaalasja uue kohtuliku arutamise. Kui kriminaalasi saata maakohtule

üksnes uue kohtuotsuse tegemiseks, saaks jõustunud kohtuotsuseni jõuda suhteliselt kiiresti.

14.3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsuse nr 3-1-1-6-11 p-s 19.2 on leitud, et

mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul võib teatud juhtudel olla tähtsust ka

kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. Praegusel juhul jättis ringkonnakohus hindamata aja, mis kuluks

kannatanu tsiviilhagi läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse raames. Ringkonnakohus on kannatanu

õigused tähelepanuta jätnud.

15. Kannatanu esindaja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, ja

märgib kokkuvõtlikult järgmist.

15.1. Ringkonnakohus on arvutanud menetluse mõistliku aja algust alusetult süüdistatavate

tunnistajatena ülekuulamisest. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud asjas Kangasluoma vs. Soome

(p 26) küll seisukohale, et menetlusaeg võib hakata kulgema ka ajast, mil politsei esimest korda üle

kuulas, kuid seda olukorras, kus isik saab teada, et tema suhtes on alustatud uurimine ja see on

hakanud tema elu mõjutama. Ka asjas Malkov vs. Eesti (p-d 56-57) on märgitud, et tunnistajana

ülekuulamist ei saa pidada kriminaalmenetluse alguseks, kuna selleks, et kriminaalmenetlus mõistliku

menetlusaja mõttes algaks, peab isik saama teada tema elu mõjutavast kriminaalmenetlusest tema

suhtes. Tunnistajana ülekuulamine selliseks sündmuseks ei kvalifitseeru. Eeltoodust nähtuvalt pole

süüdistatava tunnistajana ülekuulamisel oluline mitte see, kas menetlejal oli alust teda kuriteo

toimepanemises kahtlustada, vaid see, kas süüdistatavat sellise kahtlustuse olemasolust teavitati.

Kuna praegusel juhul ei teavitatud süüdistatavaid nende tunnistajatena ülekuulamisel kahtlustuse

olemasolust, ei saanud see ka süüdistatavate elu mõjutada. Järelikult hakkas menetluse mõistlik aeg

kulgema süüdistatavate kahtlustatavatena ülekuulamisest: E. Kärneli suhtes alates 7. aprillist,

K. Läänesaare suhtes alates 8. aprillist, E. Savickise suhtes alates 27. oktoobrist ja I. Pähna suhtes

alates 29. oktoobrist 2009. Seega on kriminaalasja menetlus kestnud kokku vähem kui neli ja pool

aastat.

15.2. Ringkonnakohus on kriminaalmenetluse lõpetamist õigustava asjaoluna arvestanud alusetult

kohtumenetluse poolte kaebeõigust. Kuna kohtumenetluse pooltel on õigus vaidlustada igasugune

lahend, sh kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, ei saa kriminaalmenetluse lõpetamisel sellele

tugineda.

15.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 18. juunil 2010 asjas nr 3-1-1-43-10 otsuse p-s 30, et

menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures

eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste

asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses

kaalul. Kuna käesolevat kriminaalasja on läbi vaadatud apellatsioonikohtus kolm korda ja

kassatsioonikohtus kaks korda, on see õiguslikult keerukas. Samuti on ringkonnakohus möönnud, et

tegemist on tavapärasest mahukama kriminaalasjaga. Eeltoodust nähtuvalt on kriminaalasja

menetlemiseks kulunud aeg põhjendatud.

15.4. Isegi juhul, kui mõistlik menetlusaeg oleks möödunud, poleks alust kriminaalmenetlust

lõpetada. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 23. märtsil 2011 asjas nr 3-1-1-6-11 otsuse p-s 19.2

seisukohale, et mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul võib teatud juhtudel olla

tähtsust ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. Praeguses asjas on kannatanu esitanud tsiviilhagi

summas 387 667,62 eurot. Kriminaalmenetluse lõpetamise korral peaks kannatanu alustama oma

nõude rahuldamiseks kohtuteed algusest peale. Samuti kujuneksid asjatuteks kriminaalmenetlusele

kulutatud aeg ja kulu ning lisanduksid lisakulu tsiviilkohtumenetluses ja süüdistatavate majandusliku

seisundi halvenemise risk. Kannatanu esindaja arvates tulnuks mõistliku menetlusaja ületamine

heastada näiteks mõistetavate karistuste vähendamisega.

16. Määruskaebustele esitasid vastused E. Savickise kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, K. Läänesaare

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ja I. Pähna kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer.

Kokkuvõtlikult nõustuvad kaitsjad kõikide ringkonnakohtu seisukohtadega ja lisavad, et praeguses

asjas pole avalik menetlushuvi piisavalt suur, et õigustada kriminaalmenetluse jätkamist. Kannatanu

ärihuvid avaliku menetlushuvi suurusele ei osuta.

16.1. E. Savickise kaitsja leiab sedagi, et riik on kriminaalasja menetlemisega põhjendamatult

venitanud. Samuti ei välista tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluse lõpetamist. Tegemist on üksnes

ühe argumendiga, mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerides arvesse võtta.

Praeguses asjas tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluse lõpetamist ei takista. Kuna kannatanu ei

pöördunud oma õiguste kaitseks tsiviilkohtusse, on ta oma nõude lahendamise viibimise ise

põhjustanud.

16.2. K. Läänesaare kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel

juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel

määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku

menetlushuvi konkreetses asjas (sh kuriteo raskust). K. Läänesaare õiguste riive oli sellevõrra

suurem, et ta kuulub mitme äriühingu juhatusse. Elukohast lahkumise keeld piiras pika aja jooksul

tema tööalast tegevust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes. Esiteks arvutas ringkonnakohus menetluse mõistliku aja kulgemist alusetult

alates süüdistatavate tunnistajatena ülekuulamisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see ajavahemik, mida

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 lg 1 järgi

menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni

tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes

määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik

on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-Kaļd vs. Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998,

p 93 ja Malkov vs. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise

käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt

riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt

Kangasluoma vs. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel

aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmine või aeg, mil isiku

suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja − ehkki teda ei ole vahistatud − on ta ametlikult

uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd

vs. Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma vs. Soome, p 26). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka

esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma vs. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja

S.E. vs. Soome, otsus 31. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt

vs. Belgia, otsus 22. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda

ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva

kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema

eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski vs. Sloveenia, otsus

18. jaanuarist 2007, p 65). (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10, p 25 ja 17. augusti 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11,

p 14.1). Samuti leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium 23. märtsi 2011. a otsuses, et kriminaalasjas

nr 3-1-1-6-11 hakkas menetlus isiku olukorda oluliselt mõjutama hiljemalt päevast, mil tema

elukohas toimus läbiotsimine ja mil ta esimest korda üle kuulati. Seejuures polnud menetlusaja

kulgemise alguse seisukohalt tähtsust sellel, et formaalselt kuulati isik esimest korda üle tunnistajana.

Nähtuvalt isikule ülekuulamisel esitatud küsimuste sisust, olid need otseselt suunatud isiku suhtes

tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimisele. Isiku tunnistajana ülekuulamised olid põhjalikud,

kusjuures nende käigus esitatud küsimused kattusid küllaltki suures osas küsimustega, mis esitati

isikule hiljem tema ülekuulamisel kahtlustatavana. Seetõttu oli selge, et isiku ülekuulamine

tunnistajana oli ebaseaduslik ja teda tohtinuks juba esimesel korral üle kuulata üksnes kahtlustatavana

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11, p 17.2).

Eelnevast tulenevalt võib menetluse mõistlik aeg hakata kulgema tõepoolest ajast, mil isik

tunnistajana üle kuulatakse, kuid siis tuleb näidata ära ka asjaolud, mis annavad aluse arvata, et

tegelikkuses tulnuks isik kuulata üle kahtlustatavana. Just viimati märgitu osutab kuriteokahtluse

olemasolule

isiku

suhtes

ja

menetleja

tahtele

koguda

selle

kahtluse

kontrollimiseks

kriminaalmenetluses tõendeid. Praeguses asjas on ringkonnakohus märkinud üksnes seda, et

ülekuulamiste sisust nähtuvalt oli menetlejal alust kahtlustada ülekuulatud isikuid kuriteo

toimepanemises. Kolleegiumi arvates ei anna selline üldsõnaline konstateering alust asuda

seisukohale, et menetluse mõistlik aeg hakkas kulgema süüdistatavate tunnistajatena ülekuulamisest.

Kuna ringkonnakohtu määrusest ei selgu, milline osa tunnistajatena ülekuulamise protokollide sisust

osutab kuriteokahtlustusele süüdistatavate suhtes, ja kuna sellise kahtlustuse olemasolule

tunnistajatena ülekuulamise ajal ei viita ka ükski muu asjaolu, leiab kolleegium, et praeguses asjas

hakkas menetluse mõistlik aeg kulgema alates süüdistatavate kahtlustatavatena ülekuulamisest:

E. Kärneli ja K. Läänesaare suhtes 2009. aasta aprillist ning E. Savickise ja I. Pähna suhtes sama

aasta oktoobrist. Seega on menetlus kestnud käesoleva määruse tegemise ajaks E. Kärneli ja

K. Läänesaare suhtes ca neli aastat ja üheksa kuud ning E. Savickise ja I. Pähna suhtes ca neli aastat

ja kolm kuud.

18. Teiseks pole ringkonnakohus võtnud arvesse kõiki menetlusaja mõistlikkust mõjutavaid

asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata

konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest:

1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle

olulisus,

mis

on

kaebaja

jaoks

konkreetses

menetluses

kaalul

(viimati

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. augusti 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11, p-s 15). Praeguses

asjas jättis ringkonnakohus menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestamata riigivõimu käitumise −

asjaolu, et jõustunud lõpplahendini jõudmine pole viibinud mitte riigi tegevusetuse tõttu, vaid

põhjusel, et erinevad kohtuastmed on kriminaalasja mitmeid kordi arutanud. Kohtupraktikas on

mõistliku menetlusaja rikkumine sedastatud sellises olukorras juhul, kui kõrgema astme kohtud on

alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib

aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-100-09, p 17 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-13, p 12).

Praeguse kriminaalasja esemeks olevad kuriteod aeguvad KarS § 81 lg 6 teise lause ja lg 1 p 2 alusel

mais 2015.

19. Viimaks pole ringkonnakohtu määruses esile tõstetud maakohtu minetused sellised, milliste tõttu

tuleks kriminaalasi apellatsioonimenetluse jätkamisel maakohtule uueks arutamiseks saata. Nii on

maakohtu otsuses süüdistatavatele karistuse mõistmisel tuvastatud, et karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud puuduvad, ning leitud, et süüdistatavaid tuleb karistada KarS § 209 lg 2

sanktsiooni keskmises määras. Kuna eeltoodust nähtuvalt on maakohus omapoolsed põhjendused

esitanud, on KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

etteheitmine alusetu. Kui ringkonnakohtu hinnangul pole maakohtu otsuse motiivid piisavad, võib ta

KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel lisada omapoolseid põhjendusi. Mis puudutab asjaolu, et maakohus

vabastas süüdistatavad vangistusest (üksnes) osaliselt, siis on Riigikohtu kriminaalkolleegium

varasemas praktikas korduvalt märkinud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev

karistusliik ja et kohus ei pea karistusest vabastamata jätmist eraldi põhjendama (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-12, p 11). Pidades

silmas, et KarS § 209 lg 2 näeb karistusena ette üksnes vangistuse, pole maakohus rikkunud

kohtuotsuse põhjendamiskohustust järelikult ka süüdistatavatele nn šokivangistuse mõistmisel.

Samuti märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium 21. juunil 2013 asjas nr 3-1-1-63-13 määruse p-s 17,

et üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla

juhul, kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks

menetlusaja oluline pikenemine) või esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse

lõpetamiseks. Asjaolu, et maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa on süüdistatavatele mõistetud

karistuse määra osas omavahel vastuolus, ei anna alust saata kriminaalasja maakohtule mitte uueks

arutamiseks, vaid uue kohtuotsuse tegemiseks. Tsiviilhagiga seoses tulnuks ringkonnakohtul

juhinduda aga TsMS § 656 lg 1 p-st 5, mis annab ringkonnakohtule aluse saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks siis, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja kui

ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Praeguses asjas pole ringkonnakohus

selgitanud, miks tal polnud võimalik tsiviilhagi kohta tehtud otsust puudutavaid minetusi kõrvaldada.

20. Ülalmärgitut kokku võttes nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kriminaalasi pole

õiguslikult väga keerukas. Samas pole lõpplahendini jõudmine viibinud eelkõige riigi tegevusetuse

tõttu, vaid põhjusel, et erinevad kohtuastmed on kriminaalasja mitu korda arutanud. Samuti hakkas

menetluse mõistlik aeg kulgema alates süüdistatavate kahtlustatavatena ülekuulamisest. Seega on

süüdistatavate õiguste riive ringkonnakohtu määruses märgitust väiksem. Pidades lisaks eeltoodule

silmas ka seda, et ringkonnakohtu määruses esile tõstetud maakohtu minetused pole sellised, mille

tõttu tuleks kriminaalasi apellatsioonimenetluse jätkamisel uueks arutamiseks maakohtule tagasi

saata, lõpetati kriminaalmenetlus kolleegiumi hinnangul alusetult. Sel põhjusel tuleb ringkonnakohtu

määrus tühistada ja kriminaalasi apellatsioonimenetluse jätkamiseks ringkonnakohtule tagasi saata.

Vajadusel on süüdistatavate õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku menetlusaja jooksul

võimalik hüvitada karistuse kergendamisega.

21. Riigikohus on saatnud kõnealuse kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks ja

andnud juhiseid, kuidas kriminaalasja apellatsioonimenetluses lahendada, juba kahel varasemalgi

korral. Seni pole ringkonnakohus Riigikohtu juhiseid järginud. Kolleegium möönab, et

põhimõtteliselt pole välistatud, et kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg võib mööduda ka

apellatsioonimenetluses pärast seda, kui Riigikohus on tagastanud kriminaalasja uueks arutamiseks.

Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei võimalda kohtusüsteemi efektiivse toimimise

tagamise vajadus lugeda aktsepteeritavaks seda, kui ringkonnakohus põhjendab õigusliku kohustuse

täitmata jätmist mõistliku aja möödumisega. Vastavalt KrMS § 390 lg-le 1 ja §-le 364 oli Tartu

Ringkonnakohus kohustatud järgima Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsuse nr 3-

1-1-61-12 ja 10. aprilli 2013. a määruse nr 3-1-1-35-13 juhiseid ning võtma süüdistatavate

süüküsimuses põhjendatud seisukoha.

22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2

ning § 341 lg-test 3 ja 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

20. septembri 2013. a määruse ja saadab kriminaalasja apellatsioonimenetluse jätkamiseks samale

ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab määruskaebused.

23. Swedbank Liising AS-i esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada Swedbank Liising AS-ile

seoses määruskaebemenetlusega valitud esindajale makstud tasu summas 400 eurot. Taotluse

kohaselt kulutas esindaja ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks, kannatanuga konsulteerimiseks ja

määruskaebuse koostamiseks kokku neli tundi. Kolleegiumi arvates tuleb esindaja taotlus rahuldada.

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud

esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on esindaja loetletud toimingud

Swedbank Liising AS-i õiguste kaitsmiseks määruskaebemenetluses vajalikud ja nendeks kulunud

aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab

ringkonnakohtu määruse, tuleb valitud esindajale makstud tasu KrMS § 187 lg 1 alusel Eesti

Vabariigilt Swedbank Liising AS-i kasuks välja mõista.

24. E. Savickise kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

määruskaebustega tutvumise ja neile vastuse koostamise eest Sikuti Advokaadibüroole summas

120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulutas kaitsja nimetatud toiminguteks kokku

viis pooltundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1

ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (riigi õigusabi osutamise

ajal kehtinud redaktsioonis) p-dest 2 ja 24 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus tühistab

ringkonnakohtu määruse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi