3-1-1-134-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-134-13

Otsuse kuupäev

20. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Riigi Infokommunikatsiooni SA väärteoasi riigihangete

seaduse § 111 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

6. juuni

2013.

a

otsus

Riigi

Infokommunikatsiooni SA väärteoasjas riigihangete seaduse

§ 111 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi väärteoasjas nr 4-12-6925

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigi Infokommunikatsiooni SA kaitsja vandeadvokaat Taivo

Ruus ja Rahandusministeerium, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. detsember 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. juuni 2013. a otsus Riigi Infokommunikatsiooni SA

väärteoasjas riigihangete seaduse § 111 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi täies ulatuses ja saata väärteoasi

Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Riigi Infokommunikatsiooni SA kasuks välja 2646 eurot (kaks tuhat

kuussada nelikümmend kuus), sealhulgas käibemaks 441 (nelisada nelikümmend üks) eurot,

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 13. novembril 2012 koostas Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna jurist Madli

Juhani väärteoprotokolli, mille kohaselt avaldas Riigi Infokommunikatsiooni SA (RIKS) 13. märtsil

2012 riigihangete registris riigihanke „Kuue linnamaasturi liisimine kasutusrendiga kuuekümneks

(60) kuuks“ hanketeate. Riigihangete registris avaldatud andmete kohaselt registreerusid riigihankele

AS Topauto, Fakto Auto AS, Swedbank Liising AS, Autospirit Tartu OÜ, Amserv Grupi AS,

Silberauto Eesti AS, OÜ Ülemiste Autokeskus ja RentEst OÜ. Pakkumuse esitas neist vaid Fakto

Auto AS. Väärteomenetluse alustamise ajaks oli aga RIKS sõlminud riigihanke tulemusena kaks

kasutusrendi liisingulepingut nr 216140 ja 216153 DNB Liising AS-iga. RIKS, jättes riigihanke

hankedokumentide tehnilises kirjelduses tüüpide „DDS“, „USS“ ja „All-mode 4x4“ nimetamisel

lisamata märke „või sellega samaväärne“ ning sõlmides hankelepingud isikuga, kes ei osalenud

pakkujana hankemenetluses ja tingimustel, mis ei sisaldunud hankedokumentides, pani toime

riigihangete seaduse (RHS) § 33 lg-te 7 ja 8 ja RHS § 4 lg 2 nõuete rikkumise. Sõlmides DNB

Liising AS-iga 17. mail 2012 kasutusrendi liisingulepingud nr 216140 ja nr 216153, pani RIKS toime

RHS § 111 lg 3 p-s 3 ja lg-s 4 sätestatud väärteo – hankelepingu sõlmimine riigihangete seaduses

sätestatud nõudeid rikkudes.

2. Kohtuvälise menetleja 17. detsembri 2012. a otsusega karistati RIKS-i väärteoprotokollis

kirjeldatud tegude eest RHS § 111 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi rahatrahviga 1500 eurot.

3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Taivo Ruus

Harju Maakohtule kaebuse, leides, et RIKS ei ole pannud toime väärtegu RHS § 111 lg 3 p 3 ja lg 4

järgi. Kaitsja arvates kohaldas kohtuväline menetleja ebaõigesti RHS § 33 lg 7 sätteid. Väär on

järeldus, et tehnilise kirjelduse punktides 1.1 ja 1.15 nimetatud tähelühendid „DDS”, „USS” ja „All-

mode 4x4” on hankelepingu eseme tüübi nimetused. Kaitsja hinnangul on need hankelepingu eseme

funktsioonid. Hankelepingu eseme tehnilises kirjelduses sätestatud funktsionaalsele nõudele ei pea

aga lisama märget „või sellega samaväärne”. Kuna hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse

avaldamine hankedokumentides ja -teates ei ole hankelepingu sõlmimine ega muutmine, pole

etteheidetav tegu ka väärtegu RHS § 111 lg 3 p 3 järgi. Samuti ei ole RIKS rikkunud RHS § 4 lg 1

sätteid ega pannud kasutusrendi liisingulepingute nr 236153 ja nr 216140 sõlmimisega DNB Liising

AS-iga toime väärtegu. Väär on kohtuvälise menetleja arusaam, et hankeleping sõlmiti

hankedokumentides avaldatust teistsugustel tingimustel. RIKS sõlmis hankelepingu küll DNB Liising

AS-i (finantseerija) vahendusel, ent hankelepingust tulenevalt vastutab endiselt müüjana hankija ees

hanke võitnud Fakto Auto AS.

4. Harju Maakohtu 6. juuni 2013. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja 17. detsembri 2012. a

otsus karistuse mõistmise osas ja RHS § 111 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi määrati RIKS-ile karistuseks

rahatrahv 500 eurot.

4.1 Kohtuotsuse põhjendavas osas nõustus kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et tehnilise

kirjelduse tähelühendid „DDS”, „USS” ja „All-mode 4x4” ei tähista sõidukitel teatud üldisi

funktsioone, vaid tüüpe. Hankelepingu eseme tehnilises kirjelduses tüüpide nimetamine ilma märketa

„või sellega samaväärne” võis tekitada riigihanke avamisel konkurentsile objetiivselt põhjendamatuid

takistusi. Kohus ei tuvastanud aga, et eeltoodud rikkumine oleks ka tegelikult piiranud kellegi

võimalust riigihankel osaleda. Samas leidis kohus, et seadusandja on 16. detsembril 2010 vastu

võetud riigihangete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega kirjeldatud teo

dekriminaliseerinud ning mõistis RIKS-i selle rikkumise eest RHS § 111 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi õigeks.

4.2 Kohus sedastas, et RIKS-i „Kuue linnamaasturi liisimine kasutusrendiga kuuekümneks kuuks”

hankedokumentide tingimuste punktis 16.1 sätestati: „Hankes edukaks tunnistatud pakkumuse

esitajaga sõlmitakse kasutusrendi liisinguleping tähtajaga kuuskümmend kuud, arvates hankelepingu

esemeks oleva sõiduki hankijale üleandmisest”. Vastavalt RIKS-i juhataja 2. mai 2012. a käskkirjale

nr JUH-37 kinnitati riigihanke edukaks pakkujaks Fakto Auto AS. Kuid riigihanke hankemenetluse

tulemusel sõlmis T. N. 17. mail 2012 RIKS-i nimel kasutusrendi liisingulepingud hoopis DNB

Liising AS-iga. Viimane aga ei osalenud pakkujana riigihankes ja tema pakkumust ei tunnistatud

edukaks. Kohus sedastas, et kirjeldatud olukorras muutis RIKS ilmselgelt hanke- ja lepingutingimusi.

Maakohus märkis, et RHS § 4 lg 2 kohaselt võib hankija sõlmida hankelepingu üksnes riigihangete

seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Kohus viitas Riigikohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri

2011. a otsusele asjas nr 3-3-1-31-11, milles selgitati, et RHS § 3 p 2 paneb hankijale kohustuse

tagada riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus ning sama sätte p 3 järgi peab hankija kohtlema kõiki

isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis, mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandus-organisatsiooni riigihankelepinguga

ühinenud riigis, võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning jälgima, et kõik isikutele seatavad piirangud ja

kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud.

Maakohus juhtis tähelepanu, et samas halduskolleegiumi otsuses leiti, et Euroopa Kohtu 29. aprilli

2004. a otsuse kohaselt kohtuasjas C-496/99 P Succhi di Frutta, p 115 peab võrdse kohtlemise ja

läbipaistvuse põhimõtetest tulenevalt hankija olema hankemenetluses avaldatud tingimustega seotud

kuni hankelepingu täitmise lõpuni. Läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise nõuded kuuluvad ka Eesti

riigisiseses õiguses riigihanke korraldamise üldpõhimõtete hulka (RHS § 3 p-d 2 ja 3). Euroopa

Kohtu praktikast seoses riigihangetega tuleneb, et juhul kui hankija soovib säilitada võimaluse pärast

pakkumise võitja väljaselgitamist hanke tingimusi muuta, tuleb selline võimalus koos vastavate

detailsete reeglitega pakkumiskutse dokumentides selgesõnaliselt ette näha (eespool viidatud

kohtuotsus Succhi di Frutta, p 118). Maakohus lisas omalt poolt, et nimetatud põhimõte on sätestatud

ka RHS § 69 lg-s 3, mille järgi hankija võib sõlmitud hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes

juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida ei olnud hankijal võimalik hankelepingu

sõlmimise ajal ette näha ja hankelepingu muutmata jätmise korral satuks täielikult või olulises osas

ohtu hankelepinguga taotletud eesmärgi saavutamine. Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et vältimaks

rikkumist lepingu sõlmimisel, oleks pakkuja pidanud tegema ühispakkumise liisinguandjaga või

oleks hankija hanketingimustes sätestanud võimaluse sõlmida leping liisinguettevõtja kaudu

liisinguettevõtja poolt kehtestatud üldistel tingimustel. Kuna lepingupoole muutmine on käsitatav

hankelepingu muutmisena ja RHS § 111 lg 3 p 3 kohaselt on hankelepingu sõlmimine või muutmine

RHS-is sätestatud nõudeid rikkudes karistatav väärteona, on RIKS-i karistamine selles osas

põhjendatud.

4.3 Kohus nõustus kohtuvälise menetlejaga, et väärteo pani toime RIKS-i seaduslik esindaja juhatuse

liige T. N., samuti, et ta sõlmis 17. mai 2012. a kasutusrendi liisingulepingud nr 216140 ja nr 216153

RIKS-i huvides, kuna sõidukeid liisiti RIKS-ile. Seega, tulenevalt KarS § 14 lg 1 on tegu omistatav

Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusele.

4.4 Kohus nõustus kohtuvälise menetlejaga, et tegu pandi toime ettevaatamatusest hooletuse vormis

ning et puuduvad asjaolud, mis välistaksid teo õigusvastasuse.

4.5 Arvestades menetlusaluse isiku tegu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude ning

varasema karistatuse puudumist, karistas kohus RIKS-i alammäära lähedase karistusega. Kohus

arvestas ka asjaolu, et RIKS mõisteti osaliselt õigeks. Sellest tulenevalt tühistas kohus kohtuvälise

menetleja väärteootsuse karistuse mõistmise osas ja määras RHS § 111 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi

menetlusalusele isikule rahatrahvi 500 eurot.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Rahandusministeeriumi volitatud esindaja

M. Juhani ja RIKS-i kaitsja vandeadvokaat T. Ruus.

6. Rahandusministeeriumi esindaja leiab, et menetlusaluse isiku osaline õigeksmõistmine ja karistuse

vähendamine on ebaseaduslik. Maakohus on isiku osalisel õigeksmõistmisel kohaldanud RHS § 111

lg 3 p 3 sätteid liiga kitsalt ning jõudnud ebaõigele järeldusele, et riigihanke eseme tehnilises

kirjelduses nimetatud tüüpidele märke „või sellega samaväärne” lisamata jätmine olukorras, kus

menetlusalune isik sõlmis ka hankelepingu, ei ole enam väärteo korras karistatav. On tuvastatud, et

menetlusalune isik sõlmis RHS § 33 p-de 7 ja 8 nõudeid rikkudes hankelepingu, realiseerides sellega

RHS § 111 lg 3 p 3 väärteokoosseisu esimese alternatiivi – hankelepingu sõlmimine riigihangete

seaduses sätestatud nõudeid rikkudes. Eeltoodu põhjal taotleb kassaator Harju Maakohtu otsuse

tühistamist RIKS-i õigeksmõistmise ja karistuse vähendamise osas ning Rahandusministeeriumi

17. detsembri 2012. a väärteootsuse jõustamist.

7. RIKS-i kaitsja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega ka kohtuvälise menetleja

otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist, kuna RIKS-i tegevuses puuduvad väärteo

tunnused. Kassaator põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

7.1 Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja leidnud ekslikult, et hankedokumentide

tehnilises kirjelduses tähistatud lühendite „DDS”, „USS” ja „All-mode 4x4” kasutamine ilma

klauslita „või samaväärne” on lubamatu, kuna need tähistavad eseme tüüpi, mitte funktsiooni.

Kassaator ei ole nõus kohtu seisukohaga, et vastava klausli lisamata jätmine on vaadeldav RHS § 33

lg 8 rikkumisena, sest hankelepingu eseme funktsionaalse nõude puhul ei pea vaidlusalust klauslit

lisama.

7.2 Menetlusalune isik ei ole kasutusrendi liisingulepingute nr 2316153 ja 216140 sõlmimisel

DNB Liising AS-iga rikkunud RHS § 4 lg 2 sätteid ega pannud toime väärtegu RHS § 111 lg 3 p 3 ja

lg 4 järgi. Seda küsimust otsustades on maakohus tõlgendanud vääralt Riigikohtu halduskolleegiumi

otsust nr 3-3-1-31-11 ja ekslikult leidnud, et hankedokumentides tuleb kohe ette näha hankelepingu

muutmise võimalus ja hiljem seda teha ei saa. Kassaator leiab, et RHS § 69 lg-tele 3 ja 4 ning

Euroopa Kohtu otsuses C-454/06 sisalduvatele tingimustele vastav hankelepingu muutmine on

lubatud. Praegusel juhul on menetlusalune isik sõlminud hankelepingu finantseerija, DNB Liising

AS-i vahendusel. Sellega on tekkinud kolmnurksuhe hankija, DNB Liising AS ja Fakto Auto AS

vahel. Hankelepingust tulenevalt vastutab aga Fakto Auto AS endiselt müüjana hankija ees

müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. RHS § 69 lg 3 sätteid ei ole rikutud ning vastuolu

Euroopa Kohtu vastava praktikaga ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et maakohus on ebaõigesti

kohaldanud RHS § 4 lg 2, § 69 lg-te 3 ja 4 ning § 111 lg 3 p 3 sätteid ja tõlgendanud vääralt

kohtupraktikat.

7.3 Maakohus on oluliselt rikkunud ka väärteomenetlusõigust. Kohus on küll otsuse põhiosas

tuvastanud, et menetlusalune isik ei ole hankelepingu eseme tehnilise kirjeldusega seonduvalt

väärtegu toime pannud ja teinud osalise õigeksmõistva otsuse, kuid kohtuotsuse resolutsioonis see

järeldus ei kajastu. Kui maakohus leidis, et RIKS on liisinguandjaga lepingut sõlmides pannud toime

siiski väärteo RHS § 111 lg 3 p 3 järgi, tulnuks kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja teha uus

otsus, märkides ka resolutiivosas ära, milles isik siiski süüdi on ja milles mitte. Maakohtu otsuse

resolutiivosa kohaselt on isik jätkuvalt süüdi ka hankedokumentides hankemenetluse eseme tehnilise

kirjelduse koostamises, kuigi põhiosas mõisteti ta selles õigeks. Sellega rikkus maakohus oluliselt

väärteomenetlusõigust väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 150 lg 2 mõttes.

7.4 Rikutud on VTMS § 123 lg-st 2 tulenevat väärteoasjade ab ovo lahendamise põhimõtet. Kohus ei

ole võtnud seisukohta, kas hankedokumentide tehnilises kirjelduses esitatud lühendid on tüübi- või

funktsioonikirjeldused, ega öelnud, kas liisingusuhe DNB Liising AS-iga muudab hankelepingu

tingimusi oluliselt. Seega kohus ei ole nõutaval viisil välja selgitanud, kas tegu on väärteoga ja kas

see on õigesti kvalifitseeritud (VTMS § 133 p 4).

8. Rahandusministeeriumi vastuses kaitsja kassatsioonile leitakse, et kaitsja taotlused ei ole

põhjendatud ja need tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb seisukoha juurde, et vaidlusalused

sõnaühendid ei tähista hankelepingu eseme omadusi kirjeldavaid funktsionaalseid nõudeid, näiteks

„mägipidur”, „paigaltvõtu seade” ja „nelivedu”, vaid konkreetse tootja mägipiduri tüüpi (nt märget

„DDS” kasutavad eelkõige Nissan ja Renault). Vastustaja selgitab, et RIKS-i ei ole karistatud

hankelepingu muutmise eest (RHS § 69 lg-d 3 ja 4), vaid hankelepingu sõlmimisel riigihangete

seaduse nõuete rikkumise eest. Selle tõttu on kaitsja kassatsioonis ka Euroopa Kohtu lahendite

analüüs asjakohatu. Vastustaja möönab, et maakohtu otsuse resolutiivosas oleks kohus võinud

kajastada ka isiku osalist õigeksmõistmist, ent leiab, et see minetus iseenesest ei tingi kohtuotsuse

tühistamist. Vastustaja ei pea kaitsja kassatsiooni väiteid VTMS § 123 lg 2 rikkumise kohta

põhjendatuks.

9. Menetlusaluse isiku kaitsja vastuses kohtuvälise menetleja kassatsioonile leitakse, et RHS § 111 lg

3 p-s 3 sisalduv väärteokoosseis ei koonda mõiste „hankelepingu sõlmimine“ alla kogu sellele

eelnevat hankemenetlust. Vale on ka arusaam, et hankedokumentide tehnilises kirjelduses sisaldunud

lühendid on tüübikirjeldused ja need rikuvad konkurentsi. Selline väide on kohtuvälise menetleja

poolt tõendamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Maakohus on rikkunud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt arutab maakohus

väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise

menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab

ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata

VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on

loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine

peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel

tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada,

kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab

sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse

ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13 p-d 7 ja 8).

11. Erinevalt kohtuvälise menetleja otsuses märgitust, on kohus mõistnud RIKS-i riigihanke

hankedokumentide tehnilise kirjeldusega seonduvas süüdistuses õigeks, sest RHS § 111 lg 3 p 3

alusel ei ole see tegu enam väärteona karistatav.

11.1 Kriminaalkolleegium põhimõtteliselt nõustub maakohtu seisukohaga, et hankedokumentides

hankemenetluse eseme võimalik puudulik tehniline kirjeldamine on alates 1. jaanuarist 2011 kehtima

hakanud RHS § 111 uue redaktsiooni kohaselt dekriminaliseeritud. Ka Riigikohtu 26. novembri 2013.

a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-88-13 on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et

RHS § 111 lg 3 p 3 koosseisu esimest alternatiivi ei sisusta kõik riigihangete seaduses sätestatud

nõuete rikkumised, vaid üksnes hankelepingu sõlmimise nõuete rikkumised. Viidates RHS § 4 lg-le 1

ja võlaõigusseaduse § 9 lg-le 1, tõdes kolleegium, et hankelepingu sõlmimine seisneb hankija jaoks

ühele esitatud pakkumustest nõustumuse andmises ega hõlma sellele eelnevaid hankemenetluse

toiminguid. Seega saab isikut RHS § 111 lg 3 p 3 esimese alternatiivi alusel karistada üksnes

nõustumuse andmise etapil toimepandud rikkumiste eest. Kriminaalkolleegium märkis, et

RHS § 111 lg 3 p 3 objektiivne koosseis on täidetud näiteks juhtudel, kui nõustumus hankelepingu

sõlmimiseks antakse pakkujale, kelle pakkumust ei tunnustatud edukaks, kui hankelepingut ei sõlmita

hanketeates või hankedokumentides sätestatud tingimustel või kui hankeleping sõlmitakse enne

RHS § 69 lg-s 1 sätestatud ooteaja möödumist (vt viidatud otsuse p-d 6–8). Hankedokumentides

hankelepingu eseme väidetav nõuetevastane tehniline kirjeldamine ei ole vaadeldav hankelepingu

sõlmimisena, vaid sellele eelnenud hankemenetluse toiminguna, mistõttu RIKS-i karistamine selle

eest on ebaseaduslik.

11.2 Ent kriminaalkolleegium leiab, et maakohus ei ole nõutava põhjalikkusega ja jälgitavalt oma

õigeksmõistvat järeldust põhjendanud. Otsuses puudub kohtu sisuline analüüs, miks RIKS-i

eeltoodud konkreetne rikkumine ei ole enam alates 1. jaanuarist 2011 RHS § 113 lg 3 p 3 järgi

väärteo korras karistatav. Pelk viide riigihangete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise

seaduse (eelnõu 860 SE) seletuskirjale ei selgita kohtu enda õiguslikku seisukohta konkreetses

väärteoasjas tuvastatud asjaolude kohta. Kriminaalkolleegium märgib, et kohtul tuleb ka isiku

õigeksmõistmisel oma järeldust jälgitavalt põhistada. Maakohus seda teinud ei ole, rikkudes oluliselt

väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.

12. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole järginud väärteoasja täies ulatuses arutamise kohustust ega

täitnud otsuse põhistamise nõuet ka süüdistuse osas, mis puudutab kasutusrendi liisingulepingute

sõlmimist Fakto Auto AS-i (esitas eduka pakkumuse) asemel DNB Liising AS-iga (pakkujana

hankemenetluses üldse ei osalenud).

12.1 Riigihangete seaduse § 111 lg 3 p 3 näeb ette karistuse hankelepingu sõlmimise või muutmise

eest riigihangete seaduses sätestatud nõudeid rikkudes. RIKS-i suhtes koostatud väärteoprotokolli ja

kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt süüdistati RIKS-i vaid esimese alternatiivi järgi,

s.o hankelepingu ebaseaduslikus sõlmimises. Hankelepingu ebaseaduslikku muutmist kohtuväline

menetleja RIKS-ile ette ei heida. Maakohus leidis, et liisingulepingu sõlmimine isikuga, kes

pakkumust ei teinud, on vaadeldav hanke- ja lepingutingimuste muutmisena. Lepingupoole

muutmine aga on käsitatav hankelepingu muutmisena ja karistatav RHS § 111 lg 3 p 3 järgi.

12.2 Maakohus ei ole süüdistuse vaadeldavas osas andnud hinnangut kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilistele ega õiguslikele asjaoludele. Kohus ei ole vastanud küsimustele,

kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas see tegu on väärtegu ning kas see

on õigesti kvalifitseeritud (VTMS § 133). Samuti puudub kohtuotsuse põhiosas nõutav tõendite

analüüs (VTMS § 110 p-d 1 ja 2), mis kinnitaks hankelepingu ebaseaduslikku muutmist RHS § 111 lg

3 p 3 alusel. Kokkuvõtvalt tõdeb kolleegium, et maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, milliste

RHS § 111 lg 3 p-s 3 kirjeldatud alternatiivi(de) järgi on kohus RIKS-i väärteo tuvastanud ja kas

kohtu järeldus ühtib kohtuvälise menetleja õigusliku hinnanguga või mitte.

12.3 Kohus on rikkunud kohtuotsuse igakülgse põhistamise nõuet ka sellega, et on jätnud ise füüsilise

isiku T. N.-i puhul, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, kontrollimata, kas tema käitumises

esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus asjas nr 3-1-100-11). Kohus on vaid nõustunud kohtuvälise menetlejaga, et väärteo pani toime

RIKS-i seaduslik esindaja juhatuse liige T. N. ning viimane sõlmis vaadeldavad kasutusrendi

liisingulepingud RIKS-i huvides. Kolleegium selgitab, et väärteomenetluses otsuse põhiosale

esitatavad nõuded on täitmata, kui kohus vaid üldsõnaliselt nõustub kohtuvälise menetleja otsuses

isiku teole antud õigusliku hinnanguga.

12.4 Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

täielikult (VTMS § 150 lg 1 p 7) ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale kohtule.

13. Maakohtu otsus on ebaseaduslik ka sel põhjusel, et otsuse resolutiivosas ei kajastu otsuse

põhiosas

tehtud

järeldus

süüdistuse

mahu

vähenemise

kohta

(vt

näiteks

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus krimiaalasjas nr 3-1-1-61-08). Kuigi maakohus on otsuse punktis 2.1

sõnaselgelt kirjutanud, millises ulatuses tuleb menetlusalune isik õigeks mõista, ei ole kohtuvälise

menetleja otsust selles osa tühistatud ega otsuse resolutiivosas süüdistuse mahu vähenemist

kajastatud. Riigikohus on aga korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see

olema selge, üheselt mõistetav ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-15-13, p 10). Praeguses asjas on maakohus ka selle nõude vastu eksinud

(VTMS § 150 lg 2).

14. Kuna maakohtu otsus tühistatakse väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu, ei võta

kriminaalkolleegium seisukohta kassatsioonides tõstatatud ülejäänud küsimustes.

15. Tulenevalt eelnevast ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7, § 175 p-le 2 ning § 150 lg 1 p-le 7,

rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt kaitsja ja kohtuvälise menetleja kassatsioonid, tühistab Harju

Maakohtu 6. juuni 2013. a kohtuotsuse Riigi Infokommunikatsiooni SA väärteoasjas riigihangete

seaduse § 111 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

16. Kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse hüvitada RIKS-ile seoses kassatsioonimenetlusega

valitud kaitsjale makstud tasu summas 2646 eurot (sh käibemaks 441 eurot). Taotlusele lisatud arvete

nr 1307033 ja 1309043 kohaselt kulutas kaitsja materjalide analüüsile, kassatsioonkaebuse

koostamisele,

materjalidega

ja

kohtupraktikaga

tutvumisele

ning

Rahandusministeeriumi

kassatsiooniga tutvumisele, sellele vastuse koostamisele ja esitamisele kokku 15 tundi ja 45 minutit,

mille eest on tasutud 2646 eurot. Kaitsja taotlus tuleb rahuldada. VTMS § 38 lg 1 kohaselt

kohaldatakse

väärteomenetluses

menetluskulude

arvestamisel

kriminaalmenetluse

sätteid.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub

kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi

hinnangul olid tehtud toimingud RIKS-i kaitseõiguse teostamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg

põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu

otsuse ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks, tuleb valitud kaitsjale makstud

tasu KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt RIKS-i kasuks välja mõista.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg