3-1-1-135-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-135-13

Määruse kuupäev

17. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kahtlustatava S. R.-i kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 1-13-5996

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. R. R.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. detsember 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2013. a määrus S. R. R.-i kriminaalasjas

muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Andres Rüütli Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks S. R.

R.-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks) eurot,

sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot, ja arvata see summa menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne prefektuur menetleb kriminaalasja nr 11750000073 N. R.-i ja S. R. R.-i kahtlustuses KarS §

201 lg 2 p-de 2 ning 4 järgi. N. R.-i ja S. R. R.-i kahtlustatakse selles, et nad korraldasid Xxxxx

maakonnas Xxxxxxx vallas Xxxxxxx külas Y kinnistule püstitatava elamu ehitustöid ning said

selleks G. G.-lt raha ja ehitusmaterjale. Raha ja ehitusmaterjale ei kasutanud kahtlustatavad

sihtotstarbeliselt, nad pöörasid need enda kasuks ning said kuriteoga 160 099,86 eurot varalist kasu.

2. 27. juunil 2013 esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda Pärnu

Maakohtule taotluse seada kannatanu tsiviilhagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi 173 963,33 euro

suuruses summas N. R.-ile kuuluvale kinnistule Y, registriosa numbriga YYYYYY, ja S. R. R.-ile

kuuluvale kinnistule Z, registriosa numbriga ZZZZZZ.

3. Pärnu Maakohtu 28. juuni 2013. a määrusega rahuldati prokuröri taotlus osaliselt, seati N. R.-i

kinnistule Y kohtulik hüpoteek 86 981,67 euro suuruses summas ja S. R. R.-i kinnistule Z kohtulik

hüpoteek 86 981,66 euro suuruses summas ning otsustati need kanda kinnistusraamatu registriosade

nr YYYYYY ja nr 67833 IV jakku G. G. kasuks. Kohtu hinnangul arvestab hagi tagamise abinõu

hageja huvidega ja see ei ole kahtlustatavatele liialt koormav. Võttes arvesse kannatanu nõude

suurust, ei oleks mõlema kinnistu hüpoteegiga koormamine 173 963,33 euro suuruses summas

põhjendatud, kuna see oleks vastuolus KrMS § 142 lg-ga 4. Kahtlustus on esitatud kahele isikule,

kellele kuulub kinnistu. Seetõttu on õigustatud mõlema kinnistu koormamine kohtuliku hüpoteegiga

pooles osas tsiviilhagis märgitud summast.

4. Pärnu Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused N. R.-i kaitsja vandeadvokaat Argo

Küünemäe ja S. R. R.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere. N. R.-i kaitsja taotles

määruse tühistamist osas, millega rahuldati prokuröri taotlus N. R.-i kinnistule Y kohtuliku hüpoteegi

seadmiseks. S. R. R.-i kaitsja taotles määruse tühistamist osas, millega seati kohtulik hüpoteek Z

kinnistule, prokuröri taotluse rahuldamata jätmist ja kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegi

kustutamist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 Määruskaebustes tõdesid kaitsjad, et kannatanu ja kahtlustatavate vahel on tsiviilõiguslik vaidlus.

Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu osas tuleb nõustuda maakohtuga.

Kahtlustuse kohaselt said N. R. ja S. R. R. kuriteoga varalist kasu, mis võib olla tsiviilhagi objekt.

Samuti tekitati kannatanule varaline kahju, mille hüvitamiseks esitas ta tsiviilhagi 173 963,33 euro

nõudes. Kahju hüvitamise tagamiseks tuleb kannatanu kasuks seada kohtulikud hüpoteegid,

vältimaks kinnistute võõrandamist. Arvestades tsiviilhagis esitatud nõude suurust, on hüpoteekide

seadmine vaidlustatud määruses nimetatud summades proportsionaalne.

5.2 Asjakohane ei ole kaitsjate väide, et maakohus tagas intresside ja viiviste nõude, mille

rahuldamine on kriminaalmenetluses õiguslikult võimatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

korduvalt

selgitanud,

et

tsiviilhagi

lahendamisel

kriminaalmenetluses

juhindutakse

tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste

põhimõtetega. Intressi ja viivise väljamõistmine kriminaalmenetluse põhimõtetega vastuolus ei ole.

5.3 Kannatanu õigustatud huve ja asjaolusid arvesse võttes ei ole kohtulike hüpoteekide seadmine

kahtlustatavate kinnistutele nende jaoks põhjendamatult koormav ega ebaproportsionaalne ning

võimaldab vara kasutada senisel viisil. Samuti ei sea see kinnistute käsutamisele ebamõistlikke

piiranguid. Väited, mis puudutavad kriminaalmenetluse alustamise põhjendatust ja kriminaalasja

sisulist eset, tuleb jätta tähelepanuta, sest menetluse praeguses järgus ei ole ringkonnakohus pädev

neid küsimusi lahendama.

5.4 Tuvastatud on põhjendatud kahtlus, mille kohaselt võivad N. R.-i ja S. R. R.-i käitumises esineda

kuriteo tunnused. Kannatanule on kuriteoga tekitatud varalist kahju ja kahju hüvitamiseks on seetõttu

põhjendatud kahtlustatavatele kuuluvatele kinnistutele kohtulike hüpoteekide seadmine.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. R. R.-i kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi P. Rajavere, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist osas, millega

kahtlustatava kinnistule seati kohtulik hüpoteek 86 981,66 euro suuruses summas, prokuröri taotluse

rahuldamata jätmist ning kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegi kustutamist. Kaitsja

põhiseisukohad on järgmised.

6.1

Ringkonnakohtu

määruses

puuduvad

sarnaselt

maakohtu

määrusele

põhjendused

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise vajaduse kohta, s.t

milliste tõendite või kaalutluste alusel leiti, et hagi tagamata jätmisel võib kohtuotsuse täitmine

muutuda võimatuks. Kohtud ei kaalunud S. R. R.-i isikuga seonduvat ega muude meetmete

rakendamist, mille arvelt kohtulahendit täita saaks. Hagi tagamise vajadus ei saa automaatselt

tuleneda nõude alusest, s.o asjaolust, et kuriteoga tekitati kahju, ega ka asjaolust, et kahju hüvitamise

eest vastutab kahtlustatav, sest need eeldused rikuksid süütuse presumptsiooni põhimõtet.

6.2 Ringkonnakohus jättis analüüsimata väited, mis puudutasid kahtlustuses kirjeldatud kahju

tekitanud käitumise elulist ebausutavust. Kahtlustusest nähtuvalt pidi kannatanu alates 28. oktoobrist

2007 enda õiguste rikkumisest ja talle kuuluva vara omastamisest aru saama. Väidetavast õiguste

rikkumisest ja kuriteo toimepanemisest hoolimata jätkas ta kahtlustatavatele vara üleandmist ning

võimaldas sellele ligipääsu. Nii andis ta kahtlustatavatele 24. septembril 2011 Y kinnistule elamu

ehitamiseks 862,81 eurot ja lubas enda pangakontolt kuni 8. juulini 2011 võtta 117 077,42 eurot.

Selline vastuolu osutab kannatanu ütluste elulisele ebausutavusele. Kui esineb põhjendatud kahtlus

kannatanu väidetud kahju esinemise fakti ja selle tekkimise asjaolude suhtes, ei ole vara arestimine

hagi tagamiseks põhjendatud.

7. Vastuses kaitsja määruskaebusele peab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Kalda

kaebust põhjendamatuks, märkides kokkuvõtlikult, et kahtlustatava kinnistule kohtuliku hüpoteegi

seadmine on seaduslik ja vajalik vara võõrandamise vältimiseks. Hüpoteekide seadmise vajaduse

tingib varavastase kuriteo toimepanemine ja kuriteost varalise kasu saamine. Eelnev annab aluse

kahtluseks, et tsiviilhagi esitamise tõttu võib S. R. R. raskendada kohtuotsuse täitmist. Oht, et

tsiviilhagi tagamata jätmisel võidakse kinnistud võõrandada, tuleneb ka asjaolust, et tsiviilhagi esitati

suures summas. Kõnealust summat ei ole kahtlustatavad pika aja jooksul tasuda soovinud ja on

kuriteo toimepanemist eitanud. Kannatanu ütlustest nähtuvalt on S. R. R. talle öelnud, et kinnistut ta

endale ei saa ja et kahtlustatavad on soovinud Y kinnistut müüa. Teadmine, et menetleja soovib

kinnistuid hüpoteegiga koormata, võib neile anda kinnistute võõrandamiseks täiendava tõuke.

Tõendatud ei ole väide, mille kohaselt on poolte vahel võlaõiguslik vaidlus Y kinnistu arendamise,

võõrandamise ja arendamise kulude suhtes. Väited tsiviilhagis kirjeldatud kahju tekkimise kohta ei

ole samuti põhjendatud. Kannatanu ütlustest järeldub, et ta tegutses heas usus ja usaldas

kahtlustatavaid liigselt. Laenulepingu ja hilisema kokkuleppe kohaselt oli tal alust uskuda, et

kahtlustatavad täidavad enda kohustused ning annavad kinnistu koos hoonetega üle. Asjaolu, et

varavastase kuriteo toimepanemisele eelnes tsiviilõigussuhe ja -vaidlus, ei tähenda, et tegemist on

pelgalt tsiviilõigusliku vaidlusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et TsMS §-s 378 nimetatud hagi

tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka

kriminaalkohtumenetluses. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik

alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142)

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-7-13, p 8).

9. Rakendades kohtueelsel uurimisel tsiviilhagi tagamise abinõusid, tuleb lähtuvalt eelöeldust

kooskõlas KrMS § 142 lg 1 esimeses lauses sätestatuga tuvastada põhjendatud kahtlus, et esinevad

asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi ja et tsiviilhagis esitatud nõude

täitmine võib tsiviilhagi tagamata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 13). Teisisõnu

peab sarnaselt vara arestimise määrusega sellisel juhul eeluurimiskohtuniku määrusest, millega

tsiviilhagi tagatakse, esmalt alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle

kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused,

millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus

kohtuliku hüpoteegiga koormatava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes.

Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa

piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus

või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.

veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 9).

10. Praeguses asjas refereeris maakohus vara arestimist ja tsiviilhagi tagamise abinõusid puudutavaid

õigusnorme ning prokuröri taotluse ja kahtlustuse sisu, kuid jättis põhistamata, miks ta leiab, et S. R.

R.-i suhtes on tuvastatav põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ning missugused tõendid seda

kinnitavad. See minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1

p 7 mõttes.

11. Kriminaalkolleegium on leidnud, et tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud,

KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus

määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja

arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata.

Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri

arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus

jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja

prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Selline tõlgendus tuleneb vahetult arestimismenetluse eripärast

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 25). Seega

ka juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ringkonnakohtu

pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Arvestades vara arestimise

regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes

selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku

hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida

maakohus pole käsitlenudki. Ei ole välistatud, et ringkonnakohus loeb vara arestimise põhjendatuks

maakohtust erineval alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2013. a määrus asjas nr

3-1-1-127-13, p 9).

12. Vaidlustatud määruses ringkonnakohus maakohtu lahendist ilmnevat kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist küll otsesõnu ei sedastanud, kuid toimis siiski eelmises punktis näidatud viisil ja

esitas põhjendused selle kohta, miks ta leiab, et kriminaalasjas on tuvastatud põhjendatud

kuriteokahtluse olemasolu ning missugused tõendid seda kinnitavad. Kriminaalkolleegiumi hinnangul

on apellatsioonikohus maakohtu määruse põhistuste täiendamisega kõnealuse vea kõrvaldanud.

13. Kolleegium on selgitanud, et vara arestimisel toimuvat vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle

ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega sellest, kas leidis aset

tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (KrMS § 306 lg 1 p 1); kas teo on toime pannud süüdistatav

(KrMS § 306 lg 1 p 2) ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi

karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse

tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku,

kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast

tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Põhjendatud

kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema kaugeltki sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks

võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses vara

arestimisel kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt

ümber lükata kõik vara omaniku vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline

hindama kõigi vara omaniku esitatud tõendite usaldusväärsust. Vara arestimise eesmärkide

saavutamiseks tuleb selle abinõu kohaldamine sageli otsustada kiireloomuliselt kriminaalmenetluse

varajases staadiumis, mil võimalused faktilise ja õigusliku olukorra hindamiseks on piiratud.

Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid

kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui

kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 9).

14. Need põhimõtted laienevad ka tsiviilhagi tagamise abinõude kohaldamisele kriminaalasja

kohtueelses menetluses, millest johtuvalt tuleb kaitsja tõstatatud küsimusele, kas kannatanu ütlused

kahtlustuses kirjeldatud käitumise ja sellega kahju tekitamise kohta on eluliselt usutavad, vastata

kriminaalasja sisulise arutamise käigus tõendite kogumis hindamise teel. Menetluse praeguses etapis

on ringkonnakohus konkreetsetele tõenditele tuginevalt põhistanud, miks ta leiab, et esineb

põhjendatud kahtlus, mille kohaselt pani S. R. R. toime KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 tunnustele vastava

kuriteo ning et kuriteoga tekitatud varaline kahju võib põhimõtteliselt olla kriminaalmenetluses

esitatava tsiviilhagi esemeks. Määruskaebuses toodud asjaolud ei ole sellised, mis annaksid aluse

rääkida kahtlustust kinnitavate tõendite puudumisest, nende ilmselgest ebapiisavusest või ilmsest

ebausaldusväärsusest. Samuti ei osuta kaebaja sellele, et kuriteokahtluse aluseks olevad asjaolud ei

vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele.

15. Kuna hagi tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava

kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS

§

järgi

seatavast

kohtulikust

hüpoteegist

nõudesumma

ulatuses

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 39). Kahtlustatava kinnistule

seati kohtulik hüpoteek 86 981,66 euro suuruses summas, s.o pooles ulatuses tsiviilhagis taotletavast

nõudest. Arvestades, et tsiviilhagis on kannatanu taotlenud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist

173 963,33 euro suuruses summas, nõustub kolleegium kohtutega selles, et kohtuliku hüpoteegi

seadmisel on järgitud KrMS § 142 lg-s 4 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse vara

tsiviilhagi tagamiseks arestides kuriteoga tekitatud kahju suurusest. Pidades silmas eelöeldut ja seda,

et määruskaebuses ei vaidlustata KrMS § 142 lg 4 nõuete järgimist, tuleb küsimus, kas ning millises

ulatuses kuulub rahuldamisele tsiviilhagis esitatud intressi ja viiviste väljamõistmise nõue, lahendada

kriminaalasja sisulisel arutamisel kohtuotsusega. Ühtlasi nõustub kolleegium ringkonnakohtuga

selles, et tsiviilhagi tagamise vajaduse tingib oht, et kahtlustatav võib temale kuuluva kinnistu

võõrandada ja sellisel juhul puuduks kannatanul võimalus kahju hüvitamist saavutada.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2013. a määruse muutmata ja kaitsja

määruskaebuse rahuldamata.

17. S. R. R.-i kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 72 euro suuruses

summas, sh käibemaks 12 eurot. Taotluse kohaselt on määruskaebuse koostamiseks ja esitamiseks

kulutatud aega kolm pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja

nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud. Lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st

7 ja tuginedes vastava toimingu tegemise ajal kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri

2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja

kord" punktidele 2 ja 23, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 72 eurot. Vastavalt KrMS § 175

lg 1 p-le 4 ja § 187 lg-le 2 tuleb see summa arvata menetluskulude hulka.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg