3-2-1-170-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-170-13

Määruse kuupäev

Tartu, 15. jaanuar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

TF Bank AB hagi Maia Kozina vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-4831

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maia Kozina määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja TF Bank AB (endine ärinimi Time Finans AB, Rootsi

registrikood 556158-1041, aadress Boras, Postkast 947,

50110, Rootsi Kuningriik)

Kostja Maia Kozina, esindaja vandeadvokaat Jaak Siim

Asja läbivaatamise kuupäev

16. detsember 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-4831 ja

saata asi samale ringkonnakohtule Maia Kozina apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Aivar Haavale (konto nr 1104036555 AS-is Swedbank) 9. augustil 2013 Maia

Kozina määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TF Bank AB (hageja) esitas 30. jaanuaril 2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse, milles palus mõista Maia Kozinalt (kostja) välja 3053 eurot 36 senti. Pärnu Maakohus tegi

kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas 14. veebruaril 2013 vastuväite. 14. märtsil 2013

lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle

Harju Maakohtule.

3. aprillil 2013 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista

kostjalt välja põhivõlgnevus 1585 eurot 3 senti, viivis 375 eurot 21 senti ja inkassomenetluse kulud

39 eurot 76 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille lisana olnud laenulepingu üldtingimuste

p. 3.1 kohaselt anti kostjale laenu 25 000 krooni, mille kostja kohustus koos intressiga tagastama

laenulepingu üldtingimustes toodud tingimustel. Hageja andis laenulepingu järgi 25 000 krooni

suuruse laenusumma kostja kasutusse ja käsutusse 3. aprillil 2008 ja 24. juulil 2008. Pooled leppisid

kokku laenu kasutamise eest intressi tasumise kohustuses. Kostja ei ole tagastanud 24 800 krooni

29 senti ega hageja poole pöördunud. Samuti ei tasunud kostja võlgnevust inkassomenetluses. Hageja

viitas viivise arvutamisel võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 113 ja 94 ning arvutas viivist alates

23. aprillist 2010 kuni 3. aprillini 2013 kokku 375 eurot 21 senti.

VÕS § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 90 järgi kannab võlgnik oma kohustuse

täitmisega seotud kulud. Hageja pöördus kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks inkassoteenuse

saamiseks inkassofirma poole. Hageja taotles kostja võlanõude lahendamist viisil, mis oleks

võimalikult vähekoormav nii hagejale kui ka kostjale. VÕS § 128 lg 3 kohaselt on otseseks varaliseks

kahjuks kahju tekitamise tõttu kantud kulud. Laenulepingu üldtingimuste kohaselt on võlgnik

kohustatud tasuma võimalike inkassomeetmete kulud (39 eurot 76 senti).

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja nõustus, et ta on 3. aprillil 2008 ja

24. juulil 2008 saanud hagejalt laenu vastavalt 20 000 krooni ning 5000 krooni, s.o kokku

25 000 krooni. Hageja ja kostja sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõistes.

VÕS § 404 lg 1 (laenu saamise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt peab tarbijakrediidilepingu

puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Tarbijale tuleb anda

lepingudokument või selle koopia. Hageja on küll kohtule esitanud kostja allkirjastatud

tahteavaldused laenu saamiseks, kuid lepingudokumenti kostjale väljastatud ei ole ning kostjale

teadaolevalt sellist dokumenti ka ei eksisteeri.

Tuginedes asjaolule, et hageja oli jätnud täitmata tarbijakrediidilepingule esitatavad kohustuslikud

nõuded, esitas kostja 6. veebruaril 2010 oma volitatud esindaja kaudu hagejale pretensiooni VÕS §-

s 404 sätestatud tingimuste rikkumise alusel, esitades ühtlasi VÕS § 408 lg-st 4 tuleneva nõude

laenu- ja intressimaksete ümberarvutamiseks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära järgi ja vastava

maksegraafiku väljastamiseks. Samuti teatas kostja laenumaksete tasumise peatamisest kuni nõude

täitmiseni. Kostja on laenumaksete tasumise peatamisel kuni nõuetekohase maksegraafiku

kättesaamiseni kasutanud hageja suhtes VÕS §-des 110 ning 111 sätestatud õiguskaitsevahendit –

kohustuse täitmisest keeldumine. Kuna kostjal on seaduslik alus keelduda oma kohustuste täitmisest

kuni hageja täidab oma seadusest tuleneva kohustuse – väljastab nõuetekohase maksegraafiku – ei ole

laenumaksete tasumata jätmine hageja vastuvõtuviivituse ajal käsitatav lepingu rikkumisena

VÕS § 100 mõistes.

Laenulepingu ülesütlemine on tühine, kuna täitmata on lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused.

Kuna kostja ei olnud makseviivituses, siis puudus hagejal tulenevalt VÕS § 101 lg-s 3 sätestatust

õigus kohustuse rikkumisele tugineda ning lepingut üles öelda.

Kostjale on arusaamatu, mis alusel nõuab hageja temalt põhivõlana 1585 eurot 3 senti (24 800 krooni

29 senti) olukorras, kus kostja on saanud laenu kokku 25 000 krooni ning on hagejale tasunud iga kuu

laenu osamakseid ligi kahe aasta vältel (kuni pretensiooni esitamiseni). Seega peaksid laenulepingust

tulenevad kostja kohustused hageja vastu olema suuremas osas täidetud.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. juuni 2013. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 1585 eurot 3 senti, viivise 375 eurot 21 senti ja kahjuhüvitise 39 eurot 76 senti.

Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 175 eurot riigilõivu ja 260 eurot õigusabi kulu

katteks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Maakohus leidis, et VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-

de 1 ja 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on 3. aprillil 2008 ja 24. juulil 2008 saanud hagejalt laenu

vastavalt 20 000 krooni ja 5000 krooni. Kostja väitel on ta kahe aasta jooksul teinud hagejale laenu

tagasimakseid. Tõendeid väidetavate tagasimaksete tegemise kohta ei ole kohtule esitatud. Eeltoodust

tulenevalt on kostja väited tagasimaksete kohta paljasõnalised ja jäänud tõendamata.

VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei kohaldata sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingule VÕS §-

des 404 ja 405 sätestatut. Seega ei pea tarbija enne lepingu sõlmimist allkirjastama VÕS § 404 lg-s 2

või § 405 lg-s 1 sätestatud andmeid sisaldavat tahteavaldust. Tarbijakrediidilepingu kirjaliku vormi

järgimata jätmine ei too praegusel juhul kaasa lepingu tühisust ka seetõttu, et VÕS § 408 lg 2

kohaselt muutub krediidileping VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks, kui

tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kostja on vastuses kohtule kinnitanud, et on

hagejalt 25 000 krooni kätte saanud, mistõttu on pooltevahelise lepingu puudumise vastuväide

alusetu. Lepingu üldtingimustes sisaldus ka intressi protsent aastas ning krediidi kulukuse määr.

Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis õigustaks laenu tagastamata jätmist. Kuivõrd hageja ei

ole pooltevahelist lepingut rikkunud, on kostja jätnud põhjendamatult laenusummad tagastamata ning

kõik formaalsed ja materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemiseks olid täidetud. Kuivõrd kostja

laenulepingut ei täitnud, ütles hageja põhjendatult lepingu üles. Seega on hageja põhinõue kostja

vastu õiguslikult põhjendatud.

VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 23. aprillist 2010 kuni 3. aprillini 2013

laenulepingu üldtingimuste alusel määraga 0,022% päevas. Hagejal on õigus arvestada viivist alates

23. aprillist 2010 ning hageja viivisenõue on põhjendatud.

Hageja on esitanud ka kahju hüvitamise nõude. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud,

kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on tsiviilasjas

nr 3-2-1-66-05 tehtud lahendis leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused

on vaadeldavad võlausaldaja kahjuna võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu. Praegusel

juhul on inkassoteenuse kasutamise tinginud kostja tegevusetus. Kostja laenu ei tagastanud ning

hageja oli sunnitud tegema laenu sissenõudmiseks lisakulutusi. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju

hüvitamise nõue põhjendatud.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja jätta hagi uue otsusega täielikult

rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus valesti VÕS § 410 lg-t 1 ning jättis

kohaldamata VÕS § 404 lg 2, § 408 lg 4, § 421, § 103 lg 1 ning § 110 lg-d 1 ja 5. VÕS § 404 lg-s 2

sätestatud andmeid ei ole kostjale antud. Arvestades asjaolu, et hageja nn põhinõudes sisalduvad ka

intressid, on maakohus mõistnud viivise välja vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga, mille

kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Maakohtu otsus on

vastuolus mitme teise Harju ja Pärnu maakohtu otsusega sama laenuandja hagide kohta laenusumma

saamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 25. juuli 2013. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast.

Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 2¹ järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust

menetlema, v.a juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus

on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või valesti

hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Vaidlusaluses

asjas tehtud hagi rahuldav otsus ei ole maakohtus selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnanud

tõendeid.

TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Kuna

hageja rahaline nõue ei ületanud 2000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga

TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud ja hagi

põhjendatult rahuldanud. Asjas ei nähtu ka menetlusõiguse normide rikkumist. Seega ei esine

TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt on kohus jõudnud

veendumusele, et edulootused puuduvad. Kõik apellatsioonkaebuse väited on jäetud hindamata. Muu

hulgas juhtis kostja apellatsioonkaebuses tähelepanu asjaolule, et maakohus kohaldas valesti

materiaalõiguse norme. Kostja on väitnud, et pooltel puudus kirjalik laenuleping ning lepingu

sõlmimisel ei avaldatud talle maksegraafikut. Ka hageja ei ole graafiku olemasolu väitnud. Sellest

hoolimata on ringkonnakohus määruse kirjeldavas osas märkinud, et pooled leppisid kokku

maksegraafikus.

Lisaks on kostja seisukohal, et TsMS § 637 lg-s 21 sisalduv kaebeõiguse piirang riivab

põhjendamatult ning ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise kui põhiõiguse olemust ning on

sellisel viisil vastuolus põhiseaduse §-des 11, 14 ja 15 sätestatuga.

7. Hageja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse.

9. Hageja nõudis kostjalt kokku 2000 euro väljamõistmist. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga

TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.

Sellises asjas esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema,

kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega

selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.

10. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et TsMS § 637 lg 21 on põhiseadusega vastuolus. Võimalik

põhiõiguste riive ei ole piisavalt intensiivne ning on sisult sobiv, vajalik ja mõõdukas. Lihtmenetluse

asjades on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu otsuse peale ning samuti on tagatud

kaebeõigus Riigikohtule, kui ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse. Riigikohtu

tsiviilkolleegium on 12. oktoobril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11 tehtud määruse p-s 17 leidnud, et

Riigikohus saab kontrollida apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka

osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see

ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega,

kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Lisaks on

Riigikohus teinud lihtmenetluse asjades mitmeid lahendeid, milles on selgitatud, et ringkonnakohus

lahendab esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud

nõudeid (vt nt Riigikohtu 1. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11 tehtud määruse p 9).

Seega on kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes kohtuastmes menetlusosalisele tagatud ka juhul,

mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

11. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus alusetult kostja apellatsioonkaebust menetlemast.

Kõigepealt peab kolleegium vajalikuks korrata oma varasemat seisukohta, et lihtmenetluse asjades

valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks

maakohtul otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta

apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud

(vt nt Riigikohtu 30. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-12, p 10; Riigikohtu 17. juuni

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).

Riigikohtu praktikat ei ole eelkõige VÕS § 408 lg 4 kohaldamise ja tõlgendamise kohta. Lisaks

märgib kolleegium, et kostja tõi apellatsioonkaebuses välja mitu maakohtu lahendit, milles tehtud

otsused käsitlesid väidetavalt sarnast olukorda praeguse tsiviilasjaga, kuid otsustused olid

teistsugused. Kuigi formaaljuriidiliselt on kõrgema astme kohtu seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbi vaatavale madalama astme

kohtule (TsMS § 658 lg 2, § 693 lg 2), saab tõhusama õigusemõistmise huvidest lähtudes pidada ka

ringkonnakohtute üheks funktsiooniks maakohtute praktika suunamist ja ühtlustamist laiemas

tähenduses. Seetõttu olnuks ringkonnakohtul otstarbekas võtta ka apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmata jätmise korral selgelt väljendatud seisukoht selle kohta, et maakohtute praktikat ei ole vaja

määruses märgitud põhjustel ühtlustada.

12. Ringkonnakohus keeldus alusetult kostja apellatsioonkaebust menetlemast ka järgmistel

põhjustel.

Maakohus on poolte sõlmitud laenulepingutele kohaldanud tarbijakrediidilepingu sätteid

(VÕS § 402 jj), menetlusosalised ei ole seda vaidlustanud ja kolleegium lähtub samuti sellest, et

mõlemad 2008. aastal sõlmitud laenulepingud on tarbijakrediidilepingud. Praeguse asja lahendamisel

tuleb lähtuda VÕS-i tarbijakrediidilepingute asjakohasest redaktsioonist laenulepingute sõlmimise

ajal.

Kolleegium märgib, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu

regulatsioonist. Selle põhjuseks on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise

vajadus. Seda asjaolu on arvestatud ka Euroopa Liidu kehtivas õiguses, vastu on võetud mitu

tarbijakrediidilepingut reguleerivat direktiivi. Laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS-i

tarbijakrediidilepingu sätted harmoneerisid Eesti õiguskorda Euroopa Nõukogu 22. detsembri 1986. a

direktiivi nr 87/102/EMÜ (tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide

ühtlustamise kohta) nõuded. Nimetatud direktiivi kehtestamise eesmärk oli mh tarbija kaitsmine

ebaõiglaste krediiditingimuste eest, vt direktiivi preambul. Oluline on lisaks viidata sellele, et

direktiivi art 15 kohaselt ei takista direktiiv liikmesriikidel säilitada või vastu võtta rangemaid

tarbijakaitsesätteid, mis vastavad nende asutamislepingust tulenevatele kohustustele.

Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida

seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud.

13. Maakohus võis kolleegiumi arvates jätta ekslikult kohaldamata VÕS § 408 lg 4. Selgitamaks

VÕS § 408 lg 4 eesmärki, tuleb esmalt viidata VÕS § 404 lg-le 2, mille kohaselt peavad tarbija

allkirjastatud tahteavalduses olema märgitud mitmed andmed (lg 2 p-d 1−10), mis annavad tarbijale

infot sõlmitava tarbijakrediidilepingu, selle lõpetamise ja tagasimakstavate summade kohta.

VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine mh juhul, kui selles on jäetud märkimata

mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping hoolimata

VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisest erandina siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu

kätte või hakkab krediiti kasutama.

Praeguses asjas kostja VÕS § 408 lg-le 2 ei tugine ja on kinnitanud, et ta sai laenu kätte. Küll aga on

kostja sõnaselgelt tuginenud VÕS § 408 lg-le 4 (vt tl 71−75). VÕS § 408 lg 4 on kehtestatud

sanktsioonina laenuandjale ja osaliselt tasakaalustamaks VÕS § 408 lg 2 tagajärge. Nimelt näeb

VÕS § 408 lg 1 esimene lause ette, et kui VÕS § 404 lg 2 kohases tarbija tahteavalduses puuduvad

andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või krediidi

brutosumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast.

Kostja on menetluses tuginenud sellele, et lepingudokumentides puudus info vähemalt krediidi

brutosumma ja krediidi kulukuse määra kohta (tl 96). Krediidi kulukuse määra osas viitas kostja

selgelt sellele, et üldtingimustes oli esitatud vaid üks näiteline kulukuse määr 10 000 krooni suuruse

laenu ja kolmeaastase tagasimakse perioodi korral, kostja laenuleping oli aga sõlmitud teistsugustel

tingimustel (samuti tl 96). Maakohus ei ole neid väiteid piisava põhjalikkusega analüüsinud,

piirdudes vaid lausega, et lepingu üldtingimustes sisaldus ka intressi protsent aastas ning krediidi

kulukuse määr.

14. Kostja väidetele sisuliselt vastamata jätmine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Nimelt

sätestab VÕS § 408 lg 4 kolmas lause, et krediidiandja peab (juhul kui puuduvad lg 4 esimeses lauses

viidatud andmed ja seetõttu kohaldub seadusjärgne intressimäär) osamaksed intressimäära ja muude

kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kostja on tuginenud ka

asjaolule, et ta teatas hagejale 6. veebruari 2010 kirjaga (tl 77) VÕS § 404 lg 2 rikkumisest ja

vajadusest intressimaksed VÕS § 408 lg 4 kohaselt ümber arvutada. Samas kirjas teatas kostja ka

maksete peatamisest kuni nõuetekohase maksegraafiku kättesaamiseni. Kohtus on kostja tuginenud

VÕS §-le 110. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole kostja kirja kätte saanud.

Kolleegium on seisukohal, et juhul, kui laenuandja ei täida talle seadusega (VÕS § 408 lg 4) pandud

kohustust intressimäära uuesti määramise ja tarbijale teatavaks tegemise kohta, ei ole välistatud

tarbija õigus tugineda VÕS §-le 110. VÕS § 110 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik keelduda

oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude

võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel

on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti.

Kui tuginemine VÕS §-le 110 on õigustatud, tähendab see mh seda, et võlausaldaja ei või VÕS § 101

lg 3 kohaselt tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele ja kasutada sellest tulenevat

õiguskaitsevahendit, sh öelda leping üles. Lähtudes VÕS § 118 lg-st 2, on selline ülesütlemisavaldus

tühine (vt Riigikohtu 21. mail 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p 11, milles on

VÕS § 118 lg-t 2 peetud lisaks lepingust taganemisele analoogia alusel kohaldatavaks ka lepingu

ülesütlemisele). VÕS § 118 lg 2 järgi on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine (ülesütlemine)

tühine mh siis, kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast.

Kolleegium lisab, et hageja esitatud dokumentides (laenulepingu üldtingimused ühel lehel ja

laenutaotlused, tl 48−50) ei ole näidatud andmeid krediidi brutosumma kohta VÕS § 404 lg 2 p 2

tähenduses ega konkreetsete laenulepingute krediidi kulukuse määra kohta VÕS § 404 lg 2 p 6

tähenduses. Seega on tõendite väär hindamine maakohtus täiesti ilmne (vt eespool viidatud

Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11).

Samuti märgib kolleegium, et VÕS §-s 408, sh lg-tes 2 ja 4 sätestatu kehtib ka sidevahendi abil

sõlmitud tarbijakrediidilepingu korral. VÕS § 410 lg 1 ei tee sellest erandit vähemalt juhul, mil

tarbijale ei antud VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmeid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

selliselt, et tarbija sai nende andmetega enne lepingu sõlmimist põhjalikult tutvuda.

15. Seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Apellatsioonkaebuse menetlemisel on võimalik

selle väidetele sisuliselt vastata ja mh hinnata, kas kostja tugineb õigustatult VÕS §-le 110. Kui kostja

tugineb õigustatult nimetatud sättele, tuleb anda hinnang sellest tulenevatele õiguslikele

tagajärgedele. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et hageja ei pruugi olla põhjendatult tuginenud

sellele, et kostja rikkus hea usu põhimõtet (kuna kostja tugines lepingu rikkumisele alles pärast

makseviivitusse jäämist, vt tl 87). Tarbijakrediidilepingu korral on laenuandja kohustatud tagama

laenuvõtjale võimaluse tutvuda kõikide seaduses ettenähtud andmetega juba enne lepingu sõlmimist.

16. Kolleegium märgib lisaks järgmist. Kostja apellatsioonkaebuses (tl 117) on esitatud väide, et kuna

hageja põhinõudes sisaldub ka intress, on viivist arvutatud ebaseaduslikult ka intressilt.

Ringkonnakohus peab kontrollima ka seda kaebuse väidet. Hagiavalduse kohaselt ei ole hageja

kostjalt nõudnud eraldi intressi väljamõistmist, kuigi lepingu järgi oli intressi tasumises kokku

lepitud. Hagiavalduses ei ole ka kirjas, et intressi nõudmisest on loobutud. Eelduslikult võib kostja

väidet seega õigeks pidada. Maakohus võib olla eksinud VÕS § 113 lg 6 vastu ning olla mõistnud

viivise välja ka intressilt. Riigikohus on 6. veebruaril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 tehtud otsuse

p-s 31 leidnud, et viivise võimalikku arvutamist (intressilt) peab kohus kontrollima õiguse

kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest. Kohus võib selleks hagejalt

TsMS § 3401 lg 1 järgi nõuda arvestuse esitamist.

Kolleegiumi arvates kehtib eelöeldud õiguse tõlgendamise põhimõte ka üldisemalt viivise arvutamise

kohta. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja arvutanud viivist määraga 0,022% päevas

1076 hilinenud päevalt. Mingit täpsemat arvutuskäiku ei ole hageja esitanud. Maakohus on leidnud,

et viivise määr tuleneb laenulepingu üldtingimustest. Selline seisukoht ei ole aga õige, sest hagis ei

ole viivise alusena viidatud üldtingimustele, vaid VÕS §-dele 113 ja 94. Tarbijakrediidilepingu korral

ei või tarbijalt VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt (millele maakohus on samuti viidanud)

võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast

kõrgemat viivist (vt VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses sätestatud viivise suurust puudutava piirangu

kohta kooskõlas VÕS § 113 lg 1 erinevate lausetega Riigikohtu 14. jaanuaril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-

1-120-08 tehtud otsuse p 12). VÕS § 113 lg 1 teine lause viitab viivise määra leidmiseks esmalt

omakorda VÕS §-le 94, millest tuleneb aga põhimõte, et viivise määr sõltub iga poole aasta tagant

muutuvast ja Euroopa Keskpanga määratavast intressimäärast. Seega on hageja jätnud välja toomata,

milliste arvutuste alusel jõudis ta ühtse viivisemäärani 0,022% päevas. Tegemist ei ole ilmselt ka

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kaudu tuletatava lepingujärgse intressimäära

alusel leitava viivisemääraga, sest päevamäärale 0,022% vastab aastamäär ca 8%, kuid lepingujärgse

intressi aastamäär on 24% (tl 48).

17. Kolleegium peab eelkõige õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida veel

järgmist. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt

arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud

(mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus

ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade",

„Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms.

18. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et kostja on esitanud apellatsioonkaebuses põhimõttelised

õiguslikud küsimused, millele ringkonnakohus pidanuks vastama. Maakohtu seisukohad neis

küsimustes on pealiskaudsed või põhjendamata. Kui menetlusosaline ei saa piisavalt põhjendatud

vastust oma põhilisele (õiguslikule) väitele terve kohtumenetluse jooksul maa- ja ringkonnakohtus

(olgugi lihtmenetluses), võib see tekitada usaldamatust kohtusüsteemi kui terviku suhtes.

19. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

20. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa