3-2-1-149-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-149-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. jaanuar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi

hagi AS-i Alta Foods (pankrotis) ja OÜ Ahtri Maja vastu

tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja 3 525 600 euro

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-40414

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Ahtri Maja kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3 525 600 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS-i Alta Foods (pankrotis) (registrikood 11456803)

pankrotihaldur Maire Arm, esindaja vandeadvokaat Marko

Kaevando

Kostja OÜ Ahtri Maja (registrikood 11140158), esindaja

vandeadvokaat Anton Sigal

Asja läbivaatamise kuupäev

16. detsember 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-40414 osas,

milles jäeti muutmata samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 12. märtsi 2013. a otsus osas,

milles mõisteti OÜ-lt Ahtri Maja välja AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotivarasse

3 525 600 eurot. Teha selles osas uus otsus, millega jätta raha väljamõistmise nõue

rahuldamata.

2. Muus osas jätta käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus

muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon:

4.1. Tunnistada kehtetuks Alta Capital Partners S.C.A. SICAR, OÜ Ahtri Maja ja AS-i Alta

Foods (pankrotis) vahel 24. jaanuaril 2009 sõlmitud osa müügilepingu ja tagasiostulepingu

muutmise kokkuleppe p-s 2 sisalduv pandileping, mille järgi AS Alta Foods (pankrotis)

pantis OÜ Ahtri Maja kasuks nõudeõiguse AS-i Luterma vastu summas 3 000 000 eurot koos

sellele lisanduva viivisenõudega.

4.2. Tunnistada kehtetuks Alta Capital Partners S.C.A. SICAR, OÜ Ahtri Maja ja AS-i Alta

Foods (pankrotis) vahel 24. jaanuaril 2009 sõlmitud osa müügilepingu ja tagasiostulepingu

muutmise kokkuleppe lisas 1 sisalduv pandileping, mille järgi AS Alta Foods (pankrotis)

pantis OÜ Ahtri Maja kasuks nõudeõiguse AS-i Luterma vastu summas 3 000 000 eurot koos

sellele lisanduva viivisenõudega.

4.3. Tunnistada kehtetuks AS-i Alta Foods (pankrotis) ja OÜ Ahtri Maja vahel 1. oktoobril

2009 sõlmitud nõude loovutamise leping, mille järgi loovutas AS Alta Foods (pankrotis) OÜ-

le Ahtri Maja nõudeõiguse AS-i Luterma vastu summas 3 000 000 eurot koos sellele

lisanduva viivisenõudega.

4.4. Jätta rahuldamata AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi haginõue

OÜ-lt Ahtri Maja 3 525 600 euro väljamõistmiseks.

4.5. Jätta läbi vaatamata AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi

haginõuded AS-i Alta Foods (pankrotis) vastu.

5. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta poolte endi kanda.

6. Mõista AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armilt riigituludesse 9586 eurot

75 senti.

7. Mõista OÜ-lt Ahtri Maja riigituludesse 9586 eurot 75 senti, tasaarvestades selle OÜ-le Ahtri

Maja tagastamisele kuuluva 26. juulil 2013 tasutud kassatsioonikautsjoniga 3000 eurot,

st lõpptulemusena mõista OÜ-lt Ahtri Maja riigituludesse 6586 eurot 75 senti.

8. Käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 6 ja 7 nimetatud raha tuleb maksta Riigikohtu otsuse

jõustumisest 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamisel tuleb maksta viivist kuni raha

maksmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

9. Tühistada Harju Maakohtu 3. detsembri 2010. a määrusega seatud ja 19. detsembri 2011. a

määrusega muudetud hagi tagamine kohtulike hüpoteekide seadmise kohta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman esitas 18. augustil 2010 Harju

Maakohtule hagi AS-i Alta Foods (pankrotis) (edaspidi kostja I) ja OÜ Ahtri Maja (edaspidi kostja II)

vastu. Haldur palus tunnistada kehtetuks Alta Capital Partners S.C.A. SICAR (edaspidi ACP) ja

kostjate vahel 24. jaanuaril 2009 sõlmitud osa müügi- ja tagasiostulepingu muutmise kokkuleppe p-

s 2 ning sama kokkuleppe lisas 1 sisalduvad pandilepingud, samuti kostjate vahel 1. oktoobril 2009

sõlmitud nõude loovutamise lepingu. Lisaks palus haldur mõista kostjalt II välja 3 525 600 eurot ja

jätta menetluskulud kostja II kanda.

AS-i Alta Foods (pankrotis) uue pankrotihalduri Maire Armi taotlusel asendas Harju Maakohus

19. detsembri 2011. a määrusega pankrotihaldur A. Tootsmani hagejana pankrotihaldur M. Armiga

(edaspidi hageja).

2. Hageja väitel sõlmisid ACP ostjana ja AS Luterma (varasem ärinimi Aktsiaselts Kalev) (edaspidi

Luterma) müüjana 20. septembril 2007 müügilepingu, mille järgi kohustus ACP ostma Lutermalt

mitme äriühingu osaluse (edaspidi müügileping). 15. veebruaril 2008 andis ACP kõik müügilepingust

tulenevad ostja õigused ja kohustused üle kostjale I. 3. juunil 2008 esitas kostja I müügilepingust

taganemise avalduse ja tegi ettepaneku alustada läbirääkimisi tasutud ettemaksu 6 000 000 euro

tagastamise üle. Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraažiinstituudi vahekohtu 20. juuli 2009. a otsusega

(edaspidi vahekohtu otsus) mõisteti Lutermalt kostja I kasuks välja 6 000 000 eurot ja viivis

võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud määras kuni ettemaksu tagastamiseni. Luterma vahekohtu otsust

täitnud ei ole.

11. septembril 2008 sõlmisid ACP ja kostja II osa müügilepingu ja tagasiostulepingu (edaspidi

repoleping), mille p-de 2.1 ja 2.4 järgi oli ACP müünud kostjale II OÜ Pinkwater osa hinnaga

5 000 000 eurot, mille oli kohustatud sama lepingu p-de 3.1 ja 3.3 järgi tagasi ostma hiljemalt

10. detsembril 2008 hinnaga 5 150 000 eurot, millele pidi lisanduma intress. Majanduslikus mõttes

oli tegemist laenulepinguga, mille järgi andis kostja II ACP-le kolmeks kuuks laenu 5 000 000 eurot

ning laenu ja intressi tasumise kohustuse täitmise tagamiseks andis ACP kostjale II üle OÜ Pinkwater

osa (tagatisloovutamine). 24. jaanuaril 2009 sõlmisid ACP ja kostjad kokkuleppe, mille p-ga 1.1

pikendati tagasiostmise tähtaega 31. märtsini 2009 (mida ACP võis lisatasu eest pikendada 15. maini

2009). Selle kokkuleppe p-s 2 sisaldub kostjate sõlmitud pandileping (edaspidi pandileping I).

Kokkuleppe p 2.1 järgi pantis kostja I kostja II kasuks 50% suuruse osa nõudest Luterma vastu

ettemaksu tagastamiseks ning intressi ja viivise saamiseks (edaspidi nõue I), p 2.2 järgi tagas pant

repolepingust tulenevate ACP kohustuste täitmist kostja II ees. Samal päeval (s.o 24. jaanuaril 2009)

sõlmisid samad pooled nimetatud kokkuleppe lisa 1 (edaspidi pandileping II), mille järgi laiendati

kostja II kasuks seatav pandiõigus ka ülejäänud 50%-le nõudest Luterma vastu (edaspidi nõue II). See

pant seati kostja II kasuks teisele järjekohale. 1. oktoobril 2009 sõlmitud lepingu alusel loovutas

kostja I nõude I kostjale II (edaspidi nõude I loovutamise leping). 12. aprillil 2010 loovutas kostja II

nõude I edasi VS Inkasso OÜ-le (edaspidi Inkasso). Nõue II on 3. augustil 2009 loovutatud OÜ-

le Dalton Eesti. 2. veebruari 2010. a määrusega nimetas Harju Maakohus kostjale I ajutise

pankrotihalduri. 29. märtsi 2010. a määrusega kuulutas Harju Maakohus välja kostja I pankroti.

Hageja taotleb pandilepingute kehtetuks tunnistamist pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 3 alusel,

kuna nendega on kahjustatud võlausaldajate huve. Samuti tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise

tõttu PankrS § 114 lg 1 p 2 või § 110 lg 1 p 2 alusel tunnistada kehtetuks nõude I loovutamise leping.

Nõue panditi ja osa nõudest loovutati kolmanda isiku (ACP) kohustuste täitmise tagamiseks selle eest

vastutasu saamata. Nõue Luterma vastu oli sisuliselt kostja I ainsaks reaalseks varaks. Kuna kostja II

on loovutanud nõude I edasi Inkassole, ei ole selle tagastamine pankrotivarasse võimalik ja hageja

nõuab selle eest hüvitise väljamõistmist. Kostja I oli vaidlustatud lepingute sõlmimise ajal juba

maksejõuetu või muutus maksejõuetuks nende lepingute sõlmimise tagajärjel. Nõude I loovutamise

lepingu sõlmimise ajal vastas nõude I väärtus selle nimiväärtusele (3 000 000 eurot, millele lisandub

viivis), kuid praegu on nõue Luterma pankrotistumise tõttu väärtusetu. Seega tuleb kostjalt II

PankrS § 119 lg 3 alusel välja mõista hüvitis nõude I väärtuse ulatuses. Nõude I väärus on põhinõue

3 000 000 eurot ja sellele lisanduv viivis 525 600 eurot, kokku 3 525 600 eurot. PankrS § 119 lg-st 3

tulenevalt peab kostja II kui tehingu teine pool hüvitama eseme väärtuse vähenemise, kui ta teadis või

pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.

3. Kostja I hagile ei vastanud.

4. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja II arvates ei ole PankrS § 110 lg 1 p 3 eeldused täidetud. Kostja I ei kahjustanud

võlausaldajate huve, sest nõude I väärtus oli pantimise ajal olematu ja see panditi reaalse vastutasu

eest. Pandilepingust sai kasu ACP, kelle kohustusi kostja I tagas. Samal ajal võlgnes kostja I

4 000 000 eurot oma ainuaktsionärile Alta Foods Holding s.a.r.l.-le (edaspidi AFH), kes oli omakorda

ACP tütarettevõtja. Vastutasuks Luterma nõude pantimise ja loovutamise eest sõlmis AFH kostjaga I

nõuete allutamise lepingu, mille järgi AFH allutas oma nõuded kostja I vastu teiste võlausaldajate

nõuetele ning nõustus laenu tagasimaksmisega alles 2021. a-l ja üksnes kostja I vabast omakapitalist,

st sisuliselt loobus oma nõudest kostja I vastu. Nõuete allutamise lepingu p 2.1 järgi tekkis kostjal I

pandi realiseerimisel sama suur nõue ACP ja AFH vastu. Lisaks garanteeris ACP samal ajal

pandilepingu sõlmimisega kostja I 22. jaanuari 2009. a võlakirjaemissiooni ca 18 000 000 eurot,

mistõttu sai võimalikuks kostja I kohustuste refinantseerimine. ACP ja teised samasse kontserni

kuuluvad isikud andsid ka muid tagatisi kostja I kohustuste katteks. Kostja I ja ACP ei olnud

pandilepingute sõlmimise ajal pankrotis. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I kahjustas teadlikult

võlausaldajate huve. Pealegi ei saanud kostja II olla võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik.

Luterma oli juba nõude pantimise ajal olulistes majandusraskustes. 19. aprillil 2011 kuulutas Harju

Maakohus välja Luterma pankroti. Nõude I pantimine ei vähendanud oluliselt selle väärtust. Nõude

loovutamise leping ei ole tagatisleping ning PankrS § 114 sellele ei kohaldu. Pandileping I sõlmiti ka

enam kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. Varasemalt juba panditud nõude loovutamine ei

halvendanud kostja I majandusseisu.

Hageja rahalise hüvitise saamise nõue ei ole põhjendatud, sest nõue I ei ole PankrS § 119 lg 3 mõttes

kahjustunud. Kahjustumine ei võrdu turuväärtuse vähenemisega, tehingu vastaspool ei kanna

turuhinna vähenemise riski. Hageja ei ole tõendanud, et nõude I turuväärtus oli 3 500 000 eurot ja et

selle turuväärtus on vähenenud. Nõude I algväärtust tuleb hinnata 24. jaanuari 2009. a seisuga ja

lõppväärtust 23. novembri 2010. a seisuga. Luterma majandusseis ei ole kunagi võimaldanud nõude I

rahuldamist ja Luterma ei ole seda nõuet kunagi tunnustanud. Hageja on takistanud vahekohtu otsuse

Eestis täidetavaks tunnistamist. Nõude I turuväärtus oli 28. septembril 2009 maksimaalselt

169 576 eurot. Hageja ei saa nõuda rahalist hüvitist ka seetõttu, et ta ei ole PankrS § 119 lg 3 järgi

tõendanud nõude tagasisaamise võimatust Inkassolt. Kuna kostja II ja Inkasso on ühinenud (see on

registrisse kantud 17. augustil 2012) ja Inkasso õigused ja kohustused on läinud üle kostjale II, on

nõude I tagastamine pankrotivarasse võimalik. Seega ei ole alust hageja rahalist nõuet rahuldada.

5. Harju Maakohus seadis 3. detsembri 2010. a määrusega hageja taotlusel hageja kasuks kostja II

kinnistutele kohtulikud hüpoteegid. 19. detsembri 2011. a määrusega muutis maakohus hageja soovil

hagi tagamise määrust ja luges õigustatud isikuks pankrotihaldur M. Armi.

6. Harju Maakohus rahuldas 12. märtsi 2013. a otsusega hagi ning tunnistas pandilepingud ja nõude

loovutamise lepingu kehtetuks. Samuti mõistis maakohus kostjalt II kostja I pankrotivarasse

3 525 600 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja II kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on tõendatud, et kostja I kahjustas pandilepingute ja nõude I

loovutamise lepingu sõlmimisega võlausaldajate huve. Pandilepingud tuleb tunnistada PankrS § 110

lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Kuna pandilepingud sõlmiti 24. jaanuaril 2009 ja ajutine pankrotihaldur nimetati

2. veebruaril 2010, jääb see tähtaeg nõutava eeldusliku kolme aasta sisse. Võlausaldajate huvide

kahjustamine nähtub sellest, et kostja I pantis kogu müügilepingust tuleneva nõudeõiguse ning

loovutas nõude I kostja II kasuks kolmanda isiku (ACP) kohustuste täitmise tagamiseks selle eest

vastutasu või muud hüve saamata. ACP võlgnes kostjale II 3 400 000–4 400 000 eurot, seega läheb

kogu nõude I alusel Lutermalt saadav raha ACP kohustuste täitmiseks. Kostja I kohustused ületasid

31. detsembri 2008. a seisuga tema vara väärtust, mistõttu ta ei olnud pandilepingute sõlmimise ajal

suuteline oma kohustusi võlausaldajate ees täitma. Kostja I 2008. a majandusaasta aruande järgi

(eeldusel, et vara väärtus ka vastas 2008. a majandusaasta aruandes kajastatule) pidi kostja I olema

teadlik, et pärast kogu nõude pantimist ei piisanud enam tema varast võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks. Tõendid ei kinnita kostja I majandusliku olukorra paranemist pandilepingute

sõlmimisest kuni nõude loovutamise lepingu sõlmimiseni. 2009. a majandusaasta aruande järgi oli

kostjal I vara vaid 85 628 krooni, võlakohustusi aga 389 074 517 krooni, millest saab järeldada, et

makseraskused olid tal enne nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Loovutatud nõue oli loovutamise

ajal sisuliselt kostja I ainus reaalne vara, ülejäänud vara moodustasid väärtusetud nõuded sama

kontserni teiste äriühingute vastu. Seda, et kostja I oli pandilepingute sõlmimise ajal makseraskustes,

kinnitab ka see, et ta oli taganenud müügilepingust ega suutnud täita 5. detsembril 2008 lunastada

tulnud võlakirju. Samuti muutus 2009. a alguses sissenõutavaks 100 000 000 krooni eest lühiajalisi

kohustusi.

Kostjad pidid pandilepingute sõlmimisel teadma, et ACP ei suuda oma kohustusi kostja II suhtes

täita, mistõttu pant realiseeritakse ja kostja I kaotab nõude Luterma vastu. Kostja I pidi olema ACP

majandusseisust teadlik, kuna viimase esindajateks olid Jaak Raid ja Indrek Rahumaa, kellest

esimene oli samal ajal kostja I juhatuse liige ja teine nõukogu liige. Ajutise halduri aruandest ilmneb,

et kostja I bilansis oli 31. detsembri 2009. a seisuga võlgasid 355 601 868 krooni, vara tegelik väärtus

oli aga null. Ka Ernst & Young Baltic AS-i 12. oktoobri 2011. a erikontrolli aruande väljavõttest

nähtub, et kostja I maksejõuetus tekkis 2008. a detsembrikuus. J. Raid kinnitas kohtuistungil, et

pandilepingud sõlmiti I. Rahumaa ettepanekul ja majandusseis halvenes pärast pandilepingute

sõlmimist. Kui isik pandib enam kui 6 000 000 euro eest vara kolmanda isiku kohustuste täitmiseks,

peab pandipidajale olema arusaadav, et sellega kahjustatakse võlausaldajate huve. Tunnistajate

ütlustest saab järeldada, et kostjal II oli piisav ülevaade kostja I majanduslikust olukorrast, seega pidi

kostja II nõuete pantimise ajal teadma, et ACP ei suuda kohustusi täita. Pankrotiseaduse mõtte järgi

oleks kostja II pidanud nõuete pantimise ajal olema teadlik kostja I majanduslikust olukorrast.

Kostjal II oli võimalus seda teada, tema esindaja on ütlusi andes kinnitanud, et ei tundnud selle vastu

huvi. Kui ka tehingute sõlmimise ettepanek tuli kostja II investeerimisnõustajalt AS-ilt GILD

Financial Advisory Services (edaspidi investeerimisnõustaja), ei tõenda see kostja II teadmatust ACP

majandusseisust. Nõustamise presentatsiooniga seotud Martti Andresson kinnitas, et 2008. a suvel oli

kontserni likviidsusprobleem teada.

Nõude I loovutamist ei saa pidada üheks pandiõiguse realiseerimise etapiks. Nõude I loovutamise

lepingu p 1.7 järgi, kui ACP täidab oma kohustused kostja II ees täies ulatuses, on viimane kohe

kohustatud nõude I kostjale I tagasi loovutama. Nõue I loovutati ACP kohustuste tagamiseks, see oli

tagatisloovutamine. Tõendid ei kinnita kostja II väidet, et pandilepinguga võrreldes ei halvendanud

nõude I loovutamise leping võlgniku olukorda. Kui nõuet I ei oleks loovutatud, jäänuks see

pankrotivarasse. Nõude I loovutamise leping tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel,

mistõttu ei hinnanud kohus PankrS § 110 lg 1 p-s 2 toodud eeldusi. Nõude I loovutamise leping

sõlmiti vähem kui kuus kuud enne ajutise halduri nimetamist ja kostja I pankroti väljakuulutamist

ning loovutus toimus kolmanda isiku kohustuste täitmiseks. Seega on tuvastatud ka eeldus, et hagejal

ei olnud kohustust tagatist anda. Tagatis oli seatud juba tekkinud kohustuse tagamiseks.

Hageja rahaline nõue kostja II vastu tuleb PankrS § 119 lg-te 1 ja 3 alusel rahuldada. Kostja II on

loovutanud nõude I Inkassole, mistõttu ei ole selle tagastamine pankrotivarasse võimalik. Kostja II

peab hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise

aluseks olevatest asjaoludest. PankrS § 110 lg 2 järgi tuleb eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma,

et kostja I kahjustas nõude I loovutamisega võlausaldajate huve, sest leping sõlmiti kuus kuud enne

ajutise halduri nimetamist. Hageja on esitanud nõude I väärtust kinnitava tõendina vahekohtu otsuse.

7. Kostja II palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata

asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud kostja II kanda.

Kostja I apellatsioonkaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi

rahuldati kostja I vastu, ja jättis tema vastu esitatud hagi läbi vaatamata. Muus osas jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus

jättis otsuse põhjenduste järgi apellatsiooniastme menetluskulud kostja II kanda, resolutsioonis seda

ei märgitud.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi tuleb hageja nõue kostja I vastu jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata, sest pankrotiseaduse kohaselt ei saa võlgnik

osaleda menetluses, milles pankrotihaldur nõuab hagejana vara tagasi pankrotivara hulka, kostjana

või muu menetlusosalisena. Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega

korranud neid. Hagi kostja II vastu rahuldades ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ega

kohaldanud valesti materiaalõiguse norme.

Hageja tõendas PankrS § 110 lg 1 p-s 3 sätestatud tagasivõitmise eelduste olemasolu, mis on

pandilepingute kehtetuks tunnistamise aluseks. PankrS § 114 sätestab täiendavad alused tagatise

tagasivõitmiseks. Kolmanda isiku kohustuste tagamist tuleb üldjuhul pidada tagatise seadja

võlausaldajate huve kahjustavaks. Maakohus tuvastas tõendite alusel põhjendatult, et kostja I ei olnud

pandilepingute sõlmimise ajal suuteline oma kohustusi võlausaldajate ees täitma ning kostja I

majanduslik olukord ei olnud parem ka nõude I loovutamise lepingu sõlmimise ajal. Tuvastatud

asjaoludel pidi kostja I olema teadlik, et pärast nõude pantimist ACP kohustuste tagamiseks ei

piisanud tema varast enam võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Maakohus leidis õigesti, et

kolmanda isiku kohustuste tagamisega kahjustati teadlikult võlausaldajate huve. See nähtub ka

erikontrolli aruandest. ACP majandusseis oli nõude pantimise ajal selline, et kostjal I pandi

realiseerimisel tekkiv regressinõue ACP vastu oli väärtusetu, mistõttu ei saanud seda käsitada

vastutasuna nõude pantimise eest. Erikontrolli aruande järgi võlgnes ACP pandilepingute sõlmimise

ajal kostjale I enam kui 136 000 000 krooni. Kostja II ei ole seda järeldust ümber lükanud.

Nõustuda ei saa kostja II väitega, et maakohus ei analüüsinud nõude väärtust selle pantimise ajal ja

jättis nõude madalat väärtust kinnitavad tõendid tähelepanuta. Nõude pantimise ajal oli Luterma

Tallinna börsil noteeritud aktsiatega äriühing, kellel oli auditeerimata vahearuande kohaselt 30. juuni

2009. a seisuga vara enam kui 2,5 miljardit krooni, omakapitali enam kui 264 000 000 krooni ning

tema konsolideeritud ettevõtete 12 kuu müügitulu enam kui 1,85 miljardit krooni. Seega ei olnud

nõue Luterma vastu väärtusetu. Kostja I 2008. a majandusaasta aruandes on kajastatud tema nõuet

Luterma vastu selle nimiväärtuses, aruande on allkirjastanud kostja I juhatuse ja nõukogu liikmed.

Usaldusväärseid tõendeid. mis eelöeldu ümber lükkaksid, asjas ei ole.

Maakohus leidis õigesti, et kuna nõude I loovutamise lepingu alusel omandatud nõue I loovutati

Inkassole, ei olnud selle tagastamine pankrotivarasse võimalik. Maakohus kohaldas õigesti

PankrS § 119 lg-t 3. Kostja II peab hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või

pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevast asjaolust. Juhinduda tuleb PankrS § 110 lg-st 2.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad kostjad.

Kostja I palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohtu otsus jäi

muutmata, ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja II palus tühistada ringkonnakohtu otsuse teda puudutavas osas ja jätta hagi tema vastu

rahuldamata või saata asi esimese või teise astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud

palus kostja II jätta hageja kanda.

10. Hageja palus jätta kostja I kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

Riigikohus jättis 14. oktoobri 2013. a määrusega kostja I kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata,

arvas tasutud kautsjoni riigituludesse ja jättis seda kaebust puudutavad menetluskulud kostja I kanda.

11. Kostja II väitel rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis kohtuotsuse

põhjendamata ning ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Ringkonnakohus jättis kostja II arvates

vastamata tema apellatsioonkaebuse järgmistele väidetele menetlusõiguse normide rikkumise kohta

maakohtus:

· Väljamõistetud hüvitis on määratud meelevaldselt ning kostja II seisukohti ja tõendeid

analüüsimata.

· Hüvitise hulka arvatud viivist on arvestatud 323 700 euro võrra rohkem.

· Maakohus jättis hindamata kostja II esitatud tõendid selle kohta, et nõude väärtus oli

vaidlusaluste tehingute tegemise ajal olematu (Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks kostja II

sellekohased tõendid ei ole usaldusväärsed ega nimetanud neid otsuses).

· Maakohus jättis hindamata tõendid, mis kinnitavad, et võlgnik sai nõude pantimise eest vastutasu

(ringkonnakohus hindas pealiskaudselt võlgniku regressinõuet ACP vastu ega käsitlenud muid

vastutasu komponente, mh ACP laenu allutamist).

· Maakohus hindas ACP majandusseisu viletsaks ja regressinõuet lootusetuks, tuginemata ühelegi

tõendile (kostja II väiteid ja tõendeid ACP majandusseisu kohta ei analüüsitud ja arusaamatuks

jääb, milline tähtsus oli ACP laenuvõlgnevusel kostja II ees, kui ei ole tõendeid, et see oleks

muutunud sissenõutavaks).

· Maakohus tegi tunnistaja M. Andressoni ütlustest likviidsusprobleemide kohta valed järeldused.

· Maakohus jättis põhjendamatult tõendina arvestamata kostja II investeerimisnõustaja

presentatsiooni, millest nähtuvalt oli ACP majanduslik seis kostja II teada hea.

· Maakohus ignoreeris tunnistajate ütlusi ja hindas valesti nõude I loovutamise lepingut, kui

käsitas seda uue tagatisena.

· Maakohus leidis valesti, et kostja I ei olnud nõude I loovutamise lepingu sõlmimiseks

kohustatud, jättes tähelepanuta tõendid, mis kinnitavad vastupidist.

· Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata (otsus on raskesti mõistetav, segadust tekitav ja

poolik).

Lisaks jättis ringkonnakohus kostja II arvates vastamata tema apellatsioonkaebuse järgmistele

väidetele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta:

· Maakohus kohaldas pandilepingutele ekslikult PankrS § 114 asemel PankrS § 110

(ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei võiks Riigikohtu praktikast kõrvale kalduda).

· Maakohus kohaldas valesti PankrS § 110 lg 1 p 3, kui pidas võlausaldajate huvisid automaatselt

kolmanda isiku kohustuste tagamisega kahjustatuks (ringkonnakohus ei võtnud seisukohta, kas

pandipidajat tuleb pidada ka automaatselt teadlikuks võlausaldajate huvide kahjustamisest).

· Maakohus pidas PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldamise eelduseks ekslikult pandipidaja faktilist

teadmist ACP majandusseisust, kuigi viidatud säte eeldab faktilist teadmist hoopis tagatise andja

(kostja I) majandusseisust.

· Maakohus jättis PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldades analüüsimata panditud vara väärtuse

(väärtusetut vara pantides ei saa kahjustada võlausaldajate huve).

· Maakohus tuletas pankrotiseadusest ebaõigesti põhimõtte, et pandipidajal on kohustus

kontrollida pantija majandusseisu.

· Maakohus tuletas PankrS § 110 lg 1 p-st 3 valesti, et pandipidaja teadmist pantija võlausaldajate

huvide kahjustamisest eeldatakse, kui vara panditakse kolmanda isiku kasuks.

· Maakohus kohaldas nõude I loovutamise lepingule valesti PankrS § 114, kuigi tegemist ei olnud

tagatislepinguga.

· Maakohus käsitas nõude I loovutamise lepingut tagatiskokkuleppena, kuigi pooled olid kokku

leppinud, et tegemist on pandilepingust tuleneva nõude realiseerimisega.

· Maakohus tuletas PankrS § 114 lg-st 1 ekslikult eelduse, et võlgnik ei ole kohustatud andma

tagatist olukorras, kus tagatise andmine ei ole talle kasulik.

· Maakohus kohaldas PankrS § 114 lg 1 p 2 hoolimata sellest, et sätte kohaldamise eeldused ei

olnud nõude I loovutamise lepingu puhul täidetud – kostja I oli kohustatud selle lepingu sõlmima

varasema kokkuleppe tõttu ning kostja II ei teadnud kostja I teadlikust võlausaldajate huvide

kahjustamisest.

· Maakohus võis tugineda PankrS § 114 lg-t 1 kohaldades pandipidaja teadmise puhul

PankrS § 110 lg-le 2, kuigi tegemist oli kohtu hinnangul tagatiskokkuleppega, millele sai

rakendada ainult vastavaks erisätteks olevat PankrS § 114.

· Maakohus jättis PankrS § 114 lg-t 1 kohaldades analüüsimata loovutatud nõude I väärtuse.

· Maakohus kohaldas valesti PankrS § 119 lg-t 3, sest nõude I väljaandmine ei olnud muutunud

võimatuks (asjas tuli kohaldada PankrS § 119 lg-d 1 ja 2).

· Maakohus kohaldas valesti PankrS § 119 lg-t 3, kuna pidas võimalikuks võlaõigusliku nõude

kahjustamist, määras valesti nõude alg- ja lõppväärtuse tuvastamise aja, kasutas pandipidaja

teadmise puhul valesti tagasivõitmise asjaoludest teadmise eeldust ega võtnud arvesse kostja I osa

kahju tekkimisel ning kostja II heausksust.

Kostja II tõendas, et ta ei olnud lepingute sõlmimise ajal kostjaga I ega selle võtmeisikutega seotud ja

andis ACP-le laenu oma investeerimisnõustaja soovitusel. Ringkonnakohus kohaldas pandilepingute

kehtetuks tunnitamise nõude lahendamisel ekslikult PankrS § 110, sest pandilepingu tagasivõitmine

sai toimuda ainult PankrS § 114 lg 1 kui erinormi alusel. Hageja jääb ka apellatsioonkaebuses

esitatud materiaalõiguse kohaldamise kohta tehtud etteheidete juurde. Võlausaldajalt ei saa eeldada

lisatagatise andja majandusseisu igakordset kontrolli ja võlausaldajat ei saa pidada teadlikuks

lisatagatise andja teiste võlausaldajate huvide teadlikust kahjustamisest ainuüksi põhjusel, et

lisatagatis seatakse võlgniku emaettevõtja huvides. Ringkonnakohus andis väära hinnangu nõude

väärtuse kohta ja jättis kostja sellekohased väited ja tõendid tähelepanuta. Nõude alg- ja lõppväärtuse

määramise aeg on jäänud kindlaks määramata. Nõude väärtuse tuvastamine on oluline nii

pandilepingu kui ka nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise eelduste kontrollimisel. Kostja I ei

oleks ise Lutermalt seda raha, mis kostjalt II välja mõisteti, tagasi saanud. Ringkonnakohus mõistis

valesti PankrS § 119 lg-le 3 tuginedes kostjalt välja rahalise hüvitise, sest nõue on alles ja selle

tagastamine võlgniku pankrotivarasse on võimalik. Kui ka nõue kahjustus, siis toimus see kostjast

sõltumatutel asjaoludel.

12. Hageja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud kostja II kanda.

13. Kostja I toetas kostja II kassatsioonkaebust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja lg 3 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada osas, milles jäeti muutmata maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis

kostjalt II välja 3 525 600 eurot. Kolleegium teeb selles osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse,

millega jätab raha väljamõistmise nõude rahuldamata. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus

muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

15. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid ja menetluse eset kassatsiooniastmes (I) ning nõuete

loovutamist ja pantimist (II). Edasi analüüsib kolleegium pandilepingute tagasivõitmist (III), nõude I

loovutamise lepingu tagasivõitmist (IV) ja kostjalt II hüvitise väljamõistmist (V). Lõpetuseks käsitleb

kolleegium muid menetluslikke probleeme ja teeb menetluslikud otsustused (VI).

I

16. Pankrotihaldur on hagejana esitanud kohtule neli erinevat nõuet:

· tunnistada kehtetuks ACP ning kostjate vahelises 24. jaanuari 2009. a lepingus sisalduv

pandileping I;

· tunnistada kehtetuks ACP ning kostjate vahelises 24. jaanuari 2009. a lepingu lisas I sisalduv

pandileping II;

· tunnistada kehtetuks kostjate vahel 1. oktoobril 2009 sõlmitud nõude I loovutamise leping;

· mõista kostjalt II välja 3 525 600 eurot.

17. Hageja arvates on pandilepingute kehtetuks tunnistamise õiguslikuks aluseks PankrS § 110 lg 1

p 3 ja nõude I loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikuks aluseks PankrS § 110 lg 1 p 2

või § 114 lg 1 p 2. Raha väljamõistmise õiguslikuks aluseks peab hageja PankrS § 119 lg-t 3, mis

näeb ette hüvitise tagasivõidetud vara hävimise või kahjustumise korral.

Kohtud on hagi kostja II vastu rahuldades tunnistanud pandilepingud kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 3

alusel ja nõude I loovutamise lepingu PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel. Rahalise nõude rahuldasid kohtud

PankrS §119 lg 3 alusel.

18. Tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS § 109 lg 1 järgi võlgniku tehingu kehtetuks. Et

tagasivõitmine saaks kaasa tuua PankrS §-s 119 ettenähtud tagajärgi, st tehingu teisele poolele

kohustuse tehingu toimingu järgi üleantu tagastada või hüvitada, peab tagasivõitmise hagi olema

esitatud tema vastu.

Tuvastatud asjaolude järgi on nii vaidlusaluste pandilepingute kui ka nõude I loovutamise lepingu

poolteks kostjad. Kostja I oli pandilepingute puhul pantijaks ja nõude I loovutamise lepingu puhul

loovutajaks, kostja II aga pandilepingute puhul pandipidajaks ja nõude I loovutamise lepingu puhul

nõude omandajaks. Seega on kostja II vaidlustatud tehingute teiseks pooleks. Rahalise nõude puhul

saab kostjaks olla just kostja II.

19. Vaatamata sellele, et pandilepinguid sisaldavate lepingudokumentide järgi osales lepingupoolena

ka ACP, ei ole esile toodud asjaolusid, mille järgi ta oleks olnud pandilepingute pooleks. Seega

lähtusid kohtud õigesti sellest, et tagasivõitmise hagi ei tulnud esitada ACP vastu.

20. Ringkonnakohus jättis hagi kostja I vastu läbi vaatamata. Kostja I kassatsioonkaebuse jättis

Riigikohus 14. oktoobril 2013 menetlusse võtmata. Kostja II vaidlustas ringkonnakohtu otsuse üksnes

teda puudutavas osas ega oleks seda saanudki teha kostja I osas. Kostja I seisukohad kostja II

kassatsioonkaebuse kohta jäävad seega tähelepanuta, kuna kostja I ei ole kostja II vastu esitatud hagi

lahendamisel enam menetlusosaline.

Kolleegium selgitab, et kuigi kostja I on tagasivõidetavate lepingute pool (vt käesoleva otsuse p 22),

puudutavad need tehingud kostja I kui pankrotivõlgniku pankrotivara, mille valitsemise ja millega

tehingute tegemise õigus on PankrS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1 ja § 541 lg 1 järgi pankrotihalduril.

Haldur osaleb PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause järgi oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku

asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Seega ei ole pankrotivõlgnikul iseseisvat õigust

osaleda pankrotivara puudutavas kohtumenetluses ja pankrotivõlgnik ei saa olla ka kostjaks tema

tehtud tehingu tagasivõitmise hagis, mille esitab pankrotihaldur (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-13, p 13).

Kolleegium märgib aga ka, et juriidilise isiku pankrot ei lõpeta tema juhtorganite liikmete

ametisolekut ega takista ka nende hilisemat asendamist ega välista ka juhatuse liikmete õigust

esindada pankrotivõlgnikku asjades, mis ei puuduta pankrotivara (vt selle kohta ka nt Riigikohtu

22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 21).

21. Võlgniku pankrotihalduri asendamine ei mõjuta hageja õiguslikku seisundit, hagejaks on parajasti

ametis olev haldur. Sisuliselt on hagejaks ikka AS Alta Foods (pankrotis) pankrotivara kui õiguste ja

kohustuste kandja (vt ka PankrS § 541 lg 1 teine lause, § 108 lg 1), kelle huvides ja arvel tegutseb

parasjagu ametis olev haldur oma nimel (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

40-13, p 12).

22. Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle:

· ACP ja Luterma sõlmisid 20. septembril 2007 müügilepingu, mille järgi kohustus ACP ostma

Lutermalt mitme äriühingu osaluse, müügilepingust tulenevad ostja õigused on ACP-lt läinud üle

kostjale I;

· kostja I on müügilepingust taganenud ja nõudnud Lutermalt tasutud ettemaksu 6 000 000 euro

tagastamist, vahekohtu 20. juuli 2009. a otsusega mõisteti Lutermalt kostja I kasuks välja

6 000 000 eurot ja viivis;

· 11. septembril 2008 sõlmisid ACP ja kostja II repolepingu, mille järgi müüs ACP kostjale II

OÜ Pinkwater osa hinnaga 5 000 000 eurot, mille oli kohustatud sama lepingu järgi tagasi ostma

hiljemalt 10. detsembril 2008 hinnaga 5 150 000 eurot (pluss intress);

· 24. jaanuaril 2009 sõlmisid ACP ja kostja II kokkuleppe, millega pikendati osa tagasiostmise

tähtaega, ning samas lepingudokumendis sisaldub kostjatevaheline pandileping I, mille järgi pantis

kostja I kostja II kasuks repolepingust tulenevate ACP kohustuste täitmise tagamiseks 50% oma

nõudest Luterma vastu (nõue I);

· 24. jaanuaril 2009 koostati ka samal kuupäeval sõlmitud lepingu lisa, mille järgi pantis kostja I

kostja II kasuks ka ülejäänud 50% nõudest Luterma vastu (nõue II), pant seati kostja II kasuks

teisele järjekohale;

· 1. oktoobril 2009 sõlmitud lepingu alusel loovutas kostja I nõude I kostjale II;

· 2. veebruaril 2010 nimetas Harju Maakohus kostjale I ajutise pankrotihalduri ja 29. märtsil 2010

kuulutas välja kostja I pankroti;

· 12. aprillil 2010 loovutas kostja II nõude I Inkassole;

· 19. aprillil 2011 kuulutas Harju Maakohus välja Luterma pankroti;

· 17. augustil 2012 on äriregistrisse kantud kostja II ja Inkasso ühinemine.

23. Kolleegium märgib, et kohtutoimikust nähtuvalt ei ole rahuldatud kostja II taotlust käesoleva

tsiviilasja liitmiseks asjaga, milles lahendatakse nõudega II OÜ Dalton Eesti kasuks tehtud tehingute

tagasivõitmist (vt I kd, tl 316–319, 348).

Kuna nõude II pantimine (olgu ka kostja II kasuks) on ka käesoleva menetluse esemeks ja tegemist

on kokkuvõttes Luterma vastu suunatud sama 6 000 000 euro (ja viivise) maksmise nõudega tehtud

tehingutega, võinuks kolleegiumi arvates olla mõistlik nimetatud asju TsMS § 374 järgi koos

menetleda, vältimaks sarnastel asjaoludel võimalikke erinevaid kohtulahendeid ja hoides vähemalt

eelduslikult kokku nii aega kui ka raha (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-142-12, p 15; 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 41).

II

24. Rahaline nõue müügilepingu alusel üleantud raha tagastamiseks lepingust taganemise tõttu on

VÕS § 164 lg 1 järgi loovutatav, sõltumata sellest, kas see nõue on rahuldatud kohtu- või

vahekohtulahendiga. Osadeks jagatavat nõuet saab loovutada ka osaliselt.

25. Loovutatavat nõuet saab asjaõigusseaduse (AÕS) § 277 lg 1 ja § 314 lg 1 järgi ka pantida. Nõude

pantimine selle loovutamist ei välista, nõuet ei saa vähemalt üldregulatsiooni järgi heauskselt

omandada pandita.

26. Sarnaselt nõude loovutamisega ei ole keelatud pantida ka üksnes osa nõudest, kui nõue on

osadeks jagatav. Kui pandiesemeks on osa nõudest, jääb AÕS § 319 lg 3 järgi teistsuguse kokkuleppe

puudumisel pantijale pandiga koormamata nõudeosa rahuldamise eesõigus, samuti eelisjärjekoht

kõrvalõigustele ja tagatistele.

27. Nõude loovutamiseks on VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi vaja nõude loovutaja ja omandaja

kokkulepet. Üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses

sätestatud ei ole, mh ei ole seda ette nähtud kohtulahendist tuleneva nõude loovutamise kehtivuse

eeldusena. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 18 lg 1 esimese lause järgi tuleb aga sellise nõude

loovutamist tõendada täiturile kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud

dokumendiga. TMS § 18 lg 3 järgi võib sissenõudja oma õiguste tõendamiseks esitada hagi võlgniku

vastu nõudega tunnustada täitedokumendist tuleneva õiguse üleminekut.

Sarnaselt nõude loovutamisega on ka nõude pantimiseks vaja AÕS § 315 lg 1 järgi pantija ja

pandipidaja kokkulepet pandi seadmise kohta (pantimiskokkulepe kui käsutustehing). Lisaks peab

pantija AÕS § 317 lg 1 järgi nõude pantimisest panditud nõude võlgnikule teatama, kui pandilepingus

ei ole kokku lepitud teisiti.

28. Sama nõuet saab AÕS § 277 lg 3 ja § 314 lg 2 teise lause järgi korduvalt pandiga koormata.

Erinevate pandiõiguste järjekohad määratakse pandiõiguse tekkimise ajaga (AÕS § 281 lg 3

koostoimes § 314 lg 2 esimese lausega).

29. Pandiga võib AÕS § 279 lg 1 järgi tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet. AÕS § 278 järgi saab

nõude pandiga tagada ka kolmanda isiku kohustusi.

Nõude pant on sarnaselt käsipandiga aktsessoorne, st see kehtib üksnes tagatava nõude olemasolul.

Erinevalt nt hüpoteegist on tagatiskokkulepe seega õiguslikult seotud pandi seadmise

käsutustehinguga. Kui tagatavaid nõudeid ei ole, siis pandiõigus ei teki ning tagatud nõude

lõppemisel lõpeb ka pant (AÕS § 284 koostoimes § 314 lg 2 esimese lausega). Tagatud nõude

üleminekul uuele võlausaldajale läheb AÕS § 289 lg 1 (koostoimes AÕS § 314 lg 2 esimese lausega)

ja VÕS § 167 lg 1 järgi temale üle ka pandiõigus tagavale nõudele. Nõude pant ei või AÕS § 289 lg 4

järgi (koostoimes AÕS § 314 lg 2 esimese lausega) üle minna tagatava nõudeta.

30. Nõude pantimise korral kohaldatakse AÕS § 318 järgi pandipidaja ja panditud nõude võlgniku

vahelisele õigussuhtele nõude loovutamise korral omandaja ja võlgniku vahelise suhte kohta

sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Panditud õiguse saab AÕS § 316 lg 1 esimese lause

järgi tehinguga lõpetada üksnes pandipidaja nõusolekul. Panditud õiguse muutmiseks on AÕS § 316

lg 2 järgi vaja pandipidaja nõusolekut, kui sellega kaasneb panditud õiguse väärtuse vähenemine või

kui muutmine vähendab muul viisil pandipidaja tagatist. Kui nõude pandiga tagatud nõuet ei ole

kohaselt täidetud, tekib pandipidajal õigus panditud nõue kui pandiese ka sõltumata võlausaldajast

võlgnikult sisse nõuda (vt AÕS § 292 lg 2 koostoimes AÕS § 314 lg 2 esimese lausega, § 319 lg 2

esimene lause, § 3195 lg 2).

Nii saab pandipidaja nõude pantimise korral sisuliselt panditud nõude üle kontrolli.

31. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nõuete pantimisel või nõude I

loovutamisel oleks rikutud eelnimetatud reegleid või ei oleks need muul põhjusel kehtivad või ei

omaks õiguslikke tagajärgi. Kolleegium lähtub sellest asja lahendamisel.

III

32. Kolleegiumi arvates leidsid kohtud põhjendatult, et vaidlustatud pandilepingud tuleb tuvastatud

asjaoludel PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks tunnistada.

Kohtud ei ole seejuures kohaldanud valesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusnorme.

Kostja II kassatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata.

33. Kolleegium möönab, et kohtute põhjendused on liigendamata ja isegi nummerdamata ning kohati

raskesti mõistetavad. Samuti võinuks kohtud eristada selgemalt poolte seisukohti ning kohtu järeldusi

ja tõendeid, millest lähtudes järeldused tehti. Kohtud oleksid võinud oma seisukohti ka paremini

põhjendada.

Samas ei ole tegemist puudustega, mida saaks pidada oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis

annaks aluse kohtute otsused tühistada. Kohtud on tuvastanud olulised asjaolud ja hinnanud määrava

tähendusega tõendeid. Suur osa kostja II kassatsioonkaebuse etteheidetest on esitatud eesmärgiga

saavutada kohtute hinnatud tõendite ümberhindamine, mida Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi

aga teha ei saa, nagu ei saa Riigikohus ka asjaolusid tuvastada.

34. Ringkonnakohus ei ole vastanud kõigile kostja II apellatsioonkaebuse põhjendustele, kuid ka see

ei ole rikkumine, mis annaks aluse otsus tühistada. Kuigi ringkonnakohus peab otsuses vastama

apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja

lühidalt, iseäranis kui kaebuse väited puudutavad tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse

tõlgendamist (vt nt Riigikohtu 3. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-06, p 12).

Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel TsMS § 652 järgi põhimõtteliselt maakohtus tuvastatud

asjaoludest ja hinnatud tõenditest ega lahenda asja reeglina n-ö algusest peale. Ka ei ole

ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ega pea

apellandi õiguslikke arusaamu eraldi põhjalikult ümber lükkama. Kindlasti tuleb eraldi hinnata aga

kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mille

esimese astme kohus jättis alusetult hindamata.

35. Kolleegium ei pea menetlusökonoomiliseks käsitleda kõiki kostja II väidetud menetluslikke

etteheiteid ringkonnakohtule ja analüüsida tema õiguslikke arusaamu. Kolleegium ei ole TsMS § 688

lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ja vastab üksnes küsimustele, mis on

asja lahendamise seisukohalt määrava tähendusega.

36. Tagatise andmise tagasivõitmise alused on sätestatud PankrS §-s 114. Eseme pantimise puhul

tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse

tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja

kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina

üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu

vaidlustamisel.

Kuna nõude pantimine on aktsessoorne (vt käesoleva otsuse p 29), tähendab ka ainuüksi

tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise

vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest.

37. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et pandilepingu tagasivõitmise alused ei piirdu

PankrS §-s 114 sätestatuga, vaid selle saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada

kehtetuks ka PankrS § 110 lg 1 alusel (vt nt Riigikohtu 23. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-87-08, p 12). Kolleegium on jätkuvalt samal seisukohal.

Selleks, et tunnistada pandileping kehtetuks PankrS § 110 alusel, peavad olema täidetud selles sättes

nimetatud eeldused. PankrS § 110 ei saa kohaldada üksnes PankrS § 114 eelduste kohaldamise

kestuse ajaliseks pikendamiseks, vastasel juhul muutuksid PankrS §-s 114 toodud tähtajad

sisutühjaks. Lisaks ei saa tagatise andmist PankrS § 110 alusel kehtetuks tunnistada, kui seda ei saaks

tagasi võita PankrS § 114 lg 2 järgi, st kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja

võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava

rahasumma. Ka tuleb PankrS § 110 kohaldamisel erinevalt PankrS §-st 114 eristada vähemalt nõudest

piiratult sõltuva pandiõiguse (nt hüpoteek) puhul pandi seadmise kokkuleppe ja tagatiskokkuleppe

kehtetuse võimalikke erinevaid aluseid (vt ka käesoleva otsuse p 36). Nõude pantimisel see tagatise

aktsessoorsuse tõttu oluline ei ole.

38. PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel tehingu kehtetuks tunnistamiseks peavad olema täidetud kõik

järgmised eeldused:

· tehing oli tehtud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;

· võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve;

· võlgnik kahjustas võlausaldajaid teadlikult;

· tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.

39. Tuvastatud on, et pandilepingud sõlmiti 24. jaanuaril 2009 ning ajutine pankrotihaldur nimetati

kostjale I 2. veebruaril 2010, st enam kui aasta pärast pandilepingute sõlmimist. Seega sõlmiti

pandilepingud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

40. Riigikohus on varasemalt leidnud, et pandilepingu tagasivõitmise eelduseks olev võlausaldajate

huvide kahjustamine on täidetud ka siis, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid

(vt Riigikohtu 23. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08, p 11). Ka on Riigikohus leidnud,

et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas

võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (vt Riigikohtu

2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12). Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud

ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve,

ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla

seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10).

41. Kolleegiumi arvates saab seda, kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi,

pidada PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Kolmas

isik ei ole põhimõtteliselt kohustatud oma vara teise isiku võla katteks pantima – selle aluseks saab

olla eelkõige kokkulepe tagatava nõude võlgnikuga, nt käsundusleping. See ei ole aga piisav

tagasivõitmise välistamiseks.

Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest

saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus isikult, kelle kohustusi tagati, või muult isikult.

Lisaks võib tagasivõitmise vältimiseks tõendada, et pantimisega ei kahjustatud võlausaldajate huve

muul põhjusel, mh seetõttu, et panditud varal ei olnud väärtust või et vaatamata pantimisele oli

võlausaldaja nõuete täitmine pantimise ajal piisavalt tagatud. Kui emaettevõtja ise tütarettevõtja

kohustuste eest ei vastuta, ei piisa eelduse ümberlükkamiseks sellest, et tagatise tõttu antud krediidi

alusel sai raha võlgniku emaettevõtja või mõni muu samasse kontserni kuuluv ettevõtja või et

emaettevõtjal oli kohustus tagatis anda. Tagasivõitmist ei takista see, et äriseadustiku (ÄS) § 281 lg 3

lubab seal nimetatud tingimuste täitmisel tütarettevõtjal tagada emaettevõtja laenu.

42. Kohtud on pidanud pandilepingute sõlmimist kostja II võlausaldajate huve kahjustavaks eelkõige

põhjusel, et kostja I:

· tagas nõudeid pantides kolmanda isiku (ACP) kohustusi;

· ei saanud nõuete pantimise eest piisavat vastutasu ega muud hüve;

· oli juba nõudeid pantides makseraskustes;

· panditud nõuded olid sisuliselt kostja I ainus reaalne vara, ülejäänud vara moodustasid sisuliselt

väärtusetud nõuded sama kontserni teiste äriühingute vastu.

Kolleegiumi arvates võimaldavad kohtute tuvastatud asjaolud pidada pandilepingute sõlmimist

kostja I võlausaldajate huve kahjustavaks. Kohtud on kostja II esitatud tõendeid hinnanud ja piisavalt

vastanud ka kostja II apellatsioonkaebuse väidetele. Kuigi kohtud ei ole tuvastanud, millise osa

moodustavad kostja I kohustustest kohustused temaga seotud äriühingute ees, ei ole kostja II väitnud,

et kostjal I teisi võlausaldajaid ei ole või et nende nõuded oleks rahuldatud. Nõude allutamine

kostja II kirjeldatud viisil ei tähendanud AFH loobumist oma nõuetest kostja I vastu.

43. Ringkonnakohus on hinnanud ka kostja II väidet, et panditud nõue Luterma vastu oli juba

pantimise ajal olulises osas väärtusetu.

Kuigi kolleegium möönab, et kohtuotsustes ei ole selgelt põhjendatud, miks hageja esitatud tõendid ei

tõenda nõude madalat väärtust pantimise ajal, nähtub vähemalt ringkonnakohtu otsusest, et neid

tõendeid on siiski analüüsitud, kuid ei ole peetud nõude väärtuse hindamise seisukohast

usaldusväärseks. Kolleegium märgib, et isegi kui nõude väärtus ei olnud pantimise ajal võrdne selle

nimiväärtusega, ei tähenda see veel, et pandilepingut ei saaks tagasi võita. Tagasivõitmiseks ei pea

kindlaks tegema tagasivõidetava vara täpset väärtust. Oluline on, et tagasivõidetava tehingu järgi

väljus võlgniku varast vara, mille arvel saanuks mingis ulatuses tema võlausaldajate nõudeid

rahuldada. Kostja II on maakohtumenetluses ka ise möönnud, et nõudel I võis turuväärtus olla, kuigi

mitte enam kui 169 576 eurot (II kd, tl 539). Samuti ei ole kostja II selgitanud, miks ei ole ta

pakkunud enda arvates väärtusetu nõude tagasiloovutamist hagejale. Tagasivõitmise asjaolusid

hinnatakse tehingu kehtetuks tunnistamisel tehingu tegemise seisuga, mistõttu ei oma tähendust, kas

panditud nõude väärtus vähenes hiljem Luterma majandusraskuste ja pankroti tõttu.

44. Kolleegium möönab, et kohtulahendite põhjendused puudutavad eelkõige nõude I pantimist ega

pruugi veenvalt põhjendada pandilepingu II tagasivõitmist. Samas ei ole kostja II esile toonud, et

nt pandi teise järjekoha tõttu ei ole selle lepinguga kahjustatud kostja I võlausaldajate huve kasvõi

juba seetõttu, et nõude II arvel saadav võimalik raha läinuks esimese järjekoha pandipidaja tagatud

nõude katteks.

Seega lähtub kolleegium sellest, et mõlema pandilepingu kehtetukstunnistamisel saab kostja I

võlausaldajate huvide kahjustamisel lähtuda sarnastest asjaoludest.

45. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike

toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi, isegi kui huvide kahjustamine

on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik

ette nägi ning üldjuhul saab võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui võlgnik oli

teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate

kahjustamise (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12). Oluline ei ole, et

võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks,

võlausaldajate huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju

võlausaldajate huvidele pidi olema võlgnikule tehingu sõlmimise ajal äratuntav (vt Riigikohtu

21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel

arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele

tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega (vt Riigikohtu 21. mai

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10).

Kolmanda isiku kohustuste tagamist hilisema pankrotivõlgniku poolt saab kolleegiumi arvates pidada

eelduslikult ühtlasi tema võlausaldajate huve teadlikult kahjustavaks (vt eelduse ja selle

ümberlükkamise kohta käesoleva otsuse p 41).

46. Kohtud on kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud ka selle, et kostja I oli teadlik, et

pandilepingute sõlmimisega kahjustab ta oma võlausaldajate huve.

Kohtud leidsid, et kostja I pidi olema teadlik, et pärast nõuete pantimist ei piisanud tema varast enam

tema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Vara pantimine kolmanda isiku nõude tagamiseks paneb

pantijale kõrgendatud hoolsuskohustuse kaalumaks sellega seotud riske. Kohtud on tuvastanud, et

kostja I pidi oma esindajate kaudu nõuete pantimise ajal teadma võlgniku ACP halvast

majandusseisundist ja sellest, et kostja I tõenäoliselt kaotab võimaluse panditud nõuete alusel raha

saada. Nende asjaolude tuvastamisel ei ole kohtud oluliselt menetlusnorme rikkunud.

47. Kohtud on kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud ka selle, et kostja II kui pandilepingute

teine pool teadis või pidi teadma, et kostja I kahjustas võlgnikuna lepingute sõlmimisega oma

võlausaldajate huve. Kohtud on põhjendanud oma seisukohta mh sellega, et kostja II pidi teadma

ACP halvast majandusseisundist, millega võis kaasneda pantide realiseerimine ja kostjal I vara

kaotamine ning seeläbi tema võlausaldajate kahjustamine. Samuti leidsid kohtud, et kostjal II oli

võimalik saada piisav ülevaade kostja I majandusseisundist, isegi kui ta selle vastu huvi ei tundnud,

st kostjat II saab pidada kostja I majandusseisundist teadlikuks.

Õige on kostja II väide, et ringkonnakohus ei vastanud tema apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus

tegi tunnistaja M. Andressoni ütlustest kontserni likviidsusprobleemide kohta valed järeldused.

Ringkonnakohtu otsusest järeldub aga, et ta nõustus maakohtu antud hinnanguga tõenditele, seega ka

nimetatud tõendile antud hinnanguga. Õige on ka kostja II väide, et ringkonnakohus ei vastanud

sõnaselgelt tema apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus jättis põhjendamatult tõendina arvestamata

kostja II investeerimisnõustaja presentatsiooni. Samas on ringkonnakohus nõustunud tõenditele antud

maakohtu hinnanguga, et kui repolepingu sõlmimise ettepanek ka tuli investeerimisnõustajalt, ei

tõenda see kostja II teadmatust ACP majandusseisu kohta. Siiski pidanuks kohtud otsustes selgemini

välja tooma, milliseid seisukohti on avaldatud kostja I ja milliseid ACP majandusseisundist teadmise

kohta.

Kohtud ei ole tuletanud pankrotiseadusest põhimõtet, nagu peaks pandipidaja kontrollima pantija

majandusseisu. Küll on pandipidaja kanda risk, et kui ta teab pantija võlausaldajate huvide

kahjustamisest, peab ta arvestama tehingu tagasivõitmise võimalusega.

IV

48. Kolleegiumi arvates leidsid kohtud samuti põhjendatult, et nõude I loovutamise leping tuleb

tuvastatud asjaoludel PankrS § 110 lg 1 p 3 järgi kehtetuks tunnistada PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel.

Kohtud ei ole seejuures kohaldanud valesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusnorme.

Kostja II kassatsioonkaebus jääb ka selles osas rahuldamata.

49. Kolleegium möönab, et ka nõude I loovutamise lepingu tagasivõitmise põhjendused võinuks nii

maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses olla põhjalikumad ja arusaadavamad. Samuti ei ole

ringkonnakohus vastanud kostja II apellatsioonkaebuse väidetele nõude I loovutamise lepingu

kehtetuks tunnistamise kohta. Siiski ei ole kolleegiumil kohtutele selliseid etteheiteid, mis õigustaksid

kohtuotsuste tühistamist nõude I loovutamise lepingu kehtetukstunnistamise osas. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Tõendeid kolleegium ise ei hinda ega saa tuvastada ka uusi

asjaolusid. Allpool käsitleb kolleegium kostja II tõstatatud menetluslikest probleemidest üksnes

olulisemaid (vt selle põhjenduste kohta ka käesoleva otsuse p-e 33–35).

50. Kolleegium nõustub kohtutega, et PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab

kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist,

st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise

käsutustehingu.

Kohtud on nõude I loovutamise eesmärki analüüsinud ja leidnud, et selleks oli kostjale II uue tagatise

andmine, st tagatisloovutamine. Menetlusnorme kolleegiumi arvates selle järelduseni jõudmisel

oluliselt rikutud ei ole.

51. PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise formaalseks eelduseks, et

tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks

sisulisteks eeldusteks on et:

· pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise

tagatise andmiseks kohustatud või

· võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku

maksejõuetusest.

Tagatise andmist ei saa PankrS § 114 lg 2 järgi tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu

krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi

tagatise väärtusele vastava rahasumma.

52. Tuvastatud asjaoludel sõlmiti nõude loovutamise leping 1. oktoobril 2009, kostjale I nimetati

ajutine pankrotihaldur 2. veebruaril 2010. Seega sõlmiti leping kuue kuu jooksul enne ajutise halduri

nimetamist. Kohtud on põhjendanud nõude I loovutamise lepingu kehtetukstunnistamist põhiliselt

sellega, et kostja I loovutas nõude I kostja II kasuks kolmanda isiku (ACP) juba olemasolevate

kohustuste täitmise tagamiseks selleks kohustust omamata ja selle eest vastutasu või muud hüve

saamata, st PankrS § 114 lg 1 p 2 esimesest alternatiivist lähtudes.

Maakohus analüüsis kostja II viidatud pandileping I p-i 2.4 ja leidis, et nõude I loovutamise näol ei

olnud tegu pandiõiguse realiseerimise etapiga, vaid uue tagatise andmisega. Isegi kui selline

põhjendus ei olnud õige, saanuks nõude I loovutamise lepingu tuvastatud asjaoludel kolleegiumi

arvates kehtetuks tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel, kuna tuvastatud asjaoludel kostja II

teadis või vähemalt pidi teadma, et nõude loovutamisega kahjustatakse kostja I võlausaldajate huve.

Tuvastatud asjaoludest ilmneb nõude I loovutamise seos selle pantimisega. Kuna sisuliselt sai

kostja II kontrolli nõude I üle juba selle tema kasuks pantimisega (vt käesoleva otsuse p 30), ei

muutnud nõude I loovutamine oluliselt midagi. Põhjendamatu võib olla maakohtu seisukoht, nagu

halvendanuks nõude loovutamine kostja I majanduslikku olukorda rohkem kui nõude pantimine

(maakohtu otsuse lk 15), kuna maakohus oli eespool oma otsuses leidnud, et kogu nõudest I saadav

raha läheb nagunii ACP kohustuste täitmiseks ja kostjale I ei jää midagi (maakohtu otsuse lk 13).

Pandilepingut I arvestamata oleks nõue aga loovutatud vastusoorituseta ja selle saaks ka siis

kehtetuks tunnistada.

V

53. Kolleegiumi arvates on kohtud aga tuvastatud asjaolude järgi mõistnud vääralt kostjalt II hageja

kasuks välja rahalise hüvitise. Selles osas tuleb kohtute otsused tühistada ja jätta raha väljamõistmise

nõue rahuldamata.

Kohtud on PankrS § 119 lg 3 alusel hageja rahalist nõuet rahuldades andnud tuvastatud asjaoludele

väära õigusliku hinnangu. Kohtud on mõistnud rahalise hüvitise kostjalt II välja põhjendusega, et

tagasivõidetud tehingute tegemise ajal oli nõude I väärtuseks kohtute arvates selle nimiväärtus ning

kuna kostja II teadis kostja I võlausaldajate huvide kahjustamisest, kannab ta Luterma pankroti tõttu

toimunud nõude väärtuse vähenemise riski.

54. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool PankrS § 119 lg 1

järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.

Seega on lähtekohaks, et tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada. Riigikohus on

leidnud, et tehingu tagasivõitmisest tekib poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe,

millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted (vt Riigikohtu

18. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09, p 10; 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-163-11, p 45).

55. Teine pool peab PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama tagasivõidetud tehingu alusel saadu väärtuse

või selle vähenemise, kui saadu on hävinud või kahjustunud või kui saadu väljaandmine on muul

põhjusel võimatu ning ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.

Nimetatud sätte kohaldamise esmaseks tingimuseks on seega, et saadu oleks hävinud või kahjustunud

või selle väljaandmine on muul põhjusel võimatu. Kolleegiumi arvates sisustasid kohtud seda sätet

liiga laialt, leides, et saadu väljaandmise võimatus hõlmab ka loovutatud nõude väärtuse vähenemise

selle nõude võlgniku maksevõime vähenemise tõttu. Kolleegiumi arvates ei saa rääkida nõude

hävimisest, kahjustumisest ega ka väljaandmise võimatusest juhul, kui nõue kui selline on olemas ja

pankrotivarasse tagastatav. Kohtute käsitlus paneb tehingu teisele poolele nõude sissenõudmise riski,

mida seadusest ei tulene. Selline käsitlus oleks tehingu teise poole suhtes sisult karistuslik, sest talt

võidaks nõuda hüvitist temast olenemata põhjustel väärtusetuks muutunud nõude eest. Tagasivõitmise

mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse

pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada. Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole

asetada pankrotivõlgnikku paremasse olukorda, kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud.

56. Tuvastatud asjaoludel ei ole nõude I tagastamine pankrotivarasse välistatud. Nimelt ei vaidle

pooled selle üle ning ka kohtulahenditest nähtub, et kuigi kostja II loovutas nõude I esialgu Inkassole,

on kostja II ja Inkasso menetluse kestel ühinenud. Nii ÄS § 391 lg 4 kui ka § 403 lg 1 järgi läheb

ühendatava äriühingu vara üle ühendavale ühingule. Tegu on üldõigusjärglusega, mistõttu kuulub

nõue I endiselt kostjale II ja on põhimõtteliselt tagastatav. Seega ei ole selle väljaandmine hagejale

võimatu.

Kohtute otsused on ka vastuolulised. Ühelt poolt on nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses märgitud,

et nõuet ei saa pankrotivarasse tagastada, kuna see on loovutatud Inkassole. Teisalt on otsustes ka

märgitud, et kostja II on Inkassoga ühinenud, selle tähendus on aga jäetud hindamata.

Isegi kui kostja II ei oleks Inkasso üldõigusjärglane, ei oleks välistatud võimalus esitada

PankrS § 116 lg 2 järgi nõude väljanõudmise nõue Inkasso kui tagasivõitmise nõude eriõigusjärglase

vastu, kui Inkassole olid omandamise ajal teada kostja I tehingu või toimingu tagasivõidetavuse

aluseks olnud asjaolud või kui ta omandas saadu tasuta.

57. Kohtud ei ole tuvastanud ka muid asjaolusid, millest saaks järeldada, et nõude väljaandmise

asemel saaks nõuda PankrS § 119 lg 3 järgi nõude väärtuse hüvitamist.

Loovutatud nõude võlgniku maksejõuetus ei tähenda nõude lõppemist, seega ka mitte selle hävimist

ega kahjustumist (vt käesoleva otsuse p 55). Seega ei saa tuvastatud (ega ka esitatud) asjaoludel

hüvitise maksmise nõuet rahuldada.

58. Eelneva tõttu ei oma tähendust PankrS § 119 lg-s 3 nimetatud muude eelduste (mh nõude väärtus

eri ajal ja kostja II teadmine tagasivõitmise aluseks olevates asjaoludest) olemasolu ning kolleegium

jätab neid puudutavad kassatsioonkaebuse väited käsitlemata. Seetõttu jätab kolleegium käsitlemata

ka väite, et hüvitis arvestati valesti.

Siiski märgib kolleegium, et hüvitise nõudmist PankrS § 119 lg 3 alusel ei saa põhimõtteliselt

õigustada pandilepingute tagasivõitmisega, kuna selle alusel ei väljunud nõue I kostja I varast, olgugi

et pandipidaja õigused nõude käsutamisel on laialdased. Pandilepingute kehtetukstunnistamisel

langevad üksnes ära nõuet koormavad pandiõigused. Nõue I sai kostja I varast väljuda alles selle

loovutamisega kostjale II.

Samuti märgib kolleegium, et nõude väärtust ei saa vähemalt üldjuhul tõendada üksnes kohtu- või

vahekohtulahend, millega nõue rahuldatakse. See kõrvaldab vaid vastuväited nõude sissenõudmisele

(andes täitedokumendi), kuid ei tõenda võlgniku maksevõimet, millest nõude rahuldamise võimalus

ja seega nõude väärtus olulisel määral sõltuvad.

59. Kolleegium märgib ka, et tagasivõitmise hagi esitamiseks võib puududa õigustatud huvi, kui selle

alusel ei ole võimalik pankrotivarasse midagi tagasi saada või kui tagasisaadav vara on väärtusetu ja

selle eest ei saa ka nõuda hüvitist. Käesoleval juhul ei ole nõude I väljaandmine hagejale aga

välistatud.

VI

60. Hageja esitas 18. augustil 2010 neli erinevat nõuet, paludes tunnistada kehtetuks kaks

pandilepingut ja nõude I loovutamise lepingu ning mõista kostjalt II välja 3 525 600 eurot

(vt käesoleva otsuse p 16).

Raha maksmise nõude hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga.

Kuna hageja lõppeesmärk on saada kostjalt II raha, saab vähemalt nõude I loovutamise lepingu

kehtetuks tunnistamise nõude lugeda TsMS § 134 lg 3 järgi hagi hinna mõttes rahalise nõudega

kaetuks. Sarnaselt saab rahalise nõudega lugeda kaetuks ka pandilepingu I kehtetuks tunnistamise

nõude, kuna sellega ei saa kaasneda hagejale täiendavat positiivset tagajärge. Nõude I eest rahalise

hüvitise nõue ei seondu nõude II pantimisele suunatud pandilepingu II kehtetuks tunnistamise

nõudega. Selle väärtust nõude I kõrval on aga kolleegiumil esitatud asjaoludest lähtudes raske

määrata ja menetlusökonoomiast lähtudes ei pea kolleegium seda käesolevas menetlusetapis enam

vajalikuks teha. Kolleegium nõustub seetõttu kohtutega, et asja hind maakohtus oli kogumis

3 525 600 eurot (55 163 653 krooni). Kuna kostja II vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, oli ka asja

hind apellatsiooniastmes TsMS § 137 lg 1 järgi 3 525 600 eurot ning see on sama ka

kassatsioonimenetluses.

61. Kuna hageja tehingute kehtetuks tunnistamise nõuded rahuldatakse ja rahalise hüvitise nõue jääb

rahuldamata, on hagi osaliselt rahuldatud. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks kohaldada

TsMS § 163 lg-t 1 selliselt, et jätab menetluskulud hageja ja kostja II enda kanda.

Kuigi kostja I vastu hagi läbivaatamata jätmise tõttu tuleks jätta tema menetluskulud TsMS § 168 lg 2

järgi hageja kanda, tuleb kolleegiumi arvates kohaldada TsMS § 162 lg-t 4 ja jätta kostja I

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda. Seejuures arvestab kolleegium, et hageja

ja kostja I on sisuliselt üks isik kahes erinevas rollis, kostja I ei ole maa- ega ringkonnakohtu

menetluses taotlusi esitanud ega lepingulise esindaja kaudu osalenud. Kostja I esitatud

kassatsioonkaebusega seotud kulud jättis Riigikohus 14. oktoobri 2013. a määrusega kostja I kanda.

Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et kuigi menetluskulude jaotus märgiti otsuse

põhjendavas osas, ei tehtud seda otsuse resolutsioonis.

62. Toimikust nähtuvalt on hagejale antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks, kuid hagi rahuldades on

kohtud jätnud tasumata riigilõivu riigi kasuks väljamõistmise lahendamata. 18. augustil 2010 esitatud

hagilt hinnaga 3 525 600 eurot (55 163 653 krooni) tuli enne 1. jaanuari 2011 kehtinud

riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1 viimase lause järgi tasuda riigilõivu 1 500 000 krooni

(95 867 eurot 47 senti). Harju Maakohus vabastas hageja selle lõivu tasumisest (I kd, tl 183, 357).

Menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab kohus TsMS § 190 lg 3 esimese

lause järgi hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kui

hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt TsMS § 190 lg 4 esimese lause

järgi hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses

välja. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleks kolleegiumil seega hageja tasumata riigilõiv temalt ja

kostjalt II vastavates osades riigituludesse välja mõista.

63. Kolleegium leiab, et väljamõistetavat riigilõivu on võimalik vähendada.

Riigikohus on tunnistanud põhiseadusevastaseks enne 1. jaanuari 2011 kehtinud

riigilõivuseaduse § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimase lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini

2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda

tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid

mitte rohkem kui 1 500 000 krooni (vt Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10).

Samas asjas määras Riigikohus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 19 173 eurot

49 senti (300 000 krooni) (vt viidatud otsuse p 51).

Kuna tegemist on sama lõivumääraga, mille järgi pidi lõivu maksma hageja, olgugi hagi eest, ei ole

see lõivumäär suure tõenäosusega põhiseaduspärane. Kolleegiumi arvates ei ole aga mõistlik anda sel

põhjusel lõivu väljamõistmine Riigikohtu üldkogule arutamiseks, kuna viidatud regulatsioon on

kehtetu ning TsMS § 190 lg 7 lubab menetlusabi korras väljamõistetavat lõivu piirata. Kolleegium

määrab maakohtus tasuda tulnud lõivuks 19 173 eurot 49 senti.

64. Hagi osalise rahuldamise tõttu peavad hageja ja kostja II maksma tasumata jäänud riigilõivu

võrdselt, st kumbki 9586 eurot 75 senti. Kuna kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu

tuleb tasutud kautsjon 3000 eurot TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale II tagastada,

tasaarvestab kolleegium selle temalt väljamõisteteva rahaga ja mõistab temalt välja 6586 eurot

75 senti. Kohtulahendi kohaselt peab raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik TsMS § 179 lg 5

järgi lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Raha tasumisega viivitamise korral tuleb

TsMS § 179 lg 9 esimese lause järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja

kannab kulud pankrotivara arvel (PankrS § 541 lg 1 teine lause) (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 32).

65. Kuna hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek saab tagada vaid rahalist nõuet, mis jääb aga

rahuldamata, tuleb hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 järgi tühistada. Kohtud on eiranud TsMS § 442

lg 5 esimest lauset ja § 445 lg-t 2 ega ole hagi rahuldades otsustes hagi tagamise jätkumise kui otsuse

täitmise tagatise kohta midagi märkinud.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu