3-2-1-156-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-156-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. jaanuar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi OÜ TARTAL GRUPP

vastu 7491 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-

11-30908

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ TARTAL GRUPP kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6392 eurot 51 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood

10434248), esindaja juhatuse liige Sven Jürgenson

Kostja OÜ TARTAL GRUPP (registrikood 11005609),

esindaja vandeadvokaat Siret Saks

Asja läbivaatamise kuupäev

16. detsember 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2013. a otsuse (tsiviilasi nr 2-11-30908) resolutsioon

muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud OÜ TARTAL GRUPP kanda.

4. Arvata OÜ Advokaadibüroo Kasak & Missik poolt 12. juulil 2013 OÜ TARTAL GRUPP eest

tasutud kassatsioonikautsjon 100 eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 4. juulil 2011 Tartu Maakohtule hagi OÜ TARTAL

GRUPP (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 7491 eurot ja viivise, mille määraks on

0,25% päevas põhinõudelt (7491 eurot) alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Crassula OÜ (edaspidi liisinguvõtja) 19. veebruaril 2007

liisingulepingu, mille alusel hageja andis maasturi Toyota Land Cruiser D4D (ehitusaasta 2003)

(edaspidi sõiduk) liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus selle eest tasuma

maksegraafiku alusel. Samal kuupäeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja

kohustus tagama liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise solidaarselt liisinguvõtjaga.

Käenduslepingu järgi on kostja vastutuse piirmäär 22 334 eurot 58 senti. Kuivõrd liisinguvõtja rikkus

lepingujärgsete maksete tasumise kohustust, ütles hageja liisingulepingu üles. Hageja ja liisinguvõtja

sõlmisid 1. septembril 2008 lepingu lisa nr 1, millega liisinguleping lõpetati ennetähtaegselt ja

liisinguvõtja kohustus sõiduki viie päeva jooksul hagejale tagastama. Liisinguvõtja ei tagastanud

sõidukit. Hagejal õnnestus OÜ Reeborn abil sõiduki valdus taastada 18. septembril 2008. Sõiduk oli

avariiline ja puudustega. Hageja andis sõiduki võõrandamiseks üle OÜ-le Moneklar, kes müüs

sõiduki 9. novembril 2008 hinnaga 8990 eurot 96 senti (käibemaksuta).

Kostja võlgneb käendajana hagejale kokku 16 481 eurot 96 senti: 1) tasumata liisingumakseid ja

intressi kokku 1439 eurot 53 senti (debitoorne võlg); 2) viivise 205 eurot 43 senti; 3) sõiduki

jääkmaksumuse 13 895 eurot 12 senti (käibemaksuta); 4) sõiduki tagastamise ja müümise kuludena

941 eurot 88 senti (käibemaksuta). Võlgnevusest tuleb maha arvata vara müümisest saadud

8990 eurot 96 senti (käibemaksuta). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 7491 eurot,

samuti viivis.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt müüs hageja sõiduki alla turuhinna.

Arvestades portaali www.auto24.ee väljatrükist nähtuvat, on vaidlusaluse sõiduki väärtus

liisingulepingu lõpetamisel vähemalt 326 500 krooni (mitte 166 000 krooni, nagu leiab hageja).

Hageja ei ole tõendanud, et sõiduk müüdi hinnaga, mis vastas lepingu lõpetamisel tema

turuväärtusele. Hageja nõutud viivise määr 91,25% aastas (0,25% päevas) on ebamõistlikult suur ja

seda tuleb vähendada, lugedes viivise määraks 0,05% päevas. Kohtumenetluses selgitas kostja, et ta

ei vaidle vastu debitoorse võlgnevuse ja sõiduki jääkmaksumuse summale. Sõiduki tagastus- ja

müügiteenuse kulu on ebamõistlikult suur.

3. Tartu Maakohus rahuldas 8. juuni 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1098 eurot 49 senti ja viivise 0,25% päevas põhivõlalt 893 eurot 6 senti alates hagiavalduse

esitamisest kuni põhivõla tasumiseni.

Maakohus tuvastas, et pooled on liisingulepingu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 361) lõpetanud

kokkuleppel ennetähtaegselt 1. septembril 2008. Kostja ei ole vastu vaielnud tasumata

liisingumaksete ja intressi summale (debitoorne võlg kokku 1439 eurot 53 senti) ja viivise arvestusele

(205 eurot 43 senti). Need summad tuleb kostjalt liisingulepingu ja selle üldtingimuste alusel välja

mõista. Pooled ei vaidle ka selle üle, et tasumata liisingumaksete summa on 13 895 eurot 12 senti

(käibemaksuta).

Liisingulepingu lisa 1 kohaselt oli liisinguvõtjal kohustus hagejale sõiduk tagastada. Lisa 1 p 2 järgi

oli liisinguvõtjal kohustus hüvitada hagejale liisingueseme müügikõlblikuks seadmise ja

võõrandamisega kaasnevad kulud. Sõiduki võõrandamisteenusega seotud kulud (558 eurot 41 senti

(käibemaksuta) on põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista. OÜ Moneklar (sõiduki müüja) on

esitanud teenustasu kohta arve ja kostja pole tõendanud, et tasumäär umbes 5% sõiduki müügihinnast

oleks ebamõistlikult kõrge. Sõiduki tagastusteenuse ja transporditeenuse eest OÜ-le Reeborn tasutud

summa (383 eurot 47 senti) kostjalt väljamõistmine ei ole põhjendatud. Tõenditest nähtuvalt seisis

sõiduk 2008. a septembris vähemalt nädala Toyota esinduse hooldussaalis, hageja teadis sellest ning

tal oli võimalik sõidukile järele minna. Hageja ei ole tõendanud, et transporditeenuse kasutamine oli

põhjendatud.

Kostja taotlus viivist vähendada (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1) tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole

tõendanud, et viivise suurus või viivise määr oleks ebamõistlikult suur. Kostja kui juriidilise isiku

puhul ei saa lähtuda eraisikule antava laenu intressimääradest.

Seega võlgneb kostja hagejale kokku 16 098 eurot 49 senti (debitoorne võlgnevus 1439 eurot 53 senti

+ viivis 205 eurot 43 senti + sõiduki võõrandamisteenusega seotud kulud 558 eurot 41 senti +

tasumata liisingumaksed 13 895 eurot 12 senti).

Liisingulepingu lisa nr 1 p 2 sätestab, et liisinguvõtja on kohustatud hüvitama liisinguandjale

liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud, st liisingueseme võõrandmisest saadud summa ja

liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa

vahe. Seega üldtingimuste kohaselt tuleks arvestada liisingueseme müügihinnaga, seevastu

VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb lähtuda liisingueseme väärtusest. Kuna kostjal ei ole üldjuhul võimalik

kontrollida liisingueseme võõrandamise protsessi ja kindlustada vara müük parima võimaliku

hinnaga, ei saa talle teha kohustuseks võtta võimalik risk ainult enda kanda. Liisingulepingu lisa 1

tuleb lugeda tüüptingimustega sõlmituks ning see tüüptingimus on ebamõistlikult liisinguvõtjat

kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine.

Pooled vaidlevad selle üle, kui suur oli sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel. Tõenditest nähtuvalt

tuleb sõiduk selle vanust arvestades lugeda keskmises seisukorras olevaks, v.a pihustite vahetamine,

mille maksumuseks oleks olnud 2217 eurot 73 senti. Hageja ei ole näidanud, et võimalikud sõiduki

defektid stangedel ja kängururaual vähendaksid sõiduki tegelikku väärtust tagastamise ajal. Portaali

www.auto24.ee väljavõtte järgi on sama marki 2003. aasta sõidukite hind keskmiselt 16 800 eurot.

Arvestades pihustite vahetamise hinda 2217 eurot 73 senti ning seda, et portaali väljavõte on tehtud

2012. aastal, tuleb sõiduki tegelikuks väärtuseks selle tagastamise ajal lugeda 15 000 eurot

(käibemaksuta).

Arvestades eeltoodut, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1098 eurot 49 senti (liisinguandjale

võlgnetav summa 16 098 eurot 49 senti – sõiduki väärtus 15 000 eurot). Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0,25% põhivõlalt

893 eurot 6 senti (debitoorne võlgnevus + sõiduki võõrandamisteenusega seotud kulud + tasumata

liisingumaksed) – sõiduki väärtus).

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti

rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

hageja nõue rahuldamata, ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 7491 eurot (põhivõlg 7285 eurot 57 senti ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 205 eurot 43 senti), samuti viivise 12 931 eurot 88 senti põhisummalt alates

hagiavalduse esitamisest kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ja sealt edasi põhisummalt viivise

0,25% päevas kuni põhinõude täitmiseni.

Ringkonnakohus ei kontrollinud maakohtu otsust osas, milles maakohtu otsust ei vaidlustatud. Pooled

ei vaidlustanud seda, et kostja võlgneb hagejale kokku 16 098 eurot 49 senti. Hageja vaidlustas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata vara tagastamise- ja transporditeenuse

kulude nõude 383 eurot 47 senti, ja tuvastas, et liisingulepingu lisa 1 on tüüptingimus. Samuti

vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, milles maakohus luges sõiduki väärtuseks 15 000 eurot.

Hageja nõue tagastamiskulude ja transporditeenuse hüvitamiseks (kokku 383 eurot 47 senti) tuleneb

lisast 1 ja on kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 4. See nõue tuleb rahuldada. Sõiduki tagastamisteenuse kulu

159 eurot 78 senti võib olla liiga suur, kuid kostja ei ole esitanud vastuväiteid ega tõendanud, milline

oli lepingu lõpetamise ajal mõistlik tasu. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtus osutatud

transporditeenuse vajalikkust ning väide, et selle teenuse kulu on suur, ei anna alust jätta hageja nõue

223 euro 69 sendi saamiseks rahuldamata.

Maakohus tuvastas põhjendamatult, et lisa 1 on tüüptingimus. Menetlusosalised sellele ei viidanud.

Lisa sõlmimine pärast seda, kui liisinguvõtjal tekkis võlgnevus ja liisinguandjal tekkis õigus leping

üles öelda, viitab, et pooled leppisid selles eraldi kokku. Lisa tühisuse tuvastamiseks ei ole alust.

Hageja on tõendanud, et kostja võlgnevusest tuleb maha arvata sõiduki müügihind 8990 eurot

96 senti. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Poolte

kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust

müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik

endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim

tulemus. Kostja ei ole heitnud hagejale ette, et liisingueseme müümisel oleks rikutud kostja õigusi.

Tõenditest nähtuvalt toimus sõiduki müük turu tingimustes nõudluse-pakkumise kohaselt (hind

kujunes enampakkumise tulemusel). Sel viisil võõrandatud sõiduki müügihind peegeldab sõiduki

tegelikku turuväärtust. Sõiduki müügihinna tuvastamisel jättis maakohus menetlusõiguse norme

rikkudes hindamata kuus hageja esitatud tõendit. Hageja tõendas, et sõiduki müügihind on võrdne

tagastamisaegse turuväärtusega. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.

Apellatsiooniastmes ei ole viivise suurust vaidlustatud. Menetlusosalised ei ole viivise suuruse kohta

avaldanud seisukohti ka kirjalikes dokumentides. Arvestades apellatsiooni piire, ei saa

ringkonnakohus omal algatusel viivise suurusele hinnangut anda. Hageja kasuks tuleb kostjalt välja

mõista viivis summaliselt kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni 0,25%

tasumata summast päevas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kostja kaebus

rahuldada. Alternatiivselt palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

lahendamiseks samale maakohtule või ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtul ei olnud õigust tuvastada, et lisa 1 on tüüptingimus.

Kohus kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Asjas tuli kohaldada

VÕS § 367 lg-t 3. Ringkonnakohus kohaldas viidatud sätet valesti, kui leidis, et kahju

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda sõiduki väärtusest selle võõrandamise hetkel. Siinkohal on

kohtuotsus ka vastuoluline, sest ringkonnakohus on samas märkinud, et arvestada tuleb sõiduki

turuväärtusega tagastamise hetkel. Ringkonnakohus ei hinnanud sõiduki väärtuse tuvastamisel

tõendeid nõuetekohaselt, kui jättis kohtule esitatud portaali www.auto24.ee väljavõtte (millele

maakohus tugines otsuse tegemisel) analüüsimata. Ringkonnakohus ei ole tõendite ümberhindamist

põhjendanud.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kostja viivise vähendamise taotluse käsitlemata ja mõistis

välja viivise, mis ületab põhivõlgnevust kolm korda. Kõigi viiviste väljamõistmisel on kostja

kohustuste maht käenduslepinguga võetud kohustuste mahust suurem.

7. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

tühistamiseks, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi.

9. Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja oma nõudes liisingulepingu lisa 1 p-le 2, paludes kostjal

hüvitada liisinguvõtja võlgnevuse (debitoorne võlgnevus, viivis, sõiduki jääkmaksumus, sõiduki

tagastamise ja müümise kulud) ja tagastatud sõiduki müügist saadud summa vahe. Nimetatud

lepingupunkti kohaselt juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui

liisinguandjale liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa ja liisingueseme valduse

ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlblikuks seadmisega ning muude liisingueseme

võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama

liisinguandjale nimetatud summade vahe liisinguandja esitatava teatise alusel.

VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-

test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal

(vt selle kohta nt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik

väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Eeltoodust tuleneb, et liisingulepingu lisa 1 p-s 2 kokkulepitu erineb seaduses sätestatust – lepingu

järgi tuleb liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada sõiduki müügihinda, mitte aga

sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel, nagu on sätestatud seaduses.

10. Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus

liisingulepingu lisa 1 p 2 alusel nõuda, tuli kohtutel omal algatusel kontrollida, kas see lepingupunkt

on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena

kehtiv. Selline kohustus oli kohtutel sõltumata poolte taotlustest, sest liisinguleping sisaldas

eeldatavasti hageja väljatöötatud tüüptingimusi (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-182-12, p 12; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 22).

Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus tuvastas kõnealuse lepingupunkti

tüüptingimuse iseloomu põhjendamatult, kuna menetlusosalised sellele ei viidanud. Maakohus luges

liisingulepingu lisa 1 tüüptingimusega sõlmituks, kuna kohtule teadaolevalt sõlmib hageja

liisingulepingute ennetähtaegse lõpetamise lepinguid samasuguses sõnastuses. Ringkonnakohtu

otsuse põhjendustest ei selgu, miks ta ei nõustu maakohtu tuvastatud asjaoludest tuleneva

seisukohaga. Ringkonnakohus on oma vastupidist järeldust põhjendanud üksnes sellega, et lisa

sõlmimine pärast liisinguvõtja võlgnevuse tekkimist ning olukorras, kus liisinguandjal oli tekkinud

ülesütlemise õigus, viitab pigem pooltevahelisele eraldi kokkuleppele.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii

lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma

läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda

kasutatakse, võimeline mõjutama. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi

läbi räägitud (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12; 8. mai 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11). Seega leiab kolleegium, et praeguses vaidluses ei ole

välistatud, et liisingulepingu lisa 1 p 2 on tüüptingimus.

11. Kuivõrd maakohus asus seisukohale, et kõnealune lepingupunkt oli tüüptingimus, hindas ta

põhjendatult ka selle kehtivust VÕS § 42 järgi. Maakohus leidis, et kõnealune tüüptingimus on tühine

ja asjas kohaldub seetõttu VÕS § 367 lg 3. Maakohus tugines siinkohal Riigikohtu seisukohale, et

tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine on kokkulepe, mille järgi ei

võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse

arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Riigikohtu seisukoha järgi on selline

tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui

teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses

(vt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 17). Riigikohtu 8. oktoobril 2008

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 tehtud otsuse p-s 17 on osutatud, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja

suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad.

Kolleegium on selgitanud veel, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme

väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja

tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt

eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada

ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik,

mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja

mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav

ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud

(vt Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud otsuse p 18 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 tehtud

otsuse p 16).

Eeltoodust tuleneb, et isegi kui vaidlusalune liisingulepingu lisa 1 p 2 on tüüptingimusena tühine, ei

pruugi see asjaolu muuta ringkonnakohtu otsust liisinguandja nõude rahuldamise kohta valeks juhul,

kui hind, millega sõiduk müüdi, vastas sõiduki väärtusele selle hagejale tagastamise hetkel.

12. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et sõiduk müüdi turu tingimustes (müük enampakkumisel)

ning sel viisil võõrandatud sõiduki müügihind peegeldaski selle turuväärtust. Kolleegium ei nõustu

kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus sõiduki väärtuse kohta esitatud tõendite

hindamisel menetlusõiguse norme. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et maakohtu otsusest ei selgu,

millistele kostja tõenditele tuginedes asus maakohus seisukohale, et sõiduki tegelik väärtus selle

tagastamise ajal oli 15 000 eurot. Ringkonnakohus osutas tõenditele, mis jäid maakohtus hindamata

ja mis kinnitavad hageja väidet, et sõiduki müügihinnaks ei saanud olla portaali www.auto24.ee

väljavõttes kajastatud sarnaste sõidukite keskmine hind, vaid tõenditest tulenevalt oli sõiduki

müügihind võrdne selle tagastamisaegse turuväärtusega. Ringkonnakohus on oma järeldust

põhjendanud ning ei ole selle asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

13. Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult

kostja viivise vähendamise taotluse käsitlemata.

Kohtutoimikust nähtuvalt esitas kostja maakohtu menetluses viivise vähendamise taotluse, leides, et

mõistlikuks viivise määraks saaks pidada 0,1% päevas (36,5% aastas) (vt kohtutoimiku I kd, tl 64).

Maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata, leides, et kostja pole tõendanud, et juriidiliste isikute

vahelises lepingulises suhtes nõutud viivise määr 0,25% päevas (91,25% aastas) oleks ebamõistlikult

suur. Maakohtu otsuse peale, millega hageja nõue rahuldati osaliselt, kostja apellatsioonkaebust ei

esitanud. Ka ei ole kostja esitanud hageja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses taotlust vähendada

maakohtu otsusega õigeks loetud määra (0,25% päevas) järgi ringkonnakohtu arvestatud viivist.

Seega märkis ringkonnakohus õigesti, et kuivõrd pooled ei ole viivise suuruse kohta oma seisukohti

apellatsioonimenetluses esitanud, tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 439) ning

ringkonnakohus ei saa anda viivise suuruse kohta hinnangut omal algatusel.

14. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja võib TsMS § 174 lg 1 alusel nõuda Tartu Maakohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu