3-1-1-137-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja

number

3-1-1-137-13

Määruse

kuupäev

13. jaanuar

2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes

Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Raivo Paala vahistamine

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu 12. novembri 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-6111

Kaebuse

esitaja ja kaebuse liik

Raivo Paala

kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör

Kristiina Laas

Asja

läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. detsember

2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri

2013 määrus Raivo Paala vahistamise asjas muutmata ja kaitsja

määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus menetleb

Raivo Paala süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 3892 lg 2

- § 25 lg-te 2 ja 4 ning

§ 3811 lg 1 järgi kriminaalasja

nr 1-13-6111, millega 4. oktoobril 2013 liideti kriminaalasi nr 1-10-17160,

mille ese oli

R. Paala süüdistus KarS § 3892 lg 2, § 3891

lg 2, § 3811 lg 1, § 344 lg 1 - § 22

lg 2 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud

kuritegude

toimepanemises.

2. Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiina Laas esitas 30. septembril

2013 kriminaalasjas nr 1-13-6111

eelistungil taotluse R. Paala

vahistamiseks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2 alusel seoses

ohuga, et

viimane võib vabaduses jätkata kuritegude toimepanemist ja hoiduda

kõrvale kriminaalmenetlusest.

3. Tartu Maakohtu 4. oktoobri

2013. a määrusega jäeti prokuröri taotlus rahuldamata. Maakohus märkis, et

R. Paala on

eelnevalt kõrvale hoidunud kohtuotsusega mõistetud karistuse

kandmisest ja on olnud tagaotsitav. Kohtule ei ole aga

esitatud tõendeid, mis

viitaksid, et vabaduses viibides võiks R. Paala jätkuvalt kuritegusid toime

panna. R. Paalal on

kindel elu- ja töökoht ja tal ei ole välismaal

sugulasi. Lisaks on R. Paala varem kriminaalkorras karistatud, ta on

viibinud

aasta vangistuses ja seega on tal olnud võimalus teha varasemast käitumisest

õiged järeldused. Eeltoodust lähtudes leidis

kohus, et kriminaalmenetlust saab

tagada ka vähem koormava tõkendiga, ja kohaldas R. Paala suhtes elukohast

lahkumise keeldu.

4. Maakohtu määruse peale

esitas määruskaebuse prokurör K. Laas, kes taotles maakohtu määruse

tühistamist ning

R. Paala vahistamist. Määruskaebuse esitaja

põhiseisukohad olid järgmised.

4.1. Kohus ei hinnanud

süüdistuse põhjendatust sisuliselt, kuigi see hindamisvõimalus oli kohtul

olemas, lähtudes

süüdistusaktis märgitud tõenditest ja kriminaalasja

materjalidest.

4.2. Vahistamisaluste

olemasolu on alati oletuslikku laadi ja hinnang ohu olemasolule tuleb anda

isiku varasema

käitumise põhjal. Tegemist on prognoosiga, mille realiseerumist peab

tõkendi kohaldamine ära hoidma.

Maksukuritegude toimepanemisele

spetsialiseerunud R. Paalale on ette heidetud seitsme erineva kuriteo

toimepanemist.

Osa süüdistuses kirjeldatud kuritegudest on toime pandud ajal, mil

maakohus arutas R. Paala kriminaalasja, mille raames

mõistetud karistust R. Paala

praegu kannab; käesolevas asjas esitatud süüdistuse kohaselt pani R. Paala

talle süüks

arvatava maksukuriteo toime ajal, mil ta oli tagaotsitav. Seega on R. Paala

suure kuritegeliku aktiivsusega isik ja uute

maksukuritegude toimepanemise

vältimiseks tuleb tõkendina kohaldada vahistamist.

5. Tartu Ringkonnakohus

rahuldas 12. novembri 2013. a määrusega kaebuse, tühistas maakohtu

määruse ja vahistas

R. Paala. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

5.1. Kui vahistamist

taotletakse kriminaalasjas, mille puhul toimub maakohtus juba süüteomenetlus,

ei saa

ringkonnakohus üldjuhul anda hinnangut, kas esineb põhjendatud

kuriteokahtlus või mitte: kuriteokahtluse põhjendatuse

üle saab otsustada vaid isiku

süüküsimust arutav maakohus. Seetõttu jättis ringkonnakohus tähelepanuta

prokuröri väited

seoses kuriteokahtluse olemasoluga. Ringkonnakohus saab arutada

vaid küsimust, kas esineb piisavalt andmeid

vahistamisaluste esinemise kohta.

KrMS § 130 lg-s 2 osutatud vahistamise alused kehtivad nii kohtueelse-

kui ka

kohtuliku menetlemise korral, s.t nad laiendavad KrMS § 130 lg-s 4

nimetatud vahistamise aluseid.

5.2. R. Paala on varem

hoidunud aktiivselt kõrvale talle kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele

pööramisest. Ta

kuulutati tagaotsitavaks ja tema tabamisele kulus kümme kuud. R. Paala

on seega oma käitumisega näidanud, et hirm

võimaliku karistuse ja selle

täitmisele pööramise ees mõjutab tema käitumist sellisel määral, et võib

reaalselt kaasa tuua

ka kohtumenetlusest kõrvalehoidumise. Seetõttu esineb vahistamisalus

reaalse pakkuminekuohu tähenduses. Ühtlasi on

R. Paala kõrvale hoidunud

menetlusest ka selle laiemas tähenduses, s.o takistanud kohtumenetluse kulgu.

Kui varasemas

menetluses esitas R. Paala kohtule tõsikindla kahtlusega

võltsitud ja tegelikkusele mittevastavaid arstitõendeid, on ta

praegu esitanud taotlusi

asjassepuutumatute tunnistajate ülekuulamiseks ning kõikvõimalikke teisi

taotlusi, mille

eesmärk on korralise kohtumenetluse takistamine. Eeltoodu

valguses võib R. Paala hoiduda kriminaalmenetlusest

kõrvale.

5.3. Ringkonnakohus ei

nõustunud maakohtu seisukohaga uute kuritegude toimepanemise ohu puudumise

osas. R. Paalat

on varem karistatud KarS § 386 järgi ja ka nüüd on R. Paalale

esitatud süüdistus maksukuritegude toimepanemises.

Oluline on, et süüdistuse

kohaselt pani R. Paala uue kuriteo toime ajal, kui ta oli süüdi tunnistatud

KarS § 386 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja ta hoidus

karistuse kandmisest kõrvale. Kuna R. Paala on taas antud kohtu

alla

majanduskuritegude toimepanemises, ei ole varasem karistus avaldanud soovitud

mõju. Eelneva valguses on

tuvastatud uute kuritegude toimepanemise oht.

5.4. Maakohtul ei olnud

võimalik kohaldada R. Paala suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu, kuna

puudub

prokuröri vastavasisuline taotlus. Ühtlasi ei takista see tõkend R. Paala

riigist lahkumist, kohtumenetlusest

kõrvalehoidumist ega uute kuritegude

toimepanemist. Seega elukohast lahkumise keeld ei suuda R. Paala puhul tagada

kohtumenetluse efektiivset läbiviimist ega vajadusel süüdimõistva kohtuotsuse

täitmist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse

peale esitas määruskaebuse R. Paala kaitsja Mart Angerjärv, kes taotleb

ringkonnakohtu

määruse tühistamist osas, milles kohaldati R. Paala suhtes tõkendina

vahistamist, ja R. Paala viivitamatut vabastamist

vahi alt.

Alternatiivselt taotleb kaitsja R. Paala suhtes tõkendina kohaldatud

vahistamise asendamist elektroonilisele

valvele allumise kohustusega.

7. Ringkonnakohus jättis R. Paala

kaitsja M. Angerjärve kohtuistungile kutsumata ja rikkus tulenevalt

Riigikohtu

praktikast seeläbi oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339

lg 2 tähenduses. KrMS § 165 lg-st 4 tuleneb, et kui

adressaat ei

kinnita elektronposti aadressil kätte toimetatud kohtukutse kättesaamist, tuleb

isik kutsuda istungile tavaposti

kasutades. See kehtib küll üksnes juhul, kui

kutsutav isik ei ole kohtule viimase poolt kasutatud e-posti aadressi

teatavaks

teinud. Praegu see aga nii ongi. Nimelt ei olnud M. Angerjärv

ringkonnakohtule viimase poolt kasutatud e-

posti aadressi mart@angerjarvkrautmann.ee

teatavaks teinud. Seega oleks ringkonnakohus pidanud kohtukutse kaitsjale

edastama kas tähtkirjaga või avaliku e-toimiku süsteemi kaudu, mida kohus aga

ei teinud. Kuna kaitsja ei ole kohtukutset

kätte saanud, ei ole teda kohtuistungile

kutsutud. Seega eksis kohus KrMS § 390 lg-s 4 sätestatu vastu ja

rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

8. Lisaks leiab

määruskaebuse esitaja, et ringkonnakohus ei saa kohaldada tõkendina

vahistamist, kui ei kuulata ära

puudutatud isikut ja ei võimaldata kaitsja

osalemist istungil. KrMS § 390 lg 4 on põhiseadusega vastuolus osas,

milles

kaitsja ilmumata jäämine ei takista määruskaebuse läbivaatamist ja

vahistamistaotluse rahuldamist ning võimaldab

istungil süüdistatava ja/või

kaitsja osavõtuta vahi alla võtmise otsustamist.

9. Määruskaebuse esitaja

leiab, et ringkonnakohus on R. Paala vahistamisaluste tuvastamisel

lähtunud ebaõigesti KrMS

§ 130 lg-st 2. Määruskaebuse esitaja on

seisukohal, et KrMS § 130 lg 4 on erinorm § 130 lg 2

suhtes, seega kohtu alla

antud ja vabaduses viibiva süüdistatava saab vahistada

üksnes KrMS § 130 lg-s 4 toodud alustel. Vastupidine seisukoht

muudaks

KrMS § 130 lg 4 sisutühjaks. Käesolevas asjas ei ole R. Paala

menetlusest kõrvale hoidunud: asjas on määratud

istungid ja ühegi asjaolu põhjal

ei saa väita, et R. Paala ei ole nendel osalenud; ühtlasi ei ole R. Paala

kordagi jätnud

menetleja kutsel mõjuva põhjuseta ilmumata. Ainuüksi tulevikus toimuval

istungil osalemise tagamine ei ole

nõuetekohane põhjendus õigustamaks tõkendina

vahistamise kohaldamist. Ei saa nõustuda seisukohaga, et R. Paala võib

panna tulevikus toime maksukuritegusid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. R. Paala kaitsja

M. Angerjärv leiab, et ringkonnakohus jättis ta kohtuistungile

kutsumata. Kaebuse esitaja viitab

sealjuures KrMS § 165 lg-le 4 ja

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2013. a määrusele

kriminaalasjas nr 3-1-

1-11-13. Kolleegium leiab, et praegune asi erineb

asjast nr 3-1-1-11-13 ja ringkonnakohus kutsus M. Angerjärve

istungile KrMS § 165 lg-s 4 sätestatut järgides.

11. Eelmises punktis

viidatud kriminaalasjas oli tegemist olukorraga, kus ringkonnakohus kutsus

kaitsja istungile sellisel

meiliaadressil, mida toimikumaterjalide kohaselt polnud

menetluse käigus varem kasutatud. Seega ei olnud tegemist

menetlusosalise poolt

menetlejale avaldatud elektronposti aadressiga, vaid ringkonnakohtu enda poolt

välja selgitatud

meiliaadressiga. Praegusel juhul on aga M. Angerjärv korduvalt

suhelnud aadressil mart@angerjarvkrautmann.ee

maakohtuga (nt tl-d 42, 58 ja 90);

kaitsja on selle e-posti aadressi välja toonud maakohtule edastatud kaitseaktis

(tl 88);

sellel meiliaadressil on M. Angerjärv vahetanud maakohtuga kirju

ka käesolevas määruskaebemenetluses (tl-d 177 ja

178). Seega oli M. Angerjärv

aadressi mart@angerjarvkrautmann.ee avaldanud maakohtule. Et KrMS § 16 lg-st 1

tulenevalt on maakohus menetleja, on meiliaadress mart@angerjarvkrautmann.ee menetlusosalise

poolt menetlejale

avaldatud elektronposti aadress KrMS § 165 lg 4

esimese lause tähenduses. Seega ei saa väita, et ringkonnakohus

selgitas

aadressi välja ise. Eelöeldust järeldub, et ringkonnakohus kutsus kaitsja

õigesti kohtuistungile ja kohtukutse

kättesaamise kinnitamata jätmisel M. Angerjärve

poolt ei ole õiguslikku tähendust.

12. Kaitsja on esitanud taotluse

tunnistada KrMS § 390 lg 4 põhiseadusvastaseks osas, milles kaitsja

ilmumata jäämine

ei takista määruskaebuse läbivaatamist ja vahistamistaotluse

rahuldamist ning võimaldab istungil süüdistatava ja/või

kaitsja osavõtuta vahi

alla võtmise otsustamist. Seda taotlust ei ole kaitsja põhistanud. Eeldatavasti

on säte kaitsja

hinnangul vastuolus põhiseaduse § 21 esimese lõike teises

lauses isikule tagatud kaitseõigusega. Kolleegium märgib, et

KrMS § 390 lg-ga 4

ei sätestata regulatsiooni, mis keelaks kaitsjal kohtuistungist osavõtu.

Vastupidi, seadusandja on

pannud kohtule kohustuse kutsuda kaitsja

vahistamisega seonduvat käsitlevale kohtuistungile, mida Tartu

Ringkonnakohus on

ülaltoodust tulenevalt ka korrektselt teinud. Kolleegiumi hinnangul ei anna kaitsja

põhistamata

taotlus seega alust tunnistada KrMS § 390 lg 4 osaliselt põhiseadusega

vastuolus olevaks.

13. Ei ole võimalik

nõustuda väitega, et kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava saab

vahistada üksnes KrMS

§ 130 lg-s 4 toodud alustel, mitte aga KrMS § 130

lg 2 järgi. Riigikohus on leidnud, et kuna KrMS § 130 lg-s 2

nimetatakse eeluurimiskohtuniku määruse kõrval ka kohtumäärust, on selle sätte

alusel lisaks kahtlustatava või

süüdistatava vahistamisele kohtueelses

menetluses võimalik süüdistatavat vahistada ka kohtumenetluses (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12,

p 19). Põhjendatuks ei saa pidada kaitsja

arusaama, et sellise tõlgenduse

kohaselt muutub KrMS § 130 lg 4 sisutühjaks: erinevalt KrMS § 130

lg-st 2 võib kohus

KrMS § 130 lg 4 alusel vahistada isiku ka

siis, kui puudub prokuratuuri taotlus.

14. Kolleegiumi hinnangul

on ringkonnakohus korrektselt tuvastanud ja põhistanud vahistamisaluste

olemasolu. Kohus

on R. Paala enda varasemale varjamisele viidates leidnud,

et süüdistatav võib minna pakku. Riigikohus on varem

märkinud, et

vahistamisaluse põhjendamisel saab muu hulgas tugineda isiku eelnevale

elukäigule (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a

määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.2 ja 12. aprilli 2012. a

määrus asjas nr 3-1-

1-32-12, p 9.2). Nendes lahendites on Riigikohus märkinud

ka seda, et vahistamisaluse võib tuletada isiku kalduvusest

panna toime teatud

liiki kuritegusid. Ringkonnakohus ongi praeguses asjas leidnud, et varem

maksukuriteos süüdi

tunnistatud R. Paala võib tulevikus panna toime uusi

maksukuritegusid. Kohus on viidanud ka sellele, et praeguse

menetluse esemeks

olevad väidetavad maksukuriteod pani R. Paala süüdistuse kohaselt toime

ajal, mil ta hoidus eelmise

maksukuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest

kõrvale.

15. Kolleegium ei pea

võimalikuks rahuldada kaebaja taotlust asendada R. Paala vahistamine

elektroonilise valvega.

Ringkonnakohus on maakohtu poolt süüdistatavale

määratud elukohast lahkumise keeldu analüüsides märkinud, et kui

juba jõustunud

süüdimõistev kohtuotsus ei olnud piisav tagamaks R. Paala Eestisse jäämist ja

kohtuotsuse täitmist, ei

suuda elukohast lahkumise keeld kindlasti tagada tema osavõttu

kohtuistungist. Kolleegium leiab, et samasugusel

põhjusel ei ole võimalik

asendada vahistamist elektroonilise valvega: kui R. Paalal ei takistanud

Eestist lahkumist

jõustunud kohtuotsus, siis seda enam pole põhjust uskuda, et ta

jääb Eestisse juhul, kui talle kohtumäärusega

elektroonilist valvet

kohaldatakse. R. Paala võimaliku pakkumineku poolt kõneleb ka asjaolu, et teda

süüdistatakse

ulatuslikus maksupettuses, mis võib varem maksualase kurteo toime

pannud isikule kaasa tuua range karistuse.

16. Eeltoodust tulenevalt ja

juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1,

jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2013. a

määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi