3-1-1-129-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-129-13

Otsuse kuupäev

13. jaanuar 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Andrus Suklese õigeksmõistmises süüdistuses

KarS § 114 p 5 - § 221 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

18. juuni

2013.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11-12591

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuröri Steven-Hristo Evestuse ning Andrus Suklese

kaitsjate vandeadvokaatide Kristiina Lee ja Küllike Nammi

kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. detsember 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsus Andrus Suklese õigeksmõistmises

muutmata.

2. Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrus Suklesele esitati süüdistus KarS § 114 p 5 - § 221 lg 1 järgi, s.o teise inimese tapmisele

kihutamise katses omakasu motiivil. Süüdistuse kohaselt maksis ta 26. augustil 2010 kella 18-19

vahelisel ajal Tallinnas Tartu maantee ja Liivalaia tänava vahetus läheduses A-le oma endise

äripartneri OÜ S ainuosaniku ja juhatuse liikme T. L.-i tapmise eest ettemaksuna 1000 eurot ning

lubas maksta ülejäänud 9000 eurot pärast tapmise toimepanemist. Samuti andis ta tapmise täideviijale

üle T. L.-i fotod, tutvustas ohvri võimalikke asukohti, liikumistrajektoori, lähikondseid ning nende

elukohti, kallutades sellise tegevusega kuriteo täideviijat T. L.-i tapmisele. Tapmise toimepanemise

hoidis ära politseiametnike sekkumine. A. Sukles tegutses omakasu motiivil, s.o seoses varalise kasu

saamisega OÜ S ja MaxKinnisvara OÜ vahel 31. jaanuaril 2005 sõlmitud koostöölepingus märgitud

X kinnistu arendamisest.

2. Harju Maakohtu 7. jaanuari 2013. a otsusega mõisteti A. Sukles õigeks. Kohtuotsuses märgiti

esmalt, et kriminaalmenetluse alustamine KarS § 114 p 5 - § 25 lg 2 alusel ei olnud põhjendatud. 16.

augustil 2010 ei olnud T. L.-i suhtes mõrvakatset toime pandud. Isegi kui eeldada, et A. Sukles oli

avaldanud soovi T. L.-i tappa, ei olnud maakohtu hinnangul sellise teoplaani avaldamise näol

tegemist süüteo toimepanemise alustamisega KarS § 25 lg 2 mõttes, vaid tulevikku suunatud

teotahtluse väljendamisega. Kriminaalmenetluse alusetu alustamine ei muuda siiski kriminaalasjas

järgnevalt tehtud menetlustoiminguid ja kogutud tõendeid ebaseaduslikuks ning lubamatuks.

3. Samas tuleb A. Sukles õigeks mõista seetõttu, et kriminaalmenetluse toimetamisel rakendati

ebaseaduslikult politseiagent A-d, kes ei olnud Eesti Vabariigi kodanik.

3.1 Jälitustegevuse ajal nägi KrMS § 120 ette, et politseiagent on ametnik, kes kogub

kriminaalmenetluses tõendeid muudetud identiteeti kasutades. Politseiagendil on kõik uurimisasutuse

ametniku kohustused niivõrd, kuivõrd see ei too kaasa muudetud identiteedi paljastamist. Tulenevalt

avaliku teenistuse seaduse § 14 lg-st 1 ning politsei ja piirivalve seaduse § 1 lg-st 6 ning §-st 38

saanuks politseiagendina tegutseda üksnes Eesti Vabariigi kodanik.

3.2 Muud tõlgendust ei võimalda ka PS § 123, mille kohaselt olukorras, kus Eesti seadused või muud

aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.

Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooni (edaspidi

konventsioon) artikkel 14 p 1 kohaselt võivad taotluse esitanud ja taotluse saanud liikmesriik kokku

leppida, et teineteise abistamiseks kasutavad nad politseiametnikku, kelle identiteet on varjatud või

muudetud. Konventsioon on küll Riigikogu poolt vastu võetud, kuid vastavalt Euroopa Liidu

liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooniga ühinemise seaduse §

3 p-le 2 on Eesti Vabariik deklareerinud, et artikkel 14 ei ole Eesti suhtes siduv. Seega ei kuulu

konventsioon selles osas rakendamisele ja Eesti Vabariigil puudus jälitustoimingute tegemise ajal

õiguslik alus rakendada politseiagendina välisriigi kodanikku.

3.3 Kohtu veendumust kinnitavad nii Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades

vastastikuse õigusabi konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu (275 SE) esimese lugemise

stenogramm kui ka kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (175 SE). Alates 1. jaanuarist 2013 hakkasid kehtima

menetlusseadustiku muudatused, millega muu hulgas muudeti ka politseiagendi rakendamist

reguleerivat sätet. Kui varasema KrMS § 120 lg 1 kohaselt pidi politseiagent olema „ametnik“, siis

alates 1. jaanuarist 2013 on KrMS § 1269 kohaselt politseiagent „isik“. Seletuskirjas

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu teise lugemise juurde 30. mail 2012 selgitas õiguskomisjon, et muudatuse eesmärk on

laiendada politseiagendi regulatsiooni võrreldes kehtiva õigusega, võimaldades politseiagendina

tegutseda ka isikul, kes ei ole Eesti Vabariigi jälitusasutuse ametnik. Samas on rahvusvahelise

koostöö käigus otstarbekas kasutada ka teisi isikuid, sealhulgas teise riigi politseiametnikke.

3.4 Kuigi vastavalt 16. novembril 2006 jõustunud Eesti Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse

vahelisele kuritegevuse vastase võitluse piiriülese koostöö kokkuleppele ei takista muu riigi

kodakondsus politseiametnike kasutamist Eesti Vabariigis läbiviidavates kriminaalmenetlustes

kuriteo avastamisel politseiagentidena, ei ole see kokkulepe seaduslikuks aluseks politseiagendi A

rakendamisel. Nimelt on tegemist valitsustevahelise kokkuleppega, mis ei ole Riigikogu poolt

ratifitseeritud. Seetõttu ei prevaleeri selline kokkulepe riigisiseste seaduste üle PS § 123 tähenduses.

3.5 Jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 111 ja alates 1. jaanuarist 2013 kehtima hakanud

KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu tegemisel on

järgitud seaduse nõudeid. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud A politseiagendina rakendamise

ebaseaduslikkuse, on tegemist jälitusmenetluse käigus aset leidnud rikkumisega ning kõik tõendid,

mis on saadud A-d kasutades, tuleb tõendite kogumist välja jätta. Sellised tõendid on A ja A. Suklese

vestluste salvestised 25. augustil 2010 ja 26. augustil 2010; 16. detsembri 2010. a jälitusprotokollid

nende isikute kohtumiste varjatud jälgimise ja vestluste pealtkuulamise kohta; 22. detsembri 2010. a

jälitusprotokoll A. Suklese ja A vahel peetud telefonikõnede salvestuse osas (25. august 2010 kell

16:24:57, kell 18:01:45, kell 18:06:14 ja 26. august 2010 kell 16:11:29) ning A kohtuistungil antud

ütlused.

3.6 Kuna süüdistus A. Suklesele on esitatud selles, et ta kallutas A-d T. L.-i leidmisele ja tapmise

toimepanemisele, ja kuna kõik A-ga seonduvad tõendid on osutunud kohtukõlbmatuteks, siis

järelikult puudub isik, keda A. Sukles süüdistuse kohaselt T. L.-i tapmisele kallutas ning kellele

ettemaksuna 1000 eurot andis. Seega puudub A. Suklese tegevuses KarS § 114 p 5 - § 221 lg 1

kuriteokoosseis.

3.7 Kohus vähendas nii süüdistatavale kui ka kannatanule riigi poolt hüvitatava õigusabi eest tasutud

summa suurust ja hüvitas A. Suklesele 27 000 eurot ning T. L.-ile 19 000 eurot.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsusega muudeti Harju Maakohtu 7. jaanuari 2013. a

otsuse põhiosa ja loeti, et 16. augustil 2010 esines alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Muus osas

jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsjate apellatsioon, mis

puudutas kulude osalist hüvitamist, jäeti rahuldamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti muutmata maakohtu õigeksmõistev otsus ja asja

saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Prokurör leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

KrMS § 362 p 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 2 mõttes.

KrMS § 120 lg 1 (alates 1. jaanuarist 2013 KrMS § 126¹ lg 4) ebaõige tõlgendamine tõendite

lubatavuse otsustamisel viis ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuseni.

5.1 25. augustil 2010 politseiagendi rakendamise määruse koostamisel tuvastas riigiprokuratuur, et

isik, kellele antakse kriminaalmenetluses politseiagendina tegutsemise luba, on vastava eriväljaõppe

ja parimate oskustega välisriigi õiguskaitseasutuse ametnik. Riigiprokuratuur luges selle piisavaks

teabeks politseiagendi rakendamisel ning andis politseiagendile käesolevas kriminaalasjas seadusliku

volituse tõendite kogumisel tegutsemiseks. Tulenevalt KrMS §-st 120 sai politseiagendina tõendeid

koguda üksnes ametniku staatuses olev isik ja selleks sai olla üksnes uurimisasutuse ametnik, kuna

politseiagendina tegutsemine eeldas eriväljaõpet ja oskusi, mis said vajalikus ulatuses olla üksnes

politseiametnikul. Seega oli seadusandja kehtestanud tingimuse, mille kohaselt sai jälitustegevuses

tõendeid koguda politseiagendina üksnes ametnik, mitte eraisik. Maa- ja ringkonnakohtus ei ole

lükanud ümber asjaolu, et kriminaalmenetluses agendina rakendatud isik oli oma staatuselt välisriigi

uurimisasutuse ametnik.

5.2 Kriminaalmenetluse seadustikus kasutatud ametniku mõiste on autonoomne ning KrMS §-s 120

esitatud ametniku mõiste sisustamisel ei tule pöörduda avaliku teenistuse seaduse, politsei ja

piirivalve seaduse ega teiste seaduste poole, vaid tuleb järgida vastavas sättes toodud nõudeid ja sätte

mõtet. Lähtuda ei saa hilisematest õiguslikest arvamustest, mis ei kujuta endast KrMS §-s 2

nimetatud kriminaalmenetlusõiguse allikaid. Välisriigi ametnik ei koostanud Eesti Vabariigi

territooriumil menetlusdokumente ega teostanud iseseisvalt menetlustoiminguid.

5.3 Prokurör jääb varem kohtutes ja apellatsioonis esitatud arutluskäigu juurde ning leiab, et Euroopa

Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooniga ühinenud riigid

ja rahvusvaheline praktika on asunud seisukohale, et riigi deklaratsioon konventsiooni artikli 14

siduvuse kohta ei ole range keeld vastavat artiklit rakendada, vaid annab valikuvõimaluse riikidele

seda iga asja puhul eraldi kaaludes ja vastavalt vajadusele kasutada.

6. Samuti esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni A. Suklese kaitsjad vandeadvokaadid

Kristiina Lee ja Küllike Namm, kes taotlevad jätta A. Suklese õigeksmõistmine süüdistuses

KarS § 114 p 5 - KarS § 22¹ järgi jõusse, kuid muuta Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a

otsuse põhiosa, asendades toodud õiguslikud põhistused Riigikohtu põhistustega vastavalt

kassatsioonis toodule. Samuti paluvad nad tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles

hüvitati riigi eelarve vahenditest A. Suklesele tema poolt valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu summas 27 000 eurot, ning teha selles osas uus kohtuotsus, millega hüvitada 32 314

eurot 82 senti.

6.1 Ringkonnakohus asus seisukohale, et kriminaalasja alustamisel ei ole kriminaalmenetluse

seadustiku nõudeid rikutud. On kahtlus, et ringkonnakohtule esitatud jälitustoimik erineb maakohtu

poolt kontrollitud ja A. Suklese kaitsjatele tutvustatud jälitustoimikust. Kahtlust kinnitab täiendavalt

asjaolu, et 21. mail 2013 toimunud ringkonnakohtu istungil avaldas riigiprokurör kohtuvaidluses, et

andis enne kohtuistungi toimumist ringkonnakohtule üle dokumendid, mis ei sisaldunud maakohtu

poolt kontrollitud jälitustoimikus ning mida ei saa kohtuistungil avaldada. A. Suklese kaitsja palus

samal istungil ringkonnakohtul hinnata jälitustoimikut ja kontrollida, kas on tõendeid, mis on

kogutud väljaspool kriminaalmenetlust, kuivõrd kaitsjatele teadaolevalt selliseid tõendeid

jälitustoimikus ei sisaldu. Ringkonnakohus ei ole taotluse osas kohtuotsuses seisukohta avaldanud.

Kaitseõigust riivab oluliselt see, kui prokurör täiendab ringkonnakohtu menetluses jälitustoimikut

tõenditega, millega kaitsjatel ei ole võimalik tutvuda ja mis ei olnud kättesaadavad ka maakohtule.

Käesoleval juhul alustati kriminaalmenetlust raske isikuvastase kuriteo tunnustel selleks, et

rakendada erinevaid jälitustoiminguid (näiteks kuriteo matkimist politseiagendi poolt), mille abil

provotseerida A. Suklest võimaliku kuriteo toimepanemisele.

6.2 Kriminaalmenetluse alustamisel 16. augustil 2010 ei olnud T. L.-i vastu KarS § 114 p 5 - § 25 lg 2

tunnustega tegu toime pandud ja seega puudus 16. augustil 2010 kriminaalmenetluse alus.

Ringkonnakohtu seisukoha kohaselt olid praegusel juhul kriminaalmenetluse ajendiks KarS § 114 p 5

- 22¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused, s.o ringkonnakohtu käsitluse kohaselt olid

16. augustil 2010 olemas andmed, mis viitasid omakasu motiivil tapmisele kihutamise katsele,

omakasu motiivil tapmise ettepanekuga nõustumisele või omakasu motiivil tapmise kaastäideviimise

kokkuleppele. Kohtumenetluses on üle kuulatud kohtueelne menetleja J. S., kes andis ütlusi

kriminaalmenetluse alustamise asjaolude ja kvalifikatsiooni kohta, mistõttu ringkonnakohtu viidatud

seisukoht on äärmiselt üllatuslik ega ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kriminaalmenetlust ei

alustatud KarS § 114 p 5 - 22¹ lg 1 järgi, vaid algne kvalifikatsioon oli KarS § 114 p 5 - § 25 lg 2,

millest johtuvalt on kohatud viited KarS § 22¹ lg-s 1 sedastatule põhistamaks kriminaalmenetluse

alustamise seaduslikkust ja sisustamaks kriminaalmenetluse ajendit.

6.3 Politseiagentide (B ja A) rakendamise ajal oli konkreetne kahtlustatav A. Sukles, kes vastas

kahtlustatava legaaldefinitsioonile KrMS § 33 tähenduses, olles isik, kelle suhtes esines piisav alus

kahtlustamaks teda kuriteo toimepanemises ning kes oli allutatud menetlustoimingule. Nimelt oli

A. Sukles enne politseiagentide rakendamist allutatud erinevatele menetlustoimingutele: 17. augustil

2010 andis Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik jälitustegevuse loa nr 2047,

et koguda tõendeid A. Suklese mobiiltelefoni ning lauatelefoni kõneeristuste abil, ning 18. augustil

2010 andis ringkonnaprokurör jälitustegevuseks loa nr 2055, mis võimaldas teostada A. Suklese

suhtes varjatud jälgimist, sealhulgas tema kasutuses oleva mobiiltelefoni positsioneerimist,

jälgimisseadmete paigaldamist, filmimist, videosalvestamist ja fotografeerimist. Seega olid

politseiagentide rakendamiseks vajalikud eeluurimiskohtuniku load, mis käesoleval juhul puudusid.

Sellest tulenevalt on politseiagentide rakendamine toimunud seadusevastaselt ning saadud teave ei

evi tõendi kvaliteeti.

6.4 Ringkonnakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ka sellega, et vaatamata apellatsioonis

põhjalikult käsitletud teemale seonduvalt süüteo kvalifikatsiooniga jälituslubades ja -taotlustes

puuduvad sellekohased seisukohad kohtuotsuses täielikult. Kassaatorid viitavad sellele, et matkimist

puudutavad load ja seeläbi ka nende alusel tehtud jälitustoimingud on ebaseaduslikud, kuivõrd

vastavates lubades matkitava kuriteona nimetatud mõrv (KarS § 114) eeldab konkreetse tapmist

raskendava asjaolu nimetamist. Kassaatorid on kohtumenetluses läbivalt väljendanud, et on

arusaamatu, millisel põhjusel ei saanud menetleja lähtuda näiteks sellest, et toime pannakse KarS §-s

113 sätestatud tegu, vaid taotles kuriteo matkimist KarS § 114 alusel. Samuti leiavad kaitsjad, et asjas

kogutud tõendid ei kinnita A. Suklese soovi T. L.-i teise isiku vahendusel kõrvaldada ja sellekohaste

mõtete avaldamist kolmandatele isikutele. Prokuratuur peab kuriteo matkimise korral alati tõendama,

et tegemist ei olnud provokatsiooniga. Praeguses asjas esineb kahtlus, et jälitustegevuse eesmärk oli

A. Suklese provotseerimine kuriteo toimepanemisele.

6.5 Lisaks nendivad kaitsjad, et jääb arusaamatuks maakohtu poolt isikule hüvitatava kaitsjakulu

vähendamine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt käsitleb kolleegium kriminaalmenetluse alustamisse puutuvat. Riigikohtu varasemas

praktikas on asutud seisukohale, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo-põhimõttest

lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et

kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest,

tõlgendades

iga

kuriteokahtluse

kriminaalmenetluse

alustamise

kasuks

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-09, p 9). See põhimõte

kehtib seda enam tõsise isikuvastase kuriteo toimepanemise kahtluse korral. Maakohus hindas

kriminaalmenetluse alustamist alusetuks vaid seetõttu, et pidas ekslikuks teole esialgu antud

õiguslikku hinnangut (s.o KarS § 114 p 5 - § 25 lg 2). Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluse

alustamisel ei pea alati andma teole lõplikku õiguslikku hinnangut ja sellest tulenevalt võib seda

pidada põhjendamatuks üldjuhul vaid siis, kui kriminaalmenetluse alustamise ajendis esitatud

faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada. Kohtuotsusest nähtuvalt tutvus

ringkonnakohus jälitustoimikuga ja pidas menetluse alustamist põhjendatuks.

8. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust sellest, kas KrMS § 120 lg 1 alusel võib politseiagendina

koguda tõendeid isik, kes ei ole Eesti Vabariigi kodanik.

8.1 Kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 120 lg 1 nägi ette, et politseiagent on ametnik, kes

kogub kriminaalmenetluses tõendeid muudetud identiteeti kasutades. Prokurör leiab kassatsioonis, et

ametniku mõiste kriminaalmenetluse seadustikus oli autonoomne ega ole seotud muudes õigusaktides

sisalduvate määratlustega. Kassaatori arvates võib politseiagent olla ka välisriigi ametnik. Samas

möönab kassaator, et selleks saab olla siiski üksnes uurimisasutuse ametnik, kuna politseiagendina

tegutsemine eeldab eriväljaõpet ja oskusi, mis saavad vajalikus ulatuses olla üksnes

politseiametnikul.

8.2 Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluse läbiviimine kuulub riigi tuumikfunktsioonide hulka

muu hulgas põhjusel, et süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles

võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas

põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute

kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Isiku

võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu

poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude

menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende

tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse menetluse raames ei riivataks ülemääraselt

põhiõigusi. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-86-07, p-d 17, 22 ja 24.) Veelgi

enam kehtivad ülalviidatud põhimõtted jälitustegevuse kui olemuslikult salajase tegevuse puhul.

8.3 Nende põhimõtete täitmiseks peab riik võimalikult täpselt kehtestama kriminaalmenetluse ja

jälitustegevuse reeglid. Prokurör asub seisukohale, et ametniku, sh uurimisasutuse ametniku mõiste

oli KrMS §-s 120 määratlemata õigusmõiste. Samas on Eesti õiguskorras ametniku mõiste selgelt

määratletud avaliku teenistuse seaduse § 7 lg-s 1, mille kohaselt on ametnik isik, kes on riigiga või

kohaliku omavalitsuse üksusega avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes. Tulenevalt

1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 112 lg-st 2 kogusid politseiagendi rakendamisega

uurimisasutustena tõendeid Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet. Praeguses asjas

teostas uurimist Politsei- ja Piirivalveamet. Politseiametnikuks võib politsei ja piirivalve seaduse § 1

lg 6 ning § 38 kohaselt olla vaid Eesti kodanik. On ebaselge, millele tugineb prokuröri väide, et

seadusandja ei soovinud kriminaalmenetluse seadustikus lähtuda Eesti õiguskorras kehtivast

ametniku ja uurimisasutuse ametniku definitsioonist. Sellisel juhul nõuaks juba õigusselguse

põhimõte, et seadusandja oleks selgelt väljendanud oma tahet, nagu seda ongi tehtud 1. jaanuaril

2013 jõustunud KrMS §-s 1269. Vastav seisukoht on väljendatud ka seletuskirjas sellekohase

seadusemuudatuse juurde.

8.4 Kolleegium märgib, et iseenesest on võimalik, et õigusalane koostöö teiste riikidega, eriti

Euroopa Liidu õigusruumis, tingib ka välisriigi politseiasutuse töötajate kaasamise uurimistoimingute

tegemisse, kuid selleks peab olema selge õiguslik alus, mis olemuslikult tagab riigi vastutuse teise

riigi ametnike kaasamise eest. Muu hulgas võib selliseks õiguslikuks aluseks olla KrMS § 2 p-st 2

tulenevalt Eestile siduv välisleping. Olukorras, kus välisleping ja riigisisene seadus on omavahel

vastuolus, tuleb lähtuda PS § 123 lg-st 2, mis sätestab, et kui Eesti seadus on vastuolus Riigikogu

poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Samas nõustub kolleegium

maa- ja ringkonnakohtuga, et Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse

õigusabi konventsiooni ratifitseerimisel on seadusandja expressis verbis deklareerinud, et selle

konventsiooni artikkel 14, mis reguleerib varjatud kohtueelset menetlust ja politseiagentide

kasutamist, ei ole Eestile siduv. Selline n-ö siduvusdeklaratsioon ei takista küll, nagu prokurör õigesti

märgib, iseenesest konventsiooni kohaldamist, kuid sel juhul ei saa ka asuda seisukohale, et

riigisisene seadus on välislepinguga vastuolus, kuna seadusandja on selgelt väljendanud oma tahet, et

selle välislepingu sätte kohaldamine ei ole riigisiseselt kohustuslik. Seega leidsid maa- ja

ringkonnakohus õigustatult, et politseiagendi A rakendamisel rikuti seaduse nõudeid ja tema

kaasamise tulemusena saadud tõendid on lubamatud.

9. Sõltumata eeltoodust leiab kolleegium, et praeguses kriminaalasjas rikuti jälitustegevuse nõudeid

seoses politseiagendi rakendamisega ka põhjusel, et see toimus Riigiprokuratuuri loal. Kuni

1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 120 lg 4 nägi ette, et konkreetse kahtlustatava või süüdistatava

suhtes politseiagendi rakendamiseks loa andmisel järgitakse KrMS § 114 lõikes 1 sätestatut, s.t

jälitustoiminguks pidi loa andma eeluurimiskohtunik.

9.1 Kahtlustatava mõiste tuleneb KrMS §-st 33, mille lõike 1 kohaselt on kahtlustatav isik, keda on

piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kolleegium

on varem selgitanud, et oluline on eristada kahtlustatava seisundi tekkimist ja kahtlustatavale tema

õiguste tagamist. Piisav alus isiku kahtlustamiseks kuriteo toimepanemises (põhjendatud

kuriteokahtlus) saab tuleneda kogutud tõenditest, mis viitavad kuriteo toimepanemisele selle

konkreetse isiku - kahtlustatava - poolt. Olukorras, kus isikut ei peeta kahtlustatavana kinni,

sedastatakse vastav kahtlus üldjuhul menetlusdokumendis (näiteks määruses või kutses), mille alusel

menetleja allutab isikut menetlustoimingule või taotleb sellise otsustuse tegemist teise menetleja,

vastavalt kas prokuratuuri või kohtu poolt (näiteks läbiotsimine, tagaotsitavaks kuulutamine või isiku

väljakutsumine kahtlustatavana ülekuulamiseks). Õigusteoorias peetakse selleks menetleja iga

toimingut, mis on suunatud menetluse läbiviimisele. (Vt Riigikohtu 18. veebruari 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-2-13, p 5.1). Kolleegium leiab, et menetlustoimingule allutamine tähendab

olemuslikult ka jälitustoimingule allutamist, kui see on suunatud konkreetsele isikule.

9.2 Prokurör on leidnud, et politseiagentide rakendamisel ei olnud veel kogutud piisavalt andmeid, et

lugeda kahtlust A. Suklese suhtes piisavaks. Eesmärk oli selgitada T. L.-i tapmise planeerimisega

seotud isikute ringi. Kolleegium märgib, et kuigi seadus ei määratlenud üheselt, millal on tegemist

piisava kahtlusega, tulnuks siiski isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt olukorras, kus politseiagendi

rakendamine on seotud selgelt konkreetselt määratletud isikuga vahetu kohtumise ja suhtlemisega

ning tema tegevuse kohta andmete kogumisega, lähtuda sellest, et tegemist on politseiagendi

rakendamisega kahtlustatava suhtes KrMS § 120 lg 4 tähenduses.

9.3 Praeguses asjas esines juba esimese politseiagendi ehk B rakendamisel sedastatud

jälitustoiminguks loa andmisel kahtlus, et A. Sukles soovib panna toime (korraldada) T. L.-i tapmise.

Vastav kahtlus nähtub Riigiprokuratuuri politseiagendi rakendamise määrusest. Vaieldamatult oli aga

selline kahtlus A. Suklese suhtes olemas A rakendamisel politseiagendina, kuna viimase ülesandeks

pidi olema tellimusmõrva täideviija teesklemine, kellele A. Sukles pidi jagama vastavaid korraldusi.

Seega tulnuks politseiagendi rakendamiseks taotleda eeluurimiskohtuniku luba, mida aga ei tehtud.

Eeltoodust tulenevalt rikuti ka selles osas jälitustegevuse nõudeid, mis politseiagendi rakendamise

ajal kehtinud KrMS § 111 (ja praegu kehtiva KrMS § 1261 lg 4) kohaselt välistab politseiagendi

kaasamisega saadud teabe kasutamise tõendina.

10. Kolleegium ei pea vajalikuks käsitleda muid kaitsjate väiteid selle kohta, et kriminaalasjas

jälitustegevuse toimetamisel rikuti kriminaalmenetlusõigust, nõustudes selles osas maa- ja

ringkonnakohtu otsuste järeldustega. Siiski märgib kriminaalkolleegium, et jälitustegevuse nõuete

rikkumiseks ei saa pidada jälitustoiminguks loa taotlemisel ja selle andmisel viitamist KarS §-le 114

ka juhul, kui seejuures ei viidatud KarS § 114 konkreetsele punktile. Jälitustoimingu lubatavuse

hindamisel ja selleks loa andmisel on määrava tähtsusega siiski faktilised asjaolud ja seda kinnitavad

tõendid, mitte teole antud õiguslik hinnang. Ka kaitsjad ei väida, et jälitustoiminguks loa andmisel

lähtuti põhimõtteliselt erinevast teokirjeldusest.

11. Väljaspool kassatsioonide piire märgib kolleegium, et omakasu motiiv mõrva toimepanemisel

tähendab üldjuhul seda, et teo toimepanija tegutseb ainelise kasu saamiseks, mis võib väljenduda

tema vara suurenemises, sh varalistest kohustustest vabanemise teel. Praeguses asjas ei nähtu

süüdistusest seda, millist varalist kasu saanuks A. Sukles T. L.-i tapmisest. Omakasu motiiviga ei ole

tegemist olukorras, kus tapmine on tingitud süüdistatava ja kannatanu vahelistest pingelistest suhetest

seoses ühise äritegevusega.

12. Kaitsjad on vaidlustanud ringkonnakohtu otsustuse menetluskulude osas. Kolleegium leiab, et

apellatsioonikohus on põhjendanud oma otsuse menetluskulude mõistliku suuruse osas ja kaitsjate

väited ei tingi ringkonnakohtu otsuse muutmist.

13. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Eerik Kergandberg